Tere hommikust, armsad raadiokuulajad, jutusaade on seekord murdnud välja Tallinna turvalisest stuudiost. Me istume Pärnus sanatooriumis Tervis, mina olen Margit Kilumets ja minu tänaseks külaliseks on proua Maimu Eveco. Võib-olla peab kuulajatele siinkohal ütlema, et, et proua Maimu neiupõlve nimi oli Laretei siis on teil tänu Eesti ajaloole kergem teda paika panna ja, ja paigutada sinna, kuhu ta just parajasti kuulub. Põhjus, miks me täna juttu ajame, on tegelikult see, et proua Maimu erakordselt põnev elu saab selle aasta jooksul kindlasti kaante vahele. Teie õde, käbi on kirjutanud mitmeid raamatuid. Öelge, mis sundis teid nüüd piltlikult öeldes sulge haarama ja oma elu üles kirjutama? Jah, see juhtus minema. Pärnu Me olime Tori kirikus kontserdil ja tulime tagasi. Olime samal ajal ukse ees Neeme Järvi ja tema abikaasaga ja Sirje Endre. Ja kui me leidsime, et me oleme näljased midagi süüa ja siis me läksime kõik minu õe tuppa ja istusime seal ja istusime kaunis kaua ja sõime üht ja teist. Ja lõpuks, kui kõikaksid ära minema väga hilja õhtu, siis ma saatsin Sirje Endre liftini ja tema ütleb järsku mulle. Kirjutage sellest, mis te olete mulle jutustanud, mina kirjastan teid, teen teiega lepingu, mõtlesin, ma ei ole elus kirjutanud, mind ei huvita, kellelt ma ei oska kirjutada. Kavatse äigi leiutage, ütles ta. Ja järgmisel päeval mõte hakkas ütlema, no kirjuta ja mõtle selle peale ja ja ometi mu õde oli mitu raamatut välja andnud ja mul ei ole kunagi isu olnud kirjutada. Nojah, siis ma hakkasin mõtlema õhtu voodis enne magama jäämist ja hommikul üles ärgates, mis päälkirja ma sellele annaks, kui ma kirjutaks ja see tuli järsku nagu matsin ja mujalt. Ja ise leidsin, et see on väga häbel kiri, sellepärast et see on täpselt, mis on, sellel ei ole mingit mingit punast niiti, mis hoiab koos, on üks lugu ja teine lugu ühest maailmast teises. Ja siis ma, kui ma koju jõudsin Šveitsis vihma, hakkasin kirjutama kesklinna, kus viirus, mis mind hakatas. Jah, ma järsku tahtsin ainult kirjutada kogu aeg mis ma hakkasin kirjutama. Millised sündmused meenusid lihtsamini, kas need kaugest lapsepõlvest mis on jäänud tõesti väga mitmekümne aasta taha või niisugused värskemad sündmused teie reisib koos teie diplomaadist abikaasaga või, või mis, nagu lihtsamini meelde tuli detaili täpsemalt, mida, mida oli põnevam meenutada. Ei, ma ei leia, et midagi erilist oleks tulnud enne teist. Lihtsalt tuli üks lugu ja siis sulis teine lugu ja. Ma mõtlesin muidugi oma tütre peale, sest mu tütar ütles tihti, kui ma jutustasin midagi oma lapsepõlves Eestist. Et sa pead, hüljes, kirjutame, et meiega teaks midagi, me ei tea mitte midagi. Ja siis ma mõtlesin ja need konna, kus perekonnad pärit on ja, ja isa, perekond, ema, perekond. Seal ma muidugi mõtlesin lapsepõlve peale, aga muidu tuli üks lugu või siis mu lapselapsed ütlesid järsku jutusta seda, sa jutustasid meile mõtlen, kas tõesti see, jah, jah, seda sa pead, otsus, nii tuli üks lugu teise järele. Te olite väga kuulsa isa tütred. Teie isa oli diplomaat ja, ja te olite ka abielus diplomaadiga, kas, kas see, te valisite oma abikaasaks võib-olla oma isa professioonile sarnase mehe, kas, kas Te olete selle peale elus mõelnud, et te