Vana ja meie uunikumi valija jaoks unustamatu lemmiklaul. Tere, ma olen Marko Atso ja te kuulate uunikumi. Trummar Marko Atso pihtis esimest korda põhjalikumalt oma nina eesti muusa maastikule 1990.-le aastal läbi ansambli agressor. Selle mehe teenistuslehte on üpris aukartust äratav sinna kuulunud näiteks no Big Science ja kuuluvad ka loits tõud ning metsadel. Vahel tekib küsimus, kas vana Atso pojas Simo kuulsus trummarina kõnnib juba isa oma sees. Aga jätame selle küsimuse praegu õhku ja laseme mehel oma vanast armastusest rääkida. Aasta oli 1984 ja kõik endast lugu pidavad inimesed olid endale Žiguli kapoti pealt ostnud kas modern dokingi või siis mingi breikansambli kasseti, see oligi ainukene välismaine muusika ja ainukene vist alguses üldse välismaist muusikat sellel ajal sai osta, kuna poes oli ainult üks välismaa muusikaga kassett, müügil see oli, staaž on 45 ja siis avastasin enda jaoks sellise Soome saate nagu hiti mitteri. Ja sealt tuli selline lugu nagu Airomeideni to ministri minna ait. Pärast seda lindistati põhimõtteliselt kõik ülejäänud muusika, moe hakati kuulama ainult hevi metalit. See lugu on see, mis minu üldse tõi, siis ütleme niimoodi minu jaoks normaalse muusika valdkonda ja ma olen täitsa kindel, et ma kuulan seda surmani. Nad ajab mulle ikka esimese 10 bändi sisse hetkel. Mul ongi tegelikult niimoodi, et ma olen, ükspäev hakkasin mõtlema, et mis on mu lemmik panna ja need on läbi aegade, mis on nagu püsima jäänud ongi tegelikult kõik, need, mida ma kuulasin, ongi enam-vähem ikkagi kaheksakümnendatel, üheksakümnendad on need 10 nagu on ja ka väga, väga midagi juurde pole tulnud ja asi ei ole selles, et ma oleksin kuhugi oma aega kinni jäänud või pidama jäänud. Aga tahaksin, et tuleks midagi, mis lööks samamoodi alustama need asjad kunagi. Et tegelikult ütleme nii, et kui oleks Meidenit võimet, allikat või siis neid neid pandena, mida peaksid tegelikult kõik teadma, et siis oleks praegune muusika üsna teistsugune, et nad on kindlasti mõjutanud isegi tahtlikult või tahtmatult kõiki kõiki bände, kes tegelevad elektrikitarri mängimise ja nii edasi asjadega. Inglise päritolu hevi metal bänd Iron Meyden asutati 1975. aastal basskitarrist Steve Harrise poolt. Muide, jõulupäeval asutatud bändi nimi on laenatud ühelt seitsmeteistkümnenda sajandi Tiina riistalt. Selle muusikažanri ajaloo vaieldamatult silmapaistvamaid esindajaid on praeguseks müünud üle 100 miljoni albumi. 2002. aastal premeeriti neid Aivar Novella auhinnaga, millega märgiti ära just nende rahvusvahelist edu. Iron meililaul Jomeetomiinaid ilmus bändi 1984. aasta albumil Powers Leiv. Bänd andis pala välja ka singlina, sellelt albumilt oli see teine grupi ajaloos aga 10. prious. Dickinson Smitty sulest pärit laul tõusis briti singlite edetabelis 11.-le kohale. Laulise räägib sümboolsest viimasena päevakellast, mille lõi ajakiri Pulletena Atomic Science 1947. aastal. Kella suur seier asetati nii, et südaööni jäi veel seitse minutit. See andis mõista seda, et tuumasõja ohu tõttu hakkab selle maailma aeg otsa saama. Aastate jooksul liikus see rohu kasvades edasi ja 1953. aastal jõudis keskööst kahe minutiga kaugusele. Just siis testisid USA ja nõukogude liit üheksakuulise vahega vesinikupommi. Sel hetkel paistis maailma lõpp kõige lähemal olevat.