Sulge suunda oide ma jaan. Ja nüüd sõidule jaanisoodu le jaani. Ja liputuul saanisoodu ja nüüd. Ja nüüd ei saa toonklaasi ja nüüd. Ja nii ja ei tule jaanituul. Ja nüüd. Ja liike jõulus söör, sood. Ja nüüd. Ja nüüd jõulude eel ja nüüd. Ja nüüd. Armsad kuulajad, oleme teiega taas koos saate regitund raames, et lasta oma mõttel veereda mööda meie vanemate regilaulupärandist tulenevat või, või selles regilaulupärandis kajastuvad maailmapilti ja otsida siis jooni, mis tänasest päevas meis endis kõnelevad selle pärandi jätkuna. Ja kuna on meie hooaja viimane saade, et siis oligi plaanis võtta otsad kokku selliste teemadega nagu pidu Jar, ehk siis peo teema regilauludes ja regilaulu teema erinevates pidudes. Ja sellest lähtudes on meil täna siia raadiostuudiosse külalisteks palutud Tallinna pool Aarne Saluveer, kes on siis noorte laulupeo kunstiline juht noorte laulupeo teemaks, ilmapuu, tihedalt regilaulu ja meie sellise müütilise maailmavaatega ja laulus olemisega seotud. Teiseks stuudiokülaliseks siin Tartu pool Tarmo Noorma, kes on siis Viljandi pärimusmuusika festivali programmijuht ja käesoleva aasta pärimusmuusika festival samuti keskendunud regilaulule ja et siit mõtteots liikuma saada, kuulame esmalt ühtregi laulu, mida on laulnud Marta Hansen, Anton Hansen Tammsaare õde, kes elas Suure-Jaani kandis ja laulis seal ühte niisugust huvitavat laulu nagu nuttev tamm, mis on üks mütilistest regilauludest meil ja selles laulus kordub refrääni, näen sing, sale, proo, selline omamoodi müstiline sõnade kombinatsioon. Huvitav, huvitav, mida see küll võiks tähendada? Uurijad on oletanud, et tõenäoliselt tähendas see sellist mugandust sõnadest Sings alle Roo ehk siis laulame rõõmsalt, aga mis selliselt rahvapäraselt kohandudes on siis võtnud kuju sing, sale proo, aga nüüd siis laule ise nuttev tamm. No taas endasse. Algaa tas rända seen. Tule vaata. Raidumai seening, saare praod tulevad merre. Juurikas teen joogikannu. Juurika teen joogiseen, samale söödamees teen söögilauas. Saare söödamäes teen söögilaua seeing, saane. Peen ta teest, pingid, saare pindades tööni, peengitseen saane. Koorte eest meest. Koorte znessdeen koore, GRU seeing, saane maksa aaste talli. Vokk, saades aasta talliseen. Selle laulu kommentaariks esmalt saakski öelda seda, et Aarne Saluveer on käesoleva aasta noorte laulupeol kunstiline juht ja laulupeokeskseks teemaks ilma puuhaarne. Kuidas sinule tundub? Kas selles käesolevas aasta laulupeotemaatikas on, nüid kordub pisut sedasama laulus läbi käidud tee, et tamm või meie selline keskne tüvi, mille ümber meie oksad ja lehed kasvavad, on jäetud võib-olla ülekohtuselt üksinda ja nüüd selle laulupeona näol me tuleme tema juurde, need vennad tulevad tema juurde ja, ja sellest tammest saab kõike head ja paremat. Kui sa siia küsimuse lõpetasid, siis väga pikalt ei tahaks selles mõttes hakata heietama, et võimalik, et see tamm kui nüüd kujundina kasutada aeg-ajalt vajabki, teatud sellist üksi olemist ja tundmist rahu või mida iganes. Aga aga jah, see ilmapuu, mille me sinu ja ju veel paljude teiste kolleegidega nagu ühel hetkel tundsime ja selle peo selliseks nimetajaks võtsime. On tõesti sidusus ju aegade põlvkondade inimeste vahel ja ja hea, kui leiad sellise asja, mida, mida konkreetselt hakata ellu viimas, vahel on nii, et leitakse mingi nimetus või inglise keeles leival ja ja räägitakse sellest küll palju, aga kuskilt nagu välja ei paista. Et meil on tõesti nii, et me oleme võtnud muusikast kõikvõimalikust ajaperioodidest ehk siis rahvalaulust vanast rahvalaulust uuemast rahva olevast romantilisest perioodist ja me oleme nii-öelda seda puulatva kergitades tellinud kõikidesse kategooriatesse uut kaasaegset Eesti muusikat, mis tähendab seda, et tuleb nagu tulevikku vaadata ja sedasama nii-öelda sidususe printsiipi kasutanud näiteks dirigentide puhul, mis ütleb, et igas kategoorias on vähemalt üks uus dirigent, kes tuleb ja proovib sellises erakordselt suures mastaabis oma oma oskusi mitte ainult taluväljakul rakendada, vaid mina pean eriti oluliseks seda, et nad tegelikult õpetavad kogu Eestit ükskõik kui noorsoo Öeldakse, et igalühel meist on teineteisele midagi õpetada. Seega nad teevad tiiru kogu Eesti peale, püüavad õpetada õpetajaid, õpilasi aga eelkõige iseennast, ehk tegelikult on jutu nimi ju see, et õpetada kedagi väga ei saagi, saab ainult koos asju tehes teatud asju paremini tegema ehk hakata nendest aru saama. Ja igast kusjuures on ju ka niisugune keskealisi töömesilasi nagu umbes mina ja, ja veel hulk minu kolleege ning mõni vana maestro, kes, kes juba siis piltlikult juhatas, kui me alles oma isa ema sees nii-öelda ringi vaatasime. Vot selline on see meie ilmapuu. Peo teemast me saame rääkida regilauludes erinevates kontekstides. Me võime leida seda peo teemat erinevate perekondlike tähtpäevadega seoses na kõige rikkalikum lauluvara