Oriaal. Parandused. On pühapäev, viies juuli ja Eestimaa hingab laulu ja tantsupeorütmis. Täna on tõesti suur peopäev ja sobivalt oli tänase jutusaatekülalise üks muusikasooga laulu peoline. Mina olen Margit Kilumets ja mul on rõõm tervitada stuudios näitlejanna Ines Aru, tere hommikust. Tere. No eelmine nädal. Õigupoolest see nädal, mis tänasega lõpeb, oli, oli sinu elus väga pingeline. Oli suur esietendus ja sul oli suur sünnipäev, ütle, kas sa tänaseks oled natuke rahunenud. Arvatavasti hakkan, hakkan niimoodi rahu rahulikumalt rahulikumas rütmis elama. Olen küll jah, et avalik tähelepanu ja niisugused intervjuud ja lehelood ja see, need ajavad sind tegelikult suhteliselt närvi väga. Ja nüüd on lootust, et ajakirjanikud jätavad su rahule. No vähemalt see lootus on ja see on väga kena. Aga kolmapäeva õhtul arukülas, kui oli komöödiateatri esietendus, spioon Venemaalt, et kas kas ei olnud siis tore tunne, kui inimesed tõusid püsti ja ja tulid lavale, sulle pojeng tooma, et, et saju Sa oled rahva lemmik, midagi ei ole parata, seda tuleb tunnistada, mina nägin oma silmi, aga noh, võib-olla võib-olla nad lihtsalt vanemad inimesed eriti nad on harjunud mind nägema. Mina ei eelda seda, et ma nüüd rahva lemmik olenaga harjumus mängib inimese elus ka ühte väga suurt rolli. Ja siis, kui kõiksugulehed kisendavad sellest, et, et tal on nüüd nii palju vanust ja hurraa ja hurraa, siis rahvas nagu võtab selle iseendastmõistetavalt vastu ja ja, ja karjub kaasa, hüüab ka seal siis tegelikult ilus on niimoodi ütelda või näidata välja, et ma armastan sind. Seda eestlased teevad väga vähe. Et mitte, et ma armastan sind veidi, et et kiidavad teineteist väga vähe. Ja, ja jah, mind, mind on niimoodi kiidetud, aga. Mul on kohutavalt ebamugav tunne, ma ei tea. Võib-olla see on sellest nõukaaegsest elust. Et nõukaajal üks asi oli küll, et et eriti Eriti ennast ei väärtustatud, vaid võid rõhuti kogu aeg nagu sellele, et et sa oled nagu madalam kui muru. Mõningad jah, seltsimehed, said Stalini preemiaid ja Lenini preemiaid ja, ja veel muid igasuguseid niisuguseid preemiaid. Aga, aga neid oli ikkagi suhteliselt vähe, see suurem hulk inimesi pidi ennast väga nihukeses madalas olekus hoidma ja siin aga ei, mitte mitte mitte teadlikult seda, vaid, vaid arvatavasti sealt. Sealt see tuleb, me kõik pärineme oma lapsepõlvest. Ma klaarin siinkohal asja ära. Ma usun, et paljud kuulajad kirjutatavad praegu laupäeva, kui ma ütlen enesele sina ja et tegemist on ikkagi Nonii vanad tuttavad. Jah, imelik oleks sind nüüd siin teietama hakata, et see ei ole midagi familiaarsed, tega labast, aga ma lihtsalt hakkaksin komistama siis iga küsimuse juures loomulikult täitsa loomulik, aga tuleme korraks selle spiooni juurde tagasi, et kas sa oled Peeter Volkonski, kes on selle tüki lavastaja varem ka koostatud teinud? Ma olin vanalinnastuudios temaga koos ja mängisime. Vaat mina ei tea, kui kaua, mina usun, et ka Volkoli seal sama kaua, kui mina või, või oli ta kauem, ei, ta oli sama kaua kui mina, tähendab see on siis arvatavasti 14 aastat. Aga vähemalt ta kuulus sinna selle vanalinnastuudio