Et inimene jääb oma iseloomult enamasti samaks, ma olen sellega täiesti ühte meelt, inimene tõepoolest jääb paljuski samaks, kes ta oli noorena või isegi lapsena, kes teie olite noorena? Jah, see on ju tõsiasi, et, et vanainimesed hakkavad julastel sarnanema, mõeldakse talapsikust, aga. Tavaliselt mõeldakse, aga ma ütleksin, et muidugi on seesama väike laps elab meis kõigis edasi, seda igaüks tunnetab seda, ma olen vaest mõnega küsinud, kes on mul niisugused sõbrad olnud ja jah, on see väike laps on meie sees kohe. Ja, ja ma ütleksin ka enda kohta muidugi mul on ühte ja teist on nagu muutunud, aga mitte eriti palju. Mina. Ma olin niisugune, nagu ma lapsena olin, neid asju, mida ma siis noh, tahtsin või need on ikka needsamad ja ja ka iseloomujoonte suhtes ma ütleksin, et inimesed tõepoolest väga palju ei muutu. Aga noh, oleneb nüüd sellest, missugused elukogemused inimest õpetavad, eks nad natuke õpetavad ka ikka vähemasti ta õpib inimeste hulgas elama. Mina olen muidugi inimene, kes on mõnevõrra eluvõõras, sellepärast et ma olen oma elu veetnud enamasti kirjanikud, ajakirjanikud on minu sõbrad ja tuttavad ja, ja teistsuguse inimesi on muidugi ka, aga ikkagi vähe. Nii et et minul see eluring ei ole nii väga rikkalik olnud. Ja selle tõttu ma võib-olla suhtun ehk ka võib-olla optimistlikumalt üldse. Sellepärast, et nende seas on, on muidugi ka nisukesi võib olla inimesi, kes on noh, nii seda maist kiirgust taga ajavad, aga noh, ikka nagu vähem oleks ikka ikka midagi muud ja seda asjade kummardamist ja seda noh, minul on see niisugune omadus olnud, et ma ei ole kohe puhtast südamest ei ole hoolinud eriti, vaid ma olen lihtsalt niisugune inimene ise, ma ei tea, kas on hea või halb. Aga minu jaoks ei ole see olnud aga tähtis, kuna ma olen tõesti nagu olnud see looduse imetleja. Nii et asjad on inimkätetöö on ilus küll, aga ta ei tohi nagu muutuda sääraseks. Ma ei tea, nii siukseks ebajumalaks efetiseerimine on natukene ränk ja see on hukatuslik ka, ütleksin ma, aga noh, mis need õpetussõnad lähevad nüüd kõik, nii et keegi kunagi olen ma tähele pannud, kellele nad peaksid lugema, ega, ega teistele, kellel ei olegi võimalik seda, seda arendada endas seda omadus. Nojah, aga vaata, see tar, mis jutt see on, see on lihtsalt aju, korratakse küll, aga ta kuidagi väheneda ei vähene see, see tarbimisse, jumaldamine, see, see ainult üksikud narrid, kes hüüavad kõrbes, et ärge tehke. Aga jah, selle väikekodanlus elule oma võlu ja. Maailmas, ja küllap see eelmine Eesti vabariik ikka üsna hoolega sinna väikekodanluse pole ta tüüri, noh, see oli jah, ikka oma aja sünnitus nagu olid teised ümberringi, nii oli ka see väike vabariik, ega siin midagi erilist siis ka ei olnud, ikka põhjamaine väikene, niisugune vagane koht tegelikult vähem kui mõni mõni teine oli, oli ta nüüd haaratud sellest, aga muidugi väikekodanlik ja põhiliselt noh, see, see sõna praegu on niisugune, mis üldse peaaegu midagi ei ütle, see sona on üldse nagu tarbimiselt kadunud. Koda on üks, meil on kogu aeg juba nagu inglastele keskklassid ja ma ei tea, mis klassid maailm muutub ja ja inimesed, maailm tähendab oma nihukeses välises olekus on ta ju tohutult muutunud ja ka inimestevahelisi suhteid. Neid on ta muutnud kõvasti. Ütleksin ma, et inimestevahelised suhted on muutunud siiski lihtsamaks niitlejatele, mina ütleksin seda, et on, on nisukene üle maailma, see ei ole ainult meil. No kui mina kasvasin, siis olid nii-öelda klassivahed, olid väga teravad, tundsid mitte klassivahed, vaid seisuslikud vahed, kes oli siis asisem, kes ei olnud ja see ei olnud ainult ainult me ei, see oli noh, igal pool seda kirjandusest igaltpoolt lugenud ja ja meie, kes