Tere päevast, tänane teema on rahva keel ja stuudios folklorist Marju Kõivupuu, mina maris Johannes. Kui me räägime rahvakeeles, siis millest me räägime? Me räägime ilmselt sellest keelest, mida rahvas iga päev kõneleb vastavalt sellele, kus ta siis parasjagu liigub tööl, kodus, turu peal, trammis me ilmselt räägime sellest, kas see, kes on, on rahvas või osa parim osa sellest on kas heas või halvas tujus, sest meie emotsioonid mõjutavad meie sõnavalikut, meie hääled, tämbrit ja kindlasti ka sellest, kas ja kuidas me soovime ennast kellelegi näidata, kas ja kuidas me parasjagu esineme, kas me tahame kellelegi meeldida, kas me tahame talle halvasti öelda, kas me peame loengut, kas me räägime väikese lapsega, aga me teame seda ninnu-nännu keelt, mida arvatakse, et väike laps paremini mõistab. Ja kõik need erinevad kihid kokku moodustavad selle, mida me võime siis nii-öelda tinglikult ja kokku päriselt nimetada eesti keeleks, mis ju eesti keel ongi. Kas me siis võime seada vastamis ühelt poolt rahva keele ja siis selle kirjandusliku keele? Me võime kindlasti veel lisaks kirjanduskeelele kõrvale asetada, eks nii-öelda juriidilise keele, kus arusaamine osapoolte vahel peab olema võimalikult ühene, täpne ja kirjanduskeel, kui niisugune on siis vastavalt sellele, missugust stiili keegi kasutab, kas teadlikult kõrgstiili või mõned autorid näiteks kasutavad teadlikult madalstiili oma loomingus üritades siis lugeda, tekitada mingisuguseid emotsioone, mingit reageeringut, mõnel juhul võib-olla ka teatavat samastumist kas siis kangelastega või koguni toriga. Nii et taas jälle selline valdkond, et see kõik siin on meie ümber, on ikka väga ja väga suhteline. Nii kas me võime öelda, et kui on rahvakeel, siis see on kindlasti suuline keel ja kirjalik ees on nüüd midagi muud. Nojah, ühesõnaga, see on nõndaviisi, et kui me paneme näiteks suulist kõnet kirja, nii nagu folkloristid seda keelt koguvad, tegelikult nad loomulikult ei kogu niivõrd keelt, kuivõrd seda sõnumit, mida keeles edasi antakse, siis me püüame kirja panna keelt ikkagi võimalikult täpselt nõnda, nagu inimene teda räägib ja kui me räägime kirjalikus keeles noh, kasvõi seesama asigi, et õppejõud peab loengut, ta peab seda ühtemoodi, selle loengu võib täies mahus ära trükkida, aga see kindlasti ei ole selle põhja loengu põhjal valminud artikkel või uurimus, mis eeldab hoopis teistsugust lähenemist, teksti, teistsugust ülesehitust. Kindlasti on sealt väljas erinevad parasiitsõnad kolm, neli mühki või mõmmi, mis aega Meil Eikas meie kõnesse sisse eksivad? No kindlasti, igaühel on mõned oma isikupärased väljendit, mida ta kasutab mis suulise kõne puhul on nauditav, aga kirjaliku teksti puhul muudavad selle jälgimise testi jälgimise võib-olla natukene mis võib-olla kohe päris kindlasti raskeks. Juba Jakob Hurt, kui ta rahvaluule kogumist alustas, oskas vahet teha nii-öelda siis algupärasel suulisel kõnel, mida üles täheldatakse. Aga tema koostatud oli ka väike rahvalaulust koostatud kaks keelt vanalt kandlelt kus ta siis tõepoolest näitab, et kuidas vanu rahvalaule nii-öelda ilulugemiseks trükiks välja anda, nõndamoodi, et tõepoolest teksti luges teksti naudiks, sest paratamatult jah, need üleskirjutused kõikide oma selliste õhkamiste ohkamistega ei ole just lugejale nauditavad, aga samas, kui me kuulame inimest, kuidas ta lugu räägib, siis need teinekord ei segagi. Kui ma kutsun saatesse folkloristid ja rääkima rahva keelest, siis loomulikult, et tuleb ka rahvaluulemängu. Kui me