Lõdvestuge hingake sügavalt sisse ja sulgege silmad. Teie kõrvu paitab nüüd uunikum. Tere, mina olen Rasmus Kaljujärv, kuulate uunikumi. Rasmus on lapsest saadik teadnud, et temast peaks näitleja saama juba 15 aastaselt oli tal ette näidata kümneid teatrirolle, jagaks osa filmis. Kui Rasmus Tartus Miina härma gümnaasiumi lõpetas, siis parasjagu lavakasse vastuvõttu ei olnud. Aasta aega õppis ta Tartu ülikoolis usuteadust. Võimalust, et ta lavakooli sisse ei saa, ei kaalunud Rasmus kunagi päris tõsiselt. Nüüd me teame, et lavaka 21. lennu lõpetanud Rasmus on ennast professionaalse näitlejana edukalt tõestanud ja tema leivaisaks on praegu teater NO99. Siit tuleb tema vana hea lemmiklaul. Esitaja Tõnis Mägi pala nimega peegel. Ma kuulsin seda esimest korda paar kuud tagasi, kui ma olen nagu Tõnismäge, kuulanud küll, ja oma arust teadsin üsna nagu laialt tema repertuaari. Tõnis Mägi mulle väga meeldib, aga see oleneb kuidagi mul kuidagi lauludest ja enesetundidest, noh mõnikord ma ei kuule teda mitu-mitu kuud ja siis panen jälle mingi plaadi peale, kuuleme, et on nagu tore, aga igapäevases fonoteegis ta küll ei ole. Aga vot seda lugu ma millegipärast kuulnud ei olnud ja see on niisugune 70.-te keskel, paiga seal lõpupoole jääv niisugune kõige paremas mõttes klassikaline disko nagu hitt, kus Tõnis Mägi laulab puhta, selge noore Tõnismäe häälega. Sellepärast see lugu mulle meeldib, see teeb mul alati tuju heaks ja viiv suunurgad ülespoole. Tõnis Mägi, kelle esimesed esinemised estraadil algasid 1966. aastal ansamblis rütmikud, sai laiemale auditooriumile tuntuks läbi Eesti televisiooni saate tere tulemast Üleliidulise tunnustuse ja superstaaristaatuse osaliseks Aidaga tollase kesktelevisioonisaadete nagu art loto ja kaloboyaganjok vahendusel, kus ta esines ansamblitega laine Music Seif ja Ultima Thule. Tänasest tuunikumist, mille Rasmus valis, räägib nüüd Tõnis Mägi ise. Lähemalt. See on minu vana hea sõbra Viktor Rehnikovi lugu mees, uhkus Leningradis, nüüdses Peterburis väga segada asjaoludel, Viktor tehnika oli selline heliloojad, kelle muusika oli juba jõudnud Ameerika ühendriikidesse. Saia näiteks oli, oli bänd, kes hakkas tegema tema tema lugusi nüüd siis tema niisugune ihus alistma, laulsin mitmed tema tema laule, noh, järelikult ma talle meeldisin lauljana ta käis kontserditel käis kuulamas, see oli aeg 20 aastat ja rohkem tagasi, kus oli Eesti muusika, oli lihtsalt eesti muusika invasioon. Võikski täitsa kindlalt öelda. Kui vaadata tollast estraadimuusikat, öeldi, et olla selle kohta seda kaarti siis oli Eesti artistid, olid kõik tipus, Jaak Joala ansambel, Radar, see oli täitsa tipus või või kasvõi minugi poolest kasvõi apelsin ja ka Gunnar Graps väga populaarsed. Siis juba hiljem tuli ka Anne Veski tõst, nimelt pop- ja rokkansamblid olid Eesti bändide ja solistideni oli võtmepositsioon kuskil umbes umbes üks dekaadi jagu vaja 10 aastat. Ta kirjutas mitmeid laule, see lugu, mille nimi nüüd peegel eesti keeles originaalpealkiri on ja nii union dance, vat see oli omal ajal oli kui ma kunagi Nõukogude liidus olin tik popsoliste esimese kolme hulka siis oli see lugu, oli näiteks mingisugune periood, oli tabelites siis Nõukogude Liidu POP tabelites oli esimesel teisel vangla maha see oli küllaltki küllaltki populaarne lugu eesti keeles oli see vist paar korda, miks ta üldse lauldud? Eestis ei võetud seda väga hästi, vaata tuli samal ajal umbes välja, kui viid, siis tegi falsetihäälega laule laulis ning loo enda harmoonia meloodika ei ole ju sugugi niisugune noh, väga slaavipärane ja ütleme ausalt, see on ikka pigem sihuke läänepoolne lugu ja aga see, kõik see kokku seal see vene keel ja ja natukene niisugust imelikku Saunides ja kõik tegid tegelikult omapärase loo, sellepärast et ahvinud konkreetselt mitte ühtegi sellist, ega solisti siis lääne poolt.