Ja tere õhtust, hea kirjanduse sõber. Koer tõepoolest on siin mikrofoni taga givelemas, et kihesena teieni tuua. Käes on aprillikuu, käes on päev, mida veel mõni aeg tagasi tähistati raamatu ja roosi päevana, nüüd nähtavasti masu on selle hea traditsiooni katkestanud. Või kas ta mitte ei katkenud juba vahem. Aga tuletagem seda siis siinne praegugi meelde. Tutvustan täna mitmeid hiljaaegu ilmunud raamatuid Nikolai batuurenilt, Piret Bristoli, Jan kausilt ja ka Priit Aimla Alt ning räägi natukene juba kahe nädala pärast käivitavalt käivituvast kehandus festivalist Prima Vista. Aga kui juba Ta tuli, siis kuulame ka üht tema tuntumat laulu teksti, et siis minna tema laulutekstide kogumikku tutvustamise juurde. See on siis Okutel esitatav? Tean, ei tea. Igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda neil kõhuli pole kusagile põgeneda paganama pedagoogi eest. Päris elu siin, mõni nii algu peast, aga vanemana. Võib küll öelda, et üks teravmeelsemaid laulutekste, mis Eestis kunagi kirjutatud on ja samas kui see laulutäks teha meelsuses kellegagi konkureerib, siis väga suurel määral taimla enda laulutekstidega, mis nüüd 2009. aasta sees on saanud kõik kogumikku igal linnul oma laul. Ja õigupoolest me siin selle raamatu tutvustamisega avame ka selle saad unustatud raamaturubriigi. Ühelt poolt seetõttu, et ega ju ei ole enam ammuilma juttu tehtud taimla kunagistest huumoriraamatutest nagu valitud seosed või kahe kuhja vahel või ajaviide, mis oli ikka nii oma eks Nõukogude huumori kui ka üleüldse eesti huumori absoluutne tipp. See ei olnud mingi tavaline kommunaalhuumor, sest et ehkki Priit Aimla sageli kasutas selliseid ahiseid situatsioone, siis temast sketšid jahuma Häskid olid vähem situatsioonikoomika rohkem ikkagi puhas keelekoomika, keelemäng Publeelisuse ja heimilisuse toomine proosateksti ja ma mäletan, et neid Priit Aimla naljaraamatuid omal ajal lugedes või ka jutte piketest lugedes oli ikka puhas keelevaimustus, mis mind tabas. Ja loomulikult ta oli omaenda tekstide väga muhe esitaja öeldes oli. Ma mõtlen muidugi seda, et ma nägin neid tema esitusi aastaid tagasi. Tegelikult on ta ju elujõus praegugi, mida tõestab ka seesama raamat, aga unustatud raamatu, see läheb ju ka sedasama raamatut, ta ise seda tunnistab natukene ka või et tekstid on sattunud unustusse. Väljaandja on sellel raamatul muide, Tammerraamatu, sellel ei ole mitte mingisugust reklaami tehtud Püha Miikael, Mihkel Raua raamatuga kokku aetud miljonitest võiksid natukene vaevuda millekski. Aga tõepoolest, kui Mihkel Raua raamat on rokilugu, siis ka suurel määral see taimla raamat on rokilugu siin ju on tema kommentaarid selle kohta, kuidas üks või teine laulutekst sündis. Meenutused omaaegsest kultuurikontekstist, see nii seoses nende haukotell lauludega, nii seoses Kobleedega, mida ta kirjutas ansamblile hampelmann ja hiljem Jüri Ahmale esitada. Kui ka siis juba üheksakümnendatel lastele ja meediasse kirjutatud laulud siin on ju olemas. Teie elu on läinud absurdiks, mis on pärit Eesti, võib olla kõigest kämbimast seebiooperikatsetusest mullikesed kui ka päris viimasel ajal need Baskini teatri laulud. Jah, võib öelda, et kuskil üheksakümnendatel ja sealt edasi võib-olla mingid natukene kibestunud on toonud nendesse tekstidesse sisse, aga samas kokku on see igal linnul oma laul, üks väga elurõõmus raamat ja ja tõepoolest, seesama keelemängija keelemõnu on siin väga tugevalt esil oma saatesõnast, aga natukene võib-olla põeb