On aeg heita pilk minevikku, me mängime teile hitti, mis võib olla küll vana, kuid kindlasti pole seda unustatud. Algab uunikum. Tere, mina olen Martin Helme, te kuulate uunikumi. Martin Helme peab pealinnas jazz paari vene keeles ei teenindata, aga see pole veel kõik, ta ei salli homosid, ei salli kommuniste ning ta ei salli teisest rassist inimesi. Küll meeldib talle aga mees, kes on muusikaajalukku läinud hüüdnimega hääl. Laulja, mida ma alati suurima rõõmuga kuulan, on Frank Sinatra vantin my life, mille kohta ma sain ise alles hiljuti teada, et see laul ei käi mitte armastusest naise vastu, vaid selle laulu kirjutas laulu autor sel ööl, kui ta sai oma esimese lapse, kuus teeb laulu veel kordades südamlikumaks, Sanass ilusti raseeritud, ühesõnaga ta on niisugune mõnus ringilik või, või sisestraadilik, selline kässinik lohu, mis noh stiili poolest mulle väga meeldib, aga tal on ilusad sõnad, mis ülimalt positiivsed ja tulevikku vaatavad ja sellised nagu noh, kuidagi lohutavad. Musta muusika hiti tehase mootowne heliloojad Ron Miller ja Orlando hõõrde kirjutasid laulu formant siin my life aastal 1967. Tema ehk nõndanimetatud ettenäitamisversiooni loost laulis sisse sandus tsoon. Mootoni bossid, olles ära kuulnud ja tundnud laulu headuse, ei lubanud osooni esitus plaadistada ja laule anti hoopis seitsmeteistkümne aastasele imelapsele Steve Wonderile. Aasta hiljem saigi loost formandsin my life mega heid vanderi esituses. Aegade jooksul on seda laulu esitanud aukartust äratavad talle head tähti Gladys naid Presentation Tony Bennett ja muidugi Frank Sinatra. Tõeline unistuste mees kõikidele 40.-te ja 50.-te aastate tüdrukutele ja naistele. Just Frank Sinatra. Ta tutvustas USA president John Kennedyle, Merilin man raud. Frank Sinatra kuuluvat kuulsaks. Olgu eluaastaid teil 100 ja olgu viimane hääl, mida enne minekut kuulete minu oma läbi aegade parimaks lauluks pidas Sinatra ise John Lennoni ja Paul McCartney pala Jessdeedeid.