Suvi kestab, olgu küll vihmadega, aga päikest näeme ikka ka ning seisab, püüdkem praegusest ajast võtta, mis võimalik. Seda soovitavad täna meie saates ka proua Signe välja taga ja härra Voldemar Kolga. Looduses leiab rahu ja rõõmu ka proua aks elanud, keda nädal tagasi meie saates kuulsite. Jutuajamise lõpuosa jõuab samuti täna teieni. Lisaks sellele, mida pakub suvine loodus, korraldatakse tänavu Eestimaal ka kõikvõimalikke üritusi. Ilmatu suur ja päris väikseid. Neistki tasub osa võtta, kui vähegi võimalik. Olen kindel, et näiteks Tiiu Aabla küla Päeval käinute mõte viib neid veel sügishallus või talve tumedusesti sellesse kaunisse suvepäeva, millest killukese teienegi täna toome. Lisaks anname väikese ülevaate ka Viljandi Pensionäride Ühenduse elluslikult kokkutulekut. Saate lõpus kuulete veel ülevaadet, selle nädala videvikus. Palume, kuulab. Harjumaal Loksa vallas Kiiu oblast peetakse külapäevasem päris esimene külapäev Kiyaablasega. Mitmes külapäev see võiks olla Loksa vallas, küsin seda Loksa vallavanemalt. Andres Almegi. Sellel aastal on ta küll esimene kõlab, aga enne seda on küla Pärnu olnud? Ei oska nii, täpset arvu ei olnud, nii et see traditsioon hakkab jõudu koguma, arv on kindlasti ja noh, huvitav on ta selle poolest, et see külase oma vana nime tagasi ja tema tegi nagu esimese külapäeva nüüd uue nimega. Aga jah, jah, kohalikud muidugi teavad, et siin on olnud kaks Haablat Kyobleegolgaablaga, vahepeal oli see kõik üks Haabla ja nüüd on siis tiivad uuesti kiivavla, eks see ole kõigi muude valla tegemiste kõrval vist üks niisugune rõõmsam tegemine. Arvan küll, jah, see näitab ju seda, et, et külades uuesti inimesed hakkavad nagu oma küla eest seisma, et külad hakkavad elama ja seda on tänagi näha. Siin on palju lapsi ja noori ja teil on vallas tehtud üks niisugune märk, mida te nimetasite siin külavanem, märk, mida see sümboliseerib? Ma võib-olla alustaksin hoopis kaugemalt, tegelikult Eesti halduspoliitika läheb sinnakanti, kus hakatakse liitma omavalitsusi kokku see tähendab seda, et võimleb hoopis küladest kaugemale, ääremaid tuleb juurde tugevalt. Siis tekkiski tunne, et peaks olema igas külas külavanem, kes siis suhtleb vallaga ja siis alguses käisimegi õhutasime külasi, et igaüks valiks oma külavanema oligi siia rannaküladesse sõitnud, lehitsesin vana kunagi Eesti-aegset. Kas ta oli siis omavalitsuste seadus ja lugesin külavanemate kohta ja seal siis leidsin niisuguse koha, kus külavanematel oli ka oma ametiraha. Ja siis tekkis tunne, et miks siis meie külavanema kehvemad on kui vanasti, et võiks teha ka oma ametiraha. Me nüüd otsimegi, niisukesi pidulikke sündmusi, kus me saame need üle anda. Siin ongi diiva, bla külavanem, eskaljuisemann, kust see märk nüüd on, vaatame kõigepealt vast ülemist siin peal on, kas selle tähendus on nii, et rooliratas on kaljuvisemanni käessingi Joablas ja keskel on mõõk, et ilmselt kaitseks, kui on kedagi vaja kaitsta ja seal on kala vist. Kala paistab ja no loodame, et, et rahvas on mind valinud ja nüüd on see märk ka, kui palju ta märk kaitseb ja kui paljult kasulik seal rahvale olla, seda ma seda ma ei oska öelda. Igal juhul on see suur usaldus rahva poolt suur usaldus siis ei jäägi vist muud üle, kui anda kogu oma jõud selle küla heaks. Eks ma muidugi püüan, aga kui hästi või halvasti see sellega hakkama saan, eks tulevik paistab, kohustused on ka ei teagi, missugused kohustused tulevad külavanemale ja teadlasele. No esimestel on alati raske, aga tänanegi päev näitab ju tegelikult, et on inimesi, kellele toetuda ja esimene, kes selle külapäeva mõtte välja ütles, on kunagine küla elanik Maret. Maista. Sina oled ju ka üks mu kooliõdedest ja me saime paar aastat tagasi kokku jälle ühel kokkutulekul, mis oli taas sinu tehtud. See oli siis Liisi kooli kokkutulek, no