Tere õhtust. Täna on siis järjekordne saade, mille ülesehitus meenutab ühte paljudel rahvastel esinevat ringmängu. Ainult selle vahega, et siin mitte ei köidet rätikuteks teise kaela vaid esitatakse küsimusi. Ja kaks nädalat tagasi kutsus Jüri Kuuskemaa mind saatesse vastama küsimustele. Ning seekord on minu vestluskaaslaseks inimene, kes on paljudele olnud ja on vaimseks teejuhiks ning õpetajaks Gunnar Aarma. Ja küsimusi esitab Doris Kareva. Kuna tänase päeva saate teema on hingamise päev siis ma tahtsingi küsida kas ja mil viisil, mil määral on seotud meie hingamine ja meie mõtlemine Minu arvates ei ole seotud sellepärast, et see on ikkagi olnud ju kiriklik traditsioon. Valdavas osas anda religioonifilosoofilised traditsioonid, meie majas pühitseti, jõulusid, värviti mune ka. Lihavõttepühade ajal käidi kirikus ka, mitte väga regulaarselt. Aga hiljem see 50 aastat vahet. See pani asjad teistmoodi paika ja nüüd kristlik religioonifilosoofia on jäänud lihtsalt harjumuspäraselt kaugeks, sest vene kirikus seal Venemaal seal olles asumisel sinna ei tahtnud minna. Ma vist ei käinud kordagi. Hiljem Leningradis sai paar kord käidud, tunnetasin, see kirik oli meie rahvavaenlane, eks inimene püüab ennast säilitada. Ja neid ju asetati niisugusesse kogu Eesti rahvast. Minu arusaam seal asutati niisugusesse tingimustes, kus me pidime mõtlema enda säilitamise peale nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Ma mõtlesin küll tegelikult, et natuke teistmoodi, ma mõtlesin seda, et kas see, mida ja kuidas me mõtleme, mõjutab seda, kuidas me hingame iga iga päev või vastupidi, kas see, kuidas me hingame, kas, kas sügavalt või aeglaselt, kas kiiresti kas kogemata või, või läbimõeldult, kas see on meie vaimueluga otseses seoses? On ja ei ole nagu meil viimasel ajal armastatakse, vastata on ja ei ole sellepärast. Loomsel tasandil toimub ju kõik. Instinktiivselt ja inimeses on ju väga palju loomset tasandit. Õigemini on kolm tasandit loomne, inimlik ja siis kõrgem, vaimne või jumalik või kuidas me tahame teda nimetada. Kindlasti on pulss otseses seoses hingamisega. Kogu jooga õpetuse annab prana Jaama osa. Hingamise tehnika oli sellele üles ehitatud, aga tänapäeva harilik inimene, kes sellest võib-olla on ainult kusagilt väga kaudselt midagi kuulnud hingab täiesti instinktiivselt, et kui ka õhust puudu tuleb, siis ta hingab keerimine ja kui tarvis ei ole kiiremini hingata, siis ta hingab aeglaselt. Nii et siin teadlikkust mingisugust ei ole. Kuigi sellele vahekorrale on ju üles ehitatud väga paljud vaimsed püüdlused, nagu seda on kaugusesse kontakti võtmine. Mõtteliselt, kui me oleme võimelised oma pulsi hoidma kindlal tasemel hingamisega näiteks iga hingetõmme, sisse- ja väljahingamine iga tsükkel kestaks 10 pulsilast kune vähemalt kuus minutit oleme võimelised seesugust suhet säilitada, aga väga täpselt säilitada. Siis me oleme võimelised andma informatsiooni edasi siia seina taha või teisele planeedile. Ühesuguse kiirusega. Aga sellega ju inimene ei tegele, eks ole, sellega tegelevad joogid ja kõrge tasemega joogid. Sellega võib igaüks tegeleda, ega keegi ei keela, aga meie rahvas mõtleb ju ratsionaalselt, mis ma selle eest saan, aga selle eest ei saa ju midagi. Või siis tuleb tema noh, kusagil juba spionaažitasemel või, või ülirelvatasemel, elagu viimastel nõukogude aastatel ka minu poole pöörduti taheti siis seda vaimset relva välja töötada, seda kahurit või pommi ja pakuti siis mulle ka kohta ja ma Moskvasse üle läheks ja seal töötaks ja nii edasi, aga mind asigi