Arutledes küsimuse üle, mida tähendab sõnavabadus demokraatlikus ühiskonnas kinnitab Ameerika uurija Rodney Smolla, et see on kõikehõlmav tähtsusega väärtus. Ta ütleb, et see ei ole ainult enesevalitsuse abivahend vaid on ainukordselt seotud kõigega, mida võib defineerida kui inimvaimu. See tähendab seotud kujutlusvõime, loovuse, ettevõtlikkuse, ratsionaalsuse, armastuse, andumusliku teenimise ja imega. Tänapäeva keerulises ühiskonnas ähvardavat sõnavabadust pidevalt teised ühiskondlikud huvid ja väärtused mis lühemas perspektiivis näivad sageli tähtsamana. Näiteks rahvuslik julgeolek, isiklik reputatsioon ja privaatsus. Võitlus rassismi aseksismiga, lastesse, korralikkuse ja sallivuse sisendumine. Kontroll selle üle, kuidas raha korruptiivne mõju suunab poliitilisi protsesse. Korra loomine globaalselt elektroonilistesse suhtlemissüsteemidesse. Kõik need on ju tegelikult väärtuslikud ühiskondlikud huvid. Mida teie arvate õuna lahti, kas me oleme infoajastus, nii nagu paljud räägivad alles klõbistama ukse taga või otsime juba võtmed ust seestpoolt kinni panna. Ja olla seal sees? Selleks, et kuhugi avada ust või klõbistada võtmeid, peab midagi olema kuhu minna. Niisamuti nagu ütleme, niisugune mõiste nagu eurouni on või, või mõttemõiste nagu lääs. Selleks, et kuhugi minna peab midagi olema, midagi konkreetset. Niisugust mõistet nagu lääne ühiskond või, või, või infoajastu või ei ole olemas, see on lihtsalt see on fiktsioon, väljamõeldis. Aga. Selleks, et tõestada, et midagi niisugust kuskil koidab või see, mis praegu Eestis toimub, siis nemad on kuskil. No muidugi varem algas, aga praegu on viis aastat totaalset hämamist. Kus see on, võiks öelda isegi seal. Võib-olla isegi koordineeritud kuidagi sest see on, see on niisama kasulik, nagu omal ajal oli kasulik seadusetuse vaakum või või totaalne hämamine. No võtke näiteks niisugune mõiste nagu vargariik, ma olen seda kasutanud üsna korduvalt. Selleks, et tekiks mõiste vargariik, on võimalikult paljudele inimestele luua illusioon, et nad on midagi saanud, kas varastanud oma riiki natuke või ükskõik, mida te mäletate, nõukogude ajal oli oli suurtes kauplustes, kui avastati vargus, siis selgus, et kõiku müüjad, vabandust, kõik vaiksed poe müüakesed, et kõik on natukene varastanud ja kogu kollektiiv maksab kollektiivselt kinnisele kahjumi, et mitte mitte kinni minna. Analoogne on ka kui terve ühiskonna puhul, kui kõik saavad kollased kaardid näiteks, et meil on et aasta eest neil on õigus 25 dollari eest ühe tööaasta eest midagi sellelt riigilt varastada või saadame nõnda edasi. Siis luuakse sihukene müüt. Et on tegemist nagu nagu mida, midagi väga suure, kollektiivse või sellega. Mul on tekkinud vahel tunne, et eestlase puhul On praegu kõige totaalsem asi on enda tsensuur. Eestlane samastab ennast identis, identifitseerib ennast selle riisiga kui karvane, kui või kui vabandust, kui sitane ta ei ole. Ta identifitseerib ennast selle riigiga ja selle tõttu ta loob ka enda tsensuuri. Ta ei saa olla selle riigi suhtes kriitiline ega, ega tema kallite sinisilmsete isamaalaste või, või riigiisade suhtes ka mitte ei saa olla kriitiline ja nõnda edasi. Ja mis puutub infoühiskonda, siis, kui infomaailma või kuidas soovite, siis see on üks suuremaid bluff. Ja päris Need mehed, kes selle tegelikult selle käima panid. Ma mõtlen Norbert viinerit, kui küberneetika ei saa ja ja ma sel makil uue, nüüd kui kui kommunikatsiooni esimest teoreetikud, siis need juba nägid ette, et. Selle nii-öelda selle massilise tekke puhul tekib täielik ummik ja on tüüpiline, et ükski Eesti leht ei ole ära toonud seda, mida kuskil