me inglise kirjanduse najal üsna palju, kas me teame, mis tähendas seal kõik, seal oli ju väga täpselt määratletud kõik need klassid, see, sel ajal väljendusgaasi see klassikuuluvus vastavas riietuses samas noh, niisuguses koolis ja, ja, ja noh siis sel ajal autosid muidugi hakkas ka juba tulema ja kõik niisugused noh, nendes välistes asjades ja aga läbi ei käidud ka läbikäimine, aga praegu on siiski nisukene. Et iga igaüks võib sattuda seal mingisuguse, ma ei ta kroonprintsiga kokku sel ajal, kui ma mäletan, kui keegi tuli mul siis Norrast ja üks pärja ja rääkis, kuidas Norras elati, et seal prints käis. Uue aasta öösel oli kohvikus seal teiste noortega koos, ülikool oli ilma maksuta taas nagu muinasjutumaa minu meelest sellepärast noh, meil oli siiski ülikoolis käimine tol ajal väga kallis ja kõik need olud olid meil palju kitsamad kui Norras, aga teie ometigi käisite ülikoolis käisin ja ma küll ei lõpetanud teda, aga ma pean ütlema, et ma läksin, sellepärast ma abiellusin, ma sain selle tõttu, aga ma ei oleks saanud muidu niisuguse Saaremaatüdrukuna küll ülikooli. Olete kindel? Ei oleks saanud? Ei, ei, sugugi mitte, mul ei olnud mingeid väljavaateid. Mul ei olnud üldse eluks mingeid väljavaateid selles mõttes, et ma lõpetasin gümnaasiumi ja mingit eriala kutse see muidugi ei andnud, mingit tutvusi mul kuskil ei olnud ja ma olin ka nõrkade kopsudega, nii et ma ei saanud minna Mulgimaale suvilas, eks. Nii et tegelikult minul olid kõik diaid kinni, ütleksin ma selles suhtes. Ei, ma ei ütle, et see kõigil oli aga see noh, nagu igal inimesel oma saatus. Ja siiski võib-olla oli mõnel teisel ka näiteks ma ütleksin isegi Juhan Smuul, kui ta sellest kirjutas, et teed olid kinni, siis see oli tõesti tõsi. Ka tema oli nõrkade kopsudega, tema isa oli surnud, see talu oli väga vilets järjel ja mingisuguseid võimalusi temal ETK ei olnud, selles suhtes tema ei tuisanud ja mina, mina ei, ma ei taha öelda niidet, vaat see oli kõigil niiviisi muidugi olnud, kõigil igaüks räägib ise enda eest. Aga kuidas teil siis tänu abielule Advindiga õnnestus ikkagi saada? Tutvusina tundiga abiellusin ja tema panime end ülikooli ja tema pani ülikooli, ta lubas panna ja panin, külg oli sellepärast, et ta oli kooliõpetaja, oli ka saarlane suurte pingutustega selle tõttu, et tal oli juba see pidalitõbi romaan ilmunud ja teine ka tulemas, oli ta juba teatud määral nagu tuntud kirjanik ja selle tõttu sai tema käis haridusministri juures palumas. Omapärane lugu muidugi valijaga, tahaks mingi väikese õpetaja koha Tartusse, Tartusse tahtsid kõik muidugi, ja ta tõesti sai väga pisikese palgaga neid ma praegu loen ikka, ma olen muidu halva noh, ei mäleta kõiksugu asju, mõnest romaanist saan teada ja kõiksugu asju, aga seda ma raudselt mäletan, et tema esimene õpetaja palk oli 60 krooni. Ja, ja see oli õpetaja palk, aga niisugused kontorineiud ja need said seal võib-olla 30 krooni ja midagi. No on ikka niisugune väga-väga kehv olisi olemine. Aga kuidas teie, Aadu hundiga üldse niimoodi kokku saite, et asi sinnamaale jõudis ette abiellusite ja te olete küll mõlemad Saaremaalt, aga teil on ju vanusevahe, eks ole? Vanusevahe ei olnud oluline, seitse aastat vist oli meil vanusevahet, aga aga tema elas Kihelkonnal teises saare otsas küll. Ja ikka kirjandus viis meid kokku, see oli raamatuaasta 1935 ja siis käisid kirjanikud ka niiviisi esinemas ja peeti, rahvamaja oli meil kalai, milles seal olemas, tema tuli sinna rahvamajas kõnet pidama. Me elasime seal rahvamäe taga päris kohe ligidal ja isa vista koristas seda rahvamaja ka aeg-ajalt. Nii, aga siis oli üks, üks teine Aadu hundi tuttav noormees, kes oli minu isaga käinud koos maalritöid