valisite oma abikaasa isa järgi? Ning käe olnud selles, et ta ei anna diplomaat siis, kui mina teda kohtasin, Stahli spanosiitsa esindaja Rootsis. Aga kui ma olin veel ütleme laps või ütleme nii 12 kolmeteistaastane, siis ma mõtlesin, mina ei saaks kunagi kellegi teisega abielus olla kohe diplomaadi ja sest selle eluga ma olen harjunud. Muidugi, kui ma suureks kasvasin, siis ma enam nii ei mõtelnud. Ja ei selle peale üldse ei mõttelt äras ja ma kohtasin oma abikaasat Rootsis, sest et ta oli seal oma firma esindaja ja sõjaväe atašee, seda sai alles palju hiljem. Nii et see põhjus mitte määrav. Te olete oma raamatus kirjutanud sellest, et teie abikaasa oli väga väärikast sugupuust ja, ja sel hetkel, kui teie temaga abielluma hakkasite, olite teie ju põgeniku staatuses, et, et see kõik oli väga keeruline. Kirjeldage natuke seda sinna Šveitsi sattumist ja seda, kuidas teid seal suguvõsas vastu võeti. Suguvõsa võttis mind väga-väga hästi vastu, ainult alguses muidugi, sel ajal oli friipuuris, kus minu mees on pärit väga katoliiklik seltskond ja kombed ja, ja kirikusse ei tohtinud minna ilma, et oleks kaetud ja lühikeste käistega niisuguseid nüüd lähvad kõikides lühikestes pükstes ja poolpaljad kirikusse. Kõik on muutunud ka sel ajal. Mis nemad muidugi oleks lasknud, et ma olles katoliiklane olnud. Ja siis ma kirjutan oma raamatus sellesse, et mõned nendest mõtlesid. Ei sa ei, nad ei teadnud, kes on eestlane ja mõtlesid, et ma olen Etioopias ja ütleksin niimoodi. Aga vähemalt ta ei ole must mitte. Aga see on pärast nad olid väga-väga kenad ja modes tundsin ennast väga hästi seal elanud Friburis meelasime Genfi ligidal, nii et ma ei näinud ju nii iga päev tema perekonda läksime lihtsalt külla sinna. Tee eriala, mille te elu jooksul omandasid, sai tegelikult nagu alguse või, või te leidsite selle tegelikult omapäraselt tänu Eestile. Kas te räägiksite kuulajale, mis viis teid moekunsti juurde? Jah, ma imestan, et ma seda tahtsin teha, sest sel ajal ei olnud üldse moeajalehti Eestis ja niisugust ametit üldse ei olnud, kus mul see idee tuli, ainult mina joonistasin alati kleite ja kübaraid ja moeasju nukkudele. Ja ma käisin tütarlaste kommerts passimis ja seal andis joonistustunde Daniel mehi ja tema tegi ju kostüüme Estonia teatrile ka ja mina jumaldasin teda, ma leidsin, et ma tahaks täpselt nii olla ja ma ütlesin Natalia meile, et ma tahaks teha sama asja, mis tema ja ta ütles, et siin Eestis ei saa. Sellepärast et see on nii väike paar teatrit, Donald ja see ei jätku kõigile. Et seda tööd ei saa teha, tema niikuinii peab andma tunde koolised, et muidu ta ei saa mitele elada selles tegevuses. Ja siis ma, kui ma jõudsin Rootsi, siis ma kohe tahtsin minna, niisuguses reklaam kooli ja Rootsis oli juba siis moesurnud kohale ja ja oli eriti kuulutusi, sest sel ajal ei saanud mitte trükkida igapäevases ajalehtedes foto siia, sest see tuli ainult üks must plekk. Selle pidi pidi joonistama alati, kui tahtis kuulutada mingid artiklid, mis poodi tuli. Ja noh, siis ma lõpetasin selle kooli ja, ja hakkasin moe joonistajaks. Nii see läks. Te olete Rootsis töötanud ka ajalehe juures ja nimetate seda üheks põnevamaks ajajärguks oma elus. Miks teile ajalehe juures töötada