Eelmine kord olime siin poetess i Doris Karevaga oli väga huvitav vestlus. Täna on velo kõrval teine nimekas poetess Ly Seppel-Ehin. Ja mul on hea meel esitada siin rida inimlikke küsimusi. Ja hakkame siis kohe esimesest peale. See on tegemist vaimsusega lugupeetud ligi Seppel, kas sinul on vaimsus igapäevases elus oluline? Vaimsus igapäevases elus on mulle hinge igatsus ja, ja tarve ja ja muidugi on oluline ja igapäevases elus keset argiaskelduste ja on mõnikord raske seda meeles hoida või. Ta kipub fookusest välja libisema, aga niipea, kui on ööde toimetuste vaheaeg või eriti, kui on hingamise päev, siis saad uuesti keskenduda ja uuesti meelde tuletada. Või kui laps juhtub mööda minema ja haarab su seelikusabast kinni ja küsib emalt. Nii nagu kahe kolme nelja aastased lapsed ikka tavatsevad küsida. Emal, mis jaoks me kõik siin olemas oleme. Siis ehmatad jälle korraks välja ennast argiaskeldustest ja kükitab maha lapsesuu ja silmade kõrgusele ja ja võtad temaga kontakti ja, ja kuulad ennast ja olemist ja ja kuulad last ja mõtled lapsega kaasa ja, ja oled jälle keset vaimseid tundeid ja mõtteid. See on mulle väga tähtis küll. Vaimsuse alustalasid on ju mõtlemine ja kui me arvestame seda, et mõtlemine moodustab inimese heaolust 70 protsenti siis minu arvates õigesti mõeldes me võime peaaegu kogu oma elu heaolu järjele seada ja sellega rahul olema. Kuidas sa oma mõtlemist oled koolitanud? Mina alustaksin sealtmaalt uuesti, et minu jaoks vaimsuse alustala on tundmine, arusaamine sellest, mis see on, mida ma tunnen ja võime väljendada seda, mida ma tunnen, eriti kui mu tunded on vastuolulised võitlemine selle segaduse vastu tunnetes ja aja kohina vastu kõrvus iseenesest teadlikuks saamise piie. No mulle mulle väga oluline, et Moskaks ära tunda, mis see on, mida ma tunnen ja selle peale mulle tundub, võiksin ma jõuda mööda ehitada oma õiget mõtlemist, kui kohe hakatakse minuga rääkima õigest mõtlemisest, siis see tundub mulle mõnikord niisama võimatu, kui seda ennast juukseid pidi õhku. Ja kui ma mõtlen ennast õpet Tajaks oma lastele või, või, või koolist, siis mulle tundub, et kui ma lähen rääkima, et see mõtlemine on õigem kui teine mõtlemine. Mulle tundub, et siis minust saadakse halvasti aru ja ma ise ka saan asjadest halvasti aru. Minu jaoks on väga tähtis, et ma alustaksin enese korrastamist tunde tasandil. Ja lapsed, lapsed ja noored inimesed, kellega mõnikord Ta jahmatavad mind ka elu kogenematutena sellega, et nad on. Nad on väga vaimsed, et sellepärast, et nad on väga vaistu, väelised tundjat ja nad teavad, mida nad tunnevad. Ja see tunne on midagi, mis kindlalt hoiab neid. Vaimsel teel nad vaistlikult tunnevad, mis on hea ja mis on halb. Mulle tundub, et õige mõtlemise teooriaid on maailmas nii palju, et kui võib-olla minul naisena ei ole nii head mõtlemisvõimet kui mõnel mehel, on vaistlikult niisugune hirm, et ma eksin ära selles õigete mõtlemisõpetuste teooriates. Ja ma tahan tunda, et ma võin usaldada oma vaistu ja minu vaist on nagu, nagu välja puhastatud kõige segava hulgast ja seest ja ma võin neid usaldada ja siis ma võin enesele omaseks mõtelda teooriaid ja