Tere hommikust, on pühapäev, 26. juuli südasuvi Eestimaal ja selles suves on vihma ja äikest, sekka kuumust, aga ikka päikest ka ja tuuli kõike parasjagu nagu ühele küpsele aastaajale kohane. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja minu külaliseks selline südasuvine ja soe inimene. Kare Kauks, tere. Tere, Margit. Inimesed teavad sinust palju. Ma usun, et sa tahad nüüd vastu vaielda, aga kui ma seda Saadet plaanima hakkasin, siis mul oli vähemalt kolm sõpra, kes plaksutasid käsi ja ütlesid, oi, kare, kui tore. Ta ei ole nii kaua mitte midagi rääkinud. Seoses sellega, et sul on uue nädala alguses suured kontserdid tulemas, õnnestus mul ilmselt sind pehmeks rääkida, kas sul on raske avalikkusega suhelda või, või selliseid suuri intervjuusid anda? Ma ei ütleks, et mul on raske, aga ma pigem väldin neid, et et ma ma arvangi, et minu vanuses on just see sõna jõud nagu väga kaalukas. Jaa. Jaa, arvan, et, et mul on endal võib-olla liiga vähe veel pagasit, mida edasi anda. Et ma olen enesekriitiline. Et seda küll ja, ja pigem anda vähe siis, kui, kui palju need kontserdid Mahavokiga, Padise kloostrisse tulevad, need on tirinud su minu jaoks väga heas mõttes nagu päevavalgele kes selle mõtte sulle pähe istutas, et sa võiksid uuesti pärast mitmeid aastaid nagu tõsiselt laulma hakata või vähemalt selleks korraks laulma hakata. Ta jälle, no tegelikult see algus hakkas juba nagu eelmise aasta jaanuaris. Et kui me hakkasime proove tegema ja oli tulemas Heini Vaikmaa, 50. juubel ja Heini soov oli jäädvustada, siis keevi teele need vanad lood ja, ja võtta siis kõik mahavoki ajal laulnud lauljad kokku ja, ja siis anda bändiga selline suurem nagu sünnipäeva kontsert ja see saigi nagu teoks eelmise aasta juulis. Aga me olime proovi teinud juba jah, mõned kuud ennem. Nii et ma suutsin ennast ikkagi vaikselt vormi viia ja et ma arvan, et kui Eesti laulu ettepanek oleks tulnud, mis oli nüüd selle aasta kas aprillis või oleks tulnud nii, nagu ta tuli nädal aega enne, siis me läks kindlasti ära öelnud. Aga kuna ma olin jõudnud ennast juba vaikselt nii-öelda liigutama hakata ja ja, ja endast aru saada, et milleks nagu võimeline veel, oleneb. Et siis see taastulemine saigi nagu teoks ja juulis oli kiividi lindistus ja, ja siis me mõtlesime, et noh, miks siis mitte ka sellel suvel oli pakkumisi ja ja esinesime Õllesummeril ja siis oli meil Plaan nüüd teha siis need kontserdid, kabadiselett kolm kontserti ja juuli lõpus augusti alguses. Need on selles mõttes sinu kontserdilt, sina oled ainus mahavoki solist nende kontsertide ajal. Jah, seda küll ja, ja Mahavok esitab ka pool kontserti on nagu instrumentaalmuusikat. Et ikkagi sinna on oodatud ka need inimesed, kes tahavad natuke mõelda ja kuulata, et kes on valmis instrumentaalmuusikat kuulama. Mis tunne on. Aastate tagant hakata ennast vormi ajama ja neid vanu lugusid uuesti üles soojendama tegema neile nii-öelda sellist meid kappi või restarti või millist sõna siis tänapäeval õigem on kasutada. Tark ega lihtne ei ole. Kaugel sellest, et eks esialgu oligi nii, et kuna lood on suhteliselt kõrged ja ja, ja noh, mitu aastat ei olnud, ma ju laulnud neid ja nüüd siis