Tänase saate külaline on jonnib Isotamm, kelle hüüdnimeks Johnny B või kirjanikuna Johnny B on juba ammu saanud nimi, mille all teda tuntakse. Kõigepealt, kust see üsna kummaline nimi üldse pärit on? Ja see on paljudele, eriti kirjandusteadlastele peavalu valmistanud. Ma ei oska isegi öelda, ma arvan, see on noh, see nagu öeldakse patriale Burraa 67. aastal tolleaegsete kodanlaste ärritamiseks. Ja alles 10 aastat hiljem ma sain teada, et on olemas selline poplaulja Johnny Biguud. Paljud arvasid, et ma tema pealt laenlasid MB tähendab, ei oska isegi öelda, pakutud kõiki võimalikke biitike balt Dadaria, Belts ja nii edasi. Kas sa ise ei mäleta seda hetke, kui sa selle nime endale võtsid? No siis oli, see oli 67. aastal, kui ma taas kirjutama hakkasin. Ja siis oli võib-olla mõte niisugune jaani satammesid on enne mind olnud ja tõenäoliselt saab ka pärast minna olema. Johnnyt vast ei tule enam. Sa oled avaldanud oma luuletusi närvitrükis ja sul on olnud oma tekstiraamat natukene peale närvitrüki ja vikerkaares on ka olnud sinu luuletusi, aga mitte enam viimastel aastatel. Kas sai kirjutajana? Nojah, see luuletamisest rääkimine alguseks on üldse niuke enneminevik või vana aja meeldetuletamine. Ja ega ma aktiivselt kirjutanud ei ole, üks kindlalt 10 aastat on kõike muud teha olnud ja tundub nagu noh, on sihuke tsitaat, et vene keeles küll võib vene keelt kasutada. Apostlitele statisti, Hiipischetad, soovitš Jessenini Majakovski igatahes öeldnud. Endiselt kuidas sul on vene keelega, see peaks olema sul sul arvestades seda, et sa oled vist olnud ka vene keskkonnas. Siis uus? Jah, ma võin öelda, et see on vist ainukene võõrkeel, mida ma päris valda. Ja teised on nii nagu nad on passiivsed ja nägid seda mõnuga vene keelt. Rääkimisega on niisugune häda, et ega ei ole enam eriti valju kellegiga rääkida piiride ja kõige muu tõttu ja alati võtab paar tundi aega nagu soojenemiseks, et siis hakkab jälle tulema. Aga ma loen pidevalt, see hoiab keele värske. Kui me leppisime selle tänase jutuajamise kokku, siis me rääkisime teemast ka natukene. Ja ega ma isegi ei oodanud, et sa oled nõus rääkima sellel üsna hellal teemal. Sa oled noorusest veetnud viis või kuus aastat, mina ei teagi täpselt, kui palju. Tõesti siis kui sa olid väga-väga noor 50.-te 60.-te vahetusel vangilaagris ja me leppisime kokku, et me räägime nendest jõuludest, mis sul seal on olnud. Kas see kokkulepe on jõus? Ikka ainult kõigepealt täpsustan seitse aastat kellast kellani, 25.-st detsembrist 1956 kuni 25. detsembril 1963, nii et jõulud on väga kohane, nende arreteeriti esimesel jõulupühal ja vabastati kaasama esimesel jõulupühal. Mina nagu paljudki sinu kaugemad tuttavad ei tea täpset põhjust, miks sa sinna läksid noorsooorganisatsioon, Nõukogude vastane põrandaalune ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. See oli selliste Eesti noorsoo Vabadusvõitluse nähtuste võib-olla viimane enne viiekümnendatel. Mul on hiljuti olnud võimalus näha või lugeda julgeolekumaterjale nende aruandeid Moskvasse ja parteiülemustele. Ja sealt kohe torkab silma, et kui vahepeal 53 54 oli teatud mõõn, väga suured organisatsioonid pandi kinni, vangistati viiekümnete aastate alguses tuntuim neist sinimust valge Tartust. Siis 55. aasta sügisest tuli uus tõusulaine ja meie kuulusime selle hulka. Meie organisatsiooni nimi oli Eesti Noorte Malev. Baasiks Tartu kolmas