Hilisõhtune kuulaja, kes sa oled huvitatud vanadest ja kaugetest asjadest. Tänases keskeprogrammis tuleb juttu aegadest ja asjaoludest, mil piibel sai eestikeelseks. Head kuulamist. Eestlase maailma nägemine täienes 250 aastat tagasi ühe olulise ulatuvuse võrra. Aastast 1739 on olemas eestikeelne piibel. Kuidas piibel emakeelseks sai ja kuidas ta eestlase elu mõjutama hakkas, sellest vestlevad tänases saates õpetatud mehed professorid Toomas Paul ja Lembit Andresen. Kui ristiusk tuli meile 700 aastat tagasi, siis miks piibel on eestlase käsutuses emakeelsena ainult 250 aastat. Usuteaduse professor Toomas Paul. Katoliku kirikuajal on piiblil olnud hoopis teine funktsioon kui pärast usupuhastust. Praegu on loomulikult ka katoliiklikest kirikutes. Emakeelse piibli taga tuli pikk aeg ligi 1000 aastat, mil tarvitusel oli Lääne-Euroopas ainult ladinakeelne ametlikuks tunnistatud versioon niinimetatud vulgata, mille valmistas neljanda sajandi algul Hieronymus. Ja, ja see tähendas, et Piiblit said praktiliselt lugeda ja kasutada ainult vaimulikke tsunfti kuuluvad või siis muud õpetlased, kes valdasid ladina keelt. Loomulikult juba see, et tegemist oli ainult käsikirjaliste Piiblitega ja et need olid kallid ja neid vähe oli põhjustas seda. Aga teiselt poolt oli ka katseid saada emakeelseid piibleid. Üks reformatsiooni eelkäijaid Johan võtliv valmistas näiteks 13. sajandil küll ladina keele vahendusel ladina keelest tõlkides inglisekeelse piibli, mis keelati ära ja näiteks Prantsusmaal Duluusi sinod 1279. Samuti keelas mis tahes käsikirjaliste Piiblite kasutamise. Põhjuseks on see, et kirikul oli muid vahendeid, mida peeti palju olulisemaks, kui anda rahva kätte piibli raamat, mis on niivõrd ulatuslik kus väga palju oleneb sellest, kuhu pannakse. Et piiblit levimine sai muidugi võimalikuks tehniliselt alles pärast seda, kui Gutenberg 15. sajandi keskpaiku oli leiutanud trükikunsti ja praktiliselt ikkagi hoo sisse alles möödunud sajandil. Eesti jaokski üsna oluline. Hilisematel piibli trükkide puhul Briti ja välismaa piibliselts asutati alles 1804. Nõnda et pikka aega on olnud piibli mõju vahetu ja see, et jah, praktiliselt 500 aastat. Ristiusk oli Eestisse ilma eestikeelse piibli raamatut, ta ei ole midagi erilist, sest me võime siia kõrvale panna niisugused asjad, et Vene õigeusu kirik, kus on liturgia praeguseni kirikuslaavi keeles. Jaa, ja vene rahvakeelne uus testament ilmus 1821, terve piibel 1875. Või Ukraina uus testament 1880 ja kogu piibel 1903, nõnda et ukrainlastel läheb oma 250 aastani jõudmiseks veel hoopis kauem oodata. Piibel oli olemas ometi mingi mõju oli ju meie maarahvale tal ikkagi olemas või ma eksin? Posi piiblist on otsekohe pärast kristluse tulekut tõenäoliselt ka rahvakeelsena tarvitatud sest lõpuks ka meieisapalve on piiblitekst ja teda paluti nii ladina keeles kui vähemalt reformatsiooni eelneval sajandil on on teada, et ta oli ka katseid eesti keeles teda rahva lõpetada ja kerjusmungad, kes käisid maad mööda jutlustasid ja kellede hulgast algusest peale küllalt paljud olid eestlased. Need jutustasid kogu aja rahvakeeles. See oli nii nagu laste selleks, et Nad võiksid kirikusse minna ja mõista. Ja nõnda, et kui nüüd konkreetsetest asjadest rääkida, siis enamik olulisi piiblitekste uuest testamendist olid 100 aastat varem trükitud. Et 638 nimelt Heinrich Stahli kodu- ja kirikuraamatu kolmandas osas olid pühapäevadel tarvitatavad perikoobi tekstid nii evangeeliumit kui epistlit. Neile, kes võib-olla ei ole piiblit saanud eriti palju lugeda ja kellele see on tundmatu raamat, ütlen seletuseks, et piibel koosneb kahest osast. Vanadest moment, mis põhiliselt puudutab. Ja lugu ja prohvetlust Juudamaal ja Iisraelis 1500-st kuni 500-ni küllalt pika perioodi jooksul enne Kristust ning uuest testamendist, mille põhiliseks osaks on neli evangeeliumi, mis jutustavad Jeesuse Kristuse elust apostlite tegudes, raamatust, suurest hulgast kogudustele saadetud kirjadest ja ilmutus raamatust. Ja nendest olid need tekstid, mida jutluse alusena tarvitati niisiis juba 1638 selles koduraamatus olemas mida Lewis järgmise sajandi jooksul nii massiliselt, et võiks öelda, et tuli ühe leibkonna peale. Isegi üks raamat. OYO professor Lembit Andresen, teil on siinkohal midagi täiendada. Nimelt natukene isegi võiks ette poole tulla veel ajaloos. Siiamaani on nagu arvamus, et kirik elas oma elu ja onupojad, linlased elasid oma elu ja linnas, nagu oleksid elanud muulased ainult ja maal, ainult eestlased. Tegelikult me teame, et ikkagi Eesti rahvas oli meie maal enamuses ja tahab, puutus kokku kirikuga, kui siia tulid