Tere õhtust. Tänase kesköökava esimeses pooles pakume kuulamiseks kompositsiooni Artur Alliksaare loomingust. Luuletuste vahele on põimitud katkendeid kirjadest, mis Artur Alliksaar kirjutanud aastatel 1954 kuni 57 vangilaagrites asumisel. Kirjad On adresseeritud Eino Line voole kuid oma olemuselt pigem poeetiliselt esseed kui erakirjad. Ühtaegu sügavalt isiklikud pihtimused ja samas üldistus, jõulised sissevaated, isiksuse saatusesse, traagilise põhitooniga ajastus, on need kirjadki otsekui luuletused. Artur Alliksaare kirju säilitatakse du kirjandusmuuseumis. Publitseeritud on neid ajakirjas akadeemia 1990. aasta esimeses ja teises numbris. Pealkirja all sõna on mu kirg ja nõrkus. Sealt leiab huviline ka konkreetsemaid osutusi Artur Alliksaare elukäigust. Meie saates, millele antud ühe alliksaare luuletuse pealkiri, üksinduse randadel kõlab Arvo Pärdi ja seisan Franki muusika. Veel hetkeks üle rõdurinatise olõq. Maastik lahti, nagu maal veel kestab kaugust, pilgu, lingu vise veel hoovab avaruste suur koraal. Keskpäeva olid terviklikult ise. Sul oli kindel mõiste ja kaal nüüd pimedas all tähesid timise. Sind riivab hämmastuse külm mistral, mistarvis tiivad, antilindu. Telepust alguse sai hingelendu tuum. Miks mõni mööduv ulm on piinavusele? Sild mingi kulgeb vaistult kaebusele, Neist suudab kaugemale jõuda, kumm vaemõttekilde kokku, seletan. Kui pilved ei pillu enam sädemeid kui kadunud, on värvide kõne tuju. Kui kaugustel laul hakanud kujuriitsikate riitus rohus on lõplikus raugemise ohus. Kas sind siis ei vaeva Su südame süvenev vaikimine? Puud painduvad tuulte päri. Tugevatel tunnetel on sügavad varjud. Ära päri. Miks me jälle peame puhkama? Tahe kestab kauem kui kahetsus. Millesse ärev värin kõrgele kerkivaid sõrmedes. Mis õigust on meil ehmuda? Ei ole mõistlikke mõistatusi, ei ole saladusi, mida saaks alata. Aitab karedast, karjatus ist aitab hüübivaid hüüetest. Aitab sajatuste sajust. Laula leekide lõppimis, loitsi tuli tagasi loida kõikide meelte meeletusega. Ära tunnista tõeks kurtummade tumedat kurbust, mis su helisevad. Heledust ümbritsevad. Jäädvustuda sajandites oma ainumõeldavale keskkonnale võlgu jäämise hinnaga eeldab kestvate raskete lahingute pinget, mürgikibedust segavat lootuse kärnisse. Ja siiski peab Urmas andumuses haarama lüüra järgi ka siis kui lauliku nägu moondub Crumplikuks kri massiks ja laul valu karjatuseks. Sest looming on ühtaegu loomusunni kui ka kohusetunde küsimus. Sellepärast peab lõpuni jääma ustavaks oma sisima võluhäälte riigile temas tõustes üle ahastuse ja meeleheite üle marasmi, asmide ülevarjude ja varemete hõljudes kõrgel stiihia ja kaose kohal. Peab suutma anda nime miljonite nimetatute vaevale. Peab aitama lahti mõtestada nende kannatusi, kes ei tea, miks nad kannatavad. Ja ikka peab sukelduma paljusuguste elunähtuste ja inimloomust sogastesse voogudesse. Imekaunite tumedasse äraliste pärlite järgi. Selles on luuletaja ülesande pühaotstarve. Poeedi missioon tõuseb täiuseni alles siis kui ta sureliku südameverest on läbi kajanud kõikvõimalike inimtunnete surematu gamma lihtsaimatest akordidest, keerulisemate kompositsioonid. Andestagu mulle mu laulude raskepärasus. Nii väga tahaksin kasvõi kordki hüüatel minnes ängerite mänglevalt kerges meelil lohutamas laadis. Südamehaav, ent on sedavõrd hell, et ta neelab kogu mu keskendumisvõime ja