Tere päevast, päevade suvekülaline on täna näitleja Hans Kaldoja, temaga vestleb Ülle Karu Hans Kaldoja, valinud ka tänases saates kõlavad laulud. Ajakirjanik tahab tavaliselt hea ja usaldusliku kontakti saavutamiseks vestelda oma külalisega tollele omases keskkonnas näiteks tolle kodus töö juures või looduses seal, kus inimene end ikka kõige paremini tunneb. Raadiostuudio ei ole enamasti see koht, kus vestluskaaslane end koduselt tunneb. Aga meie tänase külalise Hans Kaldoja jaoks on raadiostuudio vist küll väga kodune ja lähedane koht. Jah, tere kuulajale, minu poolt on muidugi tuttav ja isegi mulle meenub, et minu esimene lindistus kadunud Salme Reegi käel oli 1966. aastal, kui ta andis noortele artistidele lugeda lugusid lastele. Nii et sellest on möödas päris palju aastaid. Ma muide, just enne seda saadet käisin natukene meie arhiivis vaatamas, mina tuvastasin ühe märts 67, avastasin ühe kuuldemängu. Seal siis Kotbani kutse surnutele, selline kuuldemängija sina kehastasid, keda vanemseersanti. Ei mäleta kõik, võibolla mäletan, esimene lugemine lastele oli 66. aastal. Ja 67.-st aastast leidsin veel ühe asja siis Aime maripuu kuuldemäng, mis sa ütleksid A penderile ja seal n Margna osa, mäletad kuuldemängudest? Tähendab seda ma isegi mäletan. Ja muidugi raadiotöö ei ole võõras, sest see kestis oma oma 40 aastat, ju on jäänud veel järjejutud. Kuuldemängudes pole päris pikki aastaid osalenud. Kuulajatele veel selgituseks, et me räägime Hans Kaldojaga, sina sellepärast, et me oleme siin ammused tuttavad ja väga kaua ka raadios koostööd teinud mitte ainult lugenud, ei ole lugenud, vaid ka saateid teinud natuke. Jah, see oli vist 90.-te lõpp, kui ma ise mõtlesin välja, saate ise panin pealkirjaks. Ajakirja Sirbia Hans Kaldoja, mäletad jajajajaja? Selle idee tekkis mul siinsamas Gonsiori ja Kreutzwaldi tänava nurgal see ajaleheputka, mis siin on ja ja panin sinna ette seisma ja vaatasin, et kohutavalt palju ilmub ajakirju. Järjest tulevad uued õued. Aga, ja inimesed ei tea, millest nad kirjutavad, mis artiklid seal sees on. Ja tõepoolest siinsamas ma mõtlesin välja selle saate, et võiks hakata tutvustama neid uusi ajakirju ja mäletan, et ma tulin siis siia raadiojuhtide juurde, rääkisin idee ärasi võeti kohe vastu ja ja nii me tegimegi seda. Nüüd oleks jälle paras aeg alguse juurde tagasi tulla. Kõik me oleme pärit lapsepõlvest ja kõik see, mis edasi meist saab või saanud on. See on ka lapsepõlvest. Kust sina pärit oled, oled sa Tallinna poiss? Mina olen niivõrd Tallinna poiss, et ma sündisin Tallinnas ja kohe viidi mind Tallinna lähedale maale, õigemini maa elasingi. Aruküla lähedal on väike küla igavere küla ema tuli linna, sünnitas mu siin ära ja läksime tagasi esimesed viis aastat mõelasingi igaveres. Aga Ajad olid suhteliselt karmid ja ma usun, praegused kuulajad, eakamad kuulajad mäletavad neid sündmusi, nii oli ka meie peres. Aastad olid siis aastat olin siis ei, 46 viidi ära minu isa päevapealt. Õnneks on minu käes arhiivist saadud tema ülekuulamise protokolli, nii ma tean, milles teda süüdistati kodumaa reetur ja põhjus selles, et ta ei läinud Nõukogude armeesse, kui oli siin Tallinnas ja Tallinna ümbruses värbamine. Ta läks metsa ja tuli välja siis, kui Vene väed olid siit taandunud ja tulid sakslased Eestisse. Siis ta tuli välja. Õnneks ta ei teinud mingeid patte, vaid nad moodustasid tõepoolest sellise oma kaitserühma ja hiljem ta oli isegi ühe väikese hobuste garnisoni ülem. Nii et nad valvasid põhiliselt teatud objekte. See oli 43 ja see oli küllaldane põhjus, et 46. aastal Tallinnas tänava pealt võeti kinni, eks ole, kuna ta ei läinud Vene sõjaväkke ja viidi nii kaugele, kui üldse andis, andis viia. Magadanis on oota mere ääres väga kaugele. Aga jah, mina olen lugenud tema ülekuulamise protokolle, ma tean ka, kes kirjutas alla tema tema arreteerimise, orderi ja Eestist väljasaatmise orderilise mees elas Tallinnas Lasnamäel. Nüüd ta on kadunud juba vist neli või viis aastat. Ja ma olen lugenud ka selle külaelanikke, tunnistusi tema vastu. Tõepoolest, mul oli hea meel lugeda, et ta ei ole kellelegi kurja teinud, tal ei ole veresüüd ja nii edasi. Kui vana sina siis olid, kui sa oma isa viimati. No ma olen 1009 42 sündinud, et ise mina teda ei, ma ei mäleta. Ja edasi läks meie elu, nii et me jäime emaga oma talusse, kuni tuli kohalik täitevkomitee esimees ütles, et mulle meeldib see talu kolige siit ära nädala jooksul. Aga õnneks elas samas külas minu isa õde. Me elasime tema juures kuni 1947. aastani, aga ema kardsed äkki küüditatud ka meid ära ja tõi minu Tallinna minu ristiema juurde. Ise jäi veel aastaks