ristisõdijad ja kui tuli siia ristiusk lubati ju kohe toomkoolid ja kloostrikoolid. Ja kui meie näiteks päeval istume Niguliste kirikus seal vana katoliku kirik siis seal alguses ei olnud orelit, vaid seal seda osa täitsid kooripoisid koorid. Ja nüüd mõelgem ikkagi, ega koori eisaa ja igaüks laulma taga pääl olema. Ja sellepärast kohe pärast ristiusku väga tähelepanelikult kuulati, neid poissegi seal oli ja nad hakkasid kirikukooris laulma ja on teada näiteks et Tartus ja Tallinnas olid internaadid, kus poisid elasid Nendele kooripoistele muidugi õpetati ka lugemist ja andekamad said minna siis toomkoolidesse või kloostri koolidesse. Kuigi natukene. Ma kaldun kõrvale, aga ma tahaks rõhutada, et pärast ristiusu tulekut oli ju haridus, kiriku monopoliks ja kloostrikoolid, võtame jälle Tallinna või Tartut. Siis kloostri koolides võisid ka linnalapsed käia, selleks et seal oli eksternaatia, internaat oli noviitside ele kool, aga oli ka linnalastele kool. Alles 15. sajandil sai linn pika võitluse peale õiguse oma kooli asutada. Avati Tallinnas kool 1428 Oleviste kiriku juurde oli olnud ka varem Niguliste kiriku juures kool, aga. Ta suleti. Nii võime siis öelda. 15. sajand on mõneti niisugune silmapaistvate muutuste sajandiks hariduses. Ja nüüd, kui räägiksime juuk ka kirjaoskuse arengust reformatsioonis siis tahaks ka veel alla kriipsutada ühte momenti. Nimelt Lutter, Martin Luther isiklikult ju nõudis, et iga koguduse liige oskaks raamatut lugeda. Näeks oma silmaga, mis on kirjutatud siis ka kirglikesse raamatutesse ja teine tähtis moment, et lapsed õpetataks lugema vanemate poolt ja tänapäeval väga huvitav mõte, mitte keegi teine ei vastuta oma last lugemisoskuse eest, kui nende vanemad. Ja siit juba kolmas, see tähendab 15. sajandi lõpul juba küll oli märgata tekstide tõlkimist eesti keelde, aga juba lugupeetud professor siin kõrval rääkis, et, et pärast luteri usu vastuvõtmist kiirelt toimus üleminek. Ja tõepoolest 1535 on meil teada juba katekismuse tõlkimine. Aga 1529 oli Martin Luther selle alles sellise koostanud ja see tulek näitab, et eesti keel läks kiiresti kaasa. Ainult vahemärkusena olgu öeldud, et enne seda, Ta oli kloostrites väga viljakalt juba uuritud eesti keelt tulid eesti poisid kloostritesse, nad võeti sinna ja nemad tõid kogu aja ka seda neid murrakuid ja ka nii, kuidas eesti keel arenes, nii läksid ohvreid kaasa. Ja, ja meil on paljudel niisugune vildak seisukoht, et kloostrid olid väga endassesulgunud. Me teame, et seal aretati viljapuid, kasvatati kala ja iseenesestmõistetavalt ka kirjaoskus oli ju just kloostrite käes. Aga ikkagi tuleb vastata küsimusele, kuidas kirjaoskusega ja kohe eesti rahvas on aldis olnud kõigele uuele ja peab ütlema seda ka kirjaoskuse kohta. Tõepoolest, igas peres oli varsti raamat, kõigepealt linnas ma veel kord ühte momendi tahaks alla kriipsutada see esimene katekismus, see jutt trükiti 1500. eksemplaris, aga kui me tänapäeva kirjut ja vaatame need niisugused vähem levinud trükid ja siis mõtleme 1500-l eksemplar-ile, siis me võime öelda, et see algus oli väga tormiline. Algklassides õpitud vanemast ajaloost on meeles see, et ristiusu vastuvõtmine nii Roomas kui ka meil siin Eestimaal ei läinud libedalt. Rahvas oli kas nüüd tuim või oli see talle väga vastuvõtmatu. Kas te tooksite selgust nendes aegades professor Toomas Paul. Ma ütleks vastupidi, just et mis puutub ristiusu levikusse, siis tegelikult toimus see hämmastavalt kiiresti. Egiptusest on käesoleval sajandil leitud suurel hulgal papüürusetükikesi osaldamat võrdlemisi täpselt pateeritavad, kui näiteks konkreetne linn on sel ja sel ajal hävitatud. Ja vanimat evangeeliumi fragmendid, mis on leitud, on aastas 120 Johannese evangeeliumi omad. See tähendab, neid pidi tol ajal mõlema nii massiliselt, nii et kui me siin räägime sellest tõenäoliselt täna ka mõne sõna, mil kombel on kirjaoskus, rahvaharidus ja piibel siis tõepoolest tasub mõelda sellele, et kõik asjad ei ole ainult viimasel ajal tulnud, vaid kirjaoskaja Häid inimesi oli ka antiikajal siiski küllalt rohkesti sellest peale, kui oli häälikuline kiri, kui seda ei olnud nii võimatult raske õppida. Ja nõnda on kokku praegu üle 4000 säilinud uue testamendi käsikirja, see on ikka üsna aukartust teatav arv. Ja teiselt poolt mitmed andmed näitavad, et ta levis nii nagu kulutuli ulatudes. Indias juba esimesel sajandil ja õige on see vaid selles mõttes, et tol ajal oli kõrgemate kihtide ja haritud niisugune inertsus, mis võttis mõned sajandid, aga, aga tegelikult teise sajandi lõpuks oli ikkagi filosoofide hulgast mõnedki üsna silmapaistvat kristlased Aleksandria koolkonnas ja Kartaagos kolmanda sajandi alguses. Aga see on omaette lugu. Tähendab, kui me räägime kristluse mõjust rahva jaoks, siis oli see suur ja nähtavasti ka eestlasega, nõnda et meie õnnetus ei ole tõrkumine ristiusu vastu, vaid need asjad olid koos. Sakslased avastasid siin soodsa vallutusobjekti. Sest nii seal asi, millest tõenäoliselt tulevikus loogilise rohkem kirjutavad nimelt just arheoloogiline lainest, näitab seda, et kristlasi oli juba 12. isegi 11 10.