Päevatee suvekülaline. Tere päevast, mina olen Ülle Karu ja minu vastas, teisel pool mikrofoni istub mees, kellel ei saa. Mikrofon on küll väga tuttav asi. Ta on mikrofoniga ja mikrofoni ees teinud, ma julgen öelda, vist tuhandeid intervjuusid, rääkinud, tuhandete inimestega töötanud mikrofoniga, no ma arvan, üks 50 aastat teinud kõigest 49. Aga ma arvan, et praegu oled sa enda jaoks üsna harjumatus olukorras. Sa oled harjunud ise küsima ise rääkima, aga aga sa ei ole vist harjunud sellega, et et keegi teine sinus midagi küsib. Tere tulemast, Vello Lään, hea kolleeg. Tere, tere. Mul on rõõm sindki näha, sest ega see raadiorahva sõprus ei kao kuskile, ainult et eetris oleme vähem kui varem. Kuidas siis on olla siin vanas raadiomajas siin vanas stuudios, kus sa oled ka päris palju tööd teinud? Sa ütlesid õigesti ka nende saadet, aru ma mäletan, kui ma noor olin, siis ma pidasin päevikut kirjutasingi küljes, mis saated, ja kuna diad hiljem oli seda tegemist nii palju, et see päevik kadus, ehkki mõtlesin, et selle võiks raadiomuuseumile anda, et päris põnev oleks. Aga mina olen jah läbi tutta, ma mäletan, ma olin esimene inimene, Tartuski hakkas hommikul programme tegemas, tuli siia majja, see tähendab, ma tulin ööseks siia, magasin diktorite toas, seal olid hiired ja ja igasugust muud putukad ja, ja hommikul siis pool kuus pidid juba mikrofoni ees olema, nii et siis sai see majaga öösel. Tahaks, aga millal sa nüüd viimati olid, mäletad sa, millal sa tegid siit mõne saate? Eks see mingi olümpiamängude ajal vist oli. See võis olla jah, olümpia ajal ja pärast seda ma olen nagu jah, meenutanud spordiajalugu siin Erik Lilloga ja Tiit Karuks siga ja aga jah, ega noh, mida vanemaks saad, siis vähem seda raadiotööd on, aga ega ta nüüd päris ära ei kao vist. Sest vaat Me oleme õnneks selles seisus nagu kirjanikud või kunstnikud või heliloojad, et kui sul hääl näiteks püsib, siis nii kaua sa võid eetris ka olla. Sa oled endiselt väga liikuv ja kui ma sulle helistasin, siis parasjagu sa sõitsid kusagile jälle oli kellegagi kohtumisi, ma mõtlesin, et mitte midagi siin elus ei ole muutunud selle mõnekümne aasta jooksul, kogu aeg on sul kiire. Kuhu sa kiirustad, kogu aeg? Raadiotööd ja peaaegu ei ole, väga vähe on, aga aga ma kirjutan kolme raamatut korraga tavaliselt ega ühekaupa keegi, kirjuta raamatuid alati mitu käsile ja siis on vaja inimestega kokku saada ja ja suvel on see, kus tulevad igasugused külalised, Eestimaale on vaja näidata neile alguses Tartu Tallinn või, või üldse Eesti, nii et. Ja ausalt öeldes, ega ma nii ei oska elada, et ma viskan jalad seinale ja. Oi, ma lähen hulluks, siis ma annan otsad. Aga kui mul on mingi tegevus, siis ma tunnen teda elule mõtte. Aga tuleksime nüüd päris alguse juurde tagasi. Ma hakkasin mõtlema, et ma tunnen sind ikka päris mitukümmend aastat, aga ega ma sinust suurt midagi ei tea, sellepärast et sa enamasti räägid teistest, aga iseendast ja oma elust oled sa väga vähe rääkinud, et läheme siis tagasi lapsepõlve, kust me kõik tuleme, et miks sa siis oled selline nagu sa oled. See on hea küsimus, kõik ütlevad nii, et hea küsimus selleks, et võita aega, vastamiseks mõeldud? Ei, ma olen Tartu poiss, mul on omal ajal pakutud siin kah karja äritegemist Tallinnas ja tule siia ja see oli sellel selle stagnaajal, aga mina eelistasin jääda Tartusse ehk nagu öeldakse, et paremaltinud Tartus ju koolis käinud tar kogu elu Tartus ja mul alati öelnud, et parem olla number üks Tartus kui number 100 Tallinnas. Aga tõepoolest, ma olen Tartu patrioodiks jäid ja, ja nüüd ma takkajärgi on maailmas ringi rännates kogenud, et et ega see on paljude ajakirjanike ja üldse intelligentsi puhul, et väiksemas kohas on kuidas öelda, meeldivam elada, suur lind natuke muserdab ja väsitab sind ja Tallinn ei saa öelda nüüd Euroopa mastaabis suur linn, aga noh, poole miljoniga ikkagi. Aga mujal näiteks, olgu see Oxford, Cambridge või Ameerika, sellised väikelinnad seal elab väga palju nimekaid inimesi sellel väiksemal kohal, sest noh, Euroopa mastaabis 100000-ni, Tartu on väike koht, on oma võlud ja loomingu tegemiseks, olgu see raadio või muu, on kasvõi raamatute kirjutamiseks ideaalne koht. Mis on muidugi sujuvalt läksid jälle edasi, aga ma tahaksin ikkagi teada, et kuidas su lapsepõlv sul oli päris raskel ajal see lapsepõlv, sõja aastatesse jäi. Mäletad sa sellest midagi? Minu esimesed mälestused ongi aastast 1941 siis kui Eestit juba pommitati ja ma mäletan, et vot see vot see kummaline, kuidas on esimene mälestus üldse? Läksime Tartust Viljandisse, jumal teab mis, mismoodi ja kui pommitamine algas, siis ema viskas meid väikse vennaga kraavi, surus kraavi põhja, ise viskus peale ja mul on see stukkade pikeerimisi seal elu lõpuni meeles. Ma ei saanud aru, mis see tähendab. Vaistlikult tundsin, et seal midagi väga halba. Ja ma sain ka aru, emaste, tema kaitseb meid ja vot sellest mälestusest ma enam lahti ei saa, sest no Taali kuidagi võigast oli teistmoodi, kasvasid ikka üles nagu üks väike poiss ikka kasvab oma rõõmu muredega, aga see sõda lõi kõik sassi ja siis ma elasin väga erinevates kohtades Eestimaal. Sõda sundis kolima, aga 44, siis oli minu ema, vanaema, kogu perekond oli kuskil mererannas, ma ei teagi, ma arvan Läänemaal Paat oli ka olemas, aga isa oli kadunud. Isa oli politseinik politseipataljonis siis, kui nad vene tankide vastu püstolitega läksid. Ja Ta lihtsalt ei jõudnud tõsise kohale ja me ei läinud praegu mõistuks kuskil Rootsis või Ameerikas ja siis jala üle põlve. Ega ma ei kahetse ma siia eluni sandi maga, Ma ütleks võrratult huvitavana. Nii et ütleme, see mälestus on ka veel, kuidas põgenikud, mismoodi me liikusime mööda Eestimaad. Ja siis tuli kool, tulime Tartusse tagasi ja tänapäeva lapsed ei kujuta ette. Ma läksin kooli paljajalu, isegi 1944 Tartus Tartus kauplusi olnud, kõik oli suletud. Minu jalg oli kasvanud välja kõigist senistest jalatsites, emal ei olnud mitte midagi jalga panna. Kõik meie kodud olid kas põletatud maha hävitatud, okupeeritud ära võetud. Ja siis oli nii, et ma läksin praktiliselt mingites skandaalidega, need lagunesid ära vihmadega ja läksin paljajalu. Ma isegi siiamaani aru, kuidas see vaesus ikka nii suur oli, aga oli. Nii et lõpuks siis ma ei tea, see uus valitsus ja võimsis kuskilt mingid tanksaapad muretseti, ma olen nii õnnelik. Tuli sügis, tuligi, siis muretseti talveks, siis muretseti meile mingisugused, no mitte ainult mulle. Neid lapsi oli veel kümnete kaupa, kellel midagi jalga panna, alles kaubandus tegutsenud, noh, millegi kaheks maksta saanud, aga neid ei olnud, nii et mul on siiamaani meeles paljajalu minek. Suured lombid olid küll. Ilusad soojad ilmad on tuursemata. Aga siis tulid külmad ilmad ja Watson, teine mälestusse paljajalu koolis käimine ja teine asi, mida tänapäeva lapsed junne. Midagi oli veel jäänud endistest aegadest, igatahes siis kui me mürasime, siis me pidime panema sõrmed koolipingi peale ja siis oli õpetaja, oli suur, niisugune Lyneika või selline andist Laksjale kaks meile tähendada täiest jõust ei löönud, aga see oli ränk karistus kõigi nähes. Vot see oli see kõige hirmsam, et teised nägid, kuskil karistati, see ei meeldinud ühelegi kulakale poisile ja vot sellised mälestused tulid, aga kooliga jah, koolis meeldis sulle käia. Sest mul oli üldiselt lahtine pea muidugi kerge õppida. Meie kooli Puiestee tänaval nimetati jõlli ülikool, ma ei tea, mispärast, mis kooli seal see oli Puiestee kool, nüüd on seal Audentes ja mis seal nüüd on hiljem olnud, aga siis oli ta mingisugune siis nimetati mittetäielik keskkool, nii et sealt male ja säält ma läksin üle juba Treffneri kooli. Ühesõnaga esimene keskkool, mis nüüd tegelikult oli Treffneri kooli järglane ja nüüd Treffneri nimi tagasi, nii et ma võin uhkusega öelda Treffneris see tähendas ka teatud taset, isegi siis see kood oli kõva. Me olime viimane poiste klass, pärast seda pole enam poistekooli olnud sisuseneri hingust, absoluutselt absoluutselt oli õpetajad, kes olid säält veel pärit, seal olid sellised õpetajad, kes oskasid meid läbi lillede kasvatada, tähendab, eesti vaim anti nii edasi, et ametlikult oli nõukogude kool sisuliselt seda Eesti kool ja, ja oli ka neid õpetajat, keda viidi ära ja kes kadusid ja me ei teagi, mis sai. Ja kui küüditamise päev oli 49, mäletan selgesti, kuidas me lugesime siis oma klassis, mitu istumispinki, mitu kohta klassis jäid, tühjaks enam ei tulnud. Ja muuseas, meie seas õppis ka vene poisse, tähendab need, kes sattusid tõenäoliselt sõja ajal pärast sõda olid sõja ajal sakslased, tõid ka Venemaalt inimesi, oled nad Ingerlased, mitte ainult, vaid ka venelasi, ja kus need 44 läksid vene kooli, siis veel olemas ei olnud ja neist said eestlased. Mis sest, et oli rahvuselt venelane, aga õpetajat, vaim, mis meil oli? Koolid, venelastest eesti vaimuga inimest. Nii et see oli huvitav periood ja näiteks see ka meie koolis, ma mäletan Vese Puiestee tänava pool, kuidas me mängisime sellega, läksid kuskil kooli maha ta plangu taha ja seal oli siis püssirohtu ja oli püstoleid ja lõhkelaenguid ja väga tihti käisid paugud, poisid jäid ilmaga silmast veidi sõrmedest. See need olid meie mängust ja mõni lõpetas elu päris lendas vastu taevast. Aga siis olid kõik kohad seda lahingutehnikat täis ja isegi jõudnud korjate, enne said ikka poisid jaole ja, aga see oli jah nii raske, aga ta oli põnev aeg, et siis Treffneri koolis, siis ma sain sealt, ma sain õige kooli meie koolist enamus kõik jätkasid kõrgkoolis ja nendest sai küll ministreid, teenelise arste ja, ja see oli nii kõva klass ja enne meid oli nii, et kus ainuüksi akadeemikuid ühest klassist tuli neli, mõtle ise siis milline peab tase olemas, oli see vana Treffneri kooli tasemisel kestis igatepidi Mihkel loodusloo leedu keele tõlkija väljapaistev, seal oli kulda, Raudnas ka ajakirjanik, ühesõnaga väga erinevat koolitust, aga me olime nii tugeva koolitusega, et me võisime mõlemas suunas minna. Nendest sai füüsikuid, ma täitsa eestilisi kuulsusega keemikuid, arste sai vaid viis või kuus arsti, aga samal ajal tulid ka ajakirjanikud. Meie ettevalmistus võimaldas kõiki, vaat see tähelegi tugevat kooli. Praegu Treffneri kool nagu kuidas öelda, matemaatikasse väga kõva füüsikas, aga me olime mõlemas, aga samal ajal spordis meie klassis oli kuus Eesti koolinoorte tšempioni. Meil ei olnud ühtegi sellist poissi klassis, kes ei olnud suuteline näiteks mingeid norme täitma. Aga seal oli ka kolm klassi, A, B ja C, B oli saksa keele klass A ja C olid, olid inskel lasid, aga siis 11-sse jõudis, oli juba meid nii palju väiksemaks, tekkis ainult üks inske klass. A inglise keel oli ka, ma olen täitsa tänulik, ülikoolis oli mul väga kerge. Aga ülikooli minna, kui lõpetada, siis oli valik. Kas sa lähed Vene sõjaväkke või ülikooli? Tähendab, iga hinna eest oli vaja saada sisse eesti filoloog. Žurnalistikat ettevalmistust ei olnud, ma tahtsin saada juba siis ajakirjanikuks. Mis alasid huvitas kooli ajal, millised ained sind huvitasid? Keeled ka, aga ajalugu oli minu lemmiti ajanud latvat härra, sellest räägi mulle. Ma ei saa aru, kuidas ma võisin nii rumal olla, aga ilmselt mul algkoolist tuli mingi lünk sisse. Ja ma ei huvitanud. Ta ei huvitanud, seal oli ainult üks küsimus, et ellu jääda. Lõpueksamite kuidagi ära teed selle. Ja, ja füüsika ja keemia, keemia kõik olid mulle nagu hiina keel, aga no nii palju ma oskasin, et ma tegin ikkagi ära, et ma sain mingi hinde. Ja ma mäletan siiamaani, kuidas ma ükskord füüsikas suutsin iseseisvalt mingi kontrolltöö väga hästi teha oma mõistusega ja siis õpetaja ütles, et noh, nagunii sa kirjutasid maha. Siis ma solvusin. Mõtlesin, et pole õppida nagunii süüdistataks intet, et sa oled maha kirjutanud. Nii et ei, jah, mind kesksest, lapsest saadik, humanitaari, ma ei saa midagi teha ja huvitav mu lapsed täpselt samuti, ma ei tea, kas nad on minusse või aga mõlemad ülikoolis ikka humanitaaralal. Päevade suvekülaline on täna raadioajakirjanik Vello Lään. Me rääkisime sinu lapsepõlvest ja kooliteest, aga millal see sai selgeks, mida sa just täpselt õppima tahad minna. Ei, ma tahtsingi humanitaari, ma tahtsin eesti filoloogiat, seal oli konkus selline. Kas sa koolis ka juba tegelesid aktiivselt kirjutamisega, olid sul head kirjandid, kirjutasid ajalehtedele? Jah, ma hakkasin juba siis ajalehtedele kirjutama ja minu kirjandid ikka olid noh, üle keskmise. Jama. Mulle meeldis see asi eesti keel, kirjandusajalugu, kõik see värk, aga ma teadsin, et kui ma ülikooli sisse ei saa, sest ma olen kadunud mees siis olema kuskil jumal teab kus pärapõrgus vene mundris ja siis kulda rautos minu klassivendasid, me uurisime, mis alal me võiks sisse saada, päästis Vene sõjaväest ja siis me läksime õppima bibliograafiat. Tegelikult takkajärgi ma sain aru, et see oli päris tark valik, ma iial poleks osanud nii palju raamatuid kirjutada või isegi ajakirjandus teeb graaf õpetas, kuidas allikaid otsida, kuidas fakte kätte saada, ühesõnaga väga hea ettevalmistusajakirjaniku kuldseks välja arvatud. No ja sa võid õppida, aga ega see ainult õppimisega sa ei saa ajakirjanikuks, midagi peab seal see endas ikkagi olema. Ja ma tahan öelda seda, et ja siis oli meil valida kõigi, tundus, et sinna kõige kergem, sest me vaatasime kõik, kes sinna pürgisid, olid. Tüdrukud. Meie loogika oli lihtne. Jonalt ikka bussiga. Et nad peavad meie puhul natuke latti allapoole laskma, et ei ole ju mõeldav, et 100 protsenti on ainult tüdrukud. Ja siis oligi nii, lõpuks said sisse neli poissi ja 21 tüdrukut, 25 võeti ainult poisid rikuvad üks Eesti teeneline kunstnik, dirigent Alo Ritsing, siis oli kulda Raunost, hiljem tuntud ajakirjanik, siis oli Endel Põder, kellest sai ka tuntud ajakirjanik. Vaat kui huvitav, kolm ajakirjanikku sai nendest neljas bibliograaf ja see oli bibliograafiast, nad kõik tulid, et mitte minna sõjaväkke. Muidugi, Alo Ritsing pärast läks, konservatooriumi lõpetas selle jagada. Ta sai ikkagi ülikoolist ja koolituse laia silmaringi. Nii et see ülikooliaeg oli üks väga põnev, aga kuna ma stipi algul ei saanud, siis oli lugu nii, et sõbraga läksime öösel, metsakombinaat oli ühesõnaga lauatsehh, öösel laadisime. Neid laudu konveieril neli tundi, sellest saime nii palju raha, et elada, sest kodust minu emal ei olnud mulle Benniganud. Ja siis professorid olid tigedad, sest me istusime viimases reas ja loomulikult men magalad kusagil öösi kella ühest neljani pidevalt üleval, siis siis sa jääd magama, sest nad ikka ei saanud aru, kuidas need tudengid ikka nii laisad, päised päevad lihtsalt magavad, tukuvad. Ja muidugi, ega me ei viitsinud konspekteerida ka, sest ma teadsin, et tüdrukud teevad nii hästi nii põhjalikke konspekte, kus on ausalt öeldes kalligraafilises kirjas ja piltidega ja pärast võtame tüdrukute käest konspektid ja, ja me tegime kõike, algul saime nii-öelda stipendiumi, lõpuks ma sain kõrgendatud, see tähendab ainult viied. Ühesõnaga õppisid ära õppetöö, oskasid, kuidas õppida, kuidas vastata meie ajal, jah, ma tean neid legende ülikoolis, kuidas tudeng tuli sisse pani konjakipudeli lauajala juurte vastas, ära jääb, õppejõud hõõrus käsi ja panin talle kõrge hinde ja siis tudeng võttis pudeli välja. Need on tõestisündinud lood, aga ühesõnaga selliseid lugusid oli palju. Aga ei mina renti hoitud ausalt välja pärast seda. Ma jätkasin selles mõttes, et kui ma olin ajakirjanikud valinud ega ma ei saanud kohe raadiosse asja tuum oli see, mind suunati tööle kuskile, ega siis oli suunamine ja seal mingi pärapõrgu ja mina ütlesin puhtas eesti keeles, mina sinna ei lähe, mina jään Tartusse. Aga ma laulsin mingid legendiga, mul on haige ema ja, ja väikevend ja, või ma ei tea, mis veel. Ja siis see suunamiskomisjon, ega seal olidki mõistlikud inimesed, need ei olnud bürokraadid ja ma ütlesin, et ei, ma igal juhul tartlasi lähed, siis ähvardati, et me võtame Sultiplome ära, sul ei jäägi kõrgemat haridust ja noh, tegelikult tegelikus elus seni ei käinud ja siis lõpuks anti mulle vaba diplom. Ja, ja siis siis ma läksin tööle EPAsse sellepärast et seal oli õpilase ajaleht ja seal vajati toimetajad, vastutav toimetaja seal muidugi terve toimetus koosnes ühest inimesest, minust endast, aga ma sain väga hea ajakirjanduskooli, no vot, ma tegin 15 aastat seda lehte. Aga see toimetus asus viie meetri kaugusel Eesti Raadio Tartu stuudiost. Sa võid arvata, kogusin tikkusi kohusmale, samal esimesel septembril 1960 läks eetrisse mul esimene raadiosaade, siis oli veel udu Ugaste seal pealik. Mäletan, ma tegin selle lihastasele, sattusin nüüd. Kuule, ma käisin, noh, kui sa kõrvuti uksed, sa ütled juba tere, hakkad sisse, siis öeldi, et tee uudiseid, päevauudiseid epast, okei, ma tegin, kuna ma laulsin meeskooris, noh häälega oli kõik korras. Siis ütles, et kuule, et hakka saateid tegema. No miks mitte, mul juba kohaga muidugi. No selle ühe ettevalmistamine päevakajale, seda ma reisin ikka mitu päeva, see oli siis üks lugu päevakajale, üks lugu Päevalehele, aga see oli lihakombinaadist ja siis oli nii, et mina olin käinud just Riias. Muidugi üks hea sõber, lätlane, kes töötas Vefis Eestis, tollal ei olnud ühtegi kaasaskantavat raadiot. Mina, kes mind huvitas, selline imeasi, käisin Riias ja säält, no kuidas öelda, salakaubana toodi tehases mulle see välja ja siis ma kõndisin mööda Tartu linna, panin selle kaasaskantava raadio mängima Päevakaja ajal ja kõndisin siis päevakajas tuli minu lugu ja tulemus ongi see, et sealt peale esimene september 1960 olen ma jäänud raadiomeheks, mis sest, et ametlikud, ma olin endiselt üliõpilaslehe toimetaja, aga minu põhiaeg kulus juba raadios, sest tollane süsteem, honorarifond jagati pooleks, koosseisulised, mitte koosseisulised, kuna mitte koosseisulise, noh, kuidas öelda, vastaval tasemel ei olnud alati nii palju siis meile maksti koos sisulistele. Tulemus oli see, et mulle tuli pakkumisi Kalju Jaagura tee Põllumeeste saatele. Sport muidugi avastas, et ma olen spordipoiss, ma jagasin sporti, Gunnar Hololei käis Tartus. Tegin talle prooviintervjuu, ei olnud nii, et sa lähed lihtsalt mikrofoniga ette. Ei. Tegin Tartu Kalevi korvpallimängust Sis Hololei kuulas, arutasime jäätis, et okei, võib teha küll, hakkasin korvpallireportaaže ja kirjandus ja kunst leidis, et vot tartust vaja neile neid, need tööd oli maa ja ilm ja siis oligi nii, et see üliõpilaslehe ma panin kokku sealt päev poolteist nädalas ja sellega oli, kui sa oskad oma ala, milles küsimus. Ja peamine töö jäigis raadio ja nii ma tegin 15 aastat kapten kahel kahe poole peal ja vaat siis Gunnar Paal tuli ära Tallinnasse ja siis hakkas kauplemad. Kuule, tule ikka päälikuks siia, et et kellele ma seda tööd jätan, et, et noh, et sa oskad piisavalt kaua juba ajakirjanduses olnud ja minu mul oli nii hea elu seal, ma ütlesin, et kuule, miks ma pean rikkuma ja elu ära, aga lasin ikka augu pähe rääkida ja siis sai minust ikka ametliku traagiline, ehkki ma olin raadiomajas oma inimene kogu aeg nii-öelda. Aga kas see oli huvitav, siis ma sain lõpuks niisuguse niisuguse tiimi Tartusse. Oi jumal, see oli unistus. Tiina Kaalep oli üks nendest, Tõnu Sokk, Toomas, Jüri ja ta ühesõnaga, kes hiljem ikka hinnates takkajärgi ikka väga kõvad, Madis Ligi, ma ei hakkagi neid kõiki üles lugema, aga Toomas Kutti, no kõik, kes, kes lõid hiljem igatepidi läbi Maarja lõbusa hilisem professor ja sellise tiimiga oli lust töötada, tähendab selleks, et olgu see raadio või televisioon mis tahes endalt kõva tahtmine mitte sind suunatakse ja ma olen sunnitud tegema vaid ja teiseks ikka hääl ka mängib fat raadiotöö on selline, et kui su häält ei ole, siis sa võid ju väga kena inimene, osaga. Väga huvitavad inimesed tulid praktika no näiteks Ivar Vigla. Katrin Saks, mul juhuslikud nimed. Praegu käisid Erki Berens, kes veel lühikest aega proovisid Tallinna poisid tulid hiljem Tallinnasse, aga nad käisid ka Tartu stuudiost läbi ja aga see oli väga kõva tiim ja selle pinnal siis hiljem, kui nüüd hüpata ajas edasi, siis 15 aastat veel edasi, siis hakkasin tegema juba seda oma Tartu raadiot. Pealinn on alati suhtunud provintsi, kaasa arvatud Tartusse ikka väikse eelarvamusega, et jumal teab, mis nad seal teevad ja ja nõukogude ajal, et kas nad on poliitiliselt usaldatavad ja küll me üritasime, et andke meile mingi oma saateaeg, mul kulus vist kaks või kolm aastat, enne kui Mart Siimann lõpuks andis meile veerand tundi tartu veerand tundi ja siis me saime, kus me ise otsustasime, et mis läheb ja kui pikalt ja nii edasi. Aga see on jah, antud väikestele kohtadele suuremad võimalused. Aga selle veerand tunni jooksul hiljem ta kasvas pool tundi Tartu pool tundi olime meie ise, panime ta täielikult kokku ja sellest kasvas välja Tartu raadio, sellepärast et ma nägin, et nii palju asju, mis, millist me tahaks rääkida, aga, aga ütleme, et sõber linnarahvas ei huvitanud, ei huvita, meie rahvast huvitas ja leida sellele lahendus ja tal oli Peeter Andrus eesotsas ja ta sai aru asjast. Ja siis oligi Clintoni raha natuke maakond pani raha ja Eesti raadio toetas tehnikaga ja kolme omaniku peale panime selle käima, sest ma käisin mööda Euroopat, uurisin, kuidas tehakse, kuna ma olin Eestis esimene. Ma käisin Rootsis, Saksamaal, Šveitsis, Soomes nägin, mismoodi seda kohalikku raadiot tehakse ja selle järgi panime kokku, ega me ei olnud mingi kommertsraadio, tegime puhtast toetusest, aga ega see igavesti kesta lihtsalt. Aga me tegime puhtalt, ikkagi võiks seesama öelda see Pablik reisija nagu inglise keeles öeldakse täiesti sisukat sõna, raadiot, tuukreid ja ja selles mõttes ma võrdlen praegu, mis nüüd Eesti raadiojaamades on siis noh, me olime ikka ajast ees, võib nii öelda. Aga see oli huvitav seltskond, ega sinna tuli juba Madis Ligi mul kaasa ja paljud noored mehed, kes said tuntuks, olgu see Hando Sinisalu või praegu, ma vaatan, kes on tegijad siin jaamades, telejaamades ma räägin Alari kivisaar või mistahes, need on kõik kasvanud välja. Kui sa selle Tartu raadio lõid, siis sa kujutasid ka ette, milline see raadio peab olema, kas sa said täpselt seda teha, mida sa tahtsid ja kas raadio tuli päris selline välja, nagu sa tahtsid, said sa oma mõtteid ja, ja kõik oma soove realiseerida ei ela? Enam-vähem. Hea küll, seal olid majandusliku piir aga enam-vähem just Tomad ideed, asjad sain täiesti rakendada ja mul oli ka näiteks Madis Ligiga klappis meil väga hästi, aga seal olid teised tegijad ka sellised. Ühesõnaga, kes, kes mõistsid, mida ma tahan ja algul olid omanikeks linn, maakond, Eesti Raadio, hiljem, kui ta muutus nii-öelda eraraadio, kas siis näiteks omanikuks sai Andrus Ansip kellele kuulus raadio, aga ta ei sekkunud üldse programmi ja see mulle meeldis ja, ja me tegime, aga noh siis kui ta läks poliitikasse, siis ta muidugi müüs maha Postimehele selle raadio, aga Postimees tahtis äri teha ja, ja müssis juba meid maha kukule, et me olime majanduslikud, väga hea raadio ja kuulajaskond, ma mäleta, mis üks protsent tuli, 61 protsenti, no ühesõnaga Lõuna-Eestis Tartu kandis 61. See on selline protsent, mida ei ole ennegi, kuna kunagi ja ei saagi olema. Noh, kuidas öelda oma raadio ja vot seda ma olen kõikjal rääkinud, kes tahab asutada raadiot, et te peate tegema oma rahvale. Ja selles mõttes, kui sa teed oma rahvale, rahvas tunnistab su omaks, siis on raadiol läbida. Vello Lääne soovil kõlab nüüd orjade koor Verdi ooperist Nabucco. Laulab Tartu akadeemiline meeskoor, kus Vello on ka ise aastakümneid laulnud. Dirigent on Alo Ritsing. Me räägime täna suvejuturaadioajakirjanik Vello Läänega või sa ei ole mitte ainult raadiotegija praktik, vaid sa oled ka väga põhjalikult uurinud raadiot ja raadioajalugu. Ülikooli lõpetasid sa bibliograafina, aga oma kandidaadi ja doktoritöö, see oli raadiost. Oli küll jah, pärisori, tähendab see oli Eesti ringhääling sünnist kuni aastani 1940 see tähendab 1924 kuni kuni teise maailmasõjani ja aga sellega oli jama selles mõttes, et on see teema, hakkas sind huvitama. Kui ma olin tudeng, ma tegin oma diplomitöö bibliograafias ringhäälingust juhuse tahtel võiks öelda ausalt. Ja järsku ma taipasin, kui põnesi maast, kui mis seal on toimunud ja mida avalikkus üldse ei tea eriti nõukogude ajal nüüd juba midagi me teame ja siis ma taipasin, et püha Aristet, see tahaks ju palju rohkem uurimist. Juhan Peegliga sattusin nii et vaat Juhan peegel ikka maestro Eesti ajakirjandusele ja mina ei olnud tema tudeng. Aga vaat siis, kui ma lõpetasin ülikooli kui vastu siin aspirantuuri ja siis siis sai temast minu juhendaja. Nüüd ma loen auga, et ma lähen Juhan Peegli õpilane ja ja siis ta kordas sedasama, et võtta see ringhääling põhjalikumalt käsile, et keegi ei ole seda uurinud iialgi eestimaal. Lehti, ajalehti on kümneid kordi eest tagant tagant ette uuritud, aga mitte ringhäälingut. Ja ma hakkasin ja see oli tõesti põnev. See tähendas, et ma töötasin läbi kogu esimese Eesti vabariigi ajakirjanduse lugeda läbi ka kaasa arvatud isegi muusikaväljaanded ja põllumajandusväljaanded ja sõduri väljend, et kõik, kuidas, kas seal on midagi ringhäälingust mingi nurga all ja see oli väga põnev ja tohutud miljonit leheküljed ja Ma sain tõesti targaks ja see oli samal ajal jama, sest tollal oli Aadu Slutsk väga võimukas ringhäälingu juht, kellele see asi hoopiski ei meeldinud. Ja mõtlesin, et miks sa ei uuri nõukogude periood, miks sa uurid mingit kodanliku Eestit, et see on seal. Ja siis ma talle ütlesin puhtas eesti keeles, et puu kasvab juurtega alt üles, mitte iialgi ladvast alla. Et sa ei saa, mida sa sest latva uurid, kui sa ei tea, mis, mis on maapõues, sealt tuleb alustada ja ma tegin selle töö lõpuni ja ma sain kätte veel ainus intervjuu, mis siin majas nüüd on fonoteegis hoiul meie kõigi aegade esimese raadiojuhiga ja Olbrei Masa otsisin ta üles talgu ka umbusaldas, ta oli Siberist tagasi pääsenud, et kes ma olen, mis aga siis ta Saimuga tuttavaks hakkas usaldama, neid olid väga südamlikud jutuajamised. Ma sain lindistada teda ja ja tema üks vähestest, kes oli veel ellu jäänud ja alles jäänud ja kes, kes avas mulle ka telgitaguseid, nii et noh, väga huvitavate inimestega, ehkki vahepeal tekkis kole tunnesest. Ruut Tarmo oli tuntud näitleja, kes mängis kuuldu mängudes kolm päeva pärast seda, kui ma rääkisin, ta suri ära. Järgmine oli üksik Alberti Üksiku teadlane ja raadiokuuldemängude tõlkija kirjandussaadet tegija, kolm päeva peale jutamist, ta suri ära. Kui kolmas veteran suri kolmandal päeval peale minuga jutuajamist, siis ma lõpetasin julgenud tehagi, ilmselt ma arvan, süda haige, nad lihtsalt erutasid, elasid kuidagi eemale, kaasas ei olnud, aga mul tekkis jube ebausk, et tead ma toom mingit karmat, minda, midagi mustaga, jõudu kaasa ja aga veel õnneks siis olid elus väga paljud, kes enne sõda olid raadiot teinud ja, ja nüüd ma naeran, kui ma loen seda tööd. Noh, seal oli ka nagu aeg nõudis, et ma pidin rääkima ikka Lenini direktiividest, ringhäälinguosas ja nii edasi. Kui ma kaitsesin seda tööd, siis tuli saali üks mees, keda kõik Tartus teadsid. Legendaarne Villem Ernits täiskarsklane ja entsüklopedist, ta oli targem kui üks entsüklopeedia. Ta riided olid sellised, et äratasid küsimärke, talle osteti korduvalt ülikooli poolt uued riided selga, seda läksime, müüs need maha ja ostis kohe tõid, nii et tema korter koosnes ainult raamatutest, kõik toad olid maast laeni raamatut täis, igal kaitsmisel ülikoolis oli ta kohal ja iga kord esitas küsimusi ja loomulikult ma ootasin huviga, mis tema ja ma siiamaani on kõrvades, kuidas ta ütles, et ta meeldivalt üllatunud noormees suudab nii objektiivselt seda aega edasi anda. Suurimat kiitust ei saanud olla, siis ta paar detaili rääkis nii, aga see oli väga positiivne. Isegi Juhan peegel pärast ütles, et kuule, et sa oled õnneseen, et mõni mees on häbi pärast vajunud maa alla, kui Villem Ernits võtab sõna. Aga sinusse suhtus ta väga hästi ja, ja mul on hea meel, et, et noh, algus oli tehtud, tegelikult seda järge polegi olnud, praegu on tehtud üksikuid pistelisi kursusetöid teatavast perioodist, aga keegi peaks võtma kirjutama doktoritöö, sest Maarja Lõhmuse kirjutanud doktori need antud teooriast Surnalistika, selles mõttes aga rahvusringhäälingu ajalugu. Ma olen nüüd raamatutega püüdnud seda lünka täita ja kirjutada, et mis sai 40.-st aastast edasi. Aga see asi vajab arhiividest uurimisi, sest tegelikult siin majas ju nõukogude ajal otsustatud otsustati valges majas otseselt parteikomitees kaadrit, keda võtta, keda jätta ja nii edasi. Aga see kõik vajaks uurimist. Aga selles mõttes, no ma loodan, et ükskord keegi ikka võtab selle kätte, sest muuseas ma tean ka arhiivides, ega kõik tolle aja protokollid ei olegi enam alles ja osa otsusi tehti nii, et ei olegi protokolli, miks üks mees järsku lahti lahti ja teine võeti asemele? Seal ei ühtegi paberit, see käiski kinnistes kabinetinurkadest, pandi see kaadripoliitika paika ja veel mõni mees võib teada, aga üldiselt selle, aga 40 50.-te aastate kaader on praktilised juba läinud. Nii et ma kutsun noori inimesi üles, tegutseks. Raadiosse tegid küll igasuguseid saateid, tegid nii olümpiamänge kui laulupeoülekandeid, aga mis sind ennast kõige rohkem huvitas? Tartusse pidid kõigega kursis olema napsiaalsed. Maasing naerma ma pean rääkima teadusest ja, ja käima künnivõistlusel käisime kolju, Jaagoraga künnivõistlus kirjeldamas ja ja, ja kõikvõimalikke asju, aga muidugi kõige südamelähedasem oli ikka sport. Mul, ma olen ise eluaeg sporti teinud, kooli ajal kõrgeid Sparti, jah, ma olin korvpallur ja seda ma mängisin, jah. Ma tulin Eesti koolinoorte tšempioniks ega kõrgemat ja Eesti üliõpilasmeistriks ka. Ja, aga, aga noh, minu kasvudega ega sellega kaugele jõuda ei olnud. Aga hiljem jah, ma mängisin sulgpalli, siiamaani mängin, ma olen vist eesti keelde sulgpallur võistleja seitsme kahe aastane, aga ma tean sportima, jagan teda ja teda on lust teha, mis, millest sa südames kaasa elad, ei saa öelda neis keskel programme, mul meeldis teha huvitavaid inimesi leida ja selle rätsep, kellel oli unikaalne, haruldane autogrammide kollektsioon, tema tuli, traagiline surm, tappis end koos oma lemmikhobusega, sest enam kohustusi anda ei olnud, näljas oli hobune, ta ei talunud seda ja tegi lõpu. Ja väga huvitav inimene, vot selliste inimeste leidmine ja nende hingetoomine raadiosse. Vot siis naudid seda tegemist ja vot see ongi, mina olen õnnelik inimene, töö ja minu, kuidas öelda hobi on üks ja see sama. Naudin seda, kui ma saan huvitav inimesi kokku ja kui ma suudan raadiosse selle edasi anda, sest me tegime ju kõik vene jalga, niuksed, sund saateid, no lihtsalt saadeti sind, midagigi. Lasnamäe okei, oli vaja teha? Jah, jah, jah, selle otsuse valgusel, mis nüüd vaesed mööblitislerid või mida nad pidid tegema, okei, lollakas lugu, aga leiva teenimiseks said aru, et seda tuli absoluutselt see tähendab, et mismoodi eestlasest see propaganda, no kuidas öelda nagu hane seljast vesi, siis tahaks möödas absoluutselt, nii et meile see propaganda ei mõelnud. Aga muidu jah, ma olen selles mõttes õnnelik, et siiamaani nüüd ma olen püüdnud nagu raamatutesse valada seda, et kui sa teed seda, mis sulle meeldib, siis on elu on rõõmus, see kurb. Mulle kangesti meeldis see, mis sa kunagi ütlesid raadio kohta. Raadio ja meedia üldse ju tehniliselt väga areneb, on kõikvõimalikud tehnilised võimalused, sa võid kuulata internetist ja aktigi reaalselt ja, ja läbi telefoni ja läbi igasuguste. Mis iganes asjad, need kõik on seal kõik tehnika. Aga ometi üks asi jääb kogu aeg samaks. Ühel pool on inimene, ajakirjanik, kes räägib ja teisel pool on kuulaja, kes kuulab. See ju ei muutu läbi aegade. Absoluutselt kõik muu on tehnika küsimus, see tehnilised vahendid muutuvad tulevikus kindlasti veelgi. Aga ikkagi, kui mina kuulan raadiot, siis ma tahan, ma tahan, et inimene, kes seal nüüd mikrofoni tagant toob minuni, olgu need uudised, olgu need vaatekohad, seisukohad mis tahes, aga ma suhtlen temaga ja see jääb samaks ja ongi raadio. Et mitte midagi saa muutuda saab muutuda see, et tulevikus on meil vahendid sellised, et sa kõnnid mööda Tallinna linna ja hetki pääse, näed huvitavat inimest ja 10 sekundi pärast oled sa eetris, sest sul on mingisugused vahendid, et sa ainult vajutad nuppu ja kuskilt salvestatakse jutt ära. Lindistamise aparaadid on praegu ka, mul endal on kodus ka selline, mis on tegelikult mikrofoni, kus ei olegi enam mingit saba ega midagi, ta on natuke suurem kui see mikrofon, millesse me praegu räägime. Seal sees on juba lindistusmehhanism ja super kvaliteet ka, ma tulen tagasi kindlasti midagi mõeldakse veel välja, aga see suhe sina teed, teine kuulab, saab selle, mis sa edastad, siis jääb samaks ja ongi raadio sisu ei saagi muud olla. Kuidas televisiooni sattusite, tegite Lembitu Kuusega ju aastaid populaarset saadet. Sellega, et Lembitu Kuuse oli sisu, tartlane Lembitu, kuusele tuli mõte, et teeks midagi meelelahutust, laupäeviti meedestasime huvi pikka aega, seda, mida hiljem Kersna ja teised hakkasid tegema. Hakkasin tegema laupäeva õhtut, vist veel midagi, nii. Võtsime mingi teema, näiteks üks teema oli Rebane. See tähendab, me läksime karusnahanäitusele Peterburi või noh, siis oli ta Leningrad kirjeldasime, kuidas see oksjon käis, siis vrasin mängida akordionist rebasel ja siis me igasuguseid, mis sõnaga piltlikult öeldes Rebase pataljonist kuniks rebasemaa kohane, kõik kus võtsime lendamise ja mis tahes igasugused teemad, käisime ujumas, käisime mööda nõukogude liitu ja mööda Eestimaad ja, ja otsisime niukseid, nii et need noh see oli nii, et vot see kohaloleku, mis ju Vahur Kersna saadet ei saanud. Me läksime igale poole kohale ja me proovisime samuti, istusime hobuse selga, võistlesime lennuki kabiini või noh, ühesõnaga tegime kõik ise läbi. Ja kuna kaheksa saatejuhid, siis see võimalus ka nagu kahekõnet huvitavaks, mitte monoloogid, vaid, vaid tekkis niisugune vaba, vestlesime, tegime 10 aastat. Ei, ma ei uskunud, et me nii pikalt tegema. Nüüd ma vaatasin ajalugu tõepoolest. Nii et Tartu televisioonistuudio ajaloos oleme raudselt oma laupäevasaadetega sees. Aga see oli meelelahutus, mida nüüd hiljem teised on teinud takkajärgi, ega nad meist ei tea, aga noh muidugi pisut ajast ees, ma ütleks nii. Aga see oli huvitav periood, ega ainult, mis minule telesaates ei meeldi, püharisse ettevalmistus, seal on väga palju. Sa lähed väljas, on molutad seal kohapeal, kui tuleb seal helimees ja valgustaja ja siis nad mõõdavad ja sätivad, ma saan aru, see oli eriti siis paratamatu. Kaamerad olid ka suured kobakad ja kõik tehnikaraadius viletsam lähedal, aga ta hakkab tööle. Ühesõnaga, vestled küll, inimesega saad hakata ja sa võidad tohutult aega. Mina olen alati hinnanud aega, aeg on minu jaoks kõik suurema väärtuse elus, mida vanemaks saad, seda enam näed. Et ega seda kõik peavad seda hindama, et ilma selleta nagu sa hinda, siis ei saa midagi, aga televisioon paratamatult kulutab aega, palju midagi teha pole. Millal sa raamatuid hakkasid kirjutamas, andsid ju ka raadiotöö kõrvalt üht-teist juba välja, mitte ainult raadioajalugu, aga ka midagi muud. Just 80.-te lõpus siis olid, ma tegin ühe Kanada reisiraamatu koos akadeemik Saarma ja trassiga ja kolmekesi tegime ja siis ma panin, ilmus Eesti kõigi aegade esimene anekdootide kogum, mille ma kokku panin, kes ütlesid, naer pole terviseks. Ja mäletan siiamaani, sealt läks sisse näiteks üks selline anekdoot, mis tegelikult oli poliitilise maiguga, aga tsensor ei saanud aru, siis veel tsensorid tegutsesid, seal oli nii, et mis asi on micro, betoon, sellise Armeeniaga raadio küsitakse, Armeenia raadio vastab ja siis ta vastas. Nii. See on betoon, mis on täis mikrofone. See oli vihje, et tollal kõik hotellid ja neist kohad olid mikrofonid ja siis ma järsku järsku tundsin, et põnev ja siis ringhäälingust või ma tegin ridamisi ringhäälingust raamatuid ja siis kui Tartu Raadio aeg siis me tegime Erki kõluga neli kogumikku või oli viis, andsime välja 1001 Tartu raadio anekdooti 1000 2003, siis anekdoodisõnastik tähendab selliseid asju me neid ikka enne kogunud oja, mul oli ikka väga ilus kogu ja nüüd ma tean Erki kodule veel suurem kogu, aga aga, ja, ja meil oli raadios ka meil olime esimene Eesti raadio, kes hakkas hommikuti pakkuma anekdoote ja siis siis meil tuligi Erki koduga ideed. No mis me neist ainult nüüd Nendele pakume, pakume palju rohkem, nii et nüüd on meie raamatukauplused niuksed anekdoote täis siis me olime esimesed siis, siis ei olnud kuskil ühtegi saada. Nii et selles mõttes. Mul sai raamatute tegemine hakkas huvi pakkuma, seda enam, et kui nüüd raadiotööd vähemaks maisus, ma ei suuda nii olla, et ma midagi ei, ei, mitte mingi hinna eest. Nii et ja siis on nüüd jäänud raamatut Ta kirjutamine ja tunnen sellest rõõmu. Sa oled veel igasuguste imelike asjadega tegelenud. Oleks tuleb näiteks meelde, et sa oled kinessi rekordit üritanud teha. Ma olen ise söönud seda hiiglaslikku liha, torti, see oli vist mingi Tartu raadio sünnipäev ja see tellisid. Maailma kõige suurema liha oli liha, tordi. Sellest suuremat ei olnud, ma ei mäleta, kas ta oli 32 kilo, võis olla selle söömine ei olnudki nii lihtne, see terve suur seltskond ikka suure vaevaga sõida lõpuks ära. Aga kinessi, rekordeid raamatuga on selline asi, et sa võid teha igasugust rekordit, ega see ei tähenda, et see raamatusse läheb. Neil on, ma olen käinud Londonis nende peakorteris, uurisin seda asja, selgus, et raamat avaldab umbes 10 protsenti, isegi vähem kogu nende rekordite mahust. Ja Nad panevad jah, kuidas öelda, faili läheb arhiivi, aga see, kas näiteks püssirohukelder ma tegin läbi organiseerisin mõõtmise maailma kõige kõrgem pubi tellisime kohale alpinistid, kes ronisid siis nööridega lakke mõõtsid ja muidugi siis elektroonilised riistapuud, nad said täpselt sama tulemuse, mõni sentimeetri vahet ja et maailma kõige kõrgem pubi ja tõepoolest kõrgemat ei ole, aga ega seda raamatus ei ole. Ja nii ta enamiku Eestis tehtud rekorditega ega neid raamatusse viia. Aga põnev oli teha neid seal otsee näiteks Erki kõlu ja Valdo Jahilo 62 tundi vahetpidamata anekdoot. See oli absoluutne rekord selle vastu. Nad ei vaidlenud Londonis, nad võtsid selle teadmiseks. Aga siis nad üldse võtsid vähemaks. Lõpetasid ära kestvus, rekordite registreerimise, mille pärast Indias oli üks mees, kes seisis rekordiliselt kaua ühel jalal. See lõppes sellega, et tal teine jalge kärbus ära ei hakanudki tööle, ta jäigi lõpuni realaseks. Siis oli seal üks mees, kes istus rekordiliselt kaua kuskil puu otsas. Tulemus oli see, et kui ta alla tuli, siis oli ta peast segane ja ühesõnaga imelik. Just, ja nad lõpetasid ära, nad ütlesid, et me ei saa, et selle lõpeb halvasti nad kestvusrekordid üldiselt noh, kui ta on sihuke süütu ja ohutu, siis küll. Aga jah, oi jumal, näiteks õllekastide rekord, tartlased algatasid seal väga põnev vaadata, õllekastide laotakse üksteise otsa kuni ümberkukkumiseni. Ja siis selleks, et sinuga midagi juhtuks, nad tõusevad väga kõrgele, 24 25 26 kastis päris kõrgele, siis seda tehakse kraanaga. Nii et sul on tegelikult turvavöös ja sa oled kraana konksu otsas. Nii et kui see torn kukub, siis sai lajatarite vastu maad, jäi vurama konte, vaid jääd sinna kraana otsa rippuma. Aga selle tornide ehitamine, see on puhas eestlaste väljamõeldis, nii et eestlased on väga huvitavaid asju ja ja neid nii-öelda avalikkuseni tuua ja ma olen nüüd õhtujuhid olnud, oleme ka Lembitu Kuusega teinud ja ma olen üksi teid. Aga see on lõbus, see on endaga tore toore munaviskamine ja, ja, ja, ja siis õllekorgi nipsu võtamine. Jessas, kui peen kunst ja ma poleks iial arvan, et kui on Eestis sellised mehed, kes lennutavad õllekorki, mitukümmend meetrite soni, spetsiaalne liigutus, sa pead seda treenima ikka väga pikka aega, et hakkaks lendavad, nii nagu ketas võtab õhupadja alla ja läheb ja läheb Lähed proovi, mina meil paar meetrit ja ongi kõik. Šampanjakorgi lennutamise sust sinust ei olene, aga õllekorgi puhul oleb ja vaat siis tekib täiesti uus rekordite maailm. Et minul on praegu helistanud väga erinevad inimesed üle Eesti, kes tahavad rekordeid püstitada, küsivad nõu, siis ma kohe kõigepealt kainestan neid, et arvestage sellega tega. London teid ei oota, et te peate ikka ära tõestama, et see on midagi uut, originaalset ja siis siis alles, kui nendega kooskõlastatud, tasub seda rekordit hakata püstitama. Nii et tegemist on sul tõesti väga palju, aga ma tean, et sinu jaoks on väga tähtis ka sinu pere pere jaoks jätkub sul ikka aega. No nüüd on neli last ja lapsed on üles kasvatatud, kahjuks lapselapsi on vähe, ka ainult neli. Neid peaks mitu korda rohkem, oleme oma ikka, pahandame nendega. Aga jah, ei, nad on nüüd kõik, kõik on 100 protsenti kõrgharidusega. Säutsitasidendika või failina emaga? Näiteks Hillary, kes on nüüd ülikoolis kommunikatsiooniosakonna juht kellelegi noh, jah, tema võib-olla kõige kõrgemal positsioonil tema ikkagi taipas ise, et tuleb õppida ja ta lõpetas Surnalistika ja, ja suhtekorralduse, erialalt Kristel töötab ka ülikoolis, on psühholoog ja nüüd on kutsenõustaja väga vajalik Avet. Tänapäeval aga nätiks. Kõrgemas politseikoolis elab Jõgevalt, teine elab Tartumaalt, töötab Elvas, on, on Eeniks see firma ei ütle meile midagi, Helcoteqi kõik teavad. Ja Nixon 10 korda rikkam ja võimsam, kui on SKT, see on Šveitsi firma, nii et erakoondamine ähvardas, et kõik on leidnud oma koha elus ja, ja selles mõttes. Ma loodan, et lapselapsed ka, aga ega see tänapäeva elu on ju nii, et ega sa ei tea, mis need on võimalused? Võrratult suuremad, sa ei saa üldse omal ajal, need olid osa sundkäigud elus, ei olnudki valikut. Nii et selles mõttes aeg on teine, ei saa ühe mõõdupuuga võtta, niiet. Kuidas puhkad, puhkad sa üldse Võrtsjärve ääres? Hukanud Võrtsjärve ääres, kus on suvekodu ja, ja mulle meeldib puhata selliselt, et ma reisin varem turistina varem kui tööasjus ajakirjanikuna. Nüüd ma olen käinud Euroopa Parlamendis, Euroopa Parlamendi Eesti büroo vähemalt saadab vahepeal ajakirjanikke, et käid seal, näete, mismoodi Euroopa Parlamendis tööd tehakse, aga näed ka maailma, sest seal on ikkagi Prantsusmaal või Belgias ja mul on 56 riiki käinud oma elu jooksul erinevat riiki ja maad. Ja minu jaoks on see parim puhkus, kui ma ikka peab midagi tegema, aga ma näen, kuidas inimesed elavad, misse, maa endast kujutab, ma naudin seda või siis on teine Võrtsjärve ääres. Tõepoolest, ega ma nii päris ei saa olla, et ma olen päikse käes, panen silmad kinni, jääd vastu taevast, ei, aga lugemine vabal ajal, sellest ma tunnen. Mõnus. Mul on kahju nendest noortest, kes ütlevad, et nad ei tea, mis on raamat ja nad ei loe ja isegi mu oma lapsed. Ajakirja loevad, perioodikad loevad raamatuid väga harva võtavad kätte, sest ma saan aru, arvuti, televisioon, kõik surub peale, aga aga miski ei asenda raamatut, on minu arvates. Ma ikka loodan, et, et midagi saab veel näha, ma ise mõtlesin, et milleeniumi näe, jumal teab, kus ma nii kaua elanud või midagi juhtu, tase, inimese asigi, hirmujutt levis, Aet, et oi jumal, mis need kõik teistmoodi. Mina raiusin, ma tegin siis ka saateid, ütlesin, mis te jamate, mitte midagi muud, lihtsalt üks kuupäev. Minus on midagi, Nostradamus ennustas ja ja nii on nende kõigini ennustustega, ma olen üldiselt muljetega, suhtun ennustusse, aga, aga see on ka selge, et ega Eesti elu ikkagi elu jääb korraks seisma, läheb korraks tagasi, aga lõppkokkuvõttes läheb ikka edasi. Ja tõepoolest ma ütlen, et ega jah, me kannatame selle surutise ära ja läheb jällegi üles need, ega üldiselt eestlane oma visaduse kõika. Orja.