Nõnda siis alustasime oma saadet nii melanhoolselt ja natukene nostalgiliselt biitlitega ja stuudios on nagu ma paar minutit tagasi ütlesin üla ülima, ma valisin selle laulusaate algus üle, sellepärast et see laul on tehtud siis, kui sina olid väga noor ja võib arvata, et sa oled seda lauluga ise laulnud. Kuulub see laul sinu lemmiklaulude hulka? Nonii, ma ei ütle, ma ise laulnud kindlasti ei ole, aga jah, see aeg saatis meid paratamatult, kui sa ütlesid, et alustasid nostalgilise teema, kas see mulle väga meeldib, sellepärast et minu jaoks see aeg on tõesti nostalgiline. Mis muusika kuulaja, sa oled ise? Ma olen terve eluaeg ikka niinimetatud rasket muusikat kuulanud, mul on küllalt suurplaatide kogu või ütleme, oli praegu plaadi muusikat palju ei kuulata, aga ikka sümfoonia minu igapäevane leib. Jah, sa oled ju teatris ka kasutanud? Igasuguseid selliseid, noh, küllalt harva kuulatavaid teoseid. Arvatavasti need kõik see, mis on elus huvitanud kõik see muusika, eks ole, mingil määral lavalaudadele jõudnud ja nad on tõesti kõik väga erinevad. Ma mõtlesin selle lauluga ühel teisel põhjusel ja nimelt sellepärast, et sina oled nüüd inimene, kes on jõudnud üle selle esimese suure juubelikünnise. Ja inimesed, kes on enam-vähem sinuvanused, räägivad kaunis palju sellest 60.-te aastate põlvkonnast ja sellest, kuidas see 60.-te lõpp oli. Ja kui lugeda Viivi Luike, siis saab sellest ka mingit aimu. Aga mul tulnud, et sina ei pea ennast mingi põlvkonna liikmeks või või osakeseks ühest suurest massist. Kas see sinu jaoks eksisteerib selline mõiste nagu sinu põlvkond? Ei, no muidugi eksisteerib täitsa kindlasti, sellepärast et noorus on alati ilus olekus, oli kuuekümnendad seitsmekümnendad, ma arvan, et kõik mõtlevad mingil määral nostalgiliselt. Asi eriti niisuguses eas, nagu ma praegu olen. See on elukokkuvõtte tegemise aeg ja küllalt vastik aeg, tegelikult. Miks Nuikaanlastiku vana, need on juba kole-kole lugu küll. Aga ma olen osanud vist ennast igasse aega sokutada, sellepärast et ma ütlen ausalt, mul on siiamaani ka on kohutavalt palju uudishimu elu vastu ja väga palju veel välja käimata ideed, need on ikka väga palju veel. Ja eks iga iga aeg on toonud midagi, mida on vaja ütelda või, või noh, ma olen küllalt Teder, et läbi oma silmade näidata asju, mida, noh, mis on võib-olla küllalt lihtsad ja mul elus ei meeldi midagi keeruliseks mõelda, ma ei taha lihtsustada. Aga alati tahaks näidata, et taevas on sinine, päike paistab. Sinu juubeli eel näidati Eesti televisioonis ühte kummalist lühikest filmi, millel oli väga õudne venekeelne tekst peale loetud, aga see on nüüd see ainukene koht, kus mina olen siin näinud tantsijana sest tulin teatrisse peale seda, kui sa juba olid lõpetanud tantsimise. Ma ei mäleta, mis asi see täpselt oli. Ja see oli Leningradi Lenfilmi ka kokku tehtud. Pealkirjadele inspiratsioon. On, see oli mul oma stsenaarium. Ja Valdur Indrek oli selle režissöör, see oli väga põnev võtteperiood, tegelikult sellest oleks ka veel palju rääkida. Aga tore saatus tabas jah seda filmi, et seal oli üks lõik, mis lõigati välja. Moskva oponent oli väga kuri minu peale. Ja ütles, et kui ma ei luba seda välja lõigata, siis ta loeb sellele venekeelse teksti peale. Nii see oli, aga tegelikult lõigati see lõika välja, see oli siis. Otsin osaki jutustuse järele, Romeo Julia pimedus mõise seda balletti väga armastasin. Tantsisime ainult posinokiga kahekesi ja sealt tuli lõik ja kuna rinnas oli juudil juudimärk, siis tol korral läbivaatusel, kus söögini