seda, et need on vemmalvärsid ja need ei ole tohutut sügavat analüüsi võimaldavad luuletekstid ja mida kõike, noh, ma ei tea, minu meelest ikkagi nii paindlikult keelega ümber käivaid luuletajaid ei ole ka üleval ülearu palju ühelgi ajal ega ühelgi kihendusliku süvatasandil. Ja vaadake ja lugege raamatut, tuletage meelde neid laule ja. Taevakene laulge neid laule, kui need laulutekstid nüüd ometigi sellisel kujul olemas on. Mängin siit veel ühe Priit Aimla tekstile kirjutatud rock hotelli laulu mida võib-olla ehk nii palju ei teata ja ka või see on ju ka hea tekstiga lugu ja mis natukene sümboolsed, võtab kokku mitte ainult Brick taimla loomingu, vaid ka eesti luuletaja loomingu tänases Eestis lauldes maksan võlgu, on see pala. Mida Klaus tahku Poola? Lei. Lauljad salmilia äärt ja talla odavat, mul riivatud võitlust. Veller. Ja kui veel meelest läks öelda, siis tõepoolest tänase saate vahe helinditeks kõlavadki laulud Priit Aimla tekstidele. Aga nüüd Piret Bristoli uusima luulekogu, seesama õnn juurde. Huvitav on see, et kui mitmed varasemad Piret Bristoli luulekogudega proosateosed on väga suurel määral keskendunud näiteks kehaliste aistingute või toimingutele või, või emotsionaalsetele läbielamistele ja suhetele siis neis on alati olnud ka see koha või linnaruumi või erinevate linnaruumide tasand ja selles uues luulekogus on see linnaruumi tasand just eriti esile tõusnud. Põhiliselt on siin tegu erinevate paikadega Tartus kulgemisega läbi nende ja oma kogemuste, oma hetke elamuste kirjutamisega nendele kohtadele. Aga siin on ka mitmeid reise ja hetki Madriidi ja Prahasse ja teistesse kohtadesse ja mitmed tegi, on see ikkagi selline võõrandumuslik, melanhoolne haamat. Ja nii seda kui ka järgmist raamatut, millest ma rääkida tahan, jan kausi raamatut iseloomustab selline võõristus, tunne nende nii-öelda eba ebakoht tähendab eesti keeles midagi muud töökohtade või non Blaisside suhtes, mida kõikjal maailma linnades leiab Tartu välja arvatud muidugi, sest et lennujaama lennujaama hakkab nüüd Tartusse vaikselt jälle tekkima. Rahvusvaheline, aga metrood Tartus ei ole. Kaubanduskeskus on siin ometigi küllaga ja ja ronka käib aeg-ajalt, aga igatahes siis õitjast ängi rännates taastuv metrooga ja, ja kaubanduskeskustega ja lennujaamaga ja see on selline kummastav, maha jää, tutt, pingestatud kogemus, mis n tekstides välja tulev inimsuhted on justkui nagu kontrasti või visatud või žeeritud, näis. Selles mõttes on see tänapäevane väga Lindlik luule. Aga õigupoolest ehk kõige rohkem pigem mõjutas, liigutas mind siin raamatus ikkagi tsükkel nimega pulss, mis natukene rohkem sarnaneb pead festivali varasemale luulele. Siin iga tekst, Ta algab sõnadega kohaks, võtsin kaabu peast, aga siin on just seda hästi intensiivset teadvuse voolu või aistinguid läbi selle linnaruumi kulgemisel. Aga noh, ühelt poolt seda pidada kuidagi süngeks saamatuks, aga teiselt poolt on, et hetk, et kaubanduskeskusesse, selle shoppamas tülgastus väljendamine siin kohati või, või ütleme siis hetkel paarimaastikul või sisenemisest Zavoodi ka omajagu naljakad või miks mitte isegi eneseirooniliselt. Nii et mitmeid emotsioone võib see kogu tekitada ja see ju hea luule tunnus ongi. Aga kui ma ütlesin enne, et see raamat on natukene sarnane Jon kausi hiljuti ilmunud raamatuga minekut tuurid siis mitte ainult sellepärast, et Piret Bristoli esimene Kivisildniku jotii haamatute jumala like ilmutuste sarjas ja Jan Kaus on üks selle viimase viimaseid