-le Islandil, eriti rannikul ja saartel. Ja tagasi lööd pigemini tuli just siis, kui see muutus vägivaldseks, aga olnuks natukene teistmoodi, siis siis arvatavasti oleks olnud üsna sarnane sellega, mis oli Põhjamaades, kus ilma Pikema tõrkumiseta võeti vastu ristiusk. Ja kui siin enne oli kloostrite osast juttu, siis niisugustele nähtustele antakse erinev hinnang ja kõige ägedamad ründajad on need, kes vahetult järgnevad. Nii et nii kummaline kui see Meie kujutlusi kloostrite negatiivsest osast ei kujunda ainult pokaidžo, vaid. Kaasaegsed luterlus ründas kloostreid ägedamini, kui kui nüüd, kui me rahulikult seda vaatame tarvis olnuks, sest kloostrite roll oli tolleks ajaks teisenenud. Ja siin taas me võime küsida, kas selles oli klooster kui niisugune süüdi või pigemini renessanss, see kõige sügavam langus, see, mis kujutluse annab. Või niisuguse mulje, nagu oleks kõik see keskaeg üks sünge ja teisel poolt kombel lõt aeg olnud, on tegelikult just 14. 15. sajandi Rooma kuuria elu, mille vastu Jaan, kus protestis ja mille tõttu Lutheri tsünglia Calvini reformatsioon Puudutas aga kloostrit, näiteks üheksandal 10. sajandil olid koopas ainukesed paigad, kus kirjaoskus säilis, kus käsikirju kirjutati ümber peaaegu kõik, mida me muut antiikkultuurist teame. Kõik need Safoklase ja teiste näidenditki, need on kloostrisse ümber kirjutatud ja sealsetest käsikirjadest pärit. Ja esimene ülikool Ki Nezibes tolleaegses pärsia riigis rajatud 480 oli seal olid ka muud teaduskonnad, aga ta oli kõigepealt ikka kiriklik kasutus. Nõnda et, et nähtavasti mineviku hindamisel oleks tarvis diferentseeritult eraldada. Millist osa on, millisel ajaloo ajajärgul üks või teine asi etendanud ja siin nii kloostrite kui, kui paljude muude asjadega, nõnda et et see viimane kipub varjutama nii, nagu me räägime, räägivad targad mehedki vahel seitsmesajaaastasest orjaajast. Mis korjeaeg see oli, kui mõisad hakkasid tekkima niisugusel kombel alles 15. sajandil, aga see poolteist sajandit, mis tuli pärast Põhjasõda, siis, kui Vene tsaaririik kinnitas kõik privileegid mõisnikele ja rohkemgi veel. No näiteks konkreetne diplomitöö uurimus näitas, et Valjala vallas oli enne põhjasõda kolmandik talupoegi vabatalupojad enne Põhjasõda. Nii et mis siis veel rääkida, kui natukene varasemasse aega minna ja ometigi kõik, kes koolis on käinud, nendel on kujutlus, et see, mis Mahtra sõjas Vilde kujutab, ongi kogu see aeg olnud, et tulid sakslased ja algas pääle niimoodi ei alanud. Ja mina võiks ka juurde lisada, et just vabad talupojad ja nende kasvatus. Ja kui me baldasarfušovidki loeme, me loeme, et teda ka tihtipeale väga ühekülgselt. Ega sealt näiteks selgub, et et ühed mehed tahtsid oma lapsi saata koopakoolidesse teised mehed ja siin on tegemist eestlastest ütleksime daalide järglastena, aga mitte halvas mõttes, vaid mehed, kes olid vabad ja nemad kasvatasid oma lapsi ühtemoodi, saatsid juba kooli. Ja kui ma nüüd siin täiendaksin veel ja räägiksime midagi uut tänapäeva vähemalt lähtudes meie oleme harjunud ka nii, et kui ristisõdijad siia tulid et siis nagu enne meie midagi osanud teha. Aga meie ju tea, ütleme, et ülikoolid tekkisid klassikalisel kujul 11. 12. sajandil ja meie mereriigina. Kui nii võiksime ikkagi öelda, kas siis meie ei teadnud, mis asjad olid ülikoolid ja siin just räägiti kloostrites. Ja on teada, et eesti poisse sattus vangidena kloostritesse, aga ka Eestimaale toodi ka vangidena kirjaoskajaid inimesi. Ja sellepärast, kui me nüüd tuleme uuesti piibli juurde tagasi siis siin on ikkagi palju huvitavat, mis seondub ka kooliga ja tuleb arvata, et meie, meie kirjaoskus ja ja kokkupuude kirikuga on ikka varajasem, kui me siia monumente kujutanud. Martin Lutheri, piibli rahva pärastamine ja piibli eestikeelsena ilmumine neid eraldab 200 aastat. Kas selle aja jooksul oli juba ka katseid piiblit eesti keelde tõlkida? Tim õnnetus on olnud seed Kleerus, vaimulikkond oli muukeelne ja eelduseks nõudeks oli keeleoskus ja tegelikult ei ole laita Need jutlused, mida näiteks Villem Reiman Geon välja konsistooriumi esitatud proovi jutlused võrdlemisi korralikus keeles. Nii et