nüüd rahvaluulekeelt hakkame analüüsima, siis kas teie teadja naisena oskad öelda, kui te mõnda teksti loete, et ahaa, et kes selle võis olla, rääkinud, et kui tugevalt isikupära on modelleeritud või fikseeritud sinna pärimusse sisse. Kui päeva ilmselt minu jaoks avaldub eelkõige nii-öelda sotsiaalse bee esindatuse kaudu ma pean just nimelt silmas seda, et ma võib-olla arvan siiski ära tundvat, kas lugu on rääkinud kõigepealt mees või naine ja orienteeruvalt, kas ta on olnud noorem või vanem mees, sest rahvakultuuris on oma kindel koht sellel, kellele mida kui palju lubatud on. Tõenäoliselt võib arvata ka seda mõnegi testi puhul, kas tekst on üles kirjutanud meesterahvas või naisterahvasse, tähendab kellega räägitud näiteks? Omagi kogumiskogemused näitavad, et küsitakse noh, üliõpilase käest, et kas ta on abielus, kas tal on lapsi. Ja kui ta on vallaline kena noorik, siis hoolimata sellest tänapäeval on sellised võib-olla väga niimoodi avalikult ranged piirangud kooselamise küsimuses nii nõndamoodi kehti nagu vanas külas, aga ikkagi arvatakse ta naise seisusest välja, naisteasjadest temaga ei räägita, räägitakse nii-öelda täiskasvanud naisega, kes ka teemat jagab ja võib-olla siis valdab ka seda sõnavara või konteksti pisut paremini. Ja mul on meeles üks väga ilus lugu. Me käisime, käisime lindistamas ühte meest, kes oli olnud nii siin kui sealpool mõlemal pool rinnet sõjavangis ja meestelaulud on ka spetsiifilised ja kõik sõnad ei kõlba mitte naisterahva kõrvale kuulata. Aga temal oli eelmisel päeval olnud selline priskemad mõõtu perepidu ja tema hing himustasis hapukurki ja selle kõrvalegi ehk midagi, mille temaga sai, aga tema lindistamine käis siis sedasi, et kõigepealt minia haaras kaenla alla kaksikud lapsed ja lahkus siis hakkas tema auli küljeluu köögis nii hullusti nõudega kolistama. Ja natukese juba meie lindistamise segas isegi, aga läks ka õue. Siis mu tüdrukud, tudengid kordamööda punaste hiide vaikselt hiilisid välja ja sisevanahärra vaatas mind sellise kuratliku pilguga ja ütles, et tead Sa oled sihuke linna naine, sa oled kõike näinud ja kuulnud, sa võid jääda. Ja siis ma sain aru, et tema jaoks olen ma selline suhteliselt sootu steriilne, ebamäärases eas naisterahvas kellel üks kõrv ei liigu, ükski emotsioon ei värise. Ja ma saan suurepäraselt aru, need on meestelaulud, mis, mida mehed koos laulnud, kuhu ei olegi naistel asja ja neil on kahtlemata selline repertuaar, sellise sõnavalikuga, mis kindlasti ei sobi illustreerima kogumikku, näiteks kaunimad eesti rahvalaulud või midagi sarnast. Ja see on loomulik, sinna ei ole miskit parata, nii nagu näiteks on setu naistepeod, kuhu ka pole vallaliste noorikutel asja kus räägitakse tõepoolest kõigest sellest, mis puudutab naise spetsiifilist kitsast elusfääri koos vastava sõnavaraga. Ja, ja sinna pole ka nii-öelda siis noortel tüdrukutel uurijatel väga asja, et selline määrata määrat, peletus missugune pärimus ja missugune keelekasutus mingisugusele heale parasjagu on sobilike sünnis. See on iseloomulik küll vanemale kultuurile, tänapäeval tundub, et see enam niimoodi ei ole siis noh, jälgides seda, millist sõnavara kasutavad lapsed, jälgides seda, et ega vanemad neid eriti manitseb, ilmselt see aeg on pöördumatult möödas, mida ma mäletan oma lapsepõlvest, kui ma ei suutnud öelda ühte vägisena? Ma kurtsin, et naabripoiss koledasti ytles inetust, mis ta siis ütles ja selle asemel ma mäletan, et ma nutsin seda sõnam üle suurte suust välja ei saanud, sest see tundus