Oi, ma merekeelt jäälinenud kauge võib-olla et ma ei paar muud mure. Ja alla löön koot lai. Ahoi kõigile, kel südamelähedane meri ja meie rannikuvete kaitstus. Meresaade ahoi läheb Eesti veeteede ameti ja Eesti merelaevanduse eestkostel. Täna peame sünnipäeva. Sellest ehk päevas on rohkem meenutada kui kõnelda tänasest päevast. Seetõttu oleme meremuuseumi väikeses nurgatoas. Eesti merejõududel oma merelaule ei ole. Küll aga südamelähedasi viise. Meresaade hõi tähistab täna Eesti merejõudude 70 viiendat aastapäeva. Oleme koos kolme teadjamehega meremuuseumis muuseumi asedirektor härra Jaak Sammet, kaitsejõudude peastaabi mereväeosakonna ülem härra Edgar Aavik ja kaitseministeeriumi ekspert härra Mati Õun. Ongi vaieldud selle üle. Millal Eesti merejõud sündisid? Kas nüüd selles kuus või järgmises kuus? 75 aastat tagasi? Esimesed paberid nii-öelda sellest Eesti merejõududest on säilunud hoopiski 1918. aasta veebruarikuu lõpus, kus Laidoneri käskkirjaga pannakse paika mereväeosakond ja selle ülem Rudolf filler, aga faktilise organiseerumiseni jõutud teatavasti Eesti okupeeriti kohe-kohe saksa vägede poolt ja Eesti mereväe faktiline loomine jääb ikkagi 1918. aasta novembrikuusse, kui võetakse üle esimesed laevad lahkuvatelt sakslastelt. See oleks siis suurtükilaev või tookord suurtükipaat Lääne hilisem laine kuskil 14. novembri paiku ja suurtükipaat Lembit, mis oli juba esimene selline tõsine sõjalaev Eesti laevastikus Kaheksateistkümnendal novembril, 18. novembril. Esmakordselt tõsteti üles ka Eesti lipp, siis esimesel sõjalaeval tollel samal Lembitut, 21. novembril vormistati Eesti merevägi siis ka nii-öelda paberi peal, kus jällegi toos oma katel. Rudolf Siller pandi ametisse nüüd juba mereväevalitsuse juhatajana. Esimesele lahinguretkele läheb esimene laev samal kuupäeval, see on suurtükilaene. 21. novembril läheb siis Tallinna ette valvesse ja järgnevatel nädalatel võtab ta siin kinni neli kaubalaeva, mis on tulnud Pedro kraadist Venemaalt siis saadetud Inglismaale lastiga. Kuna vahepeal on vabadussõda peale hakanud, siis need laevad võetakse priisiks faktiliselt esimene selline lahinguretk tehakse 23. detsembril. Pikka aega enne teist maailmasõda tähistati Eesti mereväepäeva 21. detsembri, kuna olevat tehtud esimene lahinguretk, aga see on eksitus. Arhiiviandmed näitavad, et tegelikult mindi lahinguretkele. Selles esimene selline dessant Loksa kanti Kunda kanti peale keskööd 23. detsembril. Ja alates 38.-st aastast hakati ametlikult mereväepäeva tähistama siis 21.-st novembrist põhjendusega, et pandi paika mereväevalitsuse juhataja ja võib-olla vastu on see õige. Kuna ka just jah, esimene meie sõjalaev läks merele laene praegu me tähistama 121. November, sest 38. aastal, nii see jäi. Kuidas tol ajal oli alati, me peame uue asja loomisel on tegu kaadriga, kas meremehi või mereväelasi tol ajal eesti noorel Eesti riigil olemas oli, et sõjalaevu kohe mehitada? Mati jutu täiendaks päris kena faktiga, meil on 18. novembri kohta on veel teada, et nimelt kell 10 30 tehti sissekanne laevapäevaraamatusse, Peeter Kase nimeline mees on heisanud, nagu kirjas seisab Eesti plagu. Ja veel seisab kirjas, et kell 10 30 pandi kaitseliidu mehed valvesse. Peeter Kask jäi edasi mereväkke ja ta on hilisem Vabadusristi kavaler. Aga mis meremeestesse puutub mereväelaste, see tähendab, tuleb tagasi minna natukene maailmasõjani vene sari. Väe balti laevastikus oli erakordselt suur eestlaste protsent selle tõttu, et meie kubermangude Eesti- ja Liivimaa kubermangu haridustase oli tunduv sealt üle Venemaa talupoegade ja muu