tähelepanu. Vähe sellest aimused, mis praegu ahistavad mu südant on vaid pöörase raju hinguse esimesed arad avaiilid. Mõeldav on, et tuleb brutaalse jõukultuse pohh. Mil luule kuulutatakse luksuseks, rüütel likuks, tõveks hinge peenus surmapatuks ja Miltunde vabadus. Pahena seotakse pilke sambale. Sellele vaatamata või õigemini selle tõttu peab julgema olla tark ja hoidma vahedana vaimurelva. Tark, suutmata vältida hävitavat, kata glismi ehib oma hävingu sügavat teadlikkuse rahu, oreooli iga saatuse sadism päästa teda rohkem kui kõige lihtsamaid omal elude hulgas. Ent kohutavaimgi katsumus pannakse kahvatuma sõltumatu hingejõu suursugusesse äras. Õnnetuse olemuse tundmine osutub tugeva hinge määratuks Ehimuseks ja naeratus, mille ta lahkumise hetkeks varub. Neile, kes ta hülgasid, saab ta vääramatuks üleoleku tõendiks. Online tarand, mille võime ulatada maailmale, mille kodanikuõigustele pretendeerisime nii palju kordi on võitlus mõttekvaliteedi eest. On igatsuses vaevalt ületatus nii selgelt tunda kujunema suut. Su küündimatus on kui madal katus kuid hinge tuhmumatu aknaruut, mis kiivad täitumatusega katus. Taas peegeldab sul leegitsevad suud. Kui sirutad end jäänus, lõppematus ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut. Kui palju päevi nördimusest põetud ja nähtu töid, mis tähitud ja tõetud saab armsaks ulma ohtlikke marsruut? Kui lõhe kaljus avaneb Soomsus kas hirm või julgus laulma paiskub Kumsus või mõlemate painov kokku puut. Nüüd pean ma pihtima, et janus, geen. Puruks kistud katki. Suur tulelõõm on iga pooria veen ei hullemini laastada. Lõikadki on kõige siiram kõigest, mis ma teen. Et aplalt vaatamisrõõmu, lihtsaimaki. Mu üksindussüsteem on üliteel ja julm ja käskiv nagu mõnipadki. Keskmeelde hädakella raudtee ära eile ja mugandust ja meelepära. Kuiv puu küll olen, kuid ei võta tuuning. Ja kuidas kive leski, keelepära jääb mõtte peitu, tunde haardesse ära. Ma olen vaikselt õites tühjuv muld. See on su janu olla tühjaks joodud ja joobumine jälle janune, ta. Sa vaheldub ja muutub ühtesoodu ja otsid ilma, et sa teaksid, keda sa oled liin, kes pilvedesse poodud ja ise iialgi ei aima seda et tema laul just selleks ongi loodud. Et vastu sünget surma sädele taas. On parem palju röövata, kui pisut sest kuskil lahtub tugevaim Juim ja näod ja naeru purunevad ruttu. Siis jälle madaliku läinud sisu, kus kiretud on veed, kus tuim ja kaladki ei mõista sinu juttu. Mõnikord äratab lausa võõrastust näha, kui palju artifitsiaalset tendentsliku forsseeritud on meie elu ilmingute lühikestes stseenides tuhmuvad lampide vahel. Ja kui palju ülekohtust suutetuna armastama, janume Me armu, et kümmeldada valu lõhnalistes voogudes oma egoistlikku südame esimese külmavärinaid. Me nõuame õiglust õilsuste ohvrimeelt neilt kelle ees kunagi ei kavatse olla tõeliselt õilsad ega õiglased või minna ainsagi teeskluseta ohvrini. Ähmased tunded, haihtuvad meeleolud, odavad seiklused, pooliklik risk, huvid, millede eluiga piirdub hetkega. See on peamine, mida me endasse koondame. Pole siis imestada, et meie liikumise olek sarnaneb mitte Gondori uhkele makale Raitelsiini loiult langevale lennule ja et isegi meie jõulisemate unelmate tuhasteid tõusev fööniks vaid hirmunud varesed, nagu ühes, nii nägemuses. Ja ometi oleme meie rikkamad ja seletatumad ja ligemale kõike pühastavale täiusele kui see