maale, aga kuna midagi hullu ei järgnenud, siis ta tuli ka Tallinnasse mulle järele ja elasime tema venna juures kuni 1949. aastani ja siis me kolisime Kadriorgu. Mida ma pean oma lapsepõlvekoduks kuni 1970., kas ta on 21 aastat, ma elasin Vilde muuseumi hoovi peal tenniseväljakute kõrval, väga ilus koht. Ma panin kodus uisud alla, läksin tiigi peale uisutama, panin suusad alla, läksin hundikuristiku suusatama ja nii möödus minu lapsepõlve. Meil oli hästi suur hoov vaid, kes teab praegu dünamo tennisehalli, selle taga on praegu uued väljakud. See tegelikult kõik oli meie hoov. See oli võsastunud, siin kaevasem oma muldonnid, seal olid jalgrattateed, kõik võimalikult luuremängud ja nii edasi. See oli hästi põnev aeg minu jaoks. Teiste laste jaoks näiteks tuntud tennisetreener Evald Kree elas meil tema kolm last on minu lapsepõlvemänguga kaaslased olnud ja palju teisigi. Kooli läksid sa kooli, ma läksin 20 esimesse keskkooli Kadriorule lähedal, see oli kõige lähem kool ja. Kas olid koolis hea õpilane, hea laps, mis ained sind huvitasid? Olin huvitav õpilane, mulle meeldis kehaline kasvatus, meeldib enam keeled, inglise keel, vene keel oli mul null. Me hakkasime muuseas, kolmandas klassis õppima vene keelt kolm kord nädalas ja ma ei saanud keelt kätte, kuni vot nüüd ma teeksin niisuguse keelekümbluse ettepaneku. Kadriorus elas palju vene poisse ja ma hakkasin nendega suhtlema. Meil oli väga hea läbisaamine ja ma mäletan, et Poska tänava ja Weitzenbergi tänava nurga alguses praegu tramm keerab, seal elas üks hästi sümpaatne poiss, kelle isa oli meremees. Võib-olla isegi kapten, ja tema tõi alati kaasa plaate muusikaga. Aga need ei olnud mitte vinüül plaadid, vaid minu arvates, need olid kuidagi tehtud nagu röntgeniülesvõtte peale või kuidagi hästi kummalised ja, ja seal ma kuulsin esimest korda Pilhelid. See oli siis kuskil 56 seitse, kui tuli see kellarokk teatse When to foie Clockwork Orange. Vaat see lugu ja nii need rokid järjest olid ja ma hakkasin suhtlema vene poistega ja aastaga oli mul vene keel suust täielikult. Tulles nüüd sinu hilisema elukutse juurde või õigemini selle juurde, mis sulle siiani tööd ja leiba annab, hääl, kas sa olid juba kooliajal selline tubli luuletuste lugeja ja esineja ja kui oli mingi Kasvõi pidurite üritus, ma lugenud kooli ajal Noorangi oli laval ja luges, ei, niisugust noort Hansu ei näinud keegi. Ma tegin nooruses palju sporti, aga mida ma pidin tegema, oli koorilaul taremaa, kui kuuleb praegu tervisi sulle ja kusagil Gümnaasiumi tol ajal keskkooli ajal tegime ka okteqi, kus oli eks minu arvates praegu väga tuntud tegija nagu Piret Saluri püks tuntumaid paeteadlase Jaak Nõlvak ja mitmed teised. Ja kõige kummalisem oli see fakt, mida mulle rääkis üks koolivend paar aastat tagasi, mina olevat 58. üheksandal aastal sundinud okteti laulma inglise keeles tol ajal see oli minule üllatusega, aga ei, mulle öeldi, et mina olevat see olnud ja laulsime, tegimegi. Tegimegi päris mitu lugu inglise keeles, mis tollal kohta on ühtpidi julge sammu või kuidas. Aga ma tegin põhiliselt sport, jah, näitab. Sellist asja ei olnud, näiteringis käisid teised inimesed, Jüri Karindi, Adal Lundver, Teet Kallas ja, ja paljud teised mind hinge tõmmanud absoluut ei kutsutud ka. Ei, ma vaatasin neid kui veidrikke. Teet Kallas ja nad tegid ju tol ajal juba kodukino nimetame, praegu ma mäletan, et nad õhtuti pusisid meil selles kooli saalis ja kaameraga peale sõite tegid klaveriga näiteks kaamera oli klaveri peal ja siis kaks kolm lükkasid tagant ilusat pealesõidud. Jüri Sillart oli juba tol ajal teada-tuntud. Ja siin see asi üldse ei huvitanud, sina tegid pärast koolisporti ja absoluutselt. Aga kust see siis tuli, järsku see näitamishuvi, kui sa kooli lõpetasid? Kloo, aga ma võin kiiresti rääkida, see oli kusagil vist 10. klass, ma olin kodus ja keegi koputab uksele, just nimelt koputab, meil oli niisugune koputamine, mitte kellahelin. Seisab minu ukse taga, Jüri Karindi. Ma ei tundnud ka teda õigeti ja hakkab mulle rääkima niisugust veidrat juttu, tead, et tema käib ühes rahvateatris nooruses. Et neil oleks vaja ühe rolli peale minusugust poissi. Ma ei saanud aru, missugune minusugune poiss võiks ta selle peale tuli, ei tea, ma küsisin tükk aega, kuidas kust see mõte tuli praegu, tule siia minu juurde hakata, kutsuma meid rahvateatrisse. Nemad arvasid ja otsustasid ja mõtlesid, et võiks olla. Muidugi ma saatsin ta tagasi. Aga ta koputas uuesti ja ütles, et tule vaata, mis me teeme seal. See vestlus käis ligi tund aega. Ta jõudis siis nii kaugele, ta on suhteliselt niisugune järele andma domees praegu ta on ju, eks