lihtsa haridustasemest. Jaa, laevastiku tehnika ka tolleaegne reeglina nõudis tunduvalt rohkem kui vintpüssist laskmise äraõppimine ja kaeviku kaevamine. Päris kõrgelt haritud mereväelasi oli meil napilt sarjaaegseid ja väga palju oli hea kohvispetsialistide tolleaegsete vene sõjalaevade pealt oli mütsmane ja olid mõned rohkem koolitatud mehed näide, et need mehed, kellel oli tohutult hea merepraktika ja tehnika, ei olnud nii keeruline, kui ta on praegu loomulikult meie merejõudude juhataja Johan pika loomulikult. Temal ei olnud ju ka spetsiaalseid sõjaväelist haridust. Ta oli küll tsaariarmeest läbi käinud kui kaugesõidu kapten Dali sundusliku sõjalaevapraktika olid hästi läbi teinud. Tal oli suur eruditsioon maailma hõredalt. Tal oli energia, oli nagu dünamiit, võib öelda, rasked ajad. November, detsember 1918. Tal ei olnud veel õiget ametitki, kui ta juba lambanahkse kasukaga, revolver vahel tuules mõõda tehase Glengi ja lubas maha lasta, kui laevaremont veel kolm päeva venib. Ja pikkasuguse autoriteediga meest kuulati ikka päris hästi ja ta sai ka oma tahtmise peremehi mereväelasi võtta. Meil oli selle taha muidugi asi seisma jäänud. Jah, novembrikuu jooksul Lembitu koosseisu komplekteeriti päris tundub, et kerge vaevaga sadakond meest pidi olema päris algul juba loomulikult hiljem, neid oli palju rohkem. Riik oli väike, kõik oli alles algus, vabadussõda. Kuidas merevägi vabaduses tegutses, kas tuli laevu juurde, kui palju tuli? Kuskohalt neid oli mitmeid töid, esiteks kohandati olemasolevat laevu ja teiseks saadi sõjasaagiks inglaste abiga teatavasti tuli siia inglise kergeristlejate eskaader, jõudis Tallinnasse kohale 12. detsembril. Ja nüüd selline suurem täiendus tuligi jõulupühadel 1918. aastal, nimelt 26. detsembril, siis oleks teine jõulupüha, tuli Tallinna lahele üks Vene hävitaja Spartak siia lahinguluurele. Tol ajal olukord oli selline. Rinne oli päris Tallinna külje all, umbes 30 kilomeetrit Tallinnast vene poole peal oli selline mõte, et võib-olla saaks Tallinna ära võtta hoopiski meredessandiga, kuna rinnale peatunud nüüd uue aasta eel just et kui ei ole Tallinna lähistel aega saartel rannapatareisid, kui Tallinnas ei ole mingeid sõjalaevast, oli teada. Vene luurele oli teada, et Inglise laevastik on ilmunud Läänemerele, aga ei ole teadnud, kuhu nad tulid. Võib-olla tulid Riiga, võib-olla tulid Liepajasse, võib-olla Tallinnat oligi ülesanne luurata või kindlaks teha, kas Tallinnas laevastik on, kas Tallinna Ron rannapatareisid kuskil kella 10 hommikul jõudis Spartak kohale, tegi paar pauku Naissaare peale paar pauku Aegna peale, seal olid venelastel endil tehtud rannapatareid taga. Nad lasid nad õhku 1900 18. aastal, kui nad ära läksid siit ja retkega ja oli kahtlus, et võib-olla sakslased nad vahepeal taastanud eestlastel veel seda aega ei olnud, et neid taastada. Aga sealt ei vastatud tõesti üks patarei oli olemas, vali Patarei Naissaare peal, aga Spartak heisata tulnud selle laskesektorisse need lasteaeda sealt ei saanud, ta tuli, sõitis Tallinna lahele sisse, aga siin tõesti inglise labad juba tõstsid auru ja sõideti talle vastu, sõideti paari kergeristleja ühe hävitajaga, Spartak keeras ümber, andis täiskäigu ja üritas põgeneda, aga sõitis Keri saare lähedal, kuradi muna madalikule. Jäi sinna pidama, eriti vastu ei hakanudki, tõstis valge lipu ülesse ja nii said inglased sõjasaagist täiesti korraliku vene sõjalaeva Spartak ta oli selline sajameetrine pikkune laev, relvastatud nelja tolliste 100 kahemillimeetriste suurtükkidega ja järgmisel päeval saadi praktiliselt samamoodi