Meie tänase saate kangelaseks on Marian Ricken nimi, mida teavad väga paljud eestlased. Aga üllataval kombel ei ole teist midagi teist isiklikult eriti pikka olnud. Ja ma ei ole kuulnud ka mitte ühtegi raadiointervjuud teiega ühtegi pikemat teleintervjuud teiega. Kas see nüüd minu puudujääk või tõepoolest ei olegi neid tehtud? Vist ei olegi neid eriti tehtud, sellepärast et tegelikult ma ei ole poliitik. Kui kaua te olete nüüd Eestis elanud järjest üle aasta, aga ma muidugi enne seda väga palju siin käinud, nii et kõik oli mul juba väga teada ja väga kodune ja selle aja peale, kui ma siia kolisin, mul ei olnud eriti üllatusi. Otsus tulla Eestisse elama on tegelikult päris tõsine otsus. Ilmselt jäi teil maha suur tutvusringkond oma kodu. Kuidas te selle otsuseni üldse jõudsite? Noh, see on, ütleme seal loogiline kulminatsioon paarist asjast, eks ole, poliitiline töö, mis on alati seal teinud, kuigi ma ütlen, ma ei ole poliitik, ütleme ma tegelesin poliitikaga selles määral, et teha, mis ma sain Eesti vabadusvõitluse valdkonnas ringkonnas. Aga see loogiline kulminatsioon paljudest aastates selle alal tegutsemisest ja siis ka muidugi oma isiklikus elus oma abielu tõttu. On ikka loogiline, et mees ja naine elavad koos. Ja see on täiesti loogiline, et võiks rääkida natukene teie eluloos, Te olete Saksamaal sündinud, kui kaua te seal elasite Saksamaal? Ja ma olin päris väike, kui mu vanemad said sealt ära minna ja suundasid Ameerikas nelja aastane, kui me saabusime. Nii et põhiliselt kasvasin Ameerikas üles, ei mäleta eriti Saksamaalt midagi, kuigi mõned niuksed, väiksed, ähmased, huvitavad meistrid. Mälestused on. Ja nii et ütleme, et Ameerika on ikka see põhiline kodu ja üleskasvamise koht ei ole päris puhtalt Eesti päritolu. Ma ei tea, kui palju meist üldse puhtad eesti päritoluga on, aga jah, mu mõlemad vanemad on eestlased. Aga teil oli varem natukene võõrapärase kõlaga nimi, täpsemalt teie isal? A neiupõlve nimi, nojah, jah, muidugi, kui ta on tegelikult Ukraina vist päritoluga nimi, jah, mu. Kes ta siis on, isa isa Ta oli siis ukrainlane, jah, vaat olete te kunagi Ukrainas käinud? Ei, pole kunagi Ukrainas käinud, aga mul on väga palju Ukraina sõpru Ameerikas, sest et üldiselt me oleme töötanud koos kõiki ikestatud rahvaste, aga kas nad on siis ukrainlased, poolakad või leedulased, lätlased ja nii edasi? Kuidas tagantjärele oma lapsepõlve ma usun, et põgenike lastele ei olnud nii väga kerge. Nelja aastaselt tuli vahetada lauset, et riik ja mandrit, mida te mäletate kõige parem oma lapsepõlvest. Mis laadi need mälestused on? Väiksel lapsel see asi pole nii raske, sest ta ei mõista tegelikult, milles on asi ja ta ei mõista kõik need raskused, mis, mis vanemad lapsed ja ütleme, niuksed murdeealised peaksid läbi tegema. Aga muidugi olid teatavad väiksed momendid küllaltki. Mulle eriti niukseid ebameeldivaid mälestusi ei ole, sest õnneks ma olin inimene, kes on suhteliselt andekas keelte peale niikuinii väiksed lapsed õpivad kiiresti keeli ära, aga ma mäletan, oli paar korda koolis, kus tuli mõni sõna ette, mida maid tundnud ja paar korda, kus hääldasin midagi valesti, teised naersid. Aga see oli noh, nii minimaalne, et mingisugust jälge või asja ei jätnud. Ma mõtlen, et rohkem need ütleme, niuksed, põgenike probleemid olid, olid raskemad ja palju-palju hullemad inimestele, kes olid nagu, ütleme, 13 14 16 ja siis natuke vanemad. Sest seal olid seal juba oma selged sõbrad. Saksamaa laagris võiks olla, et sa maha jätad ja tunned kahju, see nii intensiivne asi ei ole. Millega tegelesid teie vanemad, olite te kitsikuses alguses? No eks kõik inimesed olid sellepärast, et nad põgenesid renomee, mis oli seljas ja paar kohvrikest käe otsas ja ei olnud lihtne, sellepärast et ja siin ongi asi, mis, millest me peaks väga palju rohkem rääkida üldiselt Eestis on üldse, et mis inimesed läbi tegid, kes põgenesid. Sest et minu meelest meil siin vaatajat vaadates siinset olukorda meil seal läänes oli, oli võib-olla palju selgem ja tõsisem arusaamine, mis hirmsad asjad siin Eestis aset leidsid. Sellepärast, et informatsiooni oli küllaltki palju siit ja sealt sai oletusi teha, järeldusi teha, terror ja küüditamised ja nii et selles mõttes, et mis inimesed siin läbi tegid, olid, olid asjad, mis on üldiselt nagu teada. Ja mulje on võib-olla jäänud inimestel Eestis, et need, kes põgenesid, elasid kohe priskelt, nendel olid elud korras, et ei olnud mingisuguseid probleeme. Seal oli teist laadi probleeme majanduslikud probleemid, hingelised probleemid, kultuurilised probleemid ja lihtsalt väga isiklikud probleemid selles mõttes, et kui inimene ei tea, mis tema enda perekonnaga on juhtunud kas tema ema on elus, kus ta vend on, mis ta mõnest teisest sugulasest on juhtunud, mis ta maha jättis, eks ole. See on väga raske. Kas teie pereleid sugulased maha siia lähedased sugulased? No nad ei olnud nii kõige esimese astme sugulased, aga jah, emal jäi ema maha, nii et temal oli keegi väga lähedane, kes jäi maha. Aga muidu oli väike perekond, vanemad, mõlemad olid üksiklapsed, ei olnud nagu oleks 10 õde-venda olnud, aga nii, et ema ema oli siis kõige lähedam, kes oli veel elus, aga siis oli tädi siia täditütreid ja selliseid inimesi, kellest ikka oli mure ja puudus. Aga see tagasi minna selle hingelise probleemi juurde. Mul oli üks huvitav elamus, enne kui me olime siia kolinud üks mees, kes oli Ameerikas kuueks nädalaks Eestist tulnud et tööd teha ja ta teadis, et on kuus nädalat ainult Ameerikas ja see on, millega see asi lõppeb. Tali, seal. Oli ka samal ajal teataval määral ühenduses Eestigi oma kodumaaga ja tal oli telefoniühendus, tal oli teistmoodi, et saada informatsiooni, tal ei tulnud vabatahtlikult dalai-tagasisõidu pilet. Ja kui te lõpuks selle reisi lõpul või selle tööaja lõpul minu juurde jõudis, et siis minna nagu järgmine päev lennuki peanedes. Mariann. Mul on nii raske, on olnud siin nii kaugel Eestist Ma tunnen, hirmus puudus. Mulle ei meeldi Ameerika kultuur, ma olen, ma olen õnnetu, ma kannatasin terve see kuus nädalat siin. Ja järsku mul endal koitis midagi, ma mõtlesin, aga jumal hoidku, kallis sõber, sa teadsid. Sa lähed tagasi, teadsid tagasi lähed, et kõik on paigas, midagi ei ole juhtunud, pole sõda üle käinud, pole mingisuguseid hirmsaid asju juhtunud. Kõik ootab sind nagu sa jätsid ta, kui sa lahkusid kuus nädalat tagasi. Aga et need inimesed, kes pidid põgenema, nad läksid ära küll lootes, et see ei ole pikaaeg, et see on ajutine. Kuidagi õiglus saab panna, paika pandud ja et kunagi nad saavad tagasi. Aga nad ei teadnud, kui kauaks. Ja kui nad kunagi tagasi jõuavad, mis siin siis järel on ja mis vahepeal omakstega juht. Ja isegi koduloomaga või, või millegiga see oli täitsa ebakindlus. Hirm. Sa ei teadnud, kuhu sa lähed, mis olukorda, kust sa tööd saad, kuidas oskad üldse keelega hakkama saada, kas sa leiad mingisugust töökohta üldse, rääkimata väärikas või sobiv töökoht? Ja, ja olla ära lõigatud oma sõpradest oma kultuurist polnud ühtegi eestikeelset ajalehte. Ja kuidas siis need inimesed hakkasid 11 üles otsima ja kohe kodus räägiti eesti keelt? Jaa, jaa. Kas te mäletate esimest korda, kui vanemad või keegi vanem inimene näitas teile Eesti kaarti, kas Eesti geograafiline kaart oma väikeste kohanimedega ütles teile midagi juba algusest siis kui te laps olite? Kaartidest Ma ei oska öelda, see oli rohkem, et vaadata foto siia siis, kui kirjad lõpuks hakkasid tulema, sellel tasemel kaardid tulid hiljem, ma olin ikka nelja aastane, selle vanused lapsed, tavalist kaarti uuri. Aga kuigi mu poeg, kes on väga andekas, on nendest olnud huvitatud juba sellest saadik, kui ta oli kolme aastane, nii et on sellised. Aga põhi ja siis ma mäletan väga niukseid inimlikke aspekte sellest ja ma mäletan väga selgelt, kui Stalin suri, kuidas asjad muutusid pärast seda kuidas kohe üks pinge oli muutunud või ütleme, vähenenud, siis tekkis lõbule üks võimaluse tema sekuntakti oma emaga, kes oli selle kõigi üle olnud. Niisugused