ole. Baskini teatri direktor olnud juba algusest peale. Läksin vaatama, aga seal vaadata polnud midagi, seal anti mulle üks tekst ette. Hakka lugema. No ma ei tea, ülipüüdlikkusest võib-olla, või, või ma ei tea, millest tundus neile, et ma võiksin seda rolli teha küll. Sa tahad öelda, et sa siis kooliajal mitte kunagi ei võtnud osa mingitest näidenditest luule lugemistest? Omal ajal olid ka väga populaarsed igasugused sõnalis muusikalised kompositsioonid. Mitte kunagi, nii nagu ma ütlesin, tõepoolest see Karindi tema, minu murdmine, see, see maksis mulle praktilist kogu elunes novot ja sattusin sinna, aga seal oli üks teine asi väga peibutuset, igal suvel oli tasuta reis tol ajal Nõukogude Liidu piirides ja kui mulle öeldi, et ma saan tasuta Kaukaasiasse eesti küladesse, siis ma punnitasime selle rolli ära. Mina ei tea taset ega tulemust, aga ära ta sai tehtud ja me läksime sellesama tükiga. Selle pealkiri oli köögitüdruk ja käisime Eesti külades ja mängisime seal neljas külas seda tükki, eks ole, Sulevi, Salme, Estonia ja Punase Lageda. Vaat sellega nad peibutsid mu ära. Sest kuna samal ajal ma käisin ka lasteturismiekskursioonijaamas, nii et reisimine oli mul juba juba veres. Ma olin teinud juba ühe jalgsimatka, Karjalas 260 kilomeetrit 10 päeva. Nii see läks ja tulime tagasi septembris. Kuule, meil on veel üks materjal, see sobib sulle veel paremini. Hakkasime tegema teist rolli, lootsid uut reisi saada ja lootsingi ja sain ka. Käisime Karpaatides. Väga põnev, põnev reis oli. Vaata seal ma tutvusin praegu kõigile tuntud ilma Adamsonile, kes meiega kaasas. Fred Jüssi oli meiega kaasas minu kadunud, oman õpetaja taia Pendroi teatrikoolist, eks ole, niisugune tore seltskond ja peibutate ära, tegin teise rolli ja, ja kolmas tuli juba niimoodi, et kolmandat ma juba tahtsin teha, sest see oli niivõrd huvitav materjal. Et ma juba räägin, et nagu oleks osanud nagu lugeda juba õigesti, õigesti teatritükke. Ja see oli siis ühe Ameerika kirjaniku Clifford Odetsi, kuldne poiss. Sellega oli üks üks pluss võib-olla minule. Kuna ma just äsja olin poksi teinud, seal peategelane oli, oli poksija, kes tahtis saada maailmameistriks, siis seal on laval oli vaja teha lihtsalt varjupoksi. Kui sa tead, mis see tähendab, siis avaldasin seda. Nii et võib-olla ma jätsin isegi päris tõed truud tüübi mulje seal veel. Noh, ja siis oli niimoodi, et kuidas ma ütlen sulle, pool keha oli pisikuid täis, koolaks lõpeb, me mängisime seda etendust Draamateatris. Ja tolleaegne peanäitejuht Tammur ütles niimoodi, et selle poisi võtame ära kõika, ma tahtsin minna konsi teisele kursusele Est esimene Olit kloor on, eks ole, ja Tõnu Aav ja Meeli Sööt ja Maila Rästas teine olisi n kraam ja luule, Komissarov ja Marje Metsur ja aga ta ei lasknud mind täiesti, ei, meil on väga kõva oma teatrikool, siin programm on täpselt sama nagu konsis ja jääd siia meie majja ei lähe kuhugi ja kohe hakkab mängima. Ei, kohe ei hakanud. See oli kolm ja pool aastat oli teatrikool, ma hakkasin kuskil teise aasta lõpus. Ja see oli see aeg, 65. aasta esimene detsember, kui moodustati noorsooteater, siis draamast läksid väga paljud näitlejad ära ja väga palju rolle vabaks. Ja mina võtsin päris mitmed neist üle. Boriss kabury ropsis, läks ära, Sander Raus, Mikk Mikiver läks inimesest jumalast. Ervin Aabel vist läks estraadile. Temalt võtsin üle Kihnu Jõnnist Jaani. Vot, ja niimoodi me jagasime need rollid ära, repertuaar jäi, jäi nõrgemaks, osa tükke kukkus välja, aga, aga nii see asi läks. Kes need olid, kellega sa koos õppisid, kes su kursusekaaslased olid? Karindi on siiamaani teada, eks ole, Gutman Pärnusse võeti kohe muusikalide peale. Lee Mandre liidedre praegu, eks ole, siis murel Aav, mure, Puusild omal ajal, kes kohad said, need, need, need võeti ära ja nii läks lahti ja seal ei saanud enam mina enam midagi teha, sest pisik oli tõesti nii palju palju sees, et noh, taganemist siis polnudki juba juba õppisid nagu elukutseks ja ja kuna ma olin tollal ainuke noor noor poiss seal teatris, siis rolle tuli vasakult ja paremalt. Kuidas tollase Draamateater oli, seal oli ikka piisavalt väga võimsaid isiksusi, kes seal tol ajal olid. Kaarel Karm oli Aino tall. Ei, ma hakkan, hakkan vanematest alanema, hakkan vanematest peale. 