Tervist siin toimetaja maris Johannes. Tänane saatekülaline on Arvi tavast doktorikraadiga keeleteadlane, kes tuntud oma liberaalsete vaadete poolest. Pakun teile kuulata tema ettekannet rahvusringhäälingu keele päeval. Keeleseaduse tulise arutelu taustal on kasulik tähelepanu pöörata teoreetilisemale, vaatenurgale käskimise ja keelamisega. Ei kujunda keelt. Keelenorm on võimuküsimus, on järgneva jutu paatos, aga kuulame, kui. Meil on selline ülesanne, meil on mingi väljend, mille kohta on esitatud ütlusi, et need ei ole õiged, sobivad head, vastuvõetavad grammatilised, lubatavad eestikeelsed või muud sellist. Et siis vaataks korraks, et milliste meetoditega me saame tuvastada, kas mingi väljend on, seda ei ole, materjal, mida selle tuvastamise jaoks vaja võiks olla, koosneb vähemalt kolmest osast. Kõigepealt, meil peaksid olema mingisugused teoreetilised seisukohad, millest me üldiselt lähtume, kui me oma tööd teeme, noh, alates sellest, et kas me oleme mate realistid või solipsistid. Kas me usume seda, et peale meie teadvuse on veel maailmas midagi olemas või mitte kuni peenemate küsimusteni välja, noh näiteks et mis on keel siis meil on vaja mingisuguseid andmeid oma töö tegemiseks. Me peame need andmed kuidagi hankima ja siis meil on tarvis mingit meetodit nende andmete tõlgendamiseks ja üldistamiseks niimoodi Se tõlgendamine üldistamine teiste jaoks usutav oleks. Alustaksin sellest, et pakuksin kahte võimalikku väga lihtsustatud teooriat selle kohta, et mis on keel, üks võimalik seisukoht, suhteliselt levinud seisukoht ja keeleteaduses pikka aega, üsna valdav seisukoht on see, et keel on üks abstraktne süsteem, mis asub kuskil abstraktses ruumis ja eksisteerib sarnaselt umbes loogikareeglitega. Selle kohta on võimalik infot hankida, tähendab, meil on võimalik teada saada, missugune on keel. Seejärel me saame kõne, üksikjuhtumeid selle keelega võrrelda. Ja me saame vaadata, kas see konkreetne sõna, mida see inimene kasutas, kas see kuulub eesti keelde või mitte, kuna meil on teada, missugune eesti keel on. Ja me saame võrrelda, kas kas selle inimese ütlus oli eestikeelne või kas ta kuulus mõnda Meid parajasti huvitavasse registrisse, mõnita. Ja seejärel me saame teha otsustusi selle kõne õigsuse kohta eestikeelsuse või headuse või, või mille iganes kohta, selle järgi puuduvad erinevused kõne ja keele vahel. Ja me saame anda väärtushinnanguid, et õige kõne on hea ja valekõne on halb niisugune, mis on kooskõlas selle keelega, mis meil on teada. Niisugune on hea ja mis ei ole kooskõlas, on halb. Ja siin on siis niisugused natuke raskevõitu eeldused, nimelt et see kell peab eksisteerima täiesti olemas olema, meil peab olema võimalik teada saada, missugune ta on. Üks levinud seisukoht kust saada teada, missugune eesti keel on, on vaata massist, eesti keele grammatikas, särgi. Seal on ju kirjas, seal on kirjas, mida sõnad tähendavad, eks kui seda sõna ei ole seal, siis järelikult teda ei ole olemaski. Aga siia saab kohe küsida, et millega see põhjendatud, õigemini millega oma tööd põhjendasid need inimesed, kes neid allikaid koostasid. Neil oli ju täpselt samasugune küsimus, on tarvis tuvastada see, mis annab mulle õigustuse panna mingi sõna assi kirja või mitte panna teda sinna kirja. Et see lihtsalt nihutab selle otsustamise koha konkreetse hinnangu andja käest. Ossi koostaja