kesk kool, kus enamik liikmeid olid ja vangistati organisatsiooni liikmetest kaheksa. Sellega see oli viimane jah, ega pärast meid enam suuremat gruppi Mordva laagritesse ei tulnud. Tuli väiksemaid ja samasuguseid, kuni 60, kas võiksin öelda, oli viimane sellelaadiline aga see oli juba laagris organisatsioon, mis jätkas oma tegevust väljas. Seega Eesti vastupanuliikumises. Täiesti erandlik nähtus, eesti rahvuslaste liit ja selle protsess 62. aastal lõpetas selle Noorte juurdevoolu Nõukogude koonduslaagritesse. Kas te jäite kokku need inimesed, kes siit tartust viidi või kui paljud neist üldse laagrisse saadeti? Mordva laagrit või noh, neid nimetatakse mitut moodi, ametlik nimi on Tubrav laag. Potma laagrid, hooli tegelikult omaette väikene riik riigis. See oli Mordva autonoomse vabariigi äärmises lääneosas tolleaegsetel kaartidel on märgitud sinna Mardovski Sappoviednik, Mordva looduskaitse ala. Ja seal oli meie ajal oli umbes 20 üksikut laagrit, aga varem oli laagrinumbrite järgi oli neid olnud ligi 40. Ei kogu grupp sai koos olla ainult lühikese perioodi 58. aastal. Laagreid oli palju, veeti meid ühest täis ja noh, ma ise käisin läbi 10 laagrit. Suurem jagu olime siiski koos. Nii et oma keel saiti rääkida ja sa mõtled seda. Eestlaskond oli seal väga tugev, kõige suurem laager, kus ma olin Mardo, seitsmes Sazonov asulas, oli omamoodi väikene linn. Koos kõrvalasuva seitsme esimesega oli seal 3000 meest. Ja kahest 1000-st, mis suurest tsoonis oli, tegime kunagi arvestuse. Ta eestlast kaks lätlast 300 leedulast, et 600 baltlased kokku. Kas sa mäletad oma kohtuistungit ka? Mälu on kord juba selline asi, mis püüab ebameeldivat unustada. Kohut mõisteti meie üle Kaheteistkümnenda ja 13. märtsil 1957. Istungit juhatas kauaaegne NSV ülemkohtu esimehe asetäitja Pavel Afanasjev. Muide vahele märkus sedasama Afanasjev. Veel mõni aasta tagasi oli siseministeeriumi juures rehabiliteerimiskomisjoni liige, nii et tõepoolest kits Kärneriks pandud vana timukas, kes oli alustanud oma karjääri juba 40. aastal. Narvas hiljem sõjatribunali esimees, hiljem prokurör. Ja siis suunati ta lõpuks ülemkohtusse. Mäletan küll, see oli huvitav elamus, kahju. Kunagi vast ma kirjutan sellest. Et kas teid poisikesi siis tõesti keegi kaitsta ei suutnud, ma ei ole sellest ajast ju üldse pärit, te olite nii noored. Te olite nii noored vanuse järgi siiski veel täiesti lapseohtu, kas ei leidunud ühtegi jõudu, mis oleks seisnud ka teie eest? No kuule, kus riigis me elasime. Sellest ei olnud midagi meil isegi noh, just meie nooruse tõttu me olime seitsmeteistkümnenda 18. kaaslased. Just meie nooruse tõttu tundsime ennast isegi ülendatud kõrvad liikusid, kui prokurör oma kahetunnist süüdistuskõnet pidas. Sealt jäi niisugune mulje, et kui ei oleks kangelaslik KGB meile jälle üle saanud, siis oleks võib-olla Nõukogude võim Eestis juba kõikuma löönud. Milline oli sinu meeleolu minnes olid sa trotsi täis? Ja loomulikult ilma trossid, ta ei oleks üldse, sest põrandaalust tegevust harrastama hakatudki. Ja see, mis tuli tol ajal isegi praegu, ma leian, et see oli täiesti loogiline ja mitte mitte midagi erakordset seal ei olnud. Me arvestasime isegi noh, kui me saame teada, et meie paragrahvile äkki on 10 aastat, siis me tundsime ennast õnnelikuna, sest me olime väga palju kuulnud kõigile, antakse 25 ja saadetakse eluks ajaks sinna. Seistasid ära kogu oma