meeldis? Jah, ajaleht on üks suur inimeste koosness, mis on järsku üks mingisugune ühine ettevõte. Igaüks teeb oma tööd, seal on need, kes artikleid kirjutavad, need, kes joonistavad trükijad. See on nagu suur mesilaste kärg. Ja öösel on töö, trükitakse ajalehte öösel ja meie tegime päeval tööd. Nii, see on nagu üks suurperes oli kole sümpaatne. Ja mõnikord ma läksin õhtu, kui hilja õhtu pidi joonistama ja siis ma pidin ise viima ülesse trükijatele need joonised. Siis ma nägin, kuidas need ajalehed kukkusid niimoodi masinast välja, üksteise järele ja see oli nii põnev ja seal käis niisugune töö tõesti nagu mesilased, pärja linde. See oli väga põnev aeg. No diplomaadi proua kohustuste hulka kuulub külaliste vastuvõtmine, tahad sa või ei taha, kas see sobis teile loomulikult või pidi teda selleks ennast kokku võtma, et ikkagi suhelda suhteliselt võõraste inimestega, ma arvan, nädalas mitmel õhtul järjest kanda neid perenaise kohustusi, kas meeldis teile? Jah, ma olin harjunud sellega seepärast, et juba Šveitsis ma, mul oli palju külalisi, mu mees armastas väga sõpru oma juures nähe ja muidugi need olid sõbrad ja see oli, võis kutsuda, keda ta tahtis ja see oli muidugi hoopis teine asi kui niisugused ofitsiaalsed vastuvõtud, kus ta peab kutsuma seda ja seda ja ja neid ei tunnegi seda, ma pean veel rääkima seda laiali. Öeldakse ka siis ministeeriumites, keda peab kutsuma. Ja ma kutsusin mõned välisMaatašeed ja mõned prantsuse kõrgemad sõjaväelased ja istusime laua, emmer. Me olime 18 inimest. Ja neli nendest olid kõõrdsilmsed. Ja see oli pärast, kui meil ainult sõbrad jäid järele või teised läksid, sõitsime, ei teadnud, kuhu suunas vaadata. Kellega sa räägid, ühele räägib, ta vaatab teise otsa, teine on kah kõvert, silmal vaatab kolmanda otsa. See oli tõesti Sluubain lõuna. Niisuguseid asju võib juhtuda, kui on Sofitsiaalne vastuvõtt. Aga esiteks ma armastan teha vast valmistada lõunat määrmasson sööki teha ja nii et see on mingi probleem. Ja ei, ma leidsin, et see, see läheb lihtsalt niisuguseks tööks, selle asemel, et mingit muud tööd teha, on niisugune töö ette vastu võtma ja korraldama. Ja raske on see, et kõikide nimesi teadma, kui esitad. Ja ükskord, kui me Stockholmis olime, oli mu mees haige ja ei saanud meie juures lõunas osa võtta. Ja mina pidin üksi võtma vastu, need olid kõik sõjaväelased ja pidin nende tiitleid ja nimesid teadma. Ma õppisin pähe ja kordasin ja kordasin. Ja lõpuks saab sellega hakkama. Te mainisite ise, teile meeldib süüa teha ja, ja räägivad teadjad inimesed, et te olete tõesti väga hea kokk. Kas sellised šveitsi toidud nagu näiteks fondüüd, raclet, kas te olete elu jooksul õppinud neid valmistama näiteks ka? Ja, ja need ei ole midagi, see ei ole raske. Jah, voodi on raske valmistada, eriti fon, düüse on mitut sorti, on puurifondi, on hoopis teistmoodi, ta on ainult veega ja, ja ühe erilise juustuga ja see võib niimoodi nagu öeldakse, majonees keerdub, läheb la lahku, siis tuleb ainult rass ühte kohta ja niuke But juustu teise. See on raske teha, aga seda fondid, mis maailmas nüüd tehakse, see on palju kergem, seal on valget veini ja ja eks Brieri juust ja see see ei lähe. Ja raketion kõige lihtsam, seal on väga lihtne niisugust