asjad ma mäletan väga hästi, ma mäletan ka seda, kuidas inimesed otsisid teineteist. Kas see oli nüüd, et nad kõndisid jala, eks, 25 miili kusagile, kus oli kuulda, et võib-olla keegi eestlane on olemas lihtsalt, et saada informatsiooni või vahetada muljeid või saada kontakti kellelegiga, kes räägib eesti keelt? See oli ikka tohutu, Ameerika on nii suur. Ja see käputäis eestlasi, kes siis puistati laiali üle Ameerikas, oli ikka väga väike võimalus, et sa sattusid kokku kellelegiga ja siis otsiti neid inimesi. Mu oma vanemad kõndisid ükskord ma ei tea, kui palju miile maha, et oli kuulujutt, et kusagil sealkandis ei teadnudki täpselt, kus kohas mingisugune Eesti perekond ka tulnud. See oli nüüd haju osariigis seal Ameerika, nii sele järvede lähedal. Ja siis kõndisid ja kõndisid ja lõpuks selgus, et nad olid hoopis lätlased, noh, keegi oli jälle kuulnud ja mõõtmanud kaks ja kaks kokku, aga isegi sellest oli teataval määral rõõmu. Ei saanud eriti kommunikeerida ja oli terve päev jalutanud, eks ole. Et leida neid inimesi, siis lõpuks on ainult lätlased selles mõttes, et ikka ei saa eesti keelt rääkida. Ta oli noh, saatekaaslased. Ja siis kuidas hakati siis, eks ole kirikute kaudu igate moodi organiseerima ja kokku tulema. Juba seal pagulaslaagrites või need Saksamaa laagrites oli ju väga aktiivne juba seltskondlik elu ja kultuurielu ja koolid loodi ja nii, et eestlased kusagil jalgu ei jäta neid asju tegemata. Mis on väga vahva. Millal te esimest korda kohtusite Eestist tulnud inimesega, kas te mäletate, kes see oli ja kuidas see kõik oli? Mida te talt küsisite? Kõige esimene kord oli tegelikult kaudselt ja mitte üldse nagu otseselt selle inimesega ei saanud kokku, aga see oli, kui see meremees hüppas ära laeva pealt, siis sellest tuli, eks ole, väga palju juttu, isegi minutaolisi, kes oli siis laps oli, oli nagu ma olin kaasa sellega tõmmatud. Aga nüüd otseselt nende inimestega ise. Need, kes see kõige esimene võis ollagi, Watson täitsa hirmus, mul on neid nii palju käinud ja aastad hakkavad ka juba naljakat mänguse mängima, mäluga aga olid juhuslikud, nii rohkem turismilaadi inimesed, väga palju. Tollase Mashingtonis sattusid inimesed just sinna, kas ümberistumisele, lennujaamale või mingil muul põhjusel. Ja üks esimestest oligi üks väga tore herra, seesama kes pärast kurtis, et kui kooli Ameerikas olla kuus nädalat, kui raske oli seda ära kannatada, kes oli sattunud sellisesse olukord, et pilet pigistada Washingtoniga, tema tahtis hoopis olla New Yorgis. Ja minu eks leedulanna sõbranna, juhuslikud oli sel päeval lennujaamas ja millegipärast lihtsalt hakkas arvama, et mees on eestlane. Et oli mingisugune nagu vene lendunud sisse üks mees, nagu jään sinna võtame midagi näo järele või kuidagi ta arvas ja siis küsis ja tuli välja, et ta küllaltki palju inglise keelt oskas, ütlevad väikumanikeerida. Nii et siis me aitasime teda teele, võtsime ühendust, leidsime ta sugulased üles, kes olid New Yorgi selles pisikeses linnas ja ja nii, et tegelikult oli, oli selline juhtum, mis, kui ta tagasi tuli, siis meil oli võimalus tagasiteel Eestisse läbi Washingtoni oli meil pikemalt võimalik rääkida. Aga minu juures peatas, et hirmus palju inimesi, see oli niisugune loogiline asi, et tahad nii palju informatsiooni saada kui võimalik ja ka aidata. Aga see muidugi muutus aja jooksul vähem põnevaks, ütleme et millal oli esimene kord, kui teise Eestisse tulite. Esimene kord oli esimene Eesti Kongressi kokkutulemine märtsikuus 1990. Nii et täna ongi jälle märtsikuu. Nii et on üks teatav, ütleme, tähtaeg ületatud. Nojaa, saab neli aastat sellest, kui te tulite, kas te mäletate oma esimesi muljeid ka, annad ähmaseks muutunud praegu neid mulje, et ma mäletan väga hästi, sellepärast just enne äraminekut. Mul oli üks, ütleme you win, ütleme nii taustmaterjali andmiseks kohtumine ja Ameerika ajakirjanikuga, kes tahtis ka Eestisse tulla. Ja kui ta kuulis, et ma ise polnud kunagi Eestis käinud, tari võrdlemisi skeptiline ütles, noh, et mis te ikka saate mulle rääkida, eks ole. Et ma tahan ikka päris informatsiooni. Ma ütlesin, no et istume maha, proovime ja vestlesime üks, kaks tundi. Ja selle lõpul siis ta oli võrdlemisi elanud selle kõigiga kaasa. Ja ta ütles, et Mariann, kas te olete kindel, et te pole kunagi Eestis käinud? Sest ma olin andnud talle väga elava pildi sellest asjast ja olukorrast ja kirjeldanud kõik need poliitilised aspektid ja kultuurilised muud aspektid. Ja siis varsti pärast seda, siis oli see esimene Eesti reis ja ma pean ütlema, et sel ajal, kui ma sinna lendasin lennukis istudes, ma mõtlesin, et huvitav nüüd, eks ole. Siin ma räägin väga julgelt ja seletan ja kirjeldan, jaan alfa ja niimoodi, et, et kuidas see saab olema, kui ma sinna jõuan, et järsku mul on tõesti väga vale olnud. Aga ma pean ütlema, et oli umbes, mida ma ootasin. Ja oli, oli armas saabumine, sellepärast et olid sugulased, vastas lilled, kõige pisem, meie perekonna muna, Vegijadelen oli vastas, lillekimp, käes rahvariided. Ja oli ilus päiksepaisteline päev ja moment ja plusse, suur pinge, mis meil ei olnud, kui me Stockholmi kogunesime, et järsku võetakse, saad ära? Ei juhtunud, ei võetud, piisad ära, nii et see oli ka üks rõõmus moment, et saime üldse tulla, sest see oli see suure küsimärgi all vahepeal, sest sel ajal oli nii, et igaüks ei saanud siia tulla. Kuidas te ennast olete Eestis tundnud? Te olete kolm aastat, nagu ma aru saan, siis üsna tihedalt sõitnud, Eesti vahetanud, siis aasta otsa olnud paigal sõitmine võis, sõitmine võis tegelikult võtta väga palju energiat. Jah, no see on küll üks asi, ta võtab energiat ja ka kulutab muud aspekte aga tegelikult seal rohkem kui inimene sõidab seda vähem jätla ja eks see niisugune ajavahemiku mõju mõju millegipärast nagu saad sellest üle, nii et kui reisid rohkem, siis nagu mõjub vähem. Alguses ma mäletan nii väga raske saabud ja ei ole maganud ja niimoodi paar päeva võtab aega harjuda. Aga edaspidi see läks nagu libedamaks, see probleemi ei olnud nii hull ja noh, olid mitmed põhjused, miks see kõik oli positiivne, ikka iga sõit oli, oli midagi konkreetset, mis sai ära tehtud, sai informatsiooni, kogutud, mida sai tagasi viia, jälle seal edasi anda kas Ameerika kongressi meestele või ajakirjanikele. Siin sai jälle tuua informatsiooni, aidata poliitilisele protsessile kaasa. Ja siis muidugi sain kokku oma tulevase abikaasaga ja teda näha, eks ole, nii et seal oli see väga positiivne inimlik isiklik aspekt sellele. Aga, et tutvuda inimestega iga kord oli muidugi väga teie kõik see tööplaan ja kõik need koosolekud, asjad, mis pidid läbi tegema, aga iga kord oli siis aega jälle mõne uue inimesega tuttavaks saada, mõne sugulasega tutvuda, koos veeta, aega muljeid vahetada. Nii et see kõik oli väga positiivne, need üldiselt need asjad olid, olid ütleme, täitsa kenad, need sõidud olid asju, mida võis nautida. Kui teie lapsed, hakkasin märkama, et te kaldute oma elus aina rohkem ja rohkem Eestisse, milline oli nende reaktsioon? Ma ei tea, nendel midagi märgata oli, see oli algusest peale juba päris selge meie majas ütleme, eestlusi koosnenud sellest, et meie maja oli ehitatud siis kõik ainult eesti käsitöödega ja nihukest ütleme kultuurilist aspekti, kuigi sõda oli ka need eestinukud ja niuksed pildid, vaibakesed, aga vähem kui paljudes majades raamatuid väga palju muidugi eestikeelsed. Aga et see ei olnud see aspekt, mis oli nii tähtis, vaid see aspekt, mis, mis on ütleme, inimõigused ja, ja seal sedalaadi küsimused. Üldised, kommunismivastane hoiak oli see väga tõsine ütleme, keskpunkt sellest kõigist. Siin ei olnud see küsimus, et see on ainult Eesti, mille eest tuleb võidelda, aga see oli palju laiema taustaga küsimus. Vabadusvõitlus, keegi ei saa olla vaba, kui teised on vangis. Keegi ei saa olla päris vaba, kui keegi teine on meil vangis. Et see tähendas, et tuli tegeleda ka siis, eks ole, kas Ukraina probleemidega või Poola probleemidega või, või minna piketeerima Hiina