naerma, nii et sellest ei tulnud midagi välja. Sellepärast et selle aluseks on vaimsus. Aga vaimsus, ma mõtlen siin selle kõrgemas mõttes, tähendab jumala teenimine või kõiksuse teenimine või see ei sobi ju mingisuguse relva mõistega, see ei sobi ju hävitamisega. See vastupidi tab ju säilitamise printsiibi taustana, ilma selleta meie ei säiluks, kui meil ei oleks vähemalt 51 protsenti positiivset mõtlemist kogu maakera ulatuses, siis me planeet hukkuks kohe. Tundub mulle ka väga kummalise mõttekäiguna üldse, ega te ei tea, mis sellest edasi sai uus edasi areneda? Tean küll ei tulnud midagi välja. Sellepärast kõik, kellel tõesti olid võimed, ma mõtlen siin juba võimed kuubis. Piltlikult öelduna, sest et ühe tasandil võib ju olla väga tugev jõumees, kes tõstab kangi nii paljude kilodega üles, eks ole, või noored daamid jooksevad. Maratonis on vist 42 kilomeetrit seal mingisuguse kahe tonniga või midagi niisugust tasandiliste aegadega. Aga see on ühe tasemel, tähendab algtasemel, aga nüüd võtame tema ruudus. Ruudus oli veel kaasalööjaid, aga siis ei olnud enam ühtegi kaasalööjad, sest sest sa sinna kuulusid juba niisugused vaimsesse sfääri jõudnud inimesed, kelle mureks oli kõiksuse normaalse käigu säilitamisele normaalse elu säilitamine, aga mitte tema hävitamine. Või mõjutamine või reast välja löömine. Kas see hävitamisso või haju kuidagi iseenesest, kui jõuda kõrgemale või kaugemale? No, ega me kaugemale ei jõua, kui kui meie karma seda lubab, see tähendab meie arenguaste kahte sarnast inimest ei ole ju maakeral olemas ja siis need inimesed, kes on saavutanud positiivse arengutaseme niisugusel kõrgusel või, või niisugusel tasemel, et ta ära tabab. Kust ta tuleb, kes ta on, kuhu ta püüdleb. See on just vastandina meie ratsionaalsele mõtlemisele, mis ma selle saan? Meie siin Eestis Limas peamegi ju ütlema, mis ma selle eest saan, sellepärast et meil on tarvis ju üüri maksa, meil on tarvis elekter, arved, rõivastus, me tahame reisida, meil on häid jalanõusid tarvis. Me tahame vast lõbutseda, silik maksab. Tähendab, kui me mingisugust tööd teeme, siis meil peab olema see mõte, et mis ma selle töö eest saan. Mina võin küll öelda, et mina tegelen asjadega, mille eest ma midagi ei taha saada ja mille eest ma midagi ei tohi saada. Sest siis kaks midagi häirima tähendab siis hakkaks midagi rikkuma, seda puhast rõõmu. See rõõm iseenesest. See eksistentsi rõõm, et me praegu siin istuma, et me saame rääkida väljas päike, paistab, et me tunneme ennast hästi, et meil on lähedasi inimesi, et me võime prust sõlmida inimestega, kes meil on sümpaatsed ja nii edasi ja nii edasi. Surult enim pingutusest ei olegi sellele suunatud, et saavutada seda lihtsat muretut olemist, sinna jõutakse nii suure ringiga, inimene töötab nädal aega selleks, et veeta siis nädalavahetus endale meelepärasel viisil. Aga kui seda on võimalik ka niimoodi mõelda, et nagu nagu see tuntud lugu mehest, kes istub banaanipuu all. Ja tuleb teine mööda, ütled, miks sa siin logeleb, miks sa tööd ei tee? Et miks tööd teha. Aga selleks, et siis kui sa, kui sa tööd teed, siis raha saad raha, siis sa saad lõbutseda, sa võid lihtsalt istuda ja mitte midagi teha. Ja teine ei saa aru, küsib, et, aga see oli just see, mida ma praegu teen. Kas ei ole natuke sama. Samas võimul on ja võib-olla ei ole ka nii nagu meie elu on üldse ju mitmepalgeline. Küsimus seisab selles, et inimene areneb ainult kannatades. Nii kaua, kuni ta aru saab, milles need kannatused on tingitud jätta neid kanaleid iseendale on loonud. No näiteks kas või