kätte. Veel üks levinud seisukoht, mis tänapäeval on populaarsem kui eelmine, on, et kõne üksikjuhtumitest saab abstraheerida mingisuguse püsiv osa. Ma viskan välja need osad igal pool kuuldavast keelekasutusest, mis pidevalt muutuvad, jätan alles need osad, mis enam-vähem püsivad. Ja Ma saan asja, mida ma nimetan keeleks, aga siin on kohe küsimus, et kes abstraheeris, millised olid tema kontaktid keele reaalsusega milline oli tema õppimisvõime, milline oli tema paindlikkus, milline oli tema järelduste tegemise võime, kas tal äkki oli mingisuguseid teoreetilisi seisukohti, mis kallutasid tema tehtavaid järeldusi seal siis Maxwell keeleks pidada? Seda, et me küsime inimeste käest, mis keel on, see on väga levinud niisuguses olukorras, kus keeleuurija uurib mingit keelt mida ta ei tunne, läheb kuskile sinna Lõuna Ameerikasse, uurib džunglis indiaanlaste keelt. Ja seda tehakse niisuguse meetodiga minnakse, küsitakse nende inimeste käest, et missugune teie keel on. Enam või vähem otse. Samuti võib uurija uurida seda, missugune on tema enda isiklik arvamus keele kohta. Seda võib teha sisevaatluse teel, aga võib ka teha natuke teaduslikumate meetoditega, miljoniga kohe jõuan. Ja siis veel üks asi, mida võiksin vaadata, on, et on olemas mingisugused täiesti vaieldamatult loodusseadused, mis reguleerivad seda missuguseks, keel kujuneb, kui ta kujuneb noh, näiteks sellised, et hääldatavatel häälikuühenditel on märgatavalt suurem tõenäosussõnaks saada kui mitte hääldatavatel peaaegu kõik sõnad peaaegu kõigis maailma keeltes on selle vastava keele kõnelejatele hääldamiseks jõukohased. Häälikukombinatsioonid, mis seda ei oleks, noh, lihtsalt ei saa sõnadeks ja, ja muud, niisugused lausa füüsikalised seadused. Aga need ei ole paraku piisavalt detailsed ja, ja seetõttu need ei anna kasutada selleks ülesandeks, milleks meil siin keelenormi vaja on. Et võrrelda kõnet sellega. Seetõttu on minu jaoks väga sügavalt puudu niisugune võrdlusalus, millega saaks võrrelda kõnet, kui tahta tuvastada tema õigsust või lubatavust või kõlbulikust. Teine võimalik teooria, keel on vahend mingite eesmärkide saavutamiseks, mingisuguseid eesmärke on tarvis täita. Võimalikke eesmärke on siin loetletud. Kõigepealt info struktureerimine, see põhineb sellel, et me tahame maailmast rääkides või, või maailma üle mõeldes jagada maailma mingisugustesse kastikestesse et sellest oleks lihtsam mõelda. Siis võiks eesmärkide hulgas olla info edastamine, aga samahästi võib seal olla ka info mitteedastamine. Näiteks siis, kui kõneleja soovib näidata, et ta on kuulajatest intellektuaalselt oluliselt üle, sest ta väljendub viisil, et kuulajad ei saaks aru meelega. Kõneleja võib soovida väljendada mingisuguseid emotsioone, ta võib soovida anda infot oma sisemaailma kohta Muideks, rääkida lihtsalt ilmast, ilma et see jutt oleks vähimalgi määral oluline. Oluline on ainult see, et me omavahel räägime ja muid võimalikke eesmärke ja nende eesmärkide täidetust on võimalik tuvastada empiiriliselt. Kui vestlen ilmast, inimesega klassivennaga, keda ammu näinud ei ole, eks ole küll. Kui ta pärast seda mind külla kutsub, siis oli edukas, kui ei kutsu, ei olnud edukas ja muud sellised tuvastamise meetodid. Ja siit järeldub väärtushinnangu andmise alus, et on selline keelekasutus, mis töötab siin jällegi ebamugav eeldus, nimelt see edukuse