Tere päevast, täna täna tahaks rääkida eesti keelest, kui palju keel mõtlemisest on mõjutatud ja kui eripärane on eesti keel võrreldes näiteks indoeuroopa keeltega ja selleks oleme stuudiosse kutsunud Jaan Kaplinski. Teie ei ole seda meelt, et eesti keelt tuleks painutada Indo-Euroopa järgi. Noh, eks teda on painutatud aastasadu väga pikki aegu ja on huvitav see, kuna eesti keel küll täislaensõnu ja mitmesuguseid indoeuroopa muid mõjusid, aga on teatud asjad eesti keeles, mis on säilinud väga tugevasti ja mis ei ole enda-Euroopa keeltele omased. Ja ühe sellise valdkonnaga olete te ka ise süvitsi tegelenud. Ma olen tõesti püüdnud oma keeleteadlase kvalifikatsiooni natuke alles hoida ja olen tegelenud jah nähtusega, mida nimetatakse sõna- anamatu poeetika mulle hästi ei meeldi, see tähendab nii-öelda kõlamaalinguid, tilin, Colin, sulin, Zorin. Aga mind on huvitanud rohkem sellised sõnapaarid, millest osa on muidugi anamata, võetilised nagu Oki linn, kolin. Kerin, kärin. Aga nende hulgas on ka selliseid, mis ei ole kindlasti mitte kõla maalinguliselt nagu tühi-tähi. Ja, ja palju muud sellist. Ja ma olen otsinud, millistes maailma keeltes on, on taolisi nähtusi veel. Esmapilgul tundub nii, et inimesel on selline mõttekramp, ütleb kaks sõnajärjest edasi mõtet otsides. Kuidas te arvate? Sellega ei, päris nii see ei ole, asi on tegelikult palju huvitavam asi on huvitav nii-öelda keele tüpoloogiliselt. Sest kuigi jah, eesti keel on mõnes mõttes väga kõvasti lähenenud saksa ja rootsi keelele vähem ma ütleksin vene keelele ja nüüd läheneb inglise keelele. Aga mõningad asjad on meil ühised, näiteks Traviidi keeltega, Lõuna-Indias jaapani keelega, korea keelega ja nii huvitav kui sõjabaski keelega ainuke Lääne-Euroopa keel, kus sellised sõnapaarid kila-kola, tühi-tähi, wind tagant kiirabi ära on väga tavalised nii-öelda produktiivsed, nagu öeldakse. Aga millega seda siis seletada, kui see mõtlemise omapära ei ole, mis see siis on? Ma ei tea, seda ma tahakski teada, aga asja algus on peidetud võt sügavale aegade hämarusse. Ja ma tõesti ei tea. Aga huvitav on see, et mõnes keeles on, on sellised väljendid väga tavalised. No õigema neid nimetada Immeetilisteks ideo foonilisteks, see tähendab, kus me mingit kõla abil nii-öelda oma kõneorganite abil žestikuleerime minu jaoks sellised sõnapaarid nagu kila-kola vento vänta sodi body. Ma ütleksin, et on mini mininäidend. Me ei kirjelda vaid näitleme ja ei näitle sõrmedega ja näoliigutustega, vaid oma kõneorganitega. Need on niisugused kõneorganite žestid, ma ütleksin jaa. Arvatavasti, eks, neid on natuke kõigis keeltes. Aga mõnes keeles on silmatorkavalt palju ja teistes keeltes silmatorkavalt vähe näiteks prantsuse või hispaania või itaalia keeles. No võib-olla need rahvad on ise sellised kärmema keelega või, või sellise kiire kiire suhtlemislaadiga, et ikkagi ma jääksin selle juurde, et meie sellise rahuliku jõmiseva olekuga võib-olla sobivad nad kokku. Ma arvan, et, et baskid või ütleme, lõuna Endijatamilit ja mala jalamile jälle sugugi sugused aeglased jõmakad kes enne tükk aega mõtlevad ja siis ütlevad Noh, mis see siis on, see on see, et kas keel ei ole jõudnud sellise noh, nii-öelda kõrgema abstraktsiooni või, või tal ei ole olnud vajadus sinna jõuda, et öelda teistmoodi, ta ütleb otse. Nii nagu on minu meelest huvitav, on see, et sellised sõnapaarid on nad siis meetilised omamata poeetiliselt või ei olegi. Et sellised sõnapaarid mõnes keeles väljendavad üldmõistet. Ja