vastuvõtu teha, siis paneb ühed juustutüki igaüks oma pannile ja selle sooja ja sulab ülesse ja süüakse kartulitega. Teevad tihti šveitslased just selle tõttu, et see on nii lihtne. Ja, ja on niisugune atmosfäär, mis on sümpaatne. Aga muidugi ma õppisin kõiki Šveitsi roogasid tegema, on mees, ütles mu ema, tegi seda ja tee seda ja ma küsisin ühelt ja teiselt ja ta sugulastelt ja nii lõpuks kasvasse roogade hulk, nii et siin ma tunnen kõiki. Šveitsi eriroog paljon juustuga muidugi. Kas te proovisite temaga katsetasid ja temal peal ka mõnda Eesti toitu, mida teil vahel võib-olla õnnestus kusagilt hankida, mida ma ei tea, mille peale välismaalased ehmatavad, verekäkid või hapukapsas või hapukapsas ei saa Šveitsis ka küll olemas, aga misserine eesti toit võiks olla, mida te oma abikaasale mõnikord pakkusid? Ei, ma usun, mitte lihtne, sellepärast et hapukapsas on, muidugi ei ole mulgikapsas, vaid on teistmoodi nagu Saksamaal. Aga minu mees oli üldse väga raske söökidega ja see ei kõlvanud ja see ja. Eriti mis verega on tegemist, seda kõik mu tuttavad ja sõbrad Šveitsis ehmatavad ära, kotid, ma ütlen need jõuluks praadis verevorste ja oh, kuidas verega saani kole. Seda nad ei ole suu sisse võtnudki. Aga mis on Eeeffi toidu käima ei ole minema, las ta, mu tütar oli esimest korda Tallinnas kolm päeva ja Me läksime mulgikapsaid sööma ja temal vada maitses. Natuke nagu rootsi toidud ka, et igasugused kilud ja räimede, sellised kuivatatud kala ja soolatud kala ja, aga aga see, see noh, vist selline noh, ka rohkem saarte peale, Eestis, aga sült näiteks selline tarretises liha, kui seal on need krõpsud sees. Nii, aga ei, vist mitte. Ta ei ole suur sisse võtnud ka tema oli nii, nii et kui ostis lihafilee, siis ta võttis kah veel ära kõiksuguseid tikkima, ütlesin, et lõpuks ma ei tea, mis sa sööd. Filee on see kõige puhtam liha. Aga ei silti ja niisuguseid asju paluda üldse ei söönud. Ta oli allergiline kalade vastu ja selle tõttu Rootsis väga raskes Rootsis. Ohvitsiaatel küllakutsetele oli peaaegu alati tas Hummer või suitsulõhe või kõiki, seda ta ei söönud. See oli raske. Aga igapäevaseks toidu ma tegin, mis tema armastas. Tema armastas kõige rohkem spageti siia. Taliatelled ja niisugused itaalia toidud. Te sattusite? Rootsiga tänu oma mehe tööle ja elu tegi nii et Rootsis ju elas juba pikemat aega teie õde, käbi. Kas see oli ses mõttes õnnelik aeg, et te saite üle pikkade aastate nagu tihedamalt omavahel suhelda? Ja tähendab, mina elasin ju enne Rootsis ja kokku, Ma olen Rootsis elanud 14 aastat ja enne oma mehega kohtumist kohtasin teda Rootsis. Aga edasi läksime sinna kudema, atašee läks muidugi ma olin väga õnnelik, sest mu vanemad elasid veel. Ja kuna Rootsis on väga raske leida personali, siis mu vanemad võtsid meie tütre alati, kui meie pidin välja minema ja nii ta õppis hästi oma vanavanemaid tundma ja, ja vana näevad, et õnnelikud ja muidugi käpiga ka, aga ma nägin, palju vähem käpitsest, käki oli, abiellus Zimmeriga. Sel ajal mina teda nägin ainult linnas kuskil kohvikus. Kas selle kohta võib öelda nii, et Ingmar tahtis oma naised endale hoida ses mõttes, et talle meeldis, kui naised olid tema päralt, ei suhelnud eriti palju väljaspool kodu. Käbi oma raamatus