armuke oli, istus ja, ja panin kohe karjuma, et mis juudi märkia sisse oponent ütles mulle jätkul laivi load, nüüd on nii, et asi on ikka väga pahasti. Ja tänu sellele, et ma ei lubanud seda välja lõigata, ta ikka lõigati välja, aga vastu minu tahtmist siis veel ja loetise jube venekeelne tüks sinna peale, mis ilustab kõik selle ära. Ja terve Tallinn film jäi preemiast ilma. Aga kas seda filmi oli üldse varem näidatud? Tähendab oli küll kohe ekraanidele, ta tuli isegi. Dokfilmina tuli ka kinoekraanidele, nii et ta ei olnud ainult. Millise pilguga sa ennast ise tantsimas vaatasid, ma tean, et sa seda filmi tol korral nägid, sest järgmisel hommikul tegin ma sinuga sinu juubeliintervjuu ja ma mäletan, et sa just ütlesid, et sa nägid ennast ise teles. Ja ei, no ei oska midagi ütelda, las teised vaatajad ütlevad, mis nemad arvavad. Minu jaoks on juba minevik ja las ta nii olla. Paljud tantsijad ütlevad, et mis paljud need, kellega ma olen rääkinud, ütlevad, et nad väga raskelt on üle saanud sellest lavalt äratulekust, et nad näevad oma unedes ikka veel oma tantsuroll. Ahah, see on kindlasti õige, no minul oli see valutu, sellepärast ma paralleelselt tegeles sinu lavastamisega. Ja minul oli see kohe selge, ma ju küllalt hilja, tulin leti, lõpetasin koreograafiakooli, kui juba on tantsitud, ütleme kolm aastat, ma olin ju 21. Ja ma lõpetasin tantsimise neli, 43 aastasena, need, see on juba küllalt pikk periood. Tundsin päevapealt kohe, et aitab, aitab. Tekkis isegi niisugune reaktsioon ja ta siiamaani, et ma ei taha lavale minna ja see on mingisugune niisugune Mismõttes lavale lihtsalt lavale ei taha ennast enam minki, ta ei taha ennast edvistada, seal, tähendab ise, ma ei taha ennast näidata lavalt. Kas kuidagi organism ka reageeris sellele? Mina tulekule muidugi, kõht kasvab iga päevaga loomulikult. Nojah, ma ei kinnita muide seda kõhtu sees hoida. See on suvi, sinu baleriinid on kõik, kes kus praegu veel mitteametlikult puhkusel, aga, aga kohe ka seda mis juhtub suviti. Paleriinidega. Nojah, seda teemat on palju arendatud, aga see on ainevahetus nii nagu kellelgi on. Minul ei olnud selle kunagi, oleme vastupidi, mul emad või alati moded Estonia teatris, piletturina ja õhtul, kui ta tuli koju, mõtlesin, kas midagi magusat on, alati olid koogid kaasas ja see oli kuskil kell 11 kell 12, etendused hakkasid siis juhile. Ja siis ma pugesin kotte iga päev peaaegu et mulle figuurile mõjunud, aga on inimesi, kes lihtsalt ei tohi. Supilusikatäitki midagi alla neelata, no see on väga individuaalne asi. Kas sina oled see lavastaja, kes ütleb oma trupiliikmetega, et vot just sina pead nüüd vaatama oma kaalu ja ja sul on oht välja kukkuda? Mis see tähendab, praegune aeg on ise nimele kahektoon igas asjas imelik. Ja kui vanasti tähendab, kui oli ikkagi klassikaline ballett, oli alus ja ilma selleta ei saa ja põhirepertuaar võis olla klassika, siis nüüd on igasuguseid vorme tekkinud ja nüüd niisugune esteetiline mall selle keha jaoks isegi ei pea paika. On isegi rolle, kus on täidlasema figuuriga tants ja on võimekam, võimsama, huvitavam, nii et need ajad muutuvad klassikalise balletiseisukohalt muidugi tabamiseni, kondiklibu, et elustada ei tohi isegi vaadata ta sinine ja kandiline ja jube vaadata. Siis ta laval võib-olla mõjub normaalsena, millest see tuleb. Ja siis on nagu treenituse aste. Higi kulutatakse kohutavalt kolm kord päevas, ütleme iga päev kohustuslik treening, paljud seda nüüd küll enam ei tee, on laisaks läinud aga kohustuslik treeningu Sigistatakse