Minu isa tuli 13. aastal tuli Uuralist tagasi Eestis ta nimelt. Ta töötas Uuralis ühes väiksemas linnas vabriku linnas. Tšušov aja töötas tema arstina. Ja meie tähendab kõik minu vennad, minu õed, kõik seal sündinud, see oli osaliselt veel möödunud sajandil ja siis viimased lapsed olid siis 1909 ja 1911 üheksa olin mina sündinud 11 minu noorem õde. Ja siis tema hakkas tööle ja sealsamas oli, olid tol ajal tsemendivabrik. Ja tema töötas selles samas ametis, suurib vabrikuarstina. Ja esimene maailmasõda, see on mul väga uduselt meeles. Püha isa oli siis ka kutsutud kusagil mingisugustesse väeosadesse. Laamadega ma ei ole. Aga ma arvan, et nii vist 18 või 19 asusime siis elama Tartusse, kus mina hakkasingi koolis käima. Siinkohal võiks juba küsida, kellelt teie olete pärinud oma muusikahuvid. Eeldused ja teatud võimed on mul emalt. Isa oli muidugi nii oma erialalt kõrgema haridusega, loomulikult lõpetas Tartu Ülikooli Madun sajandil muidugi kooli minu meelest täiesti ebamusikaalne inimene tähendab tema armastusmuusikat kuulata ja eriti. No tal olid niisugused väikesed palad, mis mina pidin talle vasetu vahel mängima, siis kui ma hakkasin klaverit mängima. Aga ema oli hea klaverimängija muidugi, kuna tooli põhiliselt koduperenaine ja ta on sünnitanud kokku üheksa last, nendest on, tähendab, Šveitsi olid jäänud elama, hakkaks, suri juba väga väikeste lastena, suri ja ta mängis ikka väga hästi klaverit ja oli nähtavasti saanud ka mingisuguse muusikalise harituse. Vähemalt oli 100 klaverimängu õppinud eraviisil kodus siis musitseerid väga palju, vanem õde oli ka Peterburis tolleaegses tähendab mingisuguse muusikakoolis. Õppinud. Teine õde oli Siskutav, täiskasvanud oli, hakkas laulu alustama ja lõpetus siis hiljem. Riia konservatooriumi laulu alal. Ja teised vennad mängisid, no üks mängis viiulit, teine mängis flööti ja vanem vend oli isegi päris nii võiks ütelda, niisugune elukutseline flöödimängija tema mängis siis hiljem siis Tartus Vanemuise orkester mängis ka kohvikutes ja nii edasi, nii et ta oli ikka päris välja õpetatud flöödimängija. Nii et muusika kõlas palju ja minu esimesed sammud olid seotud muidugi niisuguse kodusimuseks inimesega. Ja esimesed tunnid sain ka selle vanema õe käest, kes oli õppinud. Kas tema oli ka esimene noodiõpetaja, oli küll noodiõpetaja ja ühesõnaga niisugune võiks ütelda, kasvada ja laiemas mõttes, ega ta ei sundinud mind nii väga palju harjutama või väga palju vaeva nägema sellega. Siis, kui ma natuke vanemaks jään, umbes 11. hakkasin ise aru saama sellest, et ilma harjutamata ei saa mitte midagi kätte ja siis ma hakkasin töötama nii lihtsalt tehniliselt tehnika kallal. See arusaam tuli küllalt vara kui 11 latv ära, sellepärast et mina ennem seda. See ei ole mulle isegi siiamaani selge. Mismoodi see juhtus, et mina hakkasin, noodist mängime ja mängime, oli mul kohe algusest peale hästi selge. Ma ei oska seletada, seda aegumismooduse toimus, aga ma sain kohe haarata seda pilti ja mängisin väga palju noodist ja meil oli kodus väga palju noote. Tartus olin ma siis võib-olla üks või kaks aastat õega kontaktis, tähendab muusikalises tihedas kontaktis ja siis ta arvas, et võib-olla oleks parem, kui keegi inimene hakkab meid õpetama, kes ei ole perekonnaliige. Leidsite muusikaõpetaja Tartust ja siis me saime kokkuleppele niisuguse õpetajale, kes olid, tahtis tolajal võrdlemisi. Muidugi kuulustav õpilasi. Pükspreili