tegemas. Üksi Fritz Matt oli ta niiviisi. Ja, ja tema tema siis tutvustas mind, tulid minu juurde sinna, minu koju, seal olid mul need raamatud laual, mitmes mõist oli midagi Bernašoo üliinimene või midagi niisugust. No igatahes midagi väga erakorralist, ütleksin ma. Niisugust Saaremaa olude kohta. Õieti vuntsi mingi talu, vaid see oli vaid pisikene, hoolikas hunniku kohta. Majagi oli niisugune, et oli karjalauda otsas oli karjakööki, seal peal oli kaks pisikest pisikest Doakes, nii et seal pidi kõik ajutine olema, aga aga selleks ta jäigi. Et mingit niisugust soliidset talu muidugi ei olnud ega seda hämmastavam kui seal äkki sooraamat. No ma arvan ka, et see mõtistada võib-olla tõesti natuke peasse Kaseks järve jälitasid vist 19, jah, ma olin 19 ja kevadel lõpetasin kooli ja see oli sügisel, kui me tutvusime, kartulivõtmise aeg oli 903, viis siis nii nagu on noored inimesed, vahest niisugune äkiline huvi üksteise vastu tekib ja see oli kohe vastastikune. Noh, minu jaoks oli ta muidugi hirmus oluline ja tähtis ja kujutlesin, et siin on ikka nütsi terve suur elu, armastus käes. Kirjandus oli minu jaoks niivõrd, see on oluline ja ja ma olin seda lugenud ja mulle meeldis ka tema kõne ja tema niisugune tõsidus ja kõik, kõik see meeldis ka. Et see sai kõige paremate kavatsustega algus ise abiellumis kahjuks siiski ei õnnestunud, aga noh, tõesti ma ütleksin, et see väga väikene elamine, mis meil seal oli, vend tahtis naist võtta, isa ja ema olid ka veel noored, mul ei olnud seal kodus absoluutselt midagi peale hakata, nii et minu jaoks oli see õnneloos, ütleksin ma jah, nii et ma sain tõesti dusi, sain ülikooli, mida ma olin igatsenud ja ma oleksin võib-olla tahtnud õppida oma meelest õppida küll ehk arstiteadust, see oli mind huvitanud, aga aga see arsti teadis, nõudis siiski väga suurt aega ja, ja pingutust sealt pere kõrvalt seda ei, ei saanud. Aga muidugi minust ei oleks õiget õiget arsti saanud ka. Jah, hästi läks, et läinud arstiteaduskonna, sest nüüd on meil hulga ilusaid luuletusi ja luulekogusid, mida siis ei oleks olnudki. Ma olen muidugi olnud väga arg inimene selles suhtes, et ma mul ei ole olnud kunagi palju enda usku, nii et ma oleksin noh, olnud julgemini haaranud asjadest kinni ja niiviisi tõesti väga arg, nii et ma hakkasin kirjutama, ma ikka väga hilja ja ja ei ole ka üldse palju kirjutanud, olen vähe kirjutanud. Ja, ja, ja ma olen, ma olen olnud väikesi enda usaldusega kah, kes jooni takistab alati loomingut, see, kes usub endasse väga palju, see sellel tuleb ikka kui palju kohe ladusamalt see asi. Aga julgustajaid ei olnud, ei, julgustajad oli küll ka ikka julgustajat on mul olnud. Iga julgustus on mõjunud väga hästi, ma pean ütlema, et ma talun väga halvasti kriitikat ja väga soodsalt. Ma arvan, et ma ei ole selles suhtes mingi erand, küll, aga tõsi see on, et et kuna ma ise olen nii vähes enda usuga, siis siis minule veel laitus ja ja kriitika ja säärane peale hüppamine on lihtsalt surmav. Õnnexi olemas, seda eriti pidanud taluma, aga ma tean, et ma olen niisugune küll et iga väikene ergutamine teeb mulle kohe nagu julgust juurde, aga muidu ma kohe hakkan ennast kauka mõistma. Jah, ega siin meie kaaskodanikud nii väga kiitusega helde, et ei ole nii, et siis on teil tõesti hästi läinud, aga, aga te olete ka ilmselt selleks omalt poolt palju andnud, tähendab ega luuletamine ei ole ju töö, eks ole, ta on ikkagi enamat kui töö, ma arvan, see endast andmine ja inimesed tunnevad selle ära, kui, kui te olete tahtnud neile anda luuletamisest, ei saagi midagi rääkida, see on üks niisugune segane asi, et selle kohta ei oska öeldagi, miks ja kuidas ja nii et et natukene jääd temaga salapäraseks