õpetusi, mis on seotud mõtlemisega. Kas sa ei ole kunagi tundnud hingesugulust kellegagi või millega hingesugulust ma mõtlen siin, et kohe esimesel nimetamisel või, või selle isiku eriolukorraga tutvudes, see paistab sulle väga vastuvõetav olevat. Sa tunned ennast hästi seda mõtet mõeldes selle inimesega läbides. Kas oled tundnud hingesugulust? Oi, taevas aga sageli väga sageli ma tunnen hingesugulust oma loendamatute talupoeglik esiemadega, isa ja ema esiemad kõik on olnud talupojad paljude põlvede jooksul. Ja ma, ma tunnen suurt hingesugulust oma talu paaslikesi emadega, mida eluga ette tooks ja ja eelkõige lapsi kasvatades ja, ja, ja peret pidades ja ja kui ma tunnen väljakutset jälle, et ma, ma pean hakkama saama pean hakkama saama sellega, mis tänapäeva maailmas näib täiesti ilmvõimatu hakkama saada tol samal ajal hea ema ja ja, ja hea abikaasa ja, ja ja olla ka arvestatav tegija oma oma tööalal või, või põhialal või lemmikalal. See kõik kokku panna on väga suur ja väga raske ülesanne ja ma saan tuge sellest, et minu minu esiemad on, on ka seda suutnud kokku panna. Ja muidugi ma tunnen hingesugulust ära. Ma arvan, et ma olen sõna inimene või võis see, kes sõnade taga, et otsib ja ta luule soojendatest, luule pole Pole, radiaator, mis kõike inimesi soojendab. Aga mina olen see, kes, kes luulest otsib ja leiab hingesugulast mitte ainult tänapäeval elavatest luuletajatest, vaid mõni 13. sajandi luuletaja võtab mind äkki päriselt tummaks. Sest ta on öelnud midagi, millele ma ise olen vastust otsinud või mida ma alateadlikult olen alles korraks välgu valgusel tundnud, aga ei oska veel sõnastada. Mulle tuleb meelde. Aastaid tagasi tõlkisime Andres Ehini ka meie kodus 13. Neljateistkümnenda sajandi türgi luuletajat, Janossemm reed kes ütleb ühes oma luuletuses, et vaimuvalgete ühine hing on ainuke jumal. See mõte saadab mind ikka ja jälle ja pole tähtis, et ta ütleb, et ainuke jumal, ma arvan, et need selle Teise poolega ta tahab öelda seda, et on, on hirmus tähtis ema, valgete esine hing ja vaimu valgete ühine hing on ongi moodustunud hingesuguluse äratundmisest. Kas sa tunned ennast olevat saatuse või karma produktina? Minu jaoks on need igapäevases elus kuidagi üks ja see sama. Ma tean küll, mis karma on ja päris kindlasti tean ma seda, et kui ma olen mõtelnud või ütelnud või teinud midagi, mida ma tagantjärele heaks kiida või mis on olnud vääritu või, või ebaõnnestunud, igatpidi viltu läinud siis ma arvan, et ma tunnen ära karistuse, mille, mille ma selle eest ka üsna varsti saan, kas ma kukun või kas ma murran oma käeluu või või kas ma ehmatan autoroolis äkki väga, sest midagi on läinud viltu ja ma tunnen ära, et, et ma ei ole korrastatud ja, ja see on märguanne mulle, kas see on vastus sinu küsimusele mäki määral? Kui me mõtleme sellele, et kogu inimkond on jagatud ju kahte põhilisse ossa, need on siis naised ja mehed, kas sa oled minuga nõus, et naine on targem kui mees? Olen ja ei ole, ma arvan, et see on kord nii, kord naa ja, ja see on eri puhkudel nii ja naa öeldakse küll seda ja ma ise arvan, et see on nii, et mees teab rohkem ja naine tunneb rohkem, et naine teab vaistlikult