aja ja laagrikeeles kellast kellani. Kas sul ei olnud kiusatust või ei sunnitud sind kirjutama sedasama armuandmispalvet? Ma olen lugenud raamatuid nendelt inimestelt, kes on istunud ja ja olnud laagrites ja ma saan aru, et et ahvatlusi oli. Ei ise kirjutama, seda mõtet ei tulnud, pähe oli teine vabanemise viis niinimetatud kaebused. Ja tundras selle aasta suvel korra mul oligi isegi niuke. Juba tunne, et ühe jalaga olen väljas, sest minuga kaebus. Nõukogude Liidu ülemkohtule protesteeriti saadeti tagasi Eestisse ja momendil see tähendas enam-vähem kindlat vabanemist. Aga ilmselt astusid vahele jällegi minu head tuttavad pagari tänavast ja lasid mul lõpuni istuda neil tõenäoliselt meie laagriorganisatsioonist selle aja peale lõhn ninas ja ei tahetud, et liiga palju, võib-olla ka välja saaks. Kas sina said kirju või ise saatekirju? Joo kirjavahetuses oli seal üks olulisemaid päris lõpus, sest pean ütlema, et mina olin kullaagis selle hirmsa koha kõige parematel aastatel aastal 1955 kuni 62. No need olid niuksed ajad, mida seal ei ole enne olnud ja tulnud ka kuni lõpuni. Algas niuke pidev režiimi karminemine, aga noh, mul õnnestus lahti saada siis oli kirjavahetus piiratud viimased kaks aastat, aga varem oli kirjavahetus täiesti vaba ja noh tead isegi, et sõjaväest poisid armastavad kole palju kirju kirjutada. Ega meie ei olnud teistsugused. Vea. See on minule näiteks üllatuseks, et kirjavahetus sel ajal veel vaba oli, aga noh. Laager on laager, ega seal ilmselt mingisugune rõõm ja meelakkumine ei olnud. Kas teie tegite tööd nendes laagrites, kus sina olid? No ja töö pidi olema iga nõukogude inimese püha kohus, meile rõhutati seda eriti, aga noh püüdsime nii palju viilida, kui vähegi võimalik. Siis päris sunnitööd enam ei olnud. Aga mittetöötamise eest karistati nii et katsusime nii enam-vähem tõeliselt tööd tegime võib-olla viimane aasta, see oli natukene raha vaja lahti saamiseks meliseid, kujutate, maksti seal. Mis tööd sina tegid? Seal oli puidutöötlemise kombinaat. Ja see viimane koht, kus ma olin, oli niinimetatud masinat tsehh kus kõikvõimalikud, et röövlid freesid ja nii edasi, millega need valmistatud televiisori, raadiokaste, puust kellakarpe, neid kellasid võib-olla praegugi oli olemas. Ja seal lõigati need detailid ja tehti kate moodi parajaks. Aga no ma töötasin seal kõikvõimalikes kohtades, Molon, Pagaria voorimees ja lukksepp ja tont teab kes veel. Püüdsid sa astuda Tartu Ülikooli isegi ei võtnud seda ette? Umbkaudu ma kujutasin ette, mida see tähendab moli laagrikaaslasi, kes said sinna astuda, isegi ära lõpetada, aga kerge neil igatahes ei olnud. Ja teine asi, ma olin ikkagi niivõrd jonni täis, et ma teadsin, et nad, kui ma isegi sisse saan. Ta teaduskond oleks võinud isegi teadmiste põhjal saada, et siis masimese kursus olen sunnitud sealt lahkuma, sest ma ei tunnista neid niinimetatud parteiaineid. Mida, noh, inimesed on võtnud kui lihtsalt ühte paratamatut ebameeldivuste. Kui peab valetama, siis peab valetama, palun. Ma tõenäoliselt ei oleks saanud sellega hakkama. Kui sa nüüd tagantjärele tagasi vaatad, kas see, see oli kaunis suur ohver, kas see õigustas ennast? Oli see õige käik, et sa ei neelanud seda kibedat pilli alla? Ei astunud. Oli ma ei tea, ma ei ole kunagi seda kahetsenud ja ei ole mul mingisugust valaväärsust midagi niisugust ka olnud. Et ma olen nüüd ilma harimata praegusel