Ja tere õhtust, hea klassikaraadiokuulaja, tere õhtust ja kirjandusele. Spiiker on taas uut kirjandust üle vaatamas, mina olen Berk Vaher ja kuu ajaga, mis eelmises saates ta möödunud on vägagi palju muutunud. On uus esimeeskirjanike, liidul on uus kultuuriminister, on uus haridusminister. Mess kirjanduse seisukohalt ei ole ju sugugi kaugeltki mitte tähtsusetu. Või vähemasti sõltub ministrist ja siinkõneleja perre on ka üks tulevane luge lisandunud või? Mine tea, äkki hoopis tulevane kirjutajagi? Aga tõepoolest, nii nagu saate reklaamis öeldud Natukene räägiksin sellest Kasmastenseni tulekust kehanic liitu ja isegi mitte niivõrd Kirjanike Liidust kui nendest mõtetest, mis kehanikuna seos on liikvele läinud. Millele, kas ma olen seni esimehena, on kohe oma jõulise hääle andnud meedias ja milleni see kõik võiks välja viia. Samuti räägime üle hulga aja jälle natukene uudisteostest. Üht-teist põnevat on juba selleaastases ilmunud. Pikemalt tahaksin rääkida Andrus Kivirähu raamatus mees, kes teadis ussisõnu, aga üht-teist ka Jüri Üdi tiibadega raamatust Maarja Kangro, Armin Kõomägi, Merca uutest raamatutest. Ja saate teises pooles veidikene. No maikuu alguses. Käivituvast selleaastasest kirjandusfestivalist Prima Vista, mis mõned päevasest üritusest on peaaegu et kahenädalaseks kandunud ja õigupoolest saab hakatuse juba Tallinnas ühe avalöögiga sel reedel, aga rõõmul ka mainida, et on ilmunud uus luuleplaat. Matcha, kes on ennegi ju väga sugestiivse oma tekstide esitajana silma paistnud, on teinud koos con geniaalselt mõtleva muusiku, Kaido Kirikmäega väga Mõnusa ja hääd mõtlemist tekitava atmosfääriga plaadi külaturul paadisadama ääres ja üht-teist kuulama siin ka tänases saates hetk kohalolu on see pala alustan ja natuke rohkem kui hetke kohalolu. Soovin teilt lähedalt kuulajatelt selles piikle saate jaoks. Poisikesed jooksevad. Vaata vaatamine minale. Seda, et karma ostsin, seni on saanud Eesti Kirjanike Liidu esimeheks. Teate, vist kõik juba. Ja küllap olete lugenud neid asukaid, intervjuusid või kuulanud raadiost. Ja see ongi võib-olla üks eriti tähelepanuväärne aspekt selle esimehe vahetumise puhul, et. Ma küll ei mäleta varasemast ajast, et Kirjanike Liidu uuele esimehele oleks nii palju meedia tähelepanu pööratud või et üleüldse oleks väga tavaline see et ühe kunstivaldkonna kutseliidu esimehele nii suurt tähelepanu pööratakse meedia poolt ja selle üle tasub küll ainult rõõmu tunda. Küllap oma osa on siin muidugi selles, et Karl Martin Sinijärv on ka tuntud telenägu, saate optegija ja ennegi meedias sõnaosavalt figureerinud tegelane. Aga see, et nii mitmed kanalid on temast kinni hakanud pannud ta endaga vastamisi ja ja palunud tul rääkida sellest, mida ta sellel ametikohal tegema hakkab või mis üleüldse võiks olla Kirjanike Liidu või või kirjanike endi roll ühiskonnas, ootused ühiskonnale. See on tekitanud ka mitmetele kehanikkonnas endas käima läinud mõtetele märksa laiema kandepinna, kui paljud neist ehk tihkasidki loota? Ei hakkasin mõistagi neid, et liidu siseväitluse väga üksikasjalikult teieni tooma. Aga mõned olulised mõtted, millest ka laiemale ringile huviväärset võiks leiduda on ennekõike ikkagi see Rohkem kui kunagi varem ongi elanikkond hakanud teadvustama, et meie töö ei ole mitte ainult töö nagu iga teinegi vaid Eesti riigi