Nonii Juku-Kalle sinu hubases katusekorteris istudes valdab mind teatav hirm, nimelt paljast seinapinda tuleb siin nüüd otsida, et natukene seal ikka tapeet on, aga valdavalt on su korteri seinad kaetud raamatutega, mis tähendab seda, et saade venib kole pikaks, et ma siit lahkuda väga ei saagi, aga, aga no kui me alustame ühest sinu viimasest lugemiselamusest võib-olla siis äkki sa kirjeldad, mis õli ja, ja miks see oli? Viimaseid lugemus elamusi on esiteks palju, sest et teatud sanitaarmiinimumlugemise suhtes seda võib nimetada raamatusõltuvuseks, seda ma kartsingi, et ma siit minema ei saa. Aga ma soovitaksin näha asja, mis on erakordne. Igast plaanis on erakordne sellest, kuidas ta on kirjutatud, on erakordne sellest, mis on kirjas ja on erakordne selles, kus on ta kirjutatud. Pean nimelt silmas Jelena Koraamatut, Baltimaad ja kreml seal siis Kremli poliitikast Baltimaade suhtes aastast 1940 kuni 53. No iseenesest on see, et kui me ootame siin paar riiulit, siis sellest on kirjutatud tuhatkond raamatut alates mälestustest lõpetades tagasi oodate entsüklopeediliste oodatud, et siis poolentsüklopeediliste vaadete ja, ja noh, kui kõik kõige muuga, eks ole. Aga selle raamatu teeb erakordseks see, et Jelena Glebova on Moskva humanitaarinstituudi kauaaegne peudi artiklit autor ja Venemaal ütleme oma suhteliselt ratsionaalse vaatenurga poolt ta siis meie lähiajaloos, ma mõtlen siis kolm 39 40 ei ole täiesti eriti armastatud. Ta kuulub umbes samasse paati kuhu siis kadunud Anna Politkovskaja, kes tegi seda küll rohkem ajakirjanduses, kuivõrd siis veel veelgi mõned ajaloolased, viiesseistid näiteks Peterburis Samuel Lurje ja nii edasi, nii et Venemaa on rahva maandun, ühesõnaga väänaja, et rahvavaenlane kindlasti mitte, veri, higi, vaenlane oma käsitluse poolest küll musse inimesed, kes hakkavad seda palkimadja kreml 40 kuni 53 lugema, siis nad muidugi ei kohta ka sellist, ütleme Lauri Vahtre likku lähenemist kus, nagu eestlased nagu Aino kannatavad. Pigem on tegemist siukse, suhteliselt kiretu analüüsida, miks ma seda esile tõsta ning et Venemaa poolt ei ole sellist asja eriti näinud või siis, kui olen näinud, siis need inimesed on surnud. Aga, aga teisalt on see raamat selles mõttes õudsalt hea, et just nimelt oma arhivooldusele tuginedes ei andnud armuga, ütleme, Eesti poolele ja just selles mõttes, et ta toob väga hästi need augud tõepoolest esile, kus meie oleksime võinud midagi testida. Taat on selles mõttes lahe ajaloolane, kata aga võib ju mitte nõus olla. Aga näiteks ka minule tulid siin üllatus üllatusena noh näiteks Eesti NSV moodustamise dokumentatsioonist, mis tegelikult ongi siiamaani ikkagi öelda Moskva sõjaarhiivis sügaval peidus olnud sõjaarhiiv teatavasti oli Venemaal lahti ju 94.-st 96 pandi kõik lootusetult kinni juba Jeltsini ajal, et noh, et pärast seda ei saa sinna isegi mingi mingi väga hea loaga, nii et, et tema on siin ennast ikkagi siiski kuidagimoodi sisse söönud. Kardetavasti ta sinna rohkem ei saa, aga ma usun, et ta on sealt väga palju toredaid dokumente ära tulnud ja me neid loeme minul, mina, mina olin küll mitmed mitmedki Kessidele No äkki sa tood mingi erksama näiteväljasid, mis sulle meenub, et inimest kutsuda selle raamatu juurde? No väga ergas näide on üleüldse kogu Eesti NSV valitsuse määrami nähe Moskva siis vaatevinklist, mismoodi nemad seda siin määrasid. Et siit on nagu näha, väga ilusti, kuidas tegelikult ütlema. Pisikene kaader omasoodu üritas võimelda isegi ütleme, Johannes Vares-Barbaruse näol ja siin mõningate näol õel, kes olid siuksed, ütleme rumalavõitu intelligendid, keda me oleme näinud ka 60.-te lõpul Prantsusmaal, kes on ka püha, üritas pühaosak põõsastel kippunud uskuma. Vasakpoolsetel on intelligentsi vasakpoolsus kalduvus kahjuks olnud. Kuna idee võrdsusest on ju nii tore, on antud. Ja siis loomulikult väga hea näide on meie siis neljakümnendat aastat juuli valimise seal siis praegu hääldasin seda tugevates jutumärkides korraldamine maskavalt, mis mõtlesin mehaaniliselt, läbi viidi, soovitan soojalt oodata. Kui kõik Eesti inimesed, kes Eestimaal elavad, seda raamatut loeksid, mis sa arvad, kas maailm või vähemalt Eesti oleks parem paik? Ma arvan, ma usun seda, et, et. Noh, loed seda, mismoodi propaganda ja lollusi mehhanism on toiminud siis võib-olla sul nagu, ütleme poodi, kohvi järele või keefiri järele minnes valima minnes tekib, et võib-olla mingi väikene uitmõte poeg, et mitte lasta neil asjadel uuesti nii kaugele, et selline asi on üldse võimalik, sest et noh, ega siis see oli ka Eesti poolt antud väga tore võimalus pätsu, autoritaarse diktatuuri või kuidas me seda iganes nimetame pehme diktatuuri või vaikiv ajastu näol. Meil on populist, aga täna nii ilgelt palju, kes tahaks võtta, ütleme, ohjad enda kätte ja ise asetada esimese tellis igale poole, lõigata esimene lint läbi, nii et, et see on see ohu märk, et niiviisi läheb varem või hiljem igasugune asi uppi. Õpidandsid, et kurat teab kui palju, nii et ma ikkagi väga huvitav, mida rohkem inimese seda loevad, seda usun seda mitte ainult seda raamatut, aga noh, üldse, et seda parem homne meid ikkagi ootab, sest et ega siis käega lüüa ei ole ju mõtet.