korralikult läbi, proovikkusigistataks läbi õhtul etendus, kus higistatud läbi see on kolm kord päevas pidevalt niisugust üleliigse kehakaalu mahavõtmist. Kas sina trupist on keegi kaalu pärast välja? Kui küll küll muidugi olen sellise, kui see asi on juhtunud on juhtunud väga erinevaid asju, ma olen väga pikka perioodi töötanud, on olnud väga suuri riide, kus inimene aru ei saa ja, ja nii edasi ja nii edasi, siis need on ju kõik väga individuaalselt küsimused väga õrnad ja taga individuaalsed. Sa ütlesid, et sina olid 43, kui sa lavalt ära tulid. Mul tekkis see küsimus juba juba varem mõteldes nendele väga eakatele ja fantastiliste le naistantsijatele, et kas sa tead, kui vana on olnud nüüd kõige vanem mees, tantsija, kes on veel laval olnud. No ajaloost on teada küll, et üle 80 aastaga palju tantse oli see, ta tuli ainult korraks lavale ja ringutas ja kõrval partner, kes siis selle baleriini üles tõstis, ta on suuteline tõstma, aga aga mis puutub vanusesse, siis ma võin küll julgelt väita, et naisbaleriinid peavad kauem vastu. Võtame majja plisseltskaja või algume pihta Ulanovast või, või veel varasematest aegadest kuskilt Aljoonid või nii edasi ja jõuame müüa oma koduvabariiki ka. Estonias vist ei ole küll väga-väga kaua püsinud, seal on haigus vahele seganud, aga pensioni nad on jõudnud, aga no meil on fenomen, on Buzneb. See on täielik fenomen. Kui palju partnereid, tema on juba pidanud orie valu, mitmeid põlvkondi, aga ta on täpselt samasugune. See yle pidanud kõlab üsna naljakalt, noh nüüd ma mõtlen. Nonii, on aeg teha üks muusikapaus. Raadio kaks jätkab Tartust, stuudios on Ülo Vilimaa ja Tiina Kaalep see reklaamiplokk, mis meil siin kuulata oli, finiš kujunes pikaks. Kuidas sinule õlareklaam mõjub, kes tundsid ka tahtmist minna poodi vaipa ostma või lehte tellima? Vastupidi, see on sündinud, mis pidev stressi viib ja võib-olla mitte nii see reklaami, et kuivõrd noh, ma ei ole õige inimene seda ütlema, ma tahtsin öelda kohe, et väga halva diktsiooniga inimesed esinevad seal tarvitavat eesti keeles sõnu, mida eesti keeles ei pea tarvitama ja rõhud valel kohal ja kõik see mind häirib kõik. Aga ju see on niisugune tase nagu ta praegu on, ülemineku aeg, nagu me nimetame ja midagi paremat pakkuda ei ole ju see peab siis olema, aga sa pead mulle väga halvasti. Sa oled kaunis kriitiline, kas on olnud mõni reklaam, mis sulle tõesti istub või meeldib? Ei ta minust lihtsalt kõrvalt mööda ja ma ikka ootan jälle selle reklaamijärgset saadet või sisu või kui juhtun kuulama ta aga selge kuskil ajurakkudes seda niimoodi halvasti mõjub, olen täitsa veendunud selles. Nojah, see laul, mis enne seda plokki oli, oli prantsuse keelne sinu abikaasa, prantsuse filoloog, oskad sa ise ka prantsuse keelt või ei üldse mitte üldse? Nojah, ma just lootsin, et kuidagiviisi pidasin seda loomulikuks, et sellest oskad ja ja otsisin neid prantsuskeelseid laule sulle siia siia vahele, aga me selle pausi ajal elasime natukene omavahel ka jutt tuia. Jõudsime teemani, mis mind ennast on huvitanud. Nimelt sina oled ju ka olnud tantsinud Venemaal ja ja oskad kaunis hästi vene keelt ja töötanud ka vene Paleriinidega. Sul on olnud trupis alati üsna palju vene rahvusest tantsijaid. Kas sina kuulad praegu venekeelset muusikat üldse vene muusikat? Ausalt ütlen siis, aga ma võin ütelda ka nii, et ma ei kuula ju mitte midagi. Ma kuulan ainult hädatarviliku iseenda jaoks töö jaoks. Aga nii, et ma istuksin raadio ette, ma ei ole seda kunagi teinud. Aga mis teemasse puutub, siis see