kuu-poolteist tagasi New York Times juba nimetas. Ja mitte ainult väikseid taimekesi, mis oli ka et internet praegune internet on maha kantud. Ta on ummistunud presidentide passi piltidest ja, ja, ja kõik mõeldavatest isiku sõrmejälgedest ja Tšetšeenia hümni inglisekeelsetest tõlgetest on niivõrd ummistunud, et luuakse uus noh, ütleme ainult valitutele, teadlastele, uurijatele ja nõnda informatsioon kui nähtus on praegu vaeva raskemalt defineeritav. Niisamuti nagu saladus. Kas selle taustal see, mida viimastel nädalatel Eestis on räägitud ajakirjandusvabadusest, on ka kuidagipidi nüüd kokku viidav selle mõiste juurde, mida te ütlesite, et see oleks ka nagu saladus? Kas teate? Kui nüüd olla irooniline, siis on kui rääkida ajakirjandusvabadusest, siis eelkõige peab olema ajakirjandus. Mina isiklikult näen praegu ainult ühte suurt tohutut hämamise nisukest. Kera tohutud lumepalli hämamise kera ja see on kokkulepe muidugi lugejaskonna, aga sellest on vähe väheseid lehti, kus te võite üldse mingit arvu usaldada, võib-olla kohati võib-olla Sõnumilehes üsna harva või nõnda edasi. Nõus, ilmse ajakirjandus on igasuguseid usaldatavuse ka olnud ja siis on juba täiesti ükskõik see nõndanimetatud sensatsioon mis ei ole sensatsioon, mis on sõrmest imetud sensatsioon mis ei ole ka mingisugune, tab loidne šedööver. No ma mõtlen näiteks, kui härra Savisaar oma ametliku või mitteametliku kaasaga või ükskõik kellega on voodis, siis see ei ole ka mitte pornograafia. See on oma olemuselt, on see igav ka siis no võimalik, et kui, kui keegi teda väga kunstiliselt käsitleb väga kunstiliselt, ta muutub näiteks literatuuris või midagi ta paneb nutma või, või liigutama või siis võid midagi sealt ju olla. Aga praegusel kujul see ei ole isegi sensatsioon ja võib-olla pigem klaperjaht Savisaare ümber, mis mis nagu paisutati ja. Ameerika ühiskonna ja meediauurija ronis Molla kirjutab oma raamatus sõnavabadust demokraatlikus ühiskonnas, avalikest faktidest ja privaatsusest. Nõndamoodi. Tänapäeva seadusandlus ei tunne veel niisugust asja nagu seadus avalike faktide kogumise kohta kuid tulevikus võib tekkida surve algatamaks seesugust seadust. Ameerikas oleme harjunud mõtlema, et tungimine eraellu on ilmselgelt täheldatav ja ära tunda. Aga kaasaegne tehnoloogia on loonud eraellu sekkumise teise mooduse, mis niivõrd ei sekku teravalt eraellu, kuivõrd katab vaibaga nii-öelda summutab kogudes ja võrreldes seda tohutut informatsiooni. Ühikute hulka, mis on sisestatud arvuti andmebaasi on võimalik saada tavalise inimese elust koondpilti kusjuures tervikpilt ise on märksa vastumeelsem, lausa vastik võrreldes koondpildi osade summaga. Isegi kui iga infoühik eraldi hinnatakse kui ebaisikulist eraldiseisvat, siis infoühikute kuhjumisel tekkivat kogu mõju võidakse ühel heal päeval tõlgendada kodanikuõiguste rikkumisena. Tšehhi kirjanik Milan Kundera kirjeldab kenasti skeemi, mis töötab laitmatult sellises ühiskonnas, mis pidevalt jälgib oma kodanike kohta salvestatavat infot. Seda teeb ta oma romaanis olemise talumatu kergus. Kui seadus jõuab ükskord niikaugele, et seab valitsusele piirangud diskreetse info kogumisel, siis pole kindlasti võimatu, et seadus jõuab samale tõdemusele ka siis, kui eraisik on vastamisi eraisikuga. Kaasa arvatud, kui eraisik on vastamisi näiteks uudiste, toimetaja või raadiojaama omanikuga. Teadmine, et kogu tema elu-olu on talletatud arvutisse, on tavakodanikule instinktiivselt vastumeelne. Solvumine on sama tugev, kui tegemist oleks Föderaalse Juurdlusbüroo või MPC uudistetoimetusega, kes arvutiklahve näpib. Kui kunagi võetakse vastu seadus eraelu