autoreid. Viimaseid siis selles mõttes, et hiljuti ilmunud hoidsete sai, läheb edasi. Aga tõepoolest, kannad jan, kausi meniatuurid puudutavad hästi palju neid erinevaid, et maailma linnu ja erinevad selliseid Blaisse, nendes või neid hotelle ja. Kummastavaid. Kogemus, et kõik on juba olnud. Võib-olla see on jah, üks jan kausi raamatu põhiline moment, see äng sellest, et kõik on juba olnud või kõik on juba ära olnud veel üks tsükkel muuseumidest, kus on see juba äraolemise tunne mõistagi eriti teha. Aga ka erinevates maailma linnades monolinnades käies või Euroopa linnades käies on see tunne, et suur ajalugu on möödas ja siin praegu on see on see rämpstoidu ja metroo ja kilekottide maailm kus inimene tunneb ennast kuidagi võõriti või või samas sellise sellisena, et see kõik on mingisuguses teises linnas ka. Kui auto tunneb ennast isegi keele suhtes mitmed emotsioonid või nendingud on kuidagi distantsilt antud. Et seda ütled, et oli väga lõbus, ta ütleb, et selle puhul öeldakse vist, et oli väga lõbus. Kui te ütlete, et nagu filmis täitled te ütlete, on filmis mitte isegi ei ütle, et nagu filmis, aga ta ütleb, et selle puhul öeldakse, et on nagu filmis. Teks on see tahe klišeesid vältida, aga aga samas raskenda millegi uuega lagedale tulla, sellise mõneti rutiinse linnapildiga silmitsi olles. Siin on see melanhoolia ka kuidagi valdav tunne. Kui hiljuti ilmus Mart Kivastikul raamat nimega kurb raamat, siis ma ütleks, et see on kausi miniatuursed. Raamat on ka suuresti kurb raamat, mis küll viimases tsüklis Eesti tsüklis saab natukenegi kergendust. Kinnitust sellele, et väikestes kaugetes randades siin Eestis on ikkagi kuigivõrd mingisugune rahunemine või enesega lepituse leidmine või maailmaga rahu sõlmimine võimalik. Aga samas on siin ka kui venelasest non Blaissidest rääkida või mittekohtadest, siis meedia on ju üks suur, mitte koht ja siin on selline lõbus või tragikoomiline tsükkel ekraanid, kus siis pilatakse erinevaid telesaateid. Žanramisjon kausile on alati. Kas need on meeltmööda olnud? Sest et need on ikkagi üsna kibedad katked siin aga vähemasti see on talle alati huvi pakkunud. Teleshow de või telesaadete seriaalide pilamine. Aga. Ikkagi kui nüüd välja tuua see, mis mul nendest miniatuurides ehk kõige rohkem huvi pakkus, siis ehk hoopis vahepalad, kus Jan Kaus püüab sulgude vahel kirjeldada kummastavaid luule etteasteid, kus tuulut ei loetagi, vaid viiakse läbi omamoodi pantomiimi, mõistulugu või performans ja. Noh, mis seal salata, eks kirjandusõhtu või luulelugemises on, on suuresti muutunud rutiiniks ja katasist tuleb harva ette ja kuigi see Žanna ikka jätkub ja jätkub ja seda tehakse, siis teatavat sellist külastuse tunnet läbi publiku lugejate hulgas. Ja need mõningased, tummad, performans, elikud stsenaarium, ikesed on selliseks sümboolseks Performatiivse kirjutamise aktiks, mis tähendab mitte ainult et näha seda luule etlemise formaati mingi uue nurga alt, vaid nende tummade teksti etendust abil. Ehk võimaldab ka neid tavalisi haagiseid rutiinseks muutunud lugemisi kuidagi sügavamalt mõista või näha mingisuguseid detaile, mis, mida me seal tavaliselt ei märka. Aga. Mõlemad siis ikkagi valdavalt ning ühed püstol, kui ei olnud aus, räägivad teatavasti kadunud maailmast või või kadunud kultuurist ka kirjutamise enda puhul või kirjutamise intensiivsema mõtte puhul nad mõlemad intensiivselt otsivad seda mõtet eneses või kehaliste elusolekut tekstis, aga aga see on tõepoolest üsnagi