juurde. Ja, ja me mängisime temaga hästi laval väga palju ja kui, kui pulk. Folk on niisugune kuju, kelle vastu mingisugust ükskõiksust tunda ei saa, sellepärast et ta lihtsalt, kas sa teda armastad või, või, või ei salli teda eriti, aga mingit nihukest vahepealset, et on kah niisugust tunnet tunda. Tähendab ei, ei ole nagu põhjust. Aga Volk lavastajana, see oli esmakordne kiusamine minul temaga kui lavastajaga ja ma pean ütlema, et tänu sellele, et ta näitleja olnud ise oli temaga väga kirge ja armas tööd teha, sellepärast teda, ta tunneb näitleja hingeelu ja ta teab, kui haavatav on näitleja eriti lõpuperioodis. Ja see, kui hellalt ja õrnalt ta meiega rääkis. Isegi vigu ütles niimoodi väga hellalt ja õrnalt, et umbes niimoodi, et et, et mitte tahtes kuidagimoodi riivata nende eneseusku. See, see oli nii armas. Ja, ja, ja ta oli vot kui lavastajad kõik suudaksid just eriti lõpuperioodist töö lõpuperioodis, näitleja vastu olla, hellad ja õrnad, siis oleks tööl palju suurem tulemus meie töö minu meelest proovides see oli ääretult nauditav. Ääretult tore selles mõttes, et tundsime ennast proovides kõik väga, väga mõnusalt ja hästi ja kõik pakkusid välja midagi ja nii edasi muidugi see esietendus mida mõned juhtusid seal Arukülas nägema, see oli hästi niisugune. Hästi närvesööv näitlejatele ja, ja niisugune pinget tekitav noh ju siis midagi välja tuli, aga, aga no esietendused ei ole kunagi teatris kõige paremad. Kas see, et Ines Aru juubelietendus toimus arukülas, kes selle välja mõtles? Ei, selle selle peale me tulime hiljem, et ohoo. Torm, kui etendus on oru küllatud aga siit on hea sinu nime juurde minna, oleksin tahtnud niikuinii sellest rääkida. Sinu neiupõlve nimi oli Parker ja see, see lugu, kuidas sina sinu ema ja isa kunagi kokku said, ma tean, et sa oled seda mulle rääkinud, aga, aga ajatolm on selle varjutanud. Et kas sa räägiksid seda palun tänases jutusaates inimestele. No nemad olid vanad revolutsionäärid tähendab, mitte vanad revolutsionäärid, vaid noored revolutsionäärid seal Eesti esimese vabariigi ajal ja nemad läksid erinevates, tähendab minu isa oli emast. Emast viis aastat noorem isa emast ja nad vabanesid ja isa oli istunud kinni 10 aastat poliitiline vang siis sel ajal. Ja teisitimõtlejad ja ema istus kinni 15 aastat. Ja kui nemad siis nii, et nad ühel ajal kinni ei läinud ja kui nad vabanesid vanglast, siis oli väga. Vangide vabanemise puhul oli nendel mingisugune koosviibimine, pidu vabanemise pidu ja seal nad kohtusid ja ja leidsid teineteist ja siis kohe varsti. Kohe varsti emad ei, minu ilmale ja ja niimoodi oligi. Aga õdesid-vendi sul ei ole? Ei, ei, ei. Ja siis tuliivarstist sõdaam, mina olen sündinud 39. aastal. Ja siis algas sõda. Ja siis ema ema oli diisikuses, sest see 15 aastat see vanglas oli tal kopsud täiesti läbi töötanud. Nii et keegi arst oli öelnud. Tal on kopsude asemel mingisugune põrkest, ainult. Nii et see oli ime, et, et ta niigi Niigi niigi kaua elada. Ja siis tuli sõda ja siis me evakueeriusime Venemaale. Isa jäi Tallinnasse ja pidi kohe nagu sõtta minema. Tähendab sõduriks, aga enne seda