kirjutab, Timmer oli väga armukade. Aga ma muidugi ta võis olla, seda ma ei tea, aga ma mõnikord mõtlen nüüd, et ta oli terve päeva teatris ja ja ka filmi tegemisel, tal oli nii hulk inimesi ümberringi. Et kui ta koju tuli, võib-olla ta, ta oli nii palju rääkinud ja teistega koos olnud, et ta tahtis üksi olla. Kuna minu töö oli näiteks. Ma enam ei töötanud ajalehe juures, vaid kodus tegin jooniseid. Üksildane, et mina vastuoksa tahtsin rääkida, võisin terve päeva üksi kodus olles töötada. Mul oli himu rääkida ja teisi inimesi kohata, aga võib-olla temal oli vastupidi, et see võis ka muidugi yks põhjus olla. Te olete külastanud ka Ingmar Bergmani, võib vist öelda kuulsalt saart, foore, saart, aga siis juba kui mitmeid aastaid hiljem, kui, kui Ingmari viimane naine Ingrid Bergman ei olnud enam elus. Millised muljed teile sellest sellisest väga paljudes raamatutes filmides kirjeldatud ja näidatud saarest jäid? Jah, seda ma ütlen samuti nagu käebki, mina ei armasta nisukest karget loodust, mina armastan ka lopsakalt uhtus ja esimene kord fooral olin, siis ma ei saanud üldse aru sellest foor võlust. Aga kui ma teine aasta olin, siis ei olnud mitte looduslik palju, kui et kõik need inimesed ja juhtumid, mis seal olid. Ja see komme, kuidas me elasime koos, see oli tore. Ma ei võidelda. Ma küll ei läheks kunagi foorumile suvitama elama, kui minusse oleneks. See loodus ei tõmba mind mitte. Me oleme rääkinud erinevatest maadest, kus te oma elu jooksul olete elanud, sellepärast oleks väga huvitav teada, kui me keriksime ajaratast neli 50 aastat tagasi ja te võiksite uuesti alustada eluga mõnes maailma riigis, mis riik see oleks? Jah, ma tõesti mõtlen, et ma valiks veetsi. Esiteks sellepärast, et Šveits on nii keset Euroopat, et igal pool on ligi sõita Milanosse on neli tundi ja Prantsusmaa on kolm tundi ja Saksamaale see on igal pool järsku lihtne sõita. Aga selle Šveitsi elumis prantsuse Šveitsis, mis Genfi ääres järve ääres on mul väga meeldinud. Ja mõnikord, kui mu mees ütles, kui ma sõitsin näiteks Kanaari saartele või kuhugi mujale eksootilisele maale et vaata, kas me võiks ükskord seal elada, kui ma enam ei tööta. Ja siis iga kord, kui ma olin selles kohas, siis ma leidsin, et enamuses niisukestes mereäärsetes suvituskohtades ei ole kultuuri, palju ei ole kontserteid, ei ole mingisuguseid Conference ja et need rohkem siiski Euroopas või Ameerikas. Ja ma ei usu, et ma Ameerikas tahaks saada, aga ma ei tunne. Ameerika Ma tunnen ainult New Yorki. Ärima, ma leian, et ma olen hästi, Facidurt. Šveitsi on, sobib mulle hästi. Kirjeldage kuulajatele oma kodu, oma praegust kodu Šveitsis, kus see asub ja, ja milline ta on, on seal? Järve on seal ilusaid metsi ümberringi. Genfi järv on umbes 100 kilomeetrit pikk ja ühes otsas on Kenz ja teises otsas on üks teine linn, mida te ei tunne will. Aga seal on mootor umbes ja. Genfi ligi ligidal on väga kitsas juba ja, ja seal on, taas on mobla Euroopa kõige kõrgem mägi. Ja see vaade vajalik nendele prantsuse Alpidele, sest üks kallas on Šveitsi ja vastas, Kallas on Prantsusmaa. Ja mina elan ligidal ühes väikses linnas, mille nimi on v ja seal on kah järv, läheb kitsaks. Ja, ja Alpid on kohe vastasrada ligidal prantsuse Alpid. Ja