esimesed kolm proovi olid küll selline ahastus mulle enda jaoks kodus. Et sellest ei tule vist midagi välja, aga huvitaval kombel ikka lihasmälu on selline, et siis taastub ja ja nagu Spartlanegi, et ka vana hobune jõuab. Et, et natukene utsitada ja küll siis tuleb ja nii ma siis hakkasingi vaikselt harjutama ja ja võib-olla siis aitas ka mingil määral muse õpetaja kogemus on ka päris pikk olnud, et võib-olla ma püüdsin vältida neid vigu, mida ma olen õpetanud ka. Et ja, ja mis hoidis tagasi, et võib-olla see suur vastutus ka, et kui sa oled kedagi õpetanud kord et siis siis see vastutus, et sa ise ei saa teha nagu halvemini viletsamalt, et, et et seal on nagu mingi missioon. Hingeline, emotsionaalne tüüp, nagu sa oled, mis tunne laval on olla pärast kõiki neid aastaid kirjelda seda kohe sõnadega pilti, palun. Kohutav paanika paanikamaja on päev enne et ma olen selline hirmus ülemõtleja ja selline, et noh, see mõte, see ongi minu, minu jaoks kõige hullem, et et kogu aeg viia, aga siis eks ma hakkan oma alateadvust natuke niimoodi ette valmistama vaikselt ja ja treenima, et pole viga, kared küll, kõik tuleb välja ja sõnad ikka püsivad meeles ja et võib-olla nende sõnade meelespidamine on ka alguses, et mul nagu mõte ei katkeks, et ma suudaksin ikka selle mõtte edasi viia ja ja vokaalselt ma nii palju nagu ei muretsegi, aga noh, emotsiooniga ikka tuleb, et kui see emotsioon on nagu aus ja õige ja ja sa suudad selle sõnale nagu mõttejõu taha panna, siis ta tuleb. Aga just stsenaarium Küsisid ikka veel nagu Hardi Volmer peavad endale võtma? Ei, ma ei ole tahtnud võtta. Aga siis ka inimesed plaksutavad ja pärast kindlasti tulevad ja kallistavad ja mõned toovad lilli ja kas see kompenseerib kogu selle paanikamaja? Ja muidugi tähendab, see ongi see, et kui nad hakkavad nagu kaasa laulma ja kui poole pealt see näed, et inimestel sõnad peas ja nad nad ikka veel mäletavad, et kuidas see võimalik on ja ja kuidas inimesed tulevad tänava peal õllesummer jaagu ütlema, et me tulime teie pärast kontserdile, et noh, mina nutsin muidugi sorinal ka nurga taga, et kuidas ikka, nii et noh, see lihtsalt liigutab nagu. Nüüd see on uskumatu, need nutame. Aga kas selle kontserdi ettevalmistamise käigus oled sa leidnud endasse mingeid selliseid noote, mida näiteks 20 aastat tagasi kindlasti sinu sees ei olnud? Ma ei mõtle nüüd nii, et fotol ei olnud Solly näiteks ja nüüd on Soll, ma mõtlen. Ma ja ma kunagi ei mõtle ka muidugi tehniliste asja selles mõttes noh see on ja ei ole ja eks vanusega ikka hääle, need kõrgemad noodid tulevad allapoole, see on loomulik. Aga, ja pigem ma arvan, et selline emotsionaalne pagas või, või mingisugune muu asi, vot mis istub siin kukla taga mingi mingi kogum, mida sa oled nende aastate järgi kusagilt korjanud kokku. Ja kui sa suudad nagu emotsionaalselt selle sõna nagu selle muusikaga koos mängima panna ja sa suudad selle emotsiooni veel anda. See on see kaif, mis tekib lavale, vat vahel öeldakse, et et vot, mis on laval, vot see ongi see sünergia, mis tekib siis. Ja, ja kui helisatud oli hea olema, mis on väga oluline asi. No siis ongi nii, et tekivad endal nagu külmavärinad ja sa saad nagu seda