momendil, millal eriliselt klammerdutakse taas nende nõukogude aegsete diplomite külge vahel natukene tarvitab, aga ma tunnen, et mina ei ole õige mees selle vastu protesteerima kohe. Joahhaa, sul endal pole üldse mingit haridust, mis õiendad, kas keegi on sulle öelnud otse ei ole, aga noh, ma ütlen, kui ma hakkaksin seda diplomi jumaldamist, mis praegu on moes hakkaksin mingil moel kritiseerima Jentsiooni, või mis sellest edasi sai? Aastane, kui ma siia tagasi jõudsin? No võid ette kujutada, millega üks 24 aastane noormees, kes on seitse aastat konserveeritud olukorras tegelema hakkab jõudsid kõik ära teha. Muidugi, põhiline tuli töötada, ennast üleval pidada. Uut organisatsiooni Me asutama ei hakanud, sest 62. aasta õppetund oli värskelt meeles. Omavahelised sidemed jäid ja noh, lõpptulemusena sealt kasvas välja see Eesti vastupanuliikumise viimane kiht. Tissidentlus. Lasin nagu ikka siis juhtus niisugune. Jällegi ma ütleksin, õnnelik moment, et ma jäin tuberkuloosi raskele lahtisel kujul. Haiglas oli hea elu, väga hea toit, vaba aega, kui palju. Millegipärast leidsin siis ühe. Tõenäolisust oma keeles luuletada, ma olen püüdnud poisikesepõlvest peale, aga noh enne enesekriitika oli mingil moel olemas ja ei tulnud sealt midagi välja, aga siis leidsin selle millega, mis, mis läks läbi ja no siis sai minust luuletaja. Seal liikusid luuletraditsiooni piina siin linnas vist päris kaua aega, elasid päris aktiivselt seltsielu ja ja vahetatakse Tartu kohvikutest ja tänavatel ja, ja väga aktiivse suhtlejana. Kui mina Tartusse jõudsin 82. aastal olid sa täiesti endasse tõmbunud ja lubasid väga väheseid inimesi endaga kokku. Mis oli selle põhjuseks, et sa nõndaviisi ära läksid sinna Annelinna ja legend räägib, et sa ei käinud aastate viisi Tartu südalinnas. Jällegi vale ja ma pidingi palga järel käima kaks korda kuus. Palka maksti Tähtvere tänaval. Aga no ja legendid on ilusad asjad, ainult valed. Tõenäoliselt lõplikult täiskasvanuks saamine. 70-l aastate keskpaiku ma niimoodi eemale jäin. Oli masendav aeg, lootusetu aeg. Ja tundus minule vähemalt tundus sel ajal niimoodi, et tuleb ette valmistada väga pikaks. Ebameeldivaks raskeks ajaks, selleks oli kõige parem ennast konserveerida. Sest noh, see nagu sa ütlesid, palun, see on muidugi jällegi sinna. Legendi juurde kuulub vale, ma võtsin hea meelega kõik inimesed vastu. Üks põhilisi vabaduse tundemärke minu jaoks on just see, sa suhtled nende inimestega, kellega sa tahad suhelda mingisugustes, töökollektiivides või kohviku seltskondades. Kuid elus pead sa tihti suhtlema nende inimeste, kellega sa ei taha suhelda. Aga öövahi elu kõige meeldivam külg oli see Ühelt poolt võimalikult palju võimalik üksi olla, teiselt poolt tõesti käia läbi nende inimestega, kes meeldisid ja kellega tahtsid läbi käia. Mul on mulje nendest juttudest, mis räägiti siis nende poolt, kes käisid sinu juures seal selles väikeses putkas, kus olid, et sul oli seal alati keegi, et üksi sa seal nüüd küll ei olnud. No ei, Dio ikka mõni öö tuli päris üksi ka olla. Aga muidugi noh, see oli ka erineva intensiivsusega, sest needsamad sõbrad ja kaaslased said kavanemaks, tekkis neid perekonnad ja sõitsid ära teistesse linnadesse, üliõpilasnoored. Nii et oli nii ja teisiti Aga kellaaeg oli, ma ei kahetse taga sugugi mitte. Ava see, selline suletud elu, sul kestis? Öövahi ametit pidasin ma 1969.