kuidas kiiva bla mõte oli juba nagu lihtsam tulema ja kergem teha. Jah, eks ta niimoodi olnud küll sellepärast et kui Ma kuulsin, et me saamegi Jaadla küla nime tagasi, rõõmustasin väga ja ma olen niisugust tüüpi inimene, kes alati mõtleb, kes tegema peab, kes siis muudkui ikka mina ja käisin selle idee välja siin teistele külaelanikele, sellest võeti aktiivselt osa ja tuldi minuga kaasa. Oleme jõudnud siis niisugusesse olukorda, nagu me täna siin oleme, palju inimesi koos, kõik rõõmsad, kõigile meeldib külapäev ja mul on hea meel, et ma selle ideega välja tulin. Jah, eks kodu ole tegelikult see see algpõhjus ja mõtle, miks niisuguseid asju üldse teha, sest lihtne on küll öelda jah, et sina ütlesid, et kes siis veel, kui mitte mina tavaliselt öeldakse, miks mina, eks ju. Aga, aga kodu on kõigile neile inimestele tähtis, kes siitkandist läinud on, sest noh, lihtsalt Mereäärse lapsed, nendel on ilmselt koduga natukene teine suhe, võib-olla kui linnatänavatel elanud inimestel ja noh, võib-olla ma teen küll neile ka liig, aga mulle tundus seni nii, et kaasatulijaid niisugustel üritustel on tõenäoliselt selle pärast juba, et inimesel on kodu väga tähtis ja minu arvates see on üks tänase ürituse juhtmotiive. See on tõesti nii, kui me külapäev hakkasime organiseerima, siis esialgu paistis, et ei tea, mis sellest välja võibki tulla, aga kõik külaelanikud võtsid sellest nii hästi osa keegi kõrvale jäänud, eks ikka sellepärast et kodu on meile kõige tähtsam koht maailmas. Üks nendest, kes on siin täna väga tugevalt kaasa aidanud, on kari nelke, kuulda oli, et see suur uhke lauatäis torti on sinu tehtud, rääkimata kõigest muust, mis seal kõrval on. Nojah, natukene jõudumööda ikka noh, elu on siit nüüd üks, 30 aastat, jah, olen ma siit ära olnud. Aga ma olen oma lapsi ja lapselapsi ikka õpetanud nii, et linnas on meie korter, siin on meie kodu ja natukenegi õlga alla panna, siis tegin seda, mida mina oskasin. Kellel on kusagil mujal juured kusagil maal? Ega need vist elu lõpuni päris ei, kodune ära linnas ja nii kui esimene võimalus on, nii tullakse maale. See on jah, praegu sunnib elu veel linnas olema, aga mine tea, kuidas edasi ja ja ma arvan, et vanaduspäevad ehk olen ma kindlasti päris kohapeal. Nii oleme rannalapsed sageli ju mõeldudki mõned aastad tagasi, kui me saime linnas bussijaamas kokku, Maret, sul oli see probleem, et kas jääda edasi sinna, kus ta oli terve elu õpetaja olnud, siis Rapla maakond ei tulla siia ja ma väga tahtsin, et sa siia tuleksid ja just selle mõttega, kui ükskord jõuame sinnamaale, et on võimalik tulla kodukanti, tähendab, kui on riigid lõppenud, et siis siis oleksid jälle need samad omad ees ja mul on sellest väga hea meel, et sina tegelikult tegid selle tee juskui lahti. Jah, mulle meeldib mõelda ja vaadata kodu akende tulesid ja mind kohutab mõte, kui koduaknad on pimedad. Mulle meeldib ikka, et koduakendes oleks alati valgus. Selles mõttes ist vallavanem on õnnelikumas olukorras, teie ju oletegi siitkandi inimene. Ma päris ranna inimei ole, ma olen küll Loksa valla inimene eluaeg olnud ja noh, tegelikult ma olen sõnnik, Kõllus vanasti liiga kõnnu vald kodust väga kaugele ei ole pidanud minema, ma usun, et see turvatunde terveks eluks kindlasti. Jaa. Mulle tundubki, et need inimesed, kes kõik siitkandist mõtlevadki natuke teistmoodi, paremas mõttes ja ma loodan ka ega siis muud, kui et oleks neid järge, et rohkem, et oleks igal pool niisuguseid oma külapäevad, et see oleks traditsioon, et inimesed oma kodukohta hindaksid ja selle heaks oleksid nõus midagi tegema. No kes siis ikka meie heaks teeb, kui me ise ei teeni. Ma kutsun ka kõiki külavanemaid üles, et nad hoolitseksid oma küla eest, eks mina püüan salvest hoolitseda, et ilu ikka kestaks. Jah, täpselt nii. Ja nüüd siis Piret Kristi