siin ongi see, et võib-olla tasuks ka eesti keele korraldamisel ja uute sõnade väljendite otsimisel mõelda sellele näiteks meie sugulaskeel ersa keel, ersa mordva keel seal näiteks mida meie ütleme, piimatooted öeldakse seal võid koored, teist sõna minu teada polegi. No kui ei ole just vene vene laenu võid koored, aga sinna alla käivad ka muud, mis piimast saab jogurtid ja ma arvan, et siin ei ole küsimust. Mõnes keeles on täiesti teistsugune võimalus ja küllaltki laialt kasutatav võimalus üldmõisteid väljendada. Ja see on juba huvitav, siin on juba otsene seos keele ja mõtlemise vahel. Võid koored, mis me siia näiteks toome potid-pannid. Neid ja eesti keeles on need sõnad kõik olemas. Kahju, et praegu nagu ei söandata, tundub liiga kõnekeelne võib-olla või liiga prostoi. Näiteks noh, mis on igasugused, kuidas nüüd öelda viisakalt vooditarbed või magamistarbed, ma olen isegi näinud sellist silti kuskil kas mitte Viljandis. Aga me ütleksime tekid, padjad, või siis lauanõuded, on tassid, taldrikud ja need, need, millega me sööme, mida me käes hoiame, noad-kahvlid. Ja kui me ütleme, et lapsel, et ole hea laps paneb noad-kahvlid lauale, kui ta on, on piisavalt hea ja arukast panetaga lusikat sinna juurde endastmõistetavalt. Niiet et eesti keeles on see olemas ja vanemas eesti keeles näiteks minu meelest sõna, mis praegu ütleme sisikond, see on ju kopsud-maksad. Ja igasugused veekogud on jõed, järved, sinna võivad ka mingisugused lombid ja nirekesed kuuluda. Jällegi näen poe kohal silti kinnitusvahendeid ja mõtlen, et mida, mida sellega küll kinnitatakse. Aga poes müüakse seda, mida mina ütleksin niukses lõbusas kõnekeeles kruvid, mutrid või kruvid, naelad näiteks. Ja igaüks saab aru, et seal võib ka muud leida kõiksugu pudi-padi. Jah, pudi-padi see on täiesti jälle hea eesti sõna. Sattusin nende sõnade peale mõeldes sellise asja peale, nagu on seda tohuvabohu kellel on ju nüüd hoopis teistsugune tulemine. See on meil tulnud saksa keele kaudu, on tulnud, meil piiblis on tulnud meil heebrea keeles. See on jah, heebrea keeles ongi kuidas võrreldakse, maa oli tühi ja paljas, heebrea keeles on vist kui ma õieti mäletan, haaretz ta tohuvabohu. Nii, aga, aga siin on nagu toimunud selline nagu uperpall, sellepärast maa on tühi ja paljas, aga tohuvapohu tähendab minu keeles ikkagi sellised nii-öelda suur segadus, et seal peab olema juba midagi, mida segamini ajada, mis sa seal tühjal ja paljal maa segi ajada. No tähendab nii palju, kui mina tean, ma ei ole heebrea keele mingi eriline asjatundja siis ei ole täpselt selge, mida see tähendas. Isegi Kabalistid on on ehitatud suur teooria, et sellest, kuidas olid olemas mingid salapärased asjad, tohu ja puhu. Aga jäägu see siia, aga ma arvan, et, et eesti keeles on see meie oma nende mallide mustrite eeskujul saanud sellise tähenduse. Sest see sobib väga hästi. Ta sobib sinna nii-öelda sinna pesakonda. Täiesti, aga, aga jah, et see tulemine on hoopis teised. Jah, aga eks me võtame need laenud kergemini õlle ja kohandame neid oma keelega, mis sobivad näiteks sõna tupik, mis on, on vene sõna ta sobib suurepäraselt ja jääb igal juhul kasutusele selgelt. Kui nüüd veel mõelda selle keele ja meelepeale, siis noh, me võime ju ikkagi ka seda ütlemist selliseks kujundlikuks või metafoolseks pidada, eks ole Osa nendest sõnapaaridest, no mitte nii põlevast eesti keeles on metafoorselt vahel metonüümsed hiina keeles maastik, näiteks maastikumaal öeldakse siis Hanschwei mägijõgi või