asjaks, miks inimene luuletab mingisugust päris kindlat otsust, selle kohta pole keegi oskanud öelda. Miks ta seda teeb, miks mõni suudab seda rohkem, teisel tuleb või ei tule kuskile midagi, eriti nii, et see on niisugune. Segane lugu. Ma ütleksin veel ühte asja, et et ikka kole palju tekib just vanas eas tekib küsimusi. See on nii nagu lapsel ikka jälle samasugune lapselik olek, et et miks ja kust ja kuidas. Mispärast see nii on, vot see, miks, miks tuleb nyyd ka see see ajajärk, mis väike laps üle elab ja, ja mõistatusi on, tundub, et kole palju elus veel, mis puhul te küsite praegu, miks? Ei noh, ma ei oska praegu isegi väga konkreetselt ütelda, aga aga kas või nisukene iseenda peale mõtlemise juures ja tahaks ennast tundma õppida, tahaks ennast paika panna ja see nõuab üsna palju niisugust mõtlemist, et kas ma ikka olen tõesti siis nisukene või kuidas ma olen, mis minu elus on siis ikka see ja teine ja no tõesti ise Enda tundmaõppimine on veel alles nagu väiksel lapsel ees ja teisel tasandil ja ega vahepeal seda nagu ei ole niisugusest täiskasvanud elus laps, laps tahab teada, kes ta on kust ta tuli, mis teda ootab ja peamiselt, kes ta ise on. Lapsel oli noh, kas tema nimi on see ja paljud lapsed fantaseerivad, et nad on hoopis teiste inimeste lapsed. Isa ja ema on hoopis, ma ei tea, kes seni? Nonii, päris muidugi, ma ei tea, kuidas teistel inimestel ja minul esialgu veel noh, niiviisi niisugused fantaasiad ei ole, aga aga siiski vaat niisugune mõtlemine, et kes sa õieti oled ja see siiski jah, see on olemas, küllap see on huvitav ka, ega ilmaasjata pole öeldud, et, et otsige iseendas ja te leiate, kõik tõenäoliselt on, on iseendas otsimine ikkagi huvitav. No ma ei tea, kas ta on huvitav, aga ta on nagu paratamatu, ta tekib lihtsalt niisugune küsimus spiraali mööda minema. Ja ilmselt on see niiviisi, aga ma ei ole kindel, kas see kõigil nii on. Ei no muidugi, aga ma siiski miskipärast arvan, et, et kui, kui on aega natukene rohkem ja tõepoolest kui olla sellest elumürast pisut kaugemal, et siis inimene hakkab mõtlema niisuguste asjade üle, mille üle ta ehk ei ole varem mõelnud või on mõeldud siis tõesti kauges lapsepõlves. Aga see on nüüd natukene teise ringiga tagasitulek ja küllap üsna palju teistelt seisukohtadelt, aga inimene ikkagi tahab enda kohta ära määratleda, teada saada ja lihtsalt see on aeg, millal selleks on võimalusi, millal on võimalik mõelda nende asjade üle, mille üle seni ei ole saanud mahti mõelda. Ja kui inimese tervis lubab seda, et ta ei pea mõtlema oma valude ja vaevade ja hädade peale siis ta saab lubada endale luksust, mõelda iseenda siin ilmas ja elu üleüldse. Tavaliselt on muidugi mõtlemine, ehk ta ei olegi nii väga mõnus, selles suhteliselt üsna palju tuleb nisukesi pettekujutlusi nagu, nagu kõrvaldada, sellepärast et päris oma õitseajal inimene kujutleb ennast siiski erilisemaks nooremat ütleme sihuke noor rahvas võib-olla väike laps, mitte veel, aga siis, kui ta hakkab juba natukene sirgumas istuma. Tema on väga minakeskne, muidugi ta kujutleb, et tema on üks ja ainus maailmas ja niisukesi teisi pole üldse loodudega looda enam. Muidugi on, igaüks ongi üks ja ainus, aga seesama, mis ma rääkisin, et kõik tuleb kätte, et needsamad eluseadused sa märkad, et nad siiski maksavad, sinu kohta ka ei ole. Aga seda siiski jah, peab tunnistama hästi-hästi, et ei midagi erilist, vaid ikka nii nagu kõigil teistel on paljud asjad on nii nagu teistel muidugi omad erinevused jäävad ja, ja ma tean, ka osalt on mõned erinevused ka selles, et mõned inimesed on nii nii tohutult kiindunud oma nendesse tähetundidesse, mis neil on nooruses olnud, et nad sealt iialgi enam välja