Mahtapeetke, sellega ma töötasin siis mitmed aastat käisin koolis paralleelselt, muidugi tähendab keskkoolis. Ja siis ma olin kaks aastat Tartu muusikakooli õpilaseni. Tähendab, õppisin Tartu muusikakoolis klaverimängu, tema oli siis ka seal õpetaja. Mahte täitke, tuleb veel mainida seda, et ma nendes aastates, kui ma käisin koolis hakkasin komponeerima. Kuigi mul ei ole selleks olnud mitte mingisuguseid, tähendab valusid ei olnud, tähendab nii teoreetilisi aluseid nimetasid tuli sellest põhiliselt, et minu vanem õde abiellus ühe Professoriga seal rannas iga, kes oli nutukoht, võiks ütelda, tulin juhtivaid kirurge. Tema oli kirglik muusikaharrastaja ja viiulimängija, muidugi ta oli asjaarmastaja, aga ta väga armastas muusikat ja väga palju mängis. Ja ma kuulasin väga palju muusikat, muidugi põhiliselt tähendab Beethoveni, Brahmsi, sonaate, ühesõnaga ta viiuliliteratuuri ainult ainult väga, väga head muusikat ja innustas mind kuidagi. No ei oska isegi öelda, kuidas tuli, aga hakkasin ise kirjutama ja isegi suuremas vormis teoseid. Muidugi, see oli kõik väga lapsik diletantlik ja puhas isetegevus. Ja hiljem, kui ma neid tehaseid siis nägin juhuslikult isegi nüüd pärast seda, siis noh. Ma olin täiesti vapustatud, väga nördinud sellest. Peame tiivsusest, mis sealt paistis läbi või välja. Ja paned, kõik hävitasid. Ja hiljem, kui minu haridus oli siis saanud niisugused õige professionaalsed alused. Ma mõtlen seonit Riia konservatooriumis. Või tegelikult Riia konservatooriumi. Professor Viitoliga, kelle juures ma mõtlesin eratunde tühja aasta jooksul lõpetada Riia konservatooriumi. Ja saada seda kõrgema hariduse diplom. Miks te valiksite Riia, kui tohib küsida? Esiteks elas mul saan. Seal on heakorda ja tingimused ja siis selle tõttu ma sain seal nii nagu kodus elada. Teiseks nähtavasti olles tõukejõuks ka see, et see professor Vitul oli väga kuulus omal ajal ka Peterburi konservatooriumis. Enne revolutsiooni olid tema väga lugupeetud ja väga suur ja väga tähtis õpetaja. Ja oli ka helilooja ja tema lõpetas ju Peterburi konservatooriumi Zil Rimski kohvi juues, nii et tal oli fantastiline kuul. Ja seda kuulide andis mulle ka edasi ja tegi mulle ühe aasta jooksul selgeks keeks teooria, panused mis on vajalikud selleks, et hakata üldse komponeerima. Peale selle veel kolis, see mähtapeedki kolis kuskil olla, see oli 26. aastal kolis temaga Riiga, sest tema arvas, et seal on suurem tegevusi väli kui Tartus, Tartul ikka siiski väike linduga. Ja millegipärast juhtus niimoodi, et tema just valis riigi ja tema kolis sinna. Ja siis mina tahtsin tema juures huma õpingut Nooniatele mingisugusele lõpule viia ja siis tema valmistas ette selleks erialaeksamiks. Mis ma siis tegin seal Läti konservatooriumis 28. aastal, 29-l te lõpetasite konservatooriumi eksternina ja eksternina lõpetasin ja siis sõitsin kohe samal aastal sõitsin siis Berliini. Ja seal edasi, selles mõttes, et. Hushulas loomusikson tähendab niisugune muusikaülikooli. Sattusin profio lihunik Vassili juurde, tol ajal väga kuulus tähtis isik, tahtis pedagoog, tahtis pianist, kes oli lõpetanud omal ajal ka pidevuse konservatooriumi Yesseppava klassi ees. Olen sulle väga maailmakuulus naispianist kes Elaskjas töötas viimased eluaastat Peterburis. Nii et mina võiksin ütelda, et ma teataval määral võin uhkustada sellega, et ma olen ikka vene kool nii-öelda tähendab muusikuna. Ja siis Berliinis oli mul veel see erakordne