seesamane neli aastat abielu, tähendab, valepartner on otsitud ja selle tulemuseks on ju kannatused, mõlemad pooled kannatavad kindlasti lahkuminekul eri. D, aga kannatavad ju lapsed varem või hiljem, nii et sellest seisukohast lähtudes ainult need inimesed, kes on enda jaoks lahti mõtestanud elu. Nii nagu ma ütlesin, et kust ma tulen kes ma olen ja kuhu ma nüüd püüdlen, eks ole vaat, kui me selles reas mõtlema hakkame ja lahendusele jõuame, et ma enam endale ja teistele kannatusi ei valmista, sellest hetkest peale areng seiskub ja inimene saab puhata selles elus. Ja alles sellest hetkest ütlevad pida maade targad, tohib hakata küsimustele vastama, mis võrdub õpetamisega. Neid inimesi me leiame väga vähesest, tänapäevane pedagoog. Globaalselt võetuna ei ole ju vaimne isiksus, tema annab edasi informatsiooni. Ja annab seda grupile see klass või auditoorium või kursus või kes tal seal ees on. Aga vaimsust me saame ju õpetada ainult. Ühel õpetajalt korraga ühele õpilasele mitte mingisugust muud võimalust ei ole. Sest kui me räägime üht ja sedasama vaimset probleemi kahele noh, võtame antud juhul õpilasele seisu siis üks tabab ära ja see on talle sobiv ja kohane. Teine aga kõigub ja küsiks hea meelega, aga kuulge, millest te räägite? Ma ei, ei saa aru. Õpetamise puhul on see kindlasti nii, aga kas ei ole võimalik, et inimesed mõjutavad oma ümbruskonda lihtsalt oma olemusega? Lihtsalt no no kasvõi koolis on mõni õpetaja, kes võib-olla ei ole kunagi sulle ühtegi tundi andnud, ei tea üldse tema ainest või õpetamisstiilist midagi, aga sellest viisist, kuidas ta mööda läheb, sellest, kuidas ta kuidas ta vaatab või kuidas ta midagi teeb, juba sellest saab midagi aimu või ma õpime nii palju kuidagi kogemata. Kindlasti mitte võib-olla tema väline kuju, kas ei, tähendab muidugi mitte tema sõnad, aga ma ütleksin, tema energia kiirgus igal inimesel on ju oma kiirgusosa nimetatakse auraks ja räägitakse, et mõned inimesed laeva pleid aurasid, tähendab neid värve, põhivärvid on kollane, punane, roheline ja sinine ja siis kõik need variandid tähendab kõik need nüansid, mis nende värvide hulgas ette tuleb, no näiteks õrnroosa või salm Punase variandina ja nii edasi. Või kollane siis kooli oraažini jälle, mis läheb siis pikkamööda üle võib-olla jälle punaseks ja säärasel, meie elame värvide maailmas värvilisi kiirguse maailmas ja kõik need energiaväljad, nemad et puuduvad üksteisega kokku, kui tihtipeale, no võtame sellesama, näri probleemi, iga tont peab partnerid kallistama, kujutage ette, mis tekib selle juures, kui kahe inimese energiaväljad ühinevad. See on suurem kui kaks. Üks ja kaks ja pool kuni kolm seda meil muidugi instinktiivselt seda kasutatakse, sest lihtsalt kui noored inimesed saavad kokku, hakkavad üksteisele meeldima sümpatiseerima siis varem või hiljem nad hakkavad 11 embama. See on täiesti loomulik ja see on kõikide rahvaste juures nii ja, ja see on just see vajadus tekitada seda lisaenergiat, seda kahele lisa see null, viie kuni kuni ühe tervele veel, mis sinna juurde tuleb ja see jääb sellesse ruumi kus see toimub. Ja meie läänepoolkera elanikud liiga vähe kasutavatest, see on tohutu jõu reserv. Seda ma olen ise mõelnud, et näiteks lõunapoolsed rahvad igapäevaselt kokkupuutumisel nad alati kallistavad, nad alati annavad suur, samas kui eestlane haruharva sirutab käe välja, mil määral see näiteks meie energeetilist välja mõjutab, mil määral muutuks Eesti elu, kui me muudaksime, noh näiteks seda harjumust? Selle idamaade religioonifilosoofia järele inimesed määravad