ei tule, nad jäävadki sinna. Nad jäävadki sellesse aega, ütleme nii, ma olen seda märganud inimeste juures, kes on, ütleme ainult sellesse aega, kus ta oli siis viieaastane või midagi niisugune, et ta sealt nagu ei taha välja enam tulla, noh, võib-olla siiagi, kui ta seal siis on, miks mitte minul seda ei ole, jah, mina nakku, lippan mööda oma elu eluredelit üles-alla-üles-alla anda. Et ei ole tõesti seda, et vaata, ma elan nüüd selles, et see on nüüd see minu aeg ja mis oli täpselt täpselt, oli, minul on ikka niiviisi, et mis on möödas, on möödas, ma muidugi käin seal ja liigun ja kõik, aga seda ma ei ütleks, et vat oh kui raske nüüd, et ma enam seal ei ole, seda ma ei tunne. Kindlasti tahavad meie kuulajad teada ka seda, kuidas elate teie tänases päevas, meil oli sellest juttu, et tulete iseendaga toime. Tähendab, mina ütleksin niipalju kui minu silm praegu siin võtate, elate väga ilusa koha peal, Kadrioru kerel. Te elate oma majas, ärge nüüd, juhataja aadressi ma ei ütle. Aga, aga tähendab, et mulle tundub, et siin teie kodu on ilus ja avar ja valge, et siin on nagu vaimul vaba olla. Nojah, ta on kõik niiviisi kokku varisemas, ma ikka loodan, et ma saan siin oma elupäevad lõpetada, kuigi noh, ta on kõik, ma ütlen nii. Vana, ja vilets juba, et midagi on siin nisukest kurba, aga selles mõttes, et ma elan täielikus luksuses, muidugi paela loksus, mul on see, mida ma armastan, seal vaikus ja mul on siin küllalt avarust ja rohelust ja nii et selles suhtes on ei nurisema ja hoian siit hammastega kinni, öeldakse ilmselt raske pidada, see on üsna raske ja see on üsna raske, aga ma olen sellega hakkama saanud ja ja loodan, noh, palju siis neid aastaid ikka, onju, ma ikka saan hakkama. On teil abilisi? Mul on väga palju inimesi, kes mind kuidagimoodi nagu oh, ma ei oska öelda, kas, mis aitavad või igatahes on, on häid inimesi minu ümber küll. Millega te oma päevi täidate? Noh ega palju ei jõuagi enam, selles eas ei jõua kuigi palju kohmitsed, kohmitsed ja ja ma elan ju nii kaunis, vähenõudlikud maa, käin turu, laste on omad ja ma vaatan ikka ajalehtedes, küsitakse. Ma ei tea inimeste käest, et kust te ostate oma, teete oma ostud ja paljud ei ostukorv on, aga muidugi see ütleb ka midagi inimese kohta, kuigi küsitakse noh, nihukeste tähtsamate inimeste käest, kelle, kes vist ikka seal turul väga palju ei käi, vahest satuvad, aga no olgu. Aga mina olen küll käinud turul väga hoolega, ma käisin, aga nüüd talvel ma linnu haige pisut ja, ja külmaga siis on raske minna ka, ma pean siit keskturgull sõitmiseks ümber istumas ja võta mul mitu tundi aega, kuma Turson käidud, nii et siis ega siis sel päeval midagi tähtsat enam ette ka ei võta. Ma loen, muidugi, loen ajalehti hoolega. Vaataksin televiisorid Kaaga. Kole vähe on minul sealt vaadata. Naabrid on suurepärased, natuke säärane küla õhkkond on selles suhtes, et nad on noh kui mitte muidu, siis nägupidi ikka tuttavad kõik ja mul on siin nii palju sõpru ka. Kogu aeg ikka üks ja teine külastab ja mul on huvitav mõtteid vahetada nendega, mida teie-meie kuulajatele sooviksite. Ja noh, olgu teil, vaprust, on Kersti Merilaasi oli üks väga-väga ilus laul, mida Georg Ots kala olnud head sõbrad ja olgu teil vaprust, niisugusi, refrääniga. Sedasi. See 46. aasta oli minu jaoks küll väga nisukene, noh, tähtis või ma ei oska öelda, mis niisugune saatuse aasta mõnes mõttes, et ma kevadel haigestusin väga rängalt lõimul välja juba lapsepõlve aegne tuberkuloos ja sattusin sanatooriumi kussi arvatudki, et ma üldse ellugi. See oli niisugune aeg, kus tõepoolest tuberkuloos oli ravimatu haigus, sest siis arstimeid ei olnud mingisuguseid. Nad tulid kohe varsti pärast seda ja