Sedasi kõlab Rotterdami filmifestivali tunnusklipp, mis filmipeo iga linastuse eest seisis. Tänane saade unelmate ja argipäeva vahel ongi pühendatud Rotterdami tänavusele filmifestivalile. Mina olen Tõnu Karjatse. Rotterdam on linnana kuurort omaette juba liiklusskulptuur, kus iga sõiduk sulle teed annab. Isegi kui sa end unustad, vales kohas sõiduteele astud väljendab siin hoopis teistsugust maailma kui see, millega meil nõukogude kooliga karmil maarjamaal iga päev silmitsi seista tuleb. Politseidki nägin nädala jooksul vist ainult korra kuritegevust, aga ei kordagi. Milleks sõita Rotterdami? Mitte ainult selleks võta distants, vaadata siin toimuvat mõnda aega kõrvaltpilguga vaid pigem selleks, et paremini mõista iseennast ja teisi tundma õppida kaugeid kultuure ja teistsuguseid mõtlemisviise filmid kannavad maailmaelu ja valu omamoodi kontsentraadina. See võib väljenduda äärmiselt pikas, jaga äärmiselt lühikeses linatöös, Rotterdami festival teistest juba selle poolest erinebki et annab võimaluse kõigile neile kunstivormidele äärmustelefon. Näiteks linastus sel aastal Rotterdamis filipiini režissööri LAV-i ase üheksa tunni pikkune eepiline linatööd kreemjas esimene raamat. See vaatleb läbi pühakirja ainese lihtsa inimese elu tänapäeva filipiini ühiskonnas. Teise äärmusena võib siia kõrvale panna samuti festivalil üheks tähtesinejaks Arnold eksperimentaalfilmide meistri Peter Chart kaski kes kasutab ehke viimase filmikunstnikuna. Kuidas filmilinti kui materjaliga tema tööd näivad digiajastu pealetungil kui elav monument filmikunstile. Nimelt baseeruvad ta mõneminutilised kollaažid filmistuudiote poolt viljad originaalrullidel ja ühe oma filmisaamiseks peab siltcherpaski film üle vaatama. Tooge need korda, et sealt sobivad lõigud välja valida ning neist oma lugu koostada. Rotterdami filmifestival on valiku poolest sedavõrd kirju, et täieliku ülevaate saamine on sama võimatu nagu mitme elu elamine. Festival hõlmab lisaks filmidele näituseid, installatsioone, interaktiivseid, üritusi, rääkimata avatud kohtumisõhtutest filmitegijate asjatundjate festivali korraldajatega. Sel aastal toimus Rotterdami filmifestival järjekorras juba 30 kuuendat korda. Festivali algataja. Vedaja Sandro Ten haamer rääkis, et võistlusprogramm seati sisse juba 10 aastat tagasi eesmärgiga anda veelgi suuremat hindu noortele filmitulijatele. See tähendas ka nihet esimeste ja teiste ekraani lugude suunale. Eelnevalt oli Rotterdam, on selliste tuntud meistrite loomingu näitamiskohaks. Kida ehk muidu ei näe. Ehk siis põrandaalune avangard tuli põranda alt välja, haavane seegi. Suuremat kinoteatrid tõid publikut juurde ja sel aastal sai Rotterdam välja käia külastajate arvuks üle 367000. Rahvas januneb nende filmide järele, mida me näitame. Sest et muidu neid ei näe, räägib nooruslik sandaden, haamer. Milline võib aga olla kinokunsti tulevik ajal? Meil filme võib teha igaüks ja vaadata kas või mobiiltelefonidest. Filmitegija, et teha häid filme, ehkki praegu võib igaüks nii-öelda filmi teha olgu siis mobiiltelefoni või videoga väga hea filmi tegemiseks on vaja, on, et kõik uued võimalused esitavad ka uusi väljakutseid, räägib Rotterdami festivali juht. Sandra haamer ütleb, et ta pole kino tuleviku suhtes pessimistlik, sest alati leidub