publikust ka tagasi, et. Millal sa viimati kellelegi teise kontserdil tundsid seda, et tulevad külmavärinad ja, ja, ja raske on ennast valitseda heas mõttes. Tead, ma olen nii vilets kontserdil käia, ma tegelikult olen vilets ja et et ma kuidagi ma olen rohkem selline kodune inimene ka. Aga õllesummeril kinni ma käisin, ma tahtsin Sofia Rubina, et kuule, et aga kahjuks on hiljaks ja aga Tanel Padar tema, ta on palju esinenud, ma olen vähe näinud laval. Aga tal on mingisugune energia laval, mis kiirgab, vot seda tahaks noortelt artistidelt näha. Et on mingisugune Bauer ja, ja ta suudab nagu seda edasi anda. Sa oled ise lauluõpetaja? Georg Otsa muusikakoolis ma enam ei ole, ma olen juba mitu aastat sealt ära ja et kuidagi tundsin, et ma ei suuda nagu sellises rutiinis väga töötada jah. Et tuled lõunal ja annad järjestama viis-kuus tundi ja võib-olla vahel isegi rohkem. No vahel mina muidugi unustasin ennast ka, et 45 minutit ei olnud nagu tundja ikka, ta venis kusagile tunniajaliseks ja ja, ja kuidagi see muutus nagu minu jaoks tiinseks ja, ja kuidagi hakkasid nagu terviseprobleemid ka, et mulle peavalud ei lasknud enam töötada, et noh, ma pidin nagu jõu kokku võtma, et minna ja ja teha, ja siis mulle meeldib olla eraõpetajat, lepin õpilastega kukkuja ja kuidas meile mõlemale nagu sobib, et, et see on nagu selline rahulikum teel, et, et et vahel õpilane ei ole isegi arvestuseks valmis, aga ma pean ta välja tooma. Ja siis rohkem inimene tegelikult neid negatiivseid kogemusi enda elus, seda halvem tal on hiljem, et mina tahaks õpetada läbi positiivse emotsiooni. Et inimene peab ainult positiivseid kogema ja korjama, et läbi selle nagu. Kes nendest noortest inimestest võib-olla ka enam mitte nii noortest, kes praegu eestimaal lauljatena tegutsevat, on sinu käe alt läbi käinud, mitte nende ainus õpetaja oleksid, aga kes on sinu juures? Benud viimased on Uku Suviste, Marvi Vallaste ja kui neid on palju, Bert pringi ja Lauri Liiv ja Kadri Koppel ja, ja esimene õpilane oli mul Jaanika Sillamaa, kui jaak läks ära, jaak oli teda muidugi kolm aastat õpetanud, nii et minul oli siis ainus aastaga kohe ei tulegi kõik meelde, et need on vanad, annavad andeks, kui seal palju oleneb. Aga niisugune õpetamise kutsumus, see on sul ikkagi olemas, et see on see, see on see eriala, mida sa tahad teha ja mida sa oskad ja millest sa rõõmu tunned. Mulle meeldib ja et mulle meeldib arutada asju, vahel saavad mõned asjad iseendalegi selgemaks, on ju. Et kui sa räägid talle ja, ja õpid nagu et õpilased on mind nii palju õpetanud, et läbi tegelikult sellise õpetamist sessi õpilise. Et ma ei olnud ju saanud üldse õpetamiskogemustega koolitust, vaid läksin kooli ja siis oli elu selline, et sa pidid hakkama õpetama temaga, kust otsast ja mida ja ja, ja kuidagi elu on nagu toonud, aga aga ma arvangi läbi sellise arutelu ja läbi analüüsi ja, ja et õpilane õpib iseennast analüüsima, kõrvalt nägema ja ja märkama oma vigu ja ja püüda parandada ja ja, ja mitte olema ka perfektse nihtsast vead, on just edasimineku väga olulised. Nüüd kahjuks või õnneks tuleb mulle meelde üks lugu, mille sa mulle ulatusid ennem selle salvestuse algust, mille, mille