27 aasta jooksul, mis ma Draamateatris olin, üks lisaväärtus minu jaoks oli küll see, et ma kohtusin ja mitte ainult kohtusin, vaid mängisin väga paljude nende näitlejatega, kelle, kelle nimesid võib-olla praegu teatrikoolis tutvustatakse. Hakkame peale. Hugo Laur, Franz Malmsten, Ado hõimre, mõlemad tünnid, Eduard Tinn, Olev Tinn, Ruut Tarmo, eks ole, see on terve plejaad. Linda Tubin, kes lahkusid. Aastas võib olla kaks või kolm näitlejat. See minek oli hästi kiire, aga siis jäid minu hilisemad partnerid. Kaarel Karm, kellega ma tegin väga suured tööd. Aino Talvi muidugi põhi põhipartnerid, kes mul hiljem jäid, olid Rein Aren ja ka Ita Ever isegi. Kuidas siis teatris võeti tol ajal selline noor algaja näitleja vastu või, või kuidas sa ise ennast tundsid, käisid mööda nurgataguseid, ei julgenud kellegagi suhelda. Ma ei teadnud seda, et, et omal ajal olevat noored näitlejad käinud mööda nurgataguseid minule seda. Praegu vist minnakse niimoodi, et uksed lahti. See lüüakse jalaga uksed lahti ja minnakse, aga ma käisin täitsa normaalselt ja võib-olla tänu sellele mul oli päris hea läbisaamine väga paljude vanemate artistidega ja mõnega isegi noh, väga hea, ütleme, ma ei tea, mis põhjusel Agris Kaarel karmiga hea suhe järvetiga käisin nende sünnipäevadel ja ja karmi juures on oldud ka veidi lõbusamatele hetkedel ja, ja nii edasi. Vanusevahe oli tõesti päris suur, aga midagi sidus siis jah. Nii et need esimesed aastad olid hästi hästi suured tööaastat kuni 1970, eks ole, kui toimus meil nii-öelda valitsus vahetus ja tuli noorsooteatrist ära, Panso tuli meile kahjuks küll ainult viieks aastaks, aga seda perioodi ma pean oma oma kõige huvitavamaks perioodiks. Kas Panso oli siis ka nagu sinu lavastaja või kellega sa tegid lavastajatest kõige rohkem tööd? Kui ma võin öelda, siis Raivo Trass trassiga ma tegin väga palju huvitavat tööd, aga samas ma isegi ei tea, mis põhjusel, aga ka Panso hakkas mind usaldama. See oli selles mõttes kummaline, et banzololi oma kool ja tema kooli ei läinud, sai olla tema õpilane. Hästi kummaline, hästi kummaline ja ma tegin ta ka enda jaoks nagu teist koolidel just nimelt ta töötas nagu pedagoog, et kust tuli see usaldus anda mulle Taavet Aniluigeroll näiteks tants aurukatla ümber. Seda ma ei tea siiamaani kõik temaga tehtud tööd olid mulle täiesti teine kool, inimene, inimene, eks ole, Roomulus suurt tegin. Tegi Roomulust, mina tegin ühte rolli, kus mul oli tekst, jah, armas onu. Ei, armas onu. Jah, armas onu. Ei, armas onu. Jah, armas onu kõik. Ja ma ei mäleta, kes oli see kriitik ja see ei ole mitte mingi enesekiituse mõttes, aga lihtsalt ma dolfakti kirjeldused kõige täpsemalt tabas Türil Mati stiili ära kalduja, aga minul ei olnud seal midagi teha, sest Panso pani mu lihtsalt paika. Tähendab, see on tema suurus, mitte minu suur. No see ongi see, et ei ole suuri ja väikesi osi, eks ole Kõlav laul on Hans kaldoja lapsepõlvemälestustest Pill, Heili rakke rõõmude plokk. Täna on päevatee suvekülaline näitleja Hans Kaldoja. Me rääkisime, tõsi küll, väga lühidalt Hans Kaldoja teatriteest, tema tööst Draamateatris ja tööst koos väga kuulsate ja nimekate näitlejatega. Aga kust sai alguse sinu raadioja? Teletöö? Väga paljud näitlejad käivad läbi raadiost, loevad raadiost tekste, esinevad telelavastustes, aga nii püsivalt ja nii kaua raadios ja televisioonis töötanud näitlejatega neid just väga palju ei ole. Sellega oli tol ajal niimoodi, et mina alustasin juba siis, kui oli vana telestuudio, ma usun, et sa ka ei mäleta, see oli selles majas, kus me praegu räägime, juba siis. Mul oli võimalus koolivaheaegadel käia siin tööl, ma tegin lavatööd, telejust alustas 58. aasta 59 ja niuke värske värk, kõik oli hästi tore, seltskond oli siin ja, ja ma nägin seda teletööd kõrvalt juba ja, ja teatrikooli ajal ma käisin päeval siin tööl ja ma kuidagi nagu sidusin ennast selle majaga noh, võiks öelda isegi hingeliselt juba ma tundsin, et siin on hästi huvitav teha erinevaid asju ja nii hakkasid ja tagasi vaatan, ma arvan, kusagil 40 telelavastus sai tehtud selle ajaga. Ja samal ajal paralleelselt raadio. Tollal tehti kuuldemänge näiteks väga palju. Nii et näitleja võis olla kahes kolmes kuuldemängus korraga isegi. Sulle siis ikka sobis, tähendab sulle istusse raadio- ja teletöö? Võistlus küll ja võib-olla ma seletaks seda niimoodi, et, et noh, ma praegu tegelen väga erinevate asjadega, kus ma ei näe oma vaatajatega kuulajad. Aga ma olen suutnud endale vaimusilmas nagu ette maalida need inimesed, kes mind kuulevad või näevad, mina neid ei näe ega kuule, eks ole, kuni sinna Läti piirini välja saared Lädil ma tean, et, et kusagil istutakse raadio ees tegeldakse mingi muu asjaga, samal ajal nad kuulavad mind ja ja samuti ka teles. Teles sa loed praegu ka väga palju filmidele teksti peale, nii dokumentaalfilmidele kui multifilmidele. Kuidas see töö täpselt käib, sa pead ju väga täpne olema seal mina kui vaataja ma ei tohi märgatagi või panna tähelegi, kes lugeja on. Kui ma seda filmi