tõesti, ma imestan siiamaani ka, et sel ajal ma ei kujutlenudki, et ma siiski võiksin surra. Ema oli nii, nii elutahteline, tahtsin elada ja mul oli nisukest elulusti isegi olemas, kui ma olin ka luuletajana veel väga algaja, sellepärast et mul oli küll ilmunud üks äike kogukene, kus oli aga neid luuletusse aegseid luuletus, nüüd siis neid oli seal siis kogutud, need oli üsna vähe ja, ja nii-öelda seda asja polnud mul ollagi, luuletajana. Aga seal ma kirjutasin siiski nendes palatites lamades olles mõned pikemad luuletused, hakkasin meenutama oma likka oma Saaremaad. Vaat see on mul alati olnud niisugune allikas, kus ta lati võib juua. Talgud lööne soos ei kirjutanud ma mitte just seal sanatooriumis, vaid meeles on mul seads, oli passi ikkagi selline aeg, aga muidugi ma nendel talgutel ei saanud kuidagi osa võtta, sest Ma ei võtnud jalgu all, eriti. Need pidid olema siis suvel ühel ajal. Lugesin ma kõike seda reportaaži ajalehest ja on mutid muidugi naljakas küll, et ajalehe jutu järele võib kirjutada luuletusi, aga no küsimus oli sellest, et et see oli kõik mulle väga tuttav ja, ja kõik see eriti talgute meeleolu, sest noh, kes nii mandriinimesed peavad seda ehk vähem, aga aga Saaremaal oli selles suhtes küll, et seal olid need talgud kõige suuremad suve ja kevadepeod olid ükskõik mis talgud nad siis olid, aga aga eriti muidugi heinatalgud. Aga ma kas seda nii sihukeste raadamist ja okste lõikamist, seda oma oma koduski olin, igal kevadel? Puhastasime oma pisikese heinamaalapi väga põhjalikult ära, lõikasime sealt koksi lammastele, aga mulle see töö lapsena ja noorena väga meeldis kohe väga ja see oli jõukohane ka. Nii, et et ma seda kõike kujutlesin seda tarku meeleolu ja seda, seda olemist ja, ja selle põhjal see oli siis, panin sinna selle jaanipäeva, ma isegi praegu ei tea, mis, mis ajast see täpselt oli isal seal talgute asi, aga, aga mina sidusin ta siis ka jaanipäevaga. Jaa, jaa, kääris istumisega ja millega tavaliselt ikka seal ka need suvised olemised ju seostuvad, see oli siis seal kõige viimane see tants, mis selle eel käis vanameestelaulujoru, mis mulle endale väga meeldis, et need olid väga pikad laulud seal tõesti ka lapsena kuuldud, et seda 20 salmi vähemasti pikk ja, ja peal ja nii et see oli väga sisse elada. Tegelikult see lugu selle kohta muidugi on praegu öeldud nende talgute kohta, et see oli muidu üks bluffi ja nii edasi, aga ma ei taha, ma ei usu, et ta oli, sellepärast, et see oli kohe vahenditult pärast sõda, kus oli inimestel väga palju seal pärast initsiatiivi ja inimesed tahtsid kohe tahtsid kohe käed sügelesid, ütleksin ma töö järele, ma selles suhtes ei eksi, need esimesed sõjajärgsed aastad olid ikkagi omamoodi noh, sõda oli selja taga, sõda on nüüd praegustel inimestel kujutlematu, aga ta on ikka midagi väga erilist, nii et kui see on selja taga, siis ikka inimene hingab kergemalt. Eks selle elul ole siis vist teine kaal. Jah, ta on niisugune, et siis tuleb kohe midagi nagu paisu alt välja. Seda olen ma ta muudes asjades panin seda tähele ja sellest on ka teised rääkinud nooremat inimest, ma mäletan kunagi Voldemar Panso juttu, kes oma sellest nõmmekoolist rääkis missuguse hooga seal tuli tõesti väga-väga palju sealt koolist ilmatuma, tarku ja andekaid inimesi välja ja nii edasi. Nii et oli niisugune kultuurihuvi oli ka suur muidugi äärmiselt suur. Noh ka siis selle laulu saatus on muidugi olnud, sellepärast niisugune ta niisugune õnnelaps, et ta leiti üles, talle anti nagu tiivad ja Valgre viisiga ta siis läks lendu, sest ega nüüd luuletusena Ta on noh, mis ta on, on üks luuletus teiste hulgas, ütleme nii, aga ta on jah, sel ajal midagi ta tabas muidugi ka isegi