faktide kogumise kohta, siis põhiline, mida siinkohal ameerika uurija ronis mulla välja pakub, on tuleb täpselt kindlaks määrata, millal faktide kogumine on õigustatud. Ja see on uudistekogumiseks ja nende levitamiseks, mis on oluline avatud kultuuri jaoks. Mina arvan, et praegu on üks väga tõsine ajakirjanduselt kriis ja kui oleks nõudlikum lugeja, siis ta lihtsalt boikoteeriksid kõiki lehti suuremalt osalt kõigile. Aga võib-olla siin on tegemist sellesamaga, mida te ennist ütlesite, et eestlasele on omane identifitseerida ennast oma riigiga, võib-olla ta identifitseerib ennast ka oma ajakirjandusega, mida ta on harjunud ütleme, viimased 170 aastat pidama selleks viimase tõe instancix, kust tuleb siis tõde ja selle talurahvale ja mida ta on harjunud uskuma sõna-sõnalt, eks ju. Nojah, ma ei tahaks olla, nüüd tuli uus ta peatoimetaja Neeme Brus ja ma ei tahaks olla tema nahas, sest ta on olnud vist kolm-neli aastat Saksamaal. Ja ta ilmselt mäletab asju, mis on olnud kriitiliselt läänest Baltikumi kohta ja mis ei ole jõudnud siia. Siin on olnud täielik infoblokaad mitte ainult idast, vaid läänest, täielik infoblokaad. Ja see on olnud juba kuskilt isegi kuus-seitse aastat, mitte viis aastat? Ei, mitte midagi ebameeldivat, ei, mitte midagi kriitilist, ei tule läbi etta nende varasemate ma loodan, et nüüd prussi ajal hakkab midagi tulema. Ja muidugi kogu vaakumida suhtes, sest Eesti inimene ei pea üldse kui palju Venemaal, kas, kas erastatakse kortereid, kas makstakse üüri, kui üldse makstakse ja kas tõstetakse välja inimesi tänavale või absoluutselt mitte midagi teada Venemaaoludest. Ja kui see korraga tuleb nõnda see pai seest nagu hakkab voolama, siis võib see tekitada mõnestki šoki. Lihtsalt, kas Venemaa on likvideerinud oma põllumajanduse, nagu meid likvideeriti ja soomlased peavad ikka naerusest nende loomaliha tõesti Euroopa turul maksab nüüd kulda. Kes vastutab selle eest, ma ei usu, et Laar vastutab, ma ei usu, et Rüütel vastu võtab selle eest, et eesti kari maha tapeti. Aga see on üldise hämamise, ma rõhutan, see on nõnda öelda kui kogu rahvusma ei tahaks öelda nii ränka sõna, aga aga kui kogu rahvus on läinud enesehävituse läheb vabatahtlikult siis ma ei tea, kellel, siis kus peab otsima siis nagu seda vitsa või, või kust peab otsima siis seda juurt? Te olete muidugi olnud kõik need aastakümned, kui te olete ühiskonnaelus kaasa rääkinud, kaasa kirjutanud, väga kriitiline. Te olete õnneks jumal tänatud, säilitanud selle kriitilisuse. Kas te näete mingit? Ma ei ütle, et valguskiirpimeduse riigis, aga mingit võimalust nagu laulus öeldakse, Tekvitšans või, või on nii, nagu ma nädala alguses kuulasin ühte paljudest päeva kajadest kus peateemad toodi välja ja seal ei olnud mitte ühtegi nii-öelda positiivset asja, kõik oli kas eitav, halb või negatiivne. Pikapeale hakkab see aprillikuus, kui lumi sulab ja kogu talvesopp tuleb lume alt välja, hakkab see tõesti närvidele käima ja ma ei imesta üldse, et aprillikuu on näiteks närvi Helladele inimestele kõige hullem aeg. Aga paiguti tundub mulle ka see, et me kõik oleme nagu, nagu üks hullulehmakari, keda tuleks hävitada. Tähendab, meie vaim on võib-olla juba nii hädas, et me ei pääse seal. Välja isegi seda tervet Inglismaal hulludele lehmadele referendumit ei korraldatud, kas nad soovivad minna kirve alla või mitte, aga mul on tunne, et kui Eestis seda referendumit korraldatakse, siis saadakse vähemalt 90 protsenti inimesi on nõus ilmselt seda vabatahtlikult seda sooritama, sest midagi analoogset toimub. Referendum kudumist jätkates. Siiski eestlasel läheb iga päevaga helgemaks ja kergemaks, sest