oli ta oma sõbraga sõitnud mootorrattaga. Nendel oli juhtunud õnnetus. Nii et isa viidi. Nende haavatute laeva peale Tallinna sadamas ja see laev, milles minu isa oli, see läks Tallinna sadamas miini otsa. Ja. Ja oligi kõik. Aga oma ema haual seal põhimõtteliselt ei saa ka käia, eks ole. Ema haual ei saa käia, sest ema on maetud Siberisse. Seal, kus meie evakueeris mees, oli Kuiboshevis Seal ta suri. Enne seda oli kogu aeg voodis olnud, noh niimoodi. Ja kuna oli sõjaaeg, siis ei olnud mingeid ravimeid ega midagi. Nii et teda oleks saanud kuidagimoodi nagu ei olnud süüa, ei olnud eriti ravimeid ja süüa, me saime ikka kohalikud elanikud nagu seal kasvas kõik, noh, niimoodi väga hästi nagu mulda panid, sest seal oli huumus, kuumuseline muld hästi. Ja eestlased oskasid ennast nagu elama jätta. Selles mõttes, et eestlased olid nagu selle põllumajandusega väga nagu noh, sõbrad ja kokku kasvanud ja nagu nemad midagi mulda panid, siis eakas kohinal kasvama ja ja kui seda umbrohtu sai vähegi natukene harida sealt ümbertringi, siis ta kasvas mitu korda suuremas kui kohalike elanike need viljad ja aga käisin siis kasvatas vanaema isa, ema. Nii ma vanaema kasvasin, ega ma olin väga niuke jonnakas isemeelne laps olnud. Noh, arvata võib, ma ise mõtlen, et ju seal põhjuseks oli ikka isa 10 aastat ja ja ema 15 aastat, nii et mis, mis niuksed rahulikku ja imelist. Meeldivat last ei saanud sealt ju midagi mondi tulla. Mida sa oma vanaemast mäletad, oli ta vahva inimene? Vahva oli küll ja. Ma mäletan, et tal oli hästi palju inimesi, kes teda hoidsid, temaga tahtsid vestelda. Mitte tema oleks väga jutukas olnud, vaid ta oli niisugune kuulaja ilmselt ka väga hea. Et pärast sõda, noh, inimesed hästi palju rääkisid ja omavahel ja vahetasid oma mõtteid, sellepärast et noh, muresid oli palju ja ja rõõmu oli vähe. Aga kui see, kui seda rõõmu oli, siis seda kohe jagati teistega. Sest ühesõnaga väärtustelt elu palju palju niimoodi palju rohkem kui praegu. Sest asju oli ka vähem ja see oli väga hea. Vaat, kui mul õnnestus niimoodi. Natuke aega tagasi käia ära niisugusel reisihull, nagu on Madagaskar. Läksime perega, juhtus niimoodi õnnelikult, et, et me saime sinna mingisugusele nihukesele. Odavale reisile nõnda öelda. Ja läksime seljakottidega mööda mõnda kaskarit käimas. Kes kaasas olid siis sinuga, Kaarel, sinu mees, minu mees, minu poeg, minu minia. Ja, ja, ja nii oligi. Kui ma sind vaatan, ausalt öeldes seljakotiga mööda Madagaskari tundub mulle. Ma ei, ma ei oleks seda arvanud. Ega ei arva küll ja said hakkama. Said küll. Me käisime väikeste väikeste bussidega, seal on hästi-hästi eesti palju. Transport on niimoodi, et. Noh lühemad reisid on lennukiga ja aga, aga väiksemad reisinud niisugused kolme, nelja tunnised, need on väikeste bussidega, kuhu mahub sisse umbes noh, heal juhul 10 inimest, aga kuhu mahtus sisse üle 20 peale selle veel väikesed lapsed. Ja, ja nii me siis kolakad, eestlased seal selle väikse väikest kasvu hästi Ublukeste, nende kohalike ja Malagarsside vahel. Aga see oli, see oli ääretult tore kogemus, sellepärast et vot seal ma sain aru, et kui