teispoolsuses kahe elu vahepeal ise selle ümbruse selle ühiskonna, kuhu ta järgmiseks eluks tuleb. Ma nüüd käisin Indias vaatamas. No me võime ka niimoodi öelda, kuidas india naine seda oma meest kallistab ja tõepoolest nad on nälga suremas, seal oli parajasti õud ja väga vähe toitu ja. Ja kuidas see naine siis läheb selle mehe juurest eemale, natuke talun kusagile, mingisugune asjaajamine, ei, ta mõtleb ümber, tuleb tagasi ja kallistab uuesti seda meest ja mees juba õhtuks sureb ta viimase peal. Ta ei kallista mitte lapside, kallistab seda meest. Sest meil ongi jälle see viga tehtud, et naisel on esikohal lapsed. Kui nad on, eks ole, esimene laps sünnib, siis naine jätab mehe lohakile harilikult no kui on mõistlik mees, siis ta elab selle üle ja kõik, aga armukade on ta igal juhul Vello, ülekantud mõttes või kade või kuidas seda peab nüüd ütlema. Et temale enam endist tähelepanu ei pöörata. Niiet Meie igaüks määrama ennast järgmiseks eluks sellesse keskkonda, kus meie areng on kõige soodsam. Ja sellepärast me kükitab siin praegust Eestimaal ja kiidame, et see on üks väga tore maa ja väga tore rahvas ja Ma olin seal kliimaga, midagi häda, näete, meil ei ole uputusi, meil ei ole maavärinaid, meil ei ole maalistleidega muud looduslikke õnnetusi. Meie õnnetused on tingitud inimeste lollusest. Sest kui need joodikud autorooli kipuks ega ka muude mehhanismide täpselt reegleid või ettekirjutusi täidaks, siis ma olen veendunud, et 90 protsenti neist õnnetustest ei toimuks. Ma mõtlesin veel sellele, et kui kõik õpetusega inimkonnale või kõik moraalikoodeksid või need on ikka kokku võetud paljude punktidega mille järgi toimides inimesed siis peaksid õnnelikumad olema. Aga kui, kui saaks ainult ühe käsu või ühe ühe õpetussõna kaasa anda ka siis oma lastele või, või inimestele üldse, mis võiks olla see, see esmane käsk inimesele või, või inimestele, ilma milleta ei saa üldse läbi, kui kui peaks üldse üldse valima ainult ühe, siis mis see võiks olla? Kallista oma partnerit iga tund. Kui võimalik, siis tihemini. Ja tee oma partnerile selgeks, milleks seda tehakse. Ma usun, et see on küll väga tähtis ja väga oluline ja mul on mulje, et nagu enne oli juttu, et väga palju keskendutakse lastele aga keskendutakse valel viisil, on nii palju perekondi, kus on nagu võitlus vanemate vahel mis suunas lapsi mõjutada või kasvatada või koolitada või nendega tegeleda. Aga kõige kõige õnnelikumad on need lapsed, kes saavad kaasa selle turvatunde, et nad näevad just nimelt, kuidas isa on alati ema poolt emal alati isa poolt ja see see tugi või see jõud või see kallistamise ja usalduse hoidmise energia, see on võib-olla kõige kõige väärtuslikum lastele kaasa anda, mitte see, kas panna laps sellesse kooli piima või sellesse või kas anda, kas nii või naa, mitte see ei ole jõud, mida, mida kaasa antakse. Aga see õpetussõna võib-olla see ei ole universaalne selles mõttes. Ta ei kehti kõigile inimestele kõikides olukordades, erinevates vanustes, erinevates olukordades ma praegu lihtsalt uudishimutsema, ma püüan leida seda sõna, mida endale öelda neil hetkel, kui, kui ei tea mida teha või kuidas edasi minna. Ma mäletan mulje jättis väga sügava mulje. Ühe islandi luuletaja lause ruumist lahkudes täitis kõik kövasti ütles. Ärge unustage olla õnnelikud, mulle see väga meeldis, ma, ma mõtlesin just sellele, et igasugust õnnetust ja igasugust kannatust on inimelus nii palju ja see kõik on meile antud õppetunniks ja, ja selleks, et selle läbi areneda ja laieneda. Aga üks eks rumalamad ja mõttetumaid asju, mida