nii mõnedki asjad otsustatakse ilma temata. Ajaloo üle ei tarvitse täna mõelda, sest ajaloo instituut likvideeriti samuti nagu Teaduste Akadeemia. Aga nüüd meie kõrge riigikogu Toompeal võttis endale ka õiguse otsustada ise kes saab tulevaseks Eesti presidendiks. Ja see on isegi see valimis valimistehnika on isegi autoritaarsem, kui oli pätsu-aegne. Sest vanahärra päts mõtles ainult nagu enda peale, aga riigikogu mõtleb, mõtleb ikkagi kauge tuleviku peale, võib-olla tuhandeaastased tuleviku peale või nõnda. Rahvale ei ole tarvis enam valida presidenti, tal ei ole ka referendum referendumite õigusi. Ja kuna riigikogu Pädev vähemalt ühest oskab leinatelegramme hästi saata, siis võib-olla ta saadab endale ka väga korrektse leina Telegrami või või teatab, et ta valib endale uue rahva või läheb pagulusse, need on niuksed. Need jõle aprillinaljad, need reaalsus lähedal kuidagi. Teate kui võtta laias laastus poliitilises, ma olin hiljuti, olin arva Valtoni sünnipäeval, mitte nii hiljuti, ja seal oli siis Eesti poliitiline eliit alates Tunne Kelamist ja Jürgensonil Laarist olid just parajasti nagu kohvil. Jama naljaviluks ütlesin poistele, et mida te siis nüüd peale hakata, kui Venemaa ei tunnista ENSV olemasolu? ENSV olemasolu pole olnud formatsiooni üldse. Venelased tegid ilusat nalja, nad ju irvitasid, nad tänantseerivad uusi kaugungi, rahu. See on aprillinali. Aga hakake mõtlema, et iga võimule pürgiv Grupp Venemaal, ma rõhutan iga kommunistidest kuni ultra monarhistideni saab olema enam natsionalistlikum kui varasem kaasa arvatud ka imperialistliku, kõik nad erandlikult kuni Gorbatšovi nii välja ja kõik. Nii, aga ainus neist formatsioonidest, kes formaalselt võib ENSV olemasolu tunnistada, on kommunistid. Sest see on nende. Teised keegi teiste, kellelegi jaoks seda formatsiooni ei ole olemas. Seda juba pärast Tartu rahu nägi laarmann oma lehes järgmisel päeval järgmise päeva juhtkirjas. Kui langevad kommunistid, siis ei ole olemas Eesti vabariiki. Nii, kui kuuekümnendatel aastatel Ameerika Lifid, Luki tantsid Eestist erinumbri siis nimetasid nad sõda ringikene äri vitreenil. See oli ju riik, mis oli vitreenil niisugune absoluutne tipp, mida Nõukogude liit välja võiks panna, nii. Nüüd väites, et toimus 50 aastat okupatsiooni kus Eesti oli Unesco andmetel kultuuris ja paljudes praktiliselt Islandiga, Islandiga võrdsetel näitlejatel. Paratamatult ma tahaks öelda, et Eesti võib süüdistada nõukogude liitu ainult ühes asjas. Et ta mitte just 50 aastat, aga kuskil vähemalt kaks 30 aastat olid täielikust ripoone tingimustes nagu ülalpeetava ja poputatud ja muidugi ma ei vaidle vastu, rahvas, eesti rahvas on töökas ja, ja kõik need, ta suutis kolme, nelja protsenti Venemaad toita ja, ja võib-olla isegi rohkem. Aga ta oli triippone tingimustes. Üheski teises formatsioonis ei USA-s Euroopa unisoonis ega kuskil selline rahvakild 50 aastat ei oleks üldse eksisteerinud. Ta oleks kas assimileerunud või kadunud, aga igal juhul mitte mingisugust kultuurifenomeni poleks saanud. Ma ei oska isegi öelda, kes võttis üle pagulaspoliitika Eesti välispoliitikaks ja ma tean tarku pagulasi, kes, kes on väga õnnetud selle üle, et see läheb nüüd nende kraesse, sest et mina kujutan ette, et Eestist lahkus teatud määral isegi intellektuaalse osa või vähemalt oma peaga mõtlevaid inimesi. Ja pettumus on suur, kui ma mõnikord näen, et nad tagasi tulles on, on veel rumalamad, kui, kui siinsed mõned ma mõtlen just patriotismi aspektiks vä? On ütlesite siin, tahtsite inglise keelt kuulda või on selle kuulsa Sännoluts Johnsoni kuulus tsitaat peitoritiivses läästrifiuisuaalses