võib-olla sõnadega. Aga mis ma räägin, et inimesed tahtsid rõõmsad olla, taheti midagi pärast kõiki niisugust ja, ja ka selleaegseid raskeid olusid ja asju. Et, et seda, seda, seda ilusat, kõike haarata, nii et selles suhtes ta võib-olla oli ka niisugune esimesi taolisi võib-olla seal vajab ka teinekord, et see oli ta ehk tema edu siis on selliseid püsiväärtusi, mis ühel hetkel võib-olla on rohkem esile tõstetud, teisel vähem, aga inimestest. Endis on need olemas ja minu arvates vaatamata aegadele te olete tabanud seda, mis inimese jaoks oluline. Seda inimlikku no ma ei tea, muidugi mõista ei oska ise hinnata, aga mis ma ütleksin? Ma olen muidugi alati vähemasti oma loomingus olnud niiviisi inimeste poole pöörduv. Luuletaja ma ei ole nii, võib olla, aga prohvetlik. Ja see oleneb üsna palju muidugi sellest, et ma olen siiski kasvanud vaestes oludes ja nii sihukesi lihtrahvahulga asjas kuuluvustunne on jäänud minule Nika alatiseks olema ja niisugune asi nagu on kas siis Saaremaa seal selles valsisse igale inimesele korda antud, võib-olla see on see tema tähetund, kus ta on noor ja kus ta on armamiseks valmis ja kus on kõik loodustema ümber lokkab ja seda, seda kogetakse elus on ikkagi nii, et need on need noh, mis on igale inimesele kättesaadavad. Õnne võimalused, ütleksin ma, niisugused suured, et tõstsid, mille juurde ma olen siiski ka päris kohe tagasi pöördunud kunagi oma loomingus ühe niisuguse luuletusega, mis on võib-olla kõige tähtsam mul see on see lihtsalt asjad lihtsate asjade juurde pöördumine, mis on siis, tähendab loodus ja kodu ja armastus ja ema ja, ja kõik niisugused asjad, mis on kõigil olemas, neid tuleb ainult näha ja siis hinnata, nii et võib-olla jah, see noh, ma ei tea, on see minu missioon olnud või mitte, aga aga siis niisugune Mallen Te ütlesite enne, et Saaremaa on teie jaoks selline ammendamatu läte. Ma usun, et võib-olla väga sageli ei ole ehk Saaremaal nüüd enam käinud, aga eks ta vist ei ole ka see side olemas, ilma seal käimata. Jah, just see niiviisi ongi, mitu suve Saaremaal ei saanud ja lohutan ennast vist ikka sellega, et see on kõik alles ja kõik on mul sügavasti meeles ja see mälestustes nagu vanad inimesed ikka elavad. See on see suur varaait, kui sul on sääraseid ilusaid pilte manada silma ette ja Saaremaal on minu jaoks olnud? No ikka see peamine, kust on alguse saanud need elamused, mida, mida ma siis võib-olla olen katsunud, kas sõnastada ja ja peamiselt muidugi see loodusetunne, mis looduse ilu ma olen selle üle üsna palju on öelnud, et et see maine maailm on ikka ääretult ilus. Võib-olla me ei ole selles maailmas küll õnnelikud, aga, aga meil on võimalik seda ilu siiski tunne teda Tikse värvide rikkus ja kõik need lõhnad ja linnulaulud ja ja kõik see terve maad, rahvat ja taevaasja, ma ei tea, mis see võib-olla ei saanud kõik naiivne, aga selles on midagi, mis on kõikide jaoks jälle, ütleksin ma see seal rahandusmida, mille poole võiks lihtsalt oma pilgud pöörata. Raske. Seda ma ei räägi sellest sellest õnnest, õnnest on muidugi raske rääkida, sest inimesed väga harva on õnnelikud ja, ja selle üle ongi nii üsna palju mõeldud, et see on üks niisugune küsitav asi, et võib-olla sellest seda peagi nii hirmsasti EK rõhutamagi, sellepärast et no raske on kujutleda nisukest igavest õnne terve elu, mis asja nagu ei saaks ollagi, vaid on ikka alati mingisugused tipud, kelkisid hetked, sest õnnehetked ja õnne, igatsused ja väiksed väiksed kordaminekud ja nii edasi, mis, millega siis inimene saab edasi minna. Aga inimene võiks ikkagi võib-olla siiski rohkem õnnelik olla, tõesti, nagu te ütlesite, et siin on nii ilus ju tegelikult see maakera pakub võimalusi kõigile, aga