on, et mina sattusin teooria alal teooria, polüfoonia ja ühesõnaga kõikide teoreetiliste ainete valdkonnas sattusin. Võiks ütelda, kuulsa helilooja Paul hindiumiti juurde. On hindamatu, oli ka suur teoreetik Docotoli võrdlusena. Ja tema tunnid andsid mulle vist. No ma võiksin olla küll kohutavalt palju. Mis puutub sellesse, kuidas ta pani aluse minu polüfoonilise mõtlemisele. Teooria klass oli võib-olla kaheksa õpilas-üliõpilasnimetades ja selles suhtluses tema meid ergutas komponeerimises ka, aga peab ütlema, et hiljem hakkasin selle klaveri vastu tundma ikka siiski palju suuremat huvi kogu positsiooni vastu. Ma teadsin muidugi komponeeriminul, mul võib olla niisugune vaakum niisuguseks hobiks. Kuigi ma olin siis veel noor, tähendab võib-olla 20 sain juba aru, et sellest ei tule midagi taarat välja ja siis ma hakkasin seda lihtsalt viskasid seda nurka, hakkasin rohkem klaverimänguga tegelema ja see nõuabki, nagu teada kanga suurt vööd ja väga palju ettevalmistust ja nii edasi, niisiis kompressioon jäigi soiku ja ei olegi üldse enam hiljem mingit huvi pakkunud. Te nimetasite siin kaht suurkuju, kellel ilmselt on oluline osa teie muusikaliste tõekspidamiste mõjutajana ja kahtlemata aga peale selle muidugi nii-ütelda. Elu õpetab ju ka. Ja ma mõtlen selles mõttes elu, et see, mis ümbritseb, tähendab Osulas, olid tookord, et juhtivad pedagoogid olid Ahtuks. Tookord vist kõige suurem ja kõige tähtsam pedagoog ja muusikategelane ja muidugi täpsenist ja mitte võib-olla tookord üldse selle sai Hendrik suuremaid kujusid. Mõju muidugi, kuigi ma otseselt tema juures õppinud, aga mõju kandus ka edasi. No ma olen teda väga palju ka kuulnud, elusalt, minu meelest seal ikka siiski ost. Minu arusaamise järgi on minu meelest kõige suurem moosiks interpreet, keda mina olen ainult kuulnud. Ja hiljem õppisin veel väga palju tema redaktsioonist, tähendab Beethoveni sonaadi reaktsioonist ja plaatidelt. Kui te lubate, tuleksime korraks tagasi veel nende kolme suure nime juurde kasvõi sellepärast, et vaevalt on võimalus meil praegu Eestist leida inimest, kes oleks nii lähedalt suhelnud nendega. Seepärast ehk on lubatav selline küsimus, et millisena mäletate neid, kui inimesi? Õhtusöök vas istumas kutsus mind koju ja siis me mängisime soduga. Musitseerisime koos tunnitoitelised ikka, põhiliselt muidugi seal suus. Aga ma olin tema juures kodus nagu oma inimene, nii et ma olen temaga ja väga palju vestelnud ka nii väljaspool tunde ja sõnaga kujundanud mind väga suurel määral ka, kui kui inimest vas, temal oli. Tema oli sees, aga kaasaga suurt pianist oli natukene laisk või ütleme, mitte väga, väga intensiivne tööd, ise mugav. Igatepidi tema naine ka, nii et see oli kõik väga-väga mõnus. Snabeliga, ma ei ole kokku puutunud kodus, nii et ma tean teda niimoodi, nii tema, see oli minu jaoks niisuguseid keeli Stahlil kuskil seal väga kõrgele pjedestaalile. Ma imetlesin tema mängu. Muidugi peaks kohe ütlema palju rohkem kui oma professori mängu. Sest tema oli niisugune maailmakuulus. Tema oli esimene, kes üldse esimene, kes pianistina ajaloos tuli selle ülesandega toimeta esitas piduniusonaatide tsükli tähendab kõik 32 sonaati ühel hoo kontsertidega. Avalikkus ei ole enne keegi teinud ja peale selle veel ka veel esimene, kes plaadistus kõiki Beethoveni sonaati, nii et ta oli muidugi kohutavalt suur. Ergutav, kelle poole võiks vaadata ainult suure Teatavas mõttes isegi teatud hirmuga