enam. Ja naine ei suuda nii-nii palju mõistuslikult teada ja selle teadmisega on nii, et kõik teadmine pole veel teadmine et naise vaist peab juhatama teda ennast ja ja, ja abielu ja, ja perekonda ja et see on vähemasti midagi sama väärtuslik kui, kui see, mida mees teab õpetatusest või mis mees teab, sellepärast. Ta on loogilisem ja mõistuslikum. Mõlemad teadmised kuluvad ära. Aga kindlasti ka naise teadmine. Paistlik, teadmine. Siin meie vaated lähvad kahjuks lahku, mina ei ole sellega päris nõus. Ma olen raudselt veendunud, et naine on targem kui mees sest ohumomendil mees ei taju seda ohtu. Naine, kui me võtame suures hulgas tähendab rahvast, siis naine tabab selle ohu ära. Ma pean siin silmas just neljakümnendat aastat. Naised päästsid minu arusaamise järele. Eesti rahva ei olnud nõus, et me 40. aastal oleks vastu hakanud vene ekskursioonile selle tõttu me praegu saamegi siin istuda. Kui see oleks teistpidi toimunud, siis oleks meiega nagu tšetšeenide ka toimitud oleks kogu Eesti rahvast puhtalt välja viidud, siit ja teised tõud siia asemele toodud. Lõid aga võime ikkagi rääkida eesti keelt ja ja olla siin Eestimaal, aga no see selleks. Nüüd lähme edasi, kas saab, peab ainuõigeks abieluvormiks Mologaamiat. Ma tahaksin eelkõige selle eelmise mõtte juures öelda veel naiste osas seda, et naine on Paistu vaheliselt väga võimas juhul kui tal õnnestub lahti saada oma neljast hirmust. Nii nagu seda kirjeldab Clarissa Bingolo Esstees oma raamatust naised, kes jooksevad huntidega, et mis on need neli hirmu, mida naine tüüpiliselt kardab ja ma olen ka iseendas ära tundnud need neli hirmu ja püüan neist vabaneda. Esimene hirm on. Teine hirm on hirm järeldusi teha. Kolmas hirm on hirm häält teha. Ja neljas on hirm tegutseda. Üks hirmudest vabanenud naine on minu meelest suur asi. Aga mis puutub Monogaamiasse, siis? Ma ei oska selle üle Dioretiseerida, aga on sisetunde järgi. Ma võin küll öelda, et ma tahan olla Monogantses abielus ja olen õnnelik, et mul on see õnnestunud. 20 ja kuus või kui palju aastat. Sa oled türgi kultuuriga tegeleja ja seal on ju läbi aegade olnud polügaamiale mitme naisepidamine ja mul on olnud võimalus türgi haareminaisi intervjueerida. Nad on oma eluga igal juhul väga rahul ja paremini rahul, kui endale ette kujutad, et nad võiksid olla Monogaamses abielus, siis nad eelistaksid igal juhul polügaamiale. Ma arvan, et õigus on Haljand Udamilt, kes ütleb et idamaad on huvitavad selle poolest, et nad on idamaad ja nad on teistmoodi kui meie, et nad on selle poolest meile huvitavad. Ja see türgi polügaamia vorm või või araabiamaade või islamimaade. See on ju meile huvitav küll ja, ja huvitav, Eesti naistele ja huvitav Eesti meestele ja makase, kui ma olen õppinud, noh, Aserbaidžaanis ja mõnda aega Turkmeenias. Türgis olen ma küll ainult mõned korrad käinud ja ma ei ole märganud, et et islami naised või türgi naised või aserbaidžaani naised või Turkmeenia naised oleksid rahulolematud selle abieluvormidega ja, ja ja polügamiaga, mis nende ühiskonnas ette tuleb. Mul on koguni jäänud mulje, et nad mõnikord tunnevad kaasa eesti naisele kes nende jaoks on kohustatud