empiiriline tuvastamine peab tehtud olema. Väga sageli ei ole tehtud, keegi ei ole mõõtnud, kas see inimene, kes pidas valimiskõne, eks ole, et kas ta sai valitud pärast, kas see artikkel, mille inimene kirjutas, kas tõi talle pärast veel artikli tellimusi, kas see jutt, mida inimene õllelauas rääkis, kas parandas tema sotsiaalset positsiooni ja nii edasi? Mõningaid andmete allikaid? Juba räägitud normingu probleem normingu kohta on väga lihtne hankida andmeid vaata massi eesti keele grammatika lahti ja saame teada, missugune norming on igaks juhuks natukene netoterminoloogiat, et norming on see eeskirjade kogum, mis on kirja pandud, missugune keel peaks olema norm, on see, missugune ta objektiivselt on. See, mida me kuuleme igal pool külapoe taga ja ajakirjas akadeemia vormi kohta on märksa keerulisem andmeid hankida. Üks võimalik allikas on keeletaju, nagu juba mainitud, kas informantide oma uuri jändama? Urjenda oma kohta on andmeid hankida tehniliselt lihtsam, informentaan tarvis küsitleda, need on tarvis kusagilt leida, nende valim on tarvis koostada esinduslikult ja nii edasi. Uurija võib iseenda kelt märksa lihtsamalt uurida, aga seal on üks probleem veel. Nimelt nagu psühholoogid on juba väga ammu uurimustega näidanud, on inimeste hoiakud ja tegelikult käitumisviisid omavahel vastuolus. Et inimesed käituvad viisidel, mille kohta nad ise ütlevad, et nad nii ei käitu. See käib ka keele kohta. Inimeste ideolekti tähendab tema isikliku keelekasutusse kuulub keelevahendeid, mille olemasolu see inimene ise eitab. Ja vastupidi. Kui me ei räägi mitte keeletajust, vaid tegelikust keelekasutusest, nii nagu see realiseerunud on siis võime vaadata tekste ja tekste. Ma siin mõtlen nii suuliselt kui kirjalikke, nii formaalseid kui ka mitteformaalseid ja siin on veel üks probleem, nimelt need tekstid on kas toimetatud või toimetamata ja kui me vaatame toimetatud tekste, siis kirjaliku ajakirjanduse puhul ei väljenda need mitte nende autorite kellelisi suhtumisi, vaid keeletoimetaja. Seetõttu ei ole sealt tekstidest võimalik enamasti hankida infot nende autorite hoiakute kohta. Meetodid siis intro spektsiooni on keeleteaduse ajaloos ohtralt kasutatud ja möödunud sajandil oli tükk aega valitsev üks suund, kus intro spektsiooni peamiselt kasutatigi, aga tänapäeval peetakse võimalikuks introspektsiooni kasutada ainult näidata loomiseks ilmselgetel juhtudel. Näide pois ronis puu otsa, sellise näite konstrueerimiseks piisab intro spektsioonist. Ei ole tarvis minna toda otsima korpusest, aga eriti kahtlane introspektsiooni puhul negatiivsete väidete põhjendamine öelda, et üks või teine asi ei ole võimalik ja see näitab lihtsalt, et mina arvan, et ta ei ole võimalik. Kui läheme natuke edasi, siis võiks rääkida vaatlusest, ehk siis noh, umbes nagu astronoomias. Et planeedid liiguvad kuidagi ja meie vaatleme, mismoodi nad liiguvad eesmärgiga seda teada saada. Ja keelealal kõige levinum vaatluse viis on korpuseuuring, et võetakse mingisugused kirjalikud või suulised tekstid ja neid siis uuritakse. Veel võib kujutleda osalusvaatlust, nimelt see uurija ise osaleb vestluses, mida ta uurib, vestleb, informandiga, keelejuhiga, lindistab, paneb kirja ja veel üks vaatluse liik on loomulik vaatlus ehk inimene oma igapäevase elu käigus või, või noh, näiteks ajakirjanduse lugemise käigus teeb märkmeid selle