erinevate pulmadega seoses või siis kalendri tähtpäevadega seoses jaanilaulud, mis on ka otseselt seal peole kutsumine ja, ja mis juhtub nendega, kes ei tule või siis sellised kalendrist pisut vabamad, mis võivad sobituda nii siia kui sinna, kuid samas ka olla väga konkreetsete kalendri tähtpäevadega seotud terve hulk kiigelaule, samuti väga rikkalik draama. Aga samuti võivad peo teemaga olla seotud sellised üldised eksistentsiaalsed olemist väärtustavad laulud, et kasvõi kõigele teada laula, kuni elad, laula, laula suukene, seni kuni elu antud hetkel siis saad Vaida olla kui, kui isa talla musta mulla, et jällegi selline nagu peos haavam tähendus, selline rõõmu tähendus selles laulus sees. Ja samas võime näha, et erinevate sündmustes erinevates erinevatel pidudel festival maalidel on siis kas mingitel aastatel tõstetud regilaulu esile või siis festivalid, mis otseselt keskenduvad regilaulule. Noh, siin juba sai öeldud, et laulupeo teemaks on ilmapuu, mis tihedalt nende hilisemate regilauludega seotud Viljandi pärimusmuusika festivalil käesoleval aastal Regila keskseks teemaks Tartus juba aastaid toimunud regifestival, kus siis samuti keskendutakse regilaulule ja selle erinevatele töötlustele samuti Viru Säru, kus regilaul olnud väga tähtsal kohal ja eks neid, selliseid sündmusi võiksin loetleda veel ja veel. Kuidas te arvate, kas see, et selle regilaulu juurde niimoodi pöördutakse meie tänases päevas, kas see kõneleb miskit meie tänase aja kohta meie mõttelaadi kohta? Tarmo tahaksid sina kommenteerid? Ega kõik looming, mis, mis inimesed teevad, on ikkagi nende enda peegeldus välispidine, peegelduse ja kui pöördutakse regilaulu poole ühe vanima kultuurinähtuse poole siis kindlasti on see selline oma eripära otsimine oma oma teadasaamine see sellest olen. Et võib-olla noh, regilaulud sisaldavad nii palju informatsiooni selle kohta, kuidas läbi aastatuhandete on meie esivanemad mõelnud, mida nad tähtsaks pidanud. Et kui kui need nendest teada saada, siis aitab kindlasti palju paremini tänapäevas olla ja elada ja toimetada. Aarne tahaksid sina täiendada? Ma mõtlen, ma siin just hetk tagasi tegelikult lahkusin üldtöö koosolekult kus siin Sulev Tepparti näiteks Erkki-Sven Tüüriga teemal ka nii-öelda juba nii-öelda tulevased laulupeod ja muusika selles kaasaegne muusika, vanamuusika ja et mida me sealt muusikast leiame sellelt baasilt ma tahaks nagu seda öelda, et kindlasti üks osa on sellest sõnumist Tarmo nagu mainis, aga kas pole mitte nii, et mingitel sellistel väikestel riisi õppidel on lihtsalt iseenesest juba nagu selline oma omale Algne või tüüpiline sihuke Shomaandus sees, et ega siis noh, kui me need sõnad ära võtame, tegelikult väga hindan seda teksti, ma tahan umbes seda öelda, et paljud inimesed ausalt öelda ju selle teksti ja ma tunnetuseni siiski ju alati ei jõuagi või noh, küsimus, kellest me räägime, kas me räägime meist kui nii-öelda selle protsessina ärgitajatest, vahel esitajatest ja tasanditest, aga isegi muusika iseenesest omab juba piisavalt sellist voolavust ja juhib meid kuskile. Ja muidugi, ilmselt siis osa inimesi tunneb lihtsalt näiteks seda seost, et ta tahaks nagu sellise teatud jõena siin olles, tundes siukest muusikat tehasest, teisalt nii-öelda maailma muusika, klubimuusika, latiino ja kõik see, mis omab siukseid, väliseid mõjutajaid, need on ikka väga aktiivsed, aga üks osa meist ja leiab, et see siin olev on väga oluline. Aarne, sina oled just lastega laulnud väga erinevalt, vaat huvitavat repertuaari. Kuidas on sinu kogemused, mis on nüüd sellest tänasest teema kontekstis selline pidurõõm ja regilaul, kuidas sulle tundub, mis on need aspektid, mis nagu just lasteaia juures eriliselt särama löövad ja kuidas, nagu selles valguses regilaul tundub? No ma hakkasin nendega katsetama ja siis, kui ma hakkasin päris väikestega nii-öelda selles lasteekraani muusikastuudiotööle ja meil algselt see esimene tütarlastegrupp kasvas suureks, sellest on tulnud täna tütarlastekoor ja me avastasime tagala tühi ja hakkasime võtma siukseid järjest väiksemaid mõnusaid kolme-nelja-aastaseid ja, ja siis tekib alati küsimus, mida õpetada ja noh, ütleme puht nii-öelda laulu pedagoogiliselt ei pea ju kõik laulma hällist saati mingeid väga virtuoosid. Harriet, kohati mulle tundub, et nii mina ise kui paljud teised on sellega isegi liiale läinud, et soovides mingeid imelapsi, noh ütleme toote vahel antakse lastele siukseid hirmus rasked, üle jõu käivaid ülesanded, mis pole üldse õige. Nonii, ja siis me võtsimegi nii-öelda kõik olemasolevat tol ajal 90 alguses regilaulukogud lahti, hakkasime neid esitama kasutades sinna vahele ja kõikvõimalikes seadeid, noh, ütleme, et see nii-öelda praegu olev muusika tooks, teeks seda natukene huvitavamaks. Ja nüüd, kui sa küsid, mis on minu arust laste puhul oluline või vahva, on, see räägivad ikkagi see, mis