suhteliselt mul isegi praeguselt tekib niisugune mõte, et see läheb üle mõistuse, kuidas inimene sainisused kolosalse temaga hakkama, võimsus, nagu ma seda nimetanud kangelasteoks. Ja kui ma sellele mõtlen, et tema sõda tsüklaseda pidune tsüklon lõpetas sellel aastal 1933 sellel saatuslikul aastal kus kahjuks see härra Hitler tuli võimule Saksamaal lõpetas oma sonaaditsükli just umbes sellel ajal, tähendab siis tema sõitis minema sealt. Nii nagu väga paljud suured kultuuritegelased Saksamaal, tema ametikaaslaseid seal toomasmann ja kes need seal isegi hindemit, linde, meid oli tol ajal nähtavasti nendele fašistidele liigad progressiivne kuju. No ta kirjutas muusikat, mis oli tol ajal võrdlemisi ebatavaline, ütleme tema küll kunagi tonaalsuse piiridest kaugenenud, aga. Tema oli raske aru saada. Ja siis need võimule tulnud saksa fašistid viskasid teda lihtsalt sellest usulist sellest ülikoolist minema. See oli, see oli lihtsalt, ütleks fantastiliselt, kohutav, lihtsalt kohutav. Ja siis ma muidugi lahkusin. Ja sain õnneks. Ma ei tulnud kohe kodumaale tagasi, ma sain veel üks aasta olla. Klaverikvartetiga hingeseisund, see oli niisugune klaverikvartett, mängisime neljal klaveril. Muidugi Strausi, Valsanda son, Landono näiteks iga. Muidugi see, need esinemised toimusid põhiliselt niisugustes estraadikallakuga asutustes nagu hakko Kopenhaagenis näiteks varietees või siis Tallinnas küll mängisime siin Estonia kontserdisaalis ei ole siis ka vist 33 juures, 34 alguses. Aga hiljem mängisime siis Itaalias veel ka niisugustes võib ütelda. Kontsertsaalides, kui isegi ooperites ja kvartetiga lõpetasime oma tööd kuskil 34. aastal ja siis mina tulin siis juba Tallinnasse tagasi. Nüüd ma aga selle aja jooksul te jõudsite külastada küllalt paljusid maid ja muidugi ja selles sellest aspektist võis see ju isegi huvitav periood teie elus olla. Kahtlemata oli, ma pean veel ütlema, et see üks hooaeg tähendab, see oli 30 31, ma olin veel. Lauljatar igas ei laula, ta oli muidugi Dannyt praeguse mõiste järgi. Estraadilauljad öös, unisus laulis kõikides keeltes, laulis ka kontsertidel või oma kontserdil, laulis niisugustes asutustes, nagu näiteks Londonis oli, tol ajal oli, see oli niisugune mariti teada ja tema oli kasid seal numbrina, vahel venna sinna paigutatud ja siis me olime Belgias, olime ka Itaalias, Itaalias, tema andis ka kontserte. Kohe lihtsalt kontserte, sest ta oli koolitatud häälda Itaalia kooliga ja põhiliselt rahvalaulude ehitajana ja too oli väga suur kunstnik ja mina saatsin teda, saatsin teda alati nendesse peast saatma, aga sa ei teinud mitte mingisugust raskust, et ma olin temaga väga palju ja hoolimist Saksamaal ka, aga see oli siis veel muidugi enne Hitleri isoli jõudsid piisad aisa kreema, tema elas New Yorgis ja üks terve hooaeg oli, marssis temaga. Ma olin palgatud, tähendab, ma sain tema käest kuupalka ja siis tema oli kuus, on menetleja, Impase arvaga sõitsime kolmekesti ja siis muidugi hoolitses ka selle eest, et mul oleks vastav hotell olemas. Tavaliselt ma küll elasin natuke tagasihoidlikumas hotellis, kuid tema Päris esimene iseseisvalt kontsertõli. 1930 ja arvatavasti küll 30, siis ma olen siin esindanud kunagi Tallinnas klaveriõhtuga, see võis olla kas 31 või kaks ja see oli siis kus praegu ajaloomuuseum asub pikal tänaval. Tookord oli seal üks väga hea klaver. Muidugi seal kindlasti rahvast palju ei olnud kuulamas. Aga see oli ikka teises asjas klaveri, seal aga mu tagasi ma võin ainult rääkida sellest, kus ma hakkasin järjekindlalt oma klaveri ühtedega esinema Tallinnas alates 35.