olevat kuidagi ikkagi nii kohatu ja jube, et et ei lähe mitte. Jah, eksisteerivad tabu, traditsioonilise ühiskonna tabud, reguleerisid käitumist. No nüüd on vastupidine olukord järjest need tabud kaovad ja võib-olla madalama valulävega inimesed lihtsalt juba lämbuvad selle roppuse ja ebatsensuur suse all, mis neile peaaegu et igast eluvaldkonnast kaela veereb ja tundub, et suuline kultuur Üks suur ropendamine. Kahjuks seda niimoodi vist kipub olema küll sellepärast, et söögi alla ja söögi peale katsutakse inimkonda või inimesi millegagi šokeerida või üllad. Ja arvatakse, et mind kohutavalt üllatab, kui mõni mees teab hästi, palju vägisõnu või need kasutatakse reklaamis selle peale ma soovitan lugeda Wiedemanni sõnaraamatut, rahvaluulekogusid mida iganes. Et on palju asju, mida me võib-olla teame, kaasa arvatud ka teatud liiki sõnavara, aga ma arvan, et see ei pea rippuma igal pool üleval nähtaval kohal. Te tähele, ma kasutasin terminit vägisõna, me kasutame seda sõna siis, kui keegi ropendab, keegi ütleb inetust. Aga samas, kuidas siis kokku läheb, eks ole, me ütleme, et sõnadel on vägi sees, me räägime sellest, et vanadel rahvalauludel on vägi sees, vanadelt tekstidel on vägi sees ja ka nendel vängijatel sõnadel on olnud vägi sees, neid on kasutatud äärmiselt erilistel juhtudel, kui on siis rahvatraditsioonist olnud ette, et on tarvis, kaotati ära paha nõidust või saata kuskile mujale mingi eriti ränk haigus, et ka need ei ole olnud nii-öelda igapäevaseks tarvitamiseks söögi alla ja söögi peale nad on võetud või nii-öelda kõige suurema häda korral. Aga tänapäeval jah, on niimoodi, et selliseid piire nagu ei näe et mis on sünnis, kus kasutada, missugust keelt missuguseid sõnu me valime paiguti jah, tundub, et, et, et seal võib-olla tasuks pisut mõelda. No siis vahel on ka selline tunne, et sa ei saagi nagu teistmoodi öelda, kui sa peadki selle väega ütlema, no mis, mis võimalused siis on? Eks ole, kui meil on hing täis, siis me aeg-ajalt ikka kutsume oma väikesi karvaseid sõpru appi või kasuta või midagi muud, iseasi on see, kas ma teen seda üksinda köögis või ma astun sellega üles kogu kollektiivi ees, et ma arvan, et üksinda lase lendu mõne sellise karvase, mida me aeg-ajalt ikka kõik teeme, teinekord soost ja vanusest olenemata. Siis ei tohiks olla see norm, et kui me oleme teiste hulgas. Me peaksime suutma ennast sügavalt kontrollida. Jälgime, mida, mida ja kuidas me kasutame, missugune see seltskond on, sõltub seltskonna meeleolust ja, ja teinekord jah, nagu situatsioonist. Ma tean, Marju, et sinuga võib hästi rääkida ka teises keeles. Kui võru keelt kõnelda, kas siis tuleb suse ropendamine? Paremini välja veel sääne asi, kui ma nüüd vara keele peale üle läheb, et kui ma kellelegagi kõnele vara keelt siis ma varakeeleni ropenda, siis ma siis ma ütlen mõne kangema sõna eesti keeles ja vastupidi. Et kui mu Tallinnas on mu ikkagi esimene keel riigikeel, ma räägin eesti keelt ja kui on tarvis miskit väga pahasti öelda, siis ma võtan mõne sellise sõna võru keelest, millest keegi päris täpselt aru ei saa, mida see tähendab. Ja, ja selle kohta lingvistid kasutavad terminit koodivahetus ja see koodivahetus tegelikult ka ju märgib just nimelt vägisõnade kasutamist, vägisenad, nõidussõnad. Me oleme laenanud need teistest keeltest ja nendes keeltes. Need sõnad ei ole sugugi alati olnud nii-öelda kõige siivsemad, kõige ilusamat, kõige romantilisem Advaid on olnud eri masti vägisõnad. Vat mõni aeg tagasi, kevadel, kui ma õigesti