Ei lähe kirjandussõbrad, kuu aega on jälle möödas, mina kohe olen jälle spikrid tegemas. No eks see jaanuari lõpp ja veebruari algusele kirjanduses selline üsnagi unine vaheaeg, kus aasta kokkuvõtteid alles hakatakse tegema. Ja eks ta ju teada ole teilegi, et põhilised auhinnad antakse välja ikkagi märtsis. Ka Vikergallup ilmub, näed siis, ka looming annab oma aasta märtsis. Ja seetõttu mõtlesingi, et aasta alguse teemad ja ka eelmise aasta kokkuvõtete analüüsi jäta märtsikuu saatesse ja vaadata tänases saates hoopis tagasi Betti Alveri auhinnatseremooniale. Millest seda pidulikumat osa kuulsite ju siinsamas spikri saates lausa otseülekandena. Kuid sellele eelnes varasemate laureaatide ühisesinemine, mis sai küll raadio poolt salve võetud, ent siiani ei olegi sellises mahus üheski klassikaraadio saates kõlanud ja samas kus seda huvitavat valimikku ikka esitleda kui mittespiikri saates. Nii et tänases spiikriks kuulemegi salvestusi sellelt ühisesinemiselt ja just selle luule poole pealt esinema. Vaat pikemate kavadega. Betti Alveri laureaadid varasemast ajast, Hannes Varblane, Kalju Kruusa, Poom ja ehkki luuk ja vahepeal alla ühe väikese haikuga ka Mehis Heinsaar. Ja kuigi seal kohapeal vahepalasid esitanud Tõnismäe laule miskipärast linti ei võetud, siis tänases saates kuuleme ometigi vahepalu just tema viimastelt plaatidelt. Kasvõi seetõttu, et Hannes Varblane loeb ju ka ühe luuletuse mis Tõnis plaadi peal Vestlus Hermaniga on lauluna olemas. Ja olgu see lühike, ent vägagi mitmekülgne valik siis veel üheks märgiks sellest, mida kõike tänases eesti kirjanduses leida on. Ja milleks valmis olla ka selle alanud 2000 seitsmendad. Ma mõtlesin, et kuidas lugeda ja mida lugeda ja ma arvasin, et kõige õiglasem oleks vist näidata seda, et millise luule, Estanti, Betti Alveri preemia. Olgu teie olite veel põlvpükstes enamus, kes te praegu siin oled, 91 on ikkagi väga palju aastaid tagasi, aga edaspidi teised loevad seda ja te näete, mille eest antakse praegust ja vahepeal on antud. Ja ma loen siis sellest samast kogust luuletusi mille eest ma sain selle preemia. Kuna ma töötan kunstimuuseumis, siis ma alustaksin. Siin on mul üks väikene tagamõte ka pärast saate sellest aru. Luuletused piltide kohta, jahimeeste naasmine, viitev röögel, must Okson, taevas ripakil, paar Naidki on, seal on nõlgi viltu kipakil, kui tuli Lõuka peal tuul lõõtsumast on tüdinud ning tiik Ta lumes, mis must on ikka inime ja päev on lumest tume, vaid linnud veel on liikumas või kui, siis mõnipeni. Sa vaata mäge kiikumas, kui vaadanud pole senini ja õhtuhääl ja kella seal ja on siis värvis ime, kui kuuri Coldpunud Kelba päält loed päikseverist nime. Toledo äikeses El Greco linn väreleb, on pilve varjus tume kui tõmmu, näita kohal kiltmaakume. Tuul tõotab tiks pilve, rasedat ja rasket eest veeretades päikseketast vasksed. Lill seirab, laotus tokslevad kui tumma täis pärast hirmu, imetlust ning lumma maadligi liibunud müüre vahes pääsukeste lend, silm kõikenägev, linna kohal avanenud. Mis linnast sellel, mis linnast sellest silmale toolasku mäest alla vikerkestal tormieelne raskus kui tohmuv süsi pilve kahidavast põõsast. Sill luurab linna mõistmatult ja võõrast. Kaugel, kaugel anrjuvajalt, põld