Ma olen natukene eakamate, see tähendab endast vanemate ajakirjanikega vesteldes jõudu jõudnud sellisele järele järeldusele, et et see ala, millele ma ise töötan ja millal töötavad, minu kolleegid on. On äärmiselt ruineeriv ja käib nii vaimu kui tervise pihta ja seetõttu minu tänane vestluskaaslane. Raul Rebane. Sinule esimene küsimus ongi ju õigupoolest väga triviaalne ja tavaline. Mis sa arvad, miks inimesed üldse tulevad selle töö peale? Ma ei küsi sinu kohta, ma küsin sinu arvamuse kohta, miks sinu kolleegid on soovinud õppida ja soovinud töötada ajakirjanikuna? Põhimõtteliselt on asi nii, et jumala tähtsust, kelleks sa Oled sündinud, sa võid olla sündinud luuletajaks ja heal päeval sa mõistad, silmu luuletamiseta ei saa. Osa inimesi kindlasti on sündinud ajakirjanik, eks nad teavad, et ilma info vahenduseta ja vahendamiseta nad hästi elada ei saa. Siis kindlasti osa tuleb seepärast, et tegemist on vähemalt kuulujuttude järgi väga huvitava ja mitmekesise tööga, mida ta tegelikult ongi. Ja kolmandaks, mulle tundub, et kuskil mingil tasemel vähemalt Eesti tingimustes on ta pikka aega Sammetanud prestiižikas Juledvastav põhjused. Kas sa ei näe ühe põhjusena nende inimeste eripära, mida ma nimetaksin lihtsalt auahnuseks või sooviks välja paista? Seda ka loomulikult ilma mingi kõhkluseta? Edevuse, uss on kõigis sees olemas. Ja, ja ajakirjandus on suurepärane vahend selle teostamiseks. Televisioon on näiteks ju mis annab praktiliselt välkkiirelt tuntuse. Kui kiiresti sa ise seda tundsid? Minuga oli asi halvem. Ma tulin ülikooli kolmandalt kursuselt otse televisiooni praktikale ja praktiliselt järgmisel päeval läksid eetrisse. Ja esimesed paar-kolm, kuna mu ettevalmistus oli väga nõrk, tundsin mõnest äärmiselt halvasti. Selles mõttes, et ma tundsin, et ma ei oska midagi, ma olen halb, ma ei ole küps. Tuntus tuli väga kiiresti. Aga see tuntus ei olnud seotud kvaliteediga. Millal sinu halb enesetunne kadus eetris? Kuskil nendel perioodidel, kui ma hakkasin tegema 78. 79. aastal esimesi korralikke asju, kus ma tundsin, et noh, et, et ma olen ette valmistanud mulle, asjal on seal mõte sees. Kui ma olin ise rahul, reeglina esimesed kolm-neli aastat mul oli pärast enamike esinemisi niisugune valvurivõtmise tunne, et mul oli häbi enda pärast. Aga siis, kui see häbitunne järsku ära kadus kuskil sel perioodil oli, siis, siis ma tundsin, et noh, nüüd on nagu enam-vähem milline oli siis nendel aegadel tagasisides sinule, nendelt inimestelt, kes sind eetris nägid? Televisioon on erinev selles mõttes, et tagasiside tuntuse näol, nagu ma ütlesin, tuleb praktiliselt kohe. Sind hakatakse tänaval ära tundma, sind. Hakatakse kuidagi aktsepteerima, sa muutud mingisuguseks inimeseks, noh seltskonnas tuntakse sind ära. Aga hea tunne vist hakkab tulema siis, kui sind mitte ainult ära ei tunta vaid sind hinnatakse. Meie tingimustel see oli noh, omal ajal niimoodi, et kui hakata sind kutsuma näiteks kõikvõimalikele esinemistele ja, ja väljaspool televisiooni Ja see on täiesti väline selline tunnus, et sind hakatakse väljaspoole maja kutsuma ja selle järgi sa võid nagu vaata et sinu töö kvaliteet on mingile uuele tasandile jõudnud, aga aga sa enne ütlesid, et kui sa enam ootamatult häbi ei tundnud oma esinemiste üle, mida see õigupoolest tähendas, kas see tähendas seda, et sa valmistasid metsikult rohkem massivette või, või lakkasid sa kartmast kaamerat või noh mida sa tegid selleks kunagi ütles vist Mati Talvik ja kas Endel Sõerd on öelnud, et televisioonis läheb umbes kaks, kolm aastat vähemalt enne kui sul kaob ära hirm selle kõikvõimaliku butafooria vastu. Ja kui sul kaob ära see mõtlemine, et kuidas ma välja paistan asendub selle mõtteline mõtlemisega, et räägib, mis on asja sisu pärast seda, kui kõik see stuudio kolu, kila-kola Sumberg muutub lihtsalt tehnilisteks vahenditeks ja sa hakkad tõepoolest tegema asja sisulist asja, vahendama infot, mis on sinu ülesanne. Siis oled sa saavutanud teatud küpsuse, aga televisioon on nagu väga suur osa valdkondi. Kus küpsus saavutatakse reeglina kogemusliku teel. Võimalik, et üksikud tähed, pappsaadetest, popmuusika seal on võimalik mingisuguse, on kahe-kolmekuulise tööga saavutada plahvatuslik tuntus, nii nagu näiteks ütleme, mõni muusik, laulja. Ta plahvatab ja ta võib-olla kaob pärast sõda. Sisulisemate valdkondade kommentaatorid, kes tegelevad asjaga põhjalikult, nendel võtab küpsemine kohutavalt kaua aega. Selle sinu teooria ei peaks õigupoolest olema nii, et kõik üle keskea inimesed peaksid olema kohutavalt head ajakirjanikud tähendab ühesõnaga nende nende tooli peal istumisest taas võrduks nende kvaliteedi kasvuga. Vastupidi, ma arvan, et see on seotud, see on kuidagi kaarekujuline, et kuskil mingil hetkel tõustakse tippusis, hakatakse alla langema. Mitu aastat see aega võtab või kui kaua tuleb õppida, see on erinev. Aga teatud küpsust tuleb saavutada. Ja lisaks ajakirjaniku amet on niisugune, et sa pead. On ma isiklikult väga paljusid inimesi. Minu meelest aastaga on näiteks poliitilisel kommentaatoril spordi kommentaatoril, sise või välispoliitika kommentaatoril tundmatu isiklikult saada tuttavaks terve selle ringiga, mida nõuab tema amet, et teha sisulist, õiget kommentaari. Näiteks samas ei saa unustada seda, et kui sa saad nende inimestega isiklikult tuttavaks siis Ühel hetkel oled sa nendega nii hea tuttav, et see tutvus mängib üle sinu ajakirjanike objektiivsuse ja erapooletuse. Sa tunned neid spordiametnike võib-olla nii hästi, et sa ikkagi teades, kui tore mees on õlleklaasi taga too ja too ikkagi ütle tema kohta midagi. Selles mõttes on, on minu hinnangu järgi võõrastest inimestest palju lihtsam erapooletult rääkida. See on õige. Aga siin ongi see meisterlikkus, et sa ei tohi kunagi minna nii lähedale, et see hakkaks segama siin ametit. Kas sa tegeled sellega teadlikult, et sa hoiad ennast nendest inimestest, kellest sa potentsiaalselt pead kirjutama, eemale kuidagiviisi? Ei, ma isegi hoia eemale, aga, aga noh, paratamatult loomulikult mõjutab väga lähedane sõprus, see on päevselge ja ma arvan, et see on mõjutanud üht või teistmoodi meid kõiki. Aga kui on olulised, kriitilised ja nemad siis on selge loomulikult, et mingisugust ühist saunapidu pidama ei hakka või kui hakkad pidama, siis ainult informatsioonikorjamise eesmärgil ja teed suhted selgeks. Me oleme head sõbrad, aga anna mulle andeks, siin on meil probleem lahendada. See inimeste ring ise, milles sina liigud, spordiametnikud, sportlased, treenerid, spordiajakirjanikud on minu kui sellest ringist väljaspool oleva inimese kujutluses ring on üsna väikene. Kuidas on siiski võimalik hoida neid suhteid seal selgete ja objektiivsetena, sellest ma aru ei saa. Aga mu meelest oled sa veidikene ajast maha jäänud. Minu tutvusringkond on viimase nelja-viie aasta jooksul oluliselt muutunud väga oluliselt ja kindlasti sportlaste spordiametnike, treenerite ja sellest ringist suurel määral välja. Ma olen mingil määral kaotanud väga palju oma kvalifikatsioonist kui just selle valdkonna inimene alates kuskil 88.-st 89.-st aastast olen ma olude sunnil sunnitud olnud ennast keerama. Ütleme, rohkem nii rahvusvaheliste telelepingute ja rahvusvahelise suhtlemise suunas ja minu tutvusringkond on praegu ja suhtlusringkond väga suurel määral seotud nende inimestega. Nii et ma julgeks öelda, et noh, et spordiametnike ja neid ma koht on praegu äärmiselt harva isegi otsib neid kontakte. Kui need kontaktid olid seal tihedamalt, kas nad tegid katseid siin ära osta või neid hästi toorelt väljendada? Ei, ma arvan, et midagi niisugust ei olnud. Meil on jäetud kõikidest ametnikest mulje, kui nad oleksid halvad, rumalad, lollid, tigedad, ma ei tea, mis nad kõik ei ole. Ametnik on üldse sõna, kõlab halvasti. Eesti ühiskonnas praegu kõige suurem puudus ongi headest ametnikest. Ja minu meelest ka spordi juures oli aastate jooksul terve rida suurepäraseid ametnik. Ma osale tõepoolest oli niisugused naad nagu mõtet eriti rääkida, aga seal olid suurepäraseid administraatoreid, kes täitsa olematutes tingimustes tegid fantastilisi asju. Nüüd neid enam ei ole, nad on kuskil rajal, sest nende kvalifikatsioon tänu sportlikule aktiivsusele, kui ma nii ütlen, suutis meid viia sinnamaale, töötavad väga edukalt teistes valdkondades sporti ja nendest ilma, aga vaata, mis on praegu spordist saanud. Nii et äraostmise katseid loomulikult ei olnud, aga väga tihti oli küll niimoodi, noh, et, et me vestlesime sügavuti. Kirjanikud jagunevad kahte tüüpi. Minu meelest Ühed on need, kes teavad rohkem, kui räägivad ja teised kirjutavad või räägivad rohkem, kui teavad. Nüüd olude sunnil on asi läinud nii kaugele, et see teine pool hakkab ülekaalu saama seepärast, et meil on tekkinud massiliselt lehti, massiliselt ajakirju, massiliselt raadio- ja telekanaleid ja need tuleb kuidagi komplekteerida ajakirjanikega. Aasta jooksul ühe-kahe aasta jooksul ei valmista kedagi ette. Järelikult tulevad sinna ettevalmistamata inimesed, arvates, et noh, et tegin aasta otsa tööd ja nüüd olen ma kõva, nad ei ole kõva, nad peavad pidevalt andma mingit toodangut. Teil on, lehed tuleb täis kirjutada, raadiosaated tuleb täis rääkida. Mina olen eluaeg pidanud seda joont, et teada rohkem uurida seda tausta põhjalikult. Ja siis, kui sa uurid seda põhjalikult sisse, ühel hetkel saad aru, et labidaga löömine ei ole see kõige õigem, et kõik inimesed, kes on oma ametikohtadele pandud sinna valitud või kuidagi ei ole lollid, neil on oma tagamaad, oma mõtted. Ja, ja siin on, võib arutada natuke siia-sinna, aga üldiselt see loll tähendab seda ma ei taha. Kõik need noored ajakirjanikud, ma olen sinuga täiesti nõus. Mulle tuleb meelde, et see oli läinud aastal kui ülikooli ajakirjanduskateedris, mis on ju ainukene ajakirjanike ettevalmistav koht üldse Eestis tulid raadio, kuku, esindajad esimeselt kursuselt värbasid endale inimesi tööle, seal. Tavaline, et esimese teise kursuse inimesed ülikoolis, kes õpivad ajakirjandust, on juba kõik täiskohaga tööl, no mitte kõik, ma natuke liialdan. Aga suur enamus küll ja nad saavad väga kiiresti tühjaks. Aga see tühjaks saamine on selline, mis tegelikult tabab meid varem või hiljem kõiki. Kui proua läks või mis sa arvad, kui kaua läheb aega sinul selleks, et tühjeneda täielikult? Sportlikus mõttes ma olen tühi vähemalt tükiks ajaks. Ja see ei tähenda üldse mitte seda, noh, et ma jääks mingil määral seotud spordiajakirjandusega. Kindlasti jää, huvide ring on muutunud. Ja võib-olla õnnelik seis selles, et juba mingi aeg tagasi ma tunnetasin kõike seda ette ja ma hakkasin teadlikult, hakkasin hommikutele visioone tegema. Täiesti uuelaadseid teemasid enda jaoks otsima, noh tüüpiline näide oli see, et kui ma käisin Šotimaal jalgpalli meeskonnaga kaasas, siis siis minut tingimus oli see, et ma mitte mingil juhul ei peaks vaatama jalgpalli, vaid, vaid eks ole, ma sain teha kolm täiesti erinevat lugu sealt õllesaalist või siis ütleme, Loch Nessi otsides või panin endal selle sati seeliku selga. Seal on kõik täitsa uued, need on uued impulsid ja uued emotsioonid, tähendab nii on võimalik sellest asjast välja tulla. Aga nüüd ma arvan, et, et spordiajakirjanikuna kindlasti olen ma ennast mingiks ajaks ammendanud selles mõttes, et ma olen tundnud teatud huvi kadumist. Praegu valmistame ette väga põhjalikku suurt Lillehammeri olümpiamängude projekti, see tuleb võib-olla läbi aegade üks Eesti televisiooni projekt üldse. Lisaks 100-le tunnile teleülekannetele lille hammerist. Mul on veel teha vast 25 30, võib-olla isegi rohkem 40 tundi talvetelevisiooni programmi selle ümber. Ja mina loobusin Lillehammeris sõidust. Ametlikuks põhjenduseks ma tõin selle, et mulle ei meeldi lume sees sumbata, kummisäärikud jalas aga, aga, aga tegelik põhjus on selles, et see etapp on mul läbi käidud. Tähendab, ma tean, mida see tähendab, see tähendaks mulle praegu väga toorest, põhjalikku, jälle õppimist, õppimist talialasid ette valmistada, aga see ring on mul läbi käidud, see ei ole minu jaoks on põnev, ma tean, et ma saan selle selgeks, ma tean ka need meetodid selgeks saanud. Aga see on väga intensiivne töö, mis ei paku mulle võib-olla enam nii suurt rõõmu. Võib-olla mulle pakub praegu suuremat rõõmu hoopis seda, et see asi organisatsiooniliselt paika panna, garanteerida asi lepingutega, sponsorreklaamilepingutega programmiliselt, et need kõik inimesed töötaksid, need kuus meest, kes sinna kohale lähevad, et nemad räägivad ja teevad seda tööd ja see tuleb eetrisse ja inimestele see meeldib. Näiteks on praegu minu emotsioon ja loomulikult ma teen ise seal päevajuhina võib-olla mõned päevad või, või nii edasi, aga ma enam neid reportaaže teha ei taha. Vähemalt sealt mitte. Ja viimane katsetus oli mul nüüd Stuttgart, kergejõustikus ja võib-olla ma jään kergejõustiku juurde veel järgmiseks aastaks. Mis sa arvad, rauges mõni teine teema, mitte sport, vaid, vaid midagi muud sisepoliitika, välispoliitika oleks sinu puhul kandnud kauem kui need 16 17 aastat. Kindlasti mitte seepärast, et tuleb arvestada aega, millal ma alustasin, mul sel hetkel ei olnud üldse teist võimalust, kui spordiajakirjandus sise- ja välispoliitikakommentaatorid pidid valetama. Selles suhtes oli spordiajakirjanik ja olla, et 10, null on 10, null ja, ja nüüd vaadates, kuidas aeg on edasi läinud, siis ma leian, et ma tegin väga õigesti. Spordi juurde sattusin ja läksin teadlikult isegi mingil määral. Ütleme nii, südametunnistus on puhas, see on äärmiselt oluline. Võib olla näiteks praegu tuleks aeg, võib-olla valiks enam sporti seepärast, et mind huvitavad väga paljud muud teemad. Väliskommentaatorit, elu on alles nüüd läinud huvitavaks sest poliitkommentaatorid elust tegelikult hoolimata sellest, et nad olid väga toredad ja sümpaatsed inimesed reeglina ei saanud teha välispoliitilist kommentaari. Me ikka naersime nende üle, et sport võib otsa lõppeda, aga teie elu on suurepärane, kapitalistide kuriteod ei lõpe kunagi, et ikka saad sõimata kedagi. Aga nüüd nad teevad õigeid asju alles nüüd nad hakkavad sisuliselt õppima, kuidas, mis on välispoliitiline kommentaar ja see asi seetõttu väga paljud ei saagi selgeks. Ei no loomulikult, see on ju välispoliitikas kursis olemine, see on ju absoluutselt pidev. Hommikust õhtuni, noh õppimine kaks nädalat oled kuskil lõunamere saartel ja, ja pärast seda sa loed seda kaks kuud järele. Kindlasti oleks see variant tulnud kõne alla, aga tuleb arvestada aega ja kohta. Minu puhul ei tulnud see variant kõne alla, nüüd pole tagantjärele mõtet seda nutena. Sa ei olnud valmis kuskil võib-olla 10. 11. tööaastal ümber spetsialiseerunud üldiselt sinu mälust räägitakse legende ja kõik, kes sinu lähedal on, teavad, et ka siin on malealased, teadmised on suurepärased ja, ja ikka jälle vihjatakse sinu erakordselt suurele mälumahule ja võimele kinnistada see õpitu väga kiiresti. Eks ei. Ei arvanud, et midagi spordivälist võiks ikkagi olla ajakirjanikuna sinu elus. Tähendab, ma loodan, et see kõikjal tuleb. Aga mis puutub mälusse, siis see on ühelt poolt kaasasündinud, teiselt poolt treenitud, ma tegin kunagi täitsa teadlikult mälutrenni. Lapsepõlves ma ajasin endale tõepoolest kohutavalt palju igast numbreid pähe ja sealt mingisugune baas ja numbrid jäävad meelde siis, kui nad lähevad süsteemi, kergejõustikunumbrid näiteks läksid mul süsteemi ja, ja seetõttu on imelihtne jätta asjatundmatule inimesele mulje, et oi-oi kui hästi see kõik mul meeles on. Kindlasti ma arvan näiteks, et praegu Toomas Uba ja võib-olla mina ja võib-olla veel mõned teised. Me teame põhimõtteliselt statistiliste numbri poolt palju parem, paremini kui valdav enamik noori tulevad ajakirjanike, me oleme isegi noh, jahmunud, kui vähe nad teavad ja vahetevahel ehmatanud. Väikese erandina võib siin öelda, et on meil noor poiss, praegu toimetus Helar Osila, et see on ka niisugune, mälumasin kergelt ja see annab orienteerumise võimaluse, aga mälu spetsiifika muutmiseks ei anna mitte midagi, siin tunnetab inimene ise, kuhu ta läheb ja mida ta teeb. Ja kui sa oled tagasi mõtled veidikene siis alates 89.-st aastast ju tegelikult ütleme see 88.-st aastast, ma isegi muutsin ju väga palju süsteem. Me hakkasime ajakirjanike liidus seal neid rahvusvahelisi ajev Chei projekte ajama ja siis hakkasin Süsteemidele, et saaks noh, Eestisse pilk sisse, mis on ausalt öeldes praegu muutunud, kelle põhiülesandeks? Et tegelikult ma olen võtnud mingil määral oma profiili palju ja ma arvan, et järgmine aasta tõstab seda veelgi rohkem. Mitu ettepanekut sulle tehti nüüd kohalikeks valimisteks osaleda mitte üht, aga eelmistes riigikogu valimisteks, mitte üht. Tähendab, mul on olnud jah vihjeid ja, ja, ja, ja kõikvõimalikke niisugusi kummalisi ettepanekuid ka teatud ametikohtadele, aga konkreetselt, et keegi poliitiline jõud oleks tulnud, noh nagu öeldakse, rääkima seda ei ole olnud. Kas seal puuduvad täiesti ambitsioonid väljaspool ajakirjandust? Me oleme 95 pikk, mul ei ole Napoleoni kompleksi. Tähendab. Ma ei pea tõestama, et ma olen suur. Ma olen piisavalt pikk, see on esiteks ja ambitsioonid käivad läbi enda, tähendab mingit tuntuse saavutamine ei saa olla eesmärgiks, eks ole, see saab olla ainult nii, et ma, kui ma midagi teen, siis ma teen hästi ja see peab olema kasulik. Ja mitte loomulikult mitte ainult mulle endale, vaid ka teistele asjal mõte sees olema ja kui ma ühel heal päeval tunnen, et see aeg on käes ja kuskil on mingi koht kus midagi teha, mine tea, aga vot siin on olukord järgmine, et me võime ju parastada ja, ja naerda selle õnnetu riigikogu ja valitsuse ja kõigi nende üle öeldi, et oi küll nad on rumalad ja küll nad on lollid ja näed see seadus ja teine seadus. Aga mõtleme nüüd, mis olukorrast me alustasime ja ma olen sügavalt veendunud ühes asjas, et see meie arengu küsimused, inimese küsimus. Leia konkreetsele kohale konkreetne inimene, see on probleem, kvalifitseeritud, kompetentne, kust teda võetakse? Kui palju oli neid valdkondi, mille infomonopol oli Moskvas, kui palju oli rahvusvahelise suhtlemise valdkondi, neid kus meil tuleb sõna otseses mõttes inimesed sünnitada mingi aasta ja poole ja kahega. Uskumatu arv kompetentseid, inimesi, keda meil vaja on ja keda lihtsalt ei ole. Ja näiteks ma võin praegu enda seda telelepingute valdkonda öelda. Ma käin jah, juba neljandat taastatiirlen selles ringis ja ma ei saa seda tööd muidu kompetentselt teha, kui ma isiklikult ei tunne umbes sadat inimest isiklikult, olles tegev, vestelnud, rääkinud, et meil on usalduskrediit nagu äris ikka. Jaa, iga kord, kui ma käin nädal aega seal Genfis ju koosolekul, ma saan viie, kuue inimesega lähedalt tuttavaks, ma tunnen nüüd juba väga paljusid, mind tuntakse ja me räägime normaalselt, aga ma pean veel käima aastaid, seal on inimesed, kes on selles ringkonnas vistidena ja iseõppinud meestena töötanud võibolla 10 12 15 aastat, nad tunnevad koer-Euroopas. Mõtle, kui palju on meil neid valdkondi vaja, kui palju meil neid inimesi vaja. Nüüd eile, eks ole, onu kündis Võrumaal ja täna tuleb ta seadust tegema ja ta avastab täna noh, et nüüd tuleb talle munitsipaalseadus, seest tuleb hakata mingit haudus, seejärel tuleb hakata televisiooni juhtima järel seda loomulikult ta ei käi nendest üle, meil ei ole neid inimesi võtta. Jaa, jaa, see põhimõte, et me pidevalt sülitame peeglisse sõimates, noh kõiki neid, kes seal üleval istuvad, see pakub mulle ka mingisugust lõbu. Minu meelest on see täpselt sama nägu nagu me ise oleme. No sa oled töötanud nii kaua sellel alal ja ma olen täiesti kindel, et sa oled sügavale pange astunud ka oma karjääri jooksul, kas sa oled nõus seda jagama? Mõtled seda, et ma olen midagi halvasti teinud? Siis seda kohe kindlasti ja seda on olnud päris palju. Ebaõnnestusid täielikult 83. aasta Helsingi reportaažid kergejõustikus on ebaõnnestunud mõningaid saateid, kus mul on pärast väga paha on olnud olla. Olen teinud vääraid, otsuseid mingisse strateegilisi vääraid, otsuseid, kus ma pärast hiljem olen aru saanud, et see kõik läks väga valesti. Ka samal ajal ma imestan seda, et on tehtud ka õigeid otsuseid 79. aastal noore mehena. Ma ei tahtnud tegeleda Tallinnas olümpiamängude purjeregatiga. Ja ma läksin Moskvasse õppima, kõigepealt ja seejärel töötasin olümpiamängud Moskvas. Ja ma imestan siiamaani, kus mul jätkus nutienergiat ja tahtmist kogu see tsükkel läbi viia. See kogemus ja tutvusringkond, mis ma seal sain, see tasub siiamaani väga, väga ära. See on, see on, see on tohutu pank, millest ma pidevalt võtan. Ja, ja praegu seltskond, kes olid tol ajal ka noored, on nüüd väga paljudes riikides juhtivatel kohtadel mehed kes ei ole mitte ainult spordis. See on niisugune tutvusringkonda, mis on mõnes mõttes asendamatu ja muide, osaliselt ka meie eetrisse tulev pilt on sealt nende meeste kaudu, sest neid usaldama, neid me tunneme, nemad usaldavad mind ja mina usaldan neid. Me oleme juba selle lühikese jutuajamise kestel puudutanud päris mitmeid ringkondi, kellega sa oled läbi käinud ja kes on selle ainuüksi töö mõttes hädavajalikud, need on kõik need spordiga seonduvad inimesed Eestis Moskvas kõik need telelepingute ka tegelevad inimesed Euroopas. Kokku saab see number olema väga suur kolmekohaline arv inimeselt, keda sa oled sunnitud tundma lisaks need inimesed, keda sa soovid tunda, keda sa tahad tunda, võimalik, et need ringid ei kattu omavahel. Õnnetuseks on sul tekkinud hiljuti koju telefon, kuidas sa kõigi nende suhetega ilmaga toime tuled. Lisaks on veel üks häda, ma laisk. Ja see laiskus mõjutab mind nii palju, et ma vahetevahel kardan juba kontakti ja kardan telefon helinat. Aga siin on mingisugune kogemuste baas tekkinud ja üldiselt vähemalt läänest. Need inimesed, kellega ma olen suhelnud valdav enamik neist, austame teineteise aega. Ja see on kõige olulisem ja me teame, millal helistatakse, millal räägitakse, millal saadetakse faksid ja kui kiirelt räägitakse, kui kiirelt aetakse asjad korda. Kindlasti on kannatanud selle all, noh mu väga sümpaatne suguvõsa kontaktide elushoidmine, nad on kõik elus, aga, aga noh, lihtsalt aega on vähem. Ja kus minu jaoks ongi reeglina kontaktidest hoidumine. See tähendab, et tuleb minna ära. See on küllalt suur probleem, muide.