Sina oled kuusik ja mina lepik. Niisuguse pealkirjaga luulevihik ilmus 1965. aastal Tallinnas. Tollal teadis siinne lugejaskond eesti luuletaja Kalju Lepiku ste äärmiselt vähe. Aga oli sulaaeg ja 1967. aastal ilmunud eesti luule antoloogias mille koostas Paul Rummo oli teiste niinimetatud pagulasluuletajate seas esindatud ka Kalju Lepik kümnekonna luuletusega. Stockholmis elav kirjanik oli tookord väliseesti lugejaskonna hulgas tuntud ja tunnustatud luuletaja. Mäletan aastaid umbes 1960 Tartu Ülikoolis, kus noored filoloogia üliõpilased, mina nende hulgas äärmiselt salaja Karl Ristikivi, Ivar Grünthal, Arno Vihalemma ja teiste luuletusi ümber kirjutasime ja üksteisele sõprusringis ette lugesime. Seda teed tuli ka Kalju Lepik. Temporamutantur. Ja loodetavasti on Kalju Lepiku looming valmivas eesti luule antoloogias sõnaline väärikalt esitatud. Ma loen neid siia, ühetsid taadi allikaks on sirp ja vasar. Detsember 1987. Filoloogiadoktor Endel nirgi artiklist sitta Talgab. Tuleb õiglaselt tunnustada seda, mida pagulasautorid oma eriolukorras kõigest painast hoolimata on suutnud luua kirjanduslikult kaalukat näha nende teostes meie rahva ühe osa käekäigu kajastust ja omaaegsest rahvuslikust sarituskonnast paljusid tabanud traagilise seisukorra peegeldust aga ka suurte omanistlike ideaalide ja valdava demokraatliku mõtteviisi püsimist kõigis uusima ajaloo keeristormides. Sest õige paljud sellest, mille eest põgenik kõigi välismaale ja mida eksiil kirjandus läbi aastakümnete on tauninud stalinistliku seadusetust, omavoli, terrorit, seda mõistame täna täiel häälel hukka meiegi. Siinkohal lõppes neid tsitaat Endel nirgi artiklist. Ja nüüd siis lühiandmed kalju lepikust. Ta sündis seitsmendal oktoobril 1920 Järvamaal Koeru alevikus kontoriametniku pojana. 1941. aastal lõpetas Tartus gümnaasiumi ja astus 1942. aastal Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda. Juba keskkooli päevil, Meil oli ta õpilase ajakirjades luuletusi avaldanud. Esikkogu ilmub juba maapaos Stockholmis 1946. aastal ja kannab pealkirja nägu koduaknas. Üks viimase üle vaatlikumaid ja usaldusväärsemaid arutlusi eesti kirjanduse kodu eestist lahus olevatest liinidest. Ja autoritest ilmus tänavu Loomingu esimeses numbris muru nirk Peep Vinkel. Need kirjandusteadlaste nimed räägivad enda eest. Kalju lepikut käsitledes ütleb artikkel nõnda. Nüüd algab elliksitaat. Esimesed luuletused Tartu üliõpilasajakirjades avaldanud kujunes Kalju lepikust pärast sõda Stockholmis kiiresti iseseisev väljapaistvalt jõulise andega ja viljakas lüürik. Ajavahemikus 1946 kuni 85 on temalt ilmunud 11 luuletuskogu pluss valik raamat. Ronk on laululind ja mahukas kogutud luuletused. 1980. aastal. Kalju Lepiku esimesi kogusid ilmestavad vormi kindlad olustikulised, külaelupildid hingevaeva peitev võllahuumor, see deklaratiivsed, isamaalise meelsuse avaldused, mis hiljem taanduvad märgatava sagedusega harrastatud juhu luuletusse. Edaspidi arenes Kalju Lepiku luule pingsates otsingutes assotsieeruvad villava kujundilisusega ootamatute pööretega. Tihti sürrealistlikke sugemetega kompositsioonid taanduvad läbipaistvama pildistiku ees. Kalju Lepiku värvitundliku ja musikaalsed luulet rikastavad rahvalaulustiili sugemeid ja külluslikult seosed lüürika traditsioonidega. Jätkuvalt valvel isiksuse vabaduse eest ründab Kalju Lepik irooniliselt mõnikord ka raevukalt kohanemist sotsiaalses süsteemis. Olgu tegemist Lääne elulaadiga, emigrantide muganemisega, tarbimisühiskonda või sotsialistliku maailmaga, millesse luuletaja suhtumine on püsinud eitav. Selline mitmes suunas kriitiliselt