mäletan, oli siis diskussioon Õpetajate lehes ühe sellise väljendi üle, mille eestlased on vene keelest laenanud ja mida me võtame nii-öelda käegalöömise tähenduses siis pohhuist ja mitmeidki vene intelligentne haritlasi. Tegelikult sinna sõna kasutamine äärmiselt häirib, sest nemad kasutavad seda hoopis teises võtmes ja kontekstis ja, ja üldsegi mitte nõnda argipäevaselt, nagu meie seda teeme. Ja see oli minu jaoks ka selline mõtlemapanev lugu, et kui me eesti eestlased omavahel seda sõna kasutame, siis me tõenäoliselt peame midagi, ütleme kui meie hulgas on vene rahvusest inimesi, siis nende jaoks on see tunduvalt see sõna tunduvalt räigema tähendusega ja ja ei ole üldsegi mitte selles tähenduses, nagu meie oleme selle üle võtnud või noh, näiteks kas või etnonüümidki eriti rahvalauludesse tainadesse on jõudnud siis ka eesti kuradid. Et eestlasi teadupoolest tänu sellele, et nad jah, seda karvast poissi kogu aeg appi kutsuvad kuradit, eks oma naaberrahvaste poolt nimetatud tehtud. See oli Oskar Kallas, kui ma õigesti mäletan, kes ütles, et eestlane võiks vähem kuradit tarvitada, selle asemel oleks mõistlik öelda. Oh sa sinine, oh sa tuline sinine ja punane, aga see on ju nii pikk ja minulgi läks süda puhkusega, milles tuli õigupoolest alustada. Ja papa Kreutzwald, kui ma õigesti mäletan, soovitas vist kõhn rehti hüüda puhul, kui on ikka tarvis väga seda kõige-kõige halvemat halvemate hulgast välja kutsuda, nõnda on, et kui me laename seda, seda mõnda mõnda väga kanget sõna teisest keelest, kui me tõepoolest on hing täis või, või emotsioonid on laes, et siis me kasutame seda kindlasti mingis muus tähenduses, kui selle sõna tähendus on emakeeles. Kas siin on toimetajana mul üks kogemus sellest, kuidas inimene, kes vaatab selliseid räigeid B-kategooria filme, noh paratamatult seal iga teine sõna on fakov ja vot sellel inimesel tundub, et eesti tõlke ja ei tohiks seda sõna tõlkida otseses tähenduses, ta peaks leidma sinna mingisugused eufemismiks, mis justkui päästaksid kogusele. Fini? Muttika ja noh, ma ei tea, mida veel mina olen nüüd nagu kahevahel, mulle tundub, et kui see lugu on juba tehtud selles mõttes, et elada välja selliseid räigeid tundeid, et kuidas ma siis selle keelega hakkan nagu ilustama seda, mis te asjast arvate? Nojah, see on seesama, mis on näiteks minu jaoks lugeda Peters autori loomingut, kus on siis ka üpris otse ülimalt naturalistlikud kirjeldatud kõiki erinevaid asju, mis inimese elus ja füsioloogias aeg-ajalt ette tuleb. Et nüüd tekib küsimus, et kas seda mõne lugeja jaoks adopteerima kohandama siluma selle autori sõnakasutust, et sellisel juhul ta pole enam selle autorilooming. Küll aga peaks seal olema siis märge ja seda sellist teos siis vastavalt võib-olla siis mitte just sellisel ajal näitama, kui, kui väiksed lapsed on teleri ees. Vaieldamatult kaasaegne kunst sõnakunst ja looming on väga mitmetahuline ja nagu ma vist päris alguses ütlesin, väga paljude autorite taotlus on ju ka šokeerida. Ja samas on see, et küllap nendel filmidel siis ikkagi oma publik on olemas. Aga jah, teha nüüd adopteerida, siluda ja viisakamaks kirjutada nii-öelda kombelisemaks ei ole vist päris enam, see siin tekib jälle seesama asi, et kas siis on nagu Jakob Hurda, aga kui, et kuidas, kuidas filme nii-öelda ilu lugeda järgmiseks iluvaatamiseks välja anda, kustutame ära. Aga samas on selge see, et mõned väljendid on tõlkimata. Šveitsis oli ju see ka, eks ole, tõlkimatu rõve sõim serbia horvaadi keeles, et kas neid