tõusnud, tagunud jalule ja päike paistab pähe, kus kõrredki on kõndunud, näed kollast värvi vähe. Vaid maja kõrguv künka pääl vaid poiss, kes uppunud udus. Su arvamus loeb vähe seal, kus püüakeses sulus. Üks tuulehoog, üks võõra seal singli katus sinast, poiss roomab kõrdunud põllu pääl on ümber õhtal tinas. Siis üks laulutekst. Pealkiri on vist võrdlus, aga siin mul selles kogus küll sellest pealkirja ei ole. Masina valgel aasta muutumist ei näe, talv tuleb külm ning röövib puudelt raske lume. Sealsamas suvi lehesajus langeb üle mäe, kus sügisõisi ehib veretulvas tume. Nii muutub maa, seal on kiidulaulust kähe, kuid lehed roiskuvad, on udu, hommikuti hall. Ma usun jumalat, sild, udu näha vähem ning rõske trütmelooperdama. Süda taeva all, kus kured lendavad, on seegi üksnes naljaks. Ma mõtlen võrdlus võrratu ja mõtlen metafoor. Uus tuleb, kevad kiljub, rohi tõuseb haljaks. Tuul tuiskab tanumail ning pole sinagi siis enam noor. Pontoonsillal kuna jutust olen, sest ma olen kirjutanud Tartu kohta ka luuletused on tõesti kunagi oli pontoonsild, enam seda ei ole, selle asemel on üks teine sild, sild on praegust rohkem. Aga see on, tol ajal oli pontoonsild, iga kevadel viis jää selle ära. Koera korjus jões hulpisid, ku inimsilmas üksikkolin ma mees, kui ei keegi siin ilma üleujutus, varitsus, linna, mina luurasin laugude alt, kes võisid, võisid ära minna produaaridel musta saatvalt. Mina tõesti võinud minna ei kura, ei hüva kätt. Mul vesi lõi järsku ninna, siis andis terekätt. Nõnda, mus pudenes orjus varjus õõnsus veel vees, olin olemas üksnes olnus, nüüdsest varjude mängumees, mu silm sihtis üles taevapeni ulus seal silla pääl, ta ulgus, uskmatus vaevas ja tal oli minu hääl. Ja lõpetasin ma tõesti luuletusega petile, peab kandma sõna, halastust, peab kandma sõna hauda. Lukk lõtkust liigub tagasi, lööb uue sõna rauda, vintjoones jäides jahtuvad näod, mõlema, meil kahel leeb halastust. Kas armastus veel olnuna vahel? Aitäh? Ma sinu silmi Tunnistusena. Talv tuleb küll. Ja röövib raske loome. Kuid lehed raiskuvad on udu, hommitud. Usun jumalat, siin tosooli haava. Hänim rasket rütmi lapereda süda. Ma mõtlen, torlus võrratu. Ja mõtlen metas. Uus suvi, tule, ja siis läheb asja. Pole siis enam mitte. Usud jumalat? Sind usul. Retseptorit laperdab. Tere õhtust kõigile. Tegelikult ma täna loeksin oma teisest kogust trehvamisi, kuna kevadel oli, oli Betti Alveri laureaatide esinemine, kus ma lugesin meeleolust ja siis ma mõtlesin vahelduse mõttes lugeda järgmisest koguste trehvamisi. Nii et kahjuks päris täielik Kuid ei saa seda võrdlust jätkata, mis Hannes Varblane välja pakkus, et jälgida, kuidas, milliste kogude eest on auhind antud, aga aga ega need kogud mul nii erinevad ei olegi. Fotomaterjal kartis valgust ja kuigi ise väikesena, kartsin pimedust. Eks fotomaterjali kart täis kasvamatuna ja kardetavasti saigi valgust liiga vara. Pärast enam pole valgusega midagi olnud peale hakata. Ja valgus enam ei hakka peale ka. Ma ei usu oma silmi. Ma ei usu oma salmi. Kuid mu kaameras tunnuks juba midagi sünnieelses seisundis mõtlemata pilgust eostet näopilte esmase ilmutuse eel teisese kinnituse eelvalguse kibelusena. Ma ei tunne end muidu kui midagi näinuna. Aga ma ei saa veel näha, mida