vähe on õnneks vaja sest maad, niisugust maad, mis oleks kas igasuguste maavarade poolest Ilu poolest kõige kõige poolest nii rikast maad ei ole mina enne täheldanud. Ja nii vaest rahvast ma ei ole ka näinud selle rikkuse keskel. Ja nii õnnelikku rahvast välja arvatud linnades, kus inimesel ei olnud noh, ei olnud loodust ümberringi ja ta ei, ta ei saanud enam seal seal, seal ta juba kirjas. Aga maal. Enamasti võib-olla olid inimesed selle rikkuse keskel söömata, aga nad naeratasid. No mis siis eestlased valesti teevad, Ines, miks eestlased ei naerata ja ja pole ju see viletsus meil praegu sugugi nii suur, sa ise jõudsid juba palju viletsamatel aegadest rääkida sinu elus konkreetselt, et et, et miks, miks me siis erisena. Ei no kust mina seda tean, miks me viriseme? Sellepärast et oleme ahneks läinud lihtsalt. Aga võib-olla inimese loomus ongi niuke viriseda, ma tea, eestlase loomuses võib-olla on sisse kodeeritud meile spiriks, et kui ma nägin Narva-Jõesuu värve, Jeesust edasi. Mul õnnestus stagna ajal sinna, siis oli nagu avatud veel see jõest. See jõgi tähendab, mis Narva-Jõesuu ja Venemaa vahel sellist jõest nagu edasi sõita, kus olid jõel olid niuksed, kõrged liivakaldad olid. Ja liivakallast seal oli hästi palju niisuguseid auke unkasid millest hoidsid siis need kaldapääsukesed, elasid nendes hulkades ja hoidsid kinni nendest hulkadest iga igaüks oma pesa juures ma mõtlesin, et see on nii. Nii tüüpiline eestlase kuidagi, et et igaüks hoiab oma oma kodu, oma Uncat, et pääsuke on tõesti Eesti rahvuslind peaaegu. Aga mis sellest reisist peale nende õnnelike pärismaalaste sulle veel meelde jäi? See jäigi meelde, et. Maalin hiilgavalt, et nii, nii meeletult kaunis maas. Jälle eemurid, see on minu juba lapsepõlvest saati. Kui ma esimest korda nägin Leemori pilti, siis ma mõtlesin küll, see võib ikka imeloom olla. Sest ma küsin, kas need on need, kes tagajalgade peal istuvad, käpakesed on niimoodi jah. Kellel on mõnedel neid viite sorti või kuute sorti ja mõnedel nendest on niisugused triibulised, sured, sabad. Nagu väikesed, niisugused nahku oleks ahvid, aga tegelikult nad ei ole ohvid vist. Ja vaata siis, kuidas elu teeb, vaatad lapsepõlves Leemori pilti ja sul ei ole mitte kõige vähematki lootust? Ei absoluutselt mitte mingit lootust ja siis oled sa ühel päeval kolm punkti nii vana ja sa sa näedki neid samu loomi, kellest sa võib-olla kunagi mõtlesid ja unistasid. Nii, aga ma, tegelikult kui me rääkisime ennem sinu, sinu lapsepõlvest ja sellest, kuidas sa kasvasid, ütle, kas see, et sa läksid teatrikooli ei olnud siiski natukene. Niisugune ootamatu valik vä? No minu meelest enamus tüdrukuid unistab sellest, et et saada näitlejaks v esinejaks või ja enamuse enamus ei vii seda täide seda unistust. No mul lihtsalt juhtus, et, et ma lõpetasin kultuuralistuste kooli ja Tallinnas, jaa. Jaa. Ja siis ma sain eksamitele ja ja sain, aga see oli kogemata kombel niuke sissesaamine, sest enne seda Molingultuurentsite koolist olnud Jõgeval praktikal. Veel mängisin munatari rolli, kuna üks näitleja minust palju vanem, noh ma olin 17 siis ja minust