valdav enamus meie loomaliigi hulgas kelle jaoks ei ole lei aateid ega kutsumust ei õnnetusi ega unelmate maid. Vaatamata värvigamma valiku rõhutatud sündmusele ei saa jätta tunnustamata saatuse võrratut meistri kätt kuduvat meie elude gobel. Lääni. Loodava iseloomustamiseks võib öelda, et mõningad detailitas on paigutatud silmatorkava kontrastiivsusega üksteise suhtes. Ja pihtimuste ning tunnistluste momendid on kas toodud pealetükkivalt esile või päriselt peitunud. Üldine ideekavand kuid on suurepäraselt karge, jooneline ja traagiliselt ülev. Küünalde Vubin mõtete kobin, kohiseb öö, küsin ja küsin ikka, kas püsib põrgumil? Hinconnil lidus keegimus siduspaigale, siin kired on jahtunud, unelmad lahtunud, hilisus piin, kusagil särab näljasele järab pilv konti kuu hirmsam kui hullus lokkama rullus vaikusepuu. Sügavalt mälus tormavad salud lakkades leek tallavad hinge, laidavad pinge, jubedad leed kergemaks, halaks, vabamaks, valaks, südamenõu ammu, kuid viiks kurbade sihiks kaotasin jõu. Kellelt ma paluks võluvaks valuks eta mus keeks ülevad kaassüüd, eta must taas nüüd januseks teeks. Mille ma paotan selle Macaoton raskena käest, kõrguste hinda mõistma ei minda, laskudes mäest pimenev tuba, vahedad nuga. Torkama seab lange siis juba lõikama, luban läbi mu pea. Küünlad, lõppel, mõtted on võppel. Öö suleb laud. Rahutus voogab paisuva hooga. Kalk nagu raud. Kindlalt ja ägedalt eitame harraste lootuste väsi. Ja et ehk homme ei leitan mõtet elavat säsi. Kuid mida huultega jaatame? Hing, seda enam ei usu. Pärani silmi me vaatame, kuidas me aatelist saab rusu. Kuhugile võiksime, peitame mured, pidevat paljust. Kuuda võiksime heita me maha keskpidevat haljust taevata, mereta, maata, me hälbime igaüks endas. Kas saame pilguga saata me seda, mis minema lendas? Olgu, mulle andestatavad mu kestvat nördimusest põimid, vaikimised, mu ebaõiglased, tuusad. Mõtisklused, mis on lõputud, ajatud ja rusuv imelised. Nad on nagu kivinenud tähed tardunud taevavõlvil abstraktsetesse kaugusesse. Pagendet eemal elu hingusest, tunglusest, kirgede killuminatsioonist. Vahel on veel laulda, kuid helide hulka sigineb üha enam võikalt võõrastavaid dissonantsi. Ja ma tunnen, et mu hinge pühimadki meloodiad hakkavad omandama niisugust kõlavärvi milles kipub tõmbuma siiraima ulma südamelöök. Midagi väga valuliselt grotesksed on olnud mu küpsemises läbi kõikidega, aeglaste staadiumine. Paljudes punktides ühinevad aja pitseri piirjooned loomusunni ja saatuse homiga. Ja neist paiskuvate teravate varjude all on mu individuaalse mina näole vähe ruumi. Ja siiski olen ma juba tunnetanud oma kuuluvust selle maailma juurde, kõikide ta süngete paratamatusega ta ülemate piinadega ta suurte erutustega, mida ükski pettumus ei saa keelata naasmast Ta unistustega, mis midagi ei kaota oma võludest seeläbi et kusagil ei või jõuda täitumiseni. Ma olen ta laps selle õnnetu epohhi laps, milles keskendub nii palju valu, õilsust ja alatust. Ja milline peab härma ikka valjumini, et mitte näha oma teadvuse ala poolt oma puhkemas meeleheite ääretudes kõrbedes. Võib-olla kordub olnu endises Fassinatsioonis, hubane tuba, koldeleegimaagia veini sädelus, pokaalis, jumalike lõõgastushetkede, vaikne pidulikus, eraku saatuste kalkidel, orbiitidel. Ent tähtsaim kõigest on selle säilitamine, mis on põhiline prevaleeriv üldmäärav elu ja ta ju püsiuskumuste