jaoks ikkagi üks kesksem vastusega tegevusi, kui ikkagi põhiseaduslikult ja ka rahva teadvuses on paika pandud see, et eesti keel on üks meie suuremaid väärtusi ja üks meie omapära suuremaid säilitajaid. Siis On ju kirjanikud, need, kes seda keelt süvendavad, avastavad sellele loovad selliseid isikupäraseid sopice siia edasi ühendusi mis paljudele inimestele seda keelt kodusemaks teevad, võimaldavad oma mõtteid ja tundeid enesele selgemaks rääkida. Ja muidugi võib rõõmu tunda selle üle, et uus valitsus ja uued võimukandjad on nii suurel määral keelekeskset kultuuripoliitikat hakkanud mõnifesteerima. Aga kui vaadata neid esile tõstetud asja selles kultuuripoliitikas, siis seal leiab Wiedemanni preemia tõstmise miljonile kroonile ja eestikeelse arvutitarkvara ja põhjendamise ja muud sellised toredad asjad, aga tuleb ikka meelde tuletada poliitikutele, et et kirjandus on see mees keelele. Tegeliku elu annab. Kirjandus on see, mis, kas siis läbi meedia või otse mõjutab inimeste süvateadvust. Läbikeelega meelt ja selleks teevad inimesed pidevalt väga tõsist tööd ja mööngem ikkagi väga vähetasustatud tööd. Miskipärast on ikka nii olnud, et niipea kui läheb jutt loovisikute palkadele või vähematele stipendiumite üle, siis läheb kas maksumaksja sauaga vastu maad tagumiseks unustavad ära, et ka paljud kirjanikud on maksumaksjad ja hoolikamad, kui mõned enda arvates suur maksumaksjad seda ongi. Või abstraktseks hämamiseks rääkimiseks sellest, et, et noh, et eksime, kõik ta rohkem palka saada. No ikka päris nii ei ole. Kes siis ikka nüüd poole tunni või tunniajase tõsise töö eest kuskil avalikul üritusel nii vähe raha saab kui kirjanikud. Aga võib-olla isegi sellest mõnevõrra keerukam temaatika on olnud see, et kuidas ikkagi kehandust ühiskonna sõlmis rohkem väärtustada, kas käib läbi avalike esinemiste kasse, käib läbi raamatute levitamise raamatukogudesse. On ju ka neid kirjanikke, kes ütlevad, et kõik need tuurid ja raamatukogudes esinemised koolides, esinemised, need võivad ju olla, aga põhiline on panustada inimeste aega, panustada kirjanike võimalusse vabalt ja rahulikult luua ilma muretsemata ahi vaevuste pärast. Ja üheks suureks punktiks või kohaks, kus kirjandust üha ja üha rohkem saame, tuleb esile tõsta mõistagi televisioon. Selleski on Karl Martin Sinijärv väga hea vahenduspersoon ja Kirjanike liit, samuti on hakanud väga tõsiselt selle nimel tööd tegema, et oleksid laiemalt kultuuriuudised televisioonis olemas, oleksid olemas kirjandussaated. Sest et see jääb ju hoopiski on näidanud, et kultuuri ja kas need kehandustega üldiselt kirjaniku poolt annab väga sõnaosavalt esitada seda, kas need hopi kirjandusminutid sellisel kujul toimivad või arutada selle üle vaielda. Üldiselt on ka jõudnud asjaosalised selleni, et pelgast raamatu kaane vilgutamiseste paarist üle libisevad küsimusest ei piisa. Igale kirjanikule, igale haavatule tuleb leida see kõige kohasem, vaatan õhk ja samas telegeeniline vaatenurk. Kuidas selle vastust kõige paremini esile tuua. Nii et need uued tuuled, mida uue esimehe valimine, Kirjanike liit on toonud, puudutavad ühiskonda laiemalt, annavad vastuseid väga mitmetele nendele teema tõstatustele mis on poliitiliselt tõstatatud ja ma julgeksin ka öelda, et annavad väga konkreetseid vastuseid nendele inimestele, kes eesti kultuuri