Viieteistkümnendal aprillil möödub 60 aastat Artur Alliksaare sünnist. Tänasel õhtutunnil kuuleme tema luulet ning sõprade ja mõttekaaslaste meenutusi temast. Aleksander Suumann. Ta oli naljakas inimene, Tõma kui kirjutas luuletuse või seal kaks-kolm öö jooksul siis ta tuli Werneri kohvikusse seda publiku peal katsetama, kuidas mõjub, see tõuseb testija loeta, deklameerib. Muidugi suurem osa publikust nooli kuidagi piinlikus olukorras, kuidas reageerida, noh tal ju nime tol korral ei olnud, lihtsalt muliseb siin ja lauset ka, millest aru ei saa ja naljakad kõik ja meie sisend naljakas ja ükskord seal parajasti Werneri kohvik, sanitaarremondipäev. Alliksaart, no mis me nüüd teeme ja? No kust me lähen bussijaama maabusid jaama, läksime sinna, tema läks siis ühe avatud bussi selle ukse peale ja hakkas seal deklameerima siis Jessenini tema tõlkes, seal mäletan aga need minu eas, aga need kas sa tead, mis on rukkipõld tuules, kuidas kuuvalgel lainetab see saga nii minu ja Sagani ja nii edasi. Ja seal veel veelgi teisi selliseid väga lüürilisi asju. Muide ega teda otseselt Eesti luuletajatest keegi ei ole julgenud matkida. Ja kui on matkinud, siis on ta juba selle pealkirjas pühenduses juba öelnud pöördhalt Artur Alliksaare või tema mälestusele või teda jäljendades. Aga kusjuures ta süütas tervel tervet plejaadi luuletteskonna nii-öelda tule ja ta avaldas kahtlemata mõju, kui teda hakata nende lahkama. Ta ei ole võib-olla niivõrd poeet, kui tal sõnakunstnik. Kordumatu nähtus, muide niisugusi sünnib mitte 100, vaid 300 aasta jooksul korra korra ühes niisuguses väikeses vabariigis ei ole. Astusin sesse meeletusse maailma, et naerda end vähemalt vabaks. Millega muuga siis leevendada loodu lünki kui naeruga. Ei ole üllemat julgust kui naerda, julgeda? Ma ei tea, kellele kuulusid mäed enne tule sündimist? Ma ei tea, kellele kuulus tahe enne eesmärkide sündimist. Ma ei tea, kellele kuulus kurbus enne põhjuste põrgu pulbitsema puhkemist. Viinatargede vaikiv värskus on väga väsitav. Naudingute nabanöörid lõigatakse lõpuni läbi kellelegi, naer teeb mu valust väärismeloodia. Igast haistuvast helist, igast kaduvust, kõlast, igast raugevast rahutusest tuntakse kahjulikku kergendust. Käime kõrgel ja kaugel, aga mälul pole pääsu paiku. Kolmel pool teed on möödunud mõnude muumiad. Me komistame nende pilkude etteheidetele. Viiel pool teed on salapäraste sajatuste, sajad spaleerid. Pimedalt kiunuvad loitsu silpide kimalased, paisukes mürgikottide mürakad, mügaraid. Pimedus sinendab pidevalt tavalisest pidev kollasema hääletuse kohal. Üliotsatu ära voolamise hoogsas hoovuses laiub ja lõhnab meede õitsev puu. Taoksilt pudeneb tillukesi tähti ja elamuste enneolematust ja nägude udukogudega laikivaid, helilaike ja üürikeseks üüritud õnne, uskumuste kaugenevad kordumatust. Igaüks meist on pilkasusse pillatud maailmade valitseja. Iga närvirakk on Päikesesüsteem. Iga vere rakun, vaimustus, süsteem. Iga ajurakk on unelmasüsteem igasugu rakul, huumorisüsteem. See on alles lemmida, suurim gigakaardi suud ära helpida. Häbi, jultunud enese peitjaile. Mida suurem on puu, seda suurem on ta üksindus. Mina olen niux januse maist. Mu juurtel pole algust ega lõppu Mulandvalaiumisel. Ma ei mäleta, millised tuuled tuju tuim mõistis mu piiritule paiknemisele. Tahaksin enda lahendada liikumises. Aga pean püsima paigal ja tollhaaval kerkima taeva poole, mis jääb igavesti kaugeks. Mahlane haige oma jõust ja muud tolmu, lõhnab hingematvalt. Tuuled tuuselleldavad laantes ega leia mind iialgi üles. Varjudki ei peatuma juures enamaks kui üheksainsaks ruttavaks ringmänguks. Kevaded käivad edasi-tagasi ja riivavad mind oma naeruga, mis põletab südant. Mu ihalus haarab nii paljut, et olen üdini üksinda. Aga ehk oleks veel kurvem kuuluda kõigile ja saada eikellegi omaks. Iga hetk on kahin, mis hajub. Iga mu värin on väljumiskatse. Iga mu kisendus on kaotsiminek. Liblikate kergus teeb mu kadedaks, ehkki nad elavad ainsa päeva. Näenikeste närbumine teeb mu nukraks, sest ma tean, et see on mahe ja valutu nagu uinumine. Aiman taevaid taevaste taga ja kannan oma turjal nende raskust. Aiman mõtteid mõtete taga, millistele kõik on võimalik, välja arvatud lakkamine. Mängin määratu koormaga. Igas mu rakus heliseb usutamatu väsimus millest hargneb üha uute ihade oksi. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra ja armutakse. Tunnustituratsiks mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab ilma eta, üldse otsiks. Kõrbolen kurvalt vinetamas põuas. Kanna nendes kosutavat kaevu, nii kaugel etav veenima ei jõua. Ja põdema jään, janu, võikaid, vaevu. Sanhaavu unelmate sõjad. Tandril ei taha ja ei oskagi neid. Kata laev, olen, mille sadam asub mandril. Mis praegu on vil merest Kekkimata. Olen korredate külgedega kalju koosnenud graniidist ja graniidist. Mind on piiranud pilk käsuse, piidid, hindu nuhanud tuulte ja vihmade viirastus. Ma mõistsin nende mõtete mõttetult raevu. Ainult petised ja pimedad väidavad, et näevad mutipu. Ma kannan laupäeval igilund ja mul on külm. Päike on liiga leebe, ta ei saa mind soojendada. Kartmatult, karud kisendavad öösiti mu jalamil. Näljased kotkad teevad hommikuti mu nõlvadele, pesi loobumustel aviinid langevad mu kannatuste kuristikudesse uuristades ummistades väljapääsuteid. Mu põue on peidetud maakide maagia. Minus asudes ei tooda kasu. Keegi ei tea, kuidas vahetevahel väriseb mu vari. Öösiti näen und paljudest teistest kaljudest, mis on sama pallijad. Ja samuti Sonivad soojusest. Öö on hiigelsuur puu, hääletult käskivate mustade viljadega oravahüpete kummalises kaar rütmis liuglema, oksalt oksale. Vähimgi vääratus võib kaasa tuua surma pidingi, peatus võib kaasa tuua vil halvema miljoneid aastaid ja enamgi valmib üksainus mõte. Triljon kirge vajab tekkimiseks vaid murdosa sekundist. Lendoravate laulud on leebemad, lindude omist, lendlevi tekkimine, tund pehmemad emm laiatoomist. Ära ole vihane mu marjule, tema ei ole milleski süüdi. Süüdi õnne müüdid, aga nendegi süü on üllas ja vabastav. Oleme suured ise Helenduvat putukad aegade tormises öös. Oleme kiirates keerlevad küsimärgid, mis lõhuvad lõplikude tõdede nüristavat Arrardumust. Möödunud tuuled kõnelevad meie südametega sügavus sõnul aukartusest õõtsudes, triivi med, tulevikutungide tugevas tulvas. Oleme neist, kes on ühtaegu väga vara ja väga hilja sündinud. Vabanduseks võin öelda, et valiksin vaikuse, kui heli ei oleks nii eru. Lohutuseks võin öelda, et valiksin arguse, kui heldusi Helendaks. Nii üllatuste küllaselt. Rahustuseks võin öelda, et valiksin aru hääle, kui meeletuse oma ei oleks nii täistõotuste jõulist tõusu. Pakkumine on niivõrd liitunud mu loomusega, et ma ei tea, kas ma põgenen või jälile. Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted kuhu nad ruttavad. Kas see, kes nüüd takka kihutab, väsi vähimalgi määral. Kas kaugused? Kes teda? Kas uni iialgi väisada lauge. Kas ta kusagile küllastu ega annetu? Millistuma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad. Ain Kaalep Kui tahta leida kõigile tuntud suurt prototüüpi või arhetüüpi, millega Artur Alliksaar isiksust võiks seostada siis oleks kahtlemata, kõigepealt ongi hote ka Artur Alliksaar oli pikk, kõhn, tähelepandava ninaga, aga tugevate näojoontega juba noore mehena üsna ilmekad, kortsud ümber suu kulmude vahel enamasti oli ta oli ta ka tõsine. Isegi kui ta nalja tegi, siis eelistas ta oma nalju esitada tõsise näoga. Mis aga puutub naljategemisse ja naljadest üldse, siis siin vahest on teatav vahe tonte kordega Sist