peab ilmtingimata tõlkima, sest ma usun, et me oleme nii palju angloameerika kultuuris sees, et noh, mõned väljendid on sellised, mis on, ongi niimoodi tõlkimatu sõim. Et tegelikult saavad aru, vaata, see on nagu selles vanas heas anekdoodis, et mis vahe on pöidlaid ja keskmisel sõrmel. Et kui sa ei ole proovinud keskmise sõrmega hääletada, siis tee seda teeservas ja sa saad teada, mis vahe neil on. Oleme siis jõudnud sellesse tänasesse päeva kui vaadata näiteks reklaamlauseid või, või, või seda, mida delfis kirjutatakse, et kui seda keelt analüüsida sellise rahvakeele tasandil, siis võib-olla sealt ka mõned tähelepanekud nuhtil. See on ju tegelikult ühelt poolt me võime öelda, et on peldikusein, aga nagu minu hea kolleeg Arvo Krikmann on öelnud, et ta on tegelikult omal kombel ka aardelaegas, et sealt võib leida selliseid väljendeid ja vahel päris vaimukaid sõnamänge ükskõik mis teemadel ja ka päris sellist pila. Ja küllap see on ka inimese andekus vastavalt sellele, nii nagu väiksed lapsed mängivad legodega, nii me ka sätime sõnu ritta. Me vääname, muudame, moodustame uudissõnu, moodustame naljakaid kombinatsioone ja tähendusnihe on just see, mis tegelikult on, on see, mis, mis ajab mind naerma või muigama vastavalt sellele, kui terasid ja kiire reaktsiooniga. Me oleme seda sõnamängu jälgima. Nii et ühte ühte koma teist leiab. Ja üks selline rahvahuumori allikas mulle tundub, vähemalt Lauristin on praegu sellise keskmise inglise keele inglise keele parodeerimine on olemas, eks ole, üks üks selline kiiruga küsimus krutski, küsimus realistidele, nimetage kaks keelt, mida siis 20 suurimat maailma keelt, et üks on mandariini keel ja teine pääd inglise, seda me kõike siis kursime. Noh, nii nagu on olnud meil pajuvenelased ja kadakasakslased ja nüüd me Porsime siis ka inglist ja tõlgime vahel päris pentsikult. Ja kas me tõlgime neid päris pentsikult või, või kuidas nad saavad aga välja lugeda, võib sealt nii mõndagi, nii et siis ka näiteks Kohtla-Järvel võib öelda, et mine või kaevurile Virtsugali küll nõndamoodi, et mine või praamile Igaljuhul Delfi kaudu nad minuni jõudsid need natukene nihestatud linnade tunnuslauseid. Nii et sinna satub ka tõelisi selliseid häid irvhambad ja, ja rahvahuumoriedendaja paremaid poegi. Võttist nagu julgelt väita, et see keel, mis on võimeline looma sedalaadi rahvapärimust või et see keel on vist päriselus värvaid p. Keel on ikka päriselus ja minu meelest väga huvitav valdkond on ka lastekeel. Ja ise ma olen vaadanud oma jõmmide kasvamist ja minu meelest oli see Aavika konverents Kuressaares ja oligi Aaviku konverents Kuressaares 2005. aasta detsembris. Eks ole, me teame, et Aavik on eesti keelde väga palju toredaid uudissõnu loonud. Et mida meie oma lapsed on öelnud ja mulle endale meenus, kui mul Kaarlist poiss oli selline pisem, siis ta kunagi küsis autoga sõites tee ääres, et emme, mis asjad need pulgapildid on? Ta mõtles liiklusmärke ja siis on üksi jummal küsinud luba, et kas ta võib õue lompima minna, mis on vähenenud siis kummikutega vees platserdamist. Et minu arvates lapsed on väiksed, lapsed on sellised, eriti andekad sõnaloomealal, sest neil ei ole selliseid kommitsaid peal ja piiranguid, kuidas nad peavad ütlema ja nii palju, kui mina oma kolleegidest lingvistid ega olen rääkinud, on just nõndamoodi, et et need, kes on loovamad, loovamad lapsed, et nendes on võib-olla seda sädet ka pisut rohkem, sest on kaks võimalust keelt õppida, seda siis mehaaniliselt jäljendades või tule tõdes. Ja