kohta, missugune see keel siis on. Ja võib kujutleda ka eksperimenti, see on nüüd natuke, sarnaneb sellega, mis oli informantide keeletaju küsimine. Et selle asemel, et küsida nende käest, kas see väljend on võimalik või mitte, me võime talle kõnelust väljendit näidata ja vaadata, kas ta läheb näost punaseks või mitte näiteks. Ja miks ma seda kõike räägin, on need enamasti kui väidetakse, et mingisugune väljend väärib kuidagi negatiivselt, väärtushinnangud on kõik tegemata. Seal ei ole ühtegi teooriat, aga ei ole kogutud andmeid, ei ole neid andmeid kuidagi töödeldud. Sarnaselt võiks proovida uurida näiteks pii väärtust. Uurijal võib olla arvamust väärtuse kohta võime korraldada Pi väärtuse kohta rahvaküsitluse, mida ühes USA osariigis väidetavasti olevatki tehtud. Pärast seda, kui kooli lapsevanemad kaebasid, praegune väärtus on liiga raske lastele ära õppida, siis tehti rahvaküsitlus, et milline see piirväärtus siis peaks olema, saadi tulemuseks kolm. Ja siin need kaks keskmist Punkti viitavad sellele, et juhul kui me ei küsitle mitte kõiki inimesi kelle arvamus meid huvitab, vaid ainult osa, siis osa peab olema valitud niimoodi, et on esinduslik. Ja siis on muidugi olemas ka tegelik väärtus tegelikult jutumärkides, sellepärast et seal on kõik needsamad eeldused, et noh, eeldame, et maailm tegelikult eksisteerib ja muud sellist. No keel, juhul kui keel on see, milleks teda tänapäeva keeleteaduses enamasti peetakse, nimelt et ta on kõne üksik juhtumite abstraktsioon siis ta küll sõltub selle abstraheerida võimetust, aga kui sa abstraheerida on noh, ütleme institutsionaalne terve, kelle teadlaskond siis ta on suhteliselt hästi oma ülesandega enamasti toime tulnud ja ideaaljuhul ei tohiks keele olemuse tuvastamine põhimõtteliselt erineda PVI väärtuse tuvastamisest. Me lihtsalt uurime piisavalt põhjalikult ja saame teada, missugune see nii-öelda tegelik keel siis on. Aga selleks on tarvis uurida. Võrdluseks, et juhul, kui me teeksime samasuguseid väärtushinnanguid nagu kellaalal on kombeks teha, teeksime neid muudel aladel siis võiksid olla kujutletavat näiteks järgmised väärtushinnangud, et noh, meile ei meeldi see, et planeetide orbiit on nii keeruline arvutada ja seetõttu lihtsalt esitame väärtushinnanguid. Oleks parem, kui need orbiidid oleksid ringikujulised või võtame mingeid seisukohti nähtuste kohta, mis meie süsteemi mahu tuleb mingi komeet ja teatame, et see risustab päikesesüsteemi. Need on arusaadavalt täiesti naeruväärsed. Ükski astronoom niimoodi teha ei tahaks. Aga siis leidub erialasid, kus inimesed üldiselt kipuvad samasuguseid väärtushinnanguid esitama. Näiteks et hindade riiklik reguleerimine aitaks või ei aitaks elatustaset parandada. Või mingisugused seisukohad ajaloo sündmuste kohta, selle Tartu rahu kohta konkreetselt jällegi anekdoot, et olin vene sõjaväes ja seal oli üks üsnagi terava pilguline vene rahvusest major, kellega ükskord olime öösel koos valves ja sattusime sõbralikult juttu ajama. Tema väitis, et noh, seda tuntud asjad enne neljakümnendat aastat oli Eesti üks suur suu ja nemad tõid siia kirjaoskuse ja ja ma küsisin, et millega põhjendad, mina olen raamatust lugenud täpselt vastupidist. Mul vanaema oli sel ajal elus, rääkis täpselt vastupidist. Aga tema ütles, et tema vanaema rääkis ka tema vanaema ütles, et siin oli suu, et nad tõid meile