abiga Viljandisse. Tarvastu, Saarepeedi, Mõisaküla, Võhma, Ahja, Sürgavere, Kõpu, Karksi läind paiku üles lugedes saame Viljandimaa Pensionäride Ühenduse suvepäeva esinejate geograafia ja peetide suvepäev sammulis 25. juulil. Pidu kestis 10 tundi. Oli laulu, olid tantsukitarrimuusikat, näidendeid, loterii, tähtsad külalised, memme-taadi konkurss, omapära andsid suvepäevale soojus, sõbralikkus ja mängud. Vahva oli vaadata, kas ja kuidas pall korvi läheb. Noole tabamus punktisumma toob Ninkas rõngaviskes ka täpselt silma. Tarvis on. Sportmängud ei ole suvepäevadest tavalised. Aga nyyd võiks jätkata. Sest huvi nende vastu oli väga suur, kuid nüüd üks põgus tutvus. Üks suvepäeva mulje. Minu nimi on viirus või Oscar. Ja teine mees on miks on Johannes. Kuidas siis tänane pidu meeldib? Palli viskasite hüüdu müüdud väges pidada, pidu olla vanade pidu ja ta teeb palju nooremas kui see vana ennast tulla. Täpsed sõnad, kuid tänu sellele, et me ei ole nii patusid, et vihma ei tule, et jumal on andnud neile ilusa ilma. Tore on sinna sammulist olla. Ja tunda ennast noorena. Aga tegelikult te olete vist vanad sõbrad, vanad sõbrad oleme ja kui vana teie olete? 79? Kas Viljandimaal on võimalusi pensionäridel niimoodi tihti kokku saada iga kuu. Kolmandal laupäeval kella neljast kella kaheksani. Meil kooskäimine ja tantsimine. Suvepäeval toimus mulgi memme-taadi konkurss. Võistlust jälginuna, tuleb tõdeda, et fantaasiast sammulis küll puudust ei tulnud. Kes tegi kardinast kleidi ja pani kleidi tegemise vaevad ja rõõmud laulu sisse. Teine oskas jällegi kilekottidest endale vahva kostüümimeister 100. Kuid mõni proua oskab ennast väga usutavalt taadiks kostioneerida. Mulgi memme tunnuseks võib olla ka meie rahvusliku ornamendi põlvest põlve edasi kandev rahvusöö. Nauditav oli memme daatide elurõõm ja huumorimeel. Daatidega oli natuke kurvem lugu. Taadid ei julgenud võistlema tulla. Sammulis valitud mulgi memm ja taat tutvustavad nüüd ennast ise. Minu nimi on armil, tee mind eluaeg, olen töötanud kommunaalettevõtete kombinaadi ja mulgimemme tuuridest. Olen igal aastal püüdnud osa võtta. Karl-Nõmm olen võhmas eluaegne pedagoog aga praegust pensionil ja taadi mesilal esimest korda, aga mul oli kerge võita ja algus oli üles antud üheksa daatiaga välja tulin ainult mena. Ma ei tea, mis neil teistel viga oli ju siis leidnud, memmesid või lõid kartma? Ei pea, mina tulin ka välja, tegelikult minu oma memm jäi ilma autasust, aga tema õhutusel tulin välja. Mida te siis kingituseks saite? Mul on siin kaelas hiigla uhke asi, meesterahval vist mõeldud. Kuus eri värvi import, kleeplindid kleepis, keda taas kinni? Mida need konkursid üldse inimestele nagu annavad minu meelest eelkõige ikka osavõtmist ja kaasa löömi enesenäitamine on liialt öeldud, aga ta on üks meie argisele tõsielule vaheldustoov sündmus, ma olen peaaegu alati esinenud nii nagu mulgile või võin naisele kohane. Ma ei ole kunagi niisugust karnevandliku kostüümi kasutanud ja ma olen enam-vähem alati püüdnud tuletada meelde ikka eelajalugu ja ja kultuur puuri ja riietus ja üldse jah, ma leian, et Meil on, mida meenutada ja meil oleks, millest noortel õppida. Muidugi läheb aeg edasi ja, ja seismine, see pole elu. Aga ära unustada ka ei tohiks. See on küll väga kaunis öeldud, kas ta soovib midagi lisada? Natukene, ja et järgmine kord oleks rohkem daate. Kõigepealt oleks konkurents. Mida nüüd siis mulgi memmel plaanis on, pidas suve, veedate praegu veel tööl, aga siis tuleb puhkus ja ikka lõbusalt ja meeldivalt ja. Tahad ja minul on terve rida või võistluse ees, ma olen nimelt veteran. Orienteeruja Tšehhimaal sai MMil ära käidud maailmameistrivõistlustel. Vihm oli küll, aga ja Eesti omad on veel ees, nii et sportlik ja peale selle veidi pensionäril raha koguda. Marju Marju on mets täis, tuleb