No Prantsusmaale minek oli seoses sellega, et inimene, kellega ma koos elasin, otsustas tema jaoks oli see ainuke võimalus. 76. aastal. Kui ta läks kanni filmifestivali, siis ta palus seal poliitilist varjupaika. Ja kuna ma olin just mõni kuu enne seda, kui ta sedasama tekki temaga abiellunud siis siis ma hakkasin taotlema väljaminekud, nii et mis kestis viis aastat. Hetkel, kui ma sain oma välispassi 81. aastal, siis ma küsisin ka, et mina lähen Eestisse tagasi tulla. Ja, ja siis oligi nii, et 82. aastal oli mogo esimest korda tagasi. Ja siis ma käisin mul väga tähtis, see see moment oli mul kohutavalt tähtis esimest korda Eestisse tagasi tulla, sellega ma mõtlesin, ma näitan ka pretsedent inimestele mitte karta. Et noh, mina olen ikka seda KGB värk ikka väga-väga-väga lähedalt tunda saanud neid jälitamis neid mõnitamisi Miti füüsilist nahistikkis, psüühilist kõik seda suled. Ma olen jõle palju tundma. Ja siis ma mõtlesin, et no et, et inimesed peavad aru saama selle eest. Et. Tulvaga halvaga saab võidelda antseadusega ja tähendab ma ei ole kunagi ühelgi nendest inimestest halba soovinud, kes minul on elus väga palju halba teinud, aga nad on kõik oma kolaka saanud ja ma arvan, et nad saavad veel. Sest kõik ei ole veel saanud. Päris pikk aeg need aastad alates 81.-st, mida te olete teinud Prantsusmaal? No see on olnud väga-väga pikk ja kirev aeg selles mõttes, et esiteks ma olin siis juba 34 koma, välja sai 33. Ja siis noh, selle asemel, et ütleme, seal siis minna nõukogude saatkonda võib-olla tagasi pöörduda ja nutta, nii nagu mõned inimesed arvasid, et mida ma võiksin teha mul ei tulnud see kõne allagi. Ja siis ma abis, kuna meie väljasõitmised Igasugused tähtsad inimesed Prantsusmaal olid sellega tegelenud alates Simone, sinna neist ei, Montaania ja kuulsad teatri ja filmiinimesed siis minuga tegeles ka, tähendab minu saabumisega sinna tegeles kariannuskingson teatritesse lei lavastaja. Näiteks kui ma läksin Pariis ja siis kui, kui ta sai aru ja kui inimesed sõidavad oma õega enam ei ela siis maastikuaed, mida minuga teha edasi, ja siis ma hakkasin teateldusesse, Leis, elasin ja töötasin Einari Ann maskini juures kodus ja siis nägin seda elu lähemalt. Eestis. Aga see oli mulle väga raske, selle ma rääkinud keelt ega midagi ei tulnud kõne allagi, et ma näitlejana mängib. Siis ma mõni kuu seal olin ja siis ma otsustasin, et ma pean hakkama nüüd selle asemel, et ära uppuda, ma pean hakkama ise ujuma hakkama. Et pean kuidagi iseseisvaks ennast rabelema. Ja siis esimene töökoht, mis ma peale seda kariannuski mitte oli, ma läksin restorani nõude pildi ja ja seal on mul väga vedas, mingid toredad poisid, kelnerid ja siis nad ei, ei suutnud aru saada, et noh, ma ei räägi prantsuse keelt, Enjana. Ja siis me saime nii hästi levinud, pesime, koor, nõustusime ehtsa. Tõsisemalt, ma, mul on kogu aeg elanud isiku niisuguseid töid olen pidanud tegema. No ma olen igavesed ametid, Pariski alguselinab lapsi, hoidsin ka üks aasta linnas päevamast kus eks ema jättis oma tütre no ja siis hoone Harrieti näitleja, nii et iga õhtu käis esinemas tüdruku oma, istusin kodus, temaga sima, isegi korterites koristamas käinud ja, ja siis ma olen ja said asju teine algus. Nii nagu kõik väliseestlane, kes on ära läinud, kes läksid. Ja kes olid väga intelligentsed ja kenad inimesed ja noh ühesõnaga ees välismaal elades ma, ma mõistsin väliseestlaste suurt mehisust ja vaprust ja just nende, eriti intelligentsete inimeste kes kes omades ameteid ja, ja aukraade välismaal hakkasid, kohe teen, ma mõtlen oma perekonna peale laste peale ja olid nõus ükskõik millist tööd tegema oma lastele haridust anda ja sõnaga tähendab, minu jaoks on see õudselt võõras, räägitakse Välis-Eesti ja Kodueestlased, sest mina avastasin õiged eestlased välismaal. Sest ma leian, et, et seda Eesti kultuuri ja mees seda rahvuslikku traditsioon ja seda kõike jätkata. Ta tingimustest, kus ei ole ju tegelikult mitte mingeid tingimusi selleks tähendab mul ei, täitsa sõna otseses mõttes suu lahti, sellepärast et ütleme, siin on ikka Eestis on kõik olemas, me oleme Eestimaa, see on, Me teame tuhandeid aastaid siin elanud ja olnud ja traditsioonid ja kõik teavad ajalukku ja õppinud ja ja ütleme, simmanil nutame kogu aeg, kõik oli halvasti, kõik oli halvasti. Väliseestlased ei nurise midagi, nemad elavad Saksamaal või Ameerikas, Kanadas, Austraalias ja nemad teevad iga jõuludeks verivorsti ja õpetavad lastele seal kindaid kuduma ja igast asju. Tähendab, see on täitsa endastmõistetav, et niisugused asjad käivad kogu aeg edasi põlvest põlve. See oli mulle õudne. Nüüd on mul suur-suur üllatus, sest mina olin seal Nõukogude kooli läbi käinud ja mina lõpetasin keskkooli, nii et minu ema ja vanaema tädik kudusid ja heegeldasid siis minul ikka, nii et lõpetada keskkool. Mul oli kaks varianti, kas sulle lehmalüps hoiu traktorist, et ütleme üldse käsitööd ja niisuguseid asju nii vähe õpetati, ühesõnaga. Päris eest ei lootnud, ei mingi kooli peale ei millegi peale nad emapiimaga kõigile nendes erinevates asukohamaades, kus nad elasid, andsid seda kultuuri, käisid kõiki, seda lüpsid meile sisse, aga meil me elasime Eestimaal ja selle asemel, et õppida kuduma või heegeldama või, või näiteks kasvõi hästi süüa tegema. Ma õppisin traktorit juhtima. Ja noh, need on ikka asjana, mida, mida ma ei suuda andestada selles mõttes, et ma ei tea, see oli ikka niivõrd Nii õudne ajude keeramine, mis siin toimus, et noh, niuke täitsa täitsa, ma ei tea, nagu nagu värdjad kaasama. Kas te praegu mõtlete sageli nendele aastatele enne äraminekut? Varjupaika siis siis järgnev päev tuli kohe tolleaegne televisiooni direktor koju Eestis ütles nii, et ühesõnaga kui te tahate veel loomingulise inimesena midagi siin ja siis siis loobub oma meest ja, ja järgi tähendab niikuinii mitte kunagi jälgi, Saaghanud, ärge hakake üldse ametlikult. Vaatleme siis te võite midagi edasi Dieklaami inimene. Aga kui te tahate jäägi minna, siis noh, ühesõnaga arvestage sellega, mingit tööta kuskilt enam ei saa, kui loominguline inimene. Kes sellel ajal televisiooni direktor oli, mina ei mäleta, ma olin siis veel keskkoolis. Noh, see, need vahelduvad kogu aeg, aga see lihtsalt kena ametnik, kes pidi oma tööd tegema ja mul isiklikult pole tema vastu mitte midagi sest need olid rasked kõigile, eriti neile, kes vastutavad olid. Aga ta nimi oli Enn Anupõld ja muneda nagu siiamaani meeles. Ja selles mõttes minul hakkasid ikka sellest tunnist ja sellest hetkest, mil see mees minu uksest sisse tuli, väga, väga raske elu Eestis pean siis Eesti viisa kehtis. Et noh, mul ei ole Herge kunagi on. Mul oli Eestis raske ja Pariisi, see oli sellepärast, et et ma olen kogu aeg tahtnud iseseisvalt hakkama saada ja ma ei ole kunagi arvanud, et mul midagi kätte tulema või keegi mulle mingi moepeol kuskilt kunagi mingi varandusega pärandas, isa omad ja ma olen väga varakult ise iseseisev, annad iseendast või. Mis nihukest Abima pole lootnudki, ma tean, mis ma teen, ma olen ise teinud, kas Pariis võttis teid vastu? Võttis selles mõttes küll, et noh, see on vist esimene linn maailmas, kus ma kuna tundsin ennast nagu kodus Seemataski mind kui ma sinna tulin, ma saingi aru, et et mu isiklik elu ja kõik oli nagu segamini ja ja noh, see nagu košmaar, mis oli aga aga, aga samal ajal see linn, see kultuur ja kõik, kõik, mis ma nägin, selline niivõrd müstiline. Ma tundsin ennast kohe. Et ma olen seal nagu ennem olnud. Hakkasin seda armastama kohe. Te ütlesite ennem, et ei ole mõeldav, et alguses erialast tööd näitlejana saada. Ometi praegu Eestis tagasi olete te jälle näitlejana? Teete siin seda erialast tööd, kas Prantsusmaal on avanenud mingi väike võimalus seda nüüd teha? Seal? Vaikselt väiksed näiteks 83. aastal juba seal Kose pumpidu tsentriline vastas, ma sain endale väikse diaatri. Tegin Underi luuleõhtuses 100. juubeli puhul Underi sonetiõhtu, mille puhul isegi Maire Männik tegi ungaris. Väikseid sutsaka ja neid on omaga nii et ikka paarikümne ümber surevad, on, mis oli lusi silmis, tiin Bradley elusi esimise väikses otsa. Aga noh, mulle raadio väga, need vanad, minu generatsiooni inimesed on üldse nagu raadiinimesed. Ma olin lapsepõlves Genka kuskil lasteaias. Kuulasin kogu aeg raadiot, nii et mulle raadi väga meeldiva Pariis on ka saate jaamina jaamist safanskilt süüa. Ja seal ma olen juba aastaid neid täitsa juhuslikult saine, need mind on järjest kutsutud. Et ma olen nagu. Ütleme, et seda ma lähen niimoodi vaikselt kogu aeg teinud. Ja siis noh, pidevalt ma olen teinud muidugi neid luuleõhtuid, mis Maest väliseestlastele tähendab ette mänginud Austraalias, Kanadas, Ameerikas ja no ma olen kova niimoodi mingi. Olen ma kogu aeg ikka seda tööd teinud, aga aga ütleme, viis aastat oma elust. Ma pühendasin ühele kultuuri tsentrumis. See oli minu jaoks väga-väga ilus kogemus Pariisist. Sellest seal ma sain testina nagu täitsa nii momendi ülevaate, et noh, kõik mis, mis maailmas toimub säärane kolkas kontserte ja, ja teatrietendus ja siis on seal kogu aeg kokteile, nii et mul on ka Me mitte elani kätes olevad tena proua ja ministreid. Ja selles mõttes oleks fantastiline koht, kus, kus ma tõesti väga palju inimesi nägi. Ja nüüd Pariisis käis inimesed tere suitsukest 100 inimest näinud, siis hakkame mõtlema, mis nad ise räägivad. Mis, mis üritusele, mis aja. Nii et see oli minu jaoks noh, niisugune fantastiline Beria. Keel on mul väga tõsiselt, tähendab, mul nagu ei olnud anausku endasse midagi, tõi helt teha selliseid kriise nagu, nagu hingel endale. Aga aasta tagasi ma otsustasin nagu tõesti ühele kaardile maast, ma sain aru, et et aastad ja et ja, ja noh, midagi sellel nagu hakkama tegema ka testimist, tõsiselt tahad teha, et Kohoaga liin mingit tööd isale maksta üüri ja telefoniarveid ja ma otsustasin nagu kõik kõik jäta pooleli minuti pealt ja, ja hakkad siis mõtlema, mis ma teen. Ja siis me läksime, näitleja ei olegi kursusi, aga need on nagu, kui näitleja on töötu näitleja, siis. Iga päev nagu täiendama ennast, mõtlesime, et, et sinna iga päev oli tants ja laul ja laulmisõpetajad isegi Leningradis tiks ooperilaul õpetasid hingamist. Ja siis olid meil erinevad režissööri, need neli kuud kestis tööst vabal nädalal alanud olid meil uued inimesed ja uued uued võimalused jäi siis nagu alguses ma ikka veel nagu tahavad, et see nii tõsine. Mida rohkem edasi läksime siin noh nagu ikka eestlased alguses ei usu endasse ja mõtled, et ei saa ka maja. Siis hakkasin ikka tööle ja siis selgus, et ma olin järsku seal nagu parim. Anna, ma sain kõige raskemate asjadega hakkama. Lihtsalt mulle meeldisid mõttena, kas see, noh, ma räägin kohe, ma ei ole teatrikoolis käinud ja ma ei ole ka klassikalist teated, noh ei ole nii väga uurinud ja õppinud ja autoreid ja aga ma hakkasin proovima seda prantsuse keeles tänasel huvita. Säärase laine veel, et kus ma hakkan vist tegelikult esimest korda või teist kordama elus tegema seda, mis ma olen kogu aeg tahtnud teha. Kas te ise olete inimene, kes kuuleb klassikalist muusikat, kas te olete ise Brahmsi austaja? No ma ei tea, kas ma, praam, see aasta ma mäletan, ma vanasti ma käisin, kui ma Eesti ja siis ma käisin pidevalt Eestis. Kontsert saalist Estonias olid kindlad kohad, sellepärast ei mäleta, viiendad, kas keskel? Et noh, mulle väga meeldib. Aga seal täitsa õige diakarkuma linna tekki teen ja ja kui ma hakkan mõtlema Tähendab ta tähena ees seda lugu, no mida need meile sealt iki minema kasvatamist sõja kohta. Et noh, see mul alati üllatus. Me oleme jõudnud oma jutuga juba üsna sujuvalt sinna, kuhu kuhu me tahtsime jõuda, mina õieti. Ja see on see kummaline etendus Vanemuise teatri väikeses majas, kummaline seetõttu, et ta ilmus kuidagi väga äkki ootamatult, temast ei ole prooviperioodil midagi kuulda. Meil on kombeks rääkida etendustest siis, kui nad veel pooltki lapsed ja käia proovisaalides, aga teie etendusest õieti midagi kuulda ei olnud. Esietendus oli natukene enne jõulu. Ja ta on kummaline ka teises mõttes. Nimelt tulite siia oma kaaslasega koos Prantsusmaalt. Etendus toimub kahes keeles eesti ning prantsuse keeles ja ja Ülo Vilimaa on selle niimoodi seadnud. Rain Simmul tõlgiti kaaslased, teksti tekst on siis üsna tuntud, ma usun suurest tiraažist kunagi Eestis ilmunud Franz fassaagani romaan, kas te armastate praapsi? Ene, kas te tundsite teksti juba varem ka? No ma suvel rääkisime eluga sellest ja siis noh nagu kahtlesin ikka, ma arvan, et need maad võib-olla järsku ta leiab ehk midagi muud. Sest ühesõnaga, mina ei ole soosagani austaja. Ja üldse ma ei tea, mul on viimasel oma isikliku eluga nii palju probleeme on, ma ei ole üldse palju lugenud romaane, vaata mu enda elu on seal oma. Et ma olen rohkem. Isegi mõtlesin, vot see on nagu liiga lihtne mulle teha, noh see on, iga inimese elus on see korra mingid säärased momendid läbi käinud. Aga kui me selle kallal tööle hakkasin, siis oli see mul isegi päris raske töö ja üldse see periood sellepärast et vaata, ma pole inimene, kes oma elu järgiste. Et lihtsalt noh, minu tingimus oligi see, et ma siia tulin, oli see, et ma lihtsalt ei suuda enam üksinda olla. Mulle valati kihi kaaslasele. Sest noh, ma ei tea, inimestel on, mõnel on isegi võib-olla kade, et ma üldse veel elusale. Sest ma mäletan, mul pole mingit paradiisi kuskil olnud. Ja ma olen alati pidanud enda eksistentsi eest võitlema, ükskõik kus ma siis ei ole mul ei ole enam midagi nagu lihtsalt kätte. Ja selles mõttes noh, mul on alati mõtlesin mingite meestega siis kadedad mu peale mingeid probleeme. Siin noh, seekord mõtlesin, et noh, et minu poolt olid tingimustes, Ülo Vilimaal rääkis siis aktsepteerisid seda, mul on hea meel, et ma sain tulla ligi ja kellega ma sain tuttavaks kursustel. Nii et noh, mul oli see väga hea meel, aga seal näitlemise kursustel ja aga noh, probleem on selles, et et tööpered, siis oli see mulle väga raske selles mõttes, et ma pidin kogu aeg kõike ära tõlkima, kõik ära seletama, näsmaga päev oli kogu aeg iga sekund kahes keeles, nii et kahjuks selle oma töö peale. Mul jäi noh, jäiga täitsa minimaalselt jõud, et ma vaatangi, et on esimesed edense, ma pean hakkama iseendast Grabene. Ma ütlen, minu esimene teatrikogemus oli Eestis kurb, selles mõttes ma kukkusin Viljandi teatrisse. Esseid, intriigid ja ja nakko linnas kõige kõige halvem. Lükkan igas mõttes teie õpilane laval tõlgita teda, ta on kogu aeg igast sõnast sõltuv kui see. Näiteks täna, kui oli teine etendus teda kõrvalt jälgisite. Mida te ütlete tema kui näitleja kohta? Mul on tõesti tema pärast heale Mis te arvate, kas inimesed samastavad seda lugu teie enda looga? No ma arvan, kindlasti inimestele meeldib minul meil 100 nii romantiline, eks ole. Mulle meeldis ka, võib-olla, kui see nii oleks, aga aga õnneks on, mul on on peaaegu taoline lugu elus juba olnud. Ja siis mul oli noormees, oli 14 last linnast maale siis eelneks testivad olevalt säranema väga siis ma tõesti on see mitte kunagi endast noor. Et no ma ei tea, meeste saatjad, huvitav ja tähtis olla noore naisega. Aga kuigi kõik, siis ütle, aga vaat et noh, ta on oma isaga. See on tõesti kummaline, kui mees on noorem, siis muidugi öeldes ikka naine tahab siis kena välja, näe, hoolitseb enda eest ja nii ja naa. Aga kuidagi mainitud moraalsetega. Aga noh, mingi mingi mäng seal on, tähendab, järsku hakkas tõesti, mul tekkis mingi alaväärsust kompleks oma vanuse pärast, mida ma pole kunagi ennem mõelnud. Minule ma psüühiliselt alastile tähendab ikka mõtlen oma oma vanusega või niimoodi võrdsega siis kas oleks huvita, aga seepärast ka võib-olla mul endal 22 aastane poeg, keda ma väga armastan. Ja selles mõttes ka neid noori mehi, ma olen teistmoodi jääma. Prantsus, majaneeritusid, külgelöömine, kiire temperament on teine. Ja siis ma saan haiget. Et mehed tänapäeval eriti noormehed ei suuda esimese ehmatusega naise vanust ära ütelda. Siis noh, on mitu korda on niimoodi, et ma lasta pahane täitjana peaaegu karjun täna inimeste peale, et jätke mind rahule, sa mõtlesin, et issand jumal, kui enam üldse mind tähele ei panda. Sääska kurb, et tegelikult peaks õnnelik olema veel kellelgi lüüakse silma enam, ma olen ka mõninga päris julma, et ma olen ikka öelnud, et ma võiksin teema olla, jah. Samal ajal see on kurb ka, kui ma olen oma pojaga koosmäele, vaata need inimesed, vaatame teda, Nico ühtlaselt. Et mis asi see on, et noormees ja ja noh, ma ei ole kunagi säärane autoriteetne emaga olnud, et mõne päris semud omavahel ja kui näeme iga päev ei näe ma siis siis meil on eriti palju tennise löödes, kui saame, siis helistame ja ja no ma olen alati vaevanud kuma. 20 aasta vanusevahet, kui vana luku lükk on 34 ja meil on 12 aastat hammasagana? Selles mõttes on, mul ei olegi üldse temaga tähendab temaga plaanis veel palju teha, me tahame temaga hakata täitsa tõsiselt tegema luuleõhtuid ja hakata nendega reisima. Ja samal ajal ma tahaks mingit teatrietendust ta teha. Aga temaga on mul ongi vaja natuke kasvatada, aga et noh, et las ta töötab. Et ma usun, et temas on üks, üks väga hea partner ja Prantsusmaal, sest et meil on mitu inimest seal praegu ootavad huviga, et me oleme siin töötanud ja ja, ja. Oma partneriga saju hästi ja, ja mis puutub isikliku elluma, siis siis ma arvan, et noh, et see on üks väheseid ametid, kus ei tohi ära segada seda isikliku elu ja tööd, sest ma olen nii õudsalt paljana reis regis kramplikult head oma naisi nagu jahukoti ängi, sest lihtsalt on vaja naisele tööd anda, sest see on tema naine. Mannetu ei ole ja ühesõnaga need asjad on kõik nii hirmsaks läinud ja väga paljud andekad naised ei ole sellepärast tööd saanud, sellepärast et nad ei ole ei režissööri, armukesed ega naiseks, niiet no mina leian, et see töö, kui, kui sa tahad tõesti õudselt head resultaati saada. Ja ma leian ka järgmistes armastuse lugudes kõige ehtsamad, ilusamad etendused on siis, kui sa tead, et tehti seal see paaril ei ole, noh, et nad ei ole tõelised paarika elus. See lugu iseenesest on ju väga ilus see, see Saganne lugu, mida te mängite ja vägisi paneb tõepoolest paralleele tõmbama jänestega kaadeni haruldaselt hästi sobite nendesse rollidesse. Kõik see tekst, mida te räägite, nii vähe kui seda dialoogi selles raamatus sisaldub, väga suur roll on autoril, keda mängib Rain Simmul. Aga nii vähe kui te neid fraase ütlete, tunduvad need tõepoolest olevat teie enda omad ja seda enam, et et teie ene, Te käite väga koduselt riides ja te ise ütlesite, kannatage iseeneseriideid laval, mis on, on eesti teatris ikka väga haruldane ja mulle tundub, et sama kehtib vist ka ka teie partneri kohta. See etendus lõpeb nõnda et et daam, kes on elanud mõnda aega endast palju noorema noormehega läheb siiski tagasi oma oma endise armsama juurde, kes on temaga umbes sama vana. See lõpp tundub natukene kistud olevat. Mis teie ene arvate selle selle loo lõpu kohta, kas see võinuks olla ka teisiti? No ma arvan, et et selles loos on see, et see, see naine on siis kina kylalt mõistusega naine. Et ta lihtsalt kardab, et see poiss jätab ta niikuinii ühel päeval ma lihtsalt tahab haiget saada. Ja sellepärast ta täitsa mõistujana ise loobus sellest, teades, et teine mees niikuinii teda petab ja teine mees on aastaid, noh, niimoodi on mitme mitme eluga. Aga et, et me lihtsalt ei ole valmis tõelist elu elama, ta kardab. Sellepärast ta ütles sellest ära ja ütleme, selles mõttes sellesse khaani loos positiivne kangelane ongi stsenaariumis sime. Et tähendab, ta julgeb lõpuni minna, ta. Ta on tõesti väga kena, tähendab, mulle meeldis kyll siukest poissi elus näha. Sest ta on väga aus selles mõttes, et tõesti usub sellel hetkel, et armastab seda naist ja ta on tõesti valmis seegi temaga abielluma ja see on väga ilus ja see on tõesti väga puhast. Aga need 12 kujunasse naine Zerošee, kes keda mängib Hannes Kaljujärv, need on juba rikutud, ma tahan juba maainimeste mänge mänginud, nemad partnereid vahetanud ja nad on teistmoodi, aga see nooruma siiruses läheb lõpuni. Ja ta kaotab ja ta tema püksindaja tilk, kõikjaadiksin, need teised mängivad oma mänge edasi ja nad on kõik sinna. Kuidas te publikud tajusid, kas inimesed suhtusid teisse hästi, seda lavalolijad kõnelevad, et nad tunnevad. Ojaa, sest no kahjuks ma ütlen, et see lugu ei ole ei ole väga palju tegevust, et nad kõik on nagu suures plaanis. Et noh, mul on lihtsalt, vahest on tunne, et andmed aastat public oleks lähemal sest seal on sääraseid momendina, mida ei saa mängida, mida tuleb tõesti tunda ja üle elada siiralt seepärast, et et ma lihtsalt publik ei usu seda lugu. Ja selles mõttes, et no ma vahest tunne, et momendid, kus publik on liiga kauge, et see on küllalt intiimne asi Palju on väga väikseid peensusi, mis jääb rahvale nägemata. Kas esietenduse vastas ootustele? Diaalset Jaagolku plaksutatakse siis, noh, ma olen õudselt õnnelik ja ma ma peaaegu nutan, ma olen tänulik, tan publikum, ma olen tänulik, et inimesed armastavad mind. Ja selle looga on mul, niiet et noh, kuni viimse hetkeni mana elaseda maise elu ja tegelikult on, mul on ise sellisest naisest kahjuga. Muidugi oleks võinud tegelikult teistmoodi minna. Ja et see on küllaltki intiimne, et, et ma see on juba kolmas kord teist korda publiku ühiskond kontralletens ja see on esimest korda minu elus, kus, kus ma ei saa pärast kummardama olla olen täitsa mango krampis ma lihtsalt. Ma ise Haada lähema nutamale siis dollaudes siin esimest korda makus ma kui ma kohe momentaarsete Isala ennelik ja naeratan näitlejanna auhinna, ma olen ikka selles rollis maa. Saskse siis olla. Mis oleks tükk, millega te tahaksite tulla eesti teatrilavale veel peale seda? No ma ei hakka. Ma ei hakka sinna armukadedusest väljakut, samas mul on mitmeid plaane, nii et ma ausõna, ma mõtlen, ma olen niisugune vana Elvin, ma julgete rääkidest järsku ei lähe täid. Ma teen parem nii nagu praegu Sagaanigate enne midagi räägi, katsume jälle kuskil kuuega vaikselt töötada. Ja siis noh, kui midagi juhtub, lifti kuulete jälle. Te ei ole vist pikalt enne Tartus elanud? Ei, ma ei ole kunagi siin kaua enam, ma olin siis siin parki hotellis maalin ka see ikka väga ka aastaid tagasi selli, Tugaadinomen kohe seltsi. Sõitsin esimesel hoid, pissin, dokad, mäng, nii et siis ma olin siin ka, nii et me tegime 11 etendust. Stiil, lavaproovi, isegi mitte seda. Nii palju ma ei teinudki laoruumis, kui ma tegin edukad mängud, nii et see oli gamma, oleks niisugune vette hüppamine. Kuidas Tartu see talvine Tartu külm, nagu ta siin praegu on, väriseme siin praegu ühel nahkdiivanil teineteise kõrval. Kuidas te tajute seda? Kas te ootate päeva, mil te sõidate tagasi Pariisi või olete te siin üsna rahulikult? Aga ma olen säraniimi, kes kohaneb kohutavalt kiiresti, et ühesõnaga ma olen nii palju reisinud ja nii palju aga erinevate inimeste juures elavad hotellid seal ma ükskõik kus maal olla tinakoha ja väga-väga kiiresti olukorraga. Nende, ütleme, siin on ka noh, ma nagu sain kohe hästi kiiresti hakkama. Migeme turul ja, ja samal ajal noh, väga kenasid inimesi, oleme turul ja ja räägime inimestega, noh, see on väga-väga armas see suhtumine ja siis ma käin Domelal jalutamas ja sedasama, niipalju kui mul see teksti ellima jalutasin, kautonemme sest minu jaoks olemas n mas ant tekstiväes komand käin siis kõike, saab talv või suvi, ma pean kohe jalutama. Siis ma kahetsen, et ma ei ole siin noorena olnud, sest see on ikka väga romantiline. Toomemäel musid maske. Kevad näe, ma olen millestki lõpp, lõpp lõplikult silma jäänud. Kas selle meeldiva tundega seguneb ka midagi muud? No muidugi näiteks ma, mul on kahju Ja noh, alguses noh, mul oli kurb, aga, aga ma mõtlen, et seniks sos ja võib-olla see on ka mingi saatuse märk, et et ma olin mingisse samasse kohta tagasi, kust ma alustasin. Jätan, ma arvan, et see pole midagi juhuslikku ja selles mõttes ongi lükk mulle väga heaks toeks, et et ta ei aita õnnetanud ta aitab mul elada selles tänases. Nagu mul tekibki mingi nostalgia, siis. No ma mõtlen, et noh, et ma ei tohi midagi selle peale mõelda. Seda mõtleme, mis me täna teeme, kuidas. Väga kurb on, miks ma just selles mõttes, et noh, mulle ei meeldiksin tal mulle ei meeldi üksindust Malaika Monicu õudsat reaa, mul on kohe väga palju inimesi ümber olnud. Ja minu probleem ongi see, et normindonaatilingul reditud igale poole. Tegelikult. Ma olen nii nagu see aasta just nakkud tõmmanud kehast nagu kõigest eemale ja ja meil on Ligiga tõesti suured plaanid, tegime oma assotsiatsiooniga. Et hakata täiesti prantsuse eesti kultuuri vahendama ja, ja võimaluse leida, aga kunstnike niimoodi kiiremini vabamalt. Ma mäletan, aastaid tagasi, te kirjutasite artikli ja see mulle väga meelde, sest et see oli aeg, kui ei olnud kombeks kõikide üldse millestki, mida saada ei ole. Te rääkisite sellest, et et Prantsusmaal tuleksid naised tänavale, kui kasvõi kaheks tunniks kaoksid suurtest kaubamajadest. Naiste hügieenisidemed muidugi seostanud seda artiklit teie nimega olen, ma ei ole väga kindel, et teie kirjutatud. Olin küll, sest ma mõtlen, et kui ma läksin Prantsusmaale, siis oma oli ikka täiesti kursis sellega, mis välismaal toimub, seepärast et ma olen juba aastaid käima, oskasin festivali näinud filme välismaalt. Aga kui ma läksin sinna igal sammul, nägin, kuidas naised ja üldse mehed suhtuvad kõige normaalsem tavalisemalt esse asjadesse, noh inimese moodi. Et kuidas meil ei olnud ju absoluutselt selle mitte midagi, ütleme mingit juba seksuaalkasvatust sadamasse, verest keegi nüüd on kõik ajale putkad igast asju täis ja preservatiivi müüakse igal pool ja ja sidemeid ja kõike. Kui minu laps sündis, siis meil olid ka marlimähkmed ja ma pesin neid. Et noh, see on ikka üle mõistuse Kulki ajal siin ikka 50 aastat ei see mitte keegi nurisenud ja kõik rahulikult kõik seda tegid. Et selles mõttes maika naiste kannatus on ikka jube olnud ja mõtlen, et ma lihtsalt, see on niivõrd uskumatu, et, et kui ma läksin, hakkasin Prantsusmaal elama, siis see mind ei ole keegi palunud ega käskinud, aga siis ma tõesti sain aru, et noh, ma pean hakkama ka väliseestlastele tutvustama seda siinset elu. See vahe tundus väga ränk. Et olid väliseestlased, kes olid, siis käisid Eestis ja siis samal ajal neid sõimati salgu kommunistid, eks. Ja siis, kui nad tulid siia, siis veksaga suhtun, neid viidi kohe meie Veljo Tormise juurde, meie Paul-Eerik Rummo juurde ja meie Juhan Viidingu juurde siis pärast tekioride Jaanide Johanil, eks ole. Ja siin meie Eestis ikka kummardame neid ja vaatame nii ja naa ja ja ei lähe iga päev sääraste inimeste juurde. Austus nende inimeste, nende tööde-tegemiste suhtes, et selles mõttes veksa ikka väga arendasid täitsa vahenditult miskid, millise poisi või tüdruku lükkas kohe meiega kuulsamatet Tombes kohe Ernesaksale koju ja et siis väliseesti noortele näidata, et näed, kui ei ole ja kui hästi vinge kann. Ühesõnaga pagan tal ikka äge, kuidas väliseestlasi noori siia meelitada, just kuidas? Üheksa kingitusi tehti, võru kandled ja rahvariided, kingiti ja poiss, kes ei tea, kuidas isegi ühtegi eesti raamatut kätte võtta selles ajaliselt regulaarselt ajakirju Eestist ja lehti. Ühesõnaga ma algus, rind, asjad ikka nii õudsalt segamini kõik. Ja siis ma täitsa sain aru, et välisest tele. Ma tahaks hakata tutvustama tõesti. Andur on neid Paul-Eerik Rummot ja, ja Doris Kareva, Juhan Viidingut ja siis ma hakkasin neid luuleõhtuid tegema. Ja siis nad said aru, et samal ajal, kuna ma tegin sama loomulikult ja lihtsalt ja Liivi või Koidulat siis sama normaalsed läksid neile ka peale, ütleme Paul-Eerik Rummo luuletus Me hoiame nõnda ühte. Sest teed meie eestlaste probleem ongi see, et me ei, me ei hoia üht, teen me pole kunagi. Ja et alati, kui on, hakkab paremini minema, siin ikka kadedus ja see on kurb, sest see on tõesti õudsad kohad, ma ei tea, kust see on tulnud. Kas teie kirjutate veel? Ma ei ole viimasel aastal küll enam midagi märganud. No ei ole, sest ma ütlen, vahepeal ma jälle elasin isikliku elu ja ma ütlen, et mul see noorem, 14 aastat noorem mees esimulle vaja naise põdemisel äral teha, nii et siis ma nagu sellest ühiskondlikust elust tõmbasin kõrvale. Aga no mina jälle vaatan, et mulle meeldib kirjutada ja üldiselt noh, selles mõttes ongi mulle meeldinud üksinda alla just sellepärast siis et saaks kirjutada, et nüüd ma ei andile viimastel aegadel paljud üksinda kui seal üksinda sisse kirjutada. Oletame, et teil on, oletame, et teil on üks veerg ühes Eesti lehes. Mis teile meeldib? Millest te ise lugu peate? Ja et teil on mõned päevad aega oma teksti kirjutamiseks sinna, millest te seda teeksite? Alati on nii imelik, kui, kui mõni inimene, kes on käinud nädal aega või või kolm Pariisis või isegi inimesed, kes on terve elu seal Meeldivad, et ühesõnaga ma tahaksin hakata, edaspidi tehti väga intiimselt rääkima prantslastest, et see müüt on nii kohutav Prantsusmaa ümber, sest see on meile nii kaugeni võõras. Venelased läksid kid sinnani. Mul on kahju sellest, et ta räägib nendest nagu võõrastest inimestest ongi see, et seal, kus ta elab ja seal sa oled õppinud armastama inimesi ja, ja selles mõttes noh no ma võin öelda, et minu aede, minu vennad ja minu armsamad ja kõige lähedasemad sugulased elavad praegu Prantsusmaal tähendab, kes ei ole mu veresugulased, et ma tõesti armastan prantslasi, sellepärast. Eestlased, olge ettevaatlik, te solvate prantslasi solvatega mind.