-st kuni 1988. aastani. Ligi 20 aastat. Aga mis põhjusel sa sellest loobusid, kas sinu keeritamisega sai hakkama Ain Kaalep? Hoopis teine mees, kes akadeemia käima pani nimelt Hando Runnel. Lätlasel loomulikult. Ma aeg hakkas muutuma, sellest ma sain isegi aru. Seitsmendal aastal olime ühest või teisest asjast juba osa võtnud nii-öelda urust välja tulnud 88.-le rohkem 88.-te algus oli viimane kokkupõrge julgeolekuga. Aga noh, oli näha, et nende hambad on ka nüriks järeldad peale. Võrdlemisi väitlase kiusamise ei suutnud mitte midagi teha mulle. Ja siis, kui Haldo pakkus mulle akadeemia kampa tulekut. Ma palusin küll järelemõtlemisaega ühe päeva, aga järgmisel päeval ütlesin hästi, proovime, vaatame, mis välja tuleb. Ja see on kestnud nüüd juba praeguseks mitu aastat. Sa ei ole ometi mõelnud sellele, et tagasi minna. Vist jah, ei oleks see kerge, aga noh, kunagi tuleb niikuinii tagasi minna. Pensioniaeg kätte jõuab. Kas sa mäletad seda päeva, kui Tartus siia KGB majja sisse rünnati ja ja plats puhtaks löödi, mida ütles sinu süda? Ma kuulsin sellest, aga ma ei võtnud sellest osa. Siis ta ütles, ma aimasin seda, mis tegelikkus tõeks osutus, et kõik, mis tõesti vajalikke väärtusi kui nende poolt ammu juba kõrvale toimetatud jäetud mõned tühised või isegi võltsitud dokumendid maha. Nii et sellest suurest võidust ei tulnud lõpuks midagi välja ja majalasti paar aastat lisaks veel laguneda. Praegu Tatu kirjanik olla tõsisem probleem, et missa. Majast. Sa oled seda maja vaadanud ka sellest küljest, et kui palju jõudu ja vaeva kirjanikel sinna peale võiks minna, kas sa arvad, et sellise minevikuga maja väärib seda? See on Tartu Kirjanduse Maja, mille segistid lihtsalt konsulteerisid hõivasid kasutasid ebaseaduslikult. Nii et nende juuresolek ei tähenda küll me sind ei sega, ei sega. Ja nende lõhn läheb sealt ka välja, on ta seal praegu? No praegu, selles oled sa käinud seal, olen muidugi praeguses lagunemis olukorras, noh võib-olla on üht ja teist tunda ja isegi leiab mõne paberilipakaga, kus mõne nimi peal on ja nii edasi. Aga sellest kõigest saab lahti. Aga see on ikkagi vana ajalooline Tartu maja kellelegi paruni linna residents, kõigepealt siis Eesti ajal Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse seltsimaja, millest eriti Bernard Kangro huvitavalt kirjutanud Omarbojate Searbajate kaasajas, nii et see on ajalooline maja ja jääb selleks kas selles majas ei toimetatud väga pikka aega ajakirja Eesti kirjandus. Nii eesti kirjandust kui ka Loomingu toimetus oli sealsamas. Kas Tartu kirjanikud üldse suudavad oma maja pidada praeguses seisus, kui me teame näiteks viimaseid uudiseid seoses loominguliste liitude ja nendelt raha ära võtmisega valitsuse poolt? See on muidugi raske probleem, aga no sellest ma soovitaks rääkida rapoffeli või Aivo Lõhmusega, nemad teavad rahaasju paremini. Kahtlemata on raha kuskilt momendil võtta ei ole, aga eks me nuputame midagi välja. Me oleme rääkinud kirjast akadeemia ka oma varasemates saadetes, Ain Kaalepiga, kas sina oled akadeemiat näinud oma vaimusilmas just sellisena? Praegu on, oled sa temaga rahul? Kindlasti Kaalep pole seda juba rääkinud, et tema kasvas ülesse vana eestiaegse akadeemia toel, mina niisamuti, kuigi meil on 10 või natuke rohkem aastaid vanusevahet, aga ma olin varaküps laps ja hakkasime juba 10 aastaselt selliseid asju lugema, et Akadeemia mul isegi tänapäevani