te arvate seda lugu. Nüüd me jõuame ikkagi tekstini, et ühtepidi jah, selle väikeste käikudega nad omandavad sa nagu selle korduse kaudu, et ma ei pea mängima mingit keerulist etüüdi, aga ma kogu aeg ühte käiku korrates. Ma võtan teatud kvaliteedi ja nüüd see lugu, mis seal sees käib, et kui, kui laps jõuaks selleni ja meie isegi, et kus täna kuulad raadiot ja paljud laule, siis inimesed esitavad mõttetuid lugusid mõttetu tekstiga ja suhteliselt bitteriti veenvalt nad lihtsalt noh, kuidas teevad oma mingit tööd, et rahvalaulus, lapsed jõudsid selleni, nad tulid sinna teate. Selline luts. Ja teadupärast Nad ei olnud sugugi mitte lühikesed ja loo huvitavalt esitamine oli minu arust fantastiline. See oli nagu seal. Oluline selles, kas siit edasi minnes võime öelda ka, et sellise olulise loo laulmine või edasiandmine või jagama jagamine teistega, et see on iseenesest juba pidu, et kas me peame regilauludest, et kui nüüd nagu seda peo teemat hakkasin otsima, et kus regilauludes võiks kajastuda siis paratamatult jõudsingi selleni, et, et aga üpris mõttetu on seda piiri tõmmata, et mingites kohtades tundub, et aga see laulmine ise ongi pidu, pidu minus eneses, ta vallandab mingi teistmoodi olemise, mida muidu ei söanda endas lubada. Kas on ka lastega seda tunda, et see laulmine iseenesest tekitab peo ja kas on regilaulu laulmises seal mingid eripärad? Sellist teksti poolest sa rääkisid, aga et kas need, need, sa ennem pisut puudutasid ka seda regilaulu šamaan lõikust, kas on mingeid aspektid, mis nagu laste puhul seal just selle rõõmu valla päästavad? See on nüüd see temaatikat eksinud laule ju üpris erinevaid nii-öelda lihtsalt väikestest naljadest kuni suuremate lugude rääkimiseni, suurelt lugude olemuse või tausta tajumist ei pea ju ilmtingimata kohe arusaamu, ma arvan, me isegi hakkame suuri lugusid elu jooksul alles, nagu noh, ütleme oma elule läbikogetu põhjal, teistmoodi mõtestama ja arusaamas, seetõttu seetõttu on see üks pidev protsess, aga. See väline rõõm, mis vahel on mingi tüüp, ütleme, kelmikas ja talle meeldib esineda, noh, et nägin, et mingis teleshows või kellelegi tegi nii ja nüüd ma teen ka niiviisi ja see ongi nagu iseenesest. See on osa selles mõttes, et lapsest kindlasti see rõõm on olemas. Aga see, kui sa küsid selle teise poole kohta, siis ma arvan, et see on see, mida, millest me saame last toetada. Tegelikult ei ole ta ju üksi, selles maailmas võtan, tuleb siia, ta näeb, et tema ümber nagu inimesed, need on küsimus see, et kuidas reageerime sellele, mida ta teeb, et mida me väärtustame, kui me ütleme, et on jube lahe, kui seal olevat mingi kaasaegse klaasi pealt kellelegi suure onu tädi luku järgi. See on ju ka tore laps, tundub nagu näed, et peaaegu et ise õppis raadiost. Aga teine asi on see, et, et kui sa väärtustad juba sellist oma juurtelaadse muusika tegemist teades, et ta hiljem sellel viisil edasi arenedes saavutab mingi teatud küpsuse siis minu arust see on laste jaoks tähtis need partnerid, et kes on ümberringi see seltskond ja kes selgelt annab tunda, et oled tubli, et seal üks väärikas olemise meetod Tahtsin veel lisada omast kogemusest, tean, et mis selle rõõmu eriti välja toob, on, kui on ees ütleja loob luuletaja, kirjanik tänapäeva mõistes võib-olla kui temal on nagu väga vahvate sellised ütlemised kuidas ta nagu peegeldab seda, mis ta kogenud on siis kindlasti nagu see aitab nagu rõõmu tundmisele kaasa, et see tekstina on väga suur. Kuidas ma ütlen, et et kui laulda vana teksti, siis täna on nagu rohkem neutraalne, kui tänapäeval luuakse nagu vana põhjal kaasaegsete regilaulikud keda ka ju on, kes suudavad luua tekste nagu nende vana baasil ja panna sinna uut uut sisu juurde, siis nad on eriti eriti kirkad rõõmu väljendused minu jaksanud. Aga jah, see, kui see koht ära näidatakse, no ütleme, see on ka osa sellisest tänapäevast Eestis ja see muusikaharidus oma põhimõtetelt on siiski ju siiski päris tubli maailmaga võrreldes, kui sina proovisin momenti juurde tuua, et meil on teatud lugu olemas, aga mida sina oma elust siia Lugot lisada saada siis seda eripalgelisust näidata, mida iga laps on võimeline nagu tekitavad siis läheb muidugi asi veel eriti mõnusaks. Nii kui loovuse impulss tekib Kahtlemata, et peab ikkagi elus elus laul olema, mitte nagu mitte nagu lihtne kopeerimine, et see eriti et kes nagu sügavat sisu ei tea või ei oska seda oodata, et siis võib nagu eemale peletada. See selline kuiv vana tekst tundub täitsa mõttetu, võiks seda laulda. Kaasaegne momenti uues, siis kohe tekitab sellise nagu konksuga tõmmatakse kaasa. See laulja, aga ikka teatris lavastuses igal pool, et see ongi nagu selle loo lood. Täna päevastamine. Et kui lugeda Viljandi pärimusmuusika festivali koduleheküljelt Veljo Tormise toodud põhilisi või olulisi punkte regilaulu kohta siis seal on ta väga hästi toiminud selliseid diskussiooni