Saatesarja naisheliloojaid läbi sajandite neljandas saates tutvume eesti naisheliloojatega. Nii nagu Lääne-Euroopas, USA-s või Aasias, nii ka Eestis on naiste ja nende loominguga seonduv üha enam kõne all. Eestis kasvõi sellepärast, et ainuüksi viimase 10 aasta jooksul on meil professionaalsesse muusikasse juurde tulnud neli viis heliloojat. Neist Mari Vihmand ja Helena Tulve. Eensaar on juba ilma teinud ka rahvusvahelises ulatuses. Võrdluseks fakt, et kogu nõukogude perioodi 50 aasta jooksul oli Eestis vaid neli aktiivset naisheliloojat. Naiste aktiivsem tuleks heliloomingusse kogu maailmas on otseselt seotud naisliikumise teise lainega mis algas 70. aastal, mil naised otsustasid ise kätte võtta oma muusika saatuse ning ka selle muusika uurimise. Loodi koguni spetsiaalseid uurimiskeskuseid, näiteks Saksamaal Heidelbergi keskus. Sellest tuli muide juttu eelmises saates. Naisele loed, kui loojad on sellest ajast alates saanud nii erialases, kirjanduses kui ajakirjanduses eraldi teemaks paljudes riikides. On olnud ja on naisheliloojaid väga väljapaistvatele kohtadele oma maa muusikaelus. Nimetagem siin kas või crashina patseedsid poolas. Ivana lauduvad Tšehhis Sophia Kubaid uulinat Venemaal, Rutzefinid Saksamaal Nadja pole, on see, et Prantsusmaal emi piitši USA Kaia Saaria halt soomes. Ester Mägite vihma mari vihmandit Eestis. Andmed naisheliloojast Eestis on pärit alles 19.-st sajandist ja neist põhjalikumalt Ellažultsada Jeskist baltisakslasest Estofiili Georg Julius von Schultz Bertrami tütrest. Kuigi Ella Schultz Ada jäski polegi Eestis kõige palju viibinud, ta käis siin suveti, tormas oma vanaema mõisas Fredentalis. Ometi võib teda julgelt lugeda esimeseks eesti professionaalseks naisheliloojaks just temalt tiheda seotuse tõttu Eestiga. Oma isa ja luuletaja Mihkel Veske innustusel hakkas Ella huvituma eesti rahvaviisidest. Ta käis neid koguni ise üles kirjutamas ja kokku on säilinud 27 rahvalaulu. Need on pärit tormast Kadrinast paistust. Osa neist rahvaviisidest seadis Ella kunst lauludeks klaveri. Ühel neist tuntumad on vabadiku laul orja lapse hällilaul kallis mari, kuulama neid esimese näitena kolme laulu tsüklist 24 prelüüdi kaal häälele ja klaverile. Neid esitab Tiiu leevalt ansambel kaamerata, Tallinn. Vaadates ka määrata, Tallinnale on teinud Heiki Mätlik. Ja nende laulude pealkirjad on küsimus. Fraagen ploomipuutuultes emm winde, Leena laul, tas Troimende liid. Nii kõlasid kolm prelüüdi tsüklist preliidid ja need laulud olid küsimus ploomipuu tuules. Jelena laule esitasid Tiiule evalt ansambel Kremerata, Tallinn. Ellažultsada Jevski sündis 1846 Peterburis õppis sealsamas klaverit tuntud pianisti Adolf Hansulti juures heliloomingut Anton Rubensteini, Nikolai Zaremba klassis. Ta saavutas kiiresti klaver solistina imelapsena edu nii Venemaal kui mitmes Lääne-Euroopa riigis. Ja olles suurepärane suhtleja, erakordselt kaunis naine, võlu selle oma olekuga. Paljusid välisreisidel oli ta ümbritsetud alati suure tähelepanuga. Toimusid kohtumised ja Muxitseerimised selliste suurustega koos nagu Sharon ferenduslist, Hector Berleos, China Rossini. Kõik see räägib ise enda eest. Ella selleaegne päevik on täis muljeid koos olemistest maailmamuusikutega. Ella esimesed helitööd pärinevad 1870.