ja keele käekäigu pärast muret tunnevad. Sellest kas tekib kontakt ühiskondlike jõududega poliitiliste jõududega, laiema avalikkusega saame rääkida küllap alles mõne kuu pärast kui mitte aasta teises pooles, aga mõneti võiks seda tavapärast suhet ka kirjeldada järgneva juhi üdi hästi tuntud luuletusega. Ministeeriumist saadeti psühholoog. Psühholoog maasikas astus, klassi, silm oli Vidulik, vaatas uurivalt esimest klassi. Klass oli pidulik, iga särgike värskelt pestud paelake triigitud. Lapsed istusid nagu kästud, näis, kuhu liigitud psühholoog maasikas annab teada, kes see on tasemel ette poolase istuma seada, endiste asemel hoopis arenenud lapsel minna teise klassi on luba. Üsna varsti lähevad sinna kohe järgmine tuba. Testis küsiti, mille poolest erineb lennukist Lindlapsed kõigist pealinna koolest, maasikas teavad sind. Keegi ütles lennuki tiivad paigal on, suurt ei liigu. Linnul liiguvad, teda viivad maasikas, ütles viigu. See pole hoopiski peamine, vaid üks on eluta asi. Teisel on elusa teadmine, verd on ja Sulekesi. Heino arvas, et linnul pole viisnurgast tiival lugu. Aga lennumasinal pole jälle niisugust pugu. Kellel linnul on rõngas jalas, see on vist abielus arvast tilluke aastaalas. Aga see polnud ilus. Psühholoog maasika meelest, kes puldis vastuseid soris. Lapsed võilille pärgades, lõputus koridoris. Eks sellest kihendusel jõust või sõna jõust, õigemini või sõnajõu kadumisest räägiga. Andrus Kivirähu hiljutine romaan, mees, kes teadis ussisõnu. Kivirähk on praegu vististi Eestis kõige populaarne varasem ja rahva poolt armastatud kirjanik. Vähemasti müüginumbrite poolest ja tal on palju tõsiselt mõjusate jäävad, on ka teine koht sellist natukene üle jalategemist sest et nõudlus on suur ja, ja teinekord kipub, võib olla ka asi enese kohtuseks minema. Ma ütlen ausalt, et Rehepapp oli tohe raamat, aga minu meelest siiski natukene ülehinnatud ja natukene kergekene ja ja iga Kivirähki ise ongi öelnud, et ega ta mingisugust sellist tohutut suurt hitti sellest nüüd küll ei lootnud. Hitt on ka mees, kes teadis ussisõnu, aga palju tähtsam on see, et see on ikkagi tõesti suur romaan ja see on võib-olla esimene raamat, kus ma ütlen ikka täiesti kindlalt, et Kivirähk on nüüd tänud märgi maha ja, ja see on see, mille peale võidaks hakata tallu tagasi vaatama kui perioodi ühele kõige olulisemale kirjanikule. Sest et tõepoolest ussisõnade valdamine, loodusega kontakti valdamine ühtaegu jõulisega konkreetse samas orgaanilise seose omamine loodusega ja täiesti eluõigusliku, kuid ajapikku unustatud maha tallutud kultuuri omamine. Need on mõned selle raamatu võimalikult tõlgenduslikud põhiteemad mis võimaldavad, et vaadata sellise pilguga mitte ainult Eesti ajalukku, vaid. See vahe siin tõmmatakse metsaelu ja külaelu vahel. Tuletame meelde ka maaelu ja linnaelu vahet või ka kuidas Eesti suhestub muu maailmaga suhestub Euroopaga ja ristirüütlid või haud mehed ja mungad ning nende tahte kogutamine on selles raamatus küla inimestele väga iseloomulikud ja Nende küla inimeste sõnavaras. Oma tegevuse põhjenduseks kohtab paljutki paralleelselt sellele, millist sõna räägivad need, kelle jaoks Eesti peaks ennekõike olema investeeringuteks soodus keskkond ja, ja mida tuleb teha välisinvestoritele atraktiivseks. Siin on siiski jõuliselt eludeffeid tegelasi nagu