saadi teine laev, mis tuli samuti luurele Tallinna lahele. Abtroil oli selle laeva nimi, seda aeti pikemalt taga, kuni Mohni saareni saadi ka see laev seal kätte ja teisel jaanuar 1919 anti need laevad inglastele poolt Eesti valitsusele üle, esialgu ajutiselt, aga pärast nagu selgus, siis jäädavalt neist teine laev, justav troll oli täiesti korras, teda sai kohe kasutada, teda hakati mehitama meeskonnaga. Spartak tahtis saada remont, kallurid, sõuvõllid ja vindid kõveralt. Sõukruvid olid natukene viga saanud madalikule sõitmisel, niiet ta tahtis umbes poole sellest kuust remonti, nii et veebruarist võeti kasutusele, nimetati ümber ja vanad meremehed kõik mäletavad, need olid meie lennuk ja Vambola. Samal ajal relvastati boksereid bokser jäälõhkujad just talvel näiteks tasuja sai peale omale suurtükid ja üht-teist veel väiksemaid laevu. Hiljem täienes juba ka Eesti poolt võetud sõja saadi arvel näiteks 1919. aasta suvel, kui tehti sõjakäik Riia alla meie laevastiku poolt Landeswehri sõjas saadi sealt sõjasaagiks neli sakslaste poolt relvastatud puksiirlaev päeva neist kaks tükki anti üle lätlastele Läti valitsusvägedele Kakseid meile neist ühel võeti relvad maha, jäi siia neljas laev saali hästi lühikese nimega ühetähelise o nimeks sai ta siin meeme, see võeti kasutusele Eesti laevast. Kus siin oli juttu, nüüd juba sõjategevusest, kuid Eesti rannikuala on üsna pikk, merd on palju, mismoodi see vähene laevastik suutis siis ära hoida dessante ja palju muutus, mida tõepoolest sõjas ikka alati ette tuleb? Suures osas? Tänu laevastiku tegevusele rinne hakkas neilt nimelt ära neist ida poole, nagu juba sai mainitud jaanuarikuus oli see pöördemoment ja dessante tegid ja just nimelt meie laevad ja meie nendel juba nimetatud laevadel need tegid küllaltki suurt paanikat. Meie põhjarannikul dessandid nimetatud esimesest nihkusid järjest kaugemale kuni Narvani kogu vabadussõda, kui võtta laevastiku tegevusulatus Koporje lahest idas kuni pealinnani lõunas. Küllalt oluline on, et meie Eesti vabadussõjas nimelt laevastiku tähtsus oli nimetamisväärselt suur, soliidne, mida ei saa öelda näiteks naabrid. Meie Läti vabadussõja kohta ei põhja ega lõunanaabril oma sõjalaevastik ei mänginud mingit nimetamisväärset lolli nende vabadussõdades, samal ajal. Põhitegevuseks Eesti laevastikule olid dessandid punaste lähitagalasse näitas sante, tehti üle 10 ja järjest nii, kuidas rinne nihkus Tallinnast eemale Narva poole ja Narva taha. Dessante tehti järjes, ohustas venelaste tagalat nimelt tollal ka siin just põhjarannikul, põhitegevus käis pikima maantee pikki Tallinn-Narva maanteed edasi seals Narva Peterburi maanteed ja piki raudteed ja alati oli oht, et kui vastane see oleks, siis meie dessant lõikab läbi tähtsad tuiksooned, siis on mehed jäävad lihtsalt kotti, alati eelistati taganeda välja. Sellest võimalikust kotist lõuna poole minnes on üks selline operatsioon, kus võeti dessant ette ka punalätlaste vastu, seal nimelt Einaste dessant juba 1919. aasta maikuus. Seal ainukene dessant, mis vabadussõjas läbi kukkus nii-öelda naabri vastu ette võetud dessandid õnnesturis ja täitsid oma otstarbega puna aitasid, panid kõvasti vastu. See on üks omapärane lugu selles mõttes, et võib-olla esmakordselt võib-olla ka viimast korda maailma ajaloos dessandid üritati maale saata soomusrong. Einaste sillast oli teada, et seal on silla peale tuleb välja kitsarööpmeline raudtee ja võeti kaasa praamidel pandi peale raudtee, röökmed tõmmati sinna soomusrong ja mõte oli selline. Sõit tähendab raamidega otse sillaotsa ühendada rööpmelist