teisel pool selja taga, kui ma ütlen, nii kui meie vaatame, kõik tahavad vaat et Genfi järvele. Et kui ma vaatan Genfi järves mu selja taga on juura mägestik ja see on palju madalam, seal ei ole mitte lumetipud nagu Alpidel. Nii, aga see on justkui niisugune ahelik kahe mäeaheliku vahel on see järv ja juura, mäed on lausa mets, võid teha tundide kaupa jalutuskäiku, peab vaatama ainult et mitte juhuslikult Prantsusmaal ja Tartus siis ükskord Mcysicine. Prantsusmaa üldseid Genfi ligidal on Prantsusmaa ümberringi, nii et tollipiirid on igal pool. Minu tütar elas seal, nito kolis ümber, sealt oli neli kilomeetrit Prantsusmaale. Ma käisin tihti Prantsusmaal sisseostusid tegemas meie maja oligenzi ligidal ja sealt oli neli kilomeetrit Yvonni, mis oli ka üks ravi kohta üks ravikoht ja, ja samal ajal x. Mitte hõõgrulett oli seal. Nii et sealt tuli palju inimesi mängima. Muuseas, seda ma kirjutan oma raamatus ka. Prantsusmaale seal vastas on Lynne viha ja seal on rulett ja Dostojevski oli suur mängija ja tuli viimse laevaga öösel koju ja oli arvatavasti kõik kaotama oma raha. Nii et see on nii kahe mäeaheliku vahel olev järv, aga Suurjärv. Šveitsis ei ole merd ja Eesti on sellepärast eestlastele tavaliselt väga armas, et see meie oma kodumeri kas siin, Pärnus või Tallinnas või ükskõik kus, mis tundega te Eestisse tuleta et meil on nii, et siin horisonti silmapiir on, eksole, on meri ja siis on taevas. Seda meil muidugi ei ole, kui igav v iga järve kah Süürisi järve ja ümberringi on ikkagi mäed ja siis ei näe kaugemale, mäed on alati ees. See ma leian neiks, kus ma tunnen, et see on hoopis teistmoodi, aga muidu kuna need tseerisi Kenzi ja ja Konstanzi järved on suured, siis ma alati ütlen, kui ma sõidan Pärni näiteks, siis ma ütlen, et ma lähen sisemaale. Ja samal ajal Hitler muidugi siin ei või ütelda, ma lähen sisemaale, sest. Tunne on, kui Eestis ma lähen, siis ma siis muidugi. Et mul on alati see esion silme ees, see on harjunud, aga emotsionaalselt, millise tundega te tulete Eestisse? Oh nüüd ma olen kaks Passat olnud juba üks peaaegu Pärnus ja nüüd ma tunnen ennast täitsa kodus, aga kui ma siin olen, siis mul paistab, et minu kodus Šveitsis on nii kaugele, nagu oleks seal teisel planeedil. Aga esimest kord, kui ma tulin Eesti, siis mul oli tõesti väga imelik tunne. Siis ma ei olnud 50 aastat siin olnud ja mul oli niisugune mulje, et ma juskui, hõljun õhus. Nathan oma minevikku. Niisugune ebareaalne tunne oli nagu unenäos. Aga see muidugi aegamööda kadus ära, kui ma tihedamini tulin, aga mitte mitte täiesti, sest ma olin ainult kõige rohkem nädalas laega Tallinnas, aga nüüd, kui ma olen kauem olnud, nüüd ma tunnen, et mul on väga isu tagasi tulla. Et ma leian, et eestlased on väga erinevad šveitslaste rootslast sesse. Aegsete inimeste külalislahkus on, millega ma ei ole harjunud ja mis ma leian, on mind nii imestama panev, kui, kui külalislahked on ja nad tahavad alati koos olla ja ja sööki alati kõigile ja võib jääda kauemaks ja ei pruugi helistada ette ja Rootsis peab ju alati teatama, ei tule, mitte nii, et tuleb lihtsalt läbi. Šveitsis võib rohkem nii tulla, aga siis kohvi üks tass kohvi juua veini. Tahan nihukest. Nihukest, kodu, mis on avatud