aeg on jah, minu jaoks natukene kurb. Ja ma arvan üldse tantsumaailmale, kurb sellepärast et tõrvese ida vägelt balletikool on ju meil läbi lõigatud ja see alles mõne aasta pärast maksab meile väga kurjalt kätte. Ega me ei ole ise nii tugevad. Meie koreograafia, koolid või koreograafia, kool? Ta valmistab küll päev on näha, aga sealt ju nii palju rahvast välja ei tule, et minagi saaksin korraliku balleti lavastada, ma ikka teistesse žanrites olen läinud ja sellepärast, et ta ei ole enam professionaalset tantsijat laval või kui on, teda on niivõrd vähe. Kas see on põhjus, miks sa oled draamasse läinud? Eino siin on muidugi teised huvid, on ka mängus oma hobid. Arusaamisi taga, üks põhjustest on see kindlasti sellepärast et ega maa. Õigemini ma oleks tahtnud teha mingit suurt vägevat balletilavastust. Et ma pean piirduma palju kammerlikum asjade, kammerlihtsamate asjadega. Nojah, see, see ida ja Venemaa probleem on, seostub ka muusikaga. Võib-olla ma nüüd eksin, aga ma kuulan kaunis palju erinevaid raadiojaamu, nii palju, kui sa siin Tartus on võimalik ja võib-olla kaks korda viimase kolme-nelja kuu jooksul Sul on kõlanud mingi venekeelne ballaad või romanss aga see on iseenesest päris omapärane žanr. Jaa. Jaa, enamasti on need laulud väga hästi lauldud ja väga omapärase sõnumiga, nii hirmsasti pelgama praegu kõike seda, mis sealt Venemaalt tuleb, et meil on nagu täiesti sisemine tõrge selles suhtes, nii et sellessamas programmis, mida te praegu kuulete, ei ole olnud ilmselt lähemal ajal ka ei kõla ükski venekeelne laul, sest Mul on hirm, et kuulaja paneb selle peale raadio kinni. See on kurb, et see protsess praegu selline nagu ta on paratamatult selline. Seda ma nimetan lihtsalt kultuurituseks ja see läheb ka mööda. Kultuurituseks nimetatakse seda et kuhu on saanud kõik sinu sinu mees, baleriinid, kes olid sinu trupis, ma ei tea, kust sõnad leidsid, ma mõtlen siin Aleksander KiKinovja ja neid Meelis, ja kõik need, need, kes on ära, ütleme, baleriin, möödunud tantsijad, baleriinid, jooki nii, ja nemad on ise tulnud, need on kõik, kes on ise tulnud pakkunud teataval momendil ei ole neil töö tulnud, on midagi elus pahuksis olnud või, või tahavad ennast teostada, ennast teostada, nad on siin saanud. Ja siis on aeg ümber ja tuleb hakata ära minema. Kuhu nad on läinud? Medvedjev lükkas tagasi Leningradi, ta ei kohanenud siin, ammendas ennast siin ja tihti ongi nii et ma kiidan küll seda vene Korographi kooliharidust, aga ei kiida rohkem kehaharidust. Tihti on nii, nad ammendavad ennast kolme-nelja aastaga. Keha on kõik juba ära öelnud, ütlen siiski, et vaimsusest tuleb puudus, fantaasiast tuleb puudus. Ja siis nad otsivad teise koha, et ei ole nii pikka aega võimalik ühel kohal olla. Et midagi suurt ja vägevat ära teha. Nii et ei minda ära sellepärast, et on palk väike või elada pole kuskil. Kust leiad sa endale uusi tantsijaid, kas sa käid Tallinna koreograafiakoolis neid otsimas? Nüüd ongi niisugune paus, et ma natukene uut on, et võib-olla tantsijad hakkavad ise leidma teatreid sellepärast, et ega töökohti palju pakkuda välja ei ole, neid jääb järjest vähemaks. Ja võib olla. Mõne aasta pärast suudan aga niipalju, et siin rajada kaunite kunstide akadeemia üks haru plaks. Koreograafia. Palju sul on praegu trupis? Tantsijaid on, ma ei julge ütelda, ei tea. Seitse. Nojah, väga ikkagi seitse venda on võimalik ära tantsida. Nüüd jälle. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga see oli legend. Seitse venda vajus ära. Kavas teatrikavast just seepärast, et puudus seitse mees tantsijat. Ei ole õige, ei ole ka ilus lavastus ilusti tehtud ja ta lihtsalt publiku puuduse. Meil on ju väga palju neid lavastusi, mis, mida mina pean nartlavastusteks, aga publikut ei ole midagi teha. Sa nimetasid seda, et sa oled läinud balletist ka teistesse žanritesse ja oled lavastanud tõesti kaunis palju väga erinevaid asju. Mis sa ise arvad, oleks see nii läinud, kui sa töötaks teistsuguses teatris, kui seda on Vanemuine? Ei, kindlasti mitte, see oli üks põhjus, miks ma siia jäin. Ma ehitlesin ju kaua, kaks aastat otsisin ikka mingit väljapääsu siit välja pääseda, siis lõpetasin Leningradis koreograafiakooli ja siis tuli jälle siia tagasi ja kahe nelja aasta pärast olin täiesti maha rahunenud. Ihard ütles ükskord väga ilusti, see kõlab küll natuke imelikult, oli tunne, et kui ma küsisin tema käest, et et miks te ei ole käinud ise kuskil lavastamased minule ta pakub neid võimalusi, ohtreid nii kodumaal kui igal pool vastu. Kahh ega ma ei ole koer, et iga poiste peale jalga tõstan maalasena korraliku järve ehitama, aga see mõte on end, nemad ei pidanud ja, ja ma ütlen veel kord, et kui on nii palju ideid, nagu neid ikka on ja neid ikka jätkub ja tuleb siis neid ei saa realiseerida, kes teab kus ikka pikalt maha istuda ja mõelda ühes kohas, nii et see kipu kuskile siit. Nüüd jälle nagu kipun, mingi ring saab natukene nagu täis ja mitte sellepärast, et ideedest puudu tuleks, aga no nüüd on palju toredaid ettepanekuid tehtud ja aeg on tõesti raske ja ma pean nad vastu võtma ja tahan nüüd vastu võtta. Kuhu sa oled minemas? No kõigepealt, kui ma siin mõned lavastused ära teen, siis ma tahan Tšehhoslovakkias seal linnas olu muutis, kus mul kaks balleti juba on tehtud, kolmanda veel ära teha. See on Esmeralda ja Estonia andis ilusa pakkumise kratt. Ma olen seda alati tahtnud lavastada ja vaatame, vaatame, näeme, näeme. Kas tantsijate vahelised suhted trupis ja laval ja proovisaalis on kuidagi erilised? Kõrvalt inimesed ilmselt arvavad nii, kuna inimeste kehad puutuvad väga lähedalt kokku ja, ja mõeldakse ka sellele pikale prooviperioodil alati, mis eelneb nendele ilusatele õhtustele. Etendustel. Nüüd jäin ka mõtlema selle asja peale. Siin on kindlasti väga mitu aspekti. Kaks higist keha koos, ega nad ei ole midagi niisugust, nagu mõeldakse, ju see higi ja, ja Iisrael vahel ikkagi eraldab. Nali naljaks, aga see on ka Vaba tähtsusega, isegi on inimesi, kes peavad sellepärast tantsimisest loobuma. Haigannata partneri higilõhna midagi teha ei ole. Ja kui ma praegu mõtlen selle aasta peale tagasi, kus tantsijad üldse peaaegu pesta ei saanud veel sooja vett üldse see tartu probleem sooja veega, see on ju katastroofiline. See on vaid, ma ei tea. Ma ärritun, kui ma mõtlen selle peale, et sooja vett ei ole ja tantsijad, kes kolm kord päevas higistavad üks kord päevas antakse nendele sooja vett. Ja nüüd meil on valida, kas need mustad haisvad kostüümid või hommikune peale treeningu soe vesi, kumma me valime. Muidugi me tahame, kostüümid oleksid puhtad ja püüame ennast kuidagi sõnadest, aga see on, see on tohutu probleem, lihtsalt. Ma loodan, et see läheb ka mööda. Sa Ülo oled toonud Vanemuise teatrilavale mitmeid suurepäraseid ja andekaid naisnäitlejaid, kes on olnud kuidagi vajunud mas unustusse või tööpuudusesse. Meenutame Velda otsust ja Helgi Sallo Katrin karismat. Kas sa oled endale sellise eesmärgi ise võtnud või kuidas sa endale ise selle selle töö oled sõnastanud? Ei oskagi mõelda, nüüd tagantjärele võib olla