juba näinud olen. Igal inimesel on oma häda. Iga inimene teeb oma hädaga teisele inimesele omakorda häda. Inimesed ei saa üksteisest aru, kuna igal inimesel on oma häda ja iga inimene on hädas oma hädaga. Aga hädasti tahan pidada sust lugu, kuigi läbi häda. Selline see lugu ongi. Kõik viitab eelnenule peab plaati vahetama. Mul on selline loll komme, et mänginud plaadi, panen mängitava plaadi karbi sisse. Nii et mul ei ole enam enamus plaat õiges karbis. Vait taastada võiks mängimisahela, kui mul kaht plaadimängijat lisaks siidi, Romney poleks situatsiooni komplitseerimas. Kõik viitab eelnenule. Aga eelnenu on sama keeruline kui mu plaadid. Aina sama muusika. Olgu et teisest ooperist. Kui sulle kirjutan ei taotlema muud tõde kui tunde tabamise täpsust. Kogemata Koit hääl on tähtsam vahel kui kogetuse köidet Kirjatäht. Ja tehes su kehale näpuga täpukese kestata tundekuises on täpsust. Numbri valin ühekesi. Nummert ma ei vali, number on mul niigi omal näpus olemas. Ma pean Lugusust kullakene, kallikene ja pead lugumust. Kõneleme kahekesi, on kõnedes, melood, kõneleme kahekesi. Ja neis on melootus vaheliti. Vaikimisi. Sulle olen avanud hinge, mis on hell. Olen andnud loa ja end haavatavana. Mida sa ka ei teeks, olen andnud loa vaikimisi noawiskeks pildumiseks pimesi tabamentrehvamisi ja hinge, mis on hell. Olen märklaud, mil siis märgite arm teha haiget ei saa söandades olla vabasuled, silmad ja tabad täpselt rehvlamisi. End haavatavana sulle olen andnud, on märguandeks, et seal armun alguses. Betti Alver on Eestist kirjutanud ja ka muld on siin. Eestiga seonduvat. Tegelikult on keskriik, ah, mis riigist me räägime, keskmine ja on niinimetatud Eesti. Pole midagi teha, nii see juba on ja jääb laskast Kamtšatka Ani, Sukotkani maakaardil on saksa mal trükitud välta atlases ja väikene eestikene täpselt keskele murdekohale. Nii et teda nähagi ei ole. Sama jama on näiteks ka Soomega Lätiga sama lugu Kreekaga Egiptimaaga. Rääkimata sinimustvalgest pooleteisemiljonilisest Kondvanast. Mida paksem Veltatlas, seda väikesem võimalus, et on näha. Ja kuna ma toimetan üht tõlkeluuleajakirja, mis netis ilmub Nimiku nime all Siis ma aeg-ajalt helistan inimestele üle maakera, et küsida luba loomingu avaldamiseks ja see luuletus on nagu tõsieluline kajastus ühest sellisest juhtumist. Helistasingi Samaal elavale mitmekülgsele inimesele moemalli toa Raikile et paluda lubada loomingu avaldamiseks. Olin väheke ärevil ka. Ei saanud päris kindel olla, et juhuslikult netist leitud abi ja telefon numbriga klapib. Number oli viie kohaline ja algas samade numbritega nagu Kirsti hoidekivile Vilsandile helistades. Ainult Isamaa ja Saaremaa koodid on muidugi erinevad. Ühendus tuli Ühe hetkega ja kuuldavus samast olid nagu teisest toast. Ei uskunudki esimese hooga, et juba kohale jõudsin. Toru võttis väike tüdruk. Küsisin inglise keeles proua Marie toa fon Raigit. Tüdruk ütles ja, ja kuulsin, kuidas ta inglise keeles ema kutsus, et see hiinlane helistab. Mu ema oli, et toad on Raiki esimese hooga ei uskunudki, et ma tõesti Talle helistada tahtsin. Siis seletasin. Ma olen ju, mida soovin. Palusin lubada luuletuste avaldamiseks Eesti Internetitõlkeluuleajakirjas nimmiku. Tal oli hea meel umbes