onu Vootele, kes omamoodi on paralleeliks sellele põhja konnale või eestlaste muistsele draakonile ürgväele, mis nüüd on magama uinunud ja kelle ülesäratamiseks ei ole enam piisavalt mehi. On aga ka põhja konnaga seotud igikestev joodik, meeme, kes ehk samuti on omamoodi eestlaslik arhetüüp. Jaa jaa, roogi veider, jõuline ja, ja maagilise realistlik luudest kontidest tiibu ehitava ja, ja ülisõjaka meelega vanaisakuju. Aga muidugi, keskseks on siin traagiline Leemet, kes tunnistab ei, no ja ikka, et ta on omasugustest viimane, tema ongi see mees, kes teadis ussisõnu ja kelle ümbert lähedaseks saavad inimesed ja ka loomad kaovad või hävitatakse. Ühelt poolt ta tajub, et see vana kultuur ei suuda enam puhtalt asjad tasandil või ja elulisuse tasandil uutele trendidele vastu panna. Teiselt poolt jällegi tunnete sügavalt kurbust selle üle, kuidas too metsarahvas külaelule andub ennast Saksa ja kristluse ikke alla painutab. Ja tõepoolest ehkki siin on kujutatud sellist tinglikku muinasaega, siis selle kive on kasutatud keele tinglikus ja kohati ka sellised stilistiliselt ilu apsukesed nagu sõnade massiline või rinnapartii kasutamine niivõrd ateistlikus keskkonnas võimaldab päris ohtralt tõmmata tähelepanu ka tänapäevastele muhe punktidele ja ja muidugi see raamat nõrganärvilistele eritama teises pooles läheb veriseks ja ja grotesksed vägivaldseks tegevus üha, aga. Aga on seegi ajastu märk. Üht kui teist annab siin võrrelda Ilmar Raagi filmi Klass. Käiguga jaga finaaliga ja ju siis ka see kõik on õhus, loodame, et see vägivald läbi selle raamatu saab kanaliseeritud, mitte otseselt vallandatud. Tõepoolest, ehkki selle Kivirähu raamatu kohta mitmeid pikemaid käsitlusi ilmunud on tunne, et päriselt pole veel aru saadud, millega tegu on ja ja kohati ikkagi kostub vägagi rumalaid seisukohti. Nii võttis mõne nädala taguses Eesti Ekspress ja Heinis selle raamatu pihta puistata pabula advustuseks ma seda ei nimetaks keegi kirjandusringkondadele tundmatu ja seda tundmatust kõigiti vääriv Tiit Noormets kes näeb seda raamatut ennekõike mingisuguse hüsteeriliselt tatti, pritsib ateismi. Noh, see on tsitaat ja ütleb, et polnud seal ei huum vahetega satiiri, ladusalt jutustustega kaasahaaravat lugu. No ma ei tea. Kui üleüldse hakata pihta sellest, et et ilmtingimata proosa hindamise peaks mingisugust naljakat lugu keskmesse seadma, siis tuleb ikkagi tõdeda, et et eesti proosa kriitika on võrreldes teiste kunstivaldkondadega kõige haledamas seisus. Kolleeg Jan Kaus pahandab, kui ma ütlen, et eesti kriitika kirjanduskriitika on kehvas seisus, aga mõelgem, millised loome diapasoonis, milline adekvaatne retseptsioon on olemas moodsas kunstis ka eestikeelselt, moodsas muusikas, mida tõestasid hiljutised Eesti muusika päevad jällegi. Ja võrrelgem seda mingisuguste kestvate tonaalsustega eesti proosakriitikas, kujutate te ette, Erkki-Sven Tüürile, keegi ütleks, et kuule, kus su muusikas nüüd on riimid, refrään ja tümps, aga miskipärast kultuuriväljaanne, analoogset kirjanduskriitikat peab tõesti kõlbulikuks avaldada. Ometigi on ju lugu selles mehes, kes teadis ussisõnu minu meelest rohkem, kui oli Rehepapist. Huumor on täiesti olemas ja kohati ikkagi täiesti mitte hüsteeriliselt. Naljakas. Ja muidugi puutub sellesse, et tooditoormets tõstab esile selle ateismi teema. See