-st aastast võis olla siis ma esimesena iga aasta uue kavaga ja selle, selle esimese päeva, seda ma mäletan küll. See oli Vahh vahtranskeptsioonid kaks korral eelmängu, jaa, jaa, Tokaator teemal sooni ütluses ja siis esmalt sonaadi teises pooles uis Ellerit pale, lüüdid. Ja veel. Hilisemad õhtud olid siis pudistavad, põhiliselt esinesid ikka Bach, Mozart, Beethoven, Schubert list väga palju. Ja viimane klaveriõhtu enne teist maailmasõda oli, toimus siis ka siin. Õhtu muusika kuulu ainult 39 390 40 siis hakkas see päris ametlik pedagoogiline tegevus, need 40. aastal kutsuti mind kaardasid juhatajaks alates septembrist. 40 ja 41. Kui sõda hakkas, siis mobiliseeriti mind, jah, ma olen lühikest aega töölist pataljonides Sverdlovski oblastis. Siis ma olin kaks kuud Novosibirskis, demoliseeriti mind ülemnõukogu presiidiumi esimehe Johannes väärase korraldusega. Peaministrile on ju väga oluline harjutamise regulaarsus, aga sõda on sõda. Kui pikk vaheaeg teil tekkis? Teate, ma pean teile ütlema, et ma ei ole üldse lahe aega pidanud sest töölist pataljonis Mul vedas selles mõttes, et see pataljon, esimees või juhataja või kuidas seda või noh, ütleme ülem ülem ja. Ma oli väga intelligentne Leningradi Leningradi mingisugused eriala kutsuda eriala. Inimene Ma määras mind kohasele töö lõpuks, protsee asus kuskil metsas ühes väiksemas linnas eemal, nii et umbes kuus kilomeetrit olime linnast eemal. Tema, kas mind kohe kirja kandvaks? Tähendab, ma pidin minema muidugi jalgsi ja tulin siis tagasi ja võisin sel ajal, kui ma seal linnas olin ühes klubis harjutada, et ma tegelikult olen võib-olla ainult see aeg, mis kulus selleks, et sinna jõuda, Tallinnas tähendab juuli lõpp kuni septembri alguseni klaverist eemale, eemal olla, muidu ma olin kogu aeg lävega ja siis sel ajal olid selles pataljonis oli ka hirsi Alaias. Praegune helilooja, kes lõpetas hiljem, tähendab siis, kui me tagasi tulime, lõpetus mad saare juures kompositsiooniklassi tema oli siis seal, ta oli ta mänge ja siis ma temaga isegi kahelt klaveril esinesid selle, nähtavasti see kohalik rahvas, kes seal oli, seal oli ka mingi vabriku linnuks väike linn. Ma arvan tol ajal see rahvas ei ole üldse, ei olnud üldse enne kuulnud mängu kahel klaveril. Te olete jõudnud mälestustega Jaroslavli ajev. Kuidas kujunes? Kas see on nüüd üks minu ees, üks väga tähtis selleks väga tähtis moment või ajajak minu elus? See tekkis kohe alguses, kuigi ma pean ütlema, meie saime kokku juba varem. On ju ka õppinud ma sellesama õppejõu juures, kus mina olin seal juures Berliinis, aga tookord no ei olnud. Ma pean ütlema, Jonsutavad. Ja kui konservatiivne olime, hakkas siis Nõukogude tingimustes töötama, siis mina kui ikka ei vaata 41 võis olla ka 40, juba sügisel kutsusime tohutu palju uusi õppejõude rakendada ja siis ma kutsusin teda õppejõuks ja siis meil olid kavatsus 41. aastal detsembris, nimelt oleks olnud 150 aastat Mozarti surmapäevast mõtlesime siis mängida tema kontserdi kahele klaverile ja orkestrile. Sellest ei tulnud muidugi midagi välja, aga siis rahvusvahelises kokku saime 42. Suvusele veebruari lõpus otsustasime mängima hakata koos. Et ühesõnaga lunastada seda võlgu. Mozarti suhtes. Me kohe seda ei saanud muidugi mängida, aga me saime teiselt poolt, me hakkasime