uusi andeid et jagada oma lugusid. Vaateid elule. Jalle ühtlasi vähem sõltuvad meedia monopolides, sest praegu on ju kinoteatreid, jaga televisioon täidetud peamiselt rollid kooditoodanguga. Kui on olemas uued esinemisplatvormid, siis on lihtsam saavutada ka oma turuniši, olgu see siis kas või internetist allalaadimise võimalusega. Nii on osa Rotterdami festivali kavast nähtav ka digi-TV vahendusel ja õhtul. Hotellitoaski üllatas üks kohalikke telejaamu igal õhtul mõne eelmise aasta Rotterdami meenukama filmiga Sandra ten. Haamer ütles ka seda, et festivali filme näidatakse aastaringselt Hollandi kinodes. See kanda optimistlik uute filmi tegemisi aga vaatamisviiside suhtes. Filmi vaatamist kinoteatri pimedas saalis võibki võrrelda pärani silmi unenägude vaatamisega. Mõni meeldib, teine mitte. Ainuke vahe on selles, et unenägude ees teinekord pageda ei saa. Või ärkad üles, külm higi laubal. Sellistele piirimaadele liisid festivali parimad palad, nägu sinnad, sukkamata, Maitmerdid tektib ehk siis eesti keeli painejate detektiiv ja satashikonnib paprika neistega veidi hiljem nõidusliku ja köitvad, kuid äraspidiselt ohtlikku ilu hoovas ka vendade Kvaide ekspositsioonist ühes kunstigaleriis, mida võib suuruselt võrrelda meie trahv kuni galeriiga. Kahele korrusele olid välja pandud hämar animatsiooni meistrite loodud mudelruumid mis on tuttavad ka nende filmidest. See maailma tõmbab endasse, kuid selles olemist võiks võrrelda unenäoga, millest tahad põgeneda. Aga sul pole õhku, mida hingata ja jalad nagu vatist. Ähvardavalt vaatab sind aga hiigelsuur sirkel. Nüüd aga tänavuse Rotterdami filmifestivali ühe tõsisema filmi juurde, mis rääkis karmist argireaalsusest läbi kunstiliste võtete. Kui seda oma kodumaalt pideva kannatuse pärast alatoitluse, vaesuse ja valu pärast, mida elu siin tekitab. Nii räägivad Abdel Rahman Sakko filmi Pamaco tegelased. Need tegelased on tavalised elanikud ühest Aafrika väikeriigist, mille nimeks Mali. Filmis peavad need inimesed kohtuprotsessi suurte läänemaiste rahastamishiiglaste, maailmapanga ja rahvusvahelise valuutafondi vastu mis on oma abitegevusega tõuganud Aafrika riiki veelgi suurematesse probleemidesse kui seda võis näha paarkümmend aastat tagasi. Miljarditesse kasvanud välisvõlg on pannud Aafrika riigid põlvili rikaste lääneriikide ees. Haridus erastamise tagajärg on see, et kaks kolmandikku lastest on kirjaoskamatud, kuna neil pole raha, et hariduse eest maksta, räägib mailis üles kasvanud ja moskva Skitises filmihariduse saanud Abdel Rahman. Sakko. Näiteks Aafrikast räägitakse peamiselt sõdadest, näljahädast, aga Aafrika on väga suur kontinent, räägib režissöör. Seal toimub väga paljud inimesed töötavad, näevad vaeva elada, sama toimub ju ka Euroopas. Mulle oli tähtis see, kuidas välja tuua vastasseis tõelise eluga suurte läänemaiste rahastamismehhanismide vahel. Kohtuistung, mida filmis näete, oli väljamõeldisi poolt, siis kodanikuühiskonda. Teisalt Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond, sest pole mingisugust seadust, et nende tegevust küsimuse alla seada. Maailmapank otsustas 25 aastat tagasi sisse seada rahastussüsteemi kuid see on teinud Aafrikale ainult kahju. Iga kunstniku kohus, ülesanne ja töö on näidata reaalsust, ühiskonda, oma unelmate, seda, millega