meeleheitlik otsing. Selle peale mängiksin taas ühe Priit Aimla tekstile kirjutatud laulupala, see on ka ühest mittekohast või ebakohast hotellist grand hotell. Jan Kaus raamatu juurde tahaks seda öelda, et võiks ka jääda mulje, et see on kuidagi väga masendav jaamata, aga tegelikult on Jan Kaus väga hea Buanteerija ja sageli selle lohutu ja ja apokalüptilise miniatuurne lõpuks on iseenesest vahva tõdemus, nii nagu ta ühes selles ekraanide miniatuursus loetleb kõikvõimalikke katastroofide ja õnnetuste tapmise, tapmiste, uudiseid ja lõpuks ütleb, et ning väikseks lõpu kehkenduseks sporti kaksikvees ehk siis selle tähistusega linnas ehitati maailma suurim matsipanis televiisoripult. Või Ell linnas käies ütled ta lõpuks, et hiljem lähen plaadipoodi, kus A tähe juurest p täheni jõudmine võtab sama palju aega kui trammiga Koplisse. Aga seda kadunud maailma iseloomustab tema avatusest kõige paremini just tekst, kus ta räägib antiikmaailma seitsmest maailmaimest ja tõdeb, et kõik need on tänaseks kadunud ja murenenud ja mujalt aga tähendab seda, kuidas mälu ja tähelepanu kaob tänaste õpilaste hulgas. Selle tõttu on ka kunst muutunud milleski ebapüsivaks, mida tulevikus enam ei mäletata. Ja selles maailmaimede kadumise tekstis ütleb ta, et säilinud on tükk pronksi. Kadunud on maailm, mis oli julm, karge ja selge. Aga Nikolai batuurini romaanides ikka ja jälle tuleb välja, on see maailm elus ja alles just nimelt see antiikne, karge, julm ja selge maailm ja. Kui head need teised täna tutvustatud raamatut ka ei ole ja kui ohtlik ka ei oleks öelda, et aasta parim raamat on nüüd aasta esimeses pooles või isegi komandikus juba ilmunud siis ikkagi midagi ei ole teha. Lugesin taas kord Nikolai batuurnite vaimustus on taas kord rohkem kui millestki, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Nikolai batuurseni uus romaan on siis delfiinide tee ja see on taaskord üks tema availma romaan ja ei ole midagi parata, et. Kõik Me tänased võõrandumuslikud, linna kirjanikud, räägime oma kogemusest siin ja praegu siinses linnaruumis Eestis, nendes Euroopa või maailma linnades, kus me käime, kust me läbi käime. Kaubamaades, lennujaamades, metroode kaubanduskeskuses ma juba nimetasin. Ei nimetanud. Aga see kõik on selline läbiv ja efemeerne ja suurem osa maailmast on ju tegelikult. Ookean kõrbpaiga sellised paigad, kuhu meie ei satu ja kus batuurinud mitte ainult läbi käinud vaid ka elanud ja paratamatult see jätab ka kogu tema kisutatavale suhe välja, tal on võimalik selles suuremas maailmas aina edasi elada. See delfiinide töö on ise vääki ühtlagu helge Raamat mõnevõrra helgem kui tema eelmine sõnajalg kivis, mis oli selline karm ja julm ja ja mokša raamat. Siin muide on peategelane naisterahvas roosa aga samas on see ka omamoodi selline teispoolsuse raamat. Sest tegevus toimub ühel eksootilise rannal hotellis hukkunud laevade sadam, kus ongi erinevad laevavrakid kuhjunud üksteise otsa ja moodustanud moodustanud sellise kogumi, kus siis muust inimühiskonnast põgenenud ja selle muu ühiskonna jaoks surnud. Oma edasiste teispoolset elu elavad ja omamoodi see hukkunud laevade kuhjuma on ka paralleeliks kujundiks nende inimsaatumi saatuste kuhjumine. Kui hukkunud laevade sadam tekitab paralleeli hukkunud alpinisti hotelliga siis võib-olla ei ole see juhuslik, sest et sellist vene romantika, kirjanduse, fantaasia, kehanduse vaimu õhkub siit mitmest paigast. Siin on laine kahjuse ehk delfiinide poolt üles kasvatatud poiss kellel