olemas. Artur Alliksaar oli see, et ongi hote, kes oli juba ühte ja teist õppinud ka oma kannu poisilt Saltšobansalt kes tegi oma maamehe nalju ja kelle omasugune huumor ongi hote tõsidust täiendab. Kui meenutame, et Sandro Pansole kerele tulijaks Euroopa kultuuris ja kirjanduses kahtlemata on ju vahva sõdur šveik siis leiame mehe, kes on Artur Alliksaar jälle mõnes mõttes juba võrdlemisi ligidal. Šveiki laadis nalju oskas Artur Alliksaar üsna sagedasti teha. Ja aga ta tegi neid seda, olles ise, välimuselt ongi hote ja suurem tõsise näoga muidugimõista ka teinekord naerda ja väga ootamatutel kohtadel ja tema eriliseks harrastuseks sõnade ringis tema erilised stiilid. Ja sel ajal ei tea madal ühtki järeletulijat. Oli pidada pikki ettekandeid. Mingisugusel täiesti absurd sel teemal fantaseerida kuni viimase absurdse äärmuseni ja seda tehes rohkete võõrsõnade ega pikkade ja keerulise ehitusega lausetega. Ja, ja olles tõsise näoga Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas? Kumb oleks õigem, kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda? Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks? Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kitsendusi? Kas kerkime katusele vikat tume kergusest? Kas vigu korrutada või korda vigurda? Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anda? Kas kisendavalt hääletada või hääletult kitsendada? Kas panti kantida või kanti pant. Kas uuri puurida või puuri uurida kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi? Kas minna lootuseta või loota minemata? Kas rühmata andele või anduda rühmale? Kas öeldut mitte uskuda või usutud, mitte öelda? Kas suurepärast, seda võib pära suurutseda. Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda? Kas keelamist piirata või piiramist keelata? Kas palju kitsendada või kitse paljundada? Kas käsi laotada või laost käsitada? Kas kõneleda palumata või paluda kõnelemata. Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada? Kas Oriarhimustada või himu orjastada? Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada? Kas lakka lennata? Kas heli salvestada või salve helistada? Kas vägi läbistada või läbi vägistada? Kas ilu imetleda või imet ilustada? Et elu armastada, peab armu elustama. Ööde ja päevade peatamatu pöörluse ringtantsude reas on õhtuid, mis on igaühe päralt, sest keegi ei saa neid omastada. Sellised õhtuda nagu sillad üle aja vaibumatu kuulamise. Võib-olla tänamegi üks sellise ist. Rohi põleb rohelise jõhk sinise tulega. Öölinnud hõõruvad uniseid silmi, jõutsutavat pehmusest, pungil puusi. Käbi korvid käevangus nirgid jahutavad janu nähtamatuteks kustuvates veeni reedes. Nugised teeb naljakalt nukraks. Eha Tähe ehmunud pilk. Saarmad kogunevad saartele jagama päevaste kalastusretkede kosutavat saaki. Tulevik peseb põõsastes oma nägusat nägu, viibutades täpilised käpi aegu leplik leopard. Keegi säilib täiskuu kumerusi läikima. Keegi läidab tähtede tõrvikuid ja tõstab need üksteise järel taeva ausisse. Kuum asetame armsama kuumava keha, mis on nagu valimik vahedaid, virvaleeke. Homme võib tähendada hilinemist. Iga rohukõrs on nipsakas nööpnõel. Iga kaseleht on upsakas hõbemünt. Iga tammetõru on toritsev pronkslitter. Iga männikäbi on valitsev vask, bulinius. Kõrkjaid vaatavad kõrgilt ja kalmus kadedalt. Järvevesi on värisevate värvi imede suur sulatusvann, mida köetakse palavikuliselt palvete paljusega. Armunute maailm tõmbab oma õlgadele metsade mühiseva pidurüü ja haarab sülle merelainete lüüra et selle hõisete saata oma lühikeste rõõmude rahutuid laule. Olen määratu suurmets. Kas sa leiad mus mõne raja? Kui leiad, siis on see kaotus üks meile mõlemale. Iga rada viiks minust välja. Ohvitsamus ikka eksiksid. Siis kuuleksin endas igavesti su salajasi samme ja