kaanrial. Isamaalisus on lurjuse viimane pelgupaik. Minu arvates Eestist on alati olnud esimene pelgupaik. Mul on mõnikord hirm, kui ma vaatan, kuidas venelased suhtuvad meisse. Kadunud on see õlale patsutab nisukene noh, noorema venna hoiak. Nad lihtsalt vaatavad Eestist mööda, igas suhtes, eriti kultuuris. Nende jaoks ei ole seda üldse olemas. See russofoobia. Te olete kuulnud, mida BBC ütles Andres Kollistile. Mul oli juhust. Küsimus ei ole informatsiooni, said küsimusele, et sul on, sul on õnnelik sõrm või õnnelik kõrbed, sa alati kuuled just hetkel seda, mida, mida keegi kurat, ei tarvitse kuulda. BBC uudisteploki järel on vahel niuke humoristliku arutlus. Ja nad arutlesid Austraalia häda. Seal on kohutav immigratsioon, eriti hiinlasi, Taiwan'ilt, mujalt. Nad on teinud inglise keele vähe range inglise keele eksami filtreerida inimeste sissetulekud, aga hiinlased on teatavasti maailma kõige õppivam rahvas. Nad õpivad nii hästi ära. Inglise grammatika, austraallased teatavasti nad räägivad ise kognit, meil ei ole puhas inglise keel. Ja siis nad mõtlesid välja, et nad nõuavad keele eksami. Siis kujutage ette, mänghestori linna valitsuse ümber vaadanud peatänavaid vist linnavalitsus, linnapea nime ja nõnda edasi. Ja siis BBC irvitab, et selline asi, et meie ka ei tea käslerilinaga nii vähe. Ja siis öeldakse. Austraallased ei tarvitse olla uhked, eestlased on suutnud tunduvalt rohkem. Eestlased nõuavad oma venelastelt, et nad rahvushümni laulaksid tagurpidi. Kuulsin oma kõrvaga. Ja ma pidasin seda lihtsalt naljaks, aga kollisti keele eksamis on nõutud venelastelt nelja Hamleti osa täitnud Systi näitlejat. Nende nimetamist. Ma olen piisavalt vana inimene, et ma olen näinud kolme isiklikult a4, ma ei tea. Miks peaks seda teadma, üks üks ükskõik mis vanuses venelane. Paljude eelnevate, kes Hamletit. Pealegi Juhan Viidingu, kes on veel Hamletit mänginud. Kaarel Karm. Lauter, Ants Lauter. Vabandustega veel üks neljast, võib-olla Ants Eskola noorsooteatris, jah, võib võimalik, siis oli viis viiel skaalal. Viiding kõige viimane olla parem lahter. Ma ei tea, mis alateadlane kollist, aga minu silmis on ta next Unasoik. Absoluutselt, sest ta on teinud anekdoodi. Eesti kodakondsuse olemusest, on ta teinud anekdoodi lihtsalt anekdoot. Kas siia võib tulla ju lõpuks Singapuri passiga? Ma ei tea siiamaani Gazpravdin, professor Praldin, kellele peaks ka nagu mälestussamba Tartusse panema, kas Pravdin oli Eesti kodanik? Ma ei usu, ta ei tarvitsenud olla elupõline Tartu Ülikooli õppejõud. Vaat nii on lood nõnda, nii et tal võis olla Nanseni pass. Sündmused toimuvad ühes väljamõeldud Ladina-Ameerika riigis kõik nimed, kohad, sõnade, isegi muusika on mõeldud. Riigikogu võttis kolmandal lugemisel vastu asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, mille kohaselt jõustub asjaõiguse lõplikult riigikogu õige asjakaitsekomisjoni. Esimees ütles ETAle, et peab asjaõigusseadusest asjaõigusseaduse rakendamise seadusest, mis asja seadusest jagahmulatsia seadusest koosnevat paketti rikub, oluliseimaks töö viljaks. Teljega. Riigikogu kantselei mõtestas kodanike tungival soovil lahti asjaõigusseaduse rakendamise seaduse. Lahtiseletatult tähendab see seda, et igal inimesel on õigus mitte toppida oma nina riigikogu asjadesse. Jätkuvalt on igaühel õigus linna asjale. Ja kaerajaan karga välja kaema. Kaera ja karga välja kaema. Närige pori. Närige porienergia. Pori. Hüva lääne vene klassikasse mõelnud et peale seadusetuse vaakumi, mis loodi kokkuleppeliselt muidugi riigi loomiseks oli veel teine asi, et loosung peaaegu ametlik loosung, mis paar aastat, no ma