saatkonna ette, kui nad hakkasid oma neid noori õpilasi maha laskma kes need kõik asjad haakuvad omavahel, kus on kuskil ebaõiglus või ülekohut tehtud ja kus on ebainimlik valitsusi paigal ja kus kasutatakse vägivalda inimeste vastu ta niisama vaba tahet väljendada, et nad ei saa elada vabalt ja normaalselt. Mis iganes see võib tähendada igaühele siis siis see on üks probleem, millega tuleb tegeleda. See oli muidugi teie lapsed, said sellest aru ja tegelikult nad said ja nad aitavad kaasa, on aidanud kaasa. Muidugi, kui nad on niuksed, murdeealised, siis poliitika ja sellised asjad on vähem huvitavad, aga Mul on nad maile kunagi neid sundinud, aga nad on ise huviga kaasa tulnud, aidanud kaasa, kuna piketeerimised nad muidugi tundsid emast puudus, kui emal oli kogu aeg koosolekud ja, ja asju, mis ma pidin tegema, sest see oli seotud selle, selle poliitilise tööga. Aga selles mõttes, et see oli nendele ka südameasjaks. Nii et ma ei tea, minu ema on suutnud seda minule panna väga sügavale südamesse tehasel mul hingeasjaks kuidagi minu lastele, see on ka teataval määral läinud niimoodi edasi. See väga niisugune selge õigluse tunne, mis meil nagu kipub olema, kui me näeme mingisugust ülekohut hakkan midagi tegema, et itaalised jätta. Lapsed on mõlemad samamoodi, nad ei, ei salli ebaõiglust ja sellest me tegelikult räägimegi, ebaõiglus, kas ühel rahval on õigus elada või mitte. Kas ta on põldäärne teiste rahvustega ja ei saa ainult fookust hoida enda rahva peal, kuigi see on loogiline, eks ole, see oleks mulle täitsa imelik olla. Aktivist näiteks kuskil Lõuna-Aafrikas. Kuna ma olen eestlane ja see on nagu loogilisem, eks ole, et kui ma teen sedalaadi tööd, siis ma suunan seda kuskile, kus mul on teadmisi, kus mul on, ütleme endal, eks ole, geneetilised ja kõiksugused sidemed. Et ma töötan sellega, mitte Lõuna-Aafrika probleemidega otsega otseselt, aga need teised asjad vaest tulevad lisaks. Millest te olete ilma jäänud oma igapäevaelus, tulles ära Ameerikast Eestisse, kas te mõtlete vahel mingitele pisiasjadele? Teile valmistab raskusi näiteks oma garderoobi täiendamine siin Eestis? Ai garderoobid ei ole probleemi, kui oleks raha, siis saaks väga kenasti ja ma olen ostnud ka väga ilusa talvemantli siin ja mul on rahvarõivad ja mõned teised väga kenad asjad. Ma ei ole eriti huvitatud poodides käimas, nii et ma ei teagi kus need kõige paremad kohad on, aga see ei ole probleem. Söögilaud, niisugused asjad ei ole üldse eritigi nii tähtsad, eks ole, inimene peab olema nagu sa oled nagu avalikkuse ees, siis sa pead olema kenasti riidesse, tuleb nagu asjaga kaasa, eks ole. Aga ma ütlen, millest ma kõige suurem puudus on just see informatsioon ja informatsioon, mis on baas ja, ja ilma mingisuguste vihjetega ja tendentslikult serveeritud ja informatsiooni, sa saad kiiresti otstarbekalt kätte ja ma tooks selle kõige valusama punkti. Minul on olnud pidevalt see, et kui ma hommikul tõusen ülesse, ma näen välja, lasen hea välja, aga ukse taga ei oota mind kaks kolm ajalehte. Mida ma saan siis kohvitassi kõrval vaadata läbi seda mul Washingtonis olin iga hommikul kolm ajalehte, ukse taga ootasid mind ja vara kell kuus hommikul. Nii et siis ma sain Washington Fausti, New York Times, Washington Times vaated kiiresti läbi, muidugi, tervet asja ei jõua lugeda, aga näed, mis on olulised, mis puudutab balti teemasi kommunistliku või Venemaa või liidu või mis seal võis olla. Rahulikult vaatame need läbi, enne kui see päev üldse hakkab peale. Teil on koer, milli, mis sorti koer teil on, on, meil on üks väga vahva must niuke pool jahikoer importeeritud Ameerikast. Ja ta on koer, kes on alati vestelnud eesti keeles. Ta ise räägib ka, aga nii, et temal ei olnud see mingi probleem Eestisse tulla, et ta oli väga tubli, pidas vastu, selles hirmsas kastis seal kuskil Aziz Lennujaam, kes ma ei tea, mis lõpuks oliks ikka vähemalt 12 või 16 tundi mingi hirmsat, sest me olime ümberistumine ja kõik pidas vastu, oli, kõik, oli kuiv ja korras, tuli välja, liputas saba ja kuulis eesti keelt, oli täitsa kodus ja ei ole temaga mingit probleemi olnud, ta on kohanenud väga kenasti, tal selgelt meeldib siin rohkem jäneseid, rokkim hirvi, kui ta kunagise Washingtonis nägi. Meil on ka, kas kas on Eestis sündinud, ta on ka must ja kui hästi huvitavalt karvane kollased silmad ja koer ja kass saavad hästi läbi. Kas teie kui naise elulaad erineb siin sellest, mida te kogesite Ameerikas, milline näeb välja teie, teie iga päev, te olete välisministeeriumi pressiesindaja ja päeval väga paljude ajakirjanike silma all? Me kõik teame, oleme näinud teid õhtustes uudistesaadetes pressikonverentsi andmas aga mis toimub enne peale, seda? Enne ja peale tööpäevade mõtlesin? No see tööpäev on nii pikk, et seda ülejäänud osa on väga vähe, tööpäev hakkab sellega pihta, et ikka lahkud kodust tihti pool pool kaheksa või, või varem isegi. Ja kui koju jõuad, tihti on just selleks ajaks, et vaadata uudised televis televisioonis. Aga ütleme see, et alati ei ole nii, mõned päevad on natuke lühemad ja kenamad. Ja on tegelikult Eestis võimalus mul Key rohkem kontsertidel ja teatris, kui mul oli Ameerikas. Terve pere on nendest asjadest huvitatud, nii et on, see on juba, eks ole, positiivne selles suunas, et ma ise natuke niuke tööloomi vahest unustan ära, et peab neid asju tegema, minema, kuskile kuulama ilusat muusikat. Ja kuna abikaasa on huvitatud nendest kontsertidest ja poeg ka eriti siis me käime siin rohkem, kui ma kunagi Washingtonis käisin. Noh, asjad on natuke rohkem nii käe- ja jala järele, siin ka. Vahemaad ei ole nii pikad, nii et saad pärast tööd lipata siit hoonest näiteks Estoniasse ei ole nii väga pikk maa minna. Te, töötate siin küllalt mehelikkus keskkonnas, siin välisministeeriumis, otsustajad, inimesed kipuvad olema rohkem meessoost. Kas te olete oma vaadetelt feminist? Tee Ameerikast tulnuna, teate hästi, mida tähendab feminism Ameerikas? Noh, see on nüüd naljakas, mehelik seltskond või lõhkkon või ühiskond, seda ma ei saakski öelda, ma vaatan, et naised saavad sama asjalikud olla kui mehed, naistel on vahest see eelis, et nad nagu aimavad või taipavad asju instinktiivselt võib-olla paremini kui mehi. Mehed ja naistel on ka tihti Nad hoolitsevad detailide eest mis vahest väga väiksed detailid osutavad olema väga tähtsad. Kui jätad tegemata, siis mõni suur asi läheb siis untsu, ütleme aga, et see niisugune mingisugune jõhker või, või karm õhkkond oleks siin majas, ei ma leian, et just siin on väga hea tüüdata selles mõttes, et on väga palju häid, asjalikke inimesi, kes teevad oma tööd ja ei noh, ei lähe, ei lähe niux. Väitluste peale, õeluste peale. Seda ei esine ja see ma ei ütle, et see on mehelik või naiselik. Feminism on mulle alati üks võõras asi olnud, siis ma olen kasvatatud oma vanemate poolt sellise inimesena, et ma ei ole kunagi mõelnud, et mul on mingisugune probleem midagi saavutada või midagi teha, et ma olen naine. Ma ei ole mõtelnud selle üle, et peaks midagi teistmoodi olema, et ma oleks naine. Võib-olla see tuleb, ütles, et eesti keel on niisugune huvitav keel, kus meil ei ole neid seksiküsimused sees, eks ole, kui sa ütled tema, ta ei tea, kes on meessoost tema või naissoost, tema see ei ole nagu saksa keel või nagu inglise keel, kus on hiie ši. Et nii, ERR, nii et need asjad üldse meie keeles ei olegi sees, nii et ütleme, et, et Eesti peaks olema väga niivõrdõiguslik maa, kus iga inimene on hinnatud selle eest, mida ta ise pakub, mida ta ise teeb. Feminism on mulle just seotud, ütleme nii, võib-olla natukene imelikult öeldud, aga meheliku naistega minu meelest inimene ei pea olema füüsiliselt või käitumiselt mehelik, et olla üks, üks praktiline. Töökas arukas inimene, see pole seksiga tegemist, et kas sa oled nüüd võimeline oma tööd tegema. Te märkate, et praegu Eestis toimub naisorganisatsioonide ühinemine ja ja läinud reedel just moodustasid Eesti naisorganisatsioonid oma sellise infobüroo või keskuse ja sellel üritusel öeldi