valvas hoiak on usutavasti psüühiliselt koormav ning toob luulesse kaasa kibestunud noort. Kalju Lepiku viimastes kogudes tundub vähem protestimeelt ja trotsi rohkem väsignatsiooni ja taandumist mälestustesse. Ja siin lõpeb tsitaat. Nüüd hakkame kuulama kimbukest Kalju Lepiku luulest. See on koostatud tema kogutud luuletuste paksu valgekaanelise raamatu põhjal. Niisugune raamat tekitab kade täide kurbi mõtteid ja igatsust. Et iga luulest soolia võiks seda raamatut omaenda riiulis hoida. Aga meil ei ole ka Juhan Liivi kogutud luuletusi või Betti Alveri omi veel. Ja nüüd siis ühe väikese killu. Kalju Lepiku luulemaailmast esitab Paul Poom. Kuulatud. Tabab käo aastaid lugevat kukkumist ja tunda, et kodu ei muutu aegade tuiskliivas. Rohtunud rajal sammud mind rahutult viivad. Magab, kui unine lind, kodune maja. Kas sama tuttavalt eit ootab avatud uksel meid tuuli tallanud. Koduaknas tervitab vastu võõra verine nägu. Lehtjees pudeneb teele, pudeneb alla mu talla. Nüüd oma rahutult tuksleva meele lasen ma tuulena valla. Lähen ja igast sammust jääb lõke niidule maanteede veerde. Kuni veel valgete pilvede tõkke aheldatud uiskude keerde. Pihlakakobara punase huulesuudlus, mis ihar altar rõske puudutab lehtede kepslevad tuulepingule puhuma, tuttpõske, viletma vallatult kaskede vahel. Sügise tantsudeks puhun. Kuni kord valgete tuiskude ahellehed kõik minema uhub. Pilvi on ladvas üksiku kase kanarbiku son tuuldajase. Vaatan kaugusse rändavaid pilvi, luiteliival lööb vastu silmi. Lähen kadakad peksavad põlvi. Mets vaevalt toetab teel taeva põlvi. Suvel silmad täis vaske ja kulda sureb ja hääbub. Kärmesti algasid päeva päike, virgus laos, külmast krampunud sõrmed, vahetevahel suusooja. Miks nii kõrge ja kumera laega on taevase isa tuba? Tahtsin emalt juba küsida. Tuli meelde, et ema ei luba. Ja altari kohal on imelik pilt. Mees merre pääl paljajalu. Kuldseid lüht ei tia küünlaid igal pool. Memm sosistas tasa. Olime kaua kõrvuti maas, silmanurgast sain veidi piilu. Ema kuivatas üksiku pisara, vargsi kirikurätisiilu. Kõik küünlad heledalt põlesid. Memm ristati kätega, istus kirikhärra kantslist, kõneles, et meid on lunastanud kristus. Siis lauldi lauluraamatust üht vana tuttavat viisi. Kas ka mina saan paradiisi? Mehed sügises. Tuul ajab hirmunud pilvi tumedal taevarannal. Porisel teel rühma järele rühm edasi rühib. Tüki valgusest veel. Ladvus kannavad puud. No sõber täna veel juua on? Vahest homme on juba hilja. Tuleb rahe ja hoopis maha lööb, vaevas võrsunud elu vilja. Näed alles see oli, kui mängisin pihlapuude all liivaaugus ja kodust kirikukülani. Tee oli määratu kaugus. Kord ema õmbles pükstele päris uhiuued paigad ning kooliraamatus võlusid. Kõik tundmatud tundra detaigad. Toomemäel tüdrukut suudeldes. Sing ähvardas minna puruks. Need mälestused ma südame täna sügavamini veel suruks. Jah, sõber paljud meist maha jäid. Kes Tartu, kes Narva alla. Teo sõber eluks täna on veel meile kahele pärani valla härra nutta, et kaeviku porine hing ja mõistmatus Isamaa. Joo sõber ei sinna parata, sa, see meie ja sõprade saatus. Hävis kodu pole aset, ainult tuhk. Miks hävitada lased? Kättemaks ole issand, ole karistaja. Volikule vihisevas tuhiseb tuulte lingus. Palvetasin kaua. Äkki imeline valgus paitas silmi. Keset valgeid sädelevaid pilvi seisid õnnistades kohal varemete haua. Sina issand. Me laulame karmi laulu. Me laulame püstipäi, laulame kõigest sellest, mis merede taha kord jäi. Me laulame julget laulu keset tuuli ja sügiseööd. Me laulame, kuni tuli kord uuesti lõkkele lööb. Me laulame raudselt laulu, ihu, taprit, mõõka, tao. Me laulame sellest, et meie ei iial ei iialgi kao. Maha algusjaamad, maapakku uus asukas, ei enam saamata saamad, kui naisel uus kasukas. Enam kohvri otsas loe värsse raamatust. Kõik kaunis on saanud otsa. Ja otsa saanud saamatus. Kord aastas vesised silmad kui under on aktusel loet. Ja rõske on Stockholmi ilmad ja segane maapao poeet. Kestame üle aja. Edele, sosistab eit. Mu tütrel on Kanadas maja. Köögi Saamurdameid käib värsijalg oma rada. Siis käteplagin, kui punkt fuajeedes jutuvada. Käin ühe kui paastu ja munk. Mu kambri seinal on Wiiralt kõik põrgu ja kabaree. Kõike, milles uskusin siiralt, viib tuul üle Mäeleri v? Kellele ma kaeban kurja? Rutasid relsside raual rattad, kus viha, valu, värvi, valu, lumevalget värvi, ristieikellegi haual. Kõrged kuused kohisesid, ainukesed kaasatundjad. Magav maimuke kambrist kisti taadi sülest kogunisti mulla alla, taat magama. Sinna, kus viha, valu, värvi, valu, lumevalged. Kellele ma kaeban kurja kurjale, et kargaks turja? Ühel on pehme pesa teisel on kündmata kesa. Kolmas mõtleb mõnusasti. Kuused kurvalt kohisegu. Lepiku lapsed, leinaku, tammed, tigedat, tõrrelgu. Mina võin pilgarit pidada. Kuhu sa astud, astuja? Rohi astub riburada lehma sisse piima sisse. Lapsele pildiga. Kuhu sa astud, astuja päripäeva pärikäijaks, äripäeva ärikäijaks, puhkepäeva puhtaks käijaks. Juba need lauad kasvavad. Kuuselauad, kuusikus, tammelauad, tammikus, lepalauad, lepikus. Kuhu need lauad kasvavad? Mullast mööda, mõttest mööda? Ma lendan mesipuu poole. Kahtluste taga on šveitsi meest. Seitse tumma ja musta meest. Ei. Üks on lumivalge. Ja too lumivalge valu valge. Ta süda on kivist ja habeluust ei. Karvakasv, on kadakapuust või põõsast. Küsimus ja vastus. Küsimus. Kas valgus murdub veel vikerkaar, eks? Või murdub seegi kaar surnute saareks? Vastus. Pimeduse hõlma ei hakka keegi õigele hõlma, igaüks. Kitsas on sirgelt astuja teegi. Gazaigekuta kehkenpüksvalgus ei osta. Valgus ei müü. Valgus ei vaheta vanu. Valge on sirgelt astuja rüü. Kurjale vastu võlgozda. Valguse riie ei vanu. Õnnis on õhtuõunapuu õunad veel valmis. Õunapuuokstele alla kellavad laulud alla. Taeva all on küünlakuu tähtede all mu kodumaa. Me lahku, kui vetelagu maa eland Paolase pagu. Ei kadakaks võõrasse pinda ei kiviksa süda rinda. Mu kodumaa. Maasõnaga kurja Salvanud. Sa oled mu üle valvanud. Mu kodumaa, ma usun, saan sõmer alla šovarjava mulla alla. Sookailu tema ette kantud Anton Hansen Tammsaare 100. sünnipäeva aktusel Stockholmis 25. veebruaril 1978. Sookailu dema kraavitajate kivi kaalujat, tema tõe ja õiguse maa. Soolembel õhtul õitsevad soo, murakad. Sooga, ilud, vainurästa pesa. Kuuselatvade kohal rabamändide kohal soosilla taga raba Laugaste pääl kirikukellade hääl, jumala hääl. Teoteis kevadiselt lõhnavat mulda. Iga peotäis mulda iga jalatäis maad on kätte võideldud. Mullas on meie igapäevane leib sooga illude maa, Vargamäe Andrese maa, pea ruma, Veeaa Artma. Kes on katki murdnud õiguse ja kõveraks väänanud tõe kes on ära andnud venna ja maha salanud õe, kes on laste käest kiskunud leiva januselt võtnud vee. Kellel kaval ja kuri on kõne? Kaval-Ants Kaval-Ants on see Päikesekarikakar väljamäe kohal taevas sinine rukkipõld lainetab õhtutuulepuhangust pilvede valged kivid kes on heitnud nad taevasse. Vargamäe Indrek läheb rublata taskus. Tõe ja õiguse pärast kas või jumala vastu. Muld annab tagasi külvaja. Jahu tuleb tagasi teraks ja tera tuleb tagasi rukkipeaks. Ja tera tuleb tagasi külva ja pihku. Muld annab tagasi külvaja ja külva ja külvab. Kalju Lepiku luulet esitas Paul Poom. Saate toimetas Mari Tarand.