veerand tunniks või kauemaks juttu ajama. Ta küsis, kas Tallinnas on külm? Ütlesin, see ei ole, praegu on kevad. Seal oli nime poolest justkui sügis. Ütlesin, et praegu on kell pool neli öösel olen üleval, et saatsin teile päev rajal helistada. Kõne oli kuidagi kahju lõpetada. Uinumise eel mõtlesin vastanditele nagu öö ja päev. Või kevad ja sügis. Mõtlesin, et vastandid ei ole mitte teineteist välistavad, vaid vastupidi nad on alati võraga. Ühel ajal. On siis, kui on päev, sügis on siis, kui kevad ja taoliste mõtetega uino singi Ja lõpetuseks jälle üks natuke Eestiga seonduv. Viies tagavara ratas. Roseti kivi kreekakeelse kritselduseta poleks suudetud muukida Egipti krüptilis skripti. Aga kui aastatuhandete pärast soome, saksa, vene, inglise suahiili, Sindi hiina keelt enam ei mäletata siis viimaks leitakse katkend osaliselt tuttavast eestikeelsest rööptekstist. Ja kultuur ei katkegi. Aitäh. Tere. Kuna ma ei teadnud, et aga täna esinevad, siis ma loeks ühe asja, mis mul peas on, see on üks Aikovi rohkem haikusid. Ka kirjutanud. See sai kirjutatud Karksi kandis kui sõbraga. Jäime täiskuu ajal veini. Ja see on nii. Korvitäis veini sai raisatud kuu peale? Kasu ei miskit. Suve viib läbi. Hüvasti last närvi, pile. Sügasin armastus. Üksmeelele, et ligi aastase lõige jääb pooleli mõlemates. Ja tunneb imestunud, kas on õige, et Survasselgib elu mõte. Kas mäletad me laule? Nüüd on need, kui meil Oleva hinge nukrus ja meeleluus elavust. Ma mõtlesin lugeda Selle sügise ühte tsüklit, aga kuna Hannes Varblane arvas, et võiks kuidagi aja kulgemise vaimu taasluua, et siis ma ikkagi otsustasin, et ma loen mõned tekstid sellest auhinnakogust ükse kogu. Esimese pealkiri on õrnalt ja sopaselt. Leidis väike tüdruk karja suure aasa peal sidus roosa lehvi sappa oma seale, seal siga nühkis sitast külge, vastuplika sääri. Tahes-tahtmata tema pisut ära määris. Ma ei ole üldse süüdi, kui see tundub ropp. Õrnusest mul tegelikult tuksub hingesopp. Seega Priidu peierlikult, olgem ropult õrnad. Armastuses karastuvad südamed ja põrnad. Ja siis on üks tsükkel kus ma olen ikka oma väheste esinemiste ajal midagi lugenud. See kannab pealkirja luuletusi minu Cityst. Ma loeksin siis siit ka mõned. Üks minu Cityl on täna pall ja siit istubki, must pluus, seljas blond king jalas timuka punasesse vaagnasse ning lendab kõrgesse torni, kus Me tantsime minusse ja mina habemenokkadel kuni kireb kukk ja välk lööb torni valgeks tuhaks. Millest sööniksina tõuseb City taas City viirastuste kuninganna sõdi. Varjude vardja City maipitsi melav kolm. Sügisese vihma vihinatsetison kui vettinud suuskur tundra Ligastes kihtides. Tihke don tilgad asfaldil aukudes lõikudes. Kevadisel vihmal on siidine vidin City Umbunu tuulitsail. Sulged on piisad asfaldil aukudes lõikudes. Varasuvine vihm Tottetab väriseva voonanessetivooretele. Paks suvine vihm prantsatas näljase hoorana setti hoonetele. City on talvise vihma all kui Valendav aiatükk. Musta kuupaistel. Sajab tuld ja tõrva. Jäetavad ripsmed. Üheksa. City silmad on peaaegu nagu muinasjutus, üks naerab, aga teine on tühi. Sest pisarad on pärlitena mööda põrandat laialiveerenud ja siit ei viitsi neid praegu kokku korjata. City lihvib naeratust ja proovib ette erinevaid hambaid. Valged on liiga vaguralt mustad liigad, tagurlikud. Sinepikollane ei sobi kokussiti silmadega. Ehk teate teie Cityle midagi soovitada? 