pealkiri on laboris PÖFF ja see on ansamblit nimega Maikendamecaniks, mis mina sain niisugust lugu, kuulad siis ma arvan, et korra päevas seda seda kuulama asju täiuslik ei tea, et huvitav, et see lugu on läbi aegade olnud mul üks selline. Lemmikuid, et et aeg-ajalt ma panen peale ja et kui ma tunnen, et see see nöör on nagu liiga pingule tõmmatud ja ma iseendalt nagu liiga palju nõuan, et tahan olla nagu hea ema ja naine ja laulja ja, ja kõik, mis veel. Ja vahel ei suuda lihtsalt, et et me ei ole ju täiuslikud kõik, et ma pean ikka endale andeks kandma pai, tegema, vahel. Ütles Mike, siis lohutab jää peal. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Kare Kauks, me kuulasime väga tähendusrikas ka pealkirjaga loo. Aga te jõudsite meie intervjuu esimeses pooles öelda sellise lauset, sa oled suhteliselt kodune inimene, sa oled kõik need aastad, mis sa nüüd vahepeal nagu laval ei ole olnud ja nüüd taas lavale tulnut sa oledki nagu laias laastus oledki kodus olnud. Ma olengi kodune inimene olnud jah, selles mõttes, et aeg-ajalt noh, vabakutseline see amet ju eeldab, et kui tehakse mingi pakkumine, siis sa teed, aga ja kui õpetad, siis sa käid kaks korda nädalas, käid natukene, annab tunda, aga aga laias laastus küll ja, ja mulle tegelikult meeldib selline omaette peremees olla. Eks mul selliseid nirinaid nabinad ikka on. Et kus ma midagi teen, aga, aga, aga ma olen lapsest saadik olnud selline isepäine ja, ja omaette tegutseja ja mulle ei meeldi olla kellelegi diktaadi all, et ma olen rahulik tegutseja ja vot selline kodus olemine ja kuna sattus, kui maja ehitamine samale ajale ja ja siis nõudis, et minust sai nii-öelda ehitajad, sisearhitekti, aia, aednik, aiakujundaja ja kõik need rollid, et, et noh, selliselt kingis seda Kas sa oled käelises tegevuses osa selles mõttes, et kui sa pead ikka tapeeti panema või lage pintseldama, et sa saad sellega hakkama? Aga ma, ma arvan küll, et ma saan hakkama ja noh, ma ei ole päris üksinda küll tapeeti pannud, aga noh, hädapärast ikka jah. Et ma olen ju poistekambaga Ratastki kokku. Aga see on juba, see on juba minevikus ja see on lapsepõlves ja ikka poisid õpetasid naela seina lööma ja ma olin, tegeleksin poissegi lapset. Aga nüüd sul on kaks tütart ja, ja nemad ei ole poisilikult ei üldse vastupidi, et nemad on nii tüdrukud kui üldse olla saavad. Kas nad laulavad ikka aeg-ajalt? Jah, muidugi võiks rohkem, et et võib-olla selline nõudliku ema pilgu ja kõrva all on päris raske laulda, et et eks me selline analüüsi olen mingil määral oma, selline. Eriala on juba selline, et siis on raske nagu kuulata sellise puhta lehena või kõrvane. Seal on hästi omapärane hääletämber, ma arvan, et see on küll. Noh, selgemast selgem, keegi kuulajatest ei hakka minuga vaidlema, kui sa oma tütreid kõrvalt kuulad, kas emb-kumb Keer või Getter, on näiteks pärinud sinult lehele. Et mõlemad, sest huvitav on see, et kui isegi vanam ajab segamini, et kui nad võtavad telefoni, siis keegi ei tea, kes seal otsa. Et, et nii mõnigi on segamini ajanud ja päris pikki jutte rääkinud, pärast naerame, et aga laulmise poolannad tegelikult erinevad, et Getter on noorem ja tal on selline kõrgem