need lapsed, kes tuletavad keelt natuke nutikamad, peeti Võrus lõõtsapäeva ja mul see kuueaastane kuulase, ma küsisin, et et ka sina ka tahaksid, ükskord sa võtad venna pilja, lähed mängima, ütlesid ja et ei, ma tahaks küll, aga aga ma pean väga palju harjutama, mul lähevad sõnad segi. Noh, teadupoolest sõnadega pole seal miskit pistmist viisiga, siis ta kuulab, kuulab, kuulab ühte lõõtsameeste teist ja äkki leppes siin säranud emme, näed, vaata ta läksid ju sõnad segi. Et seesama, ülekantud tähendus, eks ole, ta eksib. Et ta mitte ei ütelda, eksib meloodiaga, vaat lasteaias õpetatakse eelkõige laulmist ja siis kui midagi välja ei tule, siis lähevad sõnad segamini. Et see oli ka selles kontekstis mõjuste armsast ja kenasti ja, ja nüüd on jälle nii-öelda uus uus väljend olemas, et kui kellelgi tekib seal muusikas mingi pisikene kala sisse, mis on ju ka slängiväljend, eks ole. Et siis lähevad kellelgi sõnad sassi, et, et ka see on hästi huvitav valdkond ja sellega tegeldakse lastekeelt uuritakse mitte ainult muidugi sõnaloome seisukohalt, vaid keele arengu seisukohalt ja senikaua, kui me läheneme oma keelele loovalt sündsuse piires kahtlemata arvestades aega, kohta ja konteksti, on ta arenev keel. Nii et see sõnad sassi ei läheks, see on ju hea soov. Saate lõpetuseks ja noh, põhiline, mis jäi nagu minul sellest vestlusest kõrvu kumisema on ikkagi see, et nii, et rahva, kellel on oma koht, aga me peame nagu tajuma ja tunnetama ära selle stiilierinevus, et kus me, kus me midagi kasutame, et, et meil seal nii-öelda selles stiilimängudes sõnad sassi ei läheks. Just nimelt venelastel on väga ilus ütlemine vene folkloorist lauset ära ära võõrasse kloostrisse oma talvetega mine ja ma arvan, ka keelekasutuses on see, et situatsioon, vanus, positsioon määrab selle, kus missugust sõnavara kasutada. Ja ma usun, et kui iga sõna on nii-öelda õigel ajal oma õiges kontekstis siis ta kõlab kenasti, aga see sõltub meie endi intelligentsusest meie endi sõnavara rikkusest. Ja kahtlemata ma arvan, et sünonüüme ei ole üheski keeles piisavalt palju, et väljendusrikkalt ja huvitavalt väljenduda. See võiks olla üks meie kõigi soov, et eesti keel jätkuvalt edasi areneks, mitte ei taanduks sellisele tasandile, nagu see oli Ilfi ja Petrovi Kaheteistkümnes toolis, kus vist Elloskel oli, elas ka, sõnavara koosnes enamvähem 12-st fraasist, ma mäletan hästi üht, et võtame voorimehe. Et, et ma arvan, et see on, see on kõige parem viis eesti keelele seda keelt rääkida, selles keeles kirjutada, panna tähele. Ta eri stiile ja kindlasti lugeda ka vanu rahvaluule arhiivitekst ja seal on väga vaimukad, väga head sõnakasutust ja väga-väga leidliku sõnakasutust, millest mul aeg-ajalt isegi tundub, et meil meil hakkab nagu puudu jääma, et kas vahel vahel tekib küll selline tunne just eriti vaadates jälle teistmoodi nooremaid inimesi, et kas ei olegi mitte sellodiska tase kätte jõudnud, et kirjandustundidele, keele tundidele just nimelt väitlemisele sõnakasutusele peaks rohkem tähelepanu pöörama. Ja, ja kindlasti võib-olla rääkima ka sellest, miks mõned rahvalaulud eesti vanad pulmalaulud ei kõla väga sündsalt, sest nendes on seksuaalmaagiat selliseid värve, mis on seotud teatud riitustega, Buy tütarlapsest. Jah, see on üks minuaegne raamat, tütarlapsest sirgub naine. Et kui me vahetame, vahetame oma sotsiaalset staatust, kui me saame mingi rituaali läbi kellekski teiseks, et see üleminek oleks võimalikult valutu, aga samas küllap need vägisõnad on kaitsnud kas