mäed, jõed ta võib-olla nii ainsus kui mitmus. No seal on juba juba selgelt nägi metafoorsustaga. Aga samas, kui me oleme nii-öelda metafoori maailmas, siis teada puha, seda on suhteliselt keeruline tõlkida ütleme, et see, et eesti keelel need sõnapaarid. On olemas Indo-Euroopas see praktiliselt puudub see Indo-Euroopas surve meie keelele me väga palju tõlgime sealt, et see on mingil määral ka ohuks, siis. Asja kurblooluse või niisugune huvitav eksperiment toimub, on ju see, et eesti keel on praegu saanud, ma arvan, valdavalt mitte-eestlaste suhtlemisvahendiks vaid tõlkimisvahendiks, millega me tõlgime nendest valitsevatest maailma keeltest oma keelde ja siis tahes-tahtmata peame oma keelt selle järgi painutama. Küsimus, kui palju vahel võiks võib-olla vähem seda teha? No üks näide on minu jaoks ikka see, et minu nooruses ja veel võib-olla 10 aastat tagasi ei olnud sõna nõustama, keegi ei kasutanud seda. Nüüd räägitakse ainult nõustamisest, nõu andmisest ei räägi keegi. Aga küsimus on selles, et Euroopa keeltes mingi kauntserling või Lacing, see tahab otse sihitist, loomulikult analoogne sõnal rahastamine. Tähendab, me anname kellelegi nõu, aga eurooplased ütlevad. Me nõustame kedagi ja nii me oleme, ühe mall ei võtnud üle ja ja see on täiesti nagu saanud valdavaks mis ei peaks tingimata nii olema, pole nagu otsest vajadust. Kas siin võib siis kõnelda teatud oma keelealaväärsustundest? No eks alaväärsustunne väikerahvastel eriti nii kaua alistatud ja halvustatud väikerahvastel on ju kahtlemata olemas ja kaod on, ei pea kuhugi. Kui me loeme, mida eesti keele kohta on öelnud omaaegsed vaimulikud ja, ja isegi saksa haritlased, siis seda keelt Peelti tõesti mingiks täiesti kõlbmatuks matsi keelaks üldse süvenemata sellesse, mis võimalused, mis eripärad sellel keelel on vaid vaadata asja ainult sellelt seisukohalt, et teatud olulisi asju ei saa eesti keelde tõlkida näiteks teatavate loogilisi termineid. Ja siis tuli välja, et see keel ei kõlba, aga see, et selles keeles oli olemas niimoodi vapustavalt kaunis bõliina luule seda nagu ei tabatud, sellele ei mõeldud. Keel oli lihtsalt teistsugune ja on praegugi veel. No nüüd me oleme küll tõesti winda vänta risti-põiki käinud mööda seda keelemaastiku tuleme veel nende ideo fooniliste komponentide juurde tagasi mõnes mõttes ta jääb ju ikkagi kõlama kui suulise keele eripära, sest sest mul on noh, lihtsalt niimoodi mõnus lausuda. Võib-olla nende kadumise oht ka selles, et kogu maailm läheb kirjalikuks. Ei ta lähe midagi. Praeguse maailma noorte probleem on see, et ei osata enam kirjutada toda ja lugeda vaid kõik tuleb juba audiovisuaalselt ja kõnekeel, mis vahepeal oli nagu teisejärguliselt keelevormina. Teda ei peetud kõrgeks väärtuslikuks kui kirjakeelt ja Johannes Aavik kes ausalt öeldes keeleteadusest ei teadnud midagi, võib-olla sellepärast oma tegevust edukas oligi. Tema väitis, et ees, mis kõnekeel, et inimesed peavad õppima rääkima kirjakeelt muidugi lingvistilises mõttes täielik nonsens, kirjakeelt ei saa rääkida, aga praegu kõne keeldunud Rubio pääle kõik see tänapäevane, eriti noorte suhtlus interneti jututoad, mobiilisõnumid, seal ju kasutatakse äärmiselt kõnekeelseid väljendeid. Kui me räägime internetist ja seal on juba nagu ka oma keel, eks igal igal grupil ole muidugi oma salakeel või släng olemas, aga ma ei pruugi sellest kõigest arugi saada. Loomulikult me ei saa paljudest noorte inimeste väljenditest aru, aga teiselt poolt see Internetikeel ja SMS-ide