on mitmeid sarnasusi amfiibinimesega ja samuti tegevuspaik. Lasuur tuletab meelde Aleksander trenni. Väljamõeldud Glen Londjat. Nikolai batoorsen ühel hiljutisel vestlusel ütles ka või kuidagi tundis kurvastust selle praeguse Eesti russofoobia üle, et ei märgata paljusid vene kultuuri vaimustavat külgi. Huvitavaid tegevustegelasi on siin küllaga, kasvõi see vastandite baas Taksja Archibald ja OP lauljat Benitsema, kes selles hotellis on siis vastavalt hoopis aednik ja ja pritsima siis üht nagu baarmeni hotellipidaja või siis need pühakire, õed, pühad, prostituudid, batuurine ei ole eriline feministide lemmikkirjanik, aga mis tegelikult ju võiks olla, sest tema naiskujud on ikka väga tugevad tegelased, aga nad on sellised enese ohverdavad ja Igalühel ministril ei pruugi sugugi mitte meeldida. Ja ka see, kes alustab selliseid natuke täis Johnsiliku Amatsoonina peaaegu Rowotliku muskli mäena, kelle puhul ei saa arugi, mis soost on ja kas järk-järgult kujunebki siis selliseks õrnaks ja ennast osavaks naiseks. See on batoosnina tüüpiline tugev naistegelane. Ja omapärane tegelane on siin ka džungli Ast vihmametsas tegutsevast tohtus kellele on siis mitmeid Albeshitzeriooni. Aga väga suurel määral on see Raamat ju ikkagi järjekordne batuureni stiili manifest ja see, kuidas ta leiutab uusi keelendeid, kasutad murdesõnu ja tegelikult käib tekstiga ümber sel kombel, mida väga paljud eesti kirjanikud mingisuguste sisse kasvatatud väikekodanlike maitse ei julge, see on ikka täiesti vaimustav. Kui paljud eesti ennast heaks peidavad, kihemikud julgevad nii suurel määral kasutada suurtähti läbivalt või suurtähtedest sõnu või kolme punkti võis ühendust või või pikki kursiivis lõike aga batuuring endaga üsna osavalt ümber ja tegelikult need kolmepunkte või suurtähti või, või ühendusi võib ka pidada omandi filmilikeks võteteks. Ülisuurt plaani sööstmisteks? Jaa, eks need tohmanid ongi sellised, kes ametkond, kunst, ühekid või või totaalteosed, sest et siin on taas kord draama elemente ja laulu elemente? Jaa jaa. Mitmed episoodid on väga maalilised. Ja miks mulle sedasama taas kord meeldib, on see eksootika või eksortsismi teema? Batuureni eksati tsism ei ole puhtalt mingisugune kolonisatsiooni ega ja ekspluateerimine, need tegelased siin on piiripealsed tegelased, kes eksootika maju, töökhi töölt, ostavad nende trofeed üles ja püüavad lasta neid loodusesse tagasi. Ehkki loomulikult see on paljuski lootusetu, hukule määratud ettevõtmine, on see ju ka omamoodi õlis. Mis seal siis öelda? Suur ühendus on endiselt olemas, aga tegelikult peaks seda vist nimetama pigem sõnakunstiks kui kirjanduseks, sest muu eesti kirjanduse osas on tattoo on ikkagi väga teine maailm ja eks eesti kirjandus kulgeb mingisugust teist ja pragmaatilisemad ja argisemad rida ja noored autorid, kes peale tulevad, võtavad teda ka paika panna, ilma et nad oleks elanud tema väikese varbaküünemusta jagu. Aga mis siis sellisega ühenduse austajatele on, need raamatud on alati olemas ja teile kõigile soovitan seda ka väga. Natukene vallatu vahepala siia vahele, see on siis taaskord hotell ja ja Priit Aimla tekst valges kitlis näitsik, sest et kuna selles on aura, võtab siin ka varsti valget kitlit ja halastaja valged kitlid selga tõmmata. On see lugu ka omamoodi kohane? Nüüd aga peatselt algava kirjandusfestivali Prima Vista juurde, mis toimub siis kuuendast kuni üheksanda maini Tartus 10. mail, meil ka Viljandisse, et igal aastal kolib Prima Vista oma