siis võimaliku kurja ja halva eest. Et kui me vanades tekstides neid leiame, et siis mitte võib-olla see ei väljenda sugugi alati nii rahva kasimata suuvärki, vaid, vaid pigem seda, et nendes sõnades on olnud eriline vägi, mida on erilistel puhkudel kasutatud ja eriliste inimeste seltskonnas kasutatud, et need sõnad üle käinud Te ei söögi alla ja söögi peale. Rahvakeelest pajatas folklorist Marju Kõivupuu. Jätkame saadet etümoloogia minutitega ja stuudios Udo Uibo, kes täna räägib nõiast, võlust ja Kunksmoor-ist. Seitsmeteistkümnenda sajandi esimesest 10-st dist pärit Tallinna püha vaimu koguduse õpetaja Georg Mülleri jutluste seisab kirjas. Jumalast ära taganevad ning see ebausu sisse langevat abi ning armu nende lausjate ning nõidade juures otsivad needsamad omade ära niidetud Gutkas jumala ähvardanud toon. Mülleri jutlustas esineb sõna naid eesti kirjakeeles teadaolevalt esimest korda. Kuid see sõna tuleb Rootsist aegsetes tekstides tihti ette, sest nii tõusev luterlus kui ka seda toetav kroonuvõim võitlesid ebausuga innukalt. Nõndanimetatud vana hea Rootsi aeg on ühtlasi suurte nõiaprotsesside aeg. Eriline edu seda võitlust ilmselt ei saatnud, sest igasugu posijad, imearstid, tulevikukuulutajad ja muud imetegijad on eestlaste hulgas ja nagu uuringutest on selgunud ka Eesti haritlaskonna hulgas seniajani populaarsed Pole ka imestada, sest soome-ugri hõimudel on juba vanast ajast olnud naabrite juures nõiarahva kuulsus. Vaatleme siis täna lähemalt kolme nõida tähistavat sõna. Need on nõid, võlu ja Kunksmoor. Neist kolmest on meie keeles kõige vanem sona nõid. Kui uskuda analoogiat, mida ajaloolisel keeleteadusel on kombeks pakkuda, võiks see sõna meie keeleliste esivanem mate keeles olla vähemalt 5000 aastat. Otwano. Tõsi, siin tuleb teha mööndus, et ega seda vanusemääratlust ülemäära tõsiselt ei maksa võtta. Sest kui vanu kirjalikke mälestisi pole olemas, nagu see soome-ugri keelte puhul paraku on siis puuduvad ajaloolisel keeleteadusel kronoloogiliseerimiseks usaldusväärsed vahendid. Keelelise võrdluse põhjal võib aga öelda, et nõid kuulub meie keelesugulastega ühise sõnavara kõige vanemasse kihistusse soome-ugri ühissõnavarasse. Nonii, tunnevad meie keelelised lähisugulased läänemeresoomlased näiteks soome isuri ja karjala noida lüüdi noide, vepsa noid vadja nõida. Seda sõna tunnevad laplased näiteks Norra saami noide. Aga seda tunnevad ka soome-ugri keeleala teises servas asuvad mansid kujul näit. Võimeid. Mis tähendab nõida või šamaani. Sõna on igal juhul huvi ei paku, sest see on üks väheseid vaimse tegevuse valdkonda kuuluvaid vanu, ühissõnu. Teine nõida tähendab sõna, meie keeles on võlu. See väide võib panna kuulajad kulmu kerkima tama, sest tänapäeva eesti keeles tähendab võlu, piss, paeluvus, lummust, kütkestav, kust need on siiski kirjakeeles kujunenud. Uued tähendused. Veel 1893. aastal on Wiedemanni sõna raamatus antud sõna võlu tähenduseks üksnes ekse ehk siis nõid. Niisamuti on 1896. aastal ilmunud Karl August Hermanni eesti-vene sõnaraamatus võluv vastaks Kaldoonia ehk siis samuti naid. Ja isegi 1921. aastal esitab Johannes Aavik sõna võlu oma uute ja vähetuntud sõnade sõnastikus üksnes tähenduses nõid. Asi on selles, et sõna võlu oli suhteliselt piiratult levinud Saaremaa murdesõna ja sai kirjakeeles laiemalt tuntuks alles 20. sajandil. Kirjakeeles on aga selle sõna tähendus mõnevõrra nihkunud. Tema vana tähendus kumab läbi disest, võlur, samuti liitsõnadest võlujõud ja võluvägi. Seesama sõna on mõnevõrra