võrdlemisi hästi meeles. Meie ajakiri ei ole tema koopia, aga võiks öelda, ta on loomulik jätk. Sest eesti ajal sellist, nagu meie ajakiri praegu on ei olnud vast vajagi. Ja meie jälle nagu oma sellist kohta, mida, mille ühelgi teisel perioodil väljaandel ei ole. Et selles mõttes, kui me tahaksime teistega sarnaneda, Me käiksime hästi kähku alla. Üks Tallinna ajakiri püüab meie pealt mõõtu võtta. Tema, tema, tema tulevik tundub olema palju ebakindlam kui meie oma. No nüüd läks niimoodi kogemata peaaegu et. Ma tahtsin veel natuke rääkida sellest ajast, kui sa olid seal oma väikeses valvuriputkas. Ma tean, et te jõite seal palju teed. Oli sul mingisugune eri sorti tee, mida sa pakkusid oma külalistele. Teie sorte ei ole nii palju. Parimaks pean ma siia maale küll Seiloni teed, aga seda pikka aega ei olnud üldse saada. Teiega on väga lihtne, tuleb lihtsalt kangebki. Ja siis, siis on tal teistsugune toime. Kahju. Mul on mingi millegipärast niuke tunne, et mitte ainult mina, vaid teised laagritest tulnud lõid Eestis teejoomise kultuuri. Parem see tee, mida ma lapsepõlvest mäletan, see oli ju hale kollakas vedelik, millele kuuma vee sisse segati ekstrakti see tee, mida mina joon, on seesama ekstrakt. Lagle Parek on jaganud oma väga teraseid retsepte Donald laagrist kaasa. Tõepoolest laagris olevad inimesed on uskumatult leidlikud. Rääkisime natuke nendest jõulutoitudest, see ei nimetanud päriselt, mida te seal sõit ehk ütlesid, et eestlaste toidud olid rasvaselt? No mida te seal ikkagi tegite? Jõuluks? Kuulge, kas kulinaaria räägib, mis vangidesse puutub, siis oli meil isegi niukene uhkeldav ütelus, et lang teab kõik, kõik vang saab kõik laiali, ta kuidagi teistmoodi vang teab kõik. Wang Mang oskab kõik, lang saab kõik. Muidugi leidlikkus olles me tegime, noh. Kes seda enam mäletab, ükskord on mul siiski meeles. Me püüdsime vanu rahvuslikke jõulukombeid meelde tuletada. Küpsetasime niinimetatud jõuloorika, sest praegusel ajal on rahval täiesti meelest ära läinud niukseid, asju tehti, tehti sea kujun leiva või saiapäts täideti pekiga pekki pirakas, aga võiks ka ilma selleta olla. Pandi ahju, küpsetad nagu leiba ikka. Põhja-Karjalas tehakse midagi sarnast nende rahvustoiduna, ainult et lisatakse sinna ka kaalikat tulid või porgandit või midagi sellist, jaga pekiga segamini ja tuleb selline suur suur krõbe leivapäts. Siis lõigatakse selline pealgi pealmine kiht ära ja kahvliga süüakse täitsa tavaliselt sealt seest lusikaga koos koos rasvaga, mis sinna on tekkinud, aga tõepoolest, ega me kulinaariast ei räägi rohkem ja, ja jätame nüüd need jõulutoidud. Sinu sõbrad ja tuttavad, ma olen nüüd päevade jooksul, mis ma palusin endale ajapikendust rääkinud mõne inimesega sinu lähikonnast olid üsna kindlad 80.-te aastate keskel, et sa ei tule välja. Sa ütlesid, et Hando Runnel tõi su sealt välja, milliste argumentidega? Ikka sedasama argumendiga, mis mulle eluaeg on peal läinud, aga võib-olla nüüd enam ei lähe. Et on vaja teha Eesti rahva huvides. Ja no see on seal, see oli ainuke, kõige kindlam. Ta ei püüdnud mind eriti meelitada. Isegi noh, oli kuidagi ebalev, et noh, et võib-olla sa ei saa hakkama. Aga noh, proovida ju tasuks proovisingi passi sain hakkama. Sul on hirmus kirev elu olnud. On sul jäänud midagi suurt tegemata mis seal kõik on tegemata jäänud? Ma ei kahetse midagi, mis tehtud, aga mis tegemata jäänud, seda