18 citys igasugupuid ja põõsaid, aga seeni on kahte liiki. City seen jämetsein. Võib-olla arvad teine, et esimene on sitaseen? Võib olla vastupidi. Päris ilgeid. Stseene tuleb ette. 25, Citystsiti valges töös kingad paelupidi vööl. Kuhu tõttad õeke, hea? Isegi ma veel ei tea seal, kus õitseb sõnajalg, nooreneb närbunud palg. Seal, kus kuu on roosa, vast rahuneb mu jalast sinna välja jõudma. Pean City City mure neidis õhukeses kerges kleidis. Kas siis sõnal jalgonnal? Jalgusena Pole all, aga palged, tal on palju, kulla noormees, masu nalju praegu kuulata ei saa. Vaata vasemal on aas, kust sa leiad härjavärsi, kelle jalgu mõõta, võid tema seljast märsi, milles piima, koort ja võid, ütles nii see kaunis huul. Ja siis kadus nagu tuul. Ja ei tule Cityl und. Kõik magab taevas ja maa, meri ja rannakivid aga siidi pöörama oma väsinud silmad vilkuvate tähtede poole ja tunnistab tõtt kuu ümarates põskedes. Üksik auto, page puulitsel joodik töderdabile tänama, vajub kõnniteele kokku. Keegi kassi ära prügikastil kalapead. Kurb on minust City, sest tal ei tule und. Nii nagu muide pist igal õhtul. Ja viimaseks see küll ei ole, seda assiti tsüklist, aga ikkagi sellega seotud, see on jõululuuletus. Kuna jõulud varsti tulevad, siis olgu see jõulutervitus. City uued jõulud. Samas laps, sa tulid siia ilma, ootasime sind ju ammugi, tulid paljalt, tulid ilma ette mõtlemata sammugi. Seal sa seisad, vaatad tühjalt silma, käsi pikas City kuuse all. Ei mu 10 senti päästa, linn vaate vahvalt välja, kannatan. Aga tühi pilk sõidabki mu hinge. Tunnen ennast just loodavat. Teaks, et aitaks taandaks elu, pinge läheks telliks paaris joodavat. Armas laps, üks veski siia ilma või siis sinult tookord küsiti. Tahad paljalt, tahad ilma? Labane arvaid katkenesiti? Võta kanepit või pane tina. Küllap see on õige edu hind. Ükskord katab kõike valge lina. Tähendab haavast, ühiskonna pind. Võtaks pindu, võtaks palki silmas, Jolki palki hüüatki pääl. Jõul on tulnud, laps on sündinud ilmasilmse, mõõdab mõõtu leti pääl. Armas laps, sa tulid siia ilma ilma sinuta, Mapaadun, põhjani. Vaarman, see on teile. Tänan, palun võtan oma klaasi põhjani. Mu juurde koju tuli vihmavarju kaevam. Päris Beatra. Tol õhtul muide, tahtsin üksi olla. Kolu vannuka. Tallab poriseks mu vaiba. Curry sigarvita. Kelle äris ja mis ma teenin näiteks? Muudkui venis nagu härja ila. Ta kergel pehmus astus trepikotta. Lift oli vana jala. Elasid kord kaks vendi ja lahku läksid elutööd nendil. Laat oli jõle. Loomade vasta. Endil ei tahtnud neile liiga teha lasta. Igal pool, kus Praat vaid sai konna praadis jalamaid. Aga endil tema sabas jookseb, nii plus, nurksulud algavad, lõksunud lõpevad. Et nurksulud algavad, mürtsub raba. Kukk kummitab mu aasal nagu lord. Kui lendaksin ma ühiskorr Kuusk imestlev kannab suure käo. Kuuse otsas on kägu ligi astunud metsavahile, kägu raiub saavuda. Tahtsin ainult küsida. Siin elab Anton raua Tšul terfachi kimbatul mofti, Antonorhow metsa vailt valju käsuse kägu, nagu põõsas. Venitab veel metsast väljaastumise lõõsas. Leping kuuga neli. Maid suur hõissa, hõissa ja