ainult kinnitab Kivirähu ja kinnitab Ervin õunapuu veendumust, et Eestis ja Eesti enda arvates kultuuriinimeste seas on olemas mingisugune Atalistlik usupimedus täiesti sallimatu, pealiskaudsest tuttav ja agressiivselt reageeriv mähkamata kasvõi sellesama raamatu kõiki teisi tasandeid, mida on seal ikka väga-väga palju. Aga ärge pange tähele rumalate pealiskaudselt kriitikat. Soovitan väga, kes ei ole veel seda raamatut lugenud, lugege seda, see on üks kindlasti selle kümnendi suurteoseid ja ja võib-olla üks neid raamatuid, mis jääb tervest sellest sajandist. Suured sõnad, aga su lugemiselamus oli ikkagi väga mõjus. Nüüd hoopis teise taustaga ja küllap mitmeti teiste hoiakutega mees oli Juhan Viiding ehk Jüri Üdi, aga selle Hasso Krulli koostatud tiibadega raamatu puhul mis mind ootamatult üllatas, on Need paralleelid tolle Kivirähu raamatuga. Ja see ei ole mitte ainult sellest tiibadega raamatut sealgi paralleelist tule tiibadega vanaisaga Kivirähu raamatus vaid ka selle raamatumotos. See moto on, ma ei kirjuta vastikuid ridu, kirjutan vastikuid ridu, ma kirjutan rästikuid ridu, suuri plastikuid, ridu. See võiks küll sama hästi olla ka selle ussisõnade raamatu moto, kus ussid ja, ja just rästikud on ikkagi väga ja väga positiivsed, jõulised tegelased. Aga tõepoolest, paljugi sellisest Kivirähu nukrast muigest oli olemas juba üdil oli eestlaste mugandumisest oli sellisest väikekujunduse sisseimbumist kultuuri teadvusesse ja ja selle kultuuriteadvuse justkui mähkamatusest või tähelepanematu, sest selle väikekodanlikust sisseimbumist suhtes sellest tundest, et kõik ongi justkui nagu korras ja hästi ja ja vaimne ja ometigi on tekkinud mingisugune tuimus mingisugune arusaamatus varasemate ja olulisemate asjade suhtes. Eks siin võib-olla ühendavaks lüliks Hasso Krull koostajana, kes jällegi omakorda oma mitmetes viimastes tekstides on liikunud üsnagi samas suunas Andrus Kivirähu raamatuga. Üldist pikemalt rääkida, põhjalikumalt rääkida ongi väga raske, need luuletused on ikkagi iselugemiseks ja kuulamiseks, aga tõepoolest sellele võimalik olnu paralleelile Üdi luule ja Kivirähu viimase raamatu vahel. See ei ole enesestmõistetav, vahel veel sellele siiski tähelepanu juhiksin. Omamoodi näiteks ju võiks olla kasvõi too järgnev luuletus Jüri üdilt Veski poiss, lühike luuletus, aga jällegi ütleb nii mõndagi selle kohta, kuidas me praegu elame. Maroostetasin siis, kui suvi jõudis ja vikat kõlksus nüriks vastu kive. Neesi järvel tõmbas lõõtsa nagu jõudis ja ma ei suuda öelda tema nime. Kuid sinu nime mäletan ma vihmas ja Vikerkaares, mäletan ja jääs see visklebi kaasa. Ta idas rihmas su sõnu päts, lõpp, pragunenud pääs. Mind juukseidpidi kaasa viib üks mürin ja rihmad tõmbavad mu vanasse süsteemi, kes toob mu päid sisse, kui veskisse ma suren su pluusi alt kaks valget krüsanteeme. Ja eks ta niimoodi kujunenud spikri saates, et et ju väga süvitsi üksiti nendesse uudisteostesse sai kolmveerand tunni jooksul paratamatult minna ei jõua küllalt. Ma olen üritanud siin jõudumööda tuua välja just neid võimalikke seoseid ja nähtamatuid niite, raamatute vahel, mis ilmuvad just neid, mis ei olegi võib-olla nii väga enesestmõistetavad. Ja tõepoolest kas või seda Jüri Üdi ühelt poolt peierliku vemmalvärssi ja teiselt poolt väga tehavatele valusatele teemadele osutamist ja