tekitavaid asja sinna sisse ja ja võib-olla minus Endas enda mõtete vahel tekitas kohe diskussioone jah, just seesama aspekt, et kas regilaul on kunagi oma arengutee juba läbi käinud ja tänapäevasele taasloomisest või taas arenemisest. Et see on aspekt, millest peaksime hoiduma, sest sellega me teeme hoopis regilaulu ära rikkuda. Et sellest kohe oleks tahtnud väljuga diskuteerida, küllap selliseid diskussioone tekib ja, ja see ongi oluline. Nii nagu ka Veljo on oma nende punktide lõpuks märkinud, et oluline ongi, et mõte liiguks ja seda mõtte liikumist on ta väga hästi nende punktidega siin ärgitanud. No aga see on igasuguse arenguprotsessi, isegi teadusliku lähtumise ju põhiasju, et me peame teadma, mida me selle asjaga nagu tegelikult teha tahame. Kui me muudame ta muuseumieksponaadid siia me teda enam igapäevaelus üldse kasuta, paneme ära, siis ta sinna jääb, eks ju. Stiilis püramiidid me üldiselt valdavalt ju ei kasuta neid. Aga teisel puhul, et kui me seda kehandit hakkame juurde loomana, Tarmo ütles, et siis siis ja kogu aegvõttes kõrvalt materjali juures säilitab mingisuguse. Noh, mina võtan seda vahel nagu arvutitega, arvutiprogramme kirjutatakse teatud keeltes mõtlesin põhikeel tegelikult see, millest see programm kirjutatakse, määrab väga paljud parameetrid ära ja ütleme, tavakasutajatena ja tõenäoliselt üldse ei tea arvuti noh, ütleme nii, meerija seal kasutanud me oleme lihtsalt siuksed nagu pealispinnal, ujujad, rahvalaule, siis me võib-olla saame sellest rohkem aru ja nüüd siis ka sügavama loomingu põhjal. Minu arvates on nii, et, et selle põhikeele valikust, kus ta ilma läheb, ilmneb ükskord, kui need pealiskihistused tahavad juba väga kõrgeks kuskil mingi selline omadus, mida teistele ei ole, mida pole võimalik kasutada, mida ei anna seetõttu minu arust on selle emakeelse pärimusmuusika ja vot sellise läbi laulmise jõud kuskil väga põhjas mitte ilmtingimata alati märgatav just selle enda tegemise kaudu, ma arvan, et seal on isegi professionaalses muusikas nii. Aga kui sa küsid, et kaasajastamise kohta diskuteerima ikka peab, sest ütleme, mul on siin viimase aasta jooksul ju mingeid siukseid, ütleme, siukseid nagu trikke, et et vaat, seesama inglise kuninganna riigivisiit, kus ühel päeval sul on selline ülesanne. Et vot sellist külalist tuleks nagu muusikaga tervitada ja ilmapuu ja mingid muusikat on nagu olemas, aga et, et tõesti, et mis on see, millega me ise ennast nagu nii-öelda soojaks laulame. Ja vaat siis käisidki koos siin oli, oli Jaak Johansoni eksi oli ja ja sõbrad, sõbrad metsa tellid ja oli Veljo ja oli seal veel käis seal minuga kaasas ja ja siis me arutasime, et kas see on sünnis, ütleme, oktoobrikuule hakata niiviisi kaugelt juba nagu iseendale seda laulu kihku sisse kütma ja lõpuks kõik see sõnadega naljatame Liisbet kullakuninganna ja miks sides sinna sisse Inglismaa lukku pandud mida iganes. Tekkiski üks selline tralli ja lauluväetunne ja vot see oli minu jaoks huvitav koht, mis ütles, et, et see ei ole nagu teiseldud, vaid seal tõeliselt nagu iseennast lahti lauldud. Üks näide lihtsalt. Kui nüüd Viljandi pärimusmuusika festivalist rääkida, siis alates selle algusaastatest, kus sai ka ise aktiivselt selle korraldamisega kaasa löödud on minu meelest seal olnudki see eripära, see et need neli päeva pidu rõõmsa olemise fenomen, see kandub igasse pargi nurka ja, ja kuhu iganes, et lavadelt sa saad küll kuulda väga mõnusat muusika esitust, aga aga selline tõeline pidu käib mööda ühte osa linnast. Et Tarmo, kuidas, kuidas regilaul keskse teemana töötab sellises peo võtmes Viljandi pärimusmuusika festivalil. Eks meil on ju iga aasta oleme valinud sellise teema, millele keskenduda, jube raske on nagu lihtsalt teha pärimusmuusika festivali, võtta suvaliselt mingeid ansambleid, ei teki mingit sellist kontseptsiooni, ühistut, hea on nagu keskenduda millelegi sel aastal hästi on regilaul L tähelepanu all, aga regilaul on olemuselt selline intiimne asi tegelikult, et teda väga raske lavale panna. Regilaul eeldab. Tähendab, eest lauljad eeldab järgi lauljaid ja rohkem sinna kedagi rohkem vaja ei ole. Ei ole vaja üldse. Ja siis me pikalt nagu arutasime, et kuidas nagu teha seda hästi festivali loomulikuks osaks, seda regilaulmist. Esiteks muidugi soovitasime kõikidel ansamblitele kollektiividel, kes soovisid, soovivad esineda festivalil, et nad kasutaksid regilaulu. Paljud neist on kuulda võtnud ja tõesti moodust teinud teinud kavad siis regilauludele keskendudes. Ja festivalil on ka kollektiivid, kes lihtsalt lavad regilaule. Aga me ei ole pannud mind mitte lavale, vaid on tekitatud selline eraldi koht pargis kus, kus kestab laul terve päev. Et kõik, kes tahavad, võivad minna nende lauljatega kaasa laulma. Et seal ei teki sellist esineja-vaataja suhet, et seal on kõik nagu osalejad. Loodame selline selline asjade korraldus nagu