välja kuks täiesti jahmatamapanev arv. Et Eestis on praegu 73 naisorganisatsiooni, see arv peaks küll mõtlemapaneva, mis on sellise liikumise põhjuseks, kas te oskate näha, mis võiks siin Eestis olla, kui te samas märkate, et põhimõtteliselt on nagu kõik korras? Ja ei, ma ei mõtle, et põhimõtteliselt on kõik korras, seda mitte, aga ma mõtlen just, et eestlastel peaks olema see eelis, et me ei oleks niisugused, et me surume naisi maha, kuigi see juhtub praegu ja selgelt nii ja naised teataval määral ise on lasknud seda juhtuda. Sest ma olen kuulnud mitmed pooltargument, et naised ei tohi sekkuda sellistesse asjadesse, naised ei tohi selle ja selle laadi tööga tegeleda, naised ei kõlba siia, naistel ei sobi, meid, ei tohi, naised peavad istuma kodus ja, ja sünnitama lapsi. Minu meelest võib lapsi sünnitada ja käia tööl ka nii, et need kõik need asjad on võimalik, see on, kuidas inimene ise tahab oma elu rajada, eks ole. Aga, ja see on väga kurb, et mina arvan, et väga suur osa sellest on just tulnud nõukogude liidu mõjust, kus oli mingisugune võlts võrdõiglus naiste jaoks, aga see tähendas, et naised võisid teha niukseid räpaseid raskeid tööd, nagu olla kaevurid või pühkida tänavaid. Mitte et naised saavad sama palka sama töö eest või naised saavad teenida. Ütleme, tüüdata niisuguste kohtade peal, mis on rohkem nähtud nagu meeste jaoks ja ei tohi oma naisi alahinnata, see on väga hirmus asi, sellepärast et see on rohkem kui 50 protsenti meie rahva varast on ju naised. Kuidas sa siis seda lükkad, eemale, võidukad inimene, ütled meil naisi pole vaja, nii et ikka märkab seda probleemi selles mõttes, et ta eksisteerib. Mis te arvate, mis muutuks Eestis, kui ütleme riigikogu koosseisust pooled oleksid naised? Ei oska öelda nüüd midagi, poliitilised tendentsid oleks teistmoodi sesse jälle eelistab seda, et naised mõtlevad teistmoodi, et nendel on teistmoodi huvid selle pärast üldiselt poliitikas, siin peab mõtlema laiemalt ja pean mõtlema poliitiliste parteide taustal, et sul on üks programm, mis kuidagi kehtib terve Eesti jaoks, mitte ainult olene soost ja, ja minu meelest mitte ja ei tohiks oleneda, kuigi see võib juhtuda, et algus, see on nii, sellepärast et naistel on olnud niisugune roll ja nad on surutud rohkem teatava asjade peale. Kuigi, kui see tuleb loomulikult välja, et naistel on rohkem kalduvusi minna teatavate tööde peale või huvi tundma teatavate asjade vastu ja see tundub loomulik ja nad ise ei ole selle vastu hästi. Kas te ise kuulute mõnda nendest 73-st naisorganisatsioonist? Ei, ei kuulu lihtsalt aega otsida uusi organisatsioone või ässi, kui need on 73, siis mina kahjuks ei oskaks valida, et missugune oleks siis kõige otstarbekam. Põhimõtteliselt ma olen tegelikult rõõmus selle üle, et on 73, see on väga tore ja eks nad siis kunagi suunavad oma tööd ja tulevad, kui, sest, et see niisugune tükeldus ei, sellest ei tule midagi välja. No te olete sellise koha peal, mis, mis eeldab tohutult põhjalikke teadmisi, te olete inimene, kes kaob informatsiooni. Samas olete te Eestis elanud pidevalt nii lühikest aega, kas te, kas te olete aru saanud täpselt mõtlevad inimesed, kui nad, kui nad nimetavad mingeid märksõnu minevikust, mida tähendab ütleme kuuekümnendatel aastatel sündinud põlvkonna jaks, sõna pioneer või 50. aastal sündinute jaoks sõna komsomol kaste? Olete endale need mõisted selgeks teinud, mis seal sees on, mida teie jaoks tähendab Ooeks mullale, oma arusaamised sellest asjast ja ma arvan ka, et paljud inimesed, kes siin on elanud oma elu, pole veel seda asja kõik selgeks saanud, nii et eks igalühel olla veel palju-palju läbimõtlemist, et miks üldse kommunistlik pärand tähendab neljandas kõik see organisatsioonidega kaasa minemine, eks ole see see munaredis pilt, mis kasutati niipalju, et väljastpoolt punane, seest valge ja see siin on meil mõtlemist ja läbirääkimiste arutamist ja analüüsimist aastate jaoks, see on üks väga valuline ja keeruline probleem. Teatavad hirmsad asjad juhtusid Eestis ja see oli tänu sellele, et siin oli võõrus, võõras okupatsioon on. Ja siin oli kommunistlik võim. Aga mis rolli mängis keegi, kes läks asjaga kaasa, mis rolli mängis keegi, kes vastus sellele vastu? Kuidas siis teineteisest aru saada, see on paluline, keeruline ja pikaajaline probleem. Ja mis jäljed jätsid need inimestele, kes olid ise pioneerid, kes olid komsomoliaktivistid? Ma saan aru sellest, ma ei tea, kes ma oleks olnud, kui ma oleksin ise elanud. Ei mõista neid hukka, hukka ei mõista kedagi, sellepärast ma mõtlen niimoodi, eks ole, üldiselt. Sellepärast et igas asjas on oma olukorrad oma ajad, aga on, eks ole, see, mis oli hädavajalik, mis oli vaja teha, asjaga toime tulla ja ellu jääda ja niimoodi, ja siis olid need asjad, mis ületasid seda hädavajalikku. Ja siis olid hirmud ja isa seal nagu valu igayks tunnetab valu ühtemoodi. Omamoodi, eks ole. Kas mõnel inimesel on kõrgem tase kannatada valu kui mõnel teisel? Hirm on samamoodi, kui palju sa kedagi hirmutad, mis siis see tulemus on? Aga eks selge asi on see, et, et see ei olnud lihtsalt millisesse klubisse kuulumine, kui keegi reaktiivset kommunistliku partei juures või toetas seda või veel hullem oli siis kuskil luurepositsioonides või töötas nuhina olnud lihtne, mingisugune seltskond, see oli ikka väga keeruline ja väga ütleme kuritegelik organisatsioon, mille probleemide sees me oleme tänapäeva siin tänapäevase, nii saame veel olema tükiks ajaks, sellepärast et kõik see, mis praegu Eestis on probleemideks ikka sai oma juuri, et sellest kasvas sellest välja ka seal majanduslikud probleemid. Või on need muud ühiskonna eetika isegi need ajaloo õpetamised, mis siin leidsid aset, eks ole. See on üks teema, mis võiks väga palju käsitleda paljudes saadetes ja võiks tuua inimesi kui teha konverentsi sellel teemal, selleks täitsa huvitav neid asju tõesti lahti rääkida ja analüüsida. Aga siin, et lihtsalt öelda, et vaat, sinulik kommunistlikus teised ma kunagi sinuga ei räägi või ma ei anna sulle andeks või sellist asja ei saa olla, aga samal ajal need, kes olid osalesid, peavad mingisugune hinnangu andma sellel ajal, kus nad seal olid ja mõistma, et igaüks, kes läks asjaga usinasti ja tublisti kaasa aktiivselt kaasa ja oli, oli väga tubli komsomol sel ajal, kui ta seda tegi, ta tegi asja raskemaks nendel inimestel, kes hakkasid süsteemile vastu ja neid oli, kes hakkasid süsteemile vastu. Kui kaua te olete nüüd Eestis elanud järjest üle aasta, aga ma muidugi enne seda väga palju siin käinud, nii et kõik oli mul juba väga teada ja väga kodune selle aja peale, kui ma siia kolisin, mul ei olnud eriti üllatusi. Otsus tulla Eestisse elama on tegelikult päris tõsine otsus. Ilmselt teel maha suur tutvusringkond oma kodu. Kuidas te selle otsuseni üldse jõudsite? Noh, see on, ütleme, seal loogiline kulminatsioon paaristas, sest eks ole poliitiline töö, mis on alati seal teinud, kuigi ma ütlen, ma ei ole poliitik, ütleme ma tegelesin poliitikaga selles määral, et teha, mis ma sain Eesti vabadusvõitluse valdkonnas või ringkonnas. Aga see oli seal loogiline kulminatsioon, On paljudest aastates sel alal tegutsemisest ja siis ka muidugi oma isiklikus elus oma abielu tõttu. On ikka loogiline, et mees ja naine elavad koos. Ja see on täiesti loogiline, et võiks rääkida natuke teie eluloost, olete Saksamaal sündinud, kui kaua te seal elasite Saksamaal? No ma olin päris väike, kui mu vanemad said sealt ära minna ja suundasid Ameerikas nelja aastane, kui me saabusime. Nii et põhiliselt kasvasin Ameerikas üles, ei mäleta eriti Saksamaalt midagi, kuigi mõned niuksed, väiksed, ähmased, huvitavad meistrid, mälestused on. Ja nii et ütleme, Ameerika on ikka see põhiline kodu ja üleskasvamise koht ei ole päris puhtalt eesti päritolu. Ma ei tea, kui palju meist üldse puhtad eesti päritoluga on, aga jah, mu mõlemad vanemad on eestlased. Aga teil oli varem natukene võõrapärase kõlaga nimi, täpsemalt teie isal. A- neiupõlve nimi nojah, jah, muidugi, ta on tegelikult