hästi-hästi vanem inimene, palju vanem inimene oli mänginud seda vigurite gravi hallide paiguri kraavi hallides seda munamari, seda vanatüdrukut. Ja ta oli haigestunud ja siis seal oli fantastiline. Kooperatiivi juhataja oli näiteringi juht, vot see oli niisugune. Niuke. Penominaalne lihtsalt tema tegi lihtsalt teatrit iseenda tarkusest, enese tarkusest ja väga-väga õigesti tegi, ühesõnaga ta, tal oli hean, juh. See, kuidas ta juhatas seda, neid ringi, see oli, see oli võrratu. Ja siis mul avanes võimalus seal seda munamari tolli mängida. Vabas õhus, nad tegid etendusi. Ja seda ma esitasin siis ka sisse astudes sinna. Ma usun, et sellepärast ma saingi, ega ma muidu luuletuste lugema Mises ei oleks eriti nagu sest konkurss oli päris kõva. Kas vanaema oli siis elus? Ja vanaema suri, kui ma olin esimesel kursusel. Mis tema sinu valiku kohta ütles, äras ei tema, ei seda. Temal oli see päris. No ühesõnaga, Mei Meie arutlenud selle üle et suur inimene ja ma olin ikka nii niukse enesekehtesta, sel ajal ikka vägev õppisite lavakunstikooli esimeses lennus, jah, ja Voldemar Panso oli teie kursuse juhendaja ja tähendab ta. Kuna ta oli hea kirjanik ja sõnaseadja, siis ta oskas nagu õigete sõnadega viia õpilased nii kaugele, et, et nad vastava vastavas näidendis nagu käivituksid ja paneksid selle niukse filosoofilise poole tööle hakkaksid tegutsema, seda igaüks ei oska. Tähendab, igaühel ei ole niisugust laadi, käib väga vähestel, on niisugune niisugune laad, niuke käivitamise vahend nagu temal ja tema valitud oli arvatavasti ka kõik need teised õppejõud. Ta valis sinna kalmeti Leo kalmeti, kellel oli väga suur praktika juba teatris talilavastanud, hästi palju siis valis sinna Helmi Tohvelmani kes oli ühesõnaga meil liikumise juht ja õpetaja kes oli väga-väga niisugune Ta nagu sobis oma mõtlemise poolest Pansole Pansole, kui imetles seda helmid, sellepärast et Ta andis ka nagu liikumisele ja liigutustele oma mingisuguse niisuguse missiooni või või. Niisuguse alge ja ilmi oli ka niimoodi, et et mina olin tal üks natukene kõige kobamaid õpilasi üldse esimesel kursusel. Sest Ma olin küll nagu võib-olla mul võhma oli, aga mul puudus nagu liigutuste pehmus ja ja elegants ja, ja ei tõusnud see jalg maast lahti kõrgele, kui oleks pidanud. Aga kellel tõusis, kes siis? No kõikidel ülejäänutel tõus, ainult sina, Ines, vajalike eri, ma olin jaga. Aga mulle meeldis see, kuidas Tohvelmann? Ma ei tea, kas ta pani hambad kokku ja kuidas ta kannatab selle pärast. Nihuke vilets õpilane olin, aga igal juhul. Tohvelmani andis mulle mõnikord ta vist arvestades sellega, et ma olen noh nagu. Et vanal on mind kasvatanud ja hoidnud, et võib-olla mul ei ole raha või. Mõnikord andis Barblaja mulle, et ma endal süüa ostaks. Ühesõnaga, ta hoolitses mu eest. Tõesti, samal ajal väga-väga nõudlik. Kas see lavakooliaeg oli helge aeg sinu elus? Panso oli selle tõstnud niivõrd helge, kindlasti tähendab aga, aga mismoodi Helge tähendab, me tahtsime tohutult natukenegi olla Panso mõtlemise tasandil kui seda niimoodi peenelt sigadel ütelda. Et olla nagu temaga mitte võrdsed, vaid et ta nagu