koos harjutama ja siis tuli veel see asjaoluga saatmis, mett jällegi tõukas sellele kosmose tseerimisele. Et Hayden catc kirjutas mõned tantsud oma balletist Kalevipoeg kahele klaverile. Et me võiksime seda käsitada, kirjutas seda oma mälu ja kes parteitu tal ei olnud kaasas ja siis me mängisime, see oligi meie kondikava või tähendab meie esimene repertuaar Hayden kapi kolm tantsu, seal oli siis arrepiga ja kalevipoja tantsis, oli tants ja hakata tagumine. Ja nendega me hakkasime siis esinema, siis tuli Mozarti sonaat, on ka üks kahele klaverile, aga. Hakkasime siis aretama ja siis tulid veel teised asjad juurde, mis mõni juhuslikult saime hankida. Ja sellest tekkis siis see tuua tuua muidugi. See tegevus laienes ka juba sõja ajal mängisime esimest oma esimest kontserti, mängisime Moskva konservatooriumi väikeses saalis. See oli vist juba aasta hiljem 1943. Ja siis, kui me tagasi tulime, siia tööle põhitöö oli muidugi siis konservatoorium. Ja siis paralleelselt me muidugi siin täiendasime repertuaari, harjutasime mul selleks, mul on kodus ka kaks. Ja sõitsime palju ringi ju peaaegu kõikides vabariikidesse. Lõpetasime seda tegevust seitsmeks, neljandal aastal. Üllatuskontsert meenutuskontsert oli möödunud aastal, oli 40 aastat Eesti riiklike kunstiansamblite tekkimisest ja seal me siis sellel noh, pidulikul kontserdil mängisime jälle kapi Kaksad. Meenutage palun veidi ka sõjaaegseid esinemisi. Hugo Lepnurmel kusagil kirjutanud, kuidas Bruno lukk tuleb lavale, võtab kindad käest, paneb klaverile ja. Jah, no see on nüüd see, see oli nüüd täitsa niisugune erakordne juhus, see on ka juhtunud, tõesti, me olime kuskil mingisuguses klubis, aga kust see nüüd oli, seda ma muidugi ei tea. Valjuks kütmata ruum ja seal tõesti ei saanud suurt midagi, etavate tähendab laulda, võib-olla võis klaverit mängida kus kaunsaski, aga ma tean seda, et see toimus. See on fakt. Ja, ja igasugused igasugused tingimused olid muidugi, vahel olid tingimused usna keerulised, näiteks niisuguses ruumis ma olen ka ükskord mänginud. Kus ja see oli suurklubi, see oli võib-olla Kuiboshevis või mingisuguse suuremas linnas ujufaas või sulle. Et päeval kütmata kartul hakati kütma. Sellega lähevad siis need klaveriklahvid lähevad järsku täiesti niiskeks, eks nende peale, kuigi ümberringi on võib-olla soojem, ühesõnaga mitte küll me enam, aga nendes tingimustes on täiesti võimatu mängida, see on veel hullem kui päris külma sugugi, sest kui klahvid ujuvad, siis ei saa mitte midagi sõrmedega teha. Nii et see oli täiesti Kozma. Ja see oli võib-olla kõige hullem minul üldse kunagi juhtunud esinemise ajal, et ma pidin suhteliselt lasedel mängima, mis täiesti. Vesi, või nagu olex lageda taeva all ja siis sajab vihma, siis peab mängima, nii et see on seal, aga siiski tõesti kõige kohutavam asi, mis olla võib, aga muidugi külma soojus ja kui on sõrmed eriti sõrmuda täiesti külmad. Et peaaegu kosmos keda te võiksite sellest perioodist nimetada oma mõju jättena, pean kohe ütlema, et seal sõja ajal, vot selles, kui ma sealt vabanesin sellest juulis pataljon, siis Sverdlovski soli nagu Poska, ka tema on nagu erunud Leningradist ja töötas seal sealses konservatooriumis ja ma sain temaga jälle siis kokkama, sain temaga ennem juba kokku leningradlasi, me saime väga headeks sõpradeks, väga tema võiks ütelda, tema on minule Avadal tohutult suurt mõju minu kujunemises ja kui ilusa protsessis muusikale ja muidugi