Ukraina vist päritoluga nimi, jah, mu. Kes ta siis on, aga isa oli siis ukrainlane, jah, vaat olete kunagi Ukrainas käinud? Ei, pole kunagi Ukrainas käinud, aga mul on väga palju Ukraina sõpru Ameerikas, sest et üldiselt me oleme töötanud koos kõiki ikestatud rahvaste, aga kas nad on siis ukrainlased, poolakad või leedulased, lätlased ja nii edasi. Kuidas te hindate tagantjärele oma lapsepõlve, ma usun, et põgenike lastele ei olnud nii väga kerge. Nelja aastaselt tuli vahetada lauset riik ja mandrit. Mida te mäletate kõige parem oma lapsepõlvest. Mis laadi need mälestused on? Noh, ütleme, et väiksel lapsel see asi pole nii raske, sest ta ei mõista tegelikult, milles on asi ja ta ei mõista kõik need raskused, mis, mis vanemad lapsed ja ütleme, niuksed murdeealised peaksid läbi tegema. Aga muidugi olid teatavad väiksed momendid küllaltki mulje, eriti niukseid ebameeldivaid mälestusi, sest õnneks ma olin inimene, kes on suhteliselt andekas kiirte peale, niikuinii väiksed lapsed õpivad kiiresti keeli ära, aga ma mäletan, oli paar korda koolis, kus tuli mõni sõna ette, mida ma ei tundnud paar korda, kus hääldasin midagi valesti, teised naersid. Aga see oli noh, nii minimaalne, et mingisugust jälge või asja ei jätnud. Ja ma mõtlen, et rohkem, need ütleme, niuksed põgenikke, daamid olid, olid raskemad ja palju-palju hullemad inimestele, kes olid nagu, ütleme, 13 14 16 ja siis veel natuke vanemad. Sest seal oled seal juba oma selged sõbrad, vaat mis sõpru nelja-aastasel Saksamaa laagris võiks olla, sa maha jätad ja tunned kahju, see nii intensiivne asi ei ole. Millega tegelesid teie vanemad, olite te kitsikuses alguses? No eks kõik inimesed olid sellepärast. Otsas ja ei olnud lihtne, sellepärast et ongi asi, mis, millest me peaks väga palju rohkem rääkima üldiselt Eestis on üldse, mis inimesed läbi tegid, kes põgenesid sest et minu meelest meil siin, et vaadates siinset olukorda meil seal läänes oli, oli võib-olla palju selgem ja tõsisem arusaamine, mis hirmsad asjad siin Eestis aset leidsid. Sellepärast, et informatsiooni oli küllaltki palju siit ja sealt mitte sai oletusi teha, järeldusi teha, et terror ja küüditamised ja nii et selles mõttes, et mis inimesed siin läbi tegid, olid, olid asjad, mis on üldiselt nagu teada. Ja mulje on võib-olla jäänud inimestel Eestis, et need, kes põgenesid, elasid priskelt, et nendel olid elud, praktiliselt ei olnud mingisuguseid probleeme, seal oli teist laadi probleeme, majanduslikud probleemid, hingelised probleemid, kultuurilised probleemid ja lihtsalt taga isiklikud probleemid selles mõttes, et kui inimene ei tea, mis tema enda perekonnaga on juhtunud. Aga kas tema ema on elus, kus ta vend on, mis ta mõnest teisest sugulasest on juhtunud, mis ta maha jättis, eks ole? Väga raske. Kas teie pereleid, sugulased maha siia lähedased sugulased? No nad ei olnud nii kõige esimese astme sugulased, aga jah, emal jäi ema maha, nii et temal oli keegi väga lähedane, kes jäi maha. Aga muidu oli väike perekond, vanemad, mõlemad olid üksiklapsed, ei olnud nagu oleks 10 õde-venda olnud. Aga no nii, et ema ema oli siis kõige lähedam, kes oli veel elus, aga siis oli tädi siia täditütreid ja selliseid inimesi, kellest ikka oli mure ja puudus. Aga see tagasi minna selle hingelise probleemi juurde. Mul oli üks huvitav elamus, enne kui me olime siia kolinud, üks mees, kes oli Ameerikas kuueks nädalas Eestist tulnud et tööd teha ja ta teadis, et on kuus nädalat ainult Ameerikas ja see on, millega see asi lõpeb, tali seal raha teenimas. Ja oli ka samal ajal teataval määral ühenduses Eestiga oma kodumaaga, tal oli telefoniühendus, tal oli teistmoodi, saadi informatsiooni, tal ei tulnud vabatahtlikult tagasisõidu pilet. Ja muide lõpuks selle reisi lõpul või selle tööaja lõpul minu juurde jõudis, et siis minna nagu järgmine päev lennuki vähenedes Mariann. Ja siis mul on nii raske on olnud siin nii kaugel Eestist. Ma tunnen hirmus puudus, ei meeldi Ameerika kultuur, ma olen, ma olen õnnetu, ma kannatasin terve see kuus nädalat siin. Järsku mul endal koitis midagi, ma mõtlesin, aga jumal, hõiku, kallis sõber, sa teadsid, sa lähed tagasi, teadsid tagasi lähed, et kõik on paigas, midagi ei ole juhtunud, pole sõda üle keenud, pole mingisuguseid hirmsaid asju juhtunud. Kõik ootab sind nagu sa jätsid ta, kui sa lahkusid kuus nädalat tagasi. Aga et need inimesed, kes pidid põgenema, nad läksid ära küll lootes, et see ei ole pikaaeg, et see on ajutine, et kuidagi õiglus saab panna, paika pandud ja et kunagi nad saavad tagasi. Aga nad ei teadnud, kui kauaks. Ja kui nad kunagi tagasi jõuavad, mis siin siis järel on ja mis vahepeal omakstega juhtub. Ja isegi kas koduloomaga või, või millegiga, see oli täitsa ebakindlus. Hirm, sa ei teadnud, kuhu sa lähed, mis olukorda, kus nüüd saad, kuidas oskad Itse keelega hakkama saada, kas sa leiad mingisugust töökohta üldse, rääkimata väärikas või sobiv töökoht. Ja, ja olla ära lõigatud omas sõpradestuma kultuurist polnud ühtegi eestikeelset ajalehte, polnud eestikeelsed laulusi, polnud midagi. Ja kuidas siis need inimesed hakkasid 11 üles otsima. Kas te mäletate esimest korda, kui vanemad või keegi vanem inimene näitastel Eesti kaarti, kas Eesti geograafiline kaart oma väikeste kohanimedega ütles teile midagi juba algusest siis kui te laps olite? Kaartidest ei oska öelda, see oli rohkem, et vaadata foto siia siis, kui kirjad lõpuks hakkasid tulema, sellel tasemel kaardid tulid hiljem, ma olin ikka nelja aastane, selle vanuse lapsed tavaliselt juuri. Aga kuigi mu poeg, kes on väga andekas, on nendest olnud huvitatud juba sellest saadik, kui ta oli kolme aastane, nii et on sellised. Aga põhiliselt ma mäletan väga niukseid inimlikke aspekte, sellest mäletan väga selgelt, kui Stalin suri, kuidas asjad muutusid pärast seda kuidas kohe üks pinge oli muutunud või ütleme, vähenenud, siis tekkis lõbule üks võimaluse tema sekuntakti oma emaga, kes oli selle kõigi üle olnud. Ja niisugused asjad ma mäletan väga hästi, ma mäletan ka seda, kuidas inimesed otsisid teineteist. Kas see oli nüüd, et nad kõndisid jana, eks, 25 miili kusagile, kus oli kuulda, et võib-olla keegi eestlane on olemas lihtsalt vaadata informatsiooni, vahetada muljeid või saada kontakti kellelegiga, kes räägib eesti keelt? See oli ikka tohutu, Ameerika on nii suur. Ja see käputäis eestlasi, kes siis puistati laiali üle Ameerikas, oli ikka väga väike võimalus, et sa sattusid kokku kellelegiga ja siis otsiti neid inimesi. Maavanemad kõndisid ükskord, ma ei tea, kui palju miile maha, et oli kuulujutt, et kusagil sealkandis ei teadnudki täpselt, kus kohas mingisugune eesti perekond kadunud. See oli nüüd haju osariigis seal Ameerika nii järvede lähedal ja siis kõndisid ja kõndisid ja lõpuks selgus, et nad olid hoopis lätlased. Keegi oli jälle kuulnud ja mõõtbanud kaks ja kaks kokku, aga isegi sellest tuli teataval määral rõõmu. Ei saanud kommunikeerida ja oli terve päev jalutanud, eks ole. Et leida neid inimesi siis lõpuks on, ainult lased selles mõttes, et ikka ei saa eesti keelt rääkida, aga oli saatekaaslased. Ja siis kuidas hakati siis, eks ole kirikute kaudu igate moodi organiseerima ja kokku tulema. Juba seal pagulaslaagrites või need saksa oma laagrites oli ju väga aktiivne juba seltskondlik elu ja kultuurielu ja koolid loodi nii et eestlased kusagile nagu ei jäta neid asju tegemata. Mis on väga vahva. Millal te esimest korda kohtusite Eestist tulnud inimesega, kas te mäletate, kes see oli ja kuidas see oli? Mida te talt küsisite? Esimene kord oli tegelikult kaudselt ja mitte üldse nagu otseselt selle inimesega ei saanud kokku, aga see oli, kui see meremees hüppas ära laeva pealt, siis sellest oli, eks ole, väga palju juttu, isegi minutaolise, kes oli siis laps oli, oli nagu ma olin kaasa sellega tõmmatud ka nüüd otseselt nende inimestega ise. Need, kes kõige esimene võis ollagi mõttes on täitsa hirmus mul nii palju käinud ja aastad hakkavad ka juba naljakat mänguse mängima, mäluga, aga ligi