arvestaks meiega. Aga sinna jõudmine oli nii tohutult raske töö. Et see tekitas meeletut alaväärsus kompleksi, et et ma ei, ma ei jõua kunagi sinnamaani, kus tema on tema mõtete kõrgusenegi, ma, ma ei küüni temani. Ma ei suuda ennast temale niisuguseks arusaadavaks teha lava peal. Ja et noh, ühesõnaga see kohutav alaväärsustunne, see, see ikka kasvas seal meeletute kõrgusteni. No ja, ja siis, kui hakkasime juba Kuskil esimese kursuse lõpul oli oht täitsa, et, et mind ikka visatakse välja. Ma olin igatpidi kõikides tüüdides ja kõikides olin ma niisugune ei kuju. Aga aga kui me hakkasime juba sõnadega natuke neid töid tegema, siis me siis siis ma suutsin nagu ennast kehtestada niimoodi, et ma jäin kooli sisse. Kui sa heitlesid seal lavakoolis ja võib-olla sul olid ka sisemised, sellised kõhklused, et kas sa oled õiges kohas millest sa veel mõtlesid mingist erialast või mingist mingist muust elukutsest, mille sa võiksid omandada, no inimesel on ju mingit plaan B ka, kui plana ei tööta? Praegu võib-olla on. Aga siis ei osanud midagi, see oli, siis ei osanud millestki mõelda, ka midagi unistada. Sest ma olin lõpetanud kultuuraniste koolis, see tähendas, et me olime nagu kuid turnikud, et kultuurimajade kultuurimajades töötab niisugune personal selleks oli meid ette valmistanud ja natukene oli õppinud. Olime õppinud nagu kas tantsuringijuhendajaks või näiteringijuhendajaks. Mina sellepärast kultuuriliste kooli läksingi, et seal Neiti juhtimine nõnda öelda õpetati näiteringi juhatama. Meil oli Ellen Alaküla, oli meie õpetaja. Seal tegime lõputööna. Lavastasime oma sõbrannaga koos Tom Sawyeri. Ühesõnaga võib-olla oleks siis läinud kuskile kultuurimajja? Sa andsid mulle nüüd ise niisuguse otsa kätte, ütlesid, et praegu võib-olla oleks, kui see praegu aastal 2009 peaksid ülikooli astuma siis mida sa tahaksid õppida? Aga see, see on siis, kui mul oleks natuke rohkem niiskust eeldusi, eeldusi selleks, aga nendes eeldustest, mis on astroloogias vajalikud nende nende puuduses. Ma olen täitsa veendunud. Sa oled tegelenud selliste tähekaartidega ja ja ei tähendab noh, nii, aga see huvid turu turu horoskoopide tasandil ahvaka, aga muidugi huvitab see Ma olen kohanud mõningaid mõningaid ekstrassent, see nõnda öelda, kes, kelle, kelle tegevus on mind. Imetlema pannud? Aga ja me oleme hästi palju imestanud selle üle, et et mõnedel inimestel on niisuguseid erilisi võimeid antud tajuda enda ümbrust hoopis teistmoodi. Kas see tähendab seda, et kui sul näiteks on tervisega probleem et siis tuleb kõne alla see, et sa näiteks ei lähe arsti juurde, vaid vaid helistad või läheb mõne vastuvõtule? Nii peenelt see välja nüüd enam ei kuku. Saagim abistas üks ekstrazenskumu poiss, poeg oli haige. Ja see, kui ma nägin, kuidas ta telefoni teel mina võtsin toru ja helistasin koju oma pojale ja läbi minu ravis mu poja terveks telefoni teel seisma. Siis ma jäin sellesse uskuma ka praegu. Praegu ei, puuduvad niisugused kontaktid, aga olen rahvaravimites, olen väga rahvaravimite ja rahvameditsiini suur austaja. No legend räägib ja ise olen ka näinud, et sa käid põhilise osa elust