kultuuriparasjagu nõnda olekule osutamist võiks seda hästi laialt ja ausalt öelda on tajuda ju nii Maarja Kangro uues luulekogus tulema koopasse mat ees ja kui ka Meka koguteoses. Nonii, vile. Ühelt poolt need raamatud näikse justkui tõestavat, et rääkida mingisugusest naisluulest on täiesti mõttetu, sest et erinevamaid autoreid on raske ette kujutada. Üks ikkagi valdavalt Põhja-Eestis tegutsev kõrgintellektuaal Oll kelle linnaluules on väga palju viiteid kirjandusele, teistele kultuurivaldkondadele teha meelset keelemänge. Ja teine Lõuna-Eesti ürgnaine, kes ütleb otse, ütleb jõuliselt kes võib-olla teatava dekadentlik ultuurlikkusega flirdib, aga kelle jaoks ikkagi sellised Lõuna-Eesti maaema Bamba momendid on hoopis olulisemad. Ja teiselt poolt on ju mõlemad kaasatud. Nii nagu paljud Üdi Viidingu tekstid muusikalisse kultuurne kommenteerimis, teatraalsus, kultuuri mõtestamise, Maasa kangatekstid kõlasid hiljutises Peeter Jalakas, Kevin rajasi etendus produktsioonis Õnne valem. Ja on ju ka Merca luuletused mitmes sellises totaalses muusikalises koosluses esitamist leidnud. Võib-olla just läbi selle ja otsapidi ka jällegi läbi seotuse Hasso Krulli või, või selle tema vahendatud mõttemaailmaga on Maarja Kangro ja Meghan ometigi teatav vaimne ühisosa olemas. Samuti kui nüüd tagasi hüpata Andrus Kivirähu pooled on see ühisosa olemas tema loominguga, Armin Kõomägi, kellel on välja tulnud teine novellikogu nägumise üle. Meil on ühest kirjanik, on selles raamatus võib-olla veel burlesksed Kaiopem ja, ja naljatles enam kui eelmises oma debüütkogus, amatöör. Ja vaadelda isegi mängib natukene oma autoidentiteediga natukene nagu distantseeris ennast sellest naljatlemisi tekitamisest siin. Ühtepidi tihkaks küll natukene öelda, et kuigi need on toredad ja vaimukad lood ja ja võib-olla kohati sügavamad, kui võiks arvata, siis võib-olla Armin Kõomägi natukene pillab oma annet. Aga nagu tänasest ekspressist võis lugeda ta tegelikult plaanimas kirjutada midagi tõsisemat pikemat romaani. Minu meelest oleks ta on see Eesti selleks eeldusi olemas. Ja samas jällegi tuletagem meelde, et ka Andrus Kivirähk alustas vägagi PUR lesketest oma riskidest, kirjutab seda siiani ja ega see mees, kes teadis ussisõnu, ei ole ju seda tasandit kuhugi ära kaotanud või minetanud. Ainult et kui tõepoolest neid kahte raamatuid võrrelda. Armin Kõomägi nägu, mis sai üle ja Andrus Kivirähki mees, kes teadis ussisõnu, siis võib-olla mingisugused süvemad tasandid, mis täiesti võiksid ka sellise Burleski juhes olemas olla. Kõumäel praegu veel ei tööta, aga võib-olla on ka ebaõiglane neid raamatuid niimoodi võrrelda. Ja teiselt poolt võib olla Ma ma alahindan seda lihtsalt humoristliku ja Burleskse elu kajastuse väge tõmmata veel üks niit mehhdcaste punkkirjandusest tänapäeva. Ja selline mõtteline joon koome ja Kivirähu juurde, siis ütlesin üsna naljaka raamatu Tõnu Trubetsky, Anti Pattiigi kahe punkmuusiku susi jutud, mida võiks nimetada siis selliseks lasteraamatuks infantiilsetele, täiskasvanutele. Siin on sama palju lopsakaid, elumahlu ja karaktereid nagu kroomäel. Ehk küll natukene elu kõver sellises toimetuleku madalamas otsas. Ja kui siia lisada veel Mülleri hiljutised Sasmile hiljutised kahu punnid, siis võib tõdeda, et selline rammus groteskne jutu Westmine on õigupoolest jõudnud