tõukab või mõjutab väga palju festivali külastajaid ka ise nagu võib-olla regilaulust võib-olla ümber hindama või siis endale lihtsalt teadvustama, et selline asi üldse olemaski on. Et kui need lauljad seal kutsume valupesaks laulavad, et kindlasti voorib sealt väga palju rahvast läbi, kindlasti väga paljudele jääb, jääb see laule kõrvu ja, ja võib-olla hakkavad hiljem kodus uurima, et kus, mis asi see Mul on, et, et kas saab kuskil veel laulda, kas on mingit mingisugust töötoad kuskil, kus saab seda juurde õppida. Kas on võimalik ühineda mingite kollektiividega, kus, kus seda lauldakse ja loodame niimoodi mõjutada seda kultuuriruumi. Mina ütlen lihtsalt kõrvalt seda, et Ma olen avastanud, et ma olen eri perioodidel ju ikka nagu kuskil nagu mingi muusikaõpetajatena tegutsenud, et seal kaheksakümnendatel Viimsi keskkoolis päris pikka aega siis 90.-test praktilist kogu üheksakümnendad ja siis nii-öelda teatud valitud lastega nii-öelda siukseid koorimaastikke luues. Ja 2000 kuni 2006 siis ka näiteks Rocca al Mare koolis siukses pass koolis suhteliselt sellise olematu muusikakultuuriga ja ja nüüd rahvalaulu siia kaasates eksime seda ilmapuud tegemas ka. Et me eelkõige lastega ja eriti kõige väiksematega ka läksime ikkagi selle peale, et kui meie rääkisime lugu, siis eeslauljate järgi lauljate printsiip toimis, et ütleme, tunnis võis olla mingil hetkel õpetaja eeslaulja lapsed järgi lauljad aga suur hulk kooli avalikke üritusi. Noh, see on minu arust nagu sihuke muusika võib pandakarusid loodusesse lahtilaskmine, et suur osa lapsevanematest tuleb oma aktusele vaatama, et mis imet temaga tehtud on, eksju pidada nüüd siis kõik õppinud on. Ja meie väitsime, et vähemalt tavakoolis ja tihtipeale ei peaks eesmärgiks olema nii-öelda maailma parima tulemuse saavutamine, kuna, kuna seda peaks tegema valitud lastega valitud kohtades, aga kui pigem nagu protsessi kaasamine, siis ühel hetkel ütlesime lastega, et me hakkame ise teile eeslauljateks ja niiviisi vähe aastate jooksul viisime siis kõik need vanemad vanavanemad sellesse staadiumisse, niisugune ees laulmine järel laulmine igast asendist nagu hakkas toimima ja noh, muidugi kaasasime sinna kõiksugu noori, piitnikuid ja, ja muid asju ka, aga et see võttis väga hästi tuuri 2006 olid suur osa niisugustest avalikest muusikaüritustest lõpes mingite seda tüüpi, et järgi laulmisega. Jaanihobuja jaanilaul need on mõlemad ju ka maailma mõistes täiesti geniaalsed lood. Aga neid selles kavas ilma puulaulude hulgas mulle esimese hooga ei jäänud küll silma. No kui see ei ole küsimus siis vaat siin me jõuame selleni, et, et quick, see me rääkisime sellest arvutikeelest. Et kui rahvalaul on see, kuivõrd keerulisi konstruktsioone siis tema kasutaja suudab luua tormis täna see, kes noh, olles maailmas ristikat täiesti ainulaadne, ütleme, rahvalaule kasutaja või kuigi ta ise kasutab naljatatud rahvlaugaldatud täna on, on sellega läinud, ütleme nii, nii keeruliseks või nii professionaalseks, et kuigi me armastame öelda Tormise laulupidu, sest nii nagu ta ise ütleb. Tal ei ole väga palju repertuaari, mis üldse amatööri Dadas neile sobiks, tema on alati kirjutanud suuresti professionaalidele ja selles mõttes see ei ole laulupeol esitatav, aga me ei peaks selle üle nagu selles mõttes väga kahetsema, et me siiski oleme need asjad üles leidnud, kus siduda pigem olemas selle üle õnnelikud, et et kui me räägime, et on olemas siiski nii-öelda kõrgkultuur, mis tahes mõistes, kus on sellel alal ja kõige paremad viljelejad, kõige professionaalsemad lauljad-pillimängijad, mis iganes siis siis täna meie rahvalaul on kirjutatud sellisesse kõrgusse, ta ta kõnetab vot sellisel kombel professionaale, mis tahes maailma paigast on universum reaalse väljundi saanud. Mina tõesti, 80.-te keskel salvestasid niuksed Eesti raadiosaateid, salvestusi, asju polnud ja ja üritasin teatud hetkedel neid katsetada ja, ja probleeme meeslauljatest, eks ju. Noh, küsimus on just see, nagu öeldakse, et kes on see, kes nagu julgeb, ega ma ise ausalt öelda väga selles mõttes ei julgenud, sest tolleaegne suhtumine oli üldiselt ju selline, et on nii-öelda ametlikud folkloristid noh, see, mis oli, eks ju, ja mida siis koolimuusikas anti ja, ja teised nagu, võib-olla siis ei küüni. Vaata, õppeprotsessis võid, sa ju õpetaja on, alati ei pea olema kõige suurem meister ja õpetades ise nagu vaikselt ju ka, mis seal salata, liigud edasi. Aga õnneks tekkis siukseid ärksad ja elujõulisi noori mehi, kes olid seal roheliste jalgrattamatkal, ma kirjeldan seda, kes ühel hetkel üle Rakvere minnes tõmbasid siukse edasi, et kogu kogu jõuk tuli järgi, see oli see esimene, esimene nii-öelda fosforiidisõja jalgrattamatk, et nii ta vaikselt läks ja, ja ma arvan, et see on see, mida peaks igalt poolt katsetama, kes, kes võtab nii-öelda vedajaks olla. Selles mõttes on hea just see algastmes