kirjaoskuse. Tema luges kooliõpikust, et siin oli sooja, et nad tõid meile kirjaoskuse täiesti sõbralikult, täiesti nagu lahendust otsides rääkisime ja me ei suutnud tuvastada mingisugust võrdlusalust, millega siis võrrelda, kui tema on koolis õppinud ühtemoodi? Mina olen koolis õppinud teistmoodi, kõik on nagu täiesti sümmeetriline jumala olemas olla samamoodi kurikuulus küsimus, milles nagu põhimõtteliselt ei ole võimalik kokku leppida, aga sellegipoolest inimesed sageli esitavad vastuvaidlematuks vormis väärtushinnanguid, noh näiteks, et jumal on olemas või et jumalat ei ole olemas või kui ta on olemas, et siis mis tema nimi parajasti on või millise ilmakaare suunas tuleks kummardada. Aga siis on veel väärtushinnanguid, mis nendest eelmistest erinevad oma direktiivsuse poolest esitatakse väärtushinnanguid ja nendel põhinevaid keeldusid ja käskusid. Ja eriti veel juhul, kui need kuidagi ei puuduta keelu ja käsu esitajat. Tavalist heteroseksuaal ei tohiks kuidagi huvitada, kas homoseksuaalid omavahel abielud või mitte. Aga sellegipoolest leidub just nimelt heteroseksuaalide hulgas märkimisväärne osa inimesi, kes väga valjuhäälselt ütlevad, et nad tohivad või et nad ei tohi abielluda ja siiasamasse. Ma paneksin ütlused väljendit ja ei tohi kasutada, ükskõik mis see põhjendus seal on, noh, et ei tohi kasutada, sest ta pole eestikeelne, ei tohi kasutada, sest ta madalstiilne ei tohi kasutada, sest ta ei ole vastuvõetav. Ei tohi kasutada, sest ta tekitab minus allergiat. See ei tohiks olla kuidagi minu asi, kuidas teised inimesed ennast väljendavad. Ja veel üks teema, see, kui keelatakse mingite väljendite kasutamist, on väga sageli sõna tasemel, et mingisugune sõna mingit sõna tohib või ei tohi kasutada. Ja, ja siin on mõned näited täiesti tõsiselt esitatud väited, tähendab täiesti soliidsed inimesed, on need esitanud targad inimesed asjalikud inimesed keelt oma südames, eks pidavad inimesed. On täiesti tõsiselt öelnud, et kui sõna juba mingisuguses tähenduses on kasutusel, siis teda üheski teises tähenduses kasutada ei tohi. Vaatamata sellele, et igasugustes sõnamoodustuse ja eriti termini moodustuse õpikutes on võimalik lugeda termini saamisviise ja nende hulgas on praktiliselt esikohal kõige eelistatum variant oma keelematerjalist laenamine, ühe keeleoskuskeelest teise oskus keelde laenamine näiteks tapeedipaani analoogia põhjal teha Iidee termin, kui on tarvis tähistada ühte niisugust püstist riba ekraani peal ja see on väga levinud seisukoht, on õnnestunud lugeda näiteks Eesti keele Instituudi ametlikku seisukohta Microsofti tarkvara eestikeelsete tõlgete kohta, kus on öeldud, et SÕNA manustama ei tohi kasutada ID terminina kuna manustatakse teatavasti ainult arstimeid ja noh, see on ametlik seisukoht, eks inimestelt, kes ise, kelle lähedased kolleegid on ise välja andnud õpikuid, kus on öeldud, et see ongi kõige parem termini saamise viis test on samuti üks. Nüüd juba kuluma hakkab näide selle kohta, kuidas alguses laenati test psühholoogidesti tähenduses ja pärast seda justkui enam ei tohiks teda laenata mitte üheski teises tähenduses samuti väga kulunud teema, nimelt mis tähega kirjutada interneti ja see on veel seotud teise murega, mis mul on nimelt et väga sageli kõik need vaidlused põhinevat keelel sellel, missugune keel on või mis keeles on või ei ole. Ja sisu on täiesti