need nõuded, mida praegu kuulda võib, muulastele, kes peavad rahvaga tegelema oli tol ajal palju kõrgemad. Sellele vaatamata on siiski vahe soomlaste ja eestlaste vahel, kus kogu aeg rohkem oldi Rootsi valitsuse all ja kus selle tõttu ka soomlastel endil oli vaimsetes asjades palju rohkem kaasa rääkida. Ja mõne sõnaga ehk puudutaksingi Soome piiblitõlkelugu, sest seda on siia õpetlik kõrvale panna. Soome keelde. Piibli tõlkimist alustas Mikael Agricola. Mees, kes on Soome usupuhastaja ja kirjakeele rajaja ja tema tõlgitud uus testament, ilmustu. Kas tal kuid tegelikult, et juba enne ja ka pärast seda andis ta üsna mahukaid osi välja ka vanast testamendist. Ja esimene täielik piibel soome keeles ilmus 1642 tõepoolest, siin on muidugi mõned muudki põhjused. Miks võinuks ta meilgi varem ilmuda, sest näiteks ka lätlastel ilmust 1686 samal ajal aastal, kui meie Vastmedest lament ilmus nendel kogu piibel, nii et nemad tähistasid juba oma 300. juubeli ära. Aga Eesti õnnetuseks on ta geograafiline asend ja see tähendab, et me ei saagi isegi puhtalt reformatsiooni mõju teada, sellepärast et sellele järgnes Vene-Liivi sõda. Orduriigi lagunemine, maa jagamine kaheks lõunaosa oleks poolakatega, et Saaremaa taanlastele see mitukümmend aastat kestev niisugune sõjapidamine laastas väga kiriku ja ma saan väga raskelt kättesaadav raamat, aga muidu puhtalt arhiivimaterjalidele toetuv on Johan Kõpu maa ja rahvas kus just seda Rootsi ja Taani ega on viisitatsiooni protokollide põhjal ja muu arhiivimaterjalil põhiliselt küll Rootsi arhiivides oleva põhjal käsitletud kus võib näha ja milliseid katsumusi tuli läbi teha, nõnda et ega siin väga imestada ei ole, et niisuguse suure raamatu trükkimine ei õnnestunud niipea. Ma siia tsiteeriks singi Juhan Liivi üht luuletust. Sa oled kui Iisrael vanast oh minu isamaa. Kui Iisrael prohvetipäevil seesamaviisiga seisab teede ääril, kust maabi minnakse ja mägede otsas vaatad, kust Ammani nähi. Sa pilgutad edonil silmi ja Assari tarmatsed. Ja Süüria kuninga kulda, sa enesel ihaldad? Sa oled vintsutatud, just nagu Iisrael ka. Sind kõige looja kaitsku ja olgu sinuga. Naaberrahvastel piibli ilmumine ja ka eestlaste või, või ei tolleaegset Eesti kultuuritegelaste mõtted sinnapoole, et saaks ka piibel eesti keelde tõlkida. Eeldab ju üldrahvalikku kirjaoskust. Kuidas meie kirjaoskus, Nendel aegadel oli professor Lembit Andreis. On teada, et 1575. aastal osteti vaesele koolipoisile eestikeelne aabits, ei olnud küll öeldu deta eestikeelne, aga kui eesti poisile osteti aabits, siis pärast luterluse võitu oli päris selge, et hakati emakeeles lugemist õppima. Ja meil on ka teada, et soome aabits ilmus 1543. Ja on ka see teada, et Tallinnas on olid Soome kogudused, Rootsi kogudused, saksa kogudused ja eesti kogudused. Ja vist päris pentsik on mõelda, et soomlastel oli Tallinnas, ütleme, 1500 neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel aabits ja eestlastele. On aabitsat ei olnud, pealegi oli seal aabits väga standartne luterlikes maades ühe poognane ja sisuks põhiliselt katekismus, aga seal olid ka lugemisharjutused. Nii meie siis ütlemegi, et Meil pidi aabits olema juba 16. sajandi keskel. Pinnas oli muidugi valmis ja kui me vaatleme veel veidi hilisemat aega. Me rääkisime siin raskest Liivi sõjast, mis kestis 25 aastat ja rääkis võime ka sellest, et meie maa jagunes kahe võimu vahel ja siis puhkusi uuesti sõda. Puhkes sõda Rootsi ja Poola vahel ja meid jäi siia ainult 100000. Ja ometi see rahvas kosus ruttu ja kui selle sõja ajal isegi ütleme Kõrg Moller Reiman kirjutab ka Müller, aga ma ei ole nagu sellele kinnitust leidnud. Muller kirjutas ise oma nime, Moller või Mullerus. Need siiski Org, Moller, kui ta pidas jutlusi pühavaimu kirikus eesti kogudusele, siis ta räägib oma rahvaga. Ta mainib mitmeid raamatuid, juba ta räägib evangeeliumit dest ja ütleb, et need on ilmunud 1600. aastal. Linnavõimud on välja andnud selle ja veel üks huvitav asi. Meil on sellel ajal eestlasest kiriku juht Tallinnas, kes kahtlemata abistas ja üks hilisem teada on Anne on need sellest ajastust, need raamatud nagu on mõjutanud Heinrich Stahli kodu- ja käsiraamatut. Ja nüüd juba ja 1642 levitatakse Maal aabitsaid ilma rahata katekismus neid kõigepealt teada Jeeringi aegsetest seal piiskop tema aegsetest ettevõtmistest ja on teada, et 1641 trükiti aabits nähtavasti ringi eestvõttel. Teda nimetatakse Jeeringi Aabitsaks. Ja 1645 juba nõutakse aabitsast kirjaoskus õpetada. Ta vist maal iseenesest mõistetav, me oleme siin mitu korda rääkinud, et linnarahvas juba oskas lugeda. Ja seda lugemisuskust viis edasi ka