küll, et olen alati näinud ja tahtnud näha kultuuri järjepidevust. Minu jaoks vanemad kolleegid teatas, on väga tähtsad miks, sellepärast et nad ei õpeta ja sellega, et nad eksisteerivad. Vabandust, ma üldse hirmsa. Muidugi eksisteerivaid, kui nad on veel tegev näitleja, ükskõik kui väikese rolli natuke laval, ei täida nad distsiplineerivalt tervet seda näitemänguseltskond ja seda ma olen kogu aeg näinud, seda ma olen tahtnud, sellepärast et see on see, mida sõnadega edasi anna eetilis-moraalsed probleemid, kõik tuleb, see vana näitlejad on sirge seljaga alati ta ei räägi kunagi oma haigusest, räägi millestki haavast, vaid ta elab seda lavaelu ja siis kõik noored mõtlevad, miks. Ja vot sellele küsimusele saab ainult niimoodi anda vastuse, kui me näeme seda inimeste enda ees ja ma arvan, see ei ole mitte. Ma tegin seda, Milvi Koidu oli siis minu jaoks natukene juba vana, aga ta ei olnud veel väga, kõik on suhteline, siin ilmas siis Endla Herman. Ja mul on jah niisugune, ütlen seda isegi, see on nagu sisemine vajadus. Märgata selliseid asju noh, jälle ikka seesama, tahaks midagi inimestele jälle edasi anda, läbi kelle järeliseerib ainult see suurmeister, kes seda ideed oskab ellu viia. Kas nende vaieldamatult väga andekate ja suurepäraste inimeste trupi toomine kõrvalt on alati mõjunud trupi sisekliimale positiivselt? Alati positiivselt alati, et ilmselt ei mäleta ühtki teist, juhtub sellepärast, et seal need inimesed tulevad niisuguse valulävega lavale ja niisuguse ütleme see siis on Nad nii piinavad ja tapavad ennast ennem, kui nad selle sammu ära teevad. Et nad on väärt neid rolle, mida nad on teinud ja ainult nii tulebki õnnestuma. Sind ei huvita vist eriti need intriigid, mis Vanemuise teatris on. Nojah, kuidas ütelda, ega sellest mööda ei saa minna, aga ma vaatan, et tõrges aeg on praegu just selline, nagu ta on ja olen hakanud mõtlema selle peale. Kui me üksteisele kätt ei ulata, praegusel momendil siis intrigant riigiks, aga kaotame kõik korraga ja ma ei mõtle ainult seda saatvast teatrone lugejatel. Seda intriigitsemist on ju mujal palju rohkem lihtsamad paistame teistele rohkem silma. Nii on. Miks see osale sina? Sa oled ju kultuuriinimeste seas vaieldamatu autoriteet siin linnas, miks sa ei osale kuidagiviisi linna elus? Ma olen päris kindel, et kui sinu nimi oleks olnud kuskil valimissedelil, siis oleksid oleksin kindlasti valitud linnavolikokku või mujale ka kas sind ei huvita need asjad või ele sulle energiat selle jaoks? No ei ole, ei ole, siin on teine asi, siin on võimu vaimuprobleem, mille ma olen endale selgeks rääkinud juba 20 aastat tagasi. Kui ma oleks tahtnud teha kas poliitilist karjääri või, või ükskõik millist ma oleks selle ära teinud. Aga see on see, mis tapab minusse selle inimese, kelleks ma ennast pean, ta tabab loominemise maa, ei ole näinud ühtki loomingu inimest, kes oleks võtnud vastu kõrge positsiooni ja jäänud sellest puutumata. Ma ei ole seda näinud ja samale hoiatav eeskuju rattal. Nii et see tähendab seda, et sa ei soovi mitte kuskil ennast valida lasta. Müüa Commonsis, räägime edevusest, eks muidugi on kena, kui keegi pöördub sinu poole mingisuguse nõuande saamiseks ja ja see kõik on kena, Kultuurkapitali koosolekutest osa võtan ja ja on ka hea meel, et mõnikord on sa sa nuud või oleme saanud neid inimesi aidata, keda vääriliseks pean. Aga sind libastamise töö on väga-väga kerge ja ma ei ole nii tugev, et mitte. Ühesõnaga, ma, ma ei ole nii tugev, et mitte osaleda või et osaleda ja keeleb juba sõlme, nii