tähelepanuta. Internetisuure tähega internet ei saa mitte kuidagi väikse tähega kirjutada, sest ta lihtsalt on suure tähega, ta on pärisnimi, eks ole, see vaidlus, kas lisaks sellele on olemas veel üks üldnimi, mida kirjutatakse väikse tähega või see nagu hoopis teine küsimus? Jaa, praktiliselt kõik inimesed, kes räägivad midagi internetist viimasel ajal, ütlevad, et aga see lasti vabaks. Et nüüd tohib internetti väikse tähega kirjutada ei tohi, pärisnimed on endiselt kõik suure tähega. Lisaks on olemas väikse tähega internet. Käisin eile Tartus keeletehnoloogia konverentsil ja seal kohe nagu järjest igast ettekandest tuli näiteid selle kohta, kuidas keele lähemal uurimisel eriti niimoodi tehnilisemate vahenditega põhjalikuma uurimisel selgub huvitavaid asju, kelle kohta mida üheski grammatikas kirjas ei ole. Näiteks Meelis Mihkla ütlus käib sõna siis kohta sõna siis hääldatakse kolmandas vältes, nii nagu ta grammatika järgi peaks olema ainult juhul, kui tal on esiletõstu rõhk, enamasti see, kui ta esineb parasiitsõnana, siis ta esineb kriitikuna teiste sõnade ees hääldatakse lühidalt hoopis huvitav tulemus. Einar meistrilt arvatakse üldiselt, et kui ma ütlen niisiis olenemata sellest, kui pikalt seda ütlen, on ta ikka ei, aga tema tulemus oli see, et kui laste inimesele i tähte piisavalt pikalt, siis lõpuks hakkab arvamatsioni lihtsalt sellepärast, et pikemaid vokaale tajutakse madalamast Heiki-Jaan. Kaalepi korpusest otsimise näide. Ilmselt miks ta seda otsib, on, on see põhjus, et talle heideti kunagi ette ühe sõnastiku projekti juures, et miks ta on pannud sissevorme nagu dokumentisid ja, ja ta on selle sinna sisse pannud, sellepärast et see on grammatika järgi lubatud. Aga korpusest säilinud mitte ühtegi juhtumit kõigist eesti korpustest otsis, mis tal seal keeleveebis on ja ei leidnud mitte ühtegi juhtumit, kus mitmuse osastava vormi lõbus oleks. Entisid, leidis Postimehest. Artikkel rääkis sellest, et mida Postimees kirjutas 75 aastat tagasi. Ühesõnaga 75 aastat tagasi võib-olla tõesti sellist vormi kasutati jah, aga praegu mitte. See on näide siis selle kohta, kus grammatikas on, tähendab, keelenormingut on mingi vahend, mida tegelikult ei kasutata. Eelmised näited olid siis selle kohta, kus kasutatakse midagi, mida grammatikas ei ole. Ja jällegi siin juba tsiteeritud Heiki-Jaan, Kaalep pilt tähendab mitte tema enda uurimistulemus, vaid lihtsalt asi, mida ta eile konverentsil mainis, nimelt et ei ole veel õnnestunud koostada nii suurt korpust, milles enam ei esineks uusi sõnu korpuse mahu kasvades. See tähendab, et igaüks meist pidevalt kuuleb selliseid keelelisi väljendusvahendeid, mida ta kunagi varem ei ole kuulnud. Ja huvitav on siinjuures see, esiteks saab kõigist nendest esimesel kuulamisel aru Hea küll, mitte kõigist, eks ole, et kui mina hakkaks tuumafüüsikaalaseid tekste lugema, siis ma ei saaks sealt kõigest aru, aga, aga mis mul enda elusfääris nagu ette tuleb nendest saame me igaüks haru esimesel kuulamisel ka siis, kui me ei ole vastavat väljendit kunagi varem kuulnud. Ja teine, mis puudutab seda koondumist, jahta koondub ja mõned asjad ei lähe. Kuulujutt ütleb, et Aaviku pakutud sõnadest olevat käibele läinud 20 protsenti mis on väga hea tulemus. Kui meie siin proovime, siis tõenäoliselt läheb palju vähem ja see, see koondamine võtab aega, see koondumine enamasti