tämber, aga Geir on vanem ja tal on selline natuke tugevam ja. Ja võib-olla ka mahedam. Kuidas nad sinu kambaki peale vaatavad, lapsed sellises vanuses, noh niimoodi üks juba noor neiu või noor naine ja teine selline paras just murdeealine või sealt välja kasvamas, et et ega see selline ema kombeks sageli ei pruugi meeldida. Ei ole ja sest aeg-ajalt eks selliseid selliseid muigamis ikka on, aga pigem on selliseid heatahtlikud, et noh, ema, võta ennast kokku, aga nad käivad ikka mind toetamas ja et et kuigi lood on juba peas ja ja noh, nad on ju tegelikult kasvanud nendega, et nad on ikka aeg-ajalt kuulanud, ikkagi raadiostki tähele pannud ja vahel ka plaadi peale pannud, aga aga huvitav, et isegi nad on hakanud instrumentaallugusid kuulama ja oi, et see, vot see lugu on päris põnev seal mõni asi, et huvitav kitarrikäik ja tehniliselt väga hea ja et selliseid võib-olla tagasi sidemeid tulevat. Sa oled valmis selleks, et nad varsti kodust välja lendavad sellest samast pesast, mida sa nüüd nii hoolega seal punud ja Lifid ja aeda ette valmistada, siis ühel hetkel, kui see kõik on valmis, lehvitavad tiibu ja lendavad minema. Nii ma olengi valmis loomulikult, sest elu tuleb võttagi ju sellisena, nagu nad on ja ja meie kasvatamegi neid selleks, et nad saaksid ise hakkama, et pigem ma juba tahaks ning et nad saaksid rohkem ise hakkama. Eks ma olengi selline kanaema, kes liiga paljude veest ära võib-olla, et aga, aga noh, ma arvan, et need on asjalikud ja et nad on õppinud ja ja, ja saad hakkama. Kanaema vaata, kui naljakalt seosed tekivad inimesel, mul lihtsalt tuleb meelde, et, et kunagi noh, mina õppisin sinu pealt, seda ma ei ole küll suutnud seda juurutada päriselt, et selleks, et pere oleks terve ja tugev ja tervis oleks korras, tuleb vähemalt korra nädalas keeta neile üks tõsine ja hea kana. Aga sul on sul veel meeles? Kas sa teed jumala Ikka teen ja kui keegi on haigeks jäänud või mingi gripp tulemas, aga jah, kindlasti teen. Ja see ei ole mitte mingi kuubiku supp, ehk siis ei ole mingi kuubiku supika, kana tuleb ikka potti panna ja ikka keeta tervelt ja klimbid ka sisse ja ja porgand ja, ja, ja petersell on, see pole Suku peterselli ei ole. Te olete. Hästi kaua aega olnud ühe ja sama mehega abielus. See on Eestimaal suhteliselt haruldane, kuidas? Kuidas sul on õnnestunud seda hoida? Kompromissid kompromissid näiteks nii et mulle hästi meeldis lugeda ühel päeval just ühte intervjuud Anne Veskiga. Kas Anne Veski ütles, et ega ma ei ole mingi leid, et ma ütlen sama moodi, et ega mina siis ka mingi leidma. Kuid ei ole et eks me oleme laulianatuurenud. Selline emotsionaalne väga ja ja teine pool peab olema selline rahulik, et, et noh et eks ikka aeg-ajalt tuleb, äike lööb sisse, aga aga kui äike lööb sisse, siis tuleb ka selline rahulik. Päikseline päev ju, järgmine järgmisena ja. Eks seda elu tulebki nii võtta ja siis analüüsid iseenda käitumist ja mõtlesin kas seal oli ka õigus seda äikest teha ja ma ei kujuta sind väga nõusid lõhkuma, projega uksi paugutama. Ma ei, tähendab nõusid ma küll ei lõhu, aga aga noh, sõna jõud on ikka suur. Ja eks need emotsioonid ikka vahel on, nii et ütled, aga ma olen pigem