Tere päevast, augustikuust on peatselt saamas mälestus, kellele, missugune, oleneb vaatenurgast. Puhtlejaile jagus päikest ja soojust küllaga. Lõpuks veel müstilist täiskuu. Ööd. Oli palju kõikvõimalikke kokkutulekuid, kontserte ja muud meeltülendavat. Läbi Eestimaa tuhises tiigrituur. Nüüd on tiiger Tallinnast tagasi, näis, kas hakkab väiksemates linnades ja maal uusi töökohti robinal tulema. Aga vaja oleks neid muidugi kibedasti. Kui ma ei eksi, lipsas teleuudistest läbi arv 471, mis näitas tänavu Tallinnas korterist välja tõstetud, kes ei tasunud kommunaalmakse. Vaevalt usutav, et igas korteris vaid üks inimene elas. Küllap olid ikka pered kahh ja võib oletada, et tegemist oli tööta jäänud inimestega. Mis neist edasi saab? Kindlasti esitavad sama küsimuse endale ka paljud maapered, kelle jaoks augustikuu tegi selgeks mõnegi karmi tõe. Aga teadagi sureb viimasena lootus ja annaks jumal, et meil oleks, millele loota. Augustikuu viimast täisnädalat mereäärses kodupaigas veetes avastasin ühel päeval, et taevaalune ja rannaäär olid kummaliselt. Vaikseks jäänud. Kuidagi. Ehkki olid ära lennanud pääsukesed, tiirud, naerukajakad, nõnda kustub suve sära, mõtlesin ja inimene jääb läheneva siidi sees vastamisi oma mõtete ja mälestustega. Ja mõistagi lootusega, et küll tuleb uus kevad ja toob tagasi ilu ja rõõmu. Ent ilu ja rõõmu võime ka ise üksteisele pakkuda, kui me teistest inimestest oma kaaslastest hoolime. Ja üksikud meist suudavad seda jagada paljudele. Tänase saatega, mis on lindistatud 1997. aasta lõpus tahame mälestada ühte niisugust. Inimest keset tänavust suve päriseks lahkunud lauljat Tarmo Pihlap Ei muud, kui. On ta ei. Sest poisist. Ja juurtest on sirgu. Lugupeetud kuulajad, te olete sageli palunud mõttesse Tarmo Pihlap laule. Täna ma otsustasin paluda saatesse Tarmo Pihlap enda. Et võib-olla teeksime koos tagasivaate sellele aastale, mis nüüd kohe-kohe läbi saab. Ja ma küsiksin, kas te olete rahul selle aastaga selles mõttes, et olete te saanud nii palju laulda, kui te olete tahtnud? Kõigepealt tere kõigile ja aitäh saatesse kutsumast. Laulda saab kogu aeg piisavalt palju, muidugi sinna annab üht-teist reguleerida, aga, aga ega seda öelda nendelt laulda vähe. Oleks sellel aastal saanud küll kuidagi ei saa. Aasta sisse mahub üsna palju esinemisi ja selle aasta kevadel poole ilmus ka teine CD-album. Nii et võib öelda, et lõppev aasta on olnud üsna töine. Kui palju nendest laulmist eest on olnud vanemate inimeste ees? Ma pean kõigepealt tänama vanajumalalt, et minu publik on tänaseks hetkeks üsna laia vanuseskaalaga alates lausa viie-kuue aasta vanustest lastest kuni siis väga kõrge eani välja, nii et ma olen esinenud väga paljudele, aga sõltuvalt sellest siis ka muidugi repertuaari valik, sest on selge, et ega päris niisugused iga päev raadiomeetrites kõlavad lood, mis valdavalt onju pandud nii-öelda tümpsu kastmesse. Noh, see ei lähe eriti. Me meie vanemale generatsioonile ja seda ei olegi vaja iseenesest, sellel muusikal on oma kontingent kuulajaid, aga samas on hea meel muidugi tõdeda, et ilmselt see see nii-öelda buum ja hullustus hakkab vaikselt, mitte hääbuma, ta jääb kindlasti tantsusaalidesse alles, aga, aga kontserdilavadel ja raadioeetrit, seda ilmselt selle muusika osakaal siiski vähenemine ja sellest on muidugi hea meel, sest sellel natuke liiga pikk perioode liigad tapalt üks rull. Seda küll ja selles mõttes on need laulud, mida teie laulate muidugi meeldivalt erinevad, kõigest sellest muust, aga te laulate neid juba nii tükk aega