kõigile, seda, see on minu meelest orientaalne juba. Ja see on eestlastel olemas, teie meel, see kõlab küll nagu kompliment, jah, ma leian. Ma olen imestanud ja siin hotellis mul nii paljud inimesed on toonud marju, mis nad on ise korjanud masseerija ja ja need, kes söögitoas vastu võtavad. See on imelik, ma ei kujuta ette, et mul tuleks Šveitsis keegi annaks niimoodi Marju ühes ühes ravilas ja ma olen Šveitsis palju ravilasse, Smitum palju opereeritud. Kahjuks. Ei seda ei ma ei ole läbi elanud ja siin ühtelugu mitte üks kord, vaid mitu poolt. Ta just toovad oma aiast marju ja korjavad ja igaüks ja lilli ikka tuleb. Või tuleb vastu, siis tuleb lillega või tuleb külla meilsa, kui on külla kutsutud, siis mind võtakse šokolaadi või lilleveini. Ja nii nagu siin see on kuidagi külalislahkus, mis on võrratu tõesti. Te ütlesite, et ei saaks elada sellistes kuurortpiirkondades sellepärast et seal ei ole kultuur ja ja teie raamatus ka kumab läbi selline väga tõsine muusikahuvi, kust see pärit on. Ja ma usun, et mamma ja papa juba mamma mängis klaverit, papas mängis mandoliini ja ta juhatas siis väikest koorini amatöörina ja meil oli tihti muusika ja kes olid külalised, tulid külla ja mängisid, tegid kvartetti või Trioja kus ma alati imestan oma õega kustuma, mamma leidis igal maal nisukesi inimesi kusse, nendega kokku sai pianist ja viiulimängijad ja lõpuks mängiti muusikat meie juures kodus. Ja ses siis muidugi käbi käis konservatooriumisse, aga see ei oleks mind nii mõjutanud. Aga just see kodune muusika tegemine. Ja siis me hakkasime juba kontserdil käima, mamma võttis meid kontserdile ja väga targalt tegi niisuguse subpäev ballaadi, mis ta võis meil kirjeldada, nii et me kujutasime ette, mis tähendas, ja selle tõttu leidsime, et see oli põnev ja terve. Ma olen olnud palju Impressaariate ja muusikat koos ja nende nende kuulujutte ma tunnen ja ma olen selles maailmas elanud tõesti ja kui seda ei oleks olnud. Mu elu oleks palju palju hallim ja, ja üksluisem olnud. Kui ei oleks seda muusikat mu elus olnud ja kõiki neid inimesi, kes muusikat ei pea nii palju huvitavaid inimesi kohanud, kellel muusikaga midagi tegemist, kas nad ise mängivad või või on mingisugune elukutse, mis muusikaga tegemist on? Teil oleksite Maria kolm lapselast, kas neist keegi tegeleb muusikaga? Jah, nyyd järsku see noorem tütar ta on 16 aastane, ta õppis klaverit, kui too oli kaheksa kaaslane, siis sa ei tahtnud enam õppida. Ja ja nüüd järsku, sel aastal ta tahtis absoluutselt hakata klaveritunde võtma ja nüüd ta vanemad üürisid klaveri seal tema toas ja nüüd ta õpib, kaugel ta on, seda ma ei tea. Ma sain noote siin proua Merila käest, Aino Merila käest ja need on noortele lastele eesti muusika nihes Eesti laulu, teises on maailma erinevatest maadest laulud. Ja kolmas on klassilised muusikalid, Beethoven ja Schubert. List ja, ja ma, ma mõtlen, võib-olla ta saab neid nüüd mängida, mind huvitab, see neil on kaunis lihtsalt, nii et selle järel ma võin siis otsustada, kui kaugele ta on jõudnud. Kui tihti te üldse oma perega kukku saated te tegelikult elate praegu üksi, teie abikaasa on surnud. Aga teie, teie tütar ja teie lapselapsed, kui tihti te kokku saada? Jah, mina lähen, siis ma lähen iga