ei hakka rääkima ins valgu, kartulikoortest või nõnda edasi. Ametlik loosung oli ikkagi uppuja päästmise asja nuppu ja enda aukohus. See on selle Türgi aktsendiga kirjutusmasinaga. Ostab Benderi. Ilfi Petrovi suli, ostab Benderi loosung, riik loodi, tõsi küll, väga ilusa, kirjandusliku suli. Noh, ütleme hüüdlause najal. Ma ei usu sellise riigi eetilisse olemas üldse. Nooremad inimesed on, on sama, mitte küünilised, vaid sama julmad nagu teiegi selle riigi suhtes, nemad on loonud laulu, mille pealkiri on närige, pori, selle asemel et närige kartulikoori, nii et võib-olla hakkab mingi kergem protestivaim siiski lehvima kuskil. Võib-olla see hämamine jõuab ka teatud kontsentratsiooni, nii nagu destilleeritud vesi hakkab tilkuma kunagi. Sündmused toimuvad öös välja mõeldud Ladina-Ameerika riigis kõik nimed, koha, sõnade, isegi muusika on mõeldud. Põhineb Ameerika ühendriikidel olemas rohkem, kuid Jeffersoni deklaratsioonil seal kamandas šanss. See on Damas peenik, kommentsens kaine mõistus. Common, sense on Ameerika Ühendriikide riigi halduses üldse, sealt algab see pragmaatiline Ameerika kaine mõistus. Tema arvates sellise riigi loomiseks võib-olla, et isegi kahekümnendatel aastatel ma mõtlen Laamani, ma mõtlen isegi pikad ja oli neil riigimeestel oli lihtsalt olemas kainet mõistust, Nad olid tunduvalt enam Euroopas olles Venemaa ääremaad, olid nad tunduvalt enam Euroopas kui praegused poliitikud. Tähendab see just see, sellest? Selle realiteedi tajumisest algab riiklus. Ja mul on väga piinlik, siin oli mitu aastat, oli erakordselt andekas. Ajaloolane ja kirjanik. London Times'i korrespondent, vürst Anatoli leeven elasin Tallinnas ja kirjutas sellise raamatu Baltic Revolution. See on väga hea raamat ja seal on muidugi väga irooniliselt ja nukralt tegevalt irooniliselt suure empaatiaga suhtub Baltikumi ja tema kibedus kibestusega, ta ütleb siis, et see, mis siin toimub, sel ajal, see ta nägi piisavalt ette, nägi et see on siis kapsulation nugis, illuisuns on tibake poolt, ärritori. Tähendab unelmate ka keppimine vaieldavalt territooriumil või noh, lootustega keppimine, illusioonidega keppimine. Ja vot sinna juurde kuulub ka see hämamine ja kõik kokku. Ja vot niikaua kui sellest ei saada lahti, nii kaua ei teki, riiklust, on siin lihtsalt, teda ei ole olemas. Riiklust määrab konsensus elanikkonnaga reaalse reaalsuse baasil. Ma olen mõnikord mõelnud Vot seesama totaalne endotsensuur, tähendab kui, kui eestlane ennast samastab riigiga vabariigiga kui ta ei julge öelda, et seal vargariik, kui ta ei julge öelda, et see riik on teda halvasti kohelnud siis mind paneb mõtlema see asjaolu, et. Et näiteks selle kasvõi selle sümboolse osaluse eest, olgu see kollane kaart või mistahes või õigus hääletada või nõnda edasi, et selle eest võeti talt ära. Ma olen ise mõelnud, et see peaks olema umbes kaks miljardit dollarit. Tähendab kõik pioneerilaagrid, kõik lastega, kõik sanatooriumid, kõik spordiväljakud, kõik kuurordid, absoluutselt kõik, kuni isegi piirivalve kordon, eteni. Rääkimata. Uued, vanad tehased rääkimata sellest, et talt võeti ära noh, õigus olla uhke oma põllumajandusele või no tagasi. Ja see ainult ametiühingu liinis ma näen kuskil umbes kaks miljardit dollarit. Vot see, see tekitab mingisuguse, niisuguse oma olemuselt eestlannale materiaalne ta ikkagi nõnda 10 küünt enda poole ja vot see paneb mind, nagu tekib kõheduse tunne. Samas kõlav sõna restitutsioon ja reformid. Tugevad r-tähed. Pagulaspoliitika eest kinkis, mitte ei parandanud Eesti riik umbes 500 miljonit dollarit inimestele, kes tihti ei teadnud kinnisvarast, mis neil oli siin