kahe usu uitlus ühelt poolt jesuiidid juhitud katoliiklik, mõneti siis võiks ka öelda nagu vanameelsete, kes tahtsid ikka katoliku usku meil säilitada ja Rootsi võimul olev Põhja-Eesti luterlikus ja seegahe usuvõitlusviisi edasi meie rahva lugemisoskust. Mõlemad andsid välja eestikeelseid raamatuid. Ja ongi teada, et 1600 neljakümnendatel Nendel aastatel valmistati ette ka testamendi väljaandmist. Näiteks Haljala pastor sari on just tema oli üks, kes pidi tõlki eest vastutama ja mul on arhiivimaterjale, mis näitavad, et Haljala kihelkonnas sellel ajal väga Lewis lugemise oskus ja arusaadavalt Kadrina kihelkonnas, kus oli Brookman ja veel mitmetes teistes kihelkondades. Muidugi uus etapp algas pärast Forsiiliust või täpsemalt Forseliuse ajal. Minu naaber siin rääkis herest glükist Lätimaal tõepoolest väga huvitav, näiteks seesama glük ju tuli Saksamaalt ja õppis läti keele nii ruttu ära. Tänapäeval meie siin vaidleme, mitme aastaga peaks õppima piss nii ruttu läti keele ära, et temast sai läti piiblitõlkija. Aga tema oli nähtavasti väga hea kirjamees. Tema oli mõjutatud kaakoomenski ideedest, tsehhi, pedagoogilist muinasteadusliku pedagoogika seitsmeteistkümnendal sajandil seitsmeteistkümnenda sajandi keskel 1000 592670 ta elas ja tema aga jõudis kolme, nelja kooli avamisele Lätimaal. Ja see tähendas seda, et üldist koolivõrku veel Lätimaal tema tegevuse ajal ei rajatud, aga meil oli Eestis sündinud mees, Forseelius Harju-Madisel sündinud, rahva seas üles kasvanud ja nii hästi eesti keelt tundev, et kui ta pärast gümnaasiumis õppimist Tallinnas ja Wittenbergi õppimist Eestimaale tagasi tuli, siis ta sai aru, et eesti keelt tuleb parandada. Ja ta oli nagu Glücki koomenski ideedega tuttav ja ta tahtis seda keelt juba kirjakeelt rahvani viia. Ta parandas keelt. Nimelt kui siiamaani ta oli saksa, ladina saame, siis tema nõue oli, et meie peame niimoodi kirjutama, nagu rahvas räägib. Ja kui me tänapäeval mõtleme, kui palju see kergendab meie lugemis oskust siis meie peaksime alati tänutundes Forseliuse peale kõigepealt mõtlema tema kahuta suurtähed. Tema tõi Tähe meie tähestikku, ennem oli keega, kirjutati nagu murdes läbi näiteks läbi ja pikendusmärgina, nagu saksa keeles oli aabikendus märgina kadus. See tähendas seda, et lugemis oskus omandati kiiresti, kui varem läks paar-kolm aastat, siis nüüd omandates ühe talvega, aga on teateid, et viie kuue nädalaga. Ja nüüd juba, kui me räägime seitsmeteistkümnenda sajandi 80.-test aastatest siis tõuseb päeva korda tõepoolest kiriku kirjakeele reformimine. Ühel pool on noored mehed, Forseliuse ornung ja veel mitmed teisedki. Teisel pool on vanameelsed ja need vanameelsed huvitaval kombel on just Eestimaa konsistooriumi ist oskus levis kiiresti pärast seda, kui Forcilius oli aabitsa välja andnud. Kui ta oli seminari asutanud 1684. Tema poolt välja õpetatud koolmeistrid läksid eesti koolidesse 1686. See on meie uut tüüpi rahvakooli algus, see on siis nüüd juba 300 ja kolm aastat tagasi. Ja meil, kes koolivõrklugemisoskus levis kiiresti, kuna nüüd oli ka uus meetod häälikumeetod ja me võime arhiivimaterjalidest lugeda, et isegi karjapoisid õppisid lugemist ja Sangaste kihelkonnas oli juba 30 uut testamenti. Lugemis oskus levis kiiresti ja on ka vaata et käsiraamatuid oli palju. Arusaadavalt. Nüüd oli soodus pinnas juba suurema raamatu väljaandmisele. Seletuseks, miks nii hirmsasti sõditi ortograafia pärast. See oli üks osa, et seal oli vanameelsed ja uuendusmeelset, aga piiblit ja uue testamendi ilmumine, sest näiteks 1643 oli juba põhjaeestikeelne uus testament käsikiri valmis, aga see ilmus 1715 esimest korda. Põhjuseks on ikkagi veel lisaks eesti ka suur murdemurdeline erinevus ja, ja niisugust võiks öelda normi andvat raamatute puhul iga mees tahtis omakandi keelt, seda, mida tema oli õppinud. Kui me kujutame neid muulasigi või kui nad olid ka siit eestlased, siis tema meelest õige keel oli see, mida tema kõneleb, mida tema kirjutab. Aga need teised, need ei osta õiget keelt. Need on midagi valesti õppinud, tarvitavat tundmatuid sõnu ei ole niisugust sõna kuulnudki ja nüüd panete piibliraamatusse sisse nõnda et see piibli ilmumine tähendas Eesti rahvale mingil kombel ka kirjakeele loomist ja võitlus selle eel tähendas, kelle, missuguse paikkonna murre saab kirja keelata aluseks Andrus Saareste on üsna põhjalikult uurinud Anton Thor Helle keelelist tausta. See on küllalt avar, nii et ilmselt on ka põhjuseks see, et ta ei ole ise kogu seda tööd teinud väidet kasutanud eelmisi materjale, son mitmetest piirkondadest pärit mehed, aga igal juhul see oli üks nendest