ta sealjuures rahul pole. Seepärast mõtlesingi välja selle kohtu, sest tegelikult on see võimatu, räägib siis alkohol. Lääneriigid on liiga tugevad, et osata arvestada nendega, keda nad aitavad. Aafrika pole vaene kontinent, kuid ta jääb nende rahastajate vale taktika tõttu üha vaesemaks ja maailmale on see ohtlik. Sest neid sadu miljoneid, kellega praegu lääneriigid ei arvestatud, on vaja tasakaaluks. Me teame, et maailm on väga rikas ja vajan seda rikkust lihtsalt ausamalt ja õiglasemalt jagada. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on sellest filmist räägitud Euroopas alates selle esilinastusest eelmisel aastal Cannes filmifestivalil. See on ääretult tõsine kurbiaga ilus film ühest unustatud ning kurnatud kontingendist mis, nagu inimene oma auku vajunud silma koobastega sulle appi paluma ja etteheitlikult otsa vaatama. Üleminekuühiskondades olid sel korral Rotterdamis fookuses Rumeenia ja Iraan. Ekraanile jõudsid mitmed NEED Rumeenia filmid, mis linastusid ka meil mullusel PÖFFil sealhulgas ka siin all kõlav Cornelius purungiov film 12 null kaheksa Pukkalist. See on helilõik oran Pascaljevitši uuest filmist. Optimistid ekraanil on viis lugu tänapäeva Serbiast. Tegevus toimub valimiste eelsel ajal ja külasid mööda käivad hüpnotisööri, kes lubavad kõigi hädade kadumist. Kergeusklikud annavad oma säästud soola puhujale, lootasime tegevat vett mahajäetud karjääri lombist. Lihunik on aga hädas oma pojaga, keda on haaranud ohjeldamatu tapakirg. Serbia režissöörile korraldascaljevitšile on see viimane osa Serbia tänapäeva käsitlevas triloogiast, mida ta alustas oma läbimurdetööga püssirohutünn üheksa aastat tagasi. See oli film vägivallast, sest toona elas Serbia pideva vägivalla tingimustes. See oli vägivald omade keskel, pere sõprade omaste keskel, seletab režissöör. Tema teine film aastal 2004 valminud talveunenägu räägib autismist Serbia ühiskonnas pärast peaminister karantiinse tsi tapmist. Toonane autism väljendustoetuses marurahvuslikele poliitilistele jõududele, kelle eesotsas seisis sõjakuritegudes kahtlustatud Slobodan Milosevici. Uuele filmile lähenesid valimised ja kõik olid kuidagi väga optimistlikud režissöör. Samal ajal sattus ta lugema Volteerigandiidi, mis kõnetas ka 250 aastat hiljem pärast selle kirjutamist ja näitaski optimismi iroonilisest küljest. Kuna ta kandiidi tänapäeva panna oleks olnud väga kulukas, siis võtsin käsikirjaks oma poja novellid. Optimistid koosnevad siis viiest loost ja kõiki neid seob võltsoptimism, mis on iseloomulik mitte ainult Serbiale. Islandi režissöör Ragnar rägasson ei jäta oma mustvalgetes argipäeva piltides lapsed ja vanemad ruumi mingisuguseks optimismiks. Madala Islandi taeva all toimuv, lõhenenud perekondade ja katkiste inimeste traagika on ehmatamapanevalt sarnane meie külade väikelinnade või siis paneelmajade eluolule. Panin režissöör kasusesshikumakeri läheb veelgi kaugemale, tuues mängufilmina linale omandisuhetele üles ehitatud ühiskonna produkti tundetu inimmonstrumi, kumakeri armastabki portreteerida moodsas ajas kalestunud inimhingi, kes kõrvalseisvatena leiavad maailmaga suhestumiseks oma mooduseid. Kuma, kiri, film freesia aines on võetud populaarsest pangast ja see on tal juba kolmas manga aineline mängufilm. Pangal põhinevat