alustamine, et et võib leida sealt, eks sealt kerkivadki, need säravad eeslaulja ja kes nagu suvalises situatsioonis, nagu sa ütlesid une pealt. Tahtis, et ma olen seal eelmine lõik kirjeldab ka seda, ma ütlen, et, et ei ole mõtet hakata ilmtingimata kõigile lastele imelapse polti külge kleepima. Ta ei saa sellega hakkama, siis seal tulevad siuksed hirmud sisse ja vot kui see enesekindlus ja hirm lapsele tuleb, et ma ei ole nii hea nagu plaadis raadios mis iganes, eks ju siis see tegelikult tekitab siukse frustratsiooni ja pigem võib eemale peletada. Me räägime nüüd sellest ilmapuu ettevalmistamisest, meil on siin ka näiteks Kangro kaerajaan, ütleme kus nii-öelda tungal siis antud juhul mängides siukse rahvalauliku motiiviga, mis seal olid, kirjutas, ostsin sisse kõik Eesti maakonnad sihukse kultuuri ja noh, eks see Jõgevamaa sealt on pärit Tootsi, Teele ja Torma pasunakooride, Viljandi paadimehed, ühesõnaga sihukse lapselik loov tekst ja minu tüüpiline sihuke läbi harjutamise meetod oli see, et, et mitte valida nüüd nii-öelda kõige andekamat ilmtingimata seda laulma kogu aeg eta vaid julgustades kõiki, hakates minema alguses, kui ei julge üksi, võid laulda kahekesi videol, tõsi, kolmekesi ja ma panin mikrit koolijate üles, koor kuuleks, julgustasin kõiki minema, järjest läksid, tegid oma sooloesimene, tiir oli hästi arg, teine julgem, kolmas oli nii. Ja lõpuks nad avastasid, et kuulge, sõbrad, mul hakkab juba tulema. Sisemine enesekindlus tõusis ja vaat see on ju see, mida me nimetame artistikuks. Tunne kindlalt, et see, mis ma teen, on õige hea ja antud ajahetkel parim. Kõik panid. Me jõuamegi ühe küsimusena, mis noh, võib-olla ta kõlab natuke selliselt triviaalselt, aga kas tänased noored oskavad regilauluga pidu panna, kuidas teie arvate ja kui vajalik see oskus oleks ja kuidas seda oskust saaks siis soovitada, noh siit on juba mitmeid väga häid võimalusi käinud läbi, aga kuidas te arvate? Selles mõttes on, see on nagu selline samamoodi provokatiivne küsimus natukene võib-olla et ta on kindlasti nagu väga palju häid ees lauljaid, aga ei usu, et tõesti mingi peosituatsioonis enamus noorega Pegi laule laulma vaevalt küll, pigem nagu passiivsed. Võib-olla muusika kuulajad. Laul on väga tähtsal kohal suurimas kõige tähtsam või et kõik peaksid seda laulma kindlasti mitte, et need läksid laulma, kes, kes tunnevad, peaksid laulma? Ma tahan ka just seda kinnitada, et igasugune institutsioneerimine või sihuke, nagu kuidas öelda üle teatud normaalsuse piiri viimine muudab, muudab ta juba nagu iseenesest kunstlikuks. Et kui on olemas mingi kriitiline mass, kes tahavad, siis nad suudavad seda ka teistele esitada või teisi kaasata. See on ikka see niisugune äratundmise hetk. Selles valguses ongi hästi oluline, et kõik nagu teaksid, mis asi see regilaululine, et oleks selline vahetu kogemus kõigil olemas, et kui, kui sa tead, et sa oled proovinud ja sulle ei meeldi, siis on selge, kui ei ole proovinud ja sa ütled, et ei meeldi, siis, siis ei ole õigustatud see. No vaata, muusika on ikka väga ju nii-öelda tunde võimendamise vahend, kuigi noh, tegelikult võiks laulmisest või muusikast üldse veel kaugele tahtsin. Klassikaraadio ise andis suurepärase raha raamatu väljakogumikku nüüd muusika, kus, kus väga erinevat muusikat, nagu kirjeldatakse, meenub ju meie 80 kuueaastase nüüdishelilooja Kasemetsa üks niisugune konstruktsioon, kui ma seda nüüd vabalt tõlgendan, et sa nagu vibratsioon on ajas, eks ju, et me võime kõike nagu tänapäeval pidada muusikaks, kaasa arvatud siis mõtlesin, et rahvalaulu võbelased seal sees kui mulle ei pruugi näiteks sel hetkel lihtsalt ütleme olles see emotsioon, mis haakub sinu emotsiooniga, noh, ütleme tants, kui sina tahad pidu panna. No ütleme, et sul on rõõmupidu, mul on niisugune vaikselt kaasategemise pidu, et vot siis on just see, et ära tunda, et ma, Ma võin ka passiivselt noh, kuidas öelda nõnda siis suu kinni seda kaasa laulda. Et need on väga erinevad tasandid. Tahtsingi jõuda edasi sellise küsimuseni haagib natuke selle regiööteemaga ka või regilaulu ja ö teemaga, et võib-olla alatise regilaul või laulmine, et noh, ta ei peagi olema ju selline otsatu rõõmu väljavalamine võib olla, Ta võib pigem olla ka selline lihtsalt tõlgendatud meeleoluga opereerimine. See meeleolu võib olla nii positiivne kui negatiivne, lihtsalt sellises kõrgendatud meeleolus või unelähedases seisundis, milleks siis ka regiöö, on meil lihtsam toimetada igasuguste nende kujunditega, mis meie teadvuses on, mis meie sellisest päevases tegemistes tihtilugu argisagimine vallutab meid enda alla, aga sellises unelähedases seisundis või kõrgendatud meeleolu seisundis ükskõik kes positiivses negatiivses mõttes on meil ligipääs hoopis suurematele vara aitadele meis enestes, noh, mida noh, religioonides võib siis nimetada jumalaks või mingites teistes kontekstides, võib