väga tihti, need inimesed ei olnud isegi Eesti päritolu, see on umbes 500 miljonit dollarit Tallinna linnast. See oli omamoodi viitsütikuga pomm, mida seedib veel väga kaua riik. Kusjuures kõige kummalisem on see, et selle seitsme maareformi jooksul mis iga iga maareform lõi muidugi Eesti majandust alati, aga viimane mis muidugi põllumajanduspeksis kohutavalt suurem osa neist majadest olid ehitatud võlgu ja need hüpoteegi laenud 40. aastal kustutati samuti nagu kõik pangavõlad. Nii et, et siin see kingitus nagu taevamanna on täiesti arusaamatu. Väga paljud väliseestlased lihtsalt ei saanud sellest aru, nad ei mõistnud seda, aga neli tarvitsenud seda mõista, sest Nad ei näe sellest midagi nagu omaenda kõrvu. See kõik läheb linnavalitsusse riigi tulude, riigivarade maffiale. See oli nõnda mõeldudki ta. Sest vaadake metalliäriga, mis oli kah tohutu suur, tohutu suur summa. Transiidist kohalikud haid said ainult 25 protsenti. Ülejäänud 75 protsenti said vene maffia ja teised siin see osa sellest kinnisvarade 500-st miljonist dollarist ma mõtlen neid maju, mis tagastati väliseestlastele, siit kohalik maffia saab tunduvalt suurema osa endale. Ma ei suuda vaadatavat, Raivo Paavad. Sest ma kujuta ette, millise tundega, teades seda, millise tundega ta istub Toompeal, keda ta esindab seal või? Mul tekib kõhe tunne, sest sest see ei ole mingisugune. Kui ma pilt 100 krooni või, või jätan maksta maksmata honorari 800 krooni ja ükski koer pole hukkunud. Ja ongi õige aeg tsiteerida tänases lisandite, saates viimast korda Ameerika Ühendriikide ühiskonnateadlaste ja meediauurijat Rornis Mollat, tema raamatut sõnavabadust demokraatlikus ühiskonnas, mille lugemine õigupoolest koos Uno lahe ühe viimase artikliga Sõnumilehes andiski tõuke selleks, et tänases lisandite saates visandame visioone sõnavabadusest koos kirjaniku ja publitsisti onu laega. Niisiis viimane mõttekäike mõttearendus Ameeriklaselt. Paljud ameeriklased identifitseerivad ennast institutsionaalsete mõistete kandjatena, korporatsioonide või avalike agentuuride töötajatena, koolide või ülikoolide, õpilaste või üliõpilastena, kirikute, ühiskondlike organisatsioonide või ametiliitude liikmetena. Arvatakse, et liikmeks olek tagab teatud privileegid. Suuremale osale ameeriklastest tähendab mõnes nimetatud süsteemis liikmeks olek tema samastumist riiklike institutsioonidega. Tõepoolest määrav osa kodanikest saavad suurema jao oma majanduslikest ja sotsiaalsetest hüvedest tänu osalusele kas töö tegija õpilase või tegeliku valitsusprogrammi ellu viiana. Avatud kultuurile on oluliselt vajalik ägedalt, et kaitsta sõnavabadust avalikus elus. Kuid kõiki kõnesid ei peeta nii-öelda turuplatsidel. Tekst võib ringelda vabalt, samal ajal kui suurem osa ameeriklastest veedab oma elu institutsioonide umbses atmosfääris. Mil määral on instituut katsioonilisus kaasaegses elus alla jäänud sõnavabadusele, sellele, mida indiviid võiks muus olukorras tegelikult nautida kui kaasaegse administratiivtööstusliku riigi kestmajäämine on täielikus sõltuvuses sellest, kas ollakse liige tohutus omavahel seotud riiklike ja erastruktuuride võrgus kassis 1990.