põhjustest, miks üks komisjon teise järgi moodustati aina kontrollima. Ja teine asi oli see, et Rootsi valitsus ja otsused langetati Stockholmis ja kaugjuhtimisega ja käsumajandamisega, mida me arvame, et see on nüüd uus asi, sellega oli juba tol ajal palju tüli, ma nimetan ainult sihukse, pisikese sai ka, sest kogu see piibli tõlkimise lugu on liiga pikk ja segane, et teda nüüd keskööprogrammi saaks. Sügisel 1891 saadeti kuninglikud resolutsioonid Stockholmist kindralsuperintendent Sigherile ja Riia kubernerile. Uue testamendi levitamine otsekohe lõpetada, välijagatud eksemplarid viimseni kokku korjata ja hävitada. Kuna ka põhjaeesti keeles ei olnudki veel uut testamenti välja antud. Ka kuninga käsk tuli täita, siis keelustas kuberner Soop ja lasi käibelt korjata hoopis teise teose, nimelt viisa, vastad varem ilmunud eesti murdalise vastse testamendi. Noh, näete, kui dramaatiline see asi olnud ja sellepärast, kui terve piibel ilmub Pallas 1739 ühest küljest majanduslikult väga vaesel ja viletsale ajal, teiselt poolt tingis mingil kombel põhjasõda viimase redaktsiooni õnnestumise, sest katku eest põgenesid terve hulk korralikult keelt oskavad mehi Tallinna ja seal nad said siis kuna muud tööd palju ei olnud selle lõppredaktsiooni valmiste. Ja see eelnev põlvkond, kes oli väga iseteadev, oli juba varisenud manalasse ja nõnda need uued ei hakanud enam otsast peale, vaid trükkisid lõpuks ära. Ja kui see piibel nüüd emakeelsena jõudis eestlase, kas nüüd lugemislauale vähemalt koju? Ta pidi avama uue maailma selle inimese ees. Kahtlemata tavaski sest piibel on ääretult mitmekesine raamat ja kui ta tuleb ühena esimestest enne seda, on ikkagi väga lühikesed aabitskatekismus. Mõned niisugused palveraamatut aga, aga niisuguse ulatusega teost ei olnud ju meil ja see milline on praeguses raamaturiiulis piiblikoht, ei ole võrreldavgi sellega, mis ta oli 18. sajandi algul. Ja nõnda on näiteks akadeemilises eesti kirjandus ajaloos, mis on ilmunud Tallinnas 65. aastal, kirjutab Rudolf Põldmäe. Muu lugemisvara puudumisel kujunes piibel käsikäes kirjaoskuse levikuga ka rahva puht kirjanduslike vajaduste rahuldajaks. Lisaks sellele laiendas lektüür lugeja väheseid teadmisi idamaade geograafia, etnograafia, ajaloorahvaluulekommete ja nõnda edasi alal. Tutvustas meile subtroopilist, loomastiku, taimestiku ilmastikku inimesed töid ja elutingimusi, majandust, kaubandust, ühiskonnakorraldust, kaugete rahvaste eludele, tunnetust, mõtteviisi, kõne, stiili ja tundemaailma milles on rohkesti üldinimlikku ja arusaadavat. Nõnda et piibel Oli inimesele raamatuks kust ja me teame, et väga paljud on kohe aabitsa järgi vanaema põlve peal õppinud ka piibli raamatust lugema teistmoodi maailma ja ellujuhatajaks kui spets sealsed lasteraamatud seal mingil kombel jätkuks sellest pikast ajajärguks, siin oli juttu kommenskist. Lapsena hakkas käsitlema, sellel on oma teatud voorused ja teiselt poolt jälle nähtavasti ka need inimesed, kes nõnda kohe sellesse nii rikkalikku maailma astusid. Said jälle teistpidi maailma nägemise. Nõnda et kui keegi sealt luges nõnda päev päeva kõrval, siis ta elas korraga kahes maailmas selles oma igapäevases elus. Ja selles väga kirjus pildis ülemlaul mis on maailma armastuslaulude hulgas üsna silmapaistev osa. Või siis õpetussõnad, millest on väga paljud läinud eesti rahva vanasõnade hulka. Nüüd, kui ilmus Eesti vanasõna, teadusliku väljaande neljas köide, sealt võib näha, kui suur hulk näid autentseks peetud, vanasõnu on tegelikult folklorismid, see tähendab piibli kaudu omaseks saanud maksiimid ja elutõed. Või siis prohvetite kõned, nii nagu Juhan Liiv, nõnda tõenäoliselt paljud enne teda identifitseerisid ennast oma rahvast selles rõhutud olukorras. Piiblis jutustatuga ja nõnda, et et inimese vaimu maailmale oli tal ilmselt palju suurem tähendus, kui me praegu tagantjärgi oskamegi seda arvata. Mis oskus 18. sajandi kaheksakümnendatel aastatel oli meie talupoegade seas silma paista? Kui näiteks Venemaal võeti alles esimene kooliseadus vastu 1786 siis ju seminare peaaegu ei olnud ja see seadus levis ainult linnades ja ka üsna vähe. Aga meil oli juba 20 aastat patent vastu võetud seisu 65 ja 200 aastat tagasi, nagu ma alustasin, oli meil igast kolmest talupojast vähemalt kaks kirjaoskajad. Ja Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul muutus iseenesestmõistetavaks, et ema õpetas oma lapsed lugema kodus. Ja kui me jõuame järgmise sajandi algusesse, kus Venemaa oli kriisiolukorras päri soojuslik tootmine ei viinud majandust edasi siis me näeme, et 1816 kaotati Eestimaal pärisorjus, aga Venemaal kaotati 1861 