nimetada mingiks ühist teadvuseks või Ma teadvuseks või kes, kuidas tahab seda määratleda, aga minule isiklikult tundub, et on üks võti selliste vara salvede juurde, mida meie esivanemad oskasid kasutada tunduvalt enam kui meie täna me pigem kipume oma sellistes argistest toimetamistest kinni jooksma, kui et oskame neid mingeid mudeleid endas välja lülitada ja lasta tööle uuesti need sügavamad mudelid, mis, mis oleme esivanematelt pärinud. Nii palju siit ütlen, et jälle ikka seesama asi, et, et milline on hetkemeeleolud näiteks nüüd, kui sa ütleme, rääkides koolist, muusikatund on, ütleme neljapäeval, kuues tund enne seda on mingid sündmused toimunud, pärast seda toimub veel mingisugune kellelegi töö väsik, et kuidas see meeleolu nagu sel hetkel üldse nagu tekitada, et mingite teema, mis sellega nagu haakub noh, et minna nagu sellest argipäevast välja, sest muusika viib meid ikka täitsa yks kohtadesse. Ma olen isegi mõelnud, et kui oleks väga häid mõtlejaid, et, et siis suur osa muusikaõpetusest, mis täna nagu niisugune faktipõhine ja õpitakse mida iganes, pillide nimesid, asju ja siukseid pähe. Ei saa ju öelda, et me ei peaks fakte teadma, nad võiksid tulla läbi läbi mingi loo või mingi kogemuse sinu juurde kirjutaks loo sellest, kuidas me ütleme, maailmas liikudes satume kuhu iganes loomulik elusündmuste juurde, pulmad, matused, sünnipäevad ja noh, eri maadel ütleme, visioonina külastades sõpru kas Jaapanis või kuskil mujal või et seal juhtub traagiline sündmus, et kuidas siis muusikat kasutada. Ise kogesin seda näiteks nii et, et kui ma ühel hetkel mitte taga hiljuti siit ilmast lahkus, et, et me ei olegi ju tänapäeval väga ettevalmistatud näiteks muusikaga selliseid sündmusi saata, meil koguneb erinevaid ütleme, põlvkondi kellaajal võib olla suhteliselt standardne, oli, oli näiteks Beethoveni vaikne öö, mis iganes. Vahepeal on niisugune traditsioon peaaegu üldse kadunud ja ma arvan, et kui keegi ei analüüsiks, et millega, kuidas ja ütleme, tänapäeva inimene oma tunnet sellistel puhkudel väljendaks, ma arvan, et paljud neist ja seda ja seda ei aita meil mõista ei ühiskondlik suhtumine oma sõpradega ammugi kool kas pole. Ja nüüd rahvalaul sinna sisse, et kui ma tahaks sel hetkel noh, näiteks mingit kaeblemist või mingit sihukest asja, kas üksi või koos läbi elada, kuidas ma selleks saaksin valmis olla. Eks see peabki jah, sellise järjepideva teadmise või tunnetuse edasiandmise kaudu tulema ma just läks päev jäingi mõtlema ka erinevates traditsioonides on nutunaised, kes lahkunu juures rituaalset nutu praktiseerivad, et äkki seal ongi seesama selle nutuga ja ennast või siis ühiselt sellisesse muutunud teadvuse seisundisse või ei muutunud meeleolu seisundisse viia, kus, kus lähevad need väravad selle teispoolsusega, mida me oma siin igapäevapoolsuses padu lähevad, need väravad rohkem lahti, et siis ollagi saatjaks sellele mina ei ole, et ta ei ole lihtsalt selline. Nii on kombeks või vaat milline kummaline komme nendel, et see on ka puht reaalne, selline füsioloogiline või psühholoogiline tegevus. Mulle väga meeldib see see võrdlus, et sa rääkisid, et üks on see kõrgendatud meele, siis on ta teine, on see nagu unenäoline, selline vahepealne olek. Nad on hästi nagu samas tunda nagu üksteisele natuke nagu erinevad, aga samas on nagu täiesti teisest otsast saavad kokku need need kaks erinevat poolust, seda laulmise juures, mis ma tahtsin öelda. Ma tahtsin ühe näite tuua enda õpetajale, õpetaja rääkis, kuidas ta käis Värska surnuaial 10 aastat tagasi ja nägi, nägi, kuidas üks naisterahvas sama mehe kombel hetkes ja teised naised siis aitasid teda seal tõstsid püssi püsti lõpuks ja viisid ära, et mulle avaldas suurt muljet, nagu hakkasingi mõtlema, et et selle laulu tähenduse üle pärast seda seda selle jutuga justkui endale isiklikult on selline kontakt sellisega, et sa oled nagu pealt näinud või kogenud kuidagi hästi lähedaste inimeste juures sellist unenäolise või siis kõrgendatud meeleolus meeleseisundisse, seda laulmis siis see kindlasti nagu mõjutab väga palju. Armsad kuulajad, armsad saatekülalised, meie saateaeg hakkab tiksuma lõpu poole. Mida te tahaksite tänastele kuulajatele kokkuvõttes soovida? Tulemus on suur suvi või on see suur suvi juba meie kõigi ümber ja sees? Et meie ümber ja sees rõõmud, kurvastused, kõrgendatud meeleseisundeid meie ümber ja sees. Mina mina küll soovitaksin leida üles need peopanemiskohad millest me siin alguses rääkisime ja otsida üles võimalikult head eeslauljad ja nendega koos lihtsalt laulda proovida võimalikult erinevaid emotsioone sealt siis saada võib-olla siis ka pärast seda suurt suveaega leida aega siis ühineda mõne laulugrupiga või siis tean, et mõned eeslauljad koguvad, kui nad kokku aeg-ajalt ja laulavad lihtsalt neid neid laule. Mina mina täiesti nõustun ja kutsunud loomulikult täna tulevikus mis