vastase soomusrong sillale. Aga Eesti vabadussõja ajal oli soomusrongid, olid põhiline löögijõud, sest banke ju ei olnud meil vabadussõja lõpus, Me saime tanke, aga ka need ei võtnud lahingust osa võtta jõudnud olid soomusautosid, aga soomusrong oli oma tulejõult kaugelt üle pluss soomusrongil oli dessant alati tavalist kaasas. Vabadussõda sai, otseväed, saadeti koju, laevad sadamatesse, mis siis edasi sai Eesti mereväest vägevamad sõjalaevad, juba nimetatud Lembit otsustati, pagan ta 26. aastal ja lennuk ja Vambola müüdi perule 33. aastal, mis oli omal ajal suur ja kõmuline sündmus. Ja tagantjärele tuleb öelda, et meie need vägevamad lähevad, nad olid ju eestiväkke narid juhuslikult sattunud inglaste abiga oleks hakatud oma rahuaja tingimustes oma merejõud ja üles ehitama. Siis oleks valitud tõenäoliselt mingisugused teised meile otstarbekamalt laevatüübid ja nad olid tõesti nende sõitmine oli väga kallis asi, orienteeruti ümber meil toimub või natuke hiljem kui soomlastel ja kuldtunnistada võib-olla natuke hiljem ka, kui lätlastel juba 20.-te aastate teisel poolel, täpsemalt 26. aasta suvel saadeti tolleaegse sõjaministri kindral sotsi eestvedamisel kaks mereväe ohvitseri stažeerima Inglismaale allveelaevadele, kuni 34. aastal alles sõlmiti kahe allveelaevaehituslepingud Inglismaal. Need olid meie tuntud Lembit jälle Lembit ja Kalev. Ning Nendest saigi kolmekümnendatel aastatel meie merejõudude kõige moodsam relvastus. Kõige kallim, kõige moodsam. Mulle tundub, et mitte üksi merejõududes, vaid kogu Eesti vabariigi kaitsejõududes. 30.-te aastate teisel poolel. Paar võrdlust lätlastel olid allveelaevad kaks tükki, prantsuse ehitusega juba 26. aastal. Soomlased alustasid oma laevastiku uuendamise tõsis programmi meie omast tunduvalt laiemat enne 30.-te alguse majanduskriisi selle ülemaailmse majanduskriisi ajal. Nad ei kärpinud sendi võrragi oma laevastikku arendamise programmi. Meil nihkus kahetsusväärselt see asi kõik natukene hilisemaks, nii et 30.-te lõpuks programm, mis oli mõeldud, sealhulgas allveelaevade hävitaja, selle kättesaamiseni Eesti merejõud ei jõudnud, kuigi see jõuti tellida. Kas peale allveelaevade muid sõjalaevu siis enam Eestil ei olnud? Kõik oli ikka, 1920. aastal osteti Soomest kaks miinimumeeskätt, mis olid rataslaevad tegelikult Suurup ja Ristna. Võib-olla tunduks natukene arhailine sõjalaeval rataslaev, aga meremehed, kes on nende peal teeninud, nad räägivad, et need olid miinium eeskätt täna väga head laevad. Nende pealt sai miini panna paika väga täpselt. Ratast laeval ei ole nimelt taga seda keerutatud veejuga, mis tekib iga tavalise sõukruviga laeval, vaid tema see v jääb kõrvale ja ahtrist vette lastud miil läheb väga täpselt põhja, just sinna, kuhu teda tahetakse panna. Neid laevu kasutati ka teises maailmasõjas edasi. 1923. aastal tõsteti põhjast Väinamerest saksa torpeedopaat A 32, mispeale remonti 24. aastal sai nimeks Sulev ja teenis torpeedopaat. Sulevi nime all oli Eesti vabariigi laevastiku lipulaev suurtükipaat. Laine teenis edasi kuni teise maailmasõjani, ka teda kasutati hiljem. Venelaste poolt oli tellitud torpeedo kaatrid, mida samuti ei saadud, aga Peab ütlema, et needsamad allveelaevad osutusid ka teises maailmasõjas kõige efektiivsemaks relvaks. Näiteks need laevatüübid, mis meil maha müüdi, moodsamad hävitajad või miiniristlejad ka vanas kirjapildis neid oli näiteks Vene balti laevastiku täpselt samatüübilisi laevu oli veel seitse laeva teise maailmasõja alguses. Nad kõik hukkusid 41. aastal, ilma et nad sakslastele või soomlastele mitte mingisugust