Päevade külaline on Vanemuise näitleja kais Adlas, te olete töötanud Vanemuises aastast 1965? Olete te tänaseni? Jah, nii et tõesti on Vanemuine võib öelda teie kodu, ma arvan, et lapsepõlvest saadik, kas teise tahtsite näitlejaks saada, väga ujumas ikka tahtsin? Ma ei osanud ette kujutada üldse, ma ei teadnud ju, mismoodi Elumbusal käib, heitmist tehakse mujal, kuna isa ja ema mõlemad olid teatris kais Adlas on näit. Näitlejate ja lavastajate teatritegelaste tütar. Täna räägime ka kais Adlase isast Kaarel erdist pisut, sest et augustikuus täitus Kaarel Irdi sünnist 100 aastat. Sel puhul ilmus ka üks raamat ja Vanemuise teatris avati näit. Tus. Kaarel Ird oli legend juba oma elu seal, aga eks ka tema teatritee sai alguse lapsepõlvest, kui palju ta teiega kodus oma lapsepõlvest rääkis? Jutu sees vahel aga noh, mitte eriti palju. Lihtsalt teadsime, et Riias sündinud ja palju. Ega tema lapsepõlve väga kerge ei olnud, ta pidi ikka ise kõvasti tööd tegema, naeratas ema ju kuueaastaselt. Isa kadus ka kusagil väga õrnas eas. Kas ta sellest rääkis, kuidas tema teatrihuvi alguse sai? Ta elas Riias lapsena ja seal Riias on ju väga tugevad teatritrupid ja ma sain aru, et ta isa oli ka väga sihuke, kuigi maaler, aga kunstihuviline ja teatrihuviline ja lapsendada käis Kilingi-Nõmme koolis, siis kuulus Partsi kool. Aga siis ta õppis siin Tartu teatrikunstistuudios, mille tegid Tartu intelligendid vastukaaluks Vanemuise tolleaegsele opereti lembusele. Et taheti nagu kasvatada siukseid tõsisema repertuaari jaoks. Näitlejaid. Kohtasin teie emaga, Epp Kaidu ka juba varem, olgugi et ja nad olid ikka juba, nad käisid tegelikult ühes koolis, aga neil oli suur vanusevahe ja seal Kilingi-Nõmmel, aga mingites näiteringides nad juba koos mängisid ja, ja tulid koos ka siia stuudiosse. Siinad õppisid ikkagi näitlejaks ja olgugi et isal visati lõpuks stuudiost välja ja üks põhjus oli nagu protokollidest selgub, oma sõnadel tulnud sinna direktoriks õppima. Koguni. Te kasvasite jah, teatritegelaste perekonnas, kas teater oli ikka väga palju kodus kaasas, kui me olime siukest eelkooliealised ja väiksemad sisse ka, nagu ma ei mäleta, et siis me oleksime nagu juures olnud, kui teatrijuttu aeti nagu rääkisid omavahel neid, neid jutte, aga siis, kui juba mina läksin stuudiosse Vanemuise stuudiosse, siis hakkasime ikka teatriasju arutama, olevat teie isa öelnud, et jumal tänatud, tütred ei taha kumbki näitlemist õppida, aga kuidas teil see tahtmine tuli või oli lapsest peale selge, et muud ei, ei, ma ikka mõtlesin, mul oli nagu ma tahtsin nagu teatrikunstnikuks saada. Joonistasin uhkeid paberinukke ja uhkeid kleite, selga ja kinno, väikseid niukse, makette lavasid, pisikesi lavakunstikateedrisse ei mõelnud minna, aga sel ajal oli lavakunstikateedris teine lavakunstikateedri teine lend. Hakka siis samal ajal, kui meie Vanemuisel oli oma stuudio. Sel ajal oli ka draamateatril oma stuudiana ja kusagil olid seal Pärnus ja ka Tomas stuudio kooli ajal juba tegutsesid teatriringides näiteringides väga väikse lapsena, kui me Pärnus elasime, kui see oli nagu Pärnusse välja saadetud, siis me Pärnus olin nukunäitering, kooliajal mitte. See käis keskkooli ajal see stuudio sinna võeti hästi palju inimesi algselt sisse. Et nad, see ei olnud eesmärk ainult kasvatada näitlejaid, vaid, et ei oleks nagu inimesi, kes oskavad teatrit näha, võeti vastu ilma eksamiteta kõik tudengid, siis võeti mõned keskkooli õpilased ja siis olid Nix tööl käisid. Mida isa jama ütlesid, kui te läksite sinna ise tead, mis teed, aga ometi isa oli otseselt seotud ka selle stuudioga, ta õpetas seal ja see on suhteliselt keeruline olukord, sellega harjub väga ruttu. Oral noh, ta ju käratas, eks ole, et kes ei oska ja katta stuudio laste peale eriti kärajad. Ei, ta ikka kärades keegi küll, aga ega ta neid