ära tuua. Nõnda palju siis muljeid ja mõttekilde sammulist Viljandimaa Pensionäride Ühenduse suvepäevalt kuid peojuttudele lisaks uurime nüüd, kuidas Viljandimaa Pensionäride ühendusel aasta läinud on ja teeme seda ühenduse volikogu esimehe härra Eevald kortsu abiga. Tagasi vaadates möödunud aasta tööle, siis võib enam-vähem rahul olla, oleme organiseerinud igasuguseid üritusi, mis sobivad pensionäridele. Nii jututuba näiteks on meil, kus naised käivad kudumas juttu ajamas ja kus me siis väikselt ka teeme loenguid igast eluvaldkonnast ja ja siis on veel igakuised nii-öelda teeõhtud peotantsuga. Ja peale selle igare veel organiseerib isenesest, meil rühmad on mööda maakonda laiali, neid on kokku 39, igal oma juhtkond ja siis rühmade juhtkonnad organiseerivad oma rühma liidis seda, mis nad oskavad, nad suudavad ja mis siis on võimalik organiseerida sellepärast? Meil on ju rahadega, on nii, kuidas see elu on, oleme mittetulundusühing, sissetulek on meile ainult liikmemaksud kaks krooni aastas. Ja head sponsorid, neid meil õnneks on, Viljandis ja Viljandimaal jätkunud. Need oleme kuidagi hakkama saanud, saame ekskursioone teha ja isegi nüüd ilusa suvepeo saime ära teha ja ja nii me elame, kuni siiani oli meil ruumide kesikuid kui töid. Punane rist sai omale suured ruumid ja meie oleme punase ristiga koos ja praegu käib meil seal suures saalis kapremont. Kui see sügiseks valmis saab, siis avanevad meil palju lahedamad võimalused ringide tööks. Nädal tagasi kuulsite kunagise tuntud filmimehe Theodor Lutsu lese tahaks selle Lutsu mälestusi meenutuseks veel nii palju, et prouaks ela, luts tuli Eestisse kaks aastat tagasi pärast 50 aastat Brasiilias elatud elu. Nüüd jätkamist. Kui te seal Brasiilia kõik need aastakümned olite ja kuulsite, mis siin kodu-Eestis toimub ja mismoodi siin elatakse. Kas te siis ka sellele mõtlesite, et ühel päeval tulete ikkagi päriselt tagasi ja et siin on vaba Eesti? Ei, enam ei uskunud, ei, ei oska. Aga siis hakkas see vähegi nagu need pilved laiali minema. Ja, ja siis ma veel ei, mõtlen sellele kähku, ma esimene kord soomlastega, kes sai kolm päeva, Mul oli luba. Ja ma veel ei mõtle, ja siis ma mõtlen, et võib-olla ka pärast ma mõtlesin, mis vanainimene, aga siis kui need Siberist tagasi tulid. Ja siis Eesti loodus. Mul oli niisugune tahe astuda üle selle türgi vanaaegse talu läve ja kui te nüüd siin oma Pärnu kodus istute ja mõtlete oma elu peale, siis missuguse aja peale kõige rohkem mõtlete, mis teil kõige sagedamini silme ette tuleb, kus te tahate kõige rohkem viibida? Vot seda ma ei oska õieti ütelda siiski Eestis. Rääkige nemad, nad olid hästi kasvatatud, nad õppisid hästi, nad olid intelligentsed, sest nemad olid juba kõik, oli teine põlvkond, mitte Kalmas. Ja nad olid suured isamaalased, nii et isa selle poisi kontekstis selles sõjas langenud vannutud ja missugused pettumus läbi elast meie laost kaht siin oli ja väga tore. Ma kuulsin raadiost oligi raadios. Et oli neljas, viies sõdinud Eesti riigiga, Vene riigiga, Saksa ja Soome. Ideaalid, need olid need ideaalid ja väga ilusad ideaalid, mis selleaegsel põlvkonnal täiesti olemas olid ja sel ajal, kui nemad noored olid, nad pidasid neid tõesti kõrgel. Jah, nad olid vististi nõus andma oma elu, eks ole, Jaalideni ja tantsisid, käisid ülalt langes meelde. Kes olid vanemad ja kriisiõppustele-Venemaale, mis mind imestas et selle praeguses Eesti noorusel või nendel ei ole aimu sellest. Ja siis ma olen nüüd jõudnud selgusele, et Eesti vanemad ei rääkinud oma lastele kõigest õudusest. Kuidas oleks laps reageerinud, ta ei oleks saanud ja kooliski saanud millalgi lõbus olla ja end pahandust lava ja. Jah, sest nad tahtsid kaitsta oma lapsi, kaitsta oleks muidu ei oleks saanud elada ega ei oleks saanud, edaspidi on neil võimalus sellest aru