jälgin. Telefilmide pealelugemine, eriti multifilmidele pealelugemine on üks, üks väga põnev asi, see hoiab sind nagu mulle üks üks kolleeg ütleb lapsemeelsena, eks ole, et sul ei ole aega üldse mõelda oma vanuse peale, kuigi sünniaasta jääb üha kaugemale ja kaugemale, aga sellele ei tohi mõelda. Ja muuseas, 19. august saab minul ETV-s loetud filmidele peale juba 10 aastat. Nüüd viimane, see aasta, ma olen natukene tagasi tõmbunud, õigemini mulle ei sobi enam lugeda, sest tekkis üks teine töö teles. Ja ma arvan, et ma teen õigesti, et ma oma häält nii laialt ei laotan laiali siin. Raadios oled sa väga palju lugenud järjejutte, küllap see on ka üks huvitav asi sinu jaoks. Järjejutud on üks huvitav asi selles mõttes, ma mäletan vanu artisti, kes kartsid lugeda. Ma tean sama Kaarel Karm, kuigi tol ajal tuli otse lugeda palju aga ka lindile lugemist paljud kartsid. Ma ei tea, miks järjejutu lugemine on, on veidi spetsiifiline selles mõttes, et, et võib-olla väga tuntud näitleja nimi jookseb meedias üle päeva. Aga ta tuleb mikrofoni ette, hakkab lugema seda lugu. Aga minu arvates on vaja hakata rääkima seda lugu. Nii, et kaob see lugemise maitse juurest ära, vat mina olen niimoodi aru saanud järjejutu lugemise mõttest, et ma hakkan lugu rääkima. Need tegelased tuleb elustada, eks ole. Kes seal jutus on, tuleb natuke ilmestada neid. Kui mitu korda sa teksti ise enne läbi loed, enne kui sa mikrofoni lähed, lugema seda? Ühe korra ühe korra läbi ja ma ei tea, kuidas teised võib-olla loeb, mõni loeb rohkem, aga võib olla ka sellepärast, et juba 30 aastat ma loen pimedate raamatukogus raamatuid, kus ma üldse ei loe läbi, ennem võtan raamatu kätte ja loen, kui tuleb absisse, siis ma pean kinni ja võtan uuesti, aga võib-olla see praktika on mind aidanud ka erinevates. Kui palju sa häälega tööd teed? Ei tee? Ei tee harjutusi hääleharjutusi, kuidas sa vormis hoiad oma häält? See on väga hea, ma ei hoia vormis sellest, nagu ma ütlesin, ma loen väga palju raamatuid linti, jah. Aga alati enne esinemist on mulle jäänud kadunud Kaarel Toomi poolt üks hääleharjutus, mille ma raudselt teen läbi juba 40. aasta isegi rohkem. Ja, ja seda ma teen läbi, see on pikk harjutus, mis võtab läbi kõik häälikud. See on üks niisugune lugu, mida ma ei hakka praegu lugemas. Võtaks aega, aga ta hakkab niimodi, Bridim, plärin, plagisevad vesiveski, veeväravahari tiivad ja nii edasi ja nii edasi. See võtab kõik häälikud läbi, lihtsalt. Ikkagi teed harjutusi, ei tule päris niimoodi külmalt mikrofoni, aga see on siis, kui ma olen, lähen lavale. Lavale aga ka raadiost. Raadiosse, ja kui ma sõidan siia, siis ma olin autos juba need häälitsused läbi kõik. Täna ma ei teinud, sest täna pole avalik. Ma olen varjatud siin mikrofoni taga. Loomulikult on Hans Kaldojaga väga palju luulet lugenud. Üks tema lemmikluuletusi on Juhan Liivi helin, mida ta on lugenud ka näiteks amfiteatris. Nüüd aga kuulame luuletust viisistatuna ja meenutamaks läinud suve suursündmust. Laulupidu kõlab Gustav Ernesaksa laul, Juhan Liivi luuletusele helin. Ühendkoore juhatab Toomas kapten. Me räägime näitleja Hans Kaldojaga suve veel mõnda aega tagasi oli suur osa suvest näitlejatele, samuti kui see aeg, teatrid puhkasid suvel, nüüd, viimasel ajal viimastel aastatel on üsna palju suvelavastusi, õieti on neid kohe väga palju ja suur osa näitleja-ist on ka suvelavastustega hõivatud. Kuidas siis sinu suved tavaliselt läinud on töötähe all või oled saanud ka puhata ja kuidas tänavu läheb? Jah, see on esimene suvi, kus ma ei ole üheski suveprojektis siiani on olnud iga iga iga suvi on olnud mõne väikese trupiga, sest kui ma teatrist ära tulin 91, siis ma viis aastat ütlesin endale, et ma ei tee mitte midagi, mis puutub teatrisse ja täpselt nii läkski, millega sa tegelesid siis? Noh, ma võin seda ka veidi valgustada, see ei ole mitte mingi häbiväärne tegu, vaid vastupidi, mu kadunud äi hakkas 90.-te alguses ehitama Halliste kirikut ja mina jäin tema, nagu öeldakse, agendiks Tallinnas, see tähendab kõik materjalid, mis oli vaja sinna saatorit, käisid nagu läbi minu, mina siin, pidin organiseerima nende saatmise ja nii edasi ja nii edasi. Teiseks kui kiriku ehitamine algas, siis meil tekkis väga palju sõpru, eriti Soomes lausa neli kogudust, samuti Rootsis ja Soomes ja Taanis ja nende inimesed hakkasid siin külas käima. Nii et kui Kalev Raave mulle helistas, et kuule, tuleb sealt see grupp, see bussitäis rahvast, ole hea tund kaks või kolm näitaja neile Tallinnat ja siis saadan teele ja nii oligi, giid käsid eri rahvustest inimesed, ma tegin neile Tallinna, sõidusin tunniga, tegin ühe marsruudi, kahe