lakkamata, toidaksin sind meeleheitliku lootusega ja igatsuse meeletu iluga. Meelsasti laseme kinni kasvada mind läbistavate radadel. Las leiavad teised ja lepivad leituga. Luuletajale kuulub otsimine, otsimine, laulud, laskuvad, teevad südametesse, pesi nagu linnud ja lahkuvad mõnel väga varasel hommikul isegi teadmata, kuhu. Kui sa tõstad sõrme saab sellest sammas Pilleuts musta lotendava öö. Ja mõistan sind silmapilk, sest me vastutame ühiselt ja võrdselt ajaloo ees, mis on palju keerulisem ja kütkestavam kui arvavad need, kellele kõikunud selg. Ja väga vastuoluline mees, ühelt poolt see kirglik väga kompromissid, too iseloom, kes kohe jagas inimkonna ära inimesteks, kes talle meeldisid inimesed, kes tal olid vastumeelsed kellega ta ei tahtnud suhelda või kui suhtles, siis suhtles kuidagi üsna veidates normides. Ja teine osa maailmast, mis võib-olla kõige paremini avaldus just loomingulises tegevuses kõnelustes loomingu üle ja ka perekondlike suhete, kuidas, mida ma ei tahaks jätta tagaplaanile, kus oli väga tundlik, selline õrn, võib-olla isegi kergesti solvat, natuke abitu, olmeküsimustes väga abitu inimene. See kõik oli halliks olles üsna harva kohatavas kombinatsioonis. Temast oli alguses raske aru saada, ta oli kuidagi käitumiselt väga erandlik, väga järsk, eemalepeletav, isegi see barjäär tuli kindlasti ületada ja siis hakkas avanema see loov natuur, mis avanes intensiivselt ja sealjuures kaunilt. Selle poolest aga suhtlemine. Noortel oli väga mõjuv õppetund kus me sedaaegu nägime ikkagi väga selgesti, missugust süvenemis kirjandusega tegelemine nõuab kuidas päevast päeva hetkest hetkesse tuleb elada oma kirjandus, teosta nende ideede maailmas järjest aina sügavamale sisse, nendesse mõelda, kannatada ja rõõmustada kuidagi mitte ainult selle üle, mis lausa silma torkab ümberringi, aga just nende kõige diskreetsemate, kõige varjatumata nähtustele mis inimelu lõpp kokku, tõsi, on siiski suurel määral suunavat. Nimetagem Allik salt julgesti koleerikuks või endast välja elajaks oli inimene, kes tegutses lakkamatult ja oli mingisugune eriline, selline tulemine tõesti, mida jah, teiste inimeste juures ei ole nii intensiivselt tähele pannud selline erakordne, mõtleme inspiratsiooni, kontsentratsioon lakkamatult, mingisuguseid ideid genereerib haaras endasse kõike ja mis ümberringi toimus ja töötas sisimas suure intensiivsusega ümber ja siis osa pani paberile ja osa elas siis vaidlustes ja kõnelustes intensiivselt jällegi välja tagasi. Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame. Oleviku jaoks, elame tulevikus tuleviku jaoks minevikus ja mineviku jaoks, olevikus. Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud. Samas algab see, mis alati on olnud. Lootuste ees oleme kõik võlgnikud mälestuste vastu, oleme kõik põlglikud. Elust, oleme kõik sõltlikud. Surmale oleme kõik kõlblikud. Õhtute ürgkollane, tolmõhtute, kollane tolm, õhtute, mürkkollane, tolm. Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus. Usun, kogemuste kiuste. Usun luhtumusi, Luutes. Usun imelikule ilm ekslikkusele vaatamata. Usun kurvastusete, usun arvestuseta, usun halastamatult, usun alistumatult, usun uskumis vahendeid valimata. Usun näinuna õnne silmi. Ilm siin nagu ilmutust. Tõsine maa on nende pilgud tunginud mu naeru ja naerma, mu tõsidus. Usun kuulnuna õnne häält. Ta kõlas võltsimatult nagu unelm. Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu eatud tarkust. Ühe vast ammuse õhtu kollasest tolmu orgaanis. Õhtute mägi, kollane tolm, õhtute kadu, kollane tolm. Õhtute heledalt elu, kollane tolm. Eelõhtute ägenev tolm, teostumis õhtute sädelev tolm. Järelõhtute värelev tolm. Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse talumatult kindlaks. Ja kauniks. Ääretult usun äärmustesse. Nendes on koos piinad ja pääsemine. Las uuesti lõkupik ja põline piiride põlgus. Kuigi keskpärasusele on kergem, sest tema arvab, et saab läbi lauludetagi. Laule on lõpmata palju ja veel enam seda, mis ei leia teed lauludes. Mõnedes lauludes on mõtet, mõned mõtted on ise laul, elu aga on midagi muud kui ettevaatuselu on midagi hoopis muud kui ettekäänded. Elu ei ole midagi ühist eelarvamustega, elu laulab lakkamatult. Loodus loob loojumatuid, meloodiaid, tunded, tulvad, teispool kahtluste, Kaledaid, kaljusid. Iga tardumine on mandumine igale uuele päevale andumine une hääbumise ohust eemale kandumine. On laule, millele rõõmun rikk. Kuuseks. On laule, kus kurbus ja ilu on üks, on marsse ja fars on hümne. Hüümiinaid on tulu ja tarbelaule, mis ruttu kuluvad. On laule, mis üha uuendavad elujanu. Jan kanni Baligantaatamis vajutavad hambad elavate südamete lihasse. Tulevik Mu hing ihkab hingata su vääramatu värskuse, võimsaid vooge. Kuidas tunneksin su ära, kui laulude tõrvikuid ei kantaks su kõrval ja leegid ei valgustaks su mehist ja mureliku nägu? Ain Kaalep Luuletused, mida ma nägin, päris oma tutvusi, kus siis Artur Alliksaarega, niisiis neljakümnendatel aastate lõpul tundusid mu meelest hoopis teistmoodi, kui eesti keeles on siiamaani luuletatud ja kuidagimoodi naljakad. Pean ütlema, et eriti tõsiselt ma nendesse suhtuma. Need luuletused, aga millega ma viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel tutvuda olen saanud ja ma arvan, et enamik Alliksaare loomingut on mulle tuttav. See osa loomingust on aga algusest peale tekitanud väga tõsist huvi ja suure rõõmuga ma võisin märgata, kuidas Artur Alliksaar väga kiiresti küpses. Kui alguses ta vahest jätkas paljusõnalist teedikat, kus sõnaga manipuleerimine nagu oli olulisem kui sisu siis üsna varsti jõudis ta nende kahe pooluse omapärase tasakaalustamise, nii kuivõrd Artur Alliksaare luule puhul üldse mingisugust tasakaalust rähki Troib teinekord seisab. Selle kummaline tasand on just nimelt meelega tehtud tasa kaalutuses viimase äärmuseni minekus, aga siiski moodustab iga tema luuletus mingisuguse, väga omapärase, harmoonilise terviku, olgugi see tervelt Kui teiste ja mõõdukamate poeetide puhul üks väga tähtis asi, Artur Alliksaare luule mõistmisel oleks vahest see printsiip, mida võiks nimetada eksperimentaalseks. Tema oli väga õnneliku käega eksperimenteerida ja ta võttis ette väga julgeid katsetusi. Ja mõnel puhul võiks isegi, võib-olla tema katse kulgu ette kujutada umbes niimoodi et lähtudes mingisugusest pildist kõlast Kas mõte või sõnastuse vaimukusest võite ette kujutada mingisugust suunda, Kuuse alg lähtepunkt võiks edasi viidata, aga selles suunas minema hakata. Ühesõnaga luuletus teostama hakates võis ta sattuda kõige kummalisematele kõrvalteedele ja unustada ja sealjuures meelega unustada, milles võib-olla just tema omapärane suurus seisabki. Alguses ette võetud siht päris ära lõpuks ometigi välja jõuda sellisesse finišisse mis siiski on kuidagimoodi seoses selle alg lähtepunktiga, äkki äkki näeme, et ta just pidigi teelt kõrvale eksima ja et tema, tema luuletuse kulg ei ole mittelineaarne? Ta ei saa väljendada graafiliselt sirgjoonega Rovaid mingisuguse lainelise joonega. Laineline joon on sealjuures kaunis ja kõige oma lainetamise juures kummaliselt terviklik. Ma ei söandaks öelda, et olen rikas aga mu käed on hoidnud haruldasi aardeid. Maailma arvutuid, imesid. Ma ei saanud meid kinni hoida. Olin liigad, tüdimatu, liigad, täitumatu. Ega ma ennast imetlenud, imetlesin ainukordset, mida mulle näidati. Iialgi ei olnud ma päris üksinda. Saate Artur Alliksaare mälestuseks koostas Maarja Pärl. Luuletajat meenutasid Aleksander Suumann, Ain Kaalep ja Henn-Kaarel Hellat. Luulet luges Aarne Üksküla.