iganes ühinema nende laulugruppidega ja, ja tulema siis kokku mis tahes ka tulevastele laulupidudele. Kuna see mastaap, nagu me nimetasime, pole ju eelkõige mitte nagu ainult kas siis kontsert mingi teatud viiside, professionaalse ettekandmise vorm rahva poolt vaid pigem just selline nagu koosolemised, inimene, et nagu, nagu siin öeldi, et vaatad üle oma sõprade lapsed, nende vanavanemad ja, ja teed seda, kuidas öelda sellise noh, pidu panemisest rääkides veel kaine peaga nagu noh, nagu olles kuna see on ju selline siiski seda tüüpi vorm, kus eelkõige peaks nagu meeleseisundi just sellise ärksa hoidma ilma ilma seda uimastamata ja, ja vaadata, mis ja kui palju noh, seal erinevas muusika sära tunneb. Kas seda rahvalaul niisugust lihtsat ja, ja kõige lihtsamat vormi või siis selle, selliseid keerulisemaid noh, ütleme ümberkirjutusi, et see maailm on hästi-hästi mitmekülgne ja kaugemale ette visates tahaks öelda, et et äkitselt siis kui igaüks tunneb, et ta on selleks valmis, siis ikkagi ükskõik väikses kogukonnas püüda ka ise olla selle mingi sõnum eeslauljaks, sest noh, sõnal on jõud, aga sõnal ja muusikal koos on ikkagi jõudja kasvamine käib ainult läbi tegemise. Aitäh. Meie tänasteks saatekülalisteks olid Tallinna poolt Aarne Saluveer. Noorte laulupeo kunstiline juht. Ja siin Tartu stuudios oli Viljandi Viljandi pärimusmuusika festivali kunstiline juht Tarmo Noormaa, kes ühtlasi on ka laulupeo rahvamuusikute eestvedaja. Aga nii nagu kombeks saanud, oleme alati regitunni saate lõpuks laulnud külalistega ka ühe regilaulu. Ja alati loodetavasti mitte ainult koos saatekülalistega, vaid ka just koos kõigi teiega, armsad kuulajad. Midagi keerulist siin ei ole, laulan siit rea eest, kõik saavad korrata järgi, nii nagu see regilaulus ikka on käinud. Üks niisugune vahva tralli viis Kuusalust, mille ma sain just Aarne Saluveri käest kunagi üks igavesti vahva laul ja minu meelest sobib siin nagu kokku võtvana selles mõttes hästi, et kus me lähme Lähme kuud kuulama, päeva vaatama, eha imestama ja siis näeme, kuidas kuu mängib Gudrustega päev mängib pärlestega Eha hõbehelmestega ehk kokkuvõttes lähme ja imestame seda ilu ja rõõmu, mis on meie ümber looduses täiesti ka sõltumata meie poolsetest suurtest pidudest. Hommikul välja tulles nad kasta pärlid ja päikesetõusu sätendus näha õhtul päikeseloojangukiired. Et see rõõm on meie ümber, laseme selle enda sisse. Me lähme vasta öelda, kus me lähme, vasta, vasta ööd. Vasta päeva. Vaata ta vasta päeva, vasta. Belgestaabime vastaabelgest. Ei, me lähme ka kuu ta kuula, mailähtme kuhu ta kuula, mai päevada, vaalad maipäevad ava Nata, mai. Haada imesta, May. Ta ei imesta, Maie kasson kullakuube. Neljas kas on, kuula kuube seljas voi on päeval pärga peas? Pärga peaseehaal pelme, ei ta ei olnud veel, me ei, ta ei ole kuul kuube seljas ei ole, kuula kuube seal ja Segale päeval pärga peas, ela päeval targa peas, hal helme, ei ta hõbehelme, ei ta kuuse mängib koodrustega, kuuse mängib kooslusega päevaga, mängib pärlast, päevaga mängib pärlastega helmestega Eeaa helmestega. Suured tänud siis meie saate külalistele ja teile, armsad raadiokuulajad, kellega koos selle laulu mõnusalt neid ära laulsime. On meie hooaja viimane saade, siis tahaks siin eriliselt tänada veel kõiki saatekülalisi, kes läbi kogu hooaja on leidnud võimaluse tulla siia ja nii iseendiga teistega kui kõigi teiega jagada oma mõtteid meie regilaulu maailmapildist ja kõiki neid mõtteid, mis on uutena tekkinud siin selles saates. Ja suured tänud Eesti raadiole, tänu kellele oli selline saatesari sündis ja teoks sai ja kes teab, millised seemned on nüüd mulda pandud. Kui saate alguses kuulsime Ühtegi Jaani laulu, mida laulis Marie Sepp Kolga-Jaanist 1937. aastal, siis saadet tahaks lõpetada pulmalauluga. Suvine aeg on igati sobilik selliseks ühte heitmiseks ja kõigi sealt tulenevate säravate viljadega siis miks mitte just sellise mõnusa vanadest pulmatraditsioonidest pärineva lauluga siin otsi kokku võtta, seda laulavad siis Hendrik Jantson ja Liisu orig, Tõstamaalt laul, salvestatud 1938. aastal ja tervitused ja õnnitlused kõigile sellesuvistele, pulmalistele. Mina olin saate autor, Aleksander Sünter. Aitäh teile kõigile ja enda poolt. Üks väike mõte siia sooviks regilaule on justkui keel meie eneste tõlkimiseks, meile enestele teistesse tunnetus normidesse. Me oleme tulnud siia ilma selleks, et tunda ennast nii hästi, kui on ühel inimesel võimalik ennast üldse tunda just selleks meid loodud. Ja seda tahakski teile kõigile soovida, tundke ennast nii hästi, kui seda on võimalik ja kasutage regilaulu, laulu ja üldse muusikat selle abivahendina, mis aitab meil nende mõnusate olemiste vahel või vahe loppis kurva muul moel olemise vahelt tõlkida välja seda Rõõmu pärandit, mis on meisse algusest peale sisse pandud. Aitäh ja mõnusate kohtumisteni. You point päiu soola?