saada, eks ole, siin kohapeal elades aga kindlasti väga paljud neist, kes läksid välismaale, jäid sinna ja nendel kindlasti jäigi see mõistmatuks, kuidas teie, noored ei tea? Jah, võistlus tuleb sealt, minul ei tulnudki. Ja ma olin alguses kuidagimoodi pettunud kui ma ütlesin, et vähvari oh julgelt seda seal ainult mõni pidu või nii, mind kuidagimoodi mulle see mõjus väga raskelt. Siis kui oli ka need eesti päevatult me peale, siis ma tegin järele eesmaailma nurgas tulid eestlased kokku tegid siis ettekanded ja nii edasi. Ja kui siin oli Rootsis, ma olin just siin, siis üteldi mulle, see läheb meile korda, ESTO päevad, välismaalaste pidu, umbes nii. Teie olin neid kuidagi nii haavanud. Ma saan sellest aru, nemad ei saa Eesti päevaks arus. Meie oli kes ja suurettevõtetelt, mis aeglase reaktsioon lähevad inimesed Austraaliasse needuseks, sõidavad seal eesti päevad nimetama, eks päevast. See on tohutu suur ja muidugi jah, ja sõitjad ei olnud ju ka enam esimeses nooruses, eile ei, kõik olid vanemad inimesed ja, ja, ja seal, kus see raha kokku ja Ameerikas nüüd lihtsam sõita, aga aga siis ma vaatasin, kui olid Rootsis siis Austraaliast. Mul üks tuttav, kes oli muuseumi? Ei arhiivsus ta Austraalias oli väga vähe ja on praegugi Eesti arhiiv ja siis tehti propagandat kõik vanad eestlased, raamatut, mis siin põletati. Mis olid. Olen mina, sest ma olin kõige vaesemates, tähendab, mul ei ole vaesust mitte raha, siis kui ise teed ja pärast veel mees haige, seal kallim, pikk haigusperiood ilmselt väga varapärased. Ja kuidas te siin rahul olete? Ma ei ole veel päriselt harjunud alla saanud, olete jah, nitegagi järevia, jään siia. Muidugi ma mõtlesin, et veel kord, ma ei tea, kes seal palamuse kandis, niukses Jõgevalt üks leht kirjutas, sellel üldse viies elu. Ma mõtlesin, et jah küll tal on õigus, aga mina arvan, et kui mul alles seal kedagi nimel väga, mul ei ole Brasiilia midagi Eestile väga raske, ma olen, aga ma olen ikka nii kaua seal elavad. Aga nüüd, kui tulid need sugulast tagasi ja nii, et mul ei ole olnud eluaeg varsti vallas Ilmselt oskab hinnata ikkagi distantsilt ja, ja seda, mida tal olnud ei ole, kui ta seda äkki on hoopis teisiti kui see inimene, kellel on kogu aeg sugulased, kes on kogu aeg kodus. Need väärtused on ilmselt jah niimoodi, et need on teised. Siin mina sugulasega tülli minna ei lähe, sellepärast et mul ei ole põhjust ja mul on suur rõõm, et mul kah nii nagu neilgi. Ja teiseks ma olen ilmavaates ja nüüd ma olen nii vana muidugi, et mul ei oleks tarviski varandusi. Noorena mul on siis, mina ei igatse raha ja nii palju, kui ma olen näinud, need inimesed on väga õnnetud. Ja mina tahan olla õnnelik jah, natuke teda peab muidugi olema ja toim ei muidugi ma mõtlen, need rikkused ise aasta Maijastaks kahuta. Ja, aga no söögi ja, ja peale peaks jääma ja korterikulude peale ja ikka nii et ütleme, lahedalt elada. Aga te olete aru saanud, et ega meie vanad inimesed ju ei ela lahedasti enamast. Ja kitsas on jah. Ühtedele räägime noortest aga nad ometigi tahavad enam ja mis siis muud üle jäänud? Aitavad veel noor ja just kasvatavad lapsi ja ma leian üldse, et Eesti naine on imestamisväärne. Et kõik need vanad talupere naersid nende eest võtta, müts maha isa eest, mis nemad on läbi teinud ja kõigi Eesti naine lõpuks on eesti naine eestlase alal hoidnud. Tema on läbi aegade olnud nii, siin on alati olnud sõda. See on eesti naine, kes on kündnud põllud ja kasvatanud lapsed. Jah, teil on õigus, muidugi, eks eesti mees ole ka lugupidamist väärt. Ema pürib ikka jälle edasi eluaeg selline, et on võimalik midagi teha oma kätega oma mõistusega siis ikka tehakse, ainukene asi, et eks ta ole kuulnud ka seda, et meil mitte kõiki asju ei aeta sirgelt ja jutud ei ole õiged. Jah, olen ja muidugi see on terves maailmas. Siin