tähendab juba sellest ajast peale, kui see tümps oli tõesti täies jõus, teil pidi sisse jätkuma ikkagi usku sellesse, et te teete õiget asja ja mille järgi te üldse Mina olen selline isepäine Sõnn ma usaldan iseenda maitset võib-olla kõige kõige rohkem ja loomulikult, eks ma ole ja püüa olla kursis selle noh, räägime siis turukonjunktuurist, ütleme ka popmuusika puhul, aga see ei tähenda seda kaugeltki, et ma peaks kaasa jooksma iga iga selle moevooluga, mis tuleb. Aga see muusika, mida valdavalt mina olen laulnud ja millega seostatakse siiski Tarmo Pihlap nime, ma võin praegu juba omades piisavalt pika staaži 27 aastat peaaegu ei ole mitte vähe suurel laval. Võin öelda ikkagi päris kindlasti, et ega see muusika ei kao mitte kusagile, ta võib-olla jah mingil ajal noh, mitte nii esile, tuleb läbi läbi raadioeetri ja, ja ka telepildi, aga sellel muusikal on oma publik olnud, on ja ka jääb ja, ja kui võib-olla selle suveni võis v-le võib-olla isegi möödunud suvel 96. aasta suveni, võis veel ju mõelda, et noh, võib-olla mina ja minuvanused ja minu generatsioon lauljad ja veel vanemad, et nende laulud on nii-öelda lauldud? Ei, seda nüüd küll öelda ei saa, sest käesoleva aasta suvel nüüd sai, sai ise kogetud seda, et selle muusikapublik on olnud, eksisteerib ja jääb ka eksisteerima ja seda muusikat kuulatakse ülimalt hea meelega. Seda tõestasid suvised kontsertreisid ja tuurid alatades siin tuuriga, mis värvi on armastus, mina olin seal üks nooremaid kuni kuni lõpetades soliidses eas Kalmer Tennosaar ja Heli Läätse ja selliste nimedega ja seda kontserti kuulasid nii noored kui vanad, nii et ei ole vaja näiteid otsida. Faktid on kangekaelsed. Hobu, millal sa absi laasmaailmas ringi rännata? Sorr. Pluss. Selli ja päiksepaistega. Ela. No kutsuti ja päiksepaistega. Te ütlesite, et te olete sõnn, kas ka sünnipäralt? Just nimelt seda ma silmas pidasingi, ma olen pesuehtne Sõnn, aprillikuine, kevadine ja, ja kõik see, mis sinna juurde kuulub. Kas see tähtkuju on pisut ka seganud suhetes kuuldavasti sain, on väga-väga õnnelik. Ja selle vastu ei saa vaielda, aga tähendab nii palju, kui mina tean. Kui siin on välja vihastatud, siis temaga nagu on, väga raske juba edasi. No selles mõttes on jälle suur edumaa sõnnil kõikide muude täht kui teised, et sõnni välja vihastada, selleks läheb kolossaalselt palju aega ja siis peab ikkagi midagi väga katastrofaalselt toimuma. Ja muidugi kui see hetk on käes, siis, siis on siis orgeneemale seisan raskusi küll kinni. Ja mis nüüd muusikasse veel puutub, siis mulle tundub, et selleks, et neid meloodilisi ja sõnumiga lugusid kuulata, see ei tähenda ju seda, et, et peab olema tingimata vana inimene, see tähendab seda, et inimene peab enda jaoks olema, no siin elus mõned asjad selgeks saanud, eks paljudele tuleb see tõesti aastatega, aga sugugi mitte kõigile osa inimesi saab oma tõed juba varakult selgeks ja peale selle on ju ka nii, et ega see, kui inimesel on palju aastaid, ei tähenda seda alati, et ta on vanainimese hing võib olla vägagi noor ja vaadake, küllap te olete palju näinud, missugust sara võib paista vägagi eakate inimeste silmist. Olen teiega absoluutselt nõus, sest aastanumber sünniaastanumber ei tähenda veel seda, teeme tõesti, võiks olla raugastunud, ma ei hakka näiteid siin isegi tooma, neid on piisavalt palju, kus, kus inimene eluaastatelt on väga soliidses eas, aga vaim on ergas ja silmavaade selge ja, ja sama võib öelda ka noorte inimeste kohta tagasi tulles selle lause juurde, et ega need sellised meloodiliselt ja