-te aastate ameeriklased on suurema sõnavabadusega kui 1791. aasta ameeriklased. Millised piirangud on neil tingimustel, mida võib esitada kodanikke samastumisele riiklike struktuuridega nagu riiklike eeliste vastuvõtmine, tööle minek, riigiasutusse, õpingud riigi poolt ülalpeetavas koolis või ülikoolis? Ja kui näiteks kodanik otsustab kõnelda mingisugusel foorumil, mida riik omab või kasutab, tähendab, kas näiteks avalik park või kooli auditoorium? Kas siis valitsusel on õigus asetada kõnelejale piiranguid tema poolt kõneldavat teksti sisu suhtes? Nii küsib Ameerika uurija Rodney smulla. Vastuseid pakub tänases saates eesti kirjanik Uno Laht. Kui te niimoodi niisuguse Ütleme niimoodi, loete lehti, kuulate raadioid erinevaid. Kuidas te siis üldse suudate veel mõnikord tulla raadiosse esinema ja lehtedest? Kirjutada õnneks usute ikka veel? Ei, ma ei usu, tähendab ka seda, mida ma praegu räägin, tähendab, ma ei arva, et sellest oleks suurt kasu. 30 aastat tagasi vallandati mind raadiost tsensuur setel tsensuuri põhjustel ma tegin vahest ehk midagi niisugust, mida tõesti ma olin, ma olin kolm korda keskkomitee bürool ja siis lõpuks lihtsalt panin viimase klindi Slovski lauale ja jalutasin välja. Selle aja jooksul 30 aasta jooksul. Ei ole mul, ah siis olid mul need saated, olid see kevad murrab siis see oli see vast põhjuseks. Ma olen väga harva olnud eetris, sest ega mind nagu eriti pole tahetud teada, mis ma arvan. Jaa. 10 aastat tagasi ma astusin välja kirjanike liidust. Nii et minu õnneks ei ole keegi eriti tahtnud teada, mida ma arvan noh, kas kas loomeliitude pleenumist või, või, või näiteks üldse sellest, kuidas tekkis Eesti vabariik või? Kui te väidate, et ei usu, aga ikkagi esineb teiegi Kõige kirjutab, et no ma ei, ma ei arva, et see on puhtalt edevusest, üldiselt inimesed tulevad ekraanile ja ju mikrofoni taha ikkagi edevusest. Teine see on niuke loomulik inimene tahab millegagi ennast. Noh, tal on omane väljend väljend vastamine kommuni, inimene, kommunikatiivne loom. Teda on väga kerge mikrofoniga, ükskõik millega panna teda vastama. Aga kui teie nüüd täna siin seda räägite? Te rääkisite seda minule või rääkisite nendele, kes meid kuulavad? Need, kes kuulavad, ma ei usu, et eriti paljudesse see haakub, sest inimesed on niivõrd Ma ütleksin, nad on niivõrd mitmes mitmes lehes, igaüks on oma hädadega niivõrd kapseldunud. Paljusid neid, see ei ole ka mingi agitatsioon, näiteks eestlane ju üldse. Nagu ma aru saan, ei julge üldse mõelda vasak poolsusele. Jumal hoidku, ta ei julge mõelda sellele, et teda peaks kaitsma mingi ametiühing või või tal peaks olema mingisugune sotsiaalne turvalisus või ta on ikka niivõrd läbi lollitatud, et ma isiklikult ei usu, et minu sõna eriti mingisse kobestatud pinda langekski. Nõnda, aga võib-olla ta aitab mõnel inimesel lihtsalt mõte, et inimene rohkem mõtleb lihtsalt või, või püüab, püüab endale midagi selgeks teha omaenda peaga. Sest et ma ei kahtle selles, et Alikese pean olemas. Kui rääkida positiivsest, mida rahval oodata on siis varem või hiljem tal tuleb nagu oma õigusi mingil reformide eest, ma rõhutan, reformide eest oma õigusi mingil moel kaitsta. Ja üks lootusekiir juba oli, mäletate, kui Clintoni suutnud maksta Vaba-Euroopa rahvale Ameerika Häälele eestikeelsetele ei suutnud palka maksta, siis nad juba kuidagi nimetasid nördinult. Võib-olla ootame nii kaua ära, kui Ameerika hääl kutsub Eesti töötajad streikima, see võib olla väga positiivne. Siis siis juba eestlane hakkab streikima. Ja isegi kooliõpetaja kui maa sool kes muidu ju mingil juhul ei streigi ja võib-olla et isegi pikapeale julgeta minna ka, näiteks esimesel mail jalutama tema muidugi ilma mingi punase nelgita, aga aga lihtsalt käib ringi ja vaatab, kas sobib minna toompeale jalutama ja kuhugi mujale ja no kevadine aeg, kevad murrab sisse. Ja jumala pärast, see ei ole mingisugune üleskutse integratsiooniks Ta või, või, ja kindlasti, kui ta läheb jalutamas, toidub oma vene tuttavatest eemale, sest muidu võidakse teda süüdistada. Ta loob komploti koos venelastega. Nii et soovin head esimest Maitele.