viimase päeva mõnda teise Eesti linna, sedapuhku siis Viljandisse. Ja õigupoolest Prima Vista juba käib või on mõnda aega käinud, sellepärast et mõnda aega on käinud Kirjanike Hannu projekt, mis kuidagi märkamatult on saanud teiseks nimeks mehed ei nuta. Sest tekkis ju festivaliga festivali korraldamisel see mõte. Festivalidel kantakse ette juba valmis kirjandust, esitletakse juba trükitud raamatuid, ostetakse, müüakse juba trükitud trükitud raamatuid. Aga mis oleks, kui festival ise tekitaks juurde üha uue raamatu ja tekitaks seda niimoodi, et erinevad Eesti kirjanikud sõidavad paikadesse, kuhu nad ei ole sattunud ja ehk nii naljalt ei satuks ka. Ja nii ongi mõni neist juba käinud, mõni käimas festivali tänavune batoon, Andres Ehin Pärnumaal Varblas Tõnu Õnnepalu Viljandimaal Lillis Urmas Vadi Peipsi veerel Varnjas Mehis Heinsaar, Vormsi saarel käia, uus Ida-Virumaal Kiiklas, kus nad siis mäletavad, viibivad ja kirjutavad spetsiaalset ainult Prima Vista müüdosse. Kogumikku, luulet või juttu? Ja seda kogumikku tõepoolest ka festivalil esitletakse nii Tartus kui Viljandis, aga kuuendal mail on kavas kõik võimalik kultuuriesindust. Eelüritused festivalile ja seitsmendal mail läheb siis festival lahti Bachi raamatukoguga ja piduliku avamisega, kus esineb loenguga festivali aukülaline Umberto Eco ja ja sõna võtavad kanda sein ja teine Augele. Aleksander mainina. Toimub mitmeid õpitube ja kontsert ja tavapärane raamatulaat. Ja. Palju noorteüritusi nagu ikka häbi ja koomiksijalalt ja kultuuritehases, sest et selle aasta festivali teema on lehekülg minevikust, lehekülg tulevikust mis võimaldab siis nii arutleda elulugude üle ja ka rokilugude üle. Muide ka tänane saate helindaja rock Hotell on sellepärast oluline, et Mihkel Truman Rock-Hoteli loo kirjutaja osaleb koos Tõnis kahu ja siin kõnelejaga hokilugudel. Teemalises debatis on tavapärane laulvate kirjanike kontsert on vestlusi autoriõiguste ja agendi kehandus agendi tegevuse üle antakse kätte esimese sammu preemia. Ja toimub üks tihe ja vahva ja loodetavasti kõigile huvipakkuv programm. Täpsemat infot saate veel lehelt kirjandusfestival Tatu poee ja peagi on kõikjal kava trükised. Ja ega siis kehandus melu sellega otsa ei saa. Prima Vista lõpetab peale seda algab kohe Tallinnas kirjandusfestival millest ka peagi nähtavasti täpsem kava info tulemus on. Aga enne, kui saade siin nüüd kohe lõpeb ja Jaska ühe ülekanded jätkuvad, tahan veel öelda, et sel laupäeval on Tartu Kirjanduse Maja krüptis selle hooaja viimane salatuba, kus Esinevad Chaliis, Kaido Kirikmäe muusikaga ja Kiwa ja siinkõneleja kehutab plaate. Aga selle ürituse alguseks kell kaheksa tuleb ettekandele üks vana raadiosaade, kus tuntud kultuurikriitik Alvar Loog. Aastal 97 intervjueeris üle mitme tunni kehandus rühmituste eakond. Seal on mitmeid haruldasi salvestusi, kuidas erakondlased koos loevad ja tahangi lõpetada selle tänase spiikri saate ühe hästi lühikese Aare Pilve tekstiga. Vaikimistõotus. Vaikimistõotusest sunnivad uued vahvad kirjandusteosed. Kohtume siin Spitlejateis kuu aja pärast ahe pilvi lõpetama. Elamist päeviti käin. Ta kuuldekaugus elustab kõik kurrud, mu loomuses eneses kaitseb teda, teha maja. Taas ja taas küsin sult seesugust sõna, mis ei koolduks koolmesse tundmatu aha värvi sisendina. Läbi une uriseb loomake lõputu Kuurmelises tolmust lilles. Selle varjus magan ruumist ruumi. Lahkumispeol enne taaskohtumist võtan sul sõna suust et seda pidada. Lootust ei, ehitus on kõle.