noori lapsi väga hirmutanud, ausalt öeldes rohkem teatri peal tegelikkust. Aga pärast keskkooli teil ei olnud mõtet kusagile mujale proovida, läks kuidagi sujuvalt üle, ma ei tea isegi, tegin siia Tartu kunstikoolieksamid pärast vaat siis oli kaheksanda klassi ja siis oli kaheksa ja siis oli, sain isegi sisse saanud teatridekoratsioonimaali vist dekoratsiooni kohadelt kinni, aga ma ei mäleta, ma millegipärast mõtlesin, et ma lähen. Ja teatristuudiosse oli loogiline jätk, et töö oli kohe Vanemuises. No kõige kuulsam mees oli veel Hermaküla, Evald Hermaküla oli meil siis oli Evald Aavik Raine loo, no nii palju meie Raivoga, kes nagu niuksed, tuntumad nimed, aga seal oli veel, kes alguses nagu noorest peast mängisid, aga nagu hiljem kadusid ära. Vanemuine tükk aega ei võtnud ju ka, nagu öeldakse Panso kooli esimesest lennust olid siin inimesed, aga kuidagi neil ei õnnestunud, omavaheline klapp siis tükk aega ei võetud. Kuni tulid siis Tooming, Tepandi, Liis, Bender, no ja siis juba Aivar Tommingas siis järjeti hakati võtma. Jah, paralleeldistan, räägiti legende juba tema eluajal ja siiamaani on sellise vastuolu, et noh, vana hirmus, eks ole, noh, seal juba äraleierdatud legend, muuseas tähendab ema on rääkinud, et hakati vana hirmsaks kutsuma enne kolmekümnendat eluaastat. Aga mis see põhjus oli? No ja siis oli juba selline jõuline ja kõva sõnaga, kui ujuja reisi on küll enda kohta öelnud, et eks ta ikaks huligaan ois tema ise oman oma stuudioaegade ja nende kohta, et pärast ikka pätt olin. Aga kuidas ta kodus oli, kelle sõna see kõige otsustavam oli? Majapidamisasjus Ma ikka ta ei sekkunud. Aga laste haridust ja kus kooli panna eaka koosist, seda ma mäletan, et mingisugune arutelu oli, kas panna, siis olid veel, kui mina kooli läksin, tüdrukute poiste koolide eraldi. Sihukest arutelu ma mäletan, et kas nüüd panna segakooli või panna tüdrukute kooli ja siis otsustati, et ikas segamini koos õega mõlemad õppisite ikkagi teatrit, seda ei olnud kodus, et ärge õppige seda, et noh, see ei ole ja võib olla, mõtlesid niimoodi, aga nad ei nagu ei sekkunud. Ei sekkunud jah, et igaüks peab ikka ise ise või nagu isa sageli ütles, et iga titt peab ise oma mähkmed täis tegema, Vanemuine ja Irgia eriti Vanemuine siis oli nagu võrdusmärk aastakümneid, seda võib päris kindlasti öelda. Ja siin tuligi siis Irdi see fenomen, et ühelt poolt jah, täiesti selline vana hirmus ja hõlmav ja riidleb ja, ja oli ta ka parteitegelane. Teisest küljest kõik teatriuuendused, mis Eestis olid, said alguse Vanemuise, sest see on selline hästi omapärane vastuolu. Ise ju nende juures nende teatriuuenduste juures Hermaküla, Tooming, kas seal oli kohe nagu midagi teistmoodi või ikka oli, see oli nagu hoopis teine, teine teatelt. Ma mäletan, kui ma nägin toominga esimest lavastust, mis ta vanemus tegi Kitzbergi enne kukke ja koitu, siis kui esimene matš lõppes, siis Palõdis siin üle kere niimodi saalis. No ta oli hoopis midagi muud ja kõik see sõnum, mis sealt tuli. Aga mis te arvate, kuidas ird laskis niimoodi teha, siis ta oli ju vana traditsiooni austaja ja siis oli kõik ju väga suure kontrolli all. Nõukogude autorite tükid ja mis olid kohustuslikud, on Tooming Hermaküla vastu, kui nad algasid, oli ka ju väga suur kampaania. Et meil oli kunagi selline, tähendab praegugi vene teatrikriitik Boris tuh Tallinnas seda tegi hästi mahategevalt tsikli toominga sele Kitzbergi kohta ja kirjutas, et kõige hullem tehti, talupojad olid pandud jaapani kimanodesse leetritesse, multikuued olid meestel seljas ja ird laskis teha noortel meestel ta tundis ära, kes on andekad ja mis anti, võttis vastu ja võitles nende eest. On nüüd siis mingi vahe, kui sind sinu isa või ema juhendab? No ega selle, see proovi ajal, see ei oma mingit tähtsust, tegelikult isal oli küll vahest niisugune niisugune