ei ole kuidagi väga ratsionaalselt põhjendatav. Vähemalt veel ei osata. Mõned asjad lihtsalt meeldivad, mõned ei meeldinud näiteks sõnaraal millegipärast ei meeldi inimestele, kuigi ta on kõigi kujuteldavat termin headuse kriteeriumide järgi üks väga hea termin. Samuti termin side peaks olema kõigi võimalike kriteeriumide järgi parem, kui see sõna telekommunikatsioonid. Aga sellegipoolest võeti kätte nimetati siseministeerium telekommunikatsiooniministeeriumiks ümber. Jah, sa telekast ei olnud seal kommunikatsiooniministeerium, et see, mismoodi inimesed soovivad rääkida, ei ole kuigi ratsionaalne. Siin üks niisugune enesekriitikaga piirnev juhtum, nimelt minu keeleline tegevust sai umbes alguse sellest, et ma üritasin koolihariduse abiga saada paremaid meetodeid, kuidas võidelda nominatiivset eestäiendite vastu, et kui inimesed kasutavad nimetavas käändes ees täiendeid, nagu see Mihkel Kask sünnikoht siin siis peaks ju olema mingisugused teoreetilised põhjendused, miks nad ei tohi seda teha. Koolis käimise tulemus, kui on niisugune, et tohivad küll pahandamisel selle üle, et inimesed kirjutavad nii iga asja peale nagu teesilt mitte mihkel katsetunni kohtuvad miskit Mihkel Kask, sünnikoht, isegi mitte Mihkel Kask ülakoma Iisrni koht. Kui nad tahavad niimoodi kirjutada, siis järelikult nad tahavad niimoodi kirjutada, neil on mingi põhjus selleks. Ja keeleteadlase ülesanne on ära õppida, mis see põhjus on välja uurida, mis see põhjus on seda seletada, ennustada tulevasi samasuguseid muutusi ja, ja mitte nendele pahandada. Kui minna tagasi selle juurde, et missugune see, kelle normann siis mina väidan küll, et see on täiesti keeleväline küsimus, see on ainult võimu küsimus. Ja teie siin suured iraažilise väljundiga saate väga hästi otsustada, missugune see eesti keel on nii nagu teie keelt kasutada, niisugune ta ongi ja kui mitte kohe, siis natukese aja pärast. Meie siin rahvusringhäälingus, võtame seda arvesse. Kuulsite keeleteadlast Arvid avastit ja tema vaatepunkti keele normile. See ettekanne on pärit rahvusringhäälingu keele vaevalt. Kõik raadiokuulajate kommentaarid on teretulnud keele kõrva koduleheküljele või aadressil maris punkt Johannes ät r punkt ee. Aga saate lõpetuseks kordame Udo Uibo rubriiki etümoloogia sõnastikust ehk Siiberdame pisut. Tegusõna Siiberdama on üks neid sõnu, mille tähendus on viimasel ajal nihkunud. Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus on Siiberdama märgendatud kõnekeelseks ja selle tähenduseks on antud tantsima. Lisatud on näitelaused tantsupõrandal Siiberdas kümmekond paari tantsumuusikasaar. Poisid Siiberdasid tantsuõhtul nahad kuumaks ja olen selle poisiga ühel peol paar tantsu Siiberdanud. Esimese õigekeelsussõnaraamatuna on säärase tähendusega verbi esitanud 1960. aasta õigekeelsussõnaraamat. Kuzziibedama paikneb märksõna siiber, pall ja tähenduseks on pakutud kõnekeelselt kraaderlikult tantsima. Angeldama. 1976. aasta õigekeelsussõnaraamat on loobunud ise loomustusest kraadelikult ja andnud tähenduseks lihtsalt kõnekeelselt tantsima. Tähendus Angeldama on välja jäetud. 