filmi on režissööri enda sõnul praegu Jaapanis lihtsam. Rahastada on ka teisi üleminekuviise mangast animeks, animest, filmiks, filmist raamatuks või mänguks ja nii edasi ja tagasi. Kas komaceri sõnul sõltub palju hetke kaubanduslikus tuvist, seni aga, kuni filmid põhinevad mongal tehakse nüüd Jaapanis väga palju. Samas on mul tunne, räägib režissöör, et inimesed hakkavad neist juba väsima. Ta värske filmifreese peategelane on väga ükskõikne. Jutustuse kohaselt oli ta lapsena katsejäneseks teadlastele uue relva arendamises ja kaotas seeläbi nii emotsionaalse kui ka füüsilise valuläve. Kumakeri kinnitab, et see iseloomustab tervet sugupõlve praeguse jaapani noori. Suuresti onu töö võima, kooli Tatu kasvuniidud? Jah, kindlasti, räägib režissöör. Jaapanis on isegi sotsiaalne fenomen, mida kutsutakse Hicycamoori. See tähendab, et noored sulguvad oma tubadesse ja keelduvad sealt lahkumast päevi, nädalaid, kuid või isegi aastaid. Seega on Freisija peategelane omamoodi metafoor sellisele käitumisele või siis parem isegi öelda anti käitumisele. Erootikafilmidega tuntuks saanud Chiraci oli Rotterdamis kahe uue linatööga mängufilmi emm sarnane sama teemat Luispunieli päeva liblikale, kus pereema peab salaja lõbutüdruku ametit, kuid Iroki läheb selle teema arendamisel veelgi kaugemale, toob tegelaste käitumist suunava tegurina sisse intsesti ja peategelase motiivid saavad psühhoanalüütilise seletuse. Ehkki cirocki sai tuntuks erootikafilmide kaudu, pole ta neist kunagi suurt pidanud. Tema huvi on olnud lahata oma filmides inimese psühholoogiat ja tuua esile seda suunavaid maha surutud jõujooni. Sooda nõva Evuti Numu soo, ESM Covid, väga nii son räägib Chiraci. Psühholoogiline külg on see, mida soovin esile tuua. Näiteks on filmis n kõrvale jäetud ess puhul tähendab. Et soovin osutada masohhistlikke küljele tegelaste maailmas, olgu see siis teadlikult või alateadlikul tasandil. Kirocerjöötši esitles Rotterdamis ka dokumentaalfilmi rootilisest sidumisest ehk pakushist, mis on Jaapanis sajandite pikku välja kujunenud omaette kunstiks. Samas on tõsielufilm sidujatest ja nende modellidest esmakordne ka seal. Et see Anu sidumiskunsti algupära on karistus kurjategijale, räägi Chiraci. Sel ajal arenes ta osaks seksuaalfantaasiatest. Ka Jaapanis on see olnud senini põrandaalune harrastus tabu, millest eriti räägitud, kinnitab režissöör ning pakub chi, kannab endas samuti masohhistlikke jooni. Miks see siis peaks kellelegi meeldima? Tehtud nii, et ta enam liigutada ei saa. Autota omamoodi objektiks on inimesi, kellele meeldib saada karistatud ja nad soovivad olla koheldud sellise objektina, räägib hiracy. Kui nad on sedaviisi seotud, on neil hea olla, neil tekivad tugevad tunded. Sadama osas peavadki inimesed 11 aitama, seletab režissöör kummaliste seksuaalfantaasiate toimimismehhanism, mis see on nagu koostöö vastastikune, tunnete vahetus mis pakub rahuldust mõlemale poolele. Mõte ongi selle jätkuvuses, mitte piiride ületamises, mis protsessi katkestaks. Cecilokeeriutši. Panin plokiga jätkame, sest just sealt tulid tänavuse Rotterdami eredamad elamused. Need helid siin all kõlavad legendaarse režissööri sinnad sukkamata uues filmis painajat elektrit. Sukkamata kasutab meisterlikult helilist diabildilist väga tihedat montaaži