juhuslikud, nii rohkem turismilaadi inimesed väga palju, kuna ma elasin Washingtonis, sattusid inimesed just siin, kas ümberistumisele, lennujaamale või mingil muul põhjusel. Ja üks esimestest oligi üks väga tore herra, seesama kes pärast kurtis, et kui oli, oli Ameerikas olla kuus nädalat kurask kannatada, kes oli sattunud sellisesse olukorda, et pilet vihistada Washingtoniga, tema tahtis hoopis olla New Yorgis. Ja minu võiks leedulanna sõbranna, juhuslikud oli sel päeval lennujaamas ja millegipärast lihtsalt hakkas arvama, et mees on eestlane. Et oli mingisugune nagu venelane, muutunud siis see üks mees nagu jäänud sinna ootama ja midagi näo järele või kuidagi Narvas ja siis küsis ja tuli välja, et ta küllaltki palju inglise keelt oskas, et nad said kommunikeerida. Nii et siis me aitasime teda teele, võtsime ühendust, leidsime ta sugulased ülesse, kes olid New Yorkis, pisikeses linnas ja ja nii, et tegelikult oli, oli selline juhtum, mis, kui ta tagasi tuli, siis meil oli võimalus tagasiteel Eestisse läbi Washingtoni nimelt pikemalt võimalik rääkida. Aga minu juures vaata, see ilmus palju inimesi, see oli niisugune loogiline asi, et tahad nii palju informatsiooni saada kui võimalik ja, ja ka aidata. Ja see muidugi muutus aja jooksul vähem põnevaks. Millal oli esimene kord, kui ta ise Eestisse tulite? Esimene kord oli esimene Eesti Kongressi kokkutulemine märtsikuus 1990. Nii et täna ongi jälle märtsikuu. Nii et on üks teatav, ütleme. Tähtaeg ületatud. Ja saab neli aastat sellest, kui te tulite, kas te mäletate oma esimesi muljeid ka omad ähmaseks muutunud praegu? Neid muljeid ma mäletan väga hästi, sellepärast et just enne ära minekud mul oli üks ütleme in do you win, ütleme nii, taustmaterjali andmiseks kohtumine ühe Ameerika ajakirjanikuga, kes tahtis ka Eestisse tulla. Ja kui ta kuulis, et ma ise polnud kunagi Eestis käinud, tari võrdlemisi skeptiline, ütles, noh, et mis ikka saate mulle rääkida, eks ole, et ma tahan ikka päris informatsiooni. Ma ütlesin, no et istume maha, proovime ja vestlesime üks, kaks tundi. Selle lõpul siis ta oli võrdlemisi elanud selle kõigiga kaasa. Ja ta ütles, et Marianne, kas te olete kindel, et te pole kunagi Eestis käinud? Sest ma olin andnud talle väga elava pildi sellest asjast ja olukorrast ja kirjeldanud kõik need poliitilised aspektid ja kultuurilised Varsti pärast seda, siis oli siis esimene Eesti reis ja ma pean ütlema, et, et sel ajal, kui ma sinna lendasin lennukis istudes, ma mõtlesin, et huvitav nüüd, eks ole. Siin ma räägin väga julgetesse, kirjeldan Jaan on fakt ja niimoodi, et kuidas see saab olema, kui ma sinna jõuan, et järsku mul on tõesti väga vale olnud. Aga ma pean ütlema, et oli umbes, mida ma ootasin. Ja oli, oli armas saabumine ja sellepärast, et olid sugulased, vastas lilled. Kõige pisem, Me perekonna, kuna väike ja milleni oli vastas lillekimp, käes rahvariided. Ja oli ilus päiksepaisteline päev ja moment ja plusse, suur pinge, mis meil ei olnud, kui me Stockholmi kogunesime, et järsku võetaksime viisad ära. Ei juhtunud, ei võetud viisad ära, nii et see oli ka üks rõõmus moment, et saime üldse tulla, sest see oli see küsimärgi all vahepeal, sest sel ajal oli nii, et igaüks ei saanud siia tulla. Kuidas ta ennast tuleb, testis tunne, te olete kolm aastat nagu ma aru saan, siis üsna tihedalt sõitnud eesti vahet teinud siis aasta otsa olnud paigal sõitmine võis, sõitmine võis tegelikult võtta palju energiat. Jah, Leon küll üks asi, ta võtab energiat, jaga, kulutab muud aspekte. Aga tegelikult seal rohkem, kui inimene sõidab vähem. Eks see niisugune ajavahemiku mõju mõju pärast nagu saad sellest üle, nii et kui reisinud rohkem, siis nagu mõjub vähem need alguses ma mäletan, väga raske saabud ja ei ole maganud ja niimoodi paar päeva võtab aega harjuda. Aga edaspidise läks nagu libedamaks. Me ei olnud nii nii hull ja noh, olid mitmed põhjused miks see kõik oli positiivne, ikka iga sõit oli, oli midagi konkreetset, mis sai ära tehtud, sai informatsiooni, kogutud, mida sai tagasi viia, jälle seal edasi anda kas Ameerika kongressi meestele või ajakirjanikele. Siin sai jälle tuua emotsiooni, aidata poliitilisele protsessile kaasa. Ja siis muidugi sain kokku oma oma tulevase abikaasaga teda näha. Kui teie lapsed hakkasin märkama kaldute oma elus aina rohkem ja rohkem Eestisse, milline oli nende reaktsioon? Ma ei teadnud veel midagi märgata, oli see oli algusest peale juba päris selge meie ja ütleme, eestlusi koosnenud sellest, et meie maja oli ehitatud siis kõik ainult eesti käsitöödega ja, ja nihukest, et ütleme, kultuurilist aspekti, kuigi sõda oli ka need eestinukud ja niuksed, pildid ja vaibakesed, aga vähem kui paljudes majandusraamatuid väga palju muidugi eestikeelsed. Aga et see ei olnud see aspekt, mis oli nii tähtis, vaid see aspekt, mis, mis on nimelt see kõik inimõigused ja, ja seal sedalaadi küsimused. Üldiselt kommunismivastane hoiak oli see väga tõsine ütleme, keskpunkt sellest kõigist. Siin ei olnud see küsimus, et see on ainult Eesti, mille eest tuleb võidelda, ka see oli palju laiema taustaga küsimus. Vabadusvõitlus, keegi ei saa olla vaba, kui teised on vangis kinni seal päris vaba, kui keegi teine on veel vangis vaid see tähendas, et tuli tegeleda ka siis, eks ole, kas Ukraina probleemidega Poola probleemidega või, või minna piketeerima Hiina saatkonna ette, kui nad hakkasid omani noori õpilasi maha laskma. Sest need kõik asjad haakuvad omavahel, kus on kuskil ebaõiglus või ülekohut tehtud ja kus on ebainimlikke valitsusi paigal ja kus kasutatakse vägivalda inimeste vastu niisama vaba tahet väljendada, et nad ei saa elada vabalt reaalselt mis iganes see võib tähendada igaühele siis siis see on üks probleem, millega tuleb tegeleda, lapsed said sellest aru ja tegelikult nad said ja nad aitavad kaasa, on aidanud kaasa. Muidugi, kui nad on niuksed, murdeealised, siis poliitika ja sellised asjad on vähem huvitavad, aga mull annad maile, kunagi neid sundinud, aga nad on ise huviga kaasa tulnud, aidanud kaasa, kuna tikateerimised nad muidugi tundsid emast puudus, kui emal oli kogu aeg koosolekud ja, ja asju, mis ma pidin tegema, siis oli seotud selle selle poliitilise tööga. Aga selles mõttes, et see oli nendele ka südameasjaks. Nii et ma ei tea, minu ema on suutnud seda minule panna väga sügavale südamesse ja tehasel mul hingeasjaks ja kuidagi minu lastele, see on ka teataval määral läinud niimoodi edasi. See väga niisugune selge õigluse tunne, mis meil nagu kipub olema, näeme mingisugust ülekohut, siis hakkan midagi tegema, et ei saa lihtsalt jätta. Lapsed on mõlemad samamoodi, nad ei, ei salli ebaõiglust ja sellest me tegelikult räägimegi ebaõiglus, kas ühel rahval on õigus elada või mitte. Kas ta põlde Järgne teiste rahvustega ja sa ei saa ainult fookust hoida enda rahva peal, kuigi see on loogiline, eks ole, saaks mulle täitsa imelik olla. Aktivist näiteks kuskil Lõuna-Aafrikas. Kuna ma olen eestlane nagu loogilisem, eks ole, et kui ma teen seda paaditööd, et siis ma suunan seda kuskile, kus mul on teadmisi, kus mul on, ütleme Endal, eks ole, geneetilised ja kõiksugused sidemed. Et ma töötan sellega, mitte Aafrika probleemide katsega otseselt, aga need teised asjad vahest tulevad lisaks. Millest te olete ilma vähemalt oma igapäevaelus, tulles ära Ameerikasse Eestisse? Mõtlete vahel mingitele pisiasjadele, kas teile valmistab raskusi näiteks oma garderoobi täiendamine siin Eestis? Ai garderoobiga ei ole probleemi, kui oleks raha, siis saaks väga kenasti ja ma olen ostnud ka väga ilusa talvemantli siin ja mul on rahvarõivad ja mõned teised väga kenad asjad. Ma ei ole eriti huvitatud poodides käimas, nii et ma ei tea, kus need kõige paremad kohad on, aga see, see ei ole probleem. Söögilaud niisugused asjad ei ole üldse eritigi nii tähtsad, eks ole, inimene peab olema nagu sa oled nagu avaliku sees, siis sa pead olema kenasti riidesse, tuleb nagu asjaga kaasa, eks ole. Aga ma ütlen, millest ma kõige suurem puudus on just see