jooned, et hakkas vahetama demonstreerima, et ma võin olla tütrega veel kurjem, kui teistega ei tekita seda. No ikka andsite ja kõike juurte kodus pärast klaarisite või ei klaarinud ei ta, kui ta kodus rääkis, ta püüdis ka rahulikult selgeks teha, milles viga on lavaproovi ajal aega igal ka pikalt rääkida. Miks teie esimene tükk oli, oligi isa tükis? Tähendab, meil olid muidugi need stuudio lõpuetendus, et need olid nagu iso tehtud, aga siis päris teatris pidin asendama mingist tükist näitlejanna tõesti kiiresti. Tol ajal sõideti niisugustel mitmenädalaste ringreisidele ja oli vaja kellegi aseme sisse õppida ja see oli vist sutsu paunvere või midagi. Hea kriitika osaliseks sai teie roll näidendis mee maik. See oli hästi tuntud ja väga, ta oli algul tuntum võib-olla sellepärast, et ta oli algselt telelavastus Kaidu lavastatud ja siis noh, nagu kõik ütlesid, et õnnestus, et toome teatris ka välja, aga muidugi, ega teatris enam ei tulnud publikut ilmselt ära. Olen näinud jah, kellega teil teatis, lavastajatest on meeldinud kõige rohkem töötada mu lemmiklavastaja Mati Unt, sellega ma viimasel ajal palju koos töötasin. Kas teil seda mõtet pole kunagi olnud, et et Vanemuise eest ära minna mõnda teise teatrisse tulite, olite praktiliselt Eesti sündimisest saadik seotud selle teatriga. Molid ära üks memmel, kaks aastat või umbes niimoodi siis kui oli see kehv aeg teatris, kus ei olnud nagu teatritel üldse raha kellelgi kuskil ei olnud midagi mingit raha ja siis olid väga suured koosseisude koondamised ja kellel ei olnud nagu siis niisugused hästi paljud repertuaari momendil peale need koondati ära siis ma tegin nagu Pärnus Pärnus roll on väga head mälestused, vana, see oli selline sunnitud käik, aga ise seda mõtet, et nüüd läheks, läheks mingisse mujale teatrisse. Korra mul ikka sihuke mõte tekkis, ma mäletan, ma rääkisin, et läheks õige, noh, niimoodi oleks täitsa iseseisev ja rääkisin isegi Ugala peanäitesatsiga, dolla sats oli nõus võtma kaudselt. Tulge siis mõlemad Raivo Adlase ka koos. Rajoy ütles, et tema ei taha. Siis sinna see jäigi, aga osi teistes teatrites olete teinud viimasel ajal Rakveres Mati Unt lavastas suveetenduse suvekool, sellest on väga head mälestused sellest tööst. Need areti praegu Vanemuises staažikamad, näitlejaid, kas aastate jooksul on midagi muutunud? Muidugi, teater muutub kogu aeg, iga generatsiooniga nagu midagi, praegu on ta ikka hoopis teine teater, kui ta oli siis kui me alustasime. Noh, vanasti oli teater nagu kuidagi patriarhaalne või oli teatrijuht, kes oli nagu isa ja noh, niisugune kodune oli kõik praegu rohkem sihuke konveier või asutus. Mis teile endale, teatrist kõige sügavamas mulje on jätnud, milline etendus, kus te ise ei ole mänginud ega näitlejaid väga palju teiste tükke vaadata ei saa. Kõige teatrisääst, mis ma rääkisin, Se toominga, esimene lavastus üldse, kõik need tööd on ka lavastused. Hermaküla asjad siis on mulle mäletan, et omal ajal jättis suure mulje Draamateatri tooli tund, Jaan Krossi oma, mida mängis Heino mandri, minu arust oli seal üks vapustavalt hea etendus. Paljale nejad näinud. Olete ise pärit teatriperes on ema ja isa oli teatriinimesed. Te olete näitleja, teie abikaasa, näitleja, kas teie poeg ka tegeleb näitlemisega? Ei tegele näitlemisega, ta õpib Viljandis teatri valguskunstniku ikkagi teatriga seotud, hea, aga tütar sellest on ämmaemad täis. Seal olid ka nagu mängis, kui oli vaja mõnes lavastuses last, on mänginud kaasaga, poeg oli väga kategooriline, sei lavale, mitte miski hinna eest, kui siis lavameheks. Kui paljude kodus teatri asja arutate abikaasaga ikka arutame? Jah, Meil on praegu pooleli Shakespeare'i Richard, kolmanda proovid inglise lavastaja Inglismaalt ja selle tüki proovid on praegu. Soovin teile jõudu siis edaspidiseks. Tantsi haigeks, aitäh teile.