see maailm on kuidagimoodi niivõrd muutunud, vaata rahal ei ole ring seal Hayus, see ongi kurbus, et nüüdses maailmas nüüdses juhib raha. Ennem oli, oli usk ja oli võib-olla üks idee oli, aga nüüd on raha ja sellele ei pane keegi vast. Sest ta räägib nendes maailma osades ühes ja samas keeles ja, ja kõikidele. Ja siis igaüks tahab olla, lõikas kõiki ja kõikvõimas ja ta ei tea, mis vahe seal omal ajal hariliku kohanemisel peab marmor olema. Mida te ütleksite, et meie saate kuulajatele Eestimaa eakatele inimestele? Need on igaüks teistmoodi oma elu elavad, aga ma pean, leiame, peaks katsuma, ilusti elada. Kui saab need aastad, istu maha, ega muud ei ole ja ma usun, et väga paljud teevadki istuja vaata kui ilusa, eks puu, üks leht, õis, loodus, ei seadusest. Ega see hädaldamine ei aita ja kade teiste peale ei maksa olla kasvanud. Tõene mina leian, teatud hingerahu siiski loodus annab. Jah, teil on õigus, aitäh teile. Suveaeg on kestnud tänavu juba mõnda aega, kuigi eks tänavuses suves ole olnud mõnda niisugustki, mida siin Eesti oludes harva näha on. Meil on kohale jõudnud tuulispasad ja tormid ja ja äikest on palju olnud. Aga ometi kõigele vaatamata on see, ma ütleksin pühapäev inimese jaoks kevade ja Suvi võiksid olla niisugune aeg inimese jaoks, kui ta tunneb ennast aastast kõige paremini. Ei tea, kas see on nii. Ja kindlasti see on nii. Suvi on meil nii lühikene, kui võrrelda mõne muu maailmaosaga või või laiuskraadiga, siis meil seda suvel armetult vähe ja, ja siit iga inimene peab tegema väga tõsiseid järeldusi endale, kui see soe aeg on, kui ma saan käia ilma mantlite ilma raskete riieteta, kui ma saan ennast kergelt tunda, siis ma pean seda aega maksimaalselt hästi ära kasutama. Ma pean olema võimalikud, palju väljas, võimalikult paljud tegema erinevaid asju liikuma ja praegu on just selline aeg, kus. Võib-olla veel midagi siit ja sealt korjata ja midagi võib-olla äkki ka purki panna? Muidugi need purki panemisega nii, uuemal ajal vist hakatakse järjest vähem seda purkidesse panema, nii kui vanasti, võib-olla naised viitsite tunde tunde. Nädalaid ja tegite kurke ja, ja moose keediseid igas hoiuseid, siis praegune aeg on selline, et vähemalt osal inimestel on selline mõte ära kadunud ja aveel kusagil kuus või seitse aastat tagasi. Ma olin hirmus imestunud, kui ma sattusin Rootsi ja ja, ja seal oli nendel suur suur ploomipuu ja nad midagi sellest ei teinud ja, ja, ja ma mõtlesin, et kuidas on võimalik, et et need ploomid niisama kukuvad maha ja mädanevad ära, aga tõepoolest, see on sellist, kui heaoluriik tekib ja siis inimesed ei pea otstarbekaks raisata enda aega hoidiste tegemiseks, meie võib-olla sinna aega päriselt pole jõudnud ja, ja ikkagi paljud inimesed harjunud tegema ja Ma arvan, see on väga hea, kui inimene teeb, aga võib-olla peaks mõtlema, et kui palju teha, et raiskan tõepoolest oma aega, et ma pärast pean need purgid välja viskama, et võib-olla ka ei tasu innukas olla kõigi nende purkide konserveerimisega, et siin peab mõtlema, et võib-olla hoopis parem on kusagil võib-olla liikuda, kui on võimalus kuhugi minna külla oma sugulastele ja käia siin ja seal mööda Eestimaad ringi ja võib-olla neil on küll selliseid kohti, kus me pole olnud ja ega see pole nii palju ei maksagi, et reisida ühte või teise punkti. Mina küll nende hoidiste koha pealt ütleksin jälle, et, et võib-olla ei tasu ikkagi kõiki vigu, mis arenenud riigid ees teinud on. Ma arvan siiski, et need meie kodus tehtud hoidised võib-olla nad ei näe nii ilusad pealt välja, aga nad vaieldamatult on tervislikud ja kõik see, mis meie enda ümber kasvab sobib ju meile väga hästi. Ma usun, et nendel inimestel, kes nüüd on vanaks saanud ja kes on eluaeg harjunud neid tegema, eks see oleks üsna tühi tunne, kui puud kannavad ja põõsad kannavad ja