palju on räägitud. Kuidas sinust üldse teatriinimene sai, kõik on juhus ja kõik on saatus. Sai tema, mul oli piletöör teatris väga kaua aastaid ise olema laval olnud. Sellest ajast peale, kui ma ennast mäletan kohutavalt palju lapserolle, igasugust tehtud teksti roll ja igasugused igast igasuguseid asju siis akrobaatika siis õnnetu trapetsikukkumine, maalin, trapets, seal tegin akrobaatikat kaks aastat mis sundis mind mõtlema siiski uuesti jälle teatri peale ja siis anna maitsev next on, keda kahjuks enam ei ole, kes käis hommikust õhtuni kookidega mul järel. Jaajaa, ma õudselt armastan magusat ja, ja kuna ma ei pidanud seda mehe elukutseks, isa ema, seda ka ei tahtnud, ema tegelikult vististi tahtis, et ma saatorinamine, aga mind meelitati kooke teda lihtsalt ära mul mitu aastat juba kooke söönud, siis mul oli piinlik ära ütelda, koreograafiakoolist. Nojaa, mäletad sa oma esimest trolliga? Tähendab, esimene oleks pidanud olema patriarh Klais, see lapsekene, keda pärast minu oma laps tegi minu lavastuses, aga sealt ma siis ma pean lava, kartsin, et Elsa Maasik mind meelitas ka, aga vist mittekookidega, sellepärast ma seal õnge läinud. Aga esimene oli. See oli aastat, ma muidugi ütle annektonil lavastus, punane moon. Ja seal mingisugust last, ma tegin, ma tean, et lükati kiiresti lavale, pidin püüdma ahhaa pidi mulle palli viskama, muidugi seal palli kätte ei saanud. See oli mul esimene läbikukkumine. Sõitsid, sa kukkusid trapetsi? Midagi tõsist? Ei, lihtsalt hirmutunne tekkis kõrguse ja siis ma annan kõrgust. Ei kartnud, aga need kohad on praeguseni jaajaa, muidugi see jäi. Ma ei läinud uuesti, tapad selle tagasi. Tsirkus pead ulatub tagasi minema. Aga ma ei teinud seda ja siis jäi niisuguse hädana külge. Sa oled nüüd kolmel korral rõhutanud. Ta on selline aeg ja ja rõhuasetus ütleb, et, et see selline tähendab rasket ja keerulist. Sa oled olnud, et siin selles väikeses linnas balletilavastaja nii kaua, kas sul ei ole olnud ahvatlusi nii nii mujalt kõrvalt nii-öelda altuuraks, mis ka ka veidi rohkem sisse tooks olla? Ma ei tea, mida nimetad altuuraks. Olen teinud palju varieteeprogramme, esimesed varieteed, kõik siin see kõik meid huvitas, ma lugesin seal professiooni osa, ma ei nimeta seal Touraks. Aga viimasel ajal küll. Olen hakanud selle peale mõtlema, sest rahakott on ikka väga õhukene kõikidel inimestel ja lihtsalt ei ole võimalik endaga toime tulla. Aga ma selles mõttes taltuurati teema teen ainult siis, kui see asi mulle väga meeldib või ma teen selle asja endale meeldivaks. Jõuga nüüd selles ei, ei, ma ei saa. Ei oska. Kas trollid on sellised asjad, mida, mida osad näitlejad paistavad väga ootavat ja osad väga pelgavad selles mõttes, et, et Castrol kurnab alati ja ja eluvõõras linnas ja mitte väga mugavas kohas. Kuidas sina suhtud nendesse suvistesse kast rollidesse oled kindlasti palju ja, ja kavastajaid käinud. No ja need esimesed aastakümned ma olen nüüd 31. aasta teatris juba võin ütelda kolme aasta tõmmet ja esimesed olid väga, kas trollid, rikkad ja nad olid väga vajalikud meile igati vajalikud, aga nüüd. Me ju rahalistel põhjustel ei saa ennast näitamas käia, kuigi see oleks väga vajalik, sellepärast täitsa oma naba imetlemine, siin ta ikka paratamatult suunab sind niisugusse kinnisse ringi. Ja kunstnikud just kunstnikud aga omavahel läbi ei saa, see on kurb. See on kurb. Kas Vanemuisel ei ole sel suvel midagi? Ei, nüüd oli väga ilus reis oli maradomingal. Täname, Barcelonaga sai Saksamaale, aga no see on niisugune põgus kohtumine