üsnagi heale järele ja la suudab ümbritseva maailma kohta üsna palju öelda kas siis niimoodi puhtalt naljataval moel või jõudes väga sügavate üldistusteni, nagu Kivirähu puhul. Et teha seda üleminekud nüüd nendest üldistustest kirjandusfestivalide, niisiis veel üks pala jüdilt rauklis ja teadupärast Kauklise nimega mängis ühi üliga kadunud juhi Eelvest mälestati muuhulgas hiljutisel sotsija kirjandusfestivalil. Aga peale seda kauplelise pala räägin juba tulevast Prima Vista festivalist. Maaster puhus pasunat ja rivi tekkis poistel, kes pikem rivi alguses, kes lühikese lõpus ja päikest oli mereni, mis säras päiksepaistel suur Libki aeti vardasse ja meeleolu lõbus. Paar trummi pandi põrama, mis tühjad olid seest sest pasunasse ülearu palju jooksis vett. Õhk virvendab ja meelekohti tuikas mitme eest. Ja siis üks mõte liikus peas, et mul on neli kätt. Jah, õige küll, ma unustasin selles viivituses, et olin rivis, mille ees skaut maastav ütles nii. Nüüd tunnistage üles, kes teist treppikotta kuses sel ööl ja kui ei tunnista, ei liigu sammugi. Siis pikkamööda meenus mulle lukku pandud uks, ma öösel seda kangutasin, peldik oli õues vist unisena pidasin ma kodabeldikuks kõik meelde tuli surmahirmu, äkki tundsin põues skaut, ustav on te oinad, võtke kuulda ometi, söör Robert Wen Powelile oleks alles piin ja küllap vana kindral paneks maha ameti, kui teaksid, Läti skautidel on vilets distsipliin. Nii rääkis maastal pööramata pilkurivile. Ja kuigi olin korralik ja väga tahtsin süüa. Ma hetkel tundsin soovi mõeldes telliskivile seeemmastel sinna rivi ette jalust maha lüüa. Juba jõudis päike minna oma hiilgeseisu, nüüd ma tean, et selle seisu nimi on seniit. Meiega jätkasime sirged paigalseisu kuriteost. Ma vaikisin, ei hargnenud seniit. Ja maaster hirmsa vihaga käed puusas, jalutas. Me seisime maa, olin arg ja süütud, seisid ka paar korda ennast kokku, võtsin, süda valutas, kuid seda vähem, seda vähem suutsin ütelda. Siis Krauklis rivi ette astus minust kolmas koiku. Ta oli väga paha poiss. Ma teda vihkasin ja ütles, mina tegin ning läks kuivatama, loiku ma hädavaevalt vaadatada poole tihkasin. Scout master ütles teadagi, et Krauklis, kesse muu nüüd suvekodust päevapealt ära aetakse. Ma nägin, et on mere ääres kõrge männipuu ja söögisaali aknast nägin lauda kaetakse. Selleaastase Prima Vista teemaks on kirjandus ja teised kultuurivaldkonnad. Loosunglikud on sõna saab teoks ja, ja patrooniks Nasva Walton, kes mõistagi haakub ka ühe põhilise alateemaga kirjanduse film. Kirjanduse film. Selle festivali raames kohtuvad ka Jaan-Jürgen Klausi juba üsnagi laialdast üle-eestilist tähelepanu saavutanud amatöörfilmitegija uutes filmides. Muuhulgas peaks olema festivali ajaks valmis näitamisel avapäeval film Mehis Heinsaarest. Samuti kuulub sinna pagi raamatukogus tasuta Jan Uuspõllufilmi näitamine, sest et omamoodi kuulub ju ka see film sinna eelpool mitme raamatuga mainitud Burlesksesse juttu vestlemise traditsiooni hinnatakse pahimaid kihendus teemalisi amatöörfilme siis veelgi rohkem rohujuure tasandil. Teine huvitav, suur alateema on kirjanduse muusika ja just sellest saab alguse festival oma oma üritusega, sest et reedel, 20. aprillil kell 19 Tallinnas klubis juuksur leiab esitlemist just Prima Vista raames sündinud heliplaat laulvad kirjanikud kus siis osalevad