ja pürgimuste purunematus valitseva positsioonil, selles kurbuse ja kurjuse, hirmu ja vihkamise maailmas on see kes evib rikkaimaid ja mitmekesisemaid kujutelmi. Igaveses pühas antagunismis saavad rändama teineteise kõrval vilets hiilgus ja hiilgav viletsus. Ei ole raske väita, kummal on väärikam koht. Universaalsete väärtussuhete eksimatu mõõdupuu. Tee armastuse ja tõe juurde kulgeb mööda pööraseid kuristike, mis on nii pilkased, et neisse söandab astuda ainult väga valgel laubaga matkaja. Sügav võltsimatut täiuslik kannatus on ikka olnud valitud hingede eriliseks eesõiguseks. Vaatamata saatuse julmusele seirab õnn mind kõikjal. Sest olen neist, kelle õnneaisting on varjul meelte olemuses ja olelus tõigast eneses. Nüüd läbi uluvad õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilumisse jõid, ei hävine ta magusust, jääb küllalt jäänussegi. Et sinu tee on meeletuse tee. Ja sinu laul ei kuulu kellelegi. Sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu supiin kui mägestik, kus ükski jalga ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad tuhm kadu Viksu saagiks valib siin. Kui lahkud, jäta küünal põlema. Võib-olla veel kord naased majja sesse, kui öö on pime, uinunud on maa ja vaikus väriseb su sammudesse. Ja nõnda õudsalt õõnsaks jäänud sa kui pühakoda, kus ei peeta messe ning iga uue raja käänuga uut vaeva immitseb su südamesse. Kui kaua kõrbes kõndinud omaette näed, tavaline palme, mina rätte tead, et su meeli võrgutab miraaž. Kui tõelusena haarad enda pette ja ruttu neelad õnne mõrkjas ette. Ja hetkeks sulle kuulubki oaas. Kunagi ma arvasin, et elav hing allub lihtsaile ja mugavaile haridus meetilisteleia mehaanilistele seadustele. Kuid näen nüüd, et see arvamus oli vale. Ja tee psühholoogilised juurde on palju keerulisem, pikem kui näis varem ja väga-väga okkaline. Kunagi jätkus mul naiivsust oletada, et elus ja elavas hinges on nii et nende arenemiskäik ise tingib positiivse võidu negatiivsele veendununa nüüd, et see ei ole nii, kui imelik see ka on. Ma armusin mingi meeletu jõuga veel sügavamalt ja rohkem sellesse maailma sellesse kirju teie vastuoluliste vaatemängude areeni. Kes armastab siiralt see tunne, et peagi, et tegelikult peitub igas tõelises armastuses vältimatult kurbus ja kannatus. Ning et see meie südamete saladuslik tulekolle kaunistab maagilise säraga kalliste ja asjatute püüdluste ning kannatuste käidud teed. Selles ongi suurte unistuste ja suurimate pettumuste traagilise epohhi ülemus. On lõppeks mitte ainult võigas, vaid ka auväärne ja huvitav olla paigutatud kas või statistinagi selle sajandi näitelavale, mis progressi nimel kihutab kuristiku poole ja mille parimad inimesed kannavad naeratavaid surimaske hästi, esindades oma epohhi, milles on sama palju koomilist kuivalulistki. Et mitte ilguda Irveks võime anduda masinaks, pead sina moonduma hirveks ja mina su vasikaks. Just kõige tihedam tihnik ja kõige tumedam tund on see, mis me tunded lihvib tõeluseks, tajuma und. Et laulud hingest ei lahkuks, et meeled ei küllastuks, on tarvis veel tuhanded kahtlust, must, tuhandete üllatust on tähtede valguses kümblus täis õndsuse värelust ja toidab meis ümbruse süngus ürgmagusad. Kas igavik hekis jääb kestma, kui pikk on see kütkestav tõtt? Meist, samblasoonaljade festa ja kivimid koledat? Loojangu üminostüünes algab klaperjaht, kerkivad küttide