teha, on just nimelt unustada, olla õnnelik. Kas see on kuidagi kooskõlas teie maailmapildiga? Minu arvates kõige tähtsam on turvatunne. Muidugi kõigepealt lastele sellepärast et mida väiksem on laps, seda enam on tal seda turvatunnet tarvis. Ta tunneb ennast abituna, temal on vanemad kõige tähtsam eelkõige muidugi ema, aga kui on mõistlik isa, siis ka isa. Muidugi see turvatunne ongi kõige olulisem, mida meie ei oska tänapäeval ka õigesti üle anda. Miks ei võeta tänapäeval õppust sellest süsteemist, millest mina ei tule ja ma olen Jakob Westholmi? Õpilane olnud 11 aastat. Ja ma olen raudselt veendunud, et ainult eraldi poistekoolid ja tütarlaste koolid saab kasvatada seda lugupidamist vastassugupoole vastu. Minu ajal ma ei mäleta ühtegi juhust, et poiss oleks tõuganud tüdrukut rääkimata, et ta oleks kasutanud lubamatut sõnu. Tänapäeval me näeme, kuidas see asi kõik on. Miks pärast ei taastata meie eliitkoolide nägu. Mõnedes koolides on vist küll ka juba sisse viidud vanalinnas. Hiljaaegu oli Westholmi kooli, kasutame seda sajaaastane juubel, ma käisin ka seal ja juba loobutud sellest viis aastat tagasi käisin ka 95. juubelil, siis oli direktoriga jutuajamine, siis ta oli arvamisel, et nüüd esimese klassi võtame ainult mees õpilasi, poisse ja et sellest tuleb ikka endine Westholmi gümnaasiumi alla. Aga nüüd on see jälle kõik nurka heidetud, et olid ju meil eliitkoolid, oli Lenderi gümnaasium, tütarlaste kool oli tütarlaste kommertsgümnaasium. Ma ei saa aru sellest. Ja see jutt, et, et lapsel peab kool olema võimalikult lähedal, et sellepärast võetakse siis selle ümbruskonna kõik nii tüdrukud kui poisid sinna ühte kooli. No kuulge, aga no me käisime ka küllalt kaugel koolis, nõmmel käidi hiiul Kivimäel. Pirital Meriväljal käidi koolis. Et on palju probleeme, mis on takerdunud selle 50 aasta taha, kui õpetati teistmoodi mõtlema. Ja pedagoogika on alla käinud, ma mõtlen siin õpetajate kasvatus on alla käinud, ei ole nähtavasti seda rõhku pandud. No ma mäletan, kõrvus kõlavat umbes niimoodi, no tahate Tartu ülikooli sisse saada, ei saanud. Tippi ei saanud sisse. Aga lõpuks siis see lapsevanem ütles, et kui mujale saab, edasi ikka saab. Vot see iseloomustab juba seda suhtumist tolleaegsesse, no see on üks paarkümmend aastat, ütleme tagasi seal veel kuni 10 aastat tagasi, nii et me peame oma mõtlemise jälle taastama. Mõtlemine on segi paisatud ja mõtlevad ju ministrit ja riigikogu liikmed ja mõtleb. President ja kõik need, kellest meie elu oleneb meie elu suunamile. Et nad nagu mõtlevad meie ees Mingil määral kindlasti mina tegelen oma asjaga, mina ju riigi valitsemises ei tegele, eks ole. Ja mind huvitavad probleemid samuti, ma loen iga päev lehte ja mitut lehte, mul on tellitud 10 ajakirja ja lehte ja noh, kui hoolega ma neid loen, aga ma lappan nad vähemalt läbi, ma olen kursis, mis toimub kusagil, aga ma ei võta praktiliselt sellest osa, kuigi on ettepanek tehtud. Aga aastad on juba nii kaugele, et ei ole mõtet üle seitsmekümneaastasi inimesi enam nüüd selle sündroomiga hirmutada. Siis tuleb välja nii nagu ülemnõukogu presiidiumis oli keskmine vist 72 või 74 või kui palju neil seal oli? No milleks meil on noori ülalt. Aga kõigepealt me peame need noored õpetama uuesti mõtlema loogiliselt, võib-olla see Euroopasse suundumine, nüüd annab meil sele võimalus. Aitäh Gunnar Aarma ja raadiokuulajatele tooksis meelde tuletada, et kahe nädala pärast toimub sama saade, kus siis käsitlejaks on Gunnar Aarma. Ja tema vestluskaaslaseks on keegi Eestimaal teatud ja tuntud naine.