tunniga teise kolmega juba jõudsin suuremalt ringi teha ja nii edasi. Ja nii need aastad möödusid. Ei mingit tegemist teatriga. Ei, mitte mingeid, sest ma tahtsin tegelikult täiesti teist teisi asju teha ja nii nagu see viis aastat sai täis, ei läinud mina kellegiga rääkima, helistab mulle Toomas Kirss, kuule, meil on üks seriaal. Tule. Noh, ja nii sai tehtud kaks seriaali järjest kired ja veri ja siis läks niimoodi lahti, et ma olin juba päris usinalt asja juures, kuna nüüd tekkisid need võimalused, mis mind on alati huvitanud, me saime ise luua oma trupi. Me saime ise leida lavastaja, kunstniku ise pidime otsima finantsid ja tegema loo valmis ja koha. Minu iseloomu ja natuuri arvestades mul niisugune selle asja tegemine meeldib palju rohkem, kui olla kindlustatud suures teatris, eks ole, kus sul on koht, kus sa saad riidest lahti võtta ja kostüümid tehakse sulle valmis ja järgmine roll, kui ootab valvelauas seal teadetetahvlil, et sul on kõik kindlustatud. Aga sellise vabakutselise näitleja elu on hoopis teistmoodi. Sa pead olema ise hästi-hästi ergas, kogu aeg otsima looma kontakte ja nii edasi ja mul hakkas väga, väga meeldima ja siiamaani ma olen järjest teinud väikeste gruppidega vist 10 lavastust lausa. Ja meie kreedo oli selline trump peab mahtuma autosse. Üle viie ei tohi olla ja dekoratsioon, kostüümid peavad mahtuma pakiruumi, kõik, nii, ma olen järjest sõitnud väga toredate inimestega. Me oleme võib-olla üks esimesi, kes hakkas õues mängima spetsiaalselt ka vaba õhku kirjutatud lugu, see oli Rein Saluri tulek. Aleksander Eelma, Maria Klenskaja, Keyna Semjonov ja me käisime sellega üle eesti taluõuedes mängimas. See sai alguse küll vabaõhumuuseumis mõeldud oli see vist 12-ks etenduseks, aga, aga minu algad katusel või, või ettevõtmisel ma ei tahtnud lõpetada seda, jaksin ise tüki pakkuma üle Eesti ja, ja mängisime kuskil 55 korda seda veel. Ja siis tekkis üks jälle uus tropp, mul lavastaja elas ja õppis Pariisis, Ülle Treufeldt tuli tagasi ja tema esimene lugu oli prantsuse kaasaegse dramaturgi lugu. Aga mida me tšelloga teeme? See lugu oli mõeldud Edelaraudteejaama ootesaalides mängimiseks mängisime 12 korda üle Eesti. Kujutad ette, ootesaalid? Väga erinevad. Mida rohkem nad olid lagastatud, täis soditud, roostes räämas, seda rohkem ta meie tükile sobib. Just nimelt. See oli mõeldud jälle 12 etendust jälle mina ütlesin, et ei, seda ei tohi lõpetada ja panime kuskil ja ligi kuus 10.-st käisime kultuurimajades ja nii edasi ja nii on. Nii on need tegevused kuni eelmise aasta Vihterpalu mõisaetenduseni toimunud sel suvel sel suvel ei, ei olema seotud tut ühegi projektiga, kaks aastat me tegime ju Kuressaare teatri all riigi õpetajad. Üle-eelmine aasta mängisime Kuressaares ja eelmisel aastal linnateatri taevalaval Tallinnas. Nii teatritöö on läinud, jah, aga, aga siis ma olen hakanud proovima ka lavastajaga, et ma olen sattunud väga toreda seltskonnaga kokku Tammsaare teatriga. Kas see on siis nüüd esimest korda lavastajatöö või oled ennegi lavastanud? Olen kui ma olin seotud estraaditeatriga, Joller, see on ka üks etapp, eks ole, seal ma ka kaks asja panin lavalaudadele, see oli hästi põnev selles mõttes, et meil oli ühte naistegelast vaja ja me ei leidnud seda kusagilt. Väga suur roll läbi tüki roll, suured monoloogid ja dialoogid ja väga-väga raske oli leida niisugused inimesed, kes oleks vaba ja kes sobiks ja ma ei tea, kus mulle ühel õhtul tuli idee ei tundnud mina, Eve Kivi polnud temaga isegi ühes ruumis viibinud ja äkki tuli kusagilt kõrgelt Eve Kivi ja helistasin teatrijuhile Toivo Varnoverile. Kuule, aga niisugune inimene võiks ka. Arnold Rüütlil on geniaalne mõte. Toimusid läbirääkimised ja kivi hakkas mängima seda rolli, kusjuures teise või kolmanda nädala lõpus ma ütlesin Arnoverile vist oleks aeg nagu lõpetad ära, et me, me, me ei jõua kuhugi niimoodi mitte kivi pärast, vaid kuidagi see asi ei lähe, aga siis hakkas äkki minema. Ja praegu tagantjärele võin öelda, et Eve tegi oma võib-olla kõige parema rolli seal tükis. Rahvas võttis väga hästi teda vastu, nimi mängis ise, eks ole, kui me sõitsime üle Eesti siia-sinna, siis nimi mängis ise ja vot seal ma tegin paar asja, aga Tammsaare diaatoriga jah, üle-eelmisel aastal ma tegin Tammsaare muuseumisse, õigemini tellisin Tammsaare lühinovellidest ühe loo, mis oli kokku kirjutatud pealkirja all sonaat viiulile ja juhusele kukkus päris kenasti välja. Hea huumor, eks ole, nagu Tammsaarel on ja samade inimestega tegin sel aastal enda jaoks ja võib-olla ka isegi trupi jaoks päris märgilise lavastuse, mis minule endale pakkus avastamisrõõmu, jaga enda mõtete