keel on, on kahtlemata lähemal kõnekeelele kui sellele ametlikule eesti kirjakeelele. Ikkagi puid ja maid jagama ja sinka-vonka tühjast-tähjast kõnelema nende sõnapaaride elus hoidmiseks, kas selleks oleks nagu midagi ette ka võtta või, või ikkagi see, mis keelel vaja, see sellesse keelde jää läheb, ta ei kao kusagile. Tehku need indoeurooplased, mis nad tahavad. Noh, ma olen skeptiline paljude asjade suhtes, kuna ma olen õige mitmel lapse isa ja veel rohkemate vanaisa, sest ma tean, et inimest kasvatada tegelikult ei ole võimalik. See mõjub ketserlikuna, inimese võime ära rikkuda. Me võime teda ahistada, jätta eluaegset traumasid, aga kasvatada teda kellekski, mida me ise tahaksime, see, see ei ole võimalik. Niisama ei ole ka võimalik keeld päriselt ümber korraldada, mida jällegi Aavik uskus, aga mis ei ole võimalik. Keel on mõnel määral isereguleeruv süsteem. Ja kui ma vaatan, mis on minu eluajal toimunud eesti kõnekeeles teatud muutused, mille vastu mõned turistid pahandavad siis need on, on täiesti süsteemselt muutused. Näiteks see, et viite kuute minu lapsepõlves, ma ei mäleta, et ma oleks kuulnud seda. Aga millest see tulnud on? Minu meelest väga, lihtsalt mõtleme ühte, kahte, kolme, nelja ja siis kuidagi imelikult ebasüsteemselt mõjub see viit-kuut. Ja siis on tulnudki kolme nelja viite kuute. Väga lihtne ja teine asi on osastava lõputee üldistumine. Minu nooruses küll keegi ei ei öelnud. Kas sa tädit oled näinud, aga praegu juba öeldakse, isegi heisati emad, olen ma kuulnud. Aga seegi on loomulik, sest keel ei ei lepi sellega, et, et aga paljude sõnade kolm põhikäänet on täpselt ühesugused ema, ema, ema või tädi, tädi, tädi ja, ja keel leiab mingi vahendi. Ja siin eriti võitlemine ei aitame võimelnud kirjakeeles. Korrektorida võivad nad maha kriipsutada, aga aga tegelikult neid tuleb juurde ja nad muutuvad aina loomulikumaks meie keele kõrvale. Keelevaist kui selline, millest ta toitu saab No raske öelda, eks ikka, keel on ju mäng, mäng ütleme saatja ja vastuvõtja rääkija ja kuulaja vahel rääkija, kuna inimene on loomult väga laiskloom, siis rääkija tahab rääkida võimalikult lihtsalt ja, ja seal lihtsus võib viia niukse ebamäärase üminani. Aga et meist aru saadakse, siis me peame natuke pingutama, rääkima selgemalt. Ja nii see siis tulebki, et ühelt poolt keeld lihtsustub, teatud vormid kaovad, aga kuna see raskendab arusaamist, siis otsekohe tekivad mingid muud võimalused selle asemele nagu näiteks eesti keeles vanas rahvalaulus olla veel olemas, mis Soomes on potentsiaal mis ta seal on kuuluneks ja paistuneks. Sellised vormid, need kadusid ära teatud. Ma julgeks öelda süsteemsetel põhjustel. Aga selle asemel otsekohe, kas eesti keeles, aga palju levima see, mida nimetatakse koolitunnis kaudseks kõneviisiks, aga tegelikult selle teatava ebakindluse väljendamiseks väga palju vahendeid, ta pidi pidi olema ta olevat Ta olla. Ja neid on õige mitmeid meie keeles ja siin juba ka meeles on mingi mingi vajadus, me tahame alati väljendada seda, et me ise jaa, hästi, me ei ole kindlad, me oleme seda kuskilt kuulnud, väidetakse nii. Ühesõnaga, eristada rääkimist, vahetust kogemusest, millestki tõsikindlast ja sellest, mida me teame ainult kuulu järgi ja leidis selleks teisi võimalusi, mis on huvitav. No ja üldse see, et et kuidas see keel läheb nagu konkreetsemast nii-öelda mõistesüsteemist abstraktse maa peale, et kuidas üks asi tähendab kunagi ühte midagi väga konkreetset ja siis ta noh, on juba saanud nagu