teisel kujul säilinud lõunaeesti murret. Kuidas, kus sõna Põhn või võhklu tähendab tigedat, halba inimest? Tähenduse ülekandealused peaksid olema arusaadavad, ütlema Me ju ka ise vastiku vanamuti kohta igavene nõid või vana nõiamoor. Aga siingi tasub tähele panna, et veel Wiedemanni sõnaraamat. Ta annab sõna võhl esimeseks tähenduseks nõid Eesti võlule ja võhlule vastavalt lähisugulaskeeltes soome ja karjala Velho. Vepsa vool veel liivi võll will. Need kõik tähendavad nõida või ravitsejad liivi sõnaga kratid. Tegin selle sõna vanust. Meie keeles võiks hinnata umbes 1000 aastaga ja see on laenatud muistsetel idaslaavi hõimudel. Vana vene keeles esines nõida tähendav sõna kujul Wulfo. Tänapäeva vene keeles on seesama sõna saanud kuju Wolf ja sellega on seotud praegu märksa tuntum sõna- Osseebeenik võlur. Vene sõnal on vasted lõunaslaavi keeltes näiteks Bulgaaria sloveeni keeles, samuti on see dokumenteeritud vanades kirikuslaavi tekstides, kuid slaavi sõna kaugem päritolu on teadmata. Indo-Euroopa tüvedega pole seda usutavalt ühendada õnnestunud. Seetõttu ei saaks isenesest välistada võimalust, et hoopis slaavi sõna on läänemeresoome keeltest laenatud ja mitte vastupidi. Kuid häälikulistel põhjustel ja sõnaesinemised lõunaslaavi keeltes ei näi see võimalus kuigi usutav. Kolmas sõna Kunksmoor on üldtuntuks saanud Aino Perviku 1973. aastal ilmunud populaarse lasteraamatu Kunksmoor ja selle järje Kunksmoor ja kapten Trumm kaudu. Tõenäoliselt on see enamiku keeletarvitaja silmis konkreetse ilukirjandusteose tegelastähistav isiku nimi. Ent ka Kunksmoor tähendab tegelikult nõida nõiamoori. 20. tasandil pole seda sõna eesti murretest kirja pandud ja nagu Aino Pervik on mulle öelnud, avastas ta selle keelanud Andrus Saareste mõistelist sõnaraamatust, kus sõna Kunksmoor tähenduseks on andud nõiduja vana. Seejuures on Saareste sõnaraamatus selgelt viidatud, et sõna pole kirja pandud elavast rahva keelest, vaid on üle võetud Wiedemanni sõnaraamatust. Kogu sõna Kunksmoor üürike ajalugu. Tänapäeva kirjakeeles näibki lähtuvat Wiedemanni sõnaraamat jutust, kus sõna Kunksmoor on nimetatud lõuna-eestiliseks ja selle tähenduseks on antud nõidusega tegelev vana. Vormilt on tegu liitsõnaga, mille põhisõna on moor tähenduses eit, mutt ning täiendsõna Kunks näib olevat vormilt ja tähenduselt häma. Otsi saab aga selgeks, kui vaadata teisi Saareste sõnaraamat artiklites nõid, nõiduma nõidust leiduvaid sõnu. Kuntsi, mees, Kunscop, nõid, huntsakas, nõid, kuntsi, mees kunstitama ehk vuntsima teenbutama, kusjuures temputama on nõiatempe tegema nõiduma kunst või kunst ehk kunst. Nõidus, nõiavärk, Kunst, kop, nõiavärk. Nii nagu kunst, mis erineb samuti Wiedemanni sõnaraamatust, pole ka konks midagi muud kui variant sõnast kunst ehk vuntse. Kunst, mis vanemas rahvakeeles tähendab muuhulgas nõidust ja nõiavärki ning selles tähenduses fikseerida esitatud ka Wiedemanni sõnaraamatus, nagu mitme muugi Wiedemanni sõnaraamatus leiduva sõna puhul jääb aga küsitavaks, kas siin on ikka tõesti tegu tõelise rahvakeelerikkusega hoopiski juhuslikku hääldushälbe või üleskirjutusveaga. Sõna Kunksmoor foneetiline ilme, ühekordne dokumenteeritus, hilisemate teadete puudumine kipuvad vist vihjama viimasele võimalusele. Näib, et tõelise elu on sellele pool olemas tulesõnale eesti keeles andnud ikkagi alles Aino Pervik. Aitäh Udo Uibo-le ja Eesti Rahvuskultuuri fondile, kes raadio etümoloogiasõnastiku koostamist toetab kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.