Liivimaal pärisorjus 1819. Ja siit järgnes kohe hariduselu kiire areng eesti Malik. Veel üks huvitav näide. Venemaal tollel ajal ei tahetud kogu hariduselu korraga muuta, vaid moodustati näiteks kuusk, ringkonda. Ja Baltimaad, ma mõtlen siin Eesti kubermang, Kiievi kubermang ja tol ajal 1812. aastani Viiburi kubermang need moodustasid oma õpperingkonna ja sedapidi juhtima Tartu ülikool, mis oli nüüd uuesti avatud selleks ajaks. Ja nii me läksime kiiresti edasi. Ja mis oli siis loomulikum, kui rahvas luges tarbekirjandust juba aga luges ka seda kirjandust, mis tema hingele oli vajalik. Ja ei olnud kaugel enam õekus. Ja koolis käimine muutus kohustuslikuks 1800 viiekümnendatel aastatel. Juba meie lapsed pidid peale koduõpetuse saamist kooli minema. Ja see kool oli algus ühe talvene siis kahe ja kolme talvel. Aga Venemaal jälle Kunesini naabrid, vaataksime, seal ju anti 1864 kooli seadus välja ja seal öeldi, et koolid peavad venekeelsed olema. Meie olime balti erikorra all ja meid juhtis luteri usu kirik. Sellepärast meie koolid olid emakeelsed ja hiljuti, eriti siin kuskil ajalehes vilksatas teade läbi, just nagu meil oleks pärast seda, kui me läksime vene võimu alla, venekeelsed koolid tekkinud eilseni ei olnud. Meil olid siin kogu aja eestikeelsed koolid, aga see aeg tuli küll, kus meie koolid venekeelseteks muutusid seal 100 aastat tagasi. Ja kui siia Taani olid kirikuõpetajad kontrollinud koole igas kihelkonnas. Koolikatsumised olid oodatud ja kardetud seal kirikuõpetaja juhtimisel siis 100 aastat tagasi 1886, kui meie koolid muutusid venekeelseteks meie luteri usu kirik, Kuu mõju vähenes koolile. Nüüd tollisid koole, inspektorid, need olid muidugi kasvanud, olid venelased või nad rääkisid, vähemalt vene keelt nad kontrollisid ja nad huvitusid, kuidas vene keele tase on. Aga kirikuõpetaja, tema kontrollis usulisi teadmisi, nüüd ainult tähendab kirik tõrjuti koolist kõrvale 1886. Aga vana traditsiooni järgi. Ma ikkagi kontrollis ka, kuidas lugemisoskusega on. Juba ja 18.-st sajandist oli ju viimane kontrollleer. Kuigi see kõrvalküsimus on aga leeris, meil on tänapäeval suvepäevad, on teine seisu, aga ma arvan, et see on siit galeriist tuletatud. Leer kontrollis usulisi teadmisi, kõlbelisi aga kas oskab lugeda. Ja kui leerist läbi saanud, siis tuli uuesti tulla, tähendab väga, aga kindel ka kontrollisüsteem kumini kõrvalt vaataksime ja ta oli kihelkonna piires ja seda kõike üx kiriklik organisatsioon, seda kontrollis täpsemalt kirikuõpetaja hingekarjane ja tema teadis täpselt igat peret, kuidas oskas isa lugeda. Küllap ta peaaegu teadis isegi, millised raamatud peres on. Noh, oli muidugi suuri kihelkondi ja ja sinnani ei jõutud, aga olid jälle kiriku vöör, mündrid tähendab siis abilised. Ja nii meie võime öelda, et 19. sajandi keskpaigast me olime juba täielik kirjaoskaja rahvas. Aga nüüd on loomulik, et ka piiblikuus väljaanded tulevad, tulevad, tuleb ju meie kirjakeelereform Jakobson võtab oma kooliraamatutesse uue kirjakeele ja selle rahva raamatuga läheb see peredesse. Aga kui piibel oli välja antud 1007 39, siis jäi meil ikkagi kooli kirjandus Lõuna-Eesti murdeliseks ja Põhja-Eesti murdeliseks. Ja siin on väga huvitav ta siiski üks mõte, mis juba minu kaasvestleja esitas, tähendab lapse kohta. Tema oli keskajal väike täiskasvanu. Ja alles koomenski toob sisse lapse mõiste ka vastava pedagoogika. Aga näiteks lugema õpetamisel arvestati murret. Mis tänapäeval noh, nüüd on meil murded kadunud, aga vahepeal isegi võideldi, kus laps otsekohe Piip näiteks Lõuna-Eesti murdes lugema, siis on talvel kooliraamatud. Siis on tal veel kirikuraamatut Lõuna-Eesti murdes. Tal on testament, vastne testament ja siis ta jõuab alles selle raamatute raamatu nii välja. Nii et meie hariduse ja kiriku ajaloos on huvitav moment. Osaks jäi usuliste teadmiste kontroll, niisiis nagu professor Andres ütles alles sadakond aastat tagasi. Aga pikka aega oli nii õpetamine kui kontrollimine ja selle ilmaliku ning puht vaimuliku lahutamine, seegi on üks võrdlemisi hiliseid nähtusi, sest ristiusk oma olemuselt tahaks inimelu kõiki külgi puudutada ja ehk kas alati selleks kõige sobivamad vahendid leitud on, kes seda oskab öelda igal juhul. Niisugust vaimu, keha vastandamist, mida teoorias tehakse, praktikas on püütud just vältida ja võib-olla on päris huvitav ütelda, mis sõna laulatama taga. Praegu näib, et ainult niisugune kiriklik abielu sõlmimine või, või sellel õnnistuse palumine. Aga see sõna ise on lühend sõnast loetu tama ja laulatama kausatiiv õppima, õpetama, lugema, loetama, laulma, laulatama ja see on tarvitusele, oli juba