küüned tabab tatar meid kaht kuid öös jäävad kiirgama tuled ja vete pääl väitlema. Ja teistmoodi ulukeid tuleb meie jälgedes seiklema. Suur vaikus põlistas puudes, vihm vallandub tibades. Me jätkume vormides, uutes ei lõpe need iganes. Ei ole midagi üleliigset selles maailmas selles elus mille ahistava kiirusega läbib meie põgus lend ja mis ka omaviletsuse põhjas iialgi ei saa muutuda päriselt tühjaks ja vaeseks, ärksale ja intensiivseks reageerimiseks, valmile vaimule. Õieti võttes on midagi väga tarka, ülevat ja õiglast selles eluvõlude piiritusel lõpmatult hargnevas jaotumises. Ma tean, tajun suure selgusega, et ka kõige pimedam öö kaasa arvatud isegi need, milles pole heledaid tähti on kergemini kantav ja vähem hirmus mu hingele kui kõiki tundeid kirgija kujutelmi maha muserdav ja tasalülitav halli põhivärvusega päev. Leidsane sompus ja viirastuslikult vaikne. Mulle tundub, et siiski inimesed sünnivad sesse, kurb, kummaliste vastuolude ja ebakõlade maailma mingi tõetunnetuse tarbega südames ja mingi predestinatsiooni märgiga laupäeval. Sellepärast ei pea peetama tingimata tarvilikuks, et suure elu teostamine eeldab suurt vaimset potentsiaali ja ebamaiselt kõrgeid hingejõuvarusid. Tähtis on kuid teada, et inimelu kui üldnähtuse olemus, laad ise tingib individuaalse täiuse taseme lugemises sellelt joonelt, alates kus hakkab ilmnema ja olelusvõimaluse eest võitlema isikliku tõe ja õiguse märtarlik missioon. Kõige rohkem suudab kahtlemata näha see, kes avastab endas võime leida suurt väikeses. Et aga igasuguse suuruse parimaks ja vaieldamatu imaks väljendusvormiks on ilu siis õige Minerva teener on kohustatud lakkamatult orienteeruma kahe määrava koordinaadi järgi. Alalõpmata kuulma oma siiraima igatsuse jumalikke pulsilööke ja ajal tasa olema aldis ümbritseva maailma tõelusele mis oma kuju, ilme ja otstarbe selekteerib individuaalse tajumi, vihjaliselt lihvitud prismas. Mõnikord kujutelm endaga viib su läbi maailma, mis magab. Mäletan, igatsus ringutas tiibu mu tolmunud künnise taga. Kuidas mind kutsus ta lummuri nime uputav imepära. Ma seisan selles elus kui pärli ees pime ja ometi naudin ta sära. Mäletan, heledas hommiku puhtes, tõusin kui pakatav rohi Aldina valu ja valguse suhtes rõõmus, et tajuda tohin kõike, mis tundele tarmukus. Ta annab. Kevade puhanguid noori mängurikirge õlgadel kannab sõnatu kurbuse loori pahe ja vooruse võitluse nimbust. Rahutull otsisklus, retkil joobumust võimsalt, mis meeltesse imbus eneseületused kyll magusale läbimu loomuse põikus. Üks olek mullajat õega milles peab sobima võluga võikus. Lihtsalt kui lihase õega. Kirjas on öeldud, et armastus käitub sageli veidralt, kui varas siseneb vargsi ja võitjana, läitub südames andumis aras võrdsetes annustes õndsust ja valu. Küpseta mürgisest Darius. Kes neist on maitsnud Se nõrkeri alu käivuma suuruse varjus? Mustade merede metsikul Rannul maastik on ohtlikke Teetu seal oma pühima unelma kannul. Hulgun kui jumalast neetud. Ahet, ma laulan. Ja keegi ei kuule mu hõõbuvaid heli, tiraade Nad lendavad tagasi väsinud suule. Nõutuse nukruses saadet kasutult kaovad kui unenäo paines parimad päevad ja püüded pilvini paisuvas jäikuse laines lämbuvad uppuja hüüded. Ahhetama pihin ja kellelegi juures ei ole mu avalust vaja hüljaltult ebalen sündmuses suures vaikima malatud ajas. Meeletud tähed Mulmade riigist