võib-olla pisut nukrameelsemad ja nostalgiaemad meeleolud lauludes. Ega see ei tähenda seda, et et seda peaks kuulama nüüd vanamutikene või vanataat kusagil kaminatule paistel ja pisarad poetades seda, seda muusikat tarbivad kõik ja ma sellel suvel nägin jälle järjekordselt, et no mida võiks teada, üks viie-kuue-seitsme aastane üheksaaastane laps sellest ajast, kui tulid valged roosid või mustlane, aga, aga tal on kõik sõnad ka peas. No hea küll, 20 viieaastanegi võib nina krõmpsutada, aga, aga, aga vot see meesteta kaua. Aga viie aastane oskab neid laule juba peast? Mul on see üle tohutult hea meel. Ma tahaksin jälile jõuda ikkagi verele. Mulle tundub Tarmo Pihlap, et teil on eakama inimese ja selle meie vanemate inimeste põlvkonna suhtes niisugune kena respekt ja, ja selline hea soe suhtumine olemas, mis on kindlustanud teile selle kuulajaskonna, jääb see edu, mis teie laule saadab, on ilmselt ikkagi sellest, et te suhtute nendesse inimestesse lugupidavalt. Austus ja vanema inimese elutarkuse hindamine on need omadused, mida nagu teeselda ei saa ja nende puudumine tuntakse kohe ära. Võib-olla võib-olla need on teie enda vanavanematelt? Küllap on teil selles kõiges õigus, sest eks see noore inimese areng algab ju ikkagi ütleme siis moodsalt lastetoast. Kuigi mina olen ju ikkagi teise ajastu laps ja lauldi, Me lapsed, Lenini lapsed, Stalini. Ilmselt ma sain selle, mida, mida saama pidi ja võib-olla veel tänasel hetkel. Alati on ju Jaaietatud, vot meie ajal oli teisiti ja paremini. Võib-olla meie ajal oli siiski midagi noh, midagi sellist, mida tänasel päeval kas ei ole või on vähe. Me oleme oma vanematega saadetud, no no nii on ja, ja see, et see repertuaar mida, mida jah, ütleme siis vanemad inimesed nagu tahaksid kuulda ja kuulata see mulle kuidagi. Me lähedane Maiva eitagi seda, et, et on, on mõningad lood, mis mind ikkagi täiesti jala pealt ära viivad. Siin on muidugi ka ilmselt sellised aastatepikkused, ajalooliselt nüansid. Ma olen täiesti veendunud, et üks etapp minu elus, et kui seda poleks olnud, pean silmas aastaid, mil ma läbisin väga tihedalt kuni perekonniti välja suhete tasemel Artur Rinnega. Kui seda eluperioodi poleks olnud vaevalt aga noh, asja oleks niimoodi omandanud, sest muidugi Artur Rinne on, on erakordne nähtus ja nimi eesti popmuusikas üldse. Jaa. Jaa, ja minu jaoks oli ta iidol siis kui noh siis kui mina olin põlvpükstes poisike, põhimõtteliselt, aga, aga saatuse sõrm oli selles mõttes heatahtlik ja viis meid mingitel aastatel ikkagi väga-väga lähedaselt kokku ja, ja me olime koos nii stuudios kui lavadel ja ja ma õppisin seda inimest tundma. Kuigi jah, olles enne ka omanud mingisugust nii-öelda informatsiooni selle inimese laulja artisti üleüldse inimese kohta, aga, aga jälle see vana palju palju räägitud ja ikkagi paikapidav elutõde. Et kõike võib ju kuulata ja mõelda, aga parim parim hinnang on ikkagi läbi enese silmade enda nägemuse nii-öelda, nii et selles mõttes nende heade rahvalike laulude juurde tagasi tulles. Ma arvan, et jah, Artur Rinne on siiski see, see persoon, tänu kellele minus on siiski mõningaid muutusi toimunud, seda kõike repertuaari silmas pidades, nii et noh, need on sellised paratamatult nüansid, mis on elus olnud. Juhuslikke asju meie elus tegelikult on tunduvalt vähem, kui me arvame, lihtsalt ei pea neid seaduspärasid, mis toimivad väljaspool meedia võib-olla kaugemal kõrgemal mõist. Aga mis te arvate, kas Artur rinnel võiks seal pole olles nüüd ka hea meel olla teist? Viimasel ajal päris palju mõelnud, et