keegi enam ei tahaks neid. Noored võiksid ehk mõelda sellele, et see andmise rõõm jääks vanadel alles, nad on võitnud kõik sellega. Ma olen täiesti sama meelt, sest keedise tegemine ei kesta sugugi soe läbi sellega ei ole inimene ametis nädalate kaupa, aga tulu on väga suur. Nimelt sellepärast, et meiegi Eedistes, mis me endale teeme, ei ole säilitusaineid. Oi heldus kui suur väärtus ja ja kui on harjumus näiteks keedisega tee juua, mis on hea harjumus, siis läheb ka üksjagu, kui on tarvis segada, mõni sugune moosist saab juba jooki teha ja veel väga hästi. Mustsõstra keedisest ja kreegikeerisest ja millest kõigest. Niiet Need, kes ma eluaeg suurkeetja pole olnudki ja praegugi keedab tari eeskätt. Leian, et asi on õige. Ja peale selle on mitte ainult ju nende keediste tegemine, ka metsamarjade korjamine ja, ja seente korjamine, üks niisugune omaette asi, ma ütleksin, tähendab, kui metsa minnakse, see pole ju ainult, et et sa vaatad, kust sa ruttu-ruttu saaksid oma korvitäis. Minu meelest annab see võimaluse inimesel väheke teistmoodi iseendasse ja, ja oma ümbritsevasse suhtuda ja see annab omamoodi hingerahu. Sellist ei saa linnakorteris üksinda olles ja seda ei saa inimeste keskel olles, selle saad just sealt metsast ette ja seda tasub ka otsima. Ja üks minu kolleeg on läbi viidud uurimuse, et kus eestlane ennast hästi tunneb. Jah, nii imelik, kui see ei ole, ta tunneb metsas ennast hästi. Imelik olevat metsa rahas. Ja no nii on, no ma arvan, ikka suurem jagu elab praegu linnas mul muidugi isiklik, natuke raske aru saada, ma olen nagu linnainimene, et, et ma metsas neile eriliselt hästi tunneks. Et, et võib-olla seal hästi tunda peab olema rohkem aega. Et, et kui sa tuled ainult Maida paariks tunniks metsa, siis mets jääb sulle kuidagi tõepoolest kaugeks. Aga kui niimoodi metsas olla, siis peab rohkem olema, mitte üks-kaks päeva ja, ja siis võib-olla sul tekib selle metsaga jälle see side võib taastuda ja sa tunned ennast sealt kuidagi turvaliselt. Side loodusega võib-olla ongi kõige tähtsam suvel kahtlematult. See on ka tervisele hea, kui me liigume. Metsas Ma olen metsalaps ja kõik suved metsas olnud, mina ei karda metsa ja mul on mõnus metsas ja, ja isegi lühikesest ajast piisab selleks, et ära unustada ja hakata kuulama Colema lõhna tundma. Ja viimati oli niisugune tore peaaegu et hetke sõitsime vanavanemate kalmusid korrastama. Haapsalu kanti ja siis olime kirime. Ranna tipus 18 luike, loendasime ära. Jällegi väga vaikne, kaunis hommik. Ja see on midagi niisugust, ei võta sinult ära, kui sa selle oled üle elanud. Ja sellepärast peaks katsuma neid lihtsalt üksikuid hetki tabada, sest nad on meile vajalikud ja kallid ja aitavad palju aegu üle elada, kus on elu palju üksluisem ja ja väsitavam. Ja veel ühte asja tahaks öelda, see on rohkem linnainimeste, alevi, inimeste asi, aga miks mitte ka maal. Et võtke ette suviseid ekskursioone mööda Eestimaad teistega koos, siis oli kallis. Et 50 krooni on kallis, aga ükskord peaaegu et suudab, kui ma tean, et niisugune asi on võimalik, suudab sellega toime tulla ja siis on ilus sõit läbi poole Eestimaa. Viis kuus kirikut vaadatakse ära ja lõpuks jõutakse veel vargamäele välja. Ollakse seal ja kuulatakse linnulaulu, nii et natuke ettevõtmist ja sellega saab hakkama. Siis me peamegi, võib-olla ka suvel oleme, peame neid hetki kuidagi talletama, kui mingi ilus hetk on olnud. Me peame nagu viivuks seisma jääma, et see hetk üheks meie sisse vahel käia, kui ma raamatuid loen, mõni koht meeldib seal nagu nagu seisma sai, Loe edasi ja nii on ka elus, sest et midagi ilusat juhtub, siis tuleb korraks seisma jääda. Ja suvi ongi selline akumuleerimise aeg, kus võtaksime hästi palju ilusaid hetki sisse, mis on meiega juhtunud meie lähedastega. See on see, mis aitab meil seda suurt külma talve üle elada. Ja peale selle ilmselt suvel on ka rohkem suhteid inimeste vahel selles mõttes, et paljudesse kodudesse tuleb see noor elu, tulevad lapsed ja lapselapsed, kasvõi kuuks ajaks või, või nädalalõppudel. Aga sealtki annad juust sellest laekast võtta pärastpoole, kui üksi oled. Ja nii oli ta juba siis, kui mina väike olin, sest meie läksime ikka linnast maale mai lõpus, juuni alguses ja tagasi tulime augusti lõpus. Ja eks see aeg oli vanaisale vanaemale kah tore aeg, ega nad seda ei Salanudki, lapsed pisut aitasid, aga rohkem kui see aitamine oli, ikka oli elu ja sädinat. Ja meile on jäänud sellest kyll ma mõtteni kolmele tüdrukule minule vehkleja, tädi eetrile, kes meie üheealised olime, haruldased muljed just vanavanematest, nii et kui veel vanavanemate ja kaaslased räägivad üht või teist iseloomujoont, mis nagu ei olnud nii hea, siis meie ütleme, et kõik oli hea. Sest meie Koldi väga head. Ja seepärast kahtlemata on vanavanematele suur asi. Kui tullakse klasele. Kui mõelda nende lastelaste peale, siis kes ka kord vanaks saavad, siis juba seegi, et nendel kunagi oleks midagi meenutada. Tasub lapse lapse enda juurde võtta. Ja ma ei kujuta ette, mis oleks minu lapsepõlve ilma nende suvedete, see, see ei oleks kohe üldse mitte mingisugune lapsepõlv. Sest kodus linnas oli kuidagi murelik ja talvine aeg oli ühetooniline ja isa oli omadega ametis ja ema oli ka kuidagi väsinud. Närvilisem. Ja need suved täiendavad nagu ühed kaunid pildid. Kui ma olin ka väike kuni keskkoolini, siis ma käisin ka suvel maal ja ja ma siiamaani mäletan ühte sellist hetke, kus ma olin rohu peale vaatasin pilvi taevas siiamaani see pilt meeles, kus nagu midagi õieti teha ei olnud, sa vaatad, pilvesid nende liikumist ja sellised hetked jäävad meelde ja see teebki siis niimoodi tuju rõõmsaks ka veel muide kümnete aastate pärast sa mäletad, kuidas vaatasin neid pilvede liikumist, kuigi linnas on ka pilved ja ja nad liiguvad, aga siin ei ole seda aega neid pilvi vaadata ja ja sa oled ruttad ja, aga maal on kuidagi niimoodi nagu kuhugi pole trammi ja trolli, mille peale tuleb joosta ja ja siis sa võidki pilvi vaadata. Jah, need on ilmselt need asjad, mis, nagu õieti midagi meie jaoks ju ei maksa, aga aga kõige rohkem väärt on. Neid tasub siis sel suvel võib-olla äkki selle mõtegagi korjata. Lutsulgjaaniks mälestuste osa vaadeldes rändavaid pilvi Suviseid soovitusi jagasid proua Signe Väljataga ja härra Voldemar Kolga. Selle nädala videvikus on Ants Tamme pikem intervjuu Arnold Rüütliga, milles jutuks meie maarahva mured, aga ka saavutused ja tulevikulootused. Praegu on Eestis juba üle 20000 talu kuid enamik neist on väikesed ja nende majandamine on raske, väidab Arnold Rüütel. Väga vajalikku teavet sotsiaaltoetuste maksmise kohta jagab Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialist Gennadi Vihman. Meie teeneka rahvatantsupedagoogi Salme Valgemäe juubelist kirjutab Heino Aassalu ja Pärnus toimunud rahvamuusikafestivali arvustab Ines Rannap. Veel on videvikus tutvustatud mitmesuguse abivõimalusi, mida puuetega inimesed saavad Astangu toimetulekukeskuses ja antakse nõu, mida teha pimedat inimest kohates kuidas teda õigesti ja tõhusalt abistada. On alanud koosvõistlus, milles videviku toimetus ootab sõnumeid uudiseid, repliike pikkusega, mitte üle kahe masinakirja lehekülje. Võistlus kestab käesoleva aasta novembrini ja veel tähelepanu videviku perekontserdid Heldur Jõgioja ansambliga. Suveniir toimuvad 15. augustil kell 19 Rõuge ööbikuorus 20. augustil kell 19 Pärnust Siimanni maja suveõuel 21. augustil kell 19 Kuressaare lossihoovis ja 22. augustil kell 18 Lihula laululaval. Ja ongi tänane päevade lõppemas aitäh kuulamast. Muusikaline kujundaja. Vilja, kalme ja toimetaja linna, kus ma soovivad päikselist suve jätku kõigile.