metsavahelt paistab vallid turg kel on jätkunud piisavalt mõistust, et mähkida metsavahi kuldne katus usaldusväärsuse hõissa hõissa. Metsa vahelt paistab vaid metsavahi kuubeda kuldne. Kurg vaid Suurli turg, kel on jätkunud piisavalt mõistust et mähkida end usaldusväärsus. Vaid Suurli turg, kel on jätkunud piisavalt mõistust, et mähkida end usaldusväärsuse kaks. Täna ma loen ainult luuletusi. Null ornitoloogi pealehakkamist, selles oli tegemist ilukirjanduslikke Esseedega. Alpart ja Eugen. Alpart Eugen olid ikka rõõmsad, lahked, viisakad. Aga nende Õdet Lisid näedsa kummist passivad. Teised lapsed Lisiga mängida ei taha. Sest et pall tema kummi pealt lendab kohe maha. Alpart ükskord tegi palju tore nali. Lisile ta Kona prooviks püksi pani. Väike on, TM. Ei teegi paha. Heida palju morjenda. Aga lisi pistis kohe koledasti huikam. Teised lapsed Lisiga mängida ei tahast. Iga päevanda kumist mitte nahast. Inseneri eri. Kavandab insener oma samme mitu päeva ette. Et hiljem oleks vähem põhjust rahulolematusega Addis. Meie Artur käib tagurpidi nagu mets. Samas ei sa jäetud salamisi rõõmustamata. Insener käib kah. Käies raiub insener veel omakorda takka üles. Lisaks sellele seisab igal sügisel inseneri ees raskeinseneri erivalik iseendaga. Insener tahab koguneda parvedesse nagu teised elektri Montöörid. Mõistus. Edgar Allan põu. Seal, kus kuningas kord mõistus ja ta niimoodi kutsuti ning oma Halleys suuris, kus kuld ja munder, silmad särasid tal nagu Sõed seal laule, tantse rõõmuga ning õnnest laulust lämbunud inim. Seal ilu mõistust koges hoolega. Hetkekski ei lakanud ka normaalne juttuvada. Ent tühjaks jäi siis saal F kuus. Ning ö tundeil võikamail. Säält rõlgeid hääli kostus ehitisi pööridesse kärmelt jälke mündreid sigines ning öösiti nende pääd akende päädel tõlgendasid jõletumad koledamaid tantse, seega ilmselt tantsiti seal mitmeid. Kõrghooaeg saabus aastal 2005. Saatel viisi sõnulkirjeldamatult hõikama. Seal, kus esikus kord härra vabakavaga esines kordiost hetkel jäle jõuku, juga voolab vastust. Ei nendel arukoristust. Eelvägisaksad sõitsid saaniga. Mina, mäger kelguga, sakslastel, naised saani ees, minul mäger kelgu sees hõissa hõissessaa sakslastele asjad saani ees, hõissa hõissa. Mina olen mäger, saksa põhimõtteliselt juttu räägib. Minul mägerzanis mäegib. Valge mootor. Vaiksel tasandikul keset päevadega käsi laiub mets. Nähtamatu nagu jook, roheline, sale kabinet. Riiulit tähtsusest värisemas. Kõigis surnud peeglites kihutab valgus. Õnnelik külm sulgudega ümbritsetud mootor. Valge mootor, õhkjahutus, avadel, magav lind, minevik, mõõk, hanesulgedega, Pilatka, minevik, mootorile, löökmõõk, hanesulgedega, pilotka, pasunad, Timpanid, vokaalinstrumendid. Insener. Kauge mäe peal sajab vihma nagu insener. Ja nõnda esinesid möödunud aasta 23. novembril Jõgeval Hannes Varblane, Kalju Kruusa, Mehis Heinsaar, Ülar Ploom ja Erkki Luuk. Kohtumiseni kuu aja pärast, kus teen ülevaate kirjandusauhindadest, mida eelmise aasta loomingu eest neil lähinädalatel jagatakse. Head kirjutamist, head lugemist, head kihendusele, mõtisklemist. Nüüd. Ei saagi minna keeli, vett, lihtsalt toole. Nii. Palgad. Varsti läheb üks. Künni tookale. Taavi minna keegi lihtsalt poole. Nii, külmal ajal