siis kui tutvus noh, olin üsna põgus, loomulikult ma teadsin, kes on Artur Rinne ja tema oli ka minu nime ja nägu juba kusagil kohanud ja näinud ega siis me ei siis me ei olnud mingisuguseid teab mis noh, sõprusest ei saagi üldse juttu olla tänu meie ealisele erinevusele muidugi hiljem kõik see kujunes nii, aga alga aastatel, ma tean küll, et siis oli siis oli näiteks Arturi suur nii-öelda soosik noorte hulgas oli Tõnis Mägi. Aga hiljem see, see arvamus vist muutus ja, ja kartuli olnud selline selline mees, kes nüüd langes kaela ja ja pajatas kõike seda kõike seda, mis ta võib-olla sisimas tundis, kuigi ta oli väga emotsionaalne, Neeme aga mõningatele niustele elulistele faktidele toetudes tuginedes võin ma öelda küll, et jah, üsna-üsna varsti üsna varsti ta nagu võttis mind omaks ja nagu ma ütlesin, me läbisime ikkagi perekonniti suisa ja leidsime väga-väga mõnusaid tunde küll kodus ja, ja väljas ja, ja napsiklaasi taga, isegi, mis seal ikka häbenen seda öelda. Ju teada-tuntud kalamees ja tal olid kalahõrgutised, tol ajal, kui meie poeletid olid valdavalt tühjad, olid temal kodus sellised kalahõrgutised, mida vist praegu isegi Stockmanni ei saa. Ja nii, et tema süda tõenäoliselt on rahul. No annaks jumal, ma arvan, et tal ei ole põhjust muretsemiseks. Kui jama ma raskusi söögis Saari jõululeiba koore sööda ja. Ja laia. Ta. Aegagi. Laena paali staapi. Vääriv. Kui nüüd tänase jutu otsi kokku võtta võib-olla kõigepealt ehk seda, mida te loodate ise uuelt aastalt ja siis mida te sooviksite Eesti inimesele ja Eesti eakamale inimesele sellel uuel aastal, siis mis õige peatselt paari päeva pärast algab? Ei julge eriti palju ja pikalt plaane teha pika perioodi peale ette, aga, aga ma arvan, et eks ta tule valdavalt samasugune, nii nagu läinud aastagi esinemised ja stuudiotööd ja salvestusi ja, ja võib-olla siin nii mõnigi helikandja näeb veel ilmavalgust ja ja mis, mis meiesugustel vabakutseliste rikka muudkui kui oleks aga publikut, kes, kes ootaks ja tahaks ja kuulaks ja vaataks Ja raadiokuulajale, selle eakamale inimesele, mis ma muud soovin, kui jätkuvalt ikkagi vastupidamist. Ma pean silmas loomulikult seda kõige tavalisemat elu igapäevaelu meie ümber. Ja ma olen ka ühes asjas päris kindel, et ega kui see vaakumi põhi veel käes ei ole, siis ta peaks vot vot kohe käes olema, kuigi ma isiklikult arvan, et et elu, mis meid ümbritseb, ega ta eriti palju hullem, ei saa enam olla. See, see kasv on nüüd ilmselt juba kätte jõudnud ja oleme üle elanud kõik. Kõik raskused, mis meie teele on, on lükatud ja mõistusega üle saanud, ma arvan, saame ka nendest. Nendest aegadest ülekus, võib olla. Ühel on antud siiski võimalusi rohkem kui kuid teisele, kuigi püütakse öelda selgeks teha, et stardipositsioon on olnud kõikidel ühesugune, millest mina isiklikult sügavalt kahtlen. Aga elame, elame edasi ja kõige vähem toob abi halamine ja haletsemine ja taganutmine, sest see on küll kõlab banaalselt, aga, aga paljuski on inimese enda teha. Tänane päevatee mälestussaade Tarmo Pihlap-ist on lõppemas. Hetk tagasi kuulsite teda lindil ütlemas, et palju on inimese enda teha. Küllap ongi ometi mitte kõik. Ja võib-olla ei peagi olema. Aga ruumi su kõrval käia peaks jätkuma igaühel, kel antud siin ilmas seda teha. Ja kui lõpuks päriselt lähed ning paljude meelest on see ülekohtuselt vara siis oled sulle antud ajaga hästi ümber käinud. Tänase saatemuusika valis vilja, kalme toimetaja oli Liina Kusma. Aitäh kuulamast ja olge terved. Etter. Ordu on hall pluss, muud ka saast. Ja maikuu.