ka klaverimängijana kutsud, ta ju väga erudeeritud, muusid pianist, väga suurte kogemustega, mina olen, tookord võiks ütelda siiski haldaja ütleme just pedagoogilistele, mõjus minule siiski erakordselt hästi ja loominguliselt aktiliseerivalt. Te olete ühes varem antud intervjuus öelnud umbes sellise mõtte, et muusikas ei ole võimalik koostada sümpaatiate pingerida. Aga kes oleksid siiski teile heliloojatest kõige suuremad? Ja no muidugi ma ei nimeta, ma ei saa nimetada ainult ühte ellu, et see ei ole lihtsalt võimalik, aga pingerida võib küll olla, tähendab jällegi mitte nii et kui ma nimetan, ütleme kõige esimesena, siis ma ütleks, et see on võib-olla kõige suur. Aga siis tuleb see, kes on, igatahes selles kõige kõrgemas kategoorias. Need on kindlasti. Ning tema loomingu algperioodist klaveriloomingust. Tähendab need, ma armastan kõige rohkem, ma saan oma peaga aru muidugi pedonansu, helilooja, ja ma seda oma mõistusega täiesti tajun. Jama. Ma ei ütle, et ta, aga ma armastan teda näiteks vähem kui Mozarti või vähem kui subjektid. Ja maga näiteks armastan vähem ka kullist. Minule tundub lihtsalt palju suurem helilooja igatepidi. Ta on võib-olla veel praegusel ajal mitte päris tõusnud sellele sellele pulgale või sellele tasemele kus nad minu meelest tõeliselt on. Nii et pingerida on olemas, aga absoluutne lemmik ei ole olemas. Viimasel ajal näib esiplaanile teie elus on siiski vist tõusnud pedagoogi tegevus kindlasti ja kahtlemata ma võin sellele jaatavalt vastata. See tegevus ja muidugi viimastel aastatel, sellepärast et aastatega tulid kogemused ka juurde ja tarkused juurde nii-ütelda, see on väga keeruline ala ja seal peab ikka siiski väga palju ennem läbi tegema, aga seda peab muidugi tegema. Praktikas, ega seda ei saa raamatute järgi õppida. Sest kui palju oli teil pedagoogi teadmisi teoreetilist alust, kui te 1939 Tartu muusikakoolis. Absoluutselt mitte mingisuguseid, ega siis tol ajal ei olnud niisugused ained ka olemas, ütleme nagu neid praegu kõrgemates õppeasutustes ma mõtlen ja muusika on olemas metoodika, pedagoogika ja nii edasi, tol ajal seda üldse ei olnud. Nii et neid kogemusi tuli ikka ise muretseda ja ise selleks vaeva näha tuli. Aga muidugi see aastatega ma pean ütlema, vaata alguses näiteks väga sagedasti ma tajusin, et no ütleme, õpilane, kes mulle mängib, et temal midagi viga on, aga ma ei saanud täpselt aru, täpselt nii. Naela pihta ei mõistnud, milles vigav nüüd ma muidugi seda teab. Aga see tuli ikka muidugi aastatega. Ja muidugi ka sellega, et see teadlikkus, mida minule põhiliselt andis, ikka siiski puhas kuld, Musk teadlikkus tähendab selles enda töös ja selles töös, mida tuleb teha, et midagi omandada, tähendab, ma mõtlen muusikalist teost. Jaagul on raske muidugi, selles pedagoogika alal ka väga palju aitas. Ja muidugi, kuni siiani olen ma täiesti veendunud, et igasugused raamatut ja igasugused loengut selle kohta annavad palju vähem isiklikud kogemused ja kõigepealt kõrvad tähendab seda, ma olen nüüd selles mõttes ka kohutavalt palju õppinud plaatidelt. Praegu on see praadistamised tehnika jõudnud niisugusele tasemele, et seda võib ütelda, et praegu juba ideaalne, mis veel 30 aastat tagasi ei olnud muidugi. Ja need plaadid, mis mul on nüüd ja mul on need kaunis talve valed, kogun kirglikult, eks ütelda. Need õpetavad ka väga palju. Ja siis muidugi tegelik kokkusaamine noorte inimestega, kes õpivad muidugi väikeste