inimene läheb nagu pele väiksese loos poiss ja liblikas üle kõigest sellest ja tal on mõttes ja meeles ainult see oma hetkeline võib olla ebaedu või, või mingid niisugused halvad suhted. Ja enamasti ta ei oskagi ka nendes iseenda osagi näha, ta tahab süüdistada teisi ja, ja kogu maailma ja astub siis seda ilusat, et maakera mööda ja ei panegi tähele, kus kohas ta on ja, ja elu läheb mööda muretsedes, mõeldes tegelikult asjadele, mis ei tohiks inimese jaoks üldse nii tähtsad olla. Ta võiks ikka tõesti rohkem tunda rõõmu sellest, mis teda ümbritseb selle nendest inimestest ja nendest suhetest, milles ta ise osaline on ja mida ta suudaks ehk mõjutada, kui ta võtaks endale ühe 11. Niisuguse seisukoha või vaatenurga, aga inimene oma igapäevases olemises unustab need võimalused ja nii läheb elu tühistest sekeldustest sageli mööda. Ma usun, et tegelikult kui kellelgi meist on õnn olla niimoodi aastate tarkusega omaette, siis ehk nende asjade üle mõtlemine annabki. Ja nendele küsimustele, mida inimene tegelikult eluaeg otsinud on, nojah, teie on ju rohkem ikkagi vanematel inimestel ja Nork tunded ja tarkused on hoopis teised, mina räägingi niiviisi rohkem sellest vanaduse, rahu seest ju öeldakse, vanaduse rahu muidugi, see tähendab ühtlasi ka seda, et ega siis nisukesi nii erksaid ja elavalt enam ei reageerita ka mitte väga ilusatele asjadele. Vanaduses peab ära. Ta on väga palju asju, siin on võib-olla tõesti see oskus olla leplik ja, ja võta seda vastu, mid, mida saab. See on võib-olla see niisugune noh, õpetussõna muidugi ka niisuguseid asju õpetada kunagi ei saa ja ma tean ka, et inimene ei suuda väga palju iseendaga ka peale hakata, kui ta, kui ta, nii nagu ta loodud, tonni ta ikka. Ma iseloomus jääb ta peamiselt samaks, aga mõnel määral siiski mõnel määral siiski võib-olla suudab ohvriks niisugune väga väga rahulik ütlemine 12, inimest mõjustada? No mina olin juba ikka väga vana, ütleksin ma, nii et mul on üsna vähe võimalusi mingisuguseks niisuguseks suureks ettevõtmiseks veel, nii et ma pean üsna vähesega leppima. On, niisama ka ei jaksa eriti kuigi palju enam kuskile minna, tahaks minna. Ma vaatan, mis seal on uut tehtud ja ja kuidas linn nüüd välja näeb, aga hakanud mõtlema seda, seda, seda pika jala ja lühikese jalaminemist, kus ma lapsena üsna palju olen läinud ja ka ega ka Kesk-Aasia ja nii, aga et nüüd tundub see vaevalt et enamik, kes siin üles ronima ikkagi ei hakka vist sinna Patkuli trepile jääb võib-olla isegi minemata. Aga eks ma mäletan, ma ütlen, et ma mäletan kõiki asju, mälu on meil see see kuldne asi, kus me ikka viibime ja ja ka inimesed, minu kaaslased on enamasti juba kõik lahkunud, neid enam ei ole ja aga nad on olemas, nad on minu jaoks ikka olemas ja nendega koos koos ikkagi Isadhelm mõtled ühe ja teise peale, kuidas ta oleks reageerinud ja niiviisi noh, see on nüüd niisugune vagajutt, aga eks ikka inimene elab nii kaua, ta peab natuke kannatama ka, midagi ei ole parata, kui on ka hädasid ja, ja pahameelt ja kõike seda, nii et nii püüan, mina ka. Aga noh, mul ei tule enam seda loominguliselt välja moosida Võnni talt isa Mare kida lastel vahel ka soovi luuletada on tekkinud soovi. Kuidas Moyceksoovi otsekohe muidugi võiks ju olla niisugust soovi, aga ma ma tean ka, et see on, on kuidagi, mis on nagu ära libisenud see maailm ja koos minu elatud eluga ütleme niiviisi ja kaaslastega ka ja sõpradega ja kõik see on säärane, et ma nii või teisiti ei tule välja enam. Tähendab ei püüa. Püüa jah, peamine püüdmine on ikka, et saaks endaga toime tulla, see on nii, et see ei oleks teistele koormaks, see on see rahulolu. Ma ma saan ise hakkama, see hakkamasaamise rahuldus on peamine.