selline inimene, et ma ütlen oma arvamuse välja. Ja siis ma tükk aega põen, et ma nüüd ütlesin niimoodi. Ja siis ma lähen ikka siluma seda, et ma ikka nii ei mõelnud ikka päriselt nii. Ja eks see ole nii, et aga noh, Indrek on rahulik, aga Indrek on selline kindlameelne ja, ja selline jäärapäine, et ega ta on ka, et kui oma asjast on nagu kinni võtnud, eks ta suudab nagu seda edasi. Et see on nagu tema selline tugevam pool. See vist vajab päris palju üksindust, kas sa saad seda endale lubada või, või kuidas sa saad seda endale lubada, kui sul on need kanaema komplekside vaja mehega seal natuke sõidelda. Üksinduse jaoks jääb vähe aega. Ei, tegelikult ei jää, et vot ma olengi sinikaksiku tüüp, et, et mul on nagu mõlemat poolust vajava jätta. Et et on perioode, kus ma vajan väga enda kõrvale inimesi, et kus kus me saaks sõpradega väljas käia, toitu, head toitu nautida ja meil on selline sõpruskond, kus ma aeg-ajalt siis käime ja, ja selline Tore, tore sõprus, perekond ja Eeva, kes meile selliseid mõnusaid hõrgutisi teeb ja, ja pakub, et, et mulle meeldib seal sellises väiksemas seltskonnas nautida head toitu ja, ja aeg-ajalt on inimesi enda ümber ka, et ja on päevi, kus, kus ma ütlen. Mulle meeldib hästi lastega suhelda ja olla nagu sellises heas suhtes, mitte see, et ma oleks selline kontrollifriik, aga kaka just arutada ja analüüsida ja pigem jah, läbi selle analüüsi neid õpetada, et. Aga päris üksi, nii et ongi sinu madrats ja magamiskoti ära ei aruta ega analüüsi kellegagi midagi. Ka seda mul on ja seda ma kindlasti on vaja ja seda ma ma endale võtangi, et siis ma näen, olen maja peal, olen seal üksinda ja kaevan neli tundi maad ja mida on täiesti suure naudinguga naudinguga teen, et millest mõni aru ei saa, aga aga see on nagu selline meditatsioon, et ma lähen ja saan kõik oma mõtted seal läbi mõelda ja ja ja läbi kaevata. Ta just, et ja, ja võtad need umbrohte sealt välja ja vot see on nagu teraapia, eks siis viskad selle selle umbrohu minema ja mõtled oma asjad läbi. Oled sa vahel? Mõelnud selle peale, et, et, et mida sa oleksid elu jooksul tahtnud kindlasti õppida ja mida sa mingil põhjusel ei, ei ole jõudnud või saanud või, või julenud Et ma tahtsin minna alguses arsti, teadvustab piima, et mulle oli nagu selline sisemine kutse või vajadus aidata inimest, et ma ei tea, miks see oli nagu mulle sisse kodeeritud või et et nagu vanaema ütles, et ma olin juba varases lapsepõlves selline empaatiline, et et panin nagu tähele assi ja et seal kui lapsele tehti liiga, siis ma läksin ikka juurde ja püüdsin lohutada ja ja et, et võib-olla see külg jäigi mul nagu teostamata Ta või et ja hiljem siis ma ju üritasin astuda aastasingi Peebeesse, aga mul jäi see pooleli ja lõpetamata, et BB on Professionaalse psühholoogia erakool ja aga et noh, töö kõrvalt oli seda jube raske teha, et need arvestused langesid nagu kokku ja ja kuidagi noh nagu ma olen, tahan alati hästi teha asju ja siis siis kuidagi jälle jõudnud ja, ja siis ma juba ei läinudki ja ja, aga, aga võib-olla jah, see pool on ka. Et ma olen püüdnud oma lauluõpetuses seda nagu teha, et, et ma ei olegi Lätanud laulmist otsekui sellist Vokaalset vormi, vaid