võib-olla rohkem kui kaheksa eluks jätkub. Aga no see on paratamatu Louisa elada väljaspool seda keskkonda, milles elame, oled pandud ja vaeval ilmselt see ongi mõjutanud ka minu elukäiku. Kirevaks ma neid ka ei nimetaks. Mõne kandi pealt võrdlemisi monotoonne olnud vaenukeste sakkidega. Kujutame graafiliselt ette tõusud ja mõõnad, üks vahe, ma isegi püüdsin endale luua teooriad mingisugust Seitsmeaastasest tsüklist, aga see muidugi ei pidanud paika. Kes on olnud sinu kõige tugevam mõjutaja mõtlejatest või kirjanikest, keda sa oled lugenud asunooni tekst, mida sa kordad? Raske asi, mul ei olegi praktiliselt niukesi kindlaid mõjutajaid olnud ei elavate inimestega üksikute teoste hulgast maale ahminud võimalikult palju, võib-olla pannud rohkem rõhku kvantiteedi kvaliteedile, tekkinud väga kiiresti lugema. Ja noh, eriti vahiaastatel oli mul ideaalne võimalus vahetpidamata lugeda, raadiot kuulata. Aga niisugust kindlat eeskuju, kindlat mõjutajat. Kadunud isa kasvatas mind Jaan Tõnissoni vaimus. See oli temale kui Tatuaaritlasele ainus loomulik. Ja poisikesena ma olin ikka väga kindel Tõnisson Jaanlale. Hiljem ma olen Eesti ajalooga mingil määral tegelenud ühteteist ümber hinnanud. Minu jaoks on nad suured kõik, olgu ta siis Tõnisson, Päts, Laidoner või ükskõik, keegi teine siis Eesti vabariigi tegi, teda juhtisid tollal. Et niimoodi ei saa isegi sealt otsida iidoleid. Võib-olla ma olen liiga suur egoist olnud, et ei ole leidnud endale mingit nihukest kummardamisobjekti. Oled sa Eesti vabariigi kodanikuna käinud hääletamas viimasel kahel aastal. Ainult Eesti Kongressi. Oled sa kriitiline praeguse valitsuse suhtes? Aga loomulikult ja minu arust see on üks mittekodanikuvabadusi, vaid kodaniku kohustusi alati kriitiline selle valitsuse suhtes, mis parajasti võimul on. Selle vastupidine hoiak, mida ma olen mõnikord mõnede inimeste juures täheldanud, et kummardada igat valitsus, mis parasjagu võimul. Mul on, see on, tõenäoliselt lõi meie no mitte eriti pikast seisvast minevikus võib-olla tsaariajal võib-olla veel paremaks. Et võimulolija ees pead kummardama, võimulolijate kritiseerima, tähendab sõimama niipalju kui säpp jätkub ja ja otsekohe muutma hoiakud, niipea, kui see võim kukub, mingi uus sinna asemele tuleb. Sest ainult nii võib võimu hoida mingisugustes piirides võimul üks inimeste kõige suuremaid rikkujaid inimesel on absoluutne või kui võimul ei ole vastuseisu opositsiooni siis ükskõik milline võim, paremate inimeste käesolev muutuda kuriteoks. Antsul tekkinud ohutunne viimastel kuudel. Ei ole. Ei oskagi öelda, miks see peaks olema muidugi printsi, mis siin toimuvad. Panen noolega tähele ja näen, aga need lähevad ka täiesti loomulikku rada. Mingit erilist ohutunne, et senikaua, kuni Venemaa püsib sellises kaottides olukorras nagu praegu ei saagi meil tekkida. Kui ta ennast kogub võib-olla järgmise sajandi alguses, siis on tõenäoliselt globaalprobleemid muutunud niivõrd ohtlikeks ja niivõrd üle üldistaks, et üksikud natsionaalsed probleemid, innovatsioonide vahelised probleemid kaotavad igasuguse tähtsuse. Mis on selle lõppeva aasta kõige meeldivam mälestus sinu jaoks? Küsida äkki. See on niisugune tüüpiline raadio küsimus, sellele paremini vastata, ma ütlen, et mul on hea meel, et üks aasta veel elatud sai. Loodan sedasama järgmiselt. Mingit niisugust eriti meeldivat. Ei isegi ei hakka meelde tuletama.