üldmõisteks. No see on eriti tüüpiline Indo-Euroopa keeltele, et üldmõisted tulevad sellisest väga konkreetsest mõistest näiteks noh, meie intelligents ja, ja ladina Entelle ker aru saama see tegelikult tähendab umbes kui korjama ja kõik sellised substants on ju all seisev ja, ja muud sellised. Vaat siin ongi minu meelest soome-ugri ja paljudel teistel keeltel, on, on teine võimalus, üldmõistet väljendatakse sõnapaaridega, mis muide ei ole matemaatikutele tundmatu, sest me võime rääkida hulgast sura kirjutama, suure aga rääkides hulgast märgime loogeliste sulgudes kirjutame A koma B kolm punkti ja näiteks ka loogiline sulg kinni. Ja ongi huvitav, et soome-ugri keeled kalduvad seda teist võimalust kasutama, nii nagu need ersa võid, koored või meie kopsud-maksad ja selle tõttu need väga palju üldmõisteid on on eesti keeles hiljem tuletatud nende pool pool kunstlikult välja mõeldud, näiteks esemed eesti keeles oli oma sõna käed-jalad-käed-jalad tegemist täis. Ja hundid, karud käisid seal, hundid, karud on kõik need suured metsa keskijad. Rebased kuuluvad sinna ehk ka, no rohkem Eestis eriti võtta ei ole. Selline omamoodi mõiste loome, kuidas teile tundub, on meil jõudu nagu seda säilitada tänasel päeval või, või vastupidi, ikkagi Indo-Euroopa surve. No nõutab meilt selliseid peeneid. Võõrsõnu keerulisi mõisteid minu meelest mõnikord ei maksa võõrsanuga häbeneda, eriti kui nad on, on tõeliselt rahvusvaheliselt ladinakeelsed. Ütleme, integratsioon, ma ei leia, et seda peaks asendama sõnaga lõimumine. Paralleelsõnana võib ta ju olla ja paljud teised. Oleme siis eurooplased ja kasutame ikkagi ladina kreeka algupära sõnu nagu teised Euroopa rahvad. Aga teiselt poolt küsimus, nagu mainisite, on selles alaväärsustundes. Et eestlane tahab olla, tahab olla kangesti eurooplane ja siis, kui ta seda oma keelt kah niimoodi rääkida ja kasutada nagu, nagu mingi tõsi, eurooplane, teha eesti keelest mingisugune see, mida keele keelefilosoof Benzo men, lei Worf nimetas standard Average European. See keskmine Euroopa standard, mis eesti keeles saeks nimetatud, on jah. Et saeks saeme oma soome-ugri keele põhja või keeleoksa. Jah, eks seda on tehtud küll omatahtsi võõraste poolt. Ikkagi, jäädes selle selle mõiste loome ja selle abstraktse ja üldise juurdekeeles vahel, tundub, et et miks me ihale me just seda Indo-Euroopa suunda ja jõudu, et võib-olla tema on kuidagi nagu konkreetsem ja täpsem, et äkki me oleme siin nagu sellise häguse maailmapildiga ja oma keelevahenditega sellises häguses hallis tsoonis. Majan hägusad juttu, aga vaatame, mis te vastate. Hägusus on üks väga huvitav asi nii sest maailmas ei ole kõik asjad mitte selgepiirilised. Me armastame rääkida, et kus on piir hea ja halva vahel või niimoodi, aga väga paljude väga erinevate asjade vahel ei ole mingit selget piiri. Näiteks öö ja päeva vahel. Või musta ja valge vahel. No kuskil on hallid toonid, maailmas on, on selgeid piire näiteks piir maa ja õhu vahel. Maapind ja ütleme veekogu kalda ja veekogu enda vahel enamasti. Kuigi kuskil Põhja-Siberis on, on seegi piir üsna hägune. Maailmas on hägusaid asju, mida küberneetika isa Norbert viiner on ilusti kirjeldanud, et on tähed mida mal nagu vanas saksa lastelaulus võib üle lugeda. Aga on pilved, mida laulu järgi jumal pidi ka üle lugema, aga tegelikult pilvesid loendada ei saa, neil ei ole selge piir. Aga pilved on ju niisama reaalsed asjad kui tähed. Pimedast pilvest võib vahel väga, väga vihane välk sähvida. Ja ma