ning sus eelisi pöördeid andes edasi lugu müstilisest enesetappude lainest, mida asutakse lahendama unenägude kaudu. Jaapani kino tõusev staar Five Matsuda mängib filmis noorukit, kel on võime siseneda teiste unenägudesse ja teda ongi vaja inimese enesetappude laeva, mõrtsuka paljastamiseks. Sukkamate uurib oma kümnendas filmis ebainimlik, kus see teemat unelmad ja ihad saavad võidu mõistusele. Ehkki mõistus peab selleks enne uinuma. Kaabainajate detektiivi võib võtta mõistujutuna inimeste Kalestamisest tänapäeva elutempos. Rutiinist pääsemiseks ei näi olevat muud väljapääsu kui füüsilise mina lõpetamine. Sukkamate osutab väga, et selline jutumärkides väljapääs on vaid näiline ja ka selle mõtte istutab sulle pähe keegi teine, kes lähtub eelkõige omaenda saamatusest ümbritsevaga toime tulla. Ainete detektiiv oli aga kindlasti üks neist filmidest Rotterdamis, mis oma teostuselt paljudel kinovaatajatel külmavärinaid ja üllatushüüdeid tekitas. Teiseks, selle festivali oodad tuimaks filmiks oli anime meistri satashikoni. Ta tegevus kulges unelmate ja tõelisuse vahepeal kuid sukkamata näitas, mida saab teha fantaasiateemalise mängufilmiga. Siis kolm tõstis Läti animatsiooni poole, read on järgid, anime parimaid traditsioone. Sarnaselt eelmistele töödele on paprika pest joonisega. Samas on seal unenäomaailmale Said sulandumise üleminekuid, muutuseid sedavõrd palju, et eeskuju oleks võtta kas või iseenda ühistele meelerännakutele. Ise Marsile tuleb näiteks ühe tegelase unenäkku sisse paraad, konni, põrsaid, karusid ja muid esmapilgul ohutuid elukaid. Selline paraad varjab aga hoopis pahatahtlikku assistenti, kes soovib varastada unenägudesse sisenemist võimaldavat seadet. Ehkki film kasutab lastefilmidest tuttavaid elemente, on ta suunatud eelkõige täiskasvanutele. Aafrikast võib leida viiteid psühhoanalüüsile, kinokunstile ja kõik see on pandud nauditavas mitmekihilise kriminaalfilmivormi. Kaagioshi kurassaavousin, Sakkeb ja kättemaks on õudusfilmi sugemetega krimidraama. Siin tuleb detektiiv veel selgusele jõuda iseenda minevikus. Ehkki kuriteo, mida ta uurima asub, näib olevat sooritanud keegi teine. Rääkimata ei saa jätta veel ühest jaapani filmist. Aasta tagasi PÖFF-ilgi publiku kõrge hinnangu pälvinud Irakas koredalt linastus Rotterdamis uus linatöö. Ghana tegevus toimub ligi kolm sajandit tagasi ühes külas paigas, kus praegu asub pealinn Tokyo. Hana peategelane samurai, kelle pühad kohus on üles leida ta isad, aknad, samurai selle vääritu teo eest väärikalt kätte maksta. Ega kuulsite ka filmi treilerist, pole tegemist traditsioonilise võitlusvaimu kandva samurai filmiga. Koreda Hanas kannavad samuraid hoopis pehmemaid väärtusi. Nad hindavad kõrgelt perekond tavalist igapäevast tööd ning samuraide tavapärane ennasthävitav võitlusvaim saab filmis pigem karikatuurse värvingu. Asja režissööridest oli Rotterdamis eraldi fookuses Hiina praegune gangsteri filmide meister Johni too mees, kellelt on veel palju õppida nii Quentin Tarantiinol kui ka paljudel teistel selles žanris kätt proovivatel lääne lavastajatel. Too või kodumaal Hongkongist tuntud pikema nimega Johnny tookey Fong alustas oma karjääri liikuvate piltidega 18 aastaselt kohalikust telejaamas. Paari aasta pärast tegi ta oma esimese täispika