nädal kaheks päevaks nende juurde jään. Ja Nad olid, ma pidin ikkagi umbes 170 kilomeetrit edasi-tagasi sõitma, et nende juurde minna, nii et ma jäin teiseks ma ei oleks saanud ühe päevaga seda teha. Nüüd nad on palju ligemal, aga nüüd on see harjumus essees ja ma jään alati. Ja kui ma jõuan täna oli juba, siis kohe nad kõik kolm küsivad, kas sa jääd ööseks? Ei, ma ütlen, ja kuul. Siis nii et ma olen ikka veel teretulnud siia, vaat nii. Ja see on väga tore. Ja nüüd ma pean kolima arvatavasti, sest mul ei ole mitte lifti minu korteris vees. Ja nüüd järsku avaneb võimalus sinna majja korteri saada, kus mu tütar kolis nüüd? No seda ma näen, nüüd kui ma tagasi sõidan, kas sellest välja midagi tuleb? Sel juhul siis juba see väike poiss, ütles ta, on kümneaastane siis sinu juurde lõunat sööma ja ma ütlen jah, see on ju tore, siis tulevad lapsed tihti läbi. Nii et ma loodan, et ühest küljest on kolimine suur asi minu vanuses, aga teisest küljest on tore olla oma pere ligidal. Mis lapsed ja lapselapsed ütlesid, kui teada said, et teil Eestis eesti keeles raamat ilmub? Ma usun ja need vanemad ma ei tea, mis nad mõtlevad, aga see väike isa mitte täitsa sellest aru veel. Aga mu tütretütred ütlesid, just, kirjutas sellest ja mõtlesin, et see ei huvita ja selleks sa pead kirjutama. Nii et missugused lood, mis mina olen neile jutustanud, siis nad tahavad seda, kirjutan seda, et ma perekondades kirjutan, seda, ma usun nad praegu veel hinda, aga minu tütar on muidugi väga õnnelik, et ma kirjutan nüüd prantsuskeeles ümber selle raamatu, mitte kõik ja, ja perekonna suhtuvad olud muidugi palju põhjalikumalt kui selles raamatus. Aga selle üle minu tütar väga õnnelik ja ma mõtlen, et kõik inimesed, et peaks seda tegema, et perekonna ajalugu, kes tahaks edasi ja iga igast perioodist oleks selleaegne jutustus sellelt isikult ise ja see on ju palju mõjuvam, kui see ajaloo raamatus lugeda midagi. Nii et mina julgustan kõiki inimesi, kirjutage oma perekonna loo. Kui te nüüd seda raamatut tehes oma elu peale tagasi vaatasite ja arvatavasti rohkem mõtlesite, võib-olla sügavamalt ja ja, ja pikemalt selle peale, kuidas te olete elanud, mida kokkuvõtvalt võib öelda, milline elutee on olnud. Jah, mul on olnud kah traagilisi asju elus. Juba vanavanemad küüditati ja jah, kui papa jäi ilma tööta, järsku me ei teadnud üldse, kuidas me elame. Ja minul on isiklikult ka olnud, ma kaotasin esimese lapse, suri juba enne sündimist. Ma pean ütlema, et mina leian, et mul on üks väga õnnelik elu olnud ja huvitav elu. Nii et mina olen väga rahul oma eluga nagu põllumehed ütlevad, nad kaevavad alati on liiga palju vihma, liiga palju päikest, siis on kuiv, siis on liiga märg. Nad ütlevad. Kahjuks ma ei saa kaevata, mina võin ka lõpetada, nii et kahjuks maitsvad, kaeva. Aitäh, proua Maimu Eveco selle jutuajamise eest vikerraadiole. Loodetavasti läheb teie raamatul Eestis hästi ja ilusat ilusat koju jõudmist. Loodetavasti näeb teid järgmisel suvel jälle Eestimaal. Jah, ma loodan, kui ma, kui ma tervisliku tõttu saan tulla, siis ma tulen kindlasti. Tänast saadet kaunistasid Maimu Arraku õe Käbi Laretei mängitud klaveripalad, uus jutusaade juba järgmisel pühapäeval. Seniks teile kõigile kaunist suve jätku.