arvan, et et me peame nagu endale selgeks tegema selle, et on hägusaid asju ja nende väljendamiseks kasutada liiga täpseid termineid, ei ole õige. Tähendab keeles peavad olema võimalused ka hägususte ebamäärasust väljendada ja siin on soome-ugri keeltel paremad võimalused. Ja mõnel loogiliselt meile lähedasel keelel näiteks Travidigi. Minu üks lemmiknäide on see, et Traviidi keeles, kui me tahame öelda midagi ebamäärast, et noh, umbes niisugused asjad siis me kasutame sõnapaari see teine sõnasõda nimetatakse kajasõnaks Igor, võõraid inglise keeles. Ja see moodustatakse, niiet et selle põhisõna esimene silp asendatakse silbi kakki näiteks maram tähendab puu. Kui me tahame öelda puud ja, ja muud sellised kõrged puu moodi taimed, siis ütleme, maram kiram. Ja minu meelest ongi nali selles, et näiteks banaan ei ole ju puu, banaan on tegelikult rohttaim. Räägime banaanipuust, kodanikud, kes ütlevad selle peale nina. Aga siin oleks just meeldib öelda, et noh, ta on puumoodi, ta on selline maram, kiram ja igasugused kohvide kakaod. Kohvi oli vist kaapi tamili keeles kaapi. Pean siis kohvid kakaod ja muu selline. Ja niisugused võimalused kuluvad keelel väga ära ja siin nagu needsamad meie kopsud-maksad ja tassid, taldrikud, noad, kahvlid, tekid, padjad. See on suurepärane võimalus, sest sest ega see nii-öelda magamistarvete müüja teab, mida kõike seal poes võib-olla. Aga kui on selline ebamäärane üldnimetus, sest sinna mahub kõik Lõpetuseks küsimus Jaan Kaplinskile luuletajale. Kui edukalt saab seda eesti keele ideofooniat luules ära kasutada? Mina ei ole nüüd inimene, kes oleks Laulas väga palju kõladega eksperimenteerinud aga esse eestikas ma kasutan palju selliseid sõnapaare, nagu näiteks kujutab kriips, kirjeldab mis annab ka teatava ebamäärasus, sisaldab mõlemat ja asjal on oma oma loogika lõppude lõpuks ka tänapäeva matemaatika tunneb terminit Lotšikk hägusloogika mis on tegelikult üks, üks osadega täpsest teadusest, aga just mõeldud selliste hägusate asjade kirjeldamiseks. Ja luules. Ma tean, et inglise keelde tõlkimisel on tulnud puudus just nendest päris onomatopoeetilisdeskri sõnadest, kus midagi kriipsu kriuksub, krõbiseb ja sahiseb. Kuigi inglise keeles on, on tegelikult selliseid sõnu päris palju ja saksa keeles sky olla ka prantsuskeeles on juba juba juba hoopis vähem. Mõnes mõttes ikkagi tulevad need teistes keeltes ka esile, ei ole nii, et ainult see on meie enda oma. Keegi keeleteadlane on öelnud, et kõik nähtused on kõigis keeltes tegelikult mingil määral olemas. Küsimus on ainult selles, kus nad on, on tavalised, igapäevased ja kus nad on haruldased. Ja meie keeles nad ideofooneliselt sõnapaarid, millega ma olen tegelenud, need on, on tõesti väga tavalised igapäevased asjad. Aga näiteks keele muutumise käigus võib tajuda ka seda, et neil jääb nagu järjest vähemaks, järjest rohkem tuleb meile neid igasuguseid tarvete, kauplusi ja muud säärast. Tavaari. Aga üks asi on see ametlik eesti keel, mida noh, see natuke trump, mis keel, see keel, kui inimesed, vastan teilgi kogemusi? Oi, ma ei tea, kuidas ma ikka eesti keelt õigesti räägin, et aga noh, minu meelest iga eestlane räägib eesti keelt, et õigesti või õieti siin ei ole. Ei ole küsimust, et lihtsalt tuleb julgem olla oma keele kasutamisel ja mitte liiga palju selle üle mõelda, et kas, kas ikka on õige, kas see ikka on korrektne. Selle mõttega olekski tegelikult hea meie tänane vestlus lõpetada. Aitäh Jaan Kaplinskile ja kuulas, küsis maris Johannes.