kahju oleks teinud, aga allveelaevalt Kalev ja Lembit kokku, nad on nüüd juba vene meeskondadega Kalev hukkus üsna pea oktoobri viimastel novembri esimestel päevadel. Siiamaani ei ole täpselt seda kohta ega aega teada. Lembit teatavasti sõdis sõja lõpuni on ka praegu alles need kaks laeva vähemalt venelaste väitel Vene mereväe väitel uputasid kokku 23 vastase laeva. Noh, kui nad natukene üle pakuvad, aga see näitab seda, et need laevad olid väga efektiivsed siin Läänemerel sõdides. Peale, Lembitu ja Kalevi jah, loomulikult, meil oli muud veel tuleb torpeedopaati Sulev nimetada neid kolme laeti nagu teise klassi laevade, eks, ülejäänud olid, kõik loeti kolmanda või neljanda klassi sõjakaevudeks. Väga suurmeeste hulk oli merekindlustes sõjas, aga Pepsi divisjonist ei saa mööda minna. Merrifide mälestise postid olid meil tänapäeval nagu olemasolu eriti pooldata. Nad olid paljudes rannikupunktides saartel nagu niisugused tähtsad kohad nagu Vaindloo risti põhjapoolseim saar, põhjarannik, Osmussaar, Hiiumaa ja nii edasi, neid oli väga palju mägesid, rebast olid, kes muide, sellel raskel ajal, kui Soome hõimlased talvesõda pidid hakkama pidama, Nad andsid eestist stardivad vene baaside startinud, et vene lennukite kohta päris kiiresti. Umbes kahe minuti jooksul jõudsid teated Helsingisse Tallinna kaudu. Ta oli üks omapärane aeg muidugi, kus meie hõimurahvas sõdis riigiga, kes oli kirjade järgi ametlikult Eesti vabariigi liitlane raskele baaside lepingule 39. aasta sügisel, kui teine maailmasõda oli teatavasti juba alanud ja hiljem saime teada kõik, et selle taga oli juba augustikuust Molotov-Ribbentropi pakt. Mis asi Eesti merejõududes? 10. aastal merejõude tabas juunipööre just Loksal nii-öelda suvelaagris, nimelt Eesti merejõud pidasid alati suvel manöövreid, need hakkasid kuskil maikuust peale ja kestsid septembri-oktoobrini ja nüüd hakati laevu ükshaaval Tallinna kutsuma. Kas vaikselt nende meeskondade väljavahetamine hakkas komissaride meeskondadesse määramine allveelaevadel Lembit ja Kalev olevat, et maha võetud osa mehaanilises kiu seadmest, et nad ei saaks ära minna ja praktiliselt laevastik võeti juriidiliselt üle 18. septembril 1940 merejõudude juhataja Johannes Swedbanga käskkirjaga, siis ja selles nimekirjas on 18 laeva kokku koos Peipsi laevadega, mis siis võetakse balti laevastiku käsutusse. Merejõudude ja muu kaitseväe saatuse vahel 40. aastal ja 39 oli see asja tuum tegelikult 40 oli vormistamise küsimus, et põhimõttelist vahet mingisugust ei ole. Eesti kaitseväe, sealhulgas mäge jõudude loovutamises ja samuti ka Eesti mereväe offisse, ilge või muu kaitseväe ohvitseride saatuses ei ole mingit põhimõttelist vahet. See oli ühteviisi kurb mõlemat pidi vaadates. Mis dokument, see on, huvi pakkuda nagu kogu kaitseväega, meie merejõudude meelsus nende 39. 40. aasta sündmuste ajal mere vägevaid meil iseloomustada kui väljakujunenud kaadri valikuga täpsuse korraga liiki ma tahaks väita, et see muudes kaitseväeliikides teistmoodi oleks olnud. Nädal tagasi riigiarhiivis sattus selle kohta üks iseloomulik dokument ette, mida ma osaliselt tsiteeriks, see on seletuskiri 19.