-test, sest need olid seotud vene õigeusu kirikuga. Tolleaegne kirikukooride patroon vürst Vladimir Odo Jevski juhendas ellad kirikumuusika kirjutamisel ning tema soovitas kellal kasutada kunstnikunimena mehe nime kada Jevski. Taolise nimemuutuse tingis vastuolu, et Ella kui protestant ja veel pealegi naisterahvas kirjutab muusikat ortodoksi kirikule seda loeti enna kuulmatuks. Kellalooming oli sel perioodil väga mitmekesine klaveripalad erinevate rahvaste rahvalaulude töötlused jõulukanud, vaat needsamad 24 prelüüdi häälele ja klaverile, millest kolme osa kuulsime. Operid, Salomon, niidab Ojari, tütar ning vabaduse koidukuma. Muide, viimane ooper oli plaanis lavastada Maria teatris Peterburis, kuid see on suur, keelas selle ära. Ella Taevski loomingu tipuks loetakse klarnetisonaati alapealkirjaga Assa Maarten EK. Kölnis trükitud noodi eessõnas selgitab autor põhjalikult vanakreeka muusikasidemeid. Just hilisemate pohhide muusikaga. Kuulame praegu eestima hällilaulu mille esitavad Jaanikalentsius flöödil Urmas Ulf viiulil Heiki Mertlik kitarril. Ja see salvestus on pärit Tallinna raekojast. 23.-st märtsist 1998 kui toimusid Tallinnas baltisaksa muusikapäevad ja korraldajaks on teatri- ja muusikamuuseum. Nii kõlas sellada Jeski persses estonian ehk eestima hällilaul esitajateks Jaanikalentsius Urmas Vulpia, Heiki märklik. See seade on kaaperit heki Mätlikult. Teatavasti oli Peterburis juba 19. sajandi teisel poolel terve Eesti ühiskond oma kultuuri tippudega seal elas üle 40000 eestlase. Peterburi eestlastest olid hellal lähedased suhted tsaari õukonnakunstniku, Johann Köler, iga Johann Köler maaliski ellast väga kauni portree. Köleri ja Ella armastusest on värvikalt ja fantaasiaküllased kired kirjutanud Jaan Kross. Oma lühiromaanis, kolmandad mäed. Kross ütleb Köleri suu läbi järgmiselt. Sellel õhtul ei läinud tema minu juurest ära. Sellel õhtul algas minu äraseletamatu õnn. Äraseletamatu, sest mina olin 42 ja tema oli 22. Ja issand jumal, ta oli ju kõige kütkestavam olevus, keda ma eluilmas olemas teinud kõik tema imelapse sära, kõik tema, Pariisi ja Londoni kontsertide kullatolm oli ta tiibade küljes. Ja ta oli lihtne ja loomulik, nagu poleks tal sellest kõigest aimugi. Ega ka sellest, et kõik mehed olid temasse. Särk Kraht. Mu noorest sõbrast Jakobsonist alates tõepoolest harvaesinev ilu ja intelligentsuse ajas pea segamini ka Eesti rahvuslikul suur kujul Carl Robert Jakobsonile, kes pühendas Hellale terve hulga kirglike luuletusi, siinkohal vaid üks katke. Mis võimudega, ütle neiu liitu peatsa lüüsiiumi keelt, mis ajast tead sa, maapealsed keelitsed häppi nii veatsa nüüd oma huultega tõtt mulle tunnistama pead sa. Ja veel krossi raamatust Köleri mõtisklusi ellast. Äraseletamatu õnn, ma vaatan tema armast nägu, tema aitamisvaimustusest kumavad nägu, mul tõuseb süda õnnest kurku, jumala eest. Ja mu südames on häbitinatükk, mina kihutan Lakeeritud klassis läbi Piiteri. Kallist kallim on siin minu kõrval, ta hoiab ikka veel mu käest. Tunne nihukad õhinat ma tunnen seal õhin minu mure pärast mille tema on isenesest mureks mõtelnud, see on meie ühtekuulumise õhin tema sees ja mul on häbi. Oh kallis laps, ma tean, sinu eesti asjade vaimustus on sul sinu isalt. Seal on see pisut fantastiline. Thorne, ma ütleksin pisut napakas, anna andeks. Sinul on see tõsine ja ilus, tõsine ja ilus, otsekui sina ise ja viimse kübemeni eht kallis sinul on see praegu mäng ja, ja aga õlis, mäng pühamäng. 1882 läks Ella Itaaliasse Veneetsiasse ja elas seal 1909. aastani ning sellest ajast on üsna vähe teada. Vanakreeka muusika oli jätkuvalt tema põhihuviks kirjutisi sel teemal avaldatakse Itaalia, Prantsusmaa ja Venemaa erialastes väljaannetes. 1909 kuni 26 kuni oma surmani elas Ella Saksamaal Bonni lähedases viidi linnakeses Seegenhausi lossis. Loss kuulus Rumeenia kuningannale Elizabethile ja seda rentis Ella sõbranna, paruness Francisco fon. Loe. Paruness oli suur muusikaarmastaja ja tänu temale pääsesid mitmedki Ella teosed trip. Nad elasidki koos selles samas lossis. Sel perioodil pidas kirjavahetust kuulsa eesti lauljanna Aino Tammega. 18 aastat kestnud kirjavahetus sisaldab väärtuslikku kultuuriloolist materjali kirjelt, säiluvad teatri- ja muusikamuuseumis. Ellažultsada jäski suri 1926 sealsamas Saksamaal ja jättis maha mahuka arhiivi ja see asub teadaolev minu teadaolevatel andmetel Münchenis. Enamik Ella Sultsadeskicheli töödest on aga ette kandmata vähemalt siin Eestis ning võib öelda, et selle huvitava elukäiguga väga andeka inimese laiem teadvustamine seisab alles ees. Nüüd kuulame veel Ellažultsada Jovski loomingust õhtule laulu nahtke sang ja selle esitavad Jaanikalentsius Urmas Vulp ja heki Metlik soliston Villu Valdma. Kuulsime Ellažultsada Jevski õhtu laulu esitajaks oli Jaanika Lentsius flöödi Lurmas vult viiulile, heiti, mõtlik kitarril solistina esines Villu Valdma. See salvestus oli Kapperit 23. märtsi kontserdilt baltisaksa muusikapäevadelt Tallinnas. Esimene eestlasest naine, helilooja oli aga Miina Härma varasema nimega Miina Hermann. Tema tegevus ja looming oli oluliseks teetähiseks ärkamisel liikumises 19. sajandi lõpukümnendil. Oli oluline rahvuslikkuse hoidmise seisukohast ägedale. Venestamise ajal oli oluline ka Eesti vabariigi ajal. Härmast kujunes rahva hulgas Eesti üldlaulupidude sümbol. Teda hüüti eesti koorilaulu vanaemaks. Kui 39. aastal tähistati härma 70 viiendat sünnipäeva kuulutati see aasta Eesti lauljate liidu poolt härma-nimeliseks muusika aastaks. Tartu lähedalt taadi vallast. Kõrvekülast pärit härma puutus juba lapsepõlvest kokku tulla muusika suurkujudega nagu Johann Voldemar Jannsen, Taavi toto Virchos, Karl August Hermann, praost Philly, Keroode ja kõigi nende kaudu sai Niina päris palju enda sisse hingata. Ta elustavat rahvuslikku ja muusikalist õhkkonda. Kuid keegi poleks arvanud, et nina härmast saab professionaal Algne muusik sest eelarvamuste kohaselt peeti ebasentseks, kui naine võtab osa avalikest tegemistest veel vähem iseseisvast esinemisest. Miina Hermann oli aga nii tugev isiksus, et kõik takistuseta ületas. Ja see tahe pidi olema tõesti suur ja tugev, kuidas muidu seletada pääsemist väikesest külakoolist maailma riigi pealinna konservatooriumisse ja Peterburi konservatooriumis ta õpiski oreli erialal Kuulsa pedagoogi Luyfamiilise juures kelle juures olid õpetust saanud kuulsad eesti heliloojad, organistid Tobias, Artur Kapp, Peeter süda, Mihkel Lüdig ja mitmed teised. Alates 1894.-st aastast tegutseb Miina Härma Tartus. Ta asutab omanimelise koori rändab sellega ringi mööda maad, kirjutab väga palju koorilaule ja neist koorilauludest ongi kokku 20 mitmesugust noodiväljaannet. Nende hulgas kohtame tõelisi pärleid, nagu küll oli ilus mu õieke või siis võimas meeste laul või poeetiline Isamaa hiilgava pinnalla või tule koju, kus on kurva kodu, ei saa mitte vait olla. Pidu hakkab ja muidugi laulupidude sümboliks kujunenud Tuljak. Suurematest teostest on härmas tuntud kantaat Kalev Linda ning rahvuslik laulumäng murueide tütar. See melodraama on esimene eesti muusikaline lavateos. Miina härma tegevus on üldse parim näide, kuidas järjekindla tööga ja selgelt seatud sihtidega jõuab Eesti naine kunsti kõrgete tippudeni. Ja see on ka eeskujuks teistele. Härma. Laulude populaarsus ei ole tänapäeval kahanenud, vastupidi neid laulavad väga paljud koorid. Nad liigutavad ka tänapäevast kuulajat, sest nendes on helilooja pannud sõna otseses mõttes nii oma südame kui oma hinge. Ja kui 70. juubeli puhul 1934 Ülikool hindas Miina Härmat Ülikooli audoktori ja Tallinna konservatoorium oma auprofessori vääriliseks siis võis Miina härma öelda, et tema elutöö on vilja kandnud. Selle saate lõpetuseks kuulame kahte Miina härma koorilaulu. See on küll oli ilus mu õieke ja laulupidude sümbol Tuljak. Esimese laulu esitab filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Teisel laulu sega kor olemine ja dirigendiks Ants Sööt. See oli neljas saade sarjast naisheliloojaid läbi lähendite. Viies saade on septembrikuus ja siis kuulame muusikat ja räägime juttu Ester Mägist mari vihmandist, Lennart Ulvest liidi austerist ja võib-olla veel mõnest eesti naisheliloojast. Kohtumiseni.