Aapo Ilves, Jürgen Rooste, Aleksander Müller, juhi Kaldma, Jaan Pehk konta ja veel mitmed teised taadil kaunis homme Vahur Afanasjev. Ja ka eelpool mainitud mehka vappu ilves on selle ettevõtmise eestvõtja olnud juba mõnda aega Prima Vista, teil on need laulvad kirjanikud üles astunud ja luban, et järgmise spiiklis mängin ka väga palju vahepalu just nimelt sellelt plaadilt. Ott leiab veel esitlemist ka festivali ajal, viiendal mail Tartus ja kuuendal mail Võrus, sest et üks festivali programmi näeb toimuka Tartust väljaspool, jällegi. Ja samamoodi on see plaati ühenduslüliks Tartu autorilaulufestivali mailaul Prima Vista vahel. Lisaks on selle kirjanduse ja muusikaalateemas oma koht ka veel näiteks Erkki Otsmani rokkama Heedendusel juukaali mis seostub siis hiljuti ilmunud pehtalt tõesti luulevalimikku ka just tõesti luulel need või lauluteksti seal samuti numbreid põhinevad, mida Otsman esitab. Ja mõistagi on palju külalisesinejaid Venemaalt, ennekõike Peterburist festivali võib-olla et kõige rahvusvaheliselt tuntum esineja Ulytskaja solvub küll õigupoolest peale festivali lõpu alles kaheksandal ja üheksandal mail, aga on samuti siis osa sellest Taima, mistap kammist on esinejaid Soomest, Ungarist, lausa Austraaliast, sky ja esitlemist leiavad ka mitmed Eesti teosed. Võib-olla kõige kaalukamad neist, Ene Mihkelson, nii kauaoodatud šamaan, katku raud aga ka Reet soola, Indrek Kohvi, Igor kott, juhi uued raamatud. Ning nagu mainitud juba toimub õhupäev, toimuvad jahele üritused Narvas. Ja tõepoolest, palju sellest festivalist on ju kanda Tartu keskkonnal võimalusel osta vabas õhus raamatuid, võimalusest neid seal samast lugeda saada kasvõi autojuhtidelt autogrammi, sealsamas nendega suhelda ja tunda, et Tartu on üks suurepärane keskkond. Kirjandusega tuttavaks saamiseks. Olete kõik teretulnud, nii kolmandast kuuenda maini toimuvale Prima Vista põhiprogrammile kui ka eelühele üritustele lugema kirjutama kehandusega mitmeti ja läbi mitmete kultuurivaldkondade suhestuma. Aga enne saate lõppu veel ka hästi lühikene kabinate kärinate rubriik. Lülitame sellepärast, et kahes viimases silbis on teema juba väga tõsiselt üles võetud ja on ka õigupoolest suuremasse üleriiklikku meediasse kandnud. See on ikka see, kuidas haridusministeeriumis on kokku pandud teadustööde hindamise mudel, teadvustatud siis mees eestikeelset teadust, sealhulgas mõistagi jällegi kirjandusteadust nagu millekski ei pea mille eelistatud väliskirjastuste nimekiri üsnagi meelevaldne ja amatöörlik. Ja mis püüab kõigiti rõhutada seda, et et humanitaarteadustel justkui reaalteaduste pühal kohta ei olegi. Ministeeriumist on selle kohta kuuldud valdavalt hämamist, aga minu meelest härrad ministeeriumist hakkab siin vaikselt lõhnama genotsiidi yhele. Aga lõpetagem rõõmsalt on ju kevad käes. Lugege leidja teisi häid eesti raamatuid, lugege eestikeelset kirjandust, teadust, et seda ikkagi elus ja jama teadvuses hoida. Ärgem olgem need viimased, kes ussisõnu oskavad. Ja jätan siit lõpetama taas motoraja, Kaido Kirikmäe loo. Mune hoiad samuti üks Palamis seostub. Või see ostabki ühendust ka mitme teise kultuurivaldkonnaga muusikaga ja kunstiga. Ja kohtume kindlasti Prima Vista all ja siin raadioeetris spiitlis jälle kuu aja pärast head lugemist, head kihutamist ja head kihendusega sõbrunemist.