olema liiga tark ja liiga palju oma elus aega kulutama õppimisele ja ja läbilöömisele ja islami kultuurinaine aidatakse 15 või 16 aasta vanuselt abielusse ja ja, ja lapsi kasvatama ja antakse talle kõik kaasa kaasaparaat ja pannakse perekond püsti, hakka lapsi sünnitama ja ja mõnede aastate pärast peab sul neid olema 10 tükki ja hea kui rohkem. Ja tulemuseks on see, et moslemimaailm On paisuv maailm kõige hea ja halvaga, mis sinna juurde kuulub ja, ja meie meie maailm on kuidagi kahanev maailm. Meie kultuuriregioon ja Euroopa tsivilisatsioon ja soome-ugri ilusest maile üldsegi ei räägi. Eesti filoloogina teeb mulle küll mõnikord muret soome-ugri keeli kõnelevaid inimesi, on maailmas ainult 25 miljonit. Ja mis on see teiste suurte keelegruppide kõrval ja kui sellestki 25-st miljonist neli-viisteist panevad kinni ungarlased ja viis, kuus panevad soomlased siis meie osaks all olla. Ühe, ja pisut suurema ja pisut vähema kui ühe miljonilise rahvana on meie osaks on olla pisike rahvakild pisikeste soome-ugri rahvakildude peres ja, ja sellisena me oleme ka kuidagi nagu kahanev või meid ohustab see tunne, et me oleme, me oleme hääbumisele määratud. Teeb väga muret, et meid, eestlasi sünnib juurteni nii vähe ja rahvastikuteadlased ütlevad, et ikka vähem ja vähem ja koole nii vaevaga avatud maakoole tuleb panna kinninaga. Kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis ma olen küll seda tundnud, et polügaamiale elamine võib sobida islami kultuuri naistele ja mõnikord sobibki. Aga päris kindlasti ta ei sobi. Meile ei sobi meie naistele. Me oleme minu türgi keele õpetaja Türgis elanud armeenlasi Shakis Mariaani sõnade järgi kes on olnud Türgis kaua poliitiline vang ja siis põgenenud elanud Hiinas ja Ameerikas ja Soomes ja ta ütleb, et pange tähele, kuidas naiste iseseisvus on kõige suurem Skandinaavias ja üldsegi põhja pool naiste iseseisvus väheneb lõuna poole meie Skandinaavia kaardi pealt vaadates kõhu all elavate naistena, oleme ka nakatunud sellest skandinaavia naiste iseseisvusest, iseseisvuse Tiiust. Ja meile on väga tähtis olla abielus, nii et, et mitte ära lahustuda ja jääda ise ellu olles abielus ja, ja elu andes ja, ja armastades. Kuidas sina, kui daam sellesse suhtud? Et naine tänapäeval meil Eestis heaoluriikides Skandinaavias pürgib suure hoolega võrdõiguslikkuse poole ja küllap ta on selle saavutanud minu arusaamise järele. Kuidas on sinu seisukoht? Minu seisukoht on see, mida mitu aastat tagasi Eestis käinud soomerootsi kirjanik son Schultz ütles ühel esinemisel Tallinnas Soome Instituudis, et. Naise osaks on olla kummipael ja venida sinna, kuhu vaja. Ma ei ole leidnud midagi paremat. Kusjuures ma pean silmas samal ajal, kui ma olen nõus olema kummipael ja venima, venima, kuhu on vaja, ma pean silmas seda, et siis mul on kummi paelana võimalust jälle tagasi venida oma oma õigesse kohta, aga kui on häda suur ja kui on vaja, siis ma venin, kuhu vaja. Aga ma olen vastu sellele, et kuidagi sõjakalt ja ja prõmmides meestelt, et võidelda välja õigusi. See, see mõte ja see tunne on mulle võõras. Kuivõrd tähtsaks sa pead moraali? Kui sa inimestega suhtled, kui sa inimestega