informatsioon, informatsioon, mis on puhas ja ilma mingisuguste vihjetega ja tendentslikult serveeritud ja informatsioon, mis sa saad kiiresti otstarbekalt kätte ja ma tooks selle kõige valusama punkti. Minul on olnud pidevalt see, et kui ma hommikul tõusen ülesse välja, lasen koera välja, aga ukse taga ei oota mind kaks kolm ajalehte. Mida ma saan siis kohvitassi kõrval vaadata läbi seda mul Washingtonis oli iga hommikul kolm ajalehte, ukse taga ootasid mind vara kell kuus hommikul. Nii et siis ma sain sümptowsti. New York Times, Washington Times vaated kiiresti läbi muidugi tervitas, ei jõua lugeda. Aga näed, mis on olulised, mis puudutab balti teemasi kommunistliku või Venemaa või liidu või mis seal võis olla. Ja rahulikult vaatame need läbi, enne kui saad, näeb üldse hakkab peale. Teil on koer, mis sorti koer teil on? Nõmmel on üks vahva must niuke pool jahikoer importeeritud Ameerikast. Ja ta on koer, kes, Ta oli väga tubli, pidas vastu, selles hirmsas kastis seal kuskil pagassis lennujaam või lennukis, ma ei tea, mis lõpuks oliks. Ikka vähemalt 12 või 16 tundi. Hirmsasti ümberistumine ja kõik. Rasvast oli, kõik oli kuiv ja korras, tuli välja, liputas saba ja kuulis eesti keelt, oli täitsa kodus ja ei ole temaga mingit probleemi olnud, ta on kohanenud väga kenasti. Tal selgelt meeldib siin rohkem jäneseid, rohkem hirvi, kui ta kunagise Washingtonis nägi. Meil on ka, kas, kas on Eestis sündinud, ta on ka must ja hästi huvitavalt karvane, kollased silmad ja koer ja kass saavad hästi läbi. No kui te tutvute mõne uue inimesega siin tuleb keegi tööalaste suhetega teie lähedale. Kas te üritate teada saada tema mineviku kohta, kas te üritate tema kunagist kuulumist parteisse kindlaks teha või, või seda, kas ta oli komsomoliaktivist, milliste meetoditega mida teeksite? Ma ei tee ja ma ei teekski. See ei puutu asjasse sellel tasemel, kui mina kohtun inimestega, eks ole see töö tegemises. Enamasti on meil ju vahekorrad muul tasemel see pole, see ei puutu asjasse. Tegelikult, eks ole, et ma nüüd hakkaks uurima seda või leidma välja. Kummaline, mina ei ole niisugune inimene, kes eriti on huvitatud niukestest nuhkimiseks, tuhnima, sest ma ei tea, aktiivset elu, tuleb elada ja, ja teha asju, mis on nüüd samal ajal ei taha olla nii täitsa naiivne ütelda, et minevik ei loe, eks ole. Väga palju niisuguseid asju tuleb välja, ütleme nendest igapäevastest kontaktidest inimeste hoiakud, mis nad teevad, kas nad on ausad, see kõik tuleb välja ja sellest see pilt, mis tuleb sellest, on tegelikult tähtsam. On see, et, et meie ei tea, eks ole, kes näiteks. Kaotsi läinud või Moskvasse viidud, see teeb Eesti eks ole elu teataval määral alati raskeks, sest siin jätab siis võimalust keegi ele tõsta süüdistusi või annab vihjeid. Võib olla inimesi, kellel on tõesti halb minevik, mida nad kahetsevad, aga mis teha, eks ole, kuidas käituda. See on tohutu raske asi. Ma olen nimelt hoidun niisugustest asjadest nagu ütleme kroonide raamatute lugemist, see mõnedel niuksed asjad väga meeldivad, et kus sul on siis? Salaluure põnevusromaanid, värgid ei saa niimoodi mõtelda, see, see nagu viib, ütleme, selles praktilises töö tegemisest ja igapäevasest elust nagu kuskile kõrvale see on. Et hakkad kohe, ütleme, et ei tea, kas see nüüd on ja kas ta on agente, kes ta tegelikult on seal niuke imelik moodus elada nii, et proovid mitte nii palju selle peale mõelda, aga jälle kui selgub, et keegi on mingisuguse hirmsa asjaga hakkama saanud või on kuidagi tõesti kellelegi nagu kahjustanud või midagi ja siis tuleb välja, et ahah, et ta on ka olnud selline selline, siis nagu need kaks asja lähevad kokku, ütleme nii. Aga et kui ma nüüd kohtun kedagi esimesest, ma siis ei hakka siis kohe mõtlema isegi selle peale. Selgelt ma ei hakka nüüd uurima, et ma jooksen arhiivi või kuskile peksa büroosse või ma ei tea kuhu. Igatahes Eestis on niikuinii raske informatsiooni hankida, nii ütles, et selleks veel aega ja energiat jätkuks ei ole nagu minule midagi. Kui nüüd küsida teie käest päris isiklikku sellist vastust, ma ei küsi praegu üldpoliitilisi asju. Kas on üks asi, mida te iseenese jaoks põlgate siin Eestis, kas te kas te pelgate võib-olla suhteid inimestega, kellel on eelarvamused väliseestlaste suhtes, mis on samuti olemas? On teil mõned tõsised hirmud? No hirmusi tegelikult ei ole. Ma olen üldiselt ütleme realistlik, kaldun olema optimistlik. Ma lihtsalt olen nii hoidnud oma optimismi vaos, et ma ei taha ebameeldivaid üllatusi ja nüüd, kui ma saan neid ära hoida, siis ma olen väga, väga rahul. Ei teadvat pelgama. Ma pean ütlema küll, et, et selle asemel, et eemale hoida inimestest, kellel on niuksed eelarvamused väliseestlaste suhtes, ma parem vestlen nendega, sest ma arvan, et see on põhjustatud mitteteadmisest, mitte arusaamisest. Faktide puudumisest. Mitmel korral mõned aastad tagasi seda enam nagu esile ei tule, aga on inimesed nagu tänavatel mind nagu põrnitseb ja siis ma ikka mõtlen, et naljakas küll, et nad ei tunne mind, et miks nad siis põrnitsevalt, eks ole, nähtavasti Endale midagi sümboliseerin võimaldada, arvavad midagi ja siis ma olen nimetanud juurde, mis muidugi need on väga šokeerinud, ehmatanud, et ja teinud juttu ja mõne konson täitsa sõbralikult juttu ajada ja tulnud välja, et lihtsalt inimesel oli lihtsalt kurb nägu sel momendil ja mõni teine jälle tõesti oligi seal poliitiliselt mingisuguses teises ringkonnas. Aga neid asju. Kätte ja teha midagi, kui, kui lihtsalt lasta, et nad siis kuskil närivad su kallal sisemuses või nii et seda ei ole. Ja et ma nüüd kardan, ma ei tea, Washingtoni, seal elastes oli kindlasti kuritegevuse niuksed asjad palju, vähemalt see oli hullem, siin ma tunnen ennast tegelikult parem paremini liikumas ringi. Kas teie peret ei ole viimastel aastatel puudutanud see kuritegevuse laineks? Tõepoolest, teilt ei ole midagi varastatud. Kas tõesti ei ole teie korteris sees käidud? Te mõtlete siin Eestis vä? No kui niimoodi hakata reklaamima, siis see kõlab nagu ma tahaksin, midagi juhtub. Ma ei tea nüüd midagi, otseselt nii dramaatilist ei ole juhtunud, Ameerikas küll varastati mul käekott ära. Aga siin on, eks ma olen pääsenud, eks ole, aga samal ajal ma võtan need normaalsed ka ettevaatuse asjad, paned uksed lukku, kui ei hakka reklaamima, kui sa ise ei ole kodus ja võib-olla aitab, et on koer, mine tea, eks ole. Aga üldiselt ma olen just hakanud mõtlema seda küsida inimeste käest, kui on niuksed, avalikud kokkutulekuid, et kui palju inimesed tegelikult isiklikult on kuritegevuse all kannatanud. Sellepärast, et kuritegevus on niisugune ülemaailmne hirmus, see mis ka kuidagi kasvab suuremaks ja suuremaks, seda rohkem, kui inimesed räägivad sellest, samal ajal on hea sellest rääkida, et proovida lahendusi leida, aga sinna, kui ei ole midagi ühte väga head ja lihtsat lahendust, mis pannakse korra majja, eks ole, seda seal lihtsalt ei ole kusagil. Vastus tavaliselt, et parem politsei, parem tehnika, parem väljaõpe, rohkem raha kõikide selle asjade jaoks ja kohtusüsteemi parandada, parandada. Aga just küsida inimeste käest, et kes siis isiklikud on kannatanud, sest alati tuleb mulle juttude sees ette ikka. Kellel on midagi juhtunud ja seda ma ei eita, et siin kuritegevus on ja väga palju kindlasti ja, ja halbasid teile tundub, et see jutt on ülepaisutatud, et nii palju neid inimesi ei olegi mitte ülepaisutatud just, aga just et on tehtud dramaatilisemaks ja ja noh, sellega on nagu hirmutaset tõstetud. On kole, kui inimesed kardavad nii kangesti, et nad ei julge oma korteritest välja tulla ja ei julge kuskile minna, nagu kuuleb tihti pensionärid ei taha tulla Andres õhtul, et on kuritegevus, on nii suur. Siin on ka niisugused, ütleme, vabatahtlik, kuid asju, mis saab teha kodanike tasemel, et ennast julgustada, inimesed võivad leppida, kuued, Nad helistavad teineteisele iga päev kontrollid, et kas sul on kõik korras. Kui minna poodi, siis leppida kokku, et lähme kahekesi, lähme kohe kolmekesi või teatrisse. Mini