ja, ja esteetika kontrollimise katse, olise Enn Vetemaa eelmise aasta näidendivõistlusel olnud loo Sophia. Hästi raske lugu. Mitmed lavastajad ei võtnud seda sellepärast, et nad olevat öelnud, see liiga masendav lugu. Peategelane on noor naine, kes põeb ravimatut haigust Sclerosis multiplex, aga ta on pähe võtnud ühe idee Fixi, mille ta viibki läbi. Aga selle tulemusel ta tekitab nii haiglas kui patsientide seas sellise probleemide virvarri, mille lahendamine tundub esialgu täiesti võimatu. Ma rääkisin praegu hästi keeruliselt, aga sügisel mängime seda edasi ja ma usun, et praegu saate kuulajad tuks, kui nad tuleksid Tammsaare teatrisse Vene tänav kuus sügisel ja vaataksid seda lugu. Ma lasin paaril inimesel enda jaoks teha retsensiooni, millega ma hakkama sain, lihtsalt kontrollida, kas ma mõtlen õigesti veel selles vanuses ja retsensiooni olid hästi toredad autor, vetema jäi ka väga rahule. Ta ütles, et see on noh, uskumatu, et selles väikeses tuba teatris, kuhu ma 30 vaatajat, ainult et niisugune asi üldse toimib ja mul on hea meel kogu trupi pärast. Et noh, nendele ka veidi teistsugusemad ja tõsisemat teatrit. Pakkuda selle suve suur lahku ja oli kahtlemata maetud Jackson. Hans Kaldoja arvates võiks siinkohal kõlada üks tema kaunimaid laule. Hiilgav vööle. Täna räägime suve juttu Hans Kaldojaga, ka suvejutud lähevad kohe meil üle ka tööjutuks kõigega teatrijutud olid ju tegelikult tööjutud, aga räägime nüüd siis saatest Prillitoos, mida sa oled ka juba mõnda aega juhtinud. Jah, räägime, räägime. See läks kuidagi niimoodi, et jälle ma ei saanud aru, kui ma olin juba asjasse mässitud juba esimene, nagu ei saa, ei öelda kellelegi. Ma olen suur, ei ütle, muuseas ma ütlen ei kõikidele lavastele lavastustele, kui ma tean, et materjal on tehtud selleks, et tuuritada mööda Eestit ja teha raha. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga ma olen jäänud järjest heid. Ma loodan vähemalt, et suur osa kuulajaid teab, et kaks ja pool aastat jooksis ETV-s niisugune saade nagu puutepunkt ja ma sattusin sinna peale lugema tekste. Saateid oli vist 135, nii et ma nägin 135 väga rasket haigust, mida põevad meie oma kõrval elavad inimesed, aga millest paljud ei tea, et sellised haigused on üldse olemas, et inimestel on sellised hädad ja see oli hästi tore toimetada tus Tiina Kangro Annelil toimetajana ja kuidagi nagu kasvasime kokku ja saime nagu ühise mõtlemise puutepunkti saade lõppes ära, siis nende arvates oli see üsna loomulik, et ma jätkan neile usaldatud saates Prillitoos. Ja lähen mina ühel kenal päeval toimetusse ja nemad istuvad seal, ütlevad nüüd meie otsustasime, et, et sina oled üks saatejuht. Ma muidugi tänasin neid täna sinu ja väljusin, aga nad hüüdsid mu tagasi. Et räägime lähemalt ja, ja kuidagi see asi läks niimoodi, et tõesti, ma ei saanud aru, kui esimene saade oli juba salvestatud ja ma pean ütlema, et mina küll ei osanud seda tööd teha. Alguses ma ei saanud aru, kuidas peaks tegema, keegi ei ütle ka nii, et me pidime pihtima, aga ma nagu täiesti nullist peale ja looma nüüd need kaks inimest, kes seal Nende lõikude vahel liiguvad ja räägivad ja partneriks, sümpaatne Diana Loorents, kes võib-olla televaatajatele oli ka varem tuttav juba ja nii me tegime. Aga miks ma ütlesin ära, õigemini tahtsin ära öelda, toimetusel oli see, et nii palju teatrimaailmas liikunud ja ma tean, mis tähendab traditsioonide murdmine. See lõpeb tavaliselt sellega, et on osa inimesi, kes ei no lihtsalt ei suuda teistmoodi mõtelda ja nende jaoks on sellised ümberkorraldused väga-väga rasked seedida. Et me hakkame saama mööda päid-jalgu. Ma olin päris kindel kohe, aga ma mõtlesin, et mul on praegu niisugune staatus ja niisugused toredad tegemised, et ma ei taha, ma ei taha, minuga hakatakse riidlema, kuna ma tahan ainult kõigile väga head, et milleks mul on vaja hakata internetist lugema neid arvamusi, kus, Ära loe hea soovitusena loe. No täna on muidugi jah, aga et asja jälgida, pidin lugema ja täpselt nii läkski. Õnneks meie kui saatejuhid, meie tulime päris kenasti välja, meiega suhteliselt kenasti jäädi rahule, ma räägin esimesed viis kuni 10 saadet, aga põhipretensioon tuli sellele, et see pole enam see saade. Ei olnudki see saade, üks noor kirjutatud, makesime vanaemaga vaatama, ei ole enam see saade, läksime õue tööle mas, väga tore. Lähete värske õhu kätte, mõtlen ise niimoodi, me püüdsime niimoodi seda saadet teha, et mitte kutsuda stuudiosse esinejaid, vaid minna alati välja näidata, rohkem mitte rääkida, eks ole, aga kõige suurem vastuseis tekkis ka selle peale, et eakatele tundus, et me tegeleme liiga noorte inimestega