ja kuigi tal oli tohutu menurahvas, seisis püsti ja karjus ja kõik. Ega meil ju siin järelkajasid palju ei ole ja, ja noh panias eestlasele igiomane, et kui tuled välismaalt ja siis ta küsib sinu käest, et kuidas läks kahesti Ahto Eesti näeks see niisugune suhtumine meisse on ja ei või, või see nii peab olema, ma ei tea, ühest küljest kurb. Aga teisest küljest võib-olla on ka head kodupublik, neid väga ära ei hellita. Ega ta vist ei hellita, oi ei. Tartus on ikka väga külm public võrreldes kõikide teiste linnadega ja see ei ole mitte etteheide, vaid see on niisugune. Kasvuruumi lubab. No kuidas ma ütlen, kompliment publikule? Sa olete nimetanud siin meie jutuajamise kestel ka, et sul on nii palju ideid ja plaane, mida sa tahaksid teha. Mis on see kõige-kõige, mida sa sooviksid lavastada? Ei ole seda ühte ei ole, neid on paljudes žanrites ja nad on kõik kõige kõige alguses on vaimustus ideest siis see vaevaline realiseerimis või ütleme realiseerimisprotsess. Aga noh, kõige-kõige on see, kui ma Mõtlen kellelegi kindla näitleja peale tahan temale just ja ainult temale ja vot see on minu jaoks kõige-kõige. Kellele sa mõtled praegu teha? Ei ütle. Aga noh, mõne oma plaanid on niisugused asjad, et nagu sa välja lobised, nii, ta jääb realiseerimata midagi minuga ka niisugust, ma olen fatalist. Ja, ja, ja ma ütlen, et kõik on ette määratud, kõik on saksa kirja pandud, sellepärast ta on nii olnud. Kunagi pole mul teisiti olnud, Nende, ühtegi plaani me nagu ei kuule, võib rääkida küll, aga mingi konkreetse inimese peale ma ei saanud nii lülitada ma praegu identsed Oliveri nouse on ajakirjanduses läbi läinud. Ja lapsed õpivad rolle, ma loodan, et see on siis järgmine kõigega ikka. Ja siis on pajatasid, mis ma loodan ka, et on kõige-kõige. Kui sina ela, saaksid uuesti alustada, sa nimetasid siin, et, et rahakott on kõhn ja paneb väga mõtlema ja teatris on keerulised ajad. Sa valiksid need uuesti ka siis, kui keegi sulle enam kooki pakkuda. Jah, sellele küsimusele on alati üheselt vastanud. Valiksin täpselt sama elude. Kindlasti on nii, et sa ei ole nagu hetkegi mõelnud ka mingile alternatiividele. Ei, muidugi elus on igasugused hetke tulnud ja põnevaid pakkumisi ja võimalusi ja ja kõike kõike, aga ikkagi. Ma ei haaku mahagon kas iseendaga või üldse mitte. Mis sa arvad, kui palgatase teatris jääb samasuguseks, nagu ta on seal praegu praktiliselt kõik võimekad näitlejad püüavad ikkagi midagi kõrvalt teha ja muidugi. Mis sa arvad, kui kaua püsib koos Vanemuise teatritrupp? Siin ei ole mingit kahtlust ja siin mingisugune palk ei saa mõjutada, need on niisugused hetkeseisud, tulevad ja lähevad. Aga inimene on paindlik, kuid oskab ennast nii, nagu Lin Tarmo kunagi ütles, et kui ma, et näitleja kui lillekene, kui ta oskab ennast kahe raudtee realsi vahele paigaldada, siis ükskõik millised tossud neist üle käivad näitlejad ikka terveks. Muide, mis tähtkuju inimene sa oled? Sa oled kalale madu? Imelik, et entsüklopeedia ei ole sinu sünniaeg õieti ära trükkinud, kas sa tead, mis on selle põhjuseks, et need eksiarvamused nii visalt levivad? Oi ei tea, ei tea, siin on niisugused näpuvead ju ei hoolita. Või ei hooli 1000 inimest nii palju, et ükskõik mis haaraks sinna talle taha kirjutada, ma arvan, nii, see oli, siin ei olnud sisuline lähenemine. Noh, ja sul on nüüd võimalus ütelda midagi neile, kellele sa sooviksid midagi ütelda, kas sa kasutad seda? Tuli minu poolt nii pikk paus, ma ei, olen nii suhtaks soovideks kunagi valmis. Siis ma ütlen lihtsalt pidage vastu.