kõiksuguseid asju saab tegelikult ette võtta, kui ise hakata mõtlema, et kuidas ma saan oma elu teha natuke kindlamaks, natuke paremaks, natuke vähem hirmutavaks ja samal ajal seal anda aega, et politsei siin areneb ja jõuab tasemele. Sellepärast et nendel on ka tohutu palju õppida. Ja no eks selle tähe on nende tehnikat ja, ja selliseid asju, mis nendel on, vajad oma tööd täitsa efektiivselt teha. Seda nii, ütleme tavalise inimese tasemel, et midagi ette võtta hakata plaane pidama ja midagi konkreetset tegema, kas oma naabriga või oma üle tänava sõbraga. See meil natuke lonkab, siin veel see niisugune ühiskonna. Ütleme, mitte valitsuse tegevus, vaid elanikke, nõnda tegevus, seda võiks natuke rohkem olla ja siin ma ei mõtle seda, et keegi nüüd võtab relvi kätte ja hakkab, hakkab kuritegijad maha laskma. Ma mõtlen just selles mõttes, et ennast kaitsta, endale rohkem julgeolekut, luua selle kätt hoida kokku hoida silma teineteist. Te olite peal, kas Ameerikas te tegite nii? Seda on ja väga palju seal Meil on need, mis nad kutsunud neid vohh, kus on siis väljatöötatud piirkondades, kus igaüks teab, et kellelegi kellaajal ikka keegi vaatab, kui võõrad autod liikumas. Võõrad inimesed tänava peal. Millised on üles pandud, et siin naabruskonnas on selline Järelvalve, eks ole, elanike enda poolt ja palju niisuguseid asju, kus inimesed lähevad, õpivad patent ja garanteerib nagu siin ütlevad ja plaanivad, kuidas olla, nagu julgem. Ülikoolides on õpilased omavahel siis teinud niuksed, süsteem Meid, kus siis noored mehed viivad neiusi koju, kui asjad kiibivad hilja koosolekutel, see ei tähenda, et poiss ja tüdruk, kes käivad koos, kes on. Teine teisse armunud vaid lihtsalt nii kooliõde koolivend ja vaatavad, kas saab koju tagasi oma ühiselamusse kindlalt. Ja niisugused just niisugused inimlikud, väga-väga lihtsa tasemel kontaktid aitavad selliste asjadega palju. Rajal võiks natukene niuksed näpunäited tulla näiteks valitsuse poolt, et kuidas inimene saab oma maja kindlustada, oma korterit, kindlustada, mida on võimalik tavalisel inimesel teha. No kui te nüüd mõtlete natukene oma eluga käigule, see on, on toonud viimastel aastatel teile palju muutusi, te olete uuesti abiellunud. Te olete Eestisse kolinud? Siin on kindlasti teine kliimas, on nõudnud oma energia. Teil on huvitav töökoht, kas te olete kunagi mõelnud, mida te teete näiteks 30 aasta pärast? See on täitsa hea küsimus, iga ekstaks niukseid asju mõtlema vahetevahel sellepärast et just, et me elame väga tihti nendes igapäevastes probleemides rabeled, tegeled iga asjaga, mis, mis päeval ette ja nagu seda pikemat perspektiivi nagu. Ei mõtle selle peale maani ja võib-olla see on osa minu enda isiklikust probleemist, et ma ei plaani eriti ette ja ma ei vaata tulevikku, see ka tuleb sellest hoiakust ja nagu mõlul senini on elus olnud, et iga halb asi, mis juhtub lõpuks mõnda aega mööda, siis sa näed, et see halb asi tegelikult oli. Kas esimene samm mingi väga hea asja suunas või oligi see see tegur, mis muutis midagi heaks, mis tundus alguses halb, lõpuks oli midagi väga hea. Ja kuidagi ikka. Ma arvan, et kõik asjad lõpuks töötavad positiivselt välja, kuigi võib vahepeal olla mingisugust, väga halvad ja kurvad momendid. Pingelised momendid. Aga üldiselt ma pean ütlema, et Eesti on väga ilus ja väga armas ja mul meeldib siin olla, ma parema meelega oleks maal kui linnas, nii et minul ei ole kunagi igav, kui ma saan looduses olla. Nii et ma sellest muret eriti ei tunne, et ma ei oska oma eluses millegiga täita. 30 aastat hiljem. Ma olen pannud tähele, et üldiselt aktiivsed inimesed, kui nad pensionile lähevad, et nad leiavad endale veel vähem aega, kui need kunagi ennem oli, sellepärast et siis on just aega teha neid asju, mis sulle tõeliselt meeldib, mis võib-olla töö kõrval ei jõudnudki teha. See täidab su päeva väga kiiresti. Eesti on väike armas, aga ta on nii mitmekülgne, nii huvitav, looduselt on ta nii erinev, kas läheb kuskil saare peale või lähedasi põhjarannikul või siis Lõuna-Eestis või kus iganes. Taimed, kivid, Need, linnud-loomad kõik on on väga erinevad ja see lihtsalt on eriti üllatav, kuna see maapind ei ole nii suur. Ma saan aru, et sokkide kuduma ei hakka. Ei, mul niisugused kahju, mul neid talent ei ole eriti niukseid käsitöö peale, ma oskan väga palju muud, aga siis on alati muusika, kultuur ja siis kõik need raamatud, mis meil kõikidel on seal alati mõtlema, kunagi on aega, loeks selle, selle raamatu ja niisugused asjad, on see jah, et meil ei ole kuskil oma väikese maalapikese praegu või mingisugust meie korterit või maja või midagi, see on natuke niisugune kohutav praegu, aga ma oletan, et see on ajutine, no eks siis tulevikus vaatame, see, see naistel võib olla niisugune kindluse tunne, et, et sul on mingisugune kodu. Eks ole, et kas sa siis elad linnas või kus sa oled, aga kusagil eks kodu, see nagu puudub teataval määral, et ei ole midagi, mis sa saad, ütles, et see on minu oma, see kuulub mulle. Aga muidu nii et et aega täita sellega küll ei saa olema probleeme ja see ei tähenda, kui sa enam ei tööta kuskil, sa ikka ei saa siis olla aktiivne. Kas kui on need probleemid ikka veel 30 aasta pärast, et juhtida tähelepanu, kuidas Venemaa siis avaldab survet vastu või või nendel tasemetel siin on, kus igal kodanikul on midagi teha kas minna piketeerima või kirjutada kirju või õiendada, nagu ma olen ütelnud? No te olete ning kadestamisväärselt energiline inimene, te paistate energiline ka ekraanilt ja, ja kõikides nendes väljaastumistest, mida on olnud näha teie osalusel. Ja see kõik paneb arvama, et küllap te olete rahul selle ajastuga, kuhu te olete sündinud või ei ole ta nõus minuga? Jah, sest et see on minule jälle nii ebarealistlik, et mõtted, maks kuskil mujal olnud, see on nagu mina, ma olen siin ja et ma unistaks, et ma oleks olnud kuskil mõnel teisel sajandil sündinud see mulle nagu ei ole üldse minutaoline mõte. Ja olen rahul. Ma mõtlen, asju võiks paremini teha, asjadeks paremad olla, mul on hirmus kahju, et praegu Eestis on just see, et on palju palju vaeseid, inimesi ja palju, kes on väga jõukad, aga nad nagu ei ole veel jõudnud selle eetilise tasemel, et väga jõukad inimesed hakkavad midagi vaeste heaks tegema, eks ole. Et kõik ikka loodavad ainult valitsuse peale. Pingeliseks nüüdiskäies Lõuna-Eestis ja vaadates eks ole, mõeldes väga sügavalt selle üle, et just see vanem generatsioon on ju nii hirmus palju kaotanud. Kunagi ei jõua enam seda tasa teha, eks ole, ja nemad ise tunnetavad sõnaga. See muidugi tekitab Niukest pahameelt ja, ja ja lihtsalt niisukest sundseisundis ei saa midagi teha tegelikult seal vana ja haige ja noh, kui kaua sa ikka ootad. Et see 50 aastat, mis sinine on ikka seda maad ikka tõesti nii läbi töötanud ja nii lõhkunud ja see on nagu üks mingisugune hirmus haigus oleks üle keenud 50 aastat. Niisugused asjad rasked. Aga see, Mul endal oleks mingisugune väike asi siin teha ja kuidagi proovida teha paremaks, seda ma väga tunnetan. Võib-olla ma leiaks seda igas sajandis, ma ei oska öelda. Aga ingliskeeles ütlema. Ma oskan neid asju paika panna, oskan neid asju selgeks teha. Ja mul on üks väike roll siin, kus ma saan Eestis sõnumit viia suure maailma, aidata seda võimendada. Ja see on minu panus, eks ole, mõni inimene oskab klaverit mängida, teeb ilusat muusikat, jälle, pakub sellega midagi, eks ole. Ühel on mingi talent, mis ta saab kasutada, nii et kui ise nagu avastad, lendasid ja sa oskad teha ja, ja proovid sellega siis oma maksimaalse teha, siis annab endale mingisuguse rahulduse ka. Kuigi viimasel ajal ma pean ütlema, et mul on ka need momendid, kus ma mõte on nii palju teha ja ma ei jõua, ma ei jõua, ma ei jõua, see, see hakkab väga, väga nagu mõjuma, sest et on tõesti nii palju probleeme. No siis peab vaatama jälle, et okei, sellega ma saan midagi teha sellega ma ei saa. Mida ma ei saa teha, siis proovid kõrvale panna ja lihtsalt teha nii hästi, kui sa saad, need asjad, mis sul on võimalik.