Tere tulemast, Monica Topman, meie klassikaraadiosse. Tere. Täna tahaksime kida Eesti Muusikaakadeemia lähenevast juubelist ja nagu me siin omavahel juba rääkisime, on see üks sedasorti juubel, kus ühtaegu mineviku poole vaatamisega vaadatakse ka tulevikku. See on seotud uude majja ümberkolimisega ja võib-olla isegi rohkem tulevikku, aga kagi ikkagi on Eesti Muusikaakadeemia 80. aastapäev ja see kohustab. Kohustab paljukski. Monika, teie olete Tallinna riikliku konservatooriumi ja Eesti Muusikaakadeemia ja mis nimede all on see kõrgem muusikaõppeasutus meil Eestis eksisteerinud, selle ajalooga tegelenud juba aastaid, on see nii, see on isegi väga palju aastaid, sest esmakordselt, et hakkasime me koos Eva Potteri käest, kes tookord oli veel Eeva hirv hakkasime selle asjaga tegelema 1958. aastal, kui me avastasime, et tulemas on konservatooriumi 40. aastapäev ja siis me hakkasime oma käe peal selle asjaga vähehaaval tegelema ja meil õnnes juhtus ka pääseda riigiarhiivi mis tookord kandis muidugi Louvre revolutsiooni arhiivi või mis ta nimi oligi. Nimetust. Tänu Harry Kõrvits, kes tookord seal töötas, pääsesime me siis nende materjalide juurde ja korjasime üsna palju materjali ja kirjutasime siis mõlemad oma aspektist Est-ettekanded teaduslikuks konverentsiks, mis lubati meil siis 40. aastapäeva puhul koolisiseselt pidada. See oli süüteraamides nagu tol ajal neid asju tehti ja sealt pärineb siis noh, nagu meie esimene kokkupuude sellega ja hiljem on ikka nii keskeltläbi iga 10 aasta tagant mu selle teemaga tegemist teha tulnud vahepeal natukene täiendatult, vahepeal natukene võib-olla koondatult sellest on ilmunud mõningad artiklid siin-seal nendes juubeliväljaannetes ja nüüd me siis seoses sellega 40 aastat saab jälle sellest esimesest meie tegevuse algusest mööda, sellest hakkame nüüd et välja andma uut juubelikogumikku ja seekord on juba mõeldud tõesti teha nii põhjalikult mitte juubeliartiklina, vaid täiesti konservatooriumi ajaloona. Tänu sellele, et meil nüüd on võimalik ligi pääseda mitmetele materjalidele, mida tookord ei saanud, on võimalik seda asja tunduvalt laiendada. Muidugi tuleb ka see osa, mis on sellest ajast peale möödunud ja läbielatud täiendab selle raamatu peaaegu 40 aasta võrra veel. Nii et jah, et see on töö, millega ma olen nüüd juba teist aastat jälle tihedalt seotud ja praegu on juba kätte jõudnud nii-öelda asja kirja panemise etapp, kuigi paralleelselt sellega kogu aeg ikkagi tuleb töötada siilides. Kas nendest esimestest uuringutest ilmus artiklite kogumik või, või missugusel kujul see sai trükitud? Tähendab, ja kuidas seda praegu veel saab leida? Kõige esimene osa oli meil käsikirjas ja Eva osa on isegi raamatukogus olemas masinal kirjutatud, tema kirjutas põhiselt õppekavadest. No minul oli rohkem see puht ajalooline osa ja ma pean kahetsusega tunnistama, et minu oma eksisteerib ainult käsikirjas. Ma ei jõudnudki nii kaugele, et oleks teda masina üles teinud, aga siis 69. aastal ilmus konservatooriumi juubeli puhul väite artiklite kogumik, kus on siis kokkuvõtlik. Kuid see minu materjal sees. Aga seal muidugi on väga palju välja jäänud ja ta nonit puhtal kujul ühe artiklina artiklite kogumikust. Aga kas see käsikiri, Ma küsin vahele, vabandust, kas see käsikiri on teatri- ja muusikamuuseumis või on omaenese koduses arhiivis, see käsikiri eksisteerib kahe pliiatsiga kirjutatud kaustikuna mul kodus. Ja, ja see on see nii-öelda põhikondikava, millele ma nüüd oma raamatut üles ehitanud. Millele te selles esimeses töös panite, rõhud, tähendab missugune oli teie ainekäsitluse just see suund ja võti? Ainekäsitlus tookord oli puhtalt, nii kronoloogiliselt ja jutustavat laadi. Paraku sel ajal nende arhiiviviidetega ei olnud palju peale hakata. Sest kuna ta sai tegelikult noh, nagu ette loetud lugu lühendatud kujul, küll siis nagu neid arhiivi viiteid on seal Nad on olemas, aga nad ei ole nii põhjalikud. Aga ta oli jah, ikka puhtal kujul käsitlus muidugi pidi arvestama tolleaegsete kaan olite ka ilma milleta me läbi ei saanud, seetõttu oli ikka rõhk enam-vähem sellel, kuidas ikka riik ei aidanud küllalt alt, noh, ega ega ta suurt ei saanud aidata ka, kui mõelda kahekümnendaid aastaid ei olnud ju riigilgi kergem. Nüüd olen ma saanud mõningaid materjale sinna juurde, kust näib, et ega see riigi toetus nii vilets ka ei olnud, ikka natuke seal toetati ka kuigi, tõsi küll 23. 24. aastal ei läinud läbi tolleaegses Riigikogus, kus konservatooriumi riigistamine, kuigi isegi valitsus juba otsustas selle jaatavalt, aga Riigikogu ei võtnud vastu leides, et see majanduslikult ei ole praegu võimalik. No 35. aastal muidugi Aavik tegi selle asja ära, aga mis staatuses ta siis oli, kui ta higistatud ja olnud ta oli siis eraõppeasutus sai, vaat tema oli ERA Ta asutus selles mõttes, et kõigepealt, kui ta asutati 19. aastal, siis oli temal Estonia seltsi juures, Estonia selts oli nagu see pärisperemees. Aga Estonia seltsi alluvuse pärast juba ei saanud talle nimeks konservatoorium panna, sest Estonia seltsil polnud põhikirjas taolist punktigi. Ta võiks konservatooriumi asutada, küll võis taaga kooli asutada ja nii ta siis haridusministeeriumi ettepanekul nimetati, mitte konservatoorium. Kuigi esialgsed dokumendid on kõik konservatooriumi nimel vaid Tallinna kõrgem muusikakool. Ja kus ta siis asus, ma veel siis asus tema Estonia saali kõrvalruumides kontsertsaali kõrvalruumides. Peale selle oli osa ruume, olid Lenderi gümnaasiumis mõned ruumid, aga ega kodunoored ei tea, kus asus Lenderi Maakri tänaval. See oli seal ja siis oli osa asju oli tolleaegses maapangas. Või tähendab, see oli õieti mõisnike krediitpank, sinna nad pidid saama ruume. Ja nüüd just hiljaaegu ma avastasin, et see, millest liidid kirjutab oma mälestustes, et olid noh, et Hollandi saatkonna aga oli seal väike kisma. Tegelikult oli see Taani saatkond Taani konsulaati, jah, jah, jah. Nii et selle dokumendi ma leidsin arhiivist ka ülesse. Ja siis 23. aastal, siis, kui Jaan Tamm sai direktoriks, siis Jaan Tamme eestvõttel asutati konservatooriumi selts. Ja konservatooriumi selts võttis siis üle Luunja sõitsid selle kõrgema muusikakooli ja töötas välja konservatooriumi asutamise säädus, et nagu seal oli kirjutatud, et selle haridusministeerium siis omakorda andis selle asja valitsusele ette valitsuse, kus kandis riigikogule ette, aga sellest asjast, siis ta jäi ikkagi paratamatult sellesama konservatooriumi seltsi jurisdiktsiooni alla, kui võib niiviisi öelda seltsi kohta. Ja 35. aastal juba pärast Jaan Tamme surma ja kui 33. aastal oli Juhan Aavik saanud direktoriks, vot siis pärast seda tema viisa läbi, et 35. aastal konservatooriumist sai Eesti vabariigi Tallinna konservatoorium. Pika ja uhke nimega ära seadustaga, pärast pärast olid need nimed veel pikemad ja aga mitte nii väga uhked. Ja kuidas tema käekäik käis. Ruumide mõttes ruumide mõttes hakkas juba 20. aastal Ale lüüdi kehitama maja. Oli tõesti selge, et niiviisi mitmes kohas laiali oli väga raske töötada. Ja siis tänu kuratooriumi esimehe Georg Hellati ametikohale, kes töötas linnavalitsuses saadi linnavalitsuse käest krunt Jaani kiriku ja Müürivahe tänava vahel. See, kus praegu asub Georg Otsa nimeline muusikakool ja muusikamuuseum ja sinna ehitati siis kahe aasta jooksul kogutud annetustest niisugune küünitaoline maja, seda nimetati ajakirjanduses küüniks neljakandiline telliskivimaja ja siis jäi ehitamine 10-ks aastaks pooleli. Sellepärast et raha ei olnud, aga siis 32.-ks aastaks sai siis valmis ülejäänud osa. See, mis praegugi on juba olemas, oli muidugi veel, 30.-te aastate keskpaigas leiti juba, et see on jällegi kitsaks jäänud ja taheti ehitada sinna juurdeehitust. Vahepeal oli juttu, et koos raadiomajaga pidi see tulema aga sellest ei saanud asja. See mõttemaati maha, aga seda laiendamise plaani ei maetud Mahas. Ainult et lõpuks sõja puhkemise tõttu kukkus plaan läbi ja vanagi maja hävis. Üheksanda märtsirünnaku ajal 44. aastal poolest saadik hävis, pärast tehti 44. aasta sügisel. Koostati üks uhke akt mis kandis nimed, kahjudest, mis on tekitanud Saksa fašistlikud, okupandid ja nende käsilased. Et ma ütlen selle maja hävindamises ja see oli niisugune teatav vorm, aga see kõlab väga uhkelt, sest et need, seda me teame, kes selle pommitamise toime panid. No vaat ja selle akti alusel siis märgiti, et üle poole majast on hävinud. Ja siis Umbes aastapäevad hiljem see pool maja, see terveks jäänud pool anti üle teatri muusikamuuseumile, kes siis seda omakorda remontis, nii et nad seal sai tööle hakata, sest ka see pool oli võrdlemisi kannatanud ja alles hiljem siis, kui juba konservatooriumist olid eraldunud muusikakooli tehnikumi osa, siis nemad ehitasid selle teise poole endale majaks. Konservatooriumi oleks sel ajal juba kitsaks jäänud, konservatoorium ise aga sai endale ajutiseks kasutamiseks majaorderi pääl seisab Karl Marxi kolm. Nii et kunagi on see Kaarli puiesteega seda nime kandnud. Ahku ei huvita ja, aga see oli väga lühikest aega pärast oli ta taas jälle Kaarli puiestee ja siis sai temast Suvorovi puiestee kolm ja see oli siis ajutine kasutamine kestab praktiliselt siiamaale. Ja, ja miski pole püsivam kui ajutised asjad. Kuigi tolleaegne direktor Alumäe kõigest hingest võitles selle eest, et et hakatakse uut maja ehitama ja tõepoolest alguses oli ta täiesti kunstide valitsuse plaanides, ehitusplaanides oli ta sees. Aga ta lükkus ikka edasi ja edasi ja edasi ja lõpuks hajus ära. Summad ette nähtud summad jäid ikka väiksemaks, muidu ta pidi juba 48.-ks aastaks valmis saama. Plaanide kohaselt. Aga muidugi, mida ei olnud, seda ei olnud. Ja nii jäigi, nõnda et et nagu ma mäletan oma õpingute ajast igal sügisel, kui oli avaaktus, siis direktor rääkis seda. Sel ajal oli Eugen Kapp direktor ja hiljem lektor, rääkis, et ja varsti hakatakse ehitama konservatooriumi uut hoonet. Peaaegu oli juba jutt, et hakatakse juba auku kaevama sinna vundamendi jaoks ja ükskord olilentsman seal meil külas siis pidulikult ja tema oma selles pidulikus tervituskõnes ka siis ütles, et et ja varsti hakatakse ehitama konservatooriumi uut hoonet ja kogu saal pandi laginal naerma. Ootasid seal ei, anekdoodid oli anekdoot. Ja tema muidugi ei saanud aru, milles asi on või, või kui sai, siis tegin niisuguse näo, et ta ei saanud aru. Ja nii et selle majaga jah, ta oli nõnda 60.-te aastate lõpus. Lõpuks Alumäe võttis vastu pakkumuse ise Kivimäe eriinternaatkoolihoonete osas, et konservatoorium sinna läheks. Esialgu läks siis muusikakeskkool, 69. 70. läks konservatoorium järgi. Aga siis lõpuks pani Alumäe ise ametki taas jälle maha. Esimest korda pani ta maha ameti 48. aastal, kui ta oli täiesti tüdinud sõdimast kõigi nende asjade eest, milles ta siis sõdis. Oli ju nimelt plaan pääle sõda juba siis tahtis ta asutada sinna midagi muusikakeskkooli taolist. Sest see hulk aega oli ju kolm astet praktiliselt koos ühe direktori juhtimisel ja siis ta püüdis selgeks teha, et see peakski nii jääma, et see oleks muusikakeskkool. See alguse osa aga ei tulnud midagi välja sellest. Jah, kogu see ajalugu on olnud võitlus oma oma koha pärast Tallinna linnas. Aga teisipidi võttes nüüd, kui me sisulistest asjadest räägime mismoodi nägi esimesel perioodil välja see õppetöö ja kas teile endale kõige selle materjaliga nüüd töötate ja tutvute on selliseid, eriti armsaid persoone? Püsima ja või huvi, et vat seda perioodi või seda inimest või, või seda, seda õppetooli, et seda peaks kohe lähemalt uurima keedi. Seda on raske ütelda, seda õppetoolide küsimust sellepärast et eks nad kõik on oma aastkohast kasulikud ja vajalikud olnud. Iga asi omal perioodil ja neid on uuritud ka sellepärast, et 79. aastal ilmus kogumik, kus on käsitletud just nii-öelda erialade kaupa seda konservatooriumi ajalugu ja sel ajal teda uuriti, nagu põhjalikumalt. Selle kogumiku koostas Heino Rannap kes praegu tegeleb professoritest kõneleva kogumiku koostamisega. Ja siis muidugi, igal sellel alalõigul olid oma autor, kes seda põhimõtteliselt uuris mind ennast kahtlemata huvitab klaveriosakond kõige rohkem, sest et eks ma olen mingil määral selle selle erialaga kõige rohkem seotud olnud ja siis muidugi muusikateadus. Omaette uurimist vajaks oreliklass mis annab küllalt palju läbi elanud nende aegade sees ja mis paraku jäi välja tollest kogumikust, sest siis ei olnud ta veel täiesti iseseisvunud uuesti. Nii et see, see ootab veel uurijaid. Üldiselt huvitav on see, et kõige esimesel perioodil kõrgemas muusikakoolis olid spetsiaalklassid ja siis need kõrvalised klassid nagu nimetati, kusjuures ei olnud niisugust kursuste süsteemi nagu vahepeal oli vaide. Igas aines oli küll kindel järjekord, mis pidi olema ennem läbi õpitud, enne kui ta seda järgmist ainet võis õppida. Aga see ei pruukinud iga kord kokku langeda sellega, kus ta erialas näiteks oli. Ja see materjal oleks väga huvitav, aga kahjuks ei ole mul praegu on just nii, et, et saaks tsiteerida neid asju. Kunagi oleks mõtet võib-olla aga sellest pikemalt rääkida ja neid dokumente ette lugeda, seda põhipõhjus kirja nagu see esimene olija. Aga nii peast rääkides võib öelda, et mingil määral olid eraldatavad kolm eriastet, algaste, keskaste ja kõrgemaste. Ja nende astmete piirid olid enam-vähem paika pandud, aga selle astme sees oli see liikumine küllalt vaba. Need õppeajad olenesid ka erialast. Mõnedel erialadel olid need pikemad, mõned lühemad. Kõige pikemad olid ta klaverile, viiulile, tšellole. Mitu aastat. Tähendab, see kõikus erinevatel perioodidel. Alguses oli see kuus kuni seitse aastat hiljem läks nagu 10 aasta peale juba ja see on kõik kolm kuud, esimene periood, vot seal ongi mul praegu veel, ma pean seda asja natuke uurima, aga mulle tundub, et see astmed, asi tuli natuke hiljem. Kuigi Lüdig kirjutab sellest oma mälestustes juba, nagu oleks selle esimese päris algusest peale olnud need astmed, aga see esimene põhjuskiri seda nagu ei kajasta siis ei olnud see veel välja kujunenud, sest et võeti vastu materjal väga erineval tasemel ja hakati siis seda paika panema. Nii et esimesel õppeaastal olid tõesti ainult et klassid. Ja siis hiljem tuli see puhkpillidel ja lauljatel olid väiksemad laud nagu õppeperioodid ja siis olid muidugi võimalikud ka niisugused variandid, et mõni kuulas ainult teoreetilisi aineid või neid kõrvalisi klass, siis oli tal vastavalt väiksem õppemaks. Aga seda lubati ainult direktsiooni eriloal. Ja siis olid veel vabakuulajad. Need maksid muidu kõige rohkem. Ah nii, jah, ja ega te ei seal nimetada mõndagi summat. Deeruvalt need summad orienteeruvalt on väga erinevad. Ma võtaksin kuskilt selle konservatooriumi seltsi perioodist, keskeltläbi on 25. aasta paiku siis on see keskmine õppemaksu 8000 marka semestris aastast aastasse aastal aastane õppeaasta õppeaasta kohta, siis puhkpillid maksid vähem, Nemad maksid 6000 6000 maksid ka need et kõrvaliste klasside kuulajad ainult. Aga vabakuulajad maksid 15000. Ai jah, see see oli sellepärast vajalik, et nemad pidasid suurel määral kooli üleval ja need olid enamasti need, kes ei pidanud eksameid tegema ja võib-olla ei olnud ka selleks eriti võimelised, nii et nad olid võrdlemisi noh, niisugune hobi hobi tasandil ja lõbu eest tuleb maksta. Just tänu sellele oli võimalik mõningaid ET andekamaid vaesemaid tudengeid või tol ajal olid õpilased ja üliõpilased, kaks seda kategooriat olid, et neid oli võimalik siis õppemaksust vabastada, seda üritati ikkagi teha, peale selle oli olemas õpilasabikassa kuhu läksid registreerimismaksud ja eksamimaksud mille, kas siis puudustkannatavaid õpilasi toetati. Üldiselt selle konservatooriumi esialgsete programmide ja ülesehituse juures on selgelt tunda, et toetuti asutajate endi Alma Materi põhimõtetele, sest enamus neist olid Peterburi konservatooriumist pärit ja sealt võeti siis nagu eeskuju selle ülesehitusega, alles hiljem siis täiendati seda juba Euroopa koolid eeskujul kah. Kes olid markantsamad õppejõud, nendest esimestest perioodidest, kes andsid tooni, noh, mitte ainult õppeasutusele, vaid sellele linnaelule mina elule, noh kõige markantsem kahtlemata oli Artur Kapp, kes küll ei olnud päris algusest, sest tema tuli 20. aastal ja võttis tookord üle noorelt surnud Peeter süda töö kompositsiooniklassis. Noh, mingil määral oli markantne kahtlemata Mihkel Lüdig, aga tema markantsus oli natukene teistlaadi, tema oli just see noh nii, kes seda majandust püüdis püsti hoida, mis tal küll korda ausalt öelda ei läinud, sest ta ei olnud ise väga majandusmees. See kõrgema muusikakooli lõpp oli võrdlemisi õnnetu, sest et tuli tuli revisjon, mis tegi selgeks, et kõik oli sassis ja segamini, mis puudutas rahaasju. Aga kahtlemata head tahet oli Mihkel Lüdigi palju. Selle koha pealt siis Johannes Paulsen on väga oluline figuur kahtlemata meie keelpillimuusika ajaloos Peeter Rammul keda võib lugeda meie muusikateaduse alusepanijaks. Kuigi ta suri ju ka küllalt varakult, nii et selle tõttu ta panus jäi mõneti väiksemaks, kui oleks võinud olla tema muusikaajaloo. Teine köidegi kadus ajaloo hämarusse. Ja siis klaveriosakonnast kahtlemata vennad Lembad kaks professorit. Et siis praktiliselt ilmselt Eesti esimene naisprofessor, kahe 25. aastal sai professori nimetuse Sigrit hõlmana antropov. Jaan Tamm loomulikult tänu kellele konservatoorium üldse jalule sai. Sest et kui oleks jäänud nii nagu ta oli seal kõrgema muusikakoolina, esiteks temast ei oleks saanud konservatooriumi. Ja teiseks, Jaan Tamm oli väga tugev majandusmees Juhan Aavik keda me ei või kuidagi unustada. Hilisemast perioodist tulevad juba teised mehed. Kas muusikud, kes juhtisid seda kõrgemat muusikaõppeasutust, ükskõik siis mis nime ta kandis, kas nad püüdsid ise oma majandusasjadega korda teha või oli nende kõrval mõni selline tugev majandusinimene? Praeguse rektori härra Peep Lassmanniga oli just juttu sellest, et noh, praegu nad õppeasutuse oma sisemise potentsiaaliga tulevad toime ja Peep Lassmann on tõesti õnnistatud ka hea ratsionaalse mõistusega, nii tähendab esimesel perioodil oligi just viga selles, et ei olnud niisugust tõelist majandusmeest mihkel lüüdid lootis väga paljus Saamueli lindpere peale, kes oli autor ja kes tundus olevat majanduslikult nagu arukam. Aga ka tema ei olnud kuigi korrektne oma asjade kirjapanemisel. Nii et sellest ei tulnud välja palju välja. Hiljem. No kahtlemata olid niisugused majandusmehed ka aga võib-olla vähem silmapaistvad oma õpingud aegadest, ma mäletan küll väga olulise figuurina Kaarel madalat. Tema oli juba 40. aastal konservatooriumis esimestele asjaajamise peal juhtiv jõud, samuti Saksa ajal oli tema just see majandusjuht. Ka pärast 44. aastal võttis ta selle uuesti üle. Nii et tema oli nagu see põhiline kes hoidis seda sõjajärgsetel aastatel. Jahini meesi. Seemned viimati. Kui veel ikka praegu oleme selle esimese perioodi juures, kuivõrd oli Eesti muusikaelu ja muusikaõppeasutus seotud teiste riikide ja, ja ütleme välismaailmaga ja ma mõtlen seda, mitte ainult noh, niimoodi isiklike kontaktide, na ja ja võimalustena käia ja kuulata ja täiendada ennast vaid ma mõtlen ka selle pedagoogilise muusika osas, mida, mida mängiti ja õpiti ja ja kuidas oli see seotus kogu kogu muusikakultuuriga Euroopas üldiselt. Peab ütlema, et õppekavad põhinesidki põhiliselt Euroopa muusikale eesti muusikat tuli sinna juurde vähehaaval, nii nagu teda juurde tuli parasjagu niisugust muusikat, mida oli võimalik õpperepertuaari-na kasutada. Peale selle muidugi olid kontaktid teiste riikidega olemas. Aska üliõpilaste tasandil, näiteks konservatooriumi üliõpilased käisid külas, lätlastel Läti konservatooriumi omandanud, nemad käisid meil külas. Samuti külastati Soomet ja oreliklassi juures oli üks niisugune omapärane organisatsioon, kolleegium, muusikum, millel oli oma koor ja see kolleegium, muusika oli omalaadne niisugune muusikateadus, sliku ringi taoline institutsioon ja vat nemad käisid näiteks Stockholmis andsid seal kontserte. Tim peeti sidet, et mingil määral ka Peterburi muusikutega, kuid see side oli väga juhuslik ja kuidas nad parasjagu sattusid, nagu plasunov käis külas Eestisse külastas ka esimesel korral konservatooriumi, aga 35. aastal, muide, Klaazonov valiti esimeseks konservatooriumi auprofessoriks, sellel olid auprofessorid, need on audoktorid. Ja samuti auprofessoriks valiti Joosep sviitols, kes oli Läti konservatooriumi direktor. Muidugi põhimõte oli see, et need mõlemad mehed olid ju meie konservatooriumi asutajate õppejõud olnud. Kui oleks Rimski korsakov sel ajal elanud, ilmselt oleks temagi kindlasti kindlasti. Aga kas kajastub kuidagi ka see, missuguse tasemega olite meie konservatooriumi lõpetajad, kuidas nende edasine käekäik käis? Kas nad olid Euroopa tasandil? Võib öelda, võib öelda, et olid sellepärast, et kolmekümnendatel aastatel mitmed meie konservatooriumi mitte ainult lõpetajaid, vaid ka üliõpilased paistsid silma rahvusvahelistel konkurssidel. Keelpillimängijatest käisid üsna mitmed, et seal Isay nimelisel konkursil Alumäe Hubert Aumere, Tseeli Aumere, Villem õunapuu ja väikene Evi Liivak kellest pärast kõigist neist said silmapaistvad mängijad Villem õunapuu. Võib-olla sai vähem tuntuks. Ta mängis orkestris põhiselt ja ta lihtsalt teete. Siinsed olud ei võimaldanud enam nii silmapaistvalt esile tõusta, aga need teised, kes Euroopasse jäid hiljem. Nemad olid üsna väljapaistvad nagu me nüüd oleme kuulnud ja siis lauljatest tooni kroon. Edu Viinis samuti Tiit Kuusik, temast me teame rohkem juba. Nii et tuli oma auga tagasi kodumaale tagasi tuli ju kodumaale tagasi Kadooni kroon ainult tooni, kroon viidi kodumaalt kaugemale veel sinna taha veel kaugemale, madalamale. Ja kui ta tagasi tuli, siis sai temast see oli vist Kohtla-Järve laste muusikakooli klaveriõpetaja ja nii et see oli temal saatus. Ja ometi mingil määral väga kujukas ja väga tegelikult väga lootustandev laulja, mina kuulsin teda korrapärast seda, kui ta tagasi tuli, sealt siis ta Tartu muusikakoolis ükskord esines. Ilusti laulis. Aga ta ei saanud Vanemuises tööd ja ja siis pidin minema siis sinna. Aga peab ütlema, et see tase ei olnud sugugi nõrk. Meie omade paljud meie lõpetajad käisid ennast veel välismaal täiendamas, August karjus näiteks. Ja muidugi Hugo Lepnurme ka Vladimir Alumäe ise kes pärast olid noh, nagu see viiuliklassi kandev jõud ja mitte ainult viiuliklassi. Muidugi ka õppejõud käisid ennast täiendamas välismaal, on teada, näiteks Peeter Rammul käis siis August Opmann, käis uurimas arhiivides materjale ja samuti tutvumas kontserteluga. Ja muidugi Juhan Aavik väga tihti nad käisid Kaumaga kollektiividega, mida nad juhatasid ja siis kasutasid ka kõiki võimalusi selleks, et ennast täiendada. Kas konservatooriumi oli oma orkester ja oma koor ja palju üldse oli, oli õpilasi? Noh, umbes, et me saaksime võrrelda seda parandamisse mahtuda, tähendab, keskeltläbi kõikus kuskil 300 400 vahel. Seal olid muidugi peab arvestama, et olid eri astmed koos ja, ja selle tõttu võib-olla see üliõpilaste osa oli väiksem, konkreetseid arve kahjuks oleks ette teadnud, oleks järgi vaadanud, kui, et just seda tahate teada. Need on kusagil paberi peal, kõik olemasolev ja orkester meil oli. Paulsen oli orkestri dirigent üsna tugeval tasemel orkester. Nii et kui võrrelda sellega, mis juhtus pärast sõda, kus aastaid ei saanud seal konservatooriumi orkester omal jalgu alla keelpillimängijate puuduse pärast muide sest neid lihtsalt ei olnud piisavalt, siis too orkester oli ikkagi täiesti arvestatav kollektiiv. Kontsertidele esines isegi mingisuguse enne, orkester esines juba esimestel, mitte kõige esimesel, aga kuskil teisel õppeaastal juba oli selles õpilaskontserdi kavas Paulseni dirigeerimisel üks orkester. See oli muidugi siis veel nõrguke ja niisugune väike, sest et väga ebaühtlane oli see seltskond, kes seal mängis ja ilmselt aitasid seal ka õppejõud kaasa. Võib arvata. Aga igal juhul teatud kooli ta juba neile andis, selles mõttes, et see orkester tubli kooriga oli, nii et kooris pidid tol ajal laulma need õpilased muuhulgas ka lauljad, kes tänapäeval sellega enam ei tegele. Aga siis oli lauljatele laulukoor ette nähtud, just koorijuht ei olnud sel ajal alles hiljem siis, kui tuli muusikapedagoogikaklass või kooli muusikaklass, siis seal õpetati ka koorijuhtimist ja hiljem olid ka veel eraldi niisugused koorijuhtimise kursused olid. Konservatooriumi juures, ma tean, mul oma isa lõpetas sellega nii et sa said teatud tunnistused, nad on läbinud selle. Ja aga 40. aastal, vaat siis, kui Aavik ameti maha pani ja Riho Päts asemele tuli lootuses, et nüüd ta saab üht-teist ära teha, kahjuks jäi ta sinna ainult paariks kuuks. 40. aasta sügisel kutsuti ellu juba muusika juhatamise class muusika juhatamise osakond, sinna kutsuti vetiksis juhatajaks. Nii et siis sellel ajal ikka koori dirigeerimine siis rakkes korja orkestri, mõlemad olid seal ette nähtud, aga see on plaan, selle ma nüüd alles avastasin niisuguse asja, et 40. aastal seal seda planeeriti. Aga eks see siis sõja tõttu jäi see üritus pooleli. Ja peale selle alles pärast sõda, siis sai see koorijuhtimise eriala täiesti jalad alla ja orkestri juhtimine, orkester, orkestri juhtimine oli ette nähtud ja pärast sõda ta isegi natuke eksisteeris. Mõningaid lõpetajadki olid sel alal, aga siis ta vahepeal jälle vajus ära. Ei olnud ju orkestreid, kuhu neid panna? Muidu orkestrijuhtimist ja koorijuhtimist, mõlemad said need muusikapedagoogid kooli kooli muusikud. Aga öelge, Monika, kui te nüüd seda perioodi uurite väga paljud ju need lõpetanud on läinud mööda maailma laiali, kas teil on võimalust ja käsujõudu, ütleme lihtsalt füüsiliselt aega ja jõudu olnud ka vaatata nende käekäiku ja, ja sellesse ajaloosse sisse või praegu te jääte ikka meie kodumaa ja Eestimaa raamidesse ja mina jään põhiliselt kodumaa raamidesse, sest et muidu läheb mul see väga Haraliseks asi, tähendab mis, mõned võib-olla viited ühe või teise persooni või organisatsiooni kohta nagu näiteks naismuusikute selts, mis Praeguseni välismaal tegutseb, fidentija nime all, riita no lihtsalt, et see seal edasi tegutseb põhjal, et see või teine õppejõud läks siis ja siis ära sinna. 39. aastal, kui Paulseni hõrgelman ja noor Werner fontsur müülen ära läksid. See aed näiteks noh, niisugused väiksed viited, aga väga ei saa teda paratamatult teha. Tähendab mingil määral ma arvan, et see saab, leiab kajastamist professor rannas käsitluses, kust, kui ta nendest professoritest kirjutab, sest mitmed neist professoritest jätkasid oma tööd mujal pärast. Et sellega saab tark nagu korvata seda. Minul on nüüd selline mõte. Võib-olla me jätkame järgmisel korral ja siis võib-olla juba konkreetsemalt juba konkreetsemalt ja tuleme ajas edasi. Aga ma praegu viimase küsimusena tänase jutu juurde küsiksin ikka puht subjektiivselt, kas nendes ajalooannaalidest nüüd uurides on teie jaoks üllatusi, tähendab, mille juures te ütlete iseendale, et oh-oh-way way ja jah, neid on tõepoolest juba see Taani saatkond andis mulle küllaltki suur üllatus siis leidsin ma selle paberi, millega palutakse haridusministeeriumil registreerida see kool. See oli ka midagi. No ja siis see 40.-te aastate need plaanid, need olid mulle üllatuseks, et neljakümnendat aastat mul varasemal perioodil jäid väga nagu auklikuks, sellele on mul praegu on dokumentaalselt väga vähe katet, aga nüüd ma olen ikka üht-teist leidnud ja vaat just see need esialgsed plaanid, et sest peab ütlema, et tookord kui see Riho Päts tuli, ta ilmselt lootis, et hakkab nüüd konservatooriumi uuendama. Teada oli, et need kolmekümnendatel aastatel teatud määral juba need nooremad muusikud leidsid, et konservatoorium hakkab nagu seisma jääma ja et siin on liiga välduma just just ja et vaja oleks noort jõudu ja eks Riho Päts siis tulid paraku küll halbadel asjaoludel sellele platsil, aga tol ajal ta veel uskus ilmselt, et ta suudab ka nii midagi ära teha. Hiljem tuli sinna hoopis teine inimene juba kaks kuud hiljem, kes kõik lootused nii-öelda maha tõmbas. Siis noh, et need plaanid, mida nad kavatsesid kõik ellu viia, need uued erialad ja kõik see uus üle ülesehitus, tema tahtis nimelt jagada kaheks osaks endist esimest osakonda, mis haaras enda alla kompositsiooni sisu, loodava muusikateaduse, kõik muusikalised üldained ja oreli, vot selle ta tahtis kaheks osaks teha. Hiljem nad läksidki muidugi lahku. Ja vaat siis sellega seoses olid seal nii mitmesugused uued ained, mis pidid sisse tulema ja siis see algusest peale kogu aeg on kõigis põhikirjades läbi maksnud. Dramaatiline osakond. Jah, ja päris algusest peale, sellepärast näitlejad ja 38. aastal sai ta teoks, tegelikult siis ta avati alles aga juba 19. aastal on ta paberites põhikirjas täiesti ette nähtud, et tuleb sõnastuses dramaatiline osa, siis ta oli dramaatiline osakond ja 40. aastal planeeriti seda teha laiemalt, nii et seal oleks olnud kolm haru, üks oleks olnud draamaosakond siis siis lavatantsu ja, ja siis ooperi klass ja ooperiklass oli niikuinii. Ooperiklassi juhtis Sergei mammutub. See oli selle kuulsa saba järeltulija, vene immigrant oli väga hea klaverimängija ise, aga see ooperiklass see ei olnud siis mitte lihtsalt lauluklass, vaid see oli? Ei no see oli mõeldud ikka kogu selle lava ja just just lava, lava, lavapraktika, lavaõppe, kõik, mis sinna juurde käisid, need asjad. Need olid nagu nendes õppeprogrammi visandites olid sees. Kas praegu nüüd kõik on need olemas, mida neljakümnendatel aastatel taheti? Auskel enam-vähem on olemas ja peab ütlema ja mida, mida seal ei olnud ainult üks väga kummalise nimega osakond oli, mul ei ole kahjuks täpne see formuleering, aga see oli umbes meie mõistes isetegevuse juhtide osakond oli ette nähtud ka isetegevus juhtida, aga see oli kuidagi väga tore nimi, aga mul ei ole täpselt meeles, ma ei taha teda nii poolikuna praegu veel. Ja isegi maja probleeme oli siis ja maja probleem on aegade algusest läbi olnud, aga sellega on võib-olla kah nii nagu nagu Tallinna linnaga, et võib-olla see ei tohikski päris valmis saada. Mõneks ajaks võiks natukene valmis olla, et nii oleks vaja ühest nurgast teise joosta. Aga tegelikult on muidugi hea, et seda maja varem ei ehitatud. Nüüd ta tuleb ikkagi palju parem, kui ta siis oleks olnud. Jah, see on ekstilk, mett sellesse ja. Ma väga tänan, Monika, ja ma arvan, et meie tänase jutu kohta võime küll öelda, et see jätkub aitäh. Palun. Muusika teostest olid tänasesse saatesse kätketud järgmised palad. Alustasime ja lõpetame. Hiljaaegu manalateele lahkunud Hugo Lepnurme esinemisega ja avapala oli Peeter südascertzino. Seejärel kõlas Mart Saare improvisaator, mängis pianist ja klaveripedagoog, Legendaarne Erika Franz. Seejärel kuulsite Artur Kapi võib olla üht kuulsaimat romansi. Metsateel laulis Georg Ots, klaveril mängis Eugen Kelder. Ja nüüd saate lõpuks kõlab. Fragment Edgar Arro kaheksast rahvaviisist. Orelile mängib Hugo Lepnurme.