lastega, mina siiani ei ole töötanud ja ma ei oskaks nendega ratastega üldse töötada. Mul peab olema inimene, kellel intellekt on juba niisugusel tasemel või nii palju arenenud, et ma võin sellele intellektile pöörduda. Mida tähendab pedagoogile viibida oma õpilase esimestel või vastutusrikastel esinemistel kontsertidel, mida see tähendab ja kuidas ta tunneb? No see on muidugi väga küllalt Allastipaabist. Toimub sellepärast ei tea kunagi, kuidas, mis, mis sealt välja tuleb, ma mõtlen, et me teeme muidugi alati proovida ja arvestama seda ka seda mängimist aga siis ei tea ju kunagi, kuidas inimene reageerib, kuidas inimene siis ennast tunneb, kui tema mängib teistele inimestele ette. Ja seal on muidugi seal on saladusi, interpreedi, tüüpsekt, tõeline interpreet, kes pakub maksimum siis, kuid tema on kuulajaskond. Kuid teda kuulab, ütleme natuke suurem kuulajaskond ja mitte ainult üksinda vähemalt kaks inimest ja, kuid tema siis ennast maksma paneb ja mängib paremini kui üheleni selle nagu näiteks minu, siis ta on tõeline, hindab, nii et selles mõttes on see muidugi üks väga. Kuid tema nüüd esineb ütleme hästi või esineb oma võimete kohaselt hästi ja teeb seda maksimaalselt, mida ta on suuteline tegema antud arenguetapil. Siis mina tunnen väga suurt rõõmu, pean ütlema, et see on isegi rohkem seal minule võib-olla kõige suurem nauding. Nii et seal ei ole sellel rõõmul võib-olla isegi üldse piiri. Kui ma nüüd näiteks mõtlen sellele, et et kuidas Kalle Randalu arenes, minu võiks küll öelda, et kõik kedagi kõige parem õpilane, kes mul on olnud ja kui, kui ma nägin, kuidas ta kasvas ja kuidas ta kasvab ja kuidas tal siis üks esinemine, mingisugune, need esinemised on tal alati tõesti kõrgel tasemel, ühesõnaga kõrgemal tasemel kui sellisel momendil, kui ta ütleme, mängib minule üksinda vait ja kui ta siis rasva esineb niisuguse maksimaalse pingega ja loomingulise vabadusega siis on minule ma pean ütlema, tõesti. Aga mis mina ei ole nähtavasti oma elu sees kunagi niisugusel kujul tunned, on sellepärast, et see, mis mina pakun aint kunagi apsu suhteliselt ei ole kunagi nii täielikult rahuldanud ka niisugustel momentidel, kus ma võib-olla olin loominguliselt aktiivsem või vabam. Aga ma ei ole kunagi seda naudingut saanud sellest esinemisest, aga vot kui nüüd niisugune Tõesti andekas inimene tuleb ja mängib. Siis ma sellest tunnen tõelist naudingut. Elukutsega tähendab see kitsas eriala, tähendab pedagoogiline tegevus on minule ta sellepärast nii väga tähtis ja nii armas. Aga kas pianisti elu on olnud kurnav raskepäi? Seda ma ei saa hetkel öelda, see sess seal, mille, mille pärast ma üldse elan ja see ei, ei saa üldse kurnav isegi olla, see on ka siis, kui ma no nooruses või tähendab noorematel eluaastatel ma olen ikka harjutanud vahel ka viis-kuus tundi Berliinis olles Vaherites regulaarselt mul oli siis modelleeritud tuba, jäävad sind klaverit sinna sellega ja haridus on oma viis, kuus tundi, sellepärast ma esindava suhte repertuaari omandada ja kuna suhteliselt kiiresti õppisin siis ma viisingi professorile, iga tundilise tund on üks kord nädalas või sinna alati uusi asju, kusjuures mitte alles mingisugust väikesed nisukesed, palakeset Watega, suured teosed, sonaadi kontserdid ja nii edasi. Nii et seda tõesti ei saa nimetatud kurnavaks, see on üks väga, võib-olla vaevarikas, aga ta ta on ikka siiski väga meeldis ja väga ülendav, võiks ütelda, isegi ülendati.