Rootsi ajal pruutpaarid, tulid õpetaja juurde, pidid oskama lugeda ja laulda. Ma ei tea, kui, kui suur see lauluoskus olla võis. Aga teatud asjad pidid ikka peas olema ja see tähendas, et leerist läbisaamine ei olnud ainult auküsimus vaid kui ja ei võtnud, ei saanudki leerist läbi, siis ei olnud sul abiellumisõigust. Nii et kui me nüüd tagantjärgi vaatame, siis me võiksime öelda seal eugeenika. See oli rahva genofondi säilitamise katse, et jääksid kõrvale nende inimeste hulgast, kuna niikuinii kõik abielluda ei saanud ka majanduslikel põhjustel, kes olid vaimselt vähemarenenud. Kas me seda heaks kiidame või ei, ma lihtsalt ütlen teadmiseks, et niimoodi tol ajal toimis haridus- ja lugemis oskus mõjutades isegi selliseid näiliselt kaugel asuvaid külgi inimelus. Kui läbi aastasadade on inimest piibli juurde juhatatud targema inimese suunamisel kas koolis usuõpetaja kaudu või kirikuõpetaja käekõrval siis tänapäeva atistliku kasvatusega inimene on hoopis õnnetumas olukorras, kui tal tekib piibli järele kas vajadus või või huvi kas ta on võimeline piiblirikkustest osa saama. Ma ei tea, kas ma olen õige mees sellele vastama, sest mu enda arenguna noh, natukene teistmoodi ka selles praeguses ühiskonnas, sest ma olen kirikuõpetaja pojana kasvanud natukene teistmoodi tingimustes. Ja kuigi tean enam-vähem, mismoodi teised inimesed mõtlevad aga siiski väga paljude inimestega kokkupuutumine, nendega rääkimine on kinnitanud seda veenet, et piibel niisuguseks eralektüüriks ei ole kerge raamat, nagu algul juba ütlesime, see on võrdlemisi hiline nähtus ja need piibliseltsid ei ole suurte kirikute rahadega tehtudki, vaid just ära annetustega ja niisuguste inimeste poolt, kes on palju optimistlikumad olnud, et piibel otseselt mõjub. Kahtlemata niisugustki võib juhtuda, aga kui ma seda piltlikult püüaks ilmestada, siis ütleksin, et piibel on nii nagu sõnaraamat, kus on väga palju sõnu sees. Mõni võiks tahta sõna- raamatust õppida, keelt saab palju rikkalikuma keele kui õpetaja käest, kellel paratamatult on oma lemmiksõnad ja isegi parasiitsõnad, mida ta võib-olla õpetab nõnda. Ja me teame, et ühegi kirjaniku sõnavara Ta ei anna ligilähedalegi sellele, mis keeles tegelikult sõnu olemas on. Aga kui õppida sõnaraamatust keelt, siis ei saa grammatikat selgeks, sõnad on selged, küll ei saa teada seda, millised sõnad on tavalised, millised ebatavalised, millised rumalad, millised kõrgstiilsed. Kõike seda saab hoopis teisel kombel, kusjuures sõnaraamat jääb vältimatu tuks kellele tahes, isegi siis, kui emakeelega on tegemist, ikka pead vaatama järgi, kuidas selles murdes on, kuidas mõist oli või mismoodi seda sõna kasutatakse. Ja nõnda on ehk piibliga ka, et praegu on piiblibuum, nähtavasti sellel aastal tuleb neid üle 100000 rahva kätte. Ja see tähendab, paljudel on esimest korda võimalik nüüd oma piibel saada ja hakata teda kohe lugema ja need, kes teda õhinal hakkavad lugema esimese Moosese teisega jõuab läbi lugeda. Kolmas ja neljas, ei ole enam reaalne. Sest see, mis seal on, need gene analoogiat või siis üksikasjaline talla aegsete seaduste kogu ei saa pakkuda lihtsalt niisama huvi. Õigupoolest peaks hakkama uuest testamendist peale ja sealgi on nõnda, et miks, miks on olnud tiib, lugude raamatud on ju sellepärast, et taas see rõhuasetus ei ole juhuslik vaid piibel ei ole enne olnud, vaid piibli on Canoniseerinud ju kirikud või ka ja noh, nagu vana testamendi üle võtnud juutidega igal juhul sellel on kogu aja lisandunud väga paljud muud teadmised. Ja kõigepealt see, et kuna on ikkagi niivõrd erineva kultuuri lubadusega tegemist, siis ei ole see kogemata, et vaimulikel nõutakse algkeelteoskust selleks, et teksti üldse mõistada rasketes kohtades. Me kõiki tõlkeid pidada ainult abivahenditeks, ikkagi peab mõtlema, mida need sõnad tähendavat, algkeeles vana testamendi jaoks on selleks heebrea keel, uue testamendi jaoks kreeka keel. Ja nõnda Ta on, tahame või ei, tõenäoselt paratamatu, et ühelt poolt peaks olema muidki raamatuid, igasugused kommentaarid, sissejuhatused, seletavad teosed piibli kohta, mida, mida muudel Euroopa rahvastel on väga erineval tasemel erinevate suunitlustega. Ja teiselt poolt, et piibel jääb suhteliselt tähenduseta raamatuks riiulile, kuni ta ei ole inimese enda jaoks raamatute raamat ja see tähendab, et ei ole hoopis teises kontekstis, nõnda et see, mida sealt inimene loeb, on talle mingis hoopis erilises mõttes hingeroaks. Tänases keskesaates vestlesid usuteaduse instituudi professor Toomas Paul ja Pedagoogilise Instituudi professor Lembit Andresen. Muusika valis Anneli Ruubel ja saate lindistas Aime Napa.