oluline on see inimese hinge avamine ja et seda, et õpiks seda maailma nägema ja ja võib-olla mingi selline teraapiline suundki. Et. Kas sul on sõprade hulgas või sõbrannade hulgas inimesi, kes kasutavad sind sellise terapeudina, ilma et sa seda oleksid? Ja ikka onju? Eke helistavad ikka küsivad ja lausa niimoodi telefonide ja. Ikka vahel on, et et pigem on see, et, et kui nad teevad ise mingis asjas selgusele jõuda, ega see teraapia ei olegi midagi muud haiget lihtsalt ka ma ise kasutan seda, et vahel mingites asjades tahad selgusele jõuda, siis sa lihtsalt räägid selle kõva häälega teisi teis viis ringi, et, et nii see on. Koht Eestimaal, kus sa igal suvel kindlasti tahad ära käia, mul on tunne, et suvi on selline aeg, kus inimesed võtavad kogu oma aasta kokku ja mõtlevad, et jah, näed, seal, Saaremaal on mul vanaema vana talukoht ja ma ei olegi sinna veel jõudnud. Kas sul on niisugune paik olemas? Vot ei ole, tähendab, see ongi see, et, et kuna mul on praegu see maja ehitus peamine ja, ja ütleme kogu selle aia rajamine, et et ma võtan seda kohta nagu, et see ongi minu koht seal praegu ja ja kuna kõik sellised vanaisa, vanaema maja veel on alles, aga seal elab teine pere, siis sinna ma ei ole ka aastaid ja aastaid saanud. Ja, ja kuidagi mul on pigem olnud alati nende inimestega suurem suhe kui, kui mingite kohtadega. Et Ma olen pannud, vot inimene laulab alati nagu ühte laulu ja minul ka, et, et mul on ka nagu see mägede hääl on käinud läbi läbi elu ja ja ma olen tassinud ühest kohast teise kohta kive pidevalt. Nüüd me elamegi kohas, kus see nii palju kive jälle, et, et kuidagi need kivid ja, ja vot need asjad on ka, et, et mul on nagu mingid teised asjad nagu olulisemad, kui, kui mingi üks kindel paik või koht. Et pigem need need kivid, et ma võtan sellest kohast sealt kaasa selle kivi, et, et vot pigem see on selle mingite mälestuste, mingite hetkedega olulisem minu jaoks kui ütlemise koht. Jah, aga et siis siis nad nagu meenuvad ja ja, ja mul on meenutada võt, et see kivi on seal ja, ja siis tuleb mul see koht ka meelde, räägid väikestest kividest nii suurtest kivi, nii ühed kui teised, et ma ei tea, miks, et, et maaelu on kuidagi viinud, et vot nende kividega seoses on kogu aeg, et midagi on. Et vot just ka see mägede ajal seitsmene laulmis Mahavok iga esitasin ja et see oli nagu selline murranguline minu laulab laulja protsessis ja ja samamoodi, vot need need kivid, et et kui mu vanaemaga tassisin seal maal, otsisin neid kiviktaimla kive ja nüüd ma seal otsin uues, uues koha peal jälle otsin nüüd kive igalt poolt hästi kokku, et et vot ma ei tea, et et jah, pigem selline on minu jaoks olulisem. Armastatakse inimesi jagada ju metsainimesed ja mereinimesed ja nüüd ma saan aru, et on ka mägede inimesi, digiallkiri, inimese kivi, inimene, kes mägede inimene tähendab seda ka, et sa, et sa oled selline mägedes käija, mitte nüüd alpinisti saabastega ronija, aga, aga et sulle meeldivad sellised mägised maade riigid? Ja paradoks on see, tead, ma kardan hirmsalt kõrgust, aga mulle kohutavalt mäed meeldivad ja siis ma pidevalt ületan oma seda hirmu. Et samamoodi, et varem oli ikkagi võimalus perega käia Soomes, siis me igal aastal käisime ikka mäesuusatamas tegemas ja aga, ja, ja siis selle hirmu ületamine, et võtet manid mustast mäest küll ei julge väga alla tulla, aga aga teised värvid on ikka nagu paremad. Ja, ja siis vot see, et ma seisan seal üleval ja vot see see tunne, et kuidagi aukartus selle, selle maa ja looduse ees seal tekib mingi selline eriline, et ma tahan seda üha rohkem kogeda. Ja siis me ikka käime seal mägedes, jah. Jaa. Viimane kord küll juhtus õnnetus, nii et ma olin peaaegu pool aastat olin oma rangluuga jah, et juhtus sattuma selline seltskond ja, ja mitte kõige soosivamad ilm ka, et oli hästi udune ja ja ainult viis meetrit oli nähtavust ja ma läksin üksinda, muidugi pere oli teise mäe peal ja, ja mina läksin uljalt seal katsetama oma mingi uusi võtteid jälle ja siis lihtsalt sõideti kogemata selga, nii et päris palju õnnetusi oli tol päeval. Ja minul ka läks siis käe selle rangluu või sealt juurest tuli väike mõra sisse ja aga siis ma taastusin mingi pool aastat, et see võttis ja. Aga ta ei võtnud mul isu ära, et ma ikkagi loodan, et masina mägedesse ikka veel läheb. Jah, seda ta halva kogemusega ei saa ju lõpetada, eks just, ja kõikide lastekasvatuse, selliseid põhimõtete alustala on see, et kui sa rattaga kukud, siis see tähendab seda, et kohe tuleb uuesti minna. See, see Põhja-Soome ja mägede otsas seismise tunne on ses mõttes mulle ka tuttav ette. Mind vaimustab selle juures see, et et kui sa vaatad kaugele-kaugele ja kõik on nii puhas, puhas ja, ja, ja praktiliselt seal ei ole ju inimesi ka, et siis on tunne, et, et kõik on veel võimalik ja et igas maailma nurgas ei ole veel 10 kilekoti maas, eks ju. Ja kuidagi see, see loodus seal on nii võimas, et noh Me oleme kuidagi sattunud igal aastal just sellel ajal, kui on suur lumetorm ja siis need puud on kõik kaetud selliste paksude lume selliste pallidega ja, ja noh, see, see vaatepilt on lihtsalt vapustav seal tundras, et seda peab nägema ise. On juuli, 26. ja me räägime lumevärvist tundras. Aga mida sa siis suviti teed, kui sa parasjagu maad ei kaeva ja suusatada ei saa, et, et kas siis on seal ka selline rännutee jalge all? Tead, ma rändaks küll ja me oleme mõelnud isegi tead, need pühapaigad läbi käia, et kuidagi ma ei tea, sellel aastal, ma arvan, augustis võib-olla võtaks ette sõpruskonnaga käiks läbi mõned vihjed ja vaataks internetist otsides need et kuidagi see huvi on nagu tekkinud ka, et et väärtustada seda Eestimaal olevat nii pühapaiku ja, ja käia läbi. Ka mina ei ole selline rannas peesitada üldse, et ma suure hädaga lähen. Aga kui me juba läheme, siis mulle meeldib pigem ja Peipsi ääres olla, et seal on selline mõnus soe vesi alati ja ja seal on küll õhtul kihulased, mis on, mis on kohutavad, aga, aga see ei riku seda pilti, et et selline mõnus rannamadratsi peal selline vees kinnine ja ma eriline ujuja ka ei ole, nii et mõnel rohkem suplejad. Et sellest võib olla ka see, mitte nii väga merearmastus ja võib-olla just kartus vees ja, ja noh, mingi aukartus, ütleme seda. Et aga mere peal laevaga mulle meeldib küll sõita ja, ja naissaarel võib-olla käia, kus on ka vähem inimesi ja ja ma ei armasta selliseid suveