Taas on aeg rääkida lemmikmuusikast, algab uunikum. Tere, mina olen Laine Jänes ja te kuulate uunikumi. Laine Jänes on Moskvas sündinud eesti poliitik, kes praegu peab kultuuriministriametit enne seda kaalide populaarne Tartu linnapea. Muusika pole muuhulgas ka Eesti muusikaelu juhtiva poliitiku jaoks. Võõras on siiani koorijuht ja nüüd võib tihti naerusuine kultuuriminister rääkida oma lemmiklaulust. No laul, mis mulle uunikumina meelde tuleb, on Ivo linna esituses seikest piiri ja ma võisin olla kas kaheksandas või üheksandas klassis, ma arvan, kui ma seda esimest korda kuulsin ja ja koolipidudel minu meelest oli see üks hästi kuum lugu, sellepärast et seal sellist protestivaimu kuidagi Need, teadmised, mis sealt koolist nagu tulevad, et kas mul ikka neid on elus vaja ja miks ja kuidas ma neid kasutan ja kas ma kõike seda keemiat ja füüsikat ja mida kõike hakkan elus edaspidi kasutama, et mul on hoopis võib-olla teised huvid ja mulle tundus, et tasulist rütmi, energiat, protestivaimu, mis teismelistel ikkagi nagu on, et, et selle pärast praeguse lault üldiselt mulle meeldib eesti muusika küll ja 70.-te 80.-te aastate eesti muusika lihtsalt sellepärast, et noh, see nooruse nostalgia, Ivo Linna, tema oli see, kes, kes hakkas rääkima 60.-te aastate nii-öelda sellest tiitlitest ja aga tolle aja protestimuusikast ja, ja rokist, tal olid omad saated, erakordselt nägus mees, oli ta, ega praegu see aja eesti muusika, ehkki ausalt öeldes vähe lauldakse eesti keeles, on ka väga tore, neis Padar meeldib mulle väga. Mäletan ta erakordselt hea muusik. Ta on väga hea interpreet, on musikaalne ja tõepoolest Aktiivne ta annab energiat mulle. Mulle ta meeldib. Anne Erm kirjutab oma raamatus polkast rokini kaks Ivo Linnat puudutavas peatükis nõnda 80 lähemate aastate alguses oli Ivo linna koduvabariigis vajalikum kui kunagi varem, sest Jaak Joala ja Tõnis Mägi olid oma kontsertidega läinud nii-öelda suurele ringile. Mitmed vanema põlvkonna lauljad olid aga aktiivsest kontserttegevusest tagasi tõmbunud, mistõttu kodus oli vägesid tõesti vähevõitu. Laule ja kontserte, mis ootasid esitajat, aga jätkus tsitaadi lõpp. Lassaga Ivo Linna räägib nüüd ise, mida mäletada. Selle loo sünnist. Mäletan väga hästi, see oli ju kusagil 70.-te aastate teises pooles, kui oli väga populaarne niisugune inglise ansambel nagu seilar ja meil oli üks seilata Sorry üks vinüülplaat ja seal peal oli see šveiks piir ja see kuidagi kuidagi meeldis meile üldse seilab, meeldis ja Ott Arder, kes oli tollal siis põhiline teksti tegija, see innustus sellest loost väga. Ma arvan, et me saame kuidagimoodi ikkagi selle loo ära lauldud apelsini koosseisuga, sest apelsin võib-olla kõige ehedam vokaalbänd tegelikult ei olnud, kui sind võrrelda omaaegsete karavanid ega, ja meil oli nende häältesättimisega raskusi, ausalt öeldes ott tegi siis sellise teksti, nagu sellel laulul just on ja me olime väga õnnelikud ja siinsamas Eesti Raadio stuudios laulsime selle loo sisse. Pärast tuli üks sõber, kes jagas inglise keelt rohkem või, või meie kambaga kokku ja ütles, et no mis jama te seda tekstiga tegite, et see on väga hea inglise keeles väga hea tekst. Teie laulate siin mingisugusest Ain Kaalep-ist ja kelle nimekaim ja mis selgus, et see originaal räägib sellest, kuidas tüdinud televisioonivaataja ütleb, et kimis Šveits piir, et mitte seep ei taha ma vaadata mitte. Noh, tollel ajal muidugi see meil ei oleks, ütles, et tõlge löönud, sest et meil seitsmekümnendatel nagu seebioopereid ei näidatud ja, ja läks ta siis niimoodi käiku. Aga raskused selgusid ka kohe. Me oleme seda vist omal ajal, kui siis paar korda lava peal esitanud ja sinnapaika see asi jäi, sest et stuudios sai seda mitu korda üle lauldud ja kuidagi see koor seal ikkagi all tundus, et on päris hea. Aga laval me ei saanud kõike neid pille ja kõiki neid asju korraga mängitud ja, ja see lugu lendas meil repertuaarist nagu nagu puruks läinud aknaklaas minema.