koos elad. Kuivõrd oluline on sulle, mida me mõistame? Sõnal moraal igapäevases elus? Sa ise kirjutad oma uues raamatus, et moraalil on laiem ja, ja kitsam tähendus ja moraalil on jälle tunnetatud ja, ja õpitud tähendus ütleksin mina talupoja pere lapsena tahan mõelda, et et minu moraal põhineb talu pere arusaamisel heast ja halvast ja talulapse suurel vabadusel hulkuda põldude ja heinamaade ja karjade keskel ja ja kõiksuse pilgu all ja, ja inimsuhetes, kus vana põlvkond ja ja, ja keskmine põlvkond ja lapsed kõik taluperes läbisegi elavad, siis on nagu kõik asjad paigas ja moraali eraldi polegi vaja, keda kogu elu jääb meid saatma, see lapsepõlvetunnetus heast ja kurjast. Ja, ja me võtame ju palju ka üle oma vanaemade ja vanaisade tunnetust moraaliküsimusest. Ma tunnen ise, et ma olen väga palju Nad üles, ta talub aegliku moraali. Nii nii laiemas kui kitsamas mõttes ja mõnikord olen ma tundnud, et see jääb nagu kitsaks või hilisemale elus või linnas või või, või tänapäeva ühiskonnas. Aga ometi see on midagi, mis mul on lapsepõlvest kaasas ja ma. Ja ma saan sellele toetuda ja selle kaudu otsida vastuseid. Kuigi igapäevaelu toob, toob ja iga päev järjest uusi olukordi, kus ei piisa sellest, kui ma võtan midagi, mis olemas on iga päev, ma pean uuesti vastust otsima ja kohanema ja kohanduma. Kuidas sa kasutad aittimist mitte vaikust. Aid vaikimist, puhkusevormina. Et see on väga oluline küsimus ja sõnainimesena, olen väga teadlik sellest, et ja märkan seda ka teiste inimeste juures, kuidas me räägime surnuks teisi ja kuidas me räägime surnuks ennast ja oma omatunnet ja, ja lõppkokkuvõttes on meil alati see oht, et me räägime asja ära ja paneme ta sõnadesse ja siis siis meile tundub, et me oleksime selle asja justkui lahendanud. Ma kuulsin esimest korda seda mõtet ühest raadiosaatest, sest kui BBC ajakirjanikud analüüsisid Gorbatšovi, kud, poliitiku ja riigijuhi ebaõnnestumise põhjus ja leidsid, et ta on tüüpiliselt see inimene, kes paneb asjad maadesse ja arvab, et ta on ära lahendanud nii, et see on rääkimise suur oht ja vaikimine avab meile tee olla olla kodus oma oma siseilmas kus on koos kõik meie tunnetus sellest, et me oleme suure kõiksuse osa ja mees on igavik ja jumalik alge ja mees on vaimsuse taimelava. Ja mees on nii palju kasutatud ja niipalju veel kasutamata võimalusi. Ja iseenese kuulamine ja vaikuse kuulamine. See on ju oluline eeltingimus ka, et me võiksime olla võimelised teist inimest kuulama. Just nimelt vaikust ja iseenda sees olevat vaikust ja kõiksuse vaikust kuulata, kas me võimet Tonda, kuidas me oleme kõiksuse osa ja. Ma tänan sind nende väga sisutihedate vastuste eest. Loodame, et see pole viimane kord, kus me Nendel teemadel räägime. Käsitamata on jäänud mitu punkti, ma oleksin hea meelega püsinud su käest veel abielu kohta religiooni kohta ja surma kohta, aga seda jätaksime siis võib-olla järgmiseks korraks. Ma tänan sind nende küsimuste eest ja täpselt esitatud küsimused on väga suur kingitus mu meelest. Need on nagu vaimne väljakutse, mis sunnivad kokku võtma ja ja otsima vastupeegeldust küsijale. Ma püüdsin seda teha ja ma tänan küsimuste eest. Tänalaga.