mängufilmi, milleks oli kaunite maastikuvaadetega kungfu film, saladus juhtum. Tema eeskujudeks on olnud Akira kurassaave Francis Ford Coppola. Johnny ta viimases filmis Exael ehk välja saadetud, mis linastus ka Veneetsia filmifestivali mulluses võistluskavas võis märgata mõjutusi ja viiteid, nagu eelpool nimetatute kõige näiteks Sergio Leone spagetivestern ite või siis jaapani Yakuza filmide pildi esteetikale. Rotterdami festival näitas kahe nädala jooksul ära pea kõik Journey Too täispikad filmid ja kui need kippusid ka uute filmide sekka ära kaduma, siis sealsetes väikestes hiina poekestes võis leida Johni tood soodsa hinna eest ka videoplaat. Rotterdami filmifestival, nagu ka meie PÖFF lihtsate vahenditega saavutatav reis ümber maailma nähtud filmid hakkavad raamatute kombel kõnelema, omavahel tekitama seoseid, mis viivad uutele isiklikele avastustele aidates seeläbi paremini mõista seda kõiksust, milles elame. Selles passiivsuses on peidus omamoodi intensiivsus, sest päevas näiteks nelja filmi vastuvõtmine tähendab kaasaelamist neljale maailmale. Aga filmid väljendavad iraani režissöör, nossemmakmalbach ja Prantsusmaa režissöör penoašaco olid oma filmide tegevuse viinud Indiasse. Mõlematel teemaks reis sellesse kultuurihälli, leidmaks midagi muud kui see, mis parajasti antud aknal pahvi sipelgate karje rääkis ühest Iraani abielupaarist, kes lähevad Indiasse otsima lahendust oma probleemidele. Šaco filmis puutumatud aga reisile kauni noore naise, kes otsib oma isa. Penošaco kinnitusel pole oma juurte otsing õhtumaisele, kirjandusele ega kultuurile üldse võõras nähtus. Tema soov oli teha film noorest naisest, kes peab minema kaugele nii geograafilises kui ka psühholoogilises plaanis et leida iseennast, et teada saada, kes ta tegelikult on. Ühtlasi käsitleb tšakuga moodsa ühiskonna üht haigust, usaldamatust, isekust ja neil põhjusetel lõhenenud perekondi. Tänapäeval on üha enam neid lapsi, kes ei tea, kes on nende vanemad. Menosako kinnitab, et see oli üks ta filmi aluspunkte. Isegi kui sa tead, kes on su vanemad, ei saa sa selles olla kindel. Lapsis olla kindel, et ta isa on ta tegelik isa. Sean Freudiaalne teema, et laps leiab tihti teise isa. Praegu tõepoolest perekonnad purunevad tihti ja lapsed ei tea enam oma tegelikku päritolu. Kui nad arvavad seda teadvat, ei pruukinud seda uskuda ja püüavad olla nagu teised, seega olukord on väga keeruline, räägib lavastaja. Fenosako leiab, et teinekord ongi hea, kui õige isafiguur on lapsest hoopis kaugel, sest see annab võimaluse temast ideaalse kuvandi loomiseks. Puutumatutes mängib peaosa noortõuse prantsuse tähti silledes kool, kes on Jacko filmides peaosa mänginud juba kolmel korral. Ko iseloomustab isildi kui harvaesineva sisemise intensiivsusega noort näitlejannat, kellega on hea koos töötada. Näitlejate minu filmides on kõik õigused, mida nad soovivad, räägib lavastaja. Nad võivad ka päeva pooleli jätta, kui soovivad, aga nad ei taha seda. Neile piisab, et neil see võimalus antakse. Vastupidi tavaarvamusele näitlejatele improviseerimine ei meeldi, seata penoshaku. Neile meeldib harjutada tööta trolli kallal, kuid neile ei meeldi teha seda võte ajal. Isabella ioni, kellega Sakoon koos töötanud, ütles talle, et vahe heade ja halbade režissööride vahel on see, et