purskuvad kustuvad aiva ahmiks, küll ilusaim lauludel liigist. Peab lauldama hukkuval laeval. Aamiks küll ilusaim lilledest tärkab pimedas kuristikus. Ja miks nii hilja, nii hilja, meis ärkab Me südame õnnetu rikkus kannatu, laulude taevasse kõrguv see on mu valvsuse tähismajakas tõotust ja lohutust nõrgu, võrratu lootuse lähisteadvus, end ahtasse, teokarpi suled, hingenton, virge ja vaba. Just nagu taipaks ta seda, mis tuleb talve ja hangede tala. Maailm, mida me asustame, on liiga vaene selleks et mõningaid viljust võiks lugeda liigseiks. Ja et inimvaimu raju seil kõrgusil tohiks istet võtta. Asketism. Oleluse mõlemad raam, korrelaadid on võrdväärtuslikud, piin, mis teeb virgeks ja õnne joobumuse hingemattev hurm. Eheda vooruse hõbe valatakse alati kaugelt teispool Mimicryd ja maskeraadi ja hoomatamatu olemus, suguluse seadus valitseb valu ja armastuse lõbu ja kahetsuse, patu ja lunastuse. Igi rahutuse jäigi rahuldamatuse vahel. On kolm vägevat lohutusele, etet, mu kannatuste müriaad absorbeerivale hingele, julmade mürkroheliste igatsus tähtede all, ilu, haistmine, huumor ja usk surematusse. Ma tean, et mu rännujõudu jätkub just nii kauaks kuni küünitun nende lätete salapärase elu hoovuseni. Ainult nende valgussõõris on asjadel kuju, sisu ja otstarve. On hõrgad, aimused, magusad assotsiatsioonid ja hunnitute komeetide lend. Väljaspool seda aga laiub ö. Jäik, vaikiv. Anonüümne. Ma tean nüüd, et nagu loomine on igavene, lakkamatu, lõppematu ja kohutava järjekindlusega ikka ja jälle kordubkeetsemani. Ministeerium ei ole loodu päriseks krooniks mitte inimene kui niisugune vaid süda, mis kestis katsumusi. Õndsaks ei või saada keeldumise kaudu, vaid kõikidest karikatest maitstes. Kuni enam miski hinge. Ei kahjusta mitte välditud, vaid võidetud kurja ja mitte uinutatud, vaid taltsutatud pahede järel. Võib vabaneda pettumuse kibedust üle saada illusioonide heitlikkusest. Orienteeruda nähtavate fenomeenide muutlikude muljete rängas. Kes suudaks elada, kui poleks salalootust, et kuhugile välja jõuab laev kus avameri põlgab tuima ootust, et õndsus, eks valu võiduks vaev. Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks, et teda toetab rabeliikuv liiv. Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks, kui kadu hiil ei oleks igav liiv kes suudaks sirguda, kui poleks paisul Tarju mis jäävad kõrgemaks püüdja teod, kes suudaksid virguda, kui poleks kurba varju, mis õhulisi julmi maaga seob. Kes suudaks uskuda, et pole valgust, kui öösiti ta kuhugile kaob? Eks pingsamini tõttu selle jalg just, kes raske koorma õlgadele laob? Mismoodi võiks see tunda ilu, tõelust, kes tunnetanud pole inetust ja inimolemuse jõulist õelust mis sädeledeski on imemust? Kui ööd ei oleks? Ei, me näeks siis tähti. Ja meie maailm. Kas ongi mõtet hurjutada vähki, et tema käik on tagurpidi käik? Keset hullunud vooge naerda jõuab, see ennast mõõta tohib ajaga. Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab et üha tungivam anud vajada. Kes suudaks surra, kui ta hinge raugeks ja igatsusi talust Altonist rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks. Retk kordub ammu ununenud algusest. Artur Alliksaare luuletusi luges Guido Kangur. Katkendeid poeedi kirjadest esitas Martin Veinmann. Kesköökava koostas Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets. Kõlas Arvo Pärdi ja tseesar Franki muusika.