paljajalu, kui võimalik, kodusse lavale minema hilise sügiseni ja mõnikord jooksen, kui kellelgi on vaja midagi järgi hüüda või sealt jooksen palja jalu lume peale ka. Ega see midagi ei teemale? Selle tõttu arvatavasti see ongi minu tervise saladus. Sest jalatalla all on enamust meid. Närvirakke või punkte, punkte ja kõige mõnusam on paljajalu käia kindlasti. Hiiumaal. Oh jah, seda olen ma teinud ka, aga Hiiumaal praegu jäänud nii. Nii, nii vait, vaikseks on Hiiumaa mõtte jäänud sellepärast et Hiiumaal Hiiumaal tulid mõningad probleemid sellega, et no nii, nendest ma tahaks praegu rääkida. Seal metsa ta ka ei ole, mett, anneri, oma päike. Kuidas elad, kallid pikad, haisvad adruvallveed ämm, klikute, kuu, sall, teed. Kuidas elate, kallid pikad, haisvad adruvallid kivi, ai ja ju teehall. Söögi on kol, las lehtede kuu. Torm on eri hilisel tuge. Seal saab ta ka. Ei ole, on meri oma, vaid udu. Kuidas elad, kallid pikad, haisvad adru balti meresool on, sest toll? Milline vanaema, sa oled? Kogu aeg muretsen. Murelik. Liiga palju, muretsen, liiga palju pabistan. Aga mul puudub niisugune enesekindlus. Ilmselt ma ei usu oma elutarkuses. Ja sellepärast nagu muretsen üle. Aga muretsemine ja murelikkus minu meelest see käib näitleja ameti juurde. Sellepärast et kogu aeg mõtled nagu sellele seoses meie tööga. Et miks ma seda rulli teen, mis ma selles rollis, mis selles rollis on positiivsed, minu jaoks mitte mitte nende sõnadega. Kuule, aga mis selles rollis on minu jaoks niisugust. Niisugust pinget pakkuvat, missugune on niisugune ebameeldiv noh, niuke värv selle juures ja no ma ei tea. See näitleja elukutse lihtsalt paneb sind hästi palju kaaluma ja mõtlema ja analüüsima, ajas. Igaüks teeb seda omal kombel ja nii nagu tal on see aastate jooksul välja kujunenud. Õnnelikud on need inimesed, kellel kui on loomus, selline muretseja, kelle elus on tasakaal selle näol, et tema elukaaslane on rahulik ja, ja mitte väga muretsev. Kas sul on selles mõttes vedanud? No mul on selles suhtes ja väga vedanud, ma ütleksin, et see on minu üks kõige kõige suuremaid vedamisi, et. Et mul on niisugune tasakaalukas inimene kõrvale sattunud Madagaskaril käisime ess enne seda, mu poeg ikka mulle tuletas kogu aeg meelde, et et kui meil see reis tuleb nüüd ette, et tee natukene ikka kõnnija käia juukse ja jalutaja. Ja ikka ma püüdsin seda kuidagi nagu edasi edasi lükata, niikaua kuni kuni reisi reisiaeg tuli kätte ja siis ma olin selle kõndimisega nagu vähe tegelenud ja. Ja siis seal olin ma lihtsalt kõigepealt niisuguste olukordade ees, et, et mul tuli hakata kõndima. Edasi ja siis jälle paar-kolm kilomeetrit tagasi ja ja mitte mööda sirget teed. Džungliteed. Kaarel siin selga ei jaksa, ei võta enam, ei tema ei jaksa mind selga võtta, võib tema lihtsalt. Käis kõik selle tee ära ja siis tuli tagasi, mina olin jäänud kuskile niimoodi seisma ja siis ta võttis mind nõnda öelda nagu käekõrvale ja nii me sammusime siis selle tee uuesti läbi tema poolt uuesti, tema käis mitu korda selle tee läbi, siis käisin jälle. Ja tema sisendas mulle, et tuleb lihtsalt minna ja käia ja astuda ja