-st juulist 1940, see oli siis mitu nädalat peale juunipöörde toimumist ja kirjutaja on noh, way liialdatud, ütleks nuhk kes kirjutab oma eesnime Arnult tugevdee, on lõpus ja hooga küllata passis ilmselt Arnold oli. Ja mida ta kirjutab? Kõndides Pärnumaa vanematele, kellele see on adresseeritud ikka organitele. Kõndides Pärnu maanteele öösel kella poole kahe ajal kuulsin, kui kaks Eesti mereväevormis sõdurit lubasid tiblasid Eestist välja kihutada. Kiitsid, et Kadrioru staadionil tekitatud korratus olid täiesti õigustatud ja need kaabakad Rahva omakaitse liikmed tuleks seina äärde panna ja laulsid kõva häälega omaaegset vapside hümni. Kõik need eelpool mainitud laused ja kõne tehti minu äranägemise järele sihilikult korratuste ja rahutuste tekitamiseks avalikus kohas. Allkiri ja kuupäeva. Poistel tuli pärast seletuskirju anda ja nemad ei olnud ka suu peale kukkunud. Üks nendest tema nimi, algselt madise poeg, sõeluaar, kirjutab, et kõike ei mäleta, aga laulsin internatsionaali ja teisi Isamaalaule. Tema kaaslane kirjutab ka, et laulsin internatsionaali, aga sõnad läksid segamini ja siis mind ootamatult vahistati. Madrused ei olnud muide mitte mulgi taluperemeeste pojad, vaid töölispäritolu nad ka ise kirjutlevad ja muud pikemalt seletama ei hakanud. Siis tuli 50 aastat vaikust nii maal, merel kui õhus. Suur sõda oli vahepeal perekonnas lahutati inimesed mööda maailma, sattusid laiali. Kätte on jõudnud uus aeg, 50 aastat on möödunud Eestil jälle oma riik. Ja jälle peavad olema meil ka merejõud. Kaitsejõudude peastaabi mereväeosakonna ülem härra Edgar Mavic. Nüüd on siis selge ka, missugused need peavad meil olema, kuigi tuleb küll praegu vist öelda. Ega neid jõudusid ikka vist hetkel ei ole. See on õige küll, selge on see, et Eesti merepiiri on kolm neljandikku. Ja kui kindral Laidoner oma esimestes meie vägede Homse juures rõhutas just merevägede vajadust ja tähtsust, siis praegu on see asi jäänud natuke nagu tahaplaanile. Selge on ka see, et on muutunud, sõjarelvastus on muutunud taktika. Ja selge on ka see, et me kedagi ei kavatse rünnata, on meil on kaitsesõda kaitseväed, kaitsejõud, mis puutub nüüd mereväkke, see on siis täiesti selge, et see on praegu nullseisundis, ei saanud me ega ei ole saanud siiamaani. Venelased Operatsioon, ei ühtegi sõjalaeva, ei ole meil teised riigid kusagilt midagi kinkinud. On kui nüüd praegu laevastikust rääkida, siis on olemas ainult üks, üks abila laev pisikene ja on paar metalli ärikatelt ära võetud kaitseliitlaste poolt kaks patrullkaatrid, mis on rüüstatud ja ei ole sõidukorras ega üldse võimalik neid praegu niipea kordagi saada. Ühte muidugi praegu püüame kuidagi restaureerida ja töökorda viia, kuid see võtab aega, see võtab summasid, aga nagu teada, summade nappus on meil igal pool piiriks. Veel üks probleem on, kust saada kaadrit, on teada, et Liidu Nõukogude väed Nõukogude laevastik ei võtnud oma ridadesse järel eriti just eestlasi lätlasi, leedulasi ja selle kurva pildi ees me olemegi. Et päris niisugust meie rahvusest sõjaväelasi, sõjaväelasi on tikutulega otsida, üks, kaks, kolm, võib-olla mõni madrus. Nendest muidugi praegu enam rääkida ei saa ja sellepärast ongi mul koigepealt suur. Tore, kui nüüd Eestimaal leidub soovijaid, kes tuleksid mu laevajuhtideks või mehaanikuteks nooremaid mehi, keskealisi oleks teretulnud kaitsejõudude peastaapi, kohe leiame nendel tööd ja pakume ka teenistust. Ega meremehed Eestis kuhugi kadunud veel ei ole, neil õpib merekoolides ja nüüd sõidab ju maailma meredel ja kaitsejõud on kõige vaesemad, siis merejõud siis antud hetkel. Vaesus seisab meil rahas, tähendab, meie palgad ei saa üldse võrrelda nende palkadega, mis meestel on, ütleme, reisilaevadel või kaubalaevadel merelaevanduse laevadel, paljud Eesti meremehi on läinud hoopis välisriikide laevade peale see summa, mis nad seal tasku panevad, noh, on peaaegu 10 korda suurem, mida meie võime pakkuda meile ikkagi on vaja entusiaste. Ahoi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.