2006. aasta õigekeelsussõna. Raamat on lisanud tantsima, kõrvale tähenduse ringi hulkuma, mis näitab, et aja jooksul on sõnakasutusala avardunud. Kiirpilk internetikinnitab, et muutus on olnud jõuline tähendus, tantsima tuleb esile haruharva ja sõnassiibedama sageli ühendverbina ringi. Siiberdama on saanud sihitud liikumist märkida Ekspressiiv sõna. Enam ei siiber ta üksnes inimesed, vaid ka kassid, rotid, ussid, autod, bussid, jalgrattad ja laevad. Toon mõned juhunäited paljude hulgast. Peedu Siiberdab ringi ja jagab näpunäiteid igaks juhuks juhtumiks. Toas siiber saab ratastooliga ringi 85 aastane mehemürakas, kas kurat sa mees, Siiberdati, istu maha ja võta viina. Mõelge selle peale, kuidas Bush iga päev kuskil Siiberdab ja kedagi maha matta. Aga ega rotid ise ka kasside nina alla Siiberdama ei lähe. Varem sõitis ikka bemmiga ringi, aga viimasel ajal Siiberdab jalgrattaga küla vahel ja nii edasi. Kui 1960. ja 76. aasta õigekeelsussõnaraamat on paigutanud verbiisyyberdama sõnaartiklisse siiber siis on sellega viidatud ka asja olule, et siiber ja Siiberdama kuuluvad etümoloogiliselt sõna- siiber, ilmub eesti kirjakeelde ahju siibri tähenduses 19. sajandil. Tegemist on ilmse laenuga saksa sõnast siiber, mis on tuletatud verbist šiiben lükkama. Saksa liidet kasutatakse ühelt poolt tegijanimede, teiselt poolt instrumentaal tuletiste moodustamiseks. Fiiber võib niisiis olla nii see, kes lükkab kui ka see, mida lükata takse Eesti ahju ja voodisiiber. Samuti liitsõna rehenziiber põhjal 20. sajandi algul moodustatud kirjakeelne tõlk. Laen arvutuslükati üles kõnekeeles on kujunenud lihtsalt lükati esindavad viimast võimalust. Aga eesti Siiberdama ei lähtu mõistagi ahju ega voodisiibritest, vaid selle aluseks on saksa sõna fiiber eri tähendus, mis saksa-eesti sõnaraamat tutest näib puuduvat. See tähendus pärineb esimese maailmasõjajärgsest ajast, kui Euroopa noorsoomeeli vallutas džässmuusika ja džässbändi saatel tantsimine. Sääraseid moetantse nimetati Weimari vabariigis siiber tantse ehk siis lükked, tantsud või wakeldence eksistaarumis, tantsud ning sõnaga šiiber hakati tähistama Vans steppi saksa pärast varianti noorest Weimari Vabariigist jõudis Hiiberdamine 1900 kahekümnendail aastail ka noorte Eesti Vabariiki. Populaarne karikaturist kori on oma sarja Eesti metsakolkas Euroopa ja meie ühel pilapildil kujutanud vormikat mammid kes lükkab enda ees tantsupõrandal kiilaspäist prillipapat ja pildi allkiri selgitab. Lääneriikides on eluõiguse saanud paljud uued tantsud. Meil aga šiiberdatakse endiselt täie auruga. Eesti keele Instituudi kirjakeel arhiivis on sõnal Siiberdama esimene näitesedel pärit 1931.-st aastast Mait Metsanurga näidendist agulirahvas läheb ajalukku KUS kõrvitsa-nimeline tegelane praalib eino. Kurat, ma olen omal ajal ministri prouadega šiiberdanu, palun. Järgneb autori selgitav repliik läheb Martaga tantsima, kes juba üsna hoos ja vahetevahel hirnahtab oma mälestustes kuldseid noorust, päevi meenutav ja kommete lamestumise üle nurise Varturaatson on koondanušiiberdamised, stepid ja džässi tänuväärselt kõnekas lausesse. Toona pallil ainult tantsiti, balliruumides puudusid sööma joomalauad, kodus söödi isu täis kontserdisaalides tantsiti. Tantsud olid ka hulga vahelduslikumad kui hilisema šiiberdamised ja stepid surmavalt monotoonse džässi saada. Möödaminnes võiks meenutada omaaegset slängi väljendit kapi lükkama, tähenduses tantsima ja küsida. Kas ei võiks seegi olla saksa sõna šiiber tähendusest inspireeritud. Kardasime Udo Uibo koostatud etnomioloogia minuteid kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.