sammuda ja ja nii ma lõppude lõpuks ma ikka enamasti virisesin ja ma olin üks üks niisugune. Niisugune negatiivne negatiivsust või. Kuidas öeldakse pipra odratera selle teiste, kuidas öeldakse pipratera tordi sees või, või midagi sellist, no kõik saavad aru, mida sa mõtled? Aga lõpuks, ma, ma jäin iseendaga rahule, et ma lõppude lõpuks ikkagi hakkasin liikuma esimest korda, mul ei jää midagi muud üle, et millegagi sa oled imes enda juures ka rahu, seda küll. Te, kas teised minuga rahule ei, ma ei tea, aga aga mina jäin siis endaga rahule ja ega lõppude lõpuks tegin selle ikkagi ära. Aga ütlema praegu kuulasin seda, kuidas Kaarel läks kontrollis nagu raja üle ja siis tuli sulle järgi ja viisin käesoleval, kas me võime selle, sinu või teie ühise elu peale ka kuidagi edasi kanda selle mudeli, et kas ta, kas, kas, kas teie elu on ka niimoodi olnud, et ta on siin natuke nagu käekõrval? Ei no võib-olla on olnud, aga ega ma ei tunnista seda. Ei, ta on täitsa niisugune inimene nagu nagu üks mees olema peab, selles mõttes, et minu meelest naised vastutavad niikuinii, nii, kui lapsed sünnivad või, või nendel on see vastutustunne nagu antud päise naise loovusesse sisse. Aga nii palju kui ma tänapäeval neid mehi vaadanud olen ja, ja jälginud, siis väga vähestel liinimeestel on nagu see vastutustunne omane. Ühesõnaga, ta on ta võib-olla ja olemas, aga ta on nagu teisejärguline. Aga temal on see küll väga. Ma ei olnud ju teatriga seotud üldse mitte? Ei, ta on soojusenergeetik. Ja teil on kaks toredat last ja sul on kaks toredat lapselast. Jah, jah, täpselt niimoodi, sa oled ju rikas inimene ega vaiku, olgugi et ma oleksin vaene või nii edasi. Kas on jäänud niisugune mulje või? Tõesti jah. On jäänud niisugune mulje, et ma kurdaksin, et on jäänud niisugune mulje, nagu sa tegelikult oleks nagu. Noh, et oleks põhjust nagu kurvastada, kuigi tegelikult sul on põhjust olla tohutult õnnelik. Aga võib-olla sulle lihtsalt omane sellise mulje jätmine vingumine omane ja võib-olla tõesti? See on tõesti õige. Tegelikult aga oled sa näinud niisugust inimest, kes kogu aeg kiidab ma. Et, et jumal tänatud, et ja tal on nii ilus elu, et tal on nii hästi vedanud ja ja nii hea on kogu aeg, iga päev ütleb seda, mõnda olen, aga need ei mõju ka eriti usaldusväärselt, need pigem mulle meeldivad sellised, kes natukene vinguvad ka. Ei, ma ei vingupingu, aga oma meelest ma ei vingu, aga võib-olla ma jätan teistele tõlki nihukese mulje. Tegelikult ma olen täitsa rahul sellega. Ma ei tea, aga jah, aga ehk on see selline on, kes endaga väga rahul on, enesekriitilisus ikkagi näitleja elus edasiviiv jõud ka? Võib-olla küll jah, võib olla küll. Aitäh sulle, Ines, et sa nõustusid pärast pikki kõhklusi ikkagi rahvaga kuulajatega oma mõtteid jagama. Ma tahan sulle soovida ilusat ilusat suve ja ma usun, et kõigi teatrites armastavate Eestimaa inimeste poolt julgen soovida ka tagantjärele ilusat sünnipäeva. Täna on väga kõigile kuulajatele siinkohal ilusat laulupiduõhtul, loodetavasti annab ilmataat armu. Oh ja kõik peolised jäävad kuivaks. Elagu laulupidu. Ilus Eestimaa suvi, aitäh kuulamast.