juba. No siis me tõime minu jaoks täiesti huvitava ja nii elurõõmsa mehe, kui üldse annab. Karli kar on 104 aastat vana. Pangaoperatsioonid ajab ise, käib kõikvõimalikel koosviibimistel, kuidas ta tuleb saali lips ees, proual võtab käe, suudleb kätt, 104, eks ole. Jah, tähendaks meile kõigile sellist vaimu ja värskust. Sa oled seda saadet nüüd mõnda aega teinud, on seda praegu sinu jaoks huvitav teha? Minu jaoks algul oli, mitte mitte ebahuvitavaid, ma ei osanud teha, ma ei teadnud, mismoodi võiks saatejuht seal sekkuda asjade käiku, kuna kõiki lugusid ei teinud osa, hakkasime juba tegema, see variant mulle isegi rohkem meeldis. Aga praegu ma olen aru saanud, et, et päris tore on teha vist jah, inimesi on tundma õpitud, päris toredad ja, ja kuidagi see meeleolu on muutunud minu jaoks positiivseks. Võib siis öelda, et tööd on sul parajalt palju, praegu. Parajalt parajalt, minu vanuses peab tööd olema parajalt, tundub, et ma tegelen väga paljude asjadega, aga see kõik on jaotunud niimoodi kenasti nädalate ja kuude peale ära ma lähen koju, praegu ma loen jälle tund aega teksti, eks ole, minu jaoks pimedate raamatukogus lugemine, see on äärmiselt tänuväärne tegevus. Aga töö kõrvale teatris ja raadios ja teles ja töö kõrvale mahub ka midagi muud. Kui ma sulle ükskord helistasin, siis sa näiteks kastsid tomateid. Jah, nii nagu ta 1957. aastal meie perele anti 600 ruutmeetrit vahel ja kasvatan seal. Ja hakkasin tomateid kasvatama. Mulle mäletan väga hästi ja see on mul praegu üks hooplemise objekt, kui keegi tuleb külla, siis ma viin neid vaatama oma tomateid, sest need kasvavad väga hästi. Mul õnnestus osta ilmselt väga head taimed. Mul on kaks last, mille üle ma olen hästi-hästi rõõmus, mõlemad on oma elutee leidnud, tütar on arst, töötab küll üle lahe Helsingis lõpetanud Tartu Ülikooli ja tal on kõik kenasti. Poeg on, kuidas ma ütlen, hästi õiget rada läinud. Ma mõtlen, kui ma tulemusi vaatan, gümnaasium lõpetada, hõbemedaliga, kõrgkool, tehnikaülikool cum laude, järelikult ma olen teinud õiget tööd. Mul on ka tütre poolt lapselaps, kes sai 17 ja nemad elavad siis praegu niimoodi. Tütar käib tööl Helsingis, iga nädalalõpp on Tallinnas tütretütar. Claudia on minu juures vähes, tal on seal võib-olla vabamelu, sest mul on seal internet sees ja aitab mul rohida ja. Vanavanaisa ei kamanda ka liiga palju. Ei, ma pole üldse kavandanud ka oma poega selles mõttes, et kõik need jutud hästi laste kasvatamisest, kuidas kasvatada ja kus vigu teha ja ma ei ole ühestki vestlusringist osa võtnud, ma olen suutnud kolme või nelja sellise ega suutnud ilmselt pojast inimesi kasvatada. Poeg on, abiellus eelmisel aastal abielus hästi, tore mini on, mul elab oma elu. Ja kuna minu diviis on see, et iga imik on potentsiaalne pensionär, siis mina oma pensionipõlve praegu veedan päris tegusalt ja kõik, mis ma ette võtan, seal molenda võetud ja ise vastutan selle eest minust ülevalpool ei ole kedagi, et kõik, mis ma teen, Ma ise vastu. Mulle endale meeldivad inimesed, kes ei jää koju istuma, kes ei ole läinud väga konservatiivseks, ütleme kui sussid on esikus seisnud, vat aastakümneid, selle koha peal tuleb keegi külaline ja kogemata lükkab meeter vasakule või paremale, siis ta ei suuda rahuneda. Mitu päeva, kõige olukorda, nii nagu nii, nagu ta on, on mõnel väga hull, kui keegi saab aidata teid kasvõi sugulastest, lastest lastelastest. Aidake, aga üks ilus mõte on see, et, et kas sulle muretsemine on toonud juurde kasvõi ühe juuksekarva? Ei ole. Aga mis mõte on siis muretseda ja eakatele tahaks ütelda niimoodi, et noh, mina isiklikult pole siiamaani aru saanud, mis sõna pensionär siis nüüd tähendab, eks ole, tänapäeval mehed saavad 63 ja sina oled juba mitu aastat on ammu juba, eks ole, kui ma vaatan mõnda 40-st meest, kes on juba ette, pole kookus ja kuulen teda hommikuses Tallinnas köhimas ja registama, kes on oma tervist tapnud ja kes hakkab süüdistama kõike peale enda, et tal on tervis käest läinud, Rico, Lukas, riigimehed on valed ja nii edasi ja nii edasi. Ja samal ajal ma kuulen, et Kihnu virve hüppab langevarjuga alla. No ma ei saa siis üldse aru, tähendab, kus on see vanadus? Ilmselt ikka mõtlemisest, hakkab peale. Ma arvan, kui te vaatasite viimaseid Prillitoosi saateid, kui prouad on bowlingusaalis juba korraldavad esivõistlusi bowlingus, rasked kerad käes. Praegu teil lapsed on juba suured, elavad oma elu praegu on just aeg mõelda enda peale leida positiivseid tegevusi selles elus. Päevad ei, suvekülaline oli näitleja Hans Kaldoja. Temaga ajas juttu Ülle Karu. Saate lõpulaul kõlab samuti Hans Kaldoja soovil. See on Kriste pöördleedinree.