seal lavastajad annavad näitele aluse, milles töötada. Halvad režissöörid ei anna aga midagi, jätavad näitleja omapead. Praegu on ta naasakool kavas juba uus projekt koosi silledes kooga kui enne, kui see valmib, jõuab festivalidele esildi enda lavastatud täispikk film Charlie. Selle filmi esilinastus peaks toimuma tänavusel Cannes'i filmifestivalil. Millisena näeb väga staažikas prantsuse lavastaja, kino ja festivalide tulevikku? Heade filmide tulevik on olla hea, edasi, räägib Šaco. Küsimus on aga see, kuidas neid näidatakse. Selleks on festivalid hea võimalus, et neile küsimustele vastust otsida. Praegu võime välja mõelda mitmeid viise, kuidas filme näidata ja see teeb asja nii kunstiliselt kui ka loogiliselt keerukaks. Kinode festivalid on aga jätkuvalt popid, ehkki filme võib nautida kodus diivanilt tõusmata. Sajand tagasi välja selleks, et filmi näidata avalikult teistele inimestele mitte ainult endale, räägib lavastaja. Filmid ongi tehtud ja väljamõeldud selleks, et neid näeksid teised, ükskõik mis film see siis see ka poleks. Ma arvan, et inimesed teavad seda ja see on teatud vajadus nagu teatergi. Inimesed lähevad vaatama näidendit, aga nad ei saa seda teha üksi. See on teatud sotsiaalne küsimus. Nad soovivad olla üksi teistega ja see on väga tähtis kino jaoks, ütles penoašaku. Rotterdami festivalil leiab alati ka häid silmapill laiendavaid muusikafilme seekordseks avastuseks oli dokumentaalfilm Ameerika folkmuusika Kogajast Harris meedist. Harris, mis oli mees, kes otsis üles arhiveerisi, andis uuesti välja eelmise sajandi esimese poole jooksul sisse lauldud Ameerika folkmuusikat. Räncing tegi aga praeguseks meie hulgast lahkunud mehest film. Selles kasutas ta mehe jaoks korraldatud kontserte, kus astusid üles mitmed praeguses folgis rockis olulised esinejad nagu eelpool kuuldut orton, Keiv, Filit klaaspekk või isegi sani kiud. Rotterdami filmifestival pole auhindade festival ehk ega näinud, seal jagati ja võistluskavas auhinna saanud töödega arvestatakse ka teiste aasta jooksul toimuvate festivalide kavade koostamisel. Võistluskavas planeeriti Rotterdami tiigri auhindadega nelja linatööd. Need saksa lavastajad, Piia Maree film, kasvatamatu Malaisia režissööri tantsu Muischil Ta võidab kõik Brasiilia režissööri Claudia Assisi film elajate rada ja Taani lavastaja Martin hards kattersi fantaasia Aaesser. Publikupreemia sai sama filmis PÖFF-ilgi Stassinovskuritest rääkiv teiste elulavastajaks Florian hankel Donner smarc. Üks maailma tuntumaid filmitoimetajaid Valter möödž, kes on kaasa teinud selliste kinohittide nagu ristiisa, Inglise patsient ja tänapäeva apokalüpsis valmimisel ütles temast tehtud dokumentaalfilmis, et kinofilme ei saa kunagi etatud. Kui tegijad ise on valmis seda üha ringi tegema, mida näitavad ka režissööride täiustustega välja antavad vanad kinohitid siis vaatajate peades küpsevad filmid teinekord kauemgi. Selles suhtes võib filme võrreldega veinidega. Mõne headus avaneb kohe, teistel on lisaks veel hea järele maitse. Ja mõnda filmi või mõne režissööri töid tuleks vaadata ehk alles pärast mõneaastast laagerdamist. Kuulasite erisaadet Rotterdami filmifestivalist. Mina olen Tõnu Karjatse, saate lõpetab Mali päritolu lauljatar muu sangari. Kõike kaunist teile nii unes kui ka ilmsi.