Vana ja hea muusika läheb meile kõigile korda, seepärast algab nüüd uunikum. Tervist, mina olen Märt Sults, seda Kuulat uunikum. Kuigi ma ei ole. Märt Sults on koolipapa, kes ei ole püssi põõsasse visanud, vastupidi, ta kannab seda pidevalt vööl. Korralik tukk vöö vahel on hea koolis korda pidada, kitarri mängida ja laulu jorutada ning Keskerakonna koosolekutel käijat, kuidas muidu Märt Sultsi viimane suur tegemine on aga kasiinode keelustamine või linnale lähedasele saarele sundimine. Õnneks ei ole härra Sultsi paha osaliseks saanud uunikumi nime kandev muusika. Sellepärast et täna sellest juttu teemegi. Aho ja oli tore aeg. Oli veel tudengipõlves, oli põhiline jämmi jämmi jämmi lugu tähendab siis, kui meil on vanasti olid koridori diskod, praegu neid ei tohi teha, kõik elavad nagu võõrata vajab, eks ole. Aga meie tudengipõlves oli, olid iga õhtu oli koridori diskod, tähendab, et siis võtsid kitarriga tahtnud koridoris ka, tähendab seda, et mina võtsingi tarri, siis koridori otseses hakkasime järgnema SM kolme-nelja-viieni välja hommikul vahepeal ka see läks, nagu selle autorit on, oli, oli vist ikka see polügoon. Polügoonile lood olid, kõik, läksid Libasti peale. Anne Ermi poolt koostatud raamatus polkast rokini kaks, mis nägi ilmavalgust 1989. aastal, on Polofoni kohta kirjutatud nii. Poolofon hilisema nimega konsiilium on keele kultuurimaja ansambel, mida algusest peale on juhatanud Oleeg sõlg, laulude ja laulutekstide autor, laulja ja klahvpillimängija. Ta on loonud mitmesugustes rütmides muusikat, kus alati on tuntav looja oma intonatsioonide ring. Oleg sõlg lahkus taevasesse ansamblisse 2006. aasta märtsis. Seepärast räägib laulust Tore Ö ansamblist polümfon. Bändikaaslane Rein Laaneorg. Konkreetselt nüüd selle toreda õega mul palju meelde ei tule, aga sellegipoolest protsess, kuidas need lood sündisid, oli suht sarnane eredamalt kui sul tuleb meelde laulud nagu trein, sein ja väike tüdruk, kadunud laps põlevas paadis, mis on sellised keerulise maakonstruktsiooniga lood. Lood sündisid siis enamasti ikkagi Keila kultuurimajas, kus me kaks korda nädalas nagu harjutasime laval. Ja mis puudutab tekste. Nii huvitav, kui see ei ole, siis tekstid olid järgmiseks päevaks täpselt nii, nagu nad täna kõlavad ja kahjad Mesa nüüd autori endaga siin rääkida ega meenutada neid aegu kahjuks ja seal ta nüüd ise omandamist seal pilvede peal. Mul oli alati selline tunne, et ta käib kuskile ära, vaata, ta läheb kuskilt toob kellelegi käest, need asjad nagu ei olnud temaga seotud üldse. Nüüd sündisid tal üleöö ja nad olid tal kohe valmis, pole kunagi näinud, et oleks vaadake kallal pusinud või, või ringi teinud või mõelnud. Selline huvitav, fenomenaalne Ribelidel tagasi tulles jälle selle toreda õe juurde. Tol ajal ei osanud küll ette aimata, kui suurteks sittideks lähevad need noh, minu jaoks olid need tore öö, Liisa, need olid sellised hästi pillatud lood. Ta kiskus isegi sellise süldimuusika kanti, ega mulle eriti ei meeldinud sel hetkel. Ja samasse oli ju väga suures vastuolus nii-öelda polügoni glamuurse stiili ja selle poolega, mida me püüdsime ka esindada. Aga selleks oli teine väljapääs, et toore öö ja lisa lisa, Need lood kõlasid suht helilt tegelikult kui oli seda vaja teha, siis kontserdilaval kui me läksime kuhugi sünnipäeva- või pulma, siis nad kõlasid hästi pehmete, nii nagu nad tänapäeval inimestel kõrvus on. Aga seda ma ei osanud absoluutselt ette näha, et et sellest lugudest osadest saab nii-öelda saavad eesti rahvalaulud. Ma arvame, salvestasime ka. Väga paljusid lugusid on hiljem konsiiliumiga tehtud. Ja ütleme, kitarrist Hillar Sutt, kes tuli minuga asemel ta oli suht väga sarnase käekirjaga mulle ja isegi mõnikord hilisemad lood, mida sutt on sisse mänginud, ma ei olegi aru saanud, oli see minu mängib vaid võite mängitud, aga mis puudutab toredat tööd. 75 oleks aatomist pakkunud. Ansambel lasi käibele nagu teise versiooni, et et need keelati ära ja polügooni nimi keelati ära. Oli vaja võtta teine nimi. Edasi elada ja mõtlesid oma versiooni välja. Oli hipide liikumise aeg aastale siis 70, kuskil kolm, neli hipid kogunesid teatud kohtadesse Tallinnas. Üks nendest kohtadest oli võidu väljak, kus on praegune bussipeatus Jaani kirikus selle väikeparkija seal pargis siis pikajuukselised said kokku ja üks selline majesteetlik kuju, keda ma seal kohtasin, oligi oleks õlg tal juba siis oma karisma olemas. Midagi, mis väga tõmbas. Ja kui hiljem selgus, et ta veel mängib klaverit ja niimoodi see asi läkski, mõtlesime et teeme bändi seas oli hästi, ta ei olnud mitte pop, aga ilmselt see oli vajadus ikkagi ennast tähtsaks teha ja kellelegi näidata. Hakkasime bändi tegema, ilma et oleks teadnud üldse, mida me teeme. Noh, ütleks veel polügoni kohta nii palju, et sai mängitud ainult nii-öelda oma lugusid või oleks selle lugusid. Aga põhjus oli selles, et me lihtsalt teisi lugusid ei osanud mängida. See oli ka üks minu lahkumise põhjuseid, et noh, selleks et ikkagi edasi areneda, ma kogu aeg rääkisime, võiks ju midagi muud tarbeks harjutada ja ja ära õppida, et lihtsalt areneda muusikas. Vastuseis oli üsna üsna järsku, aga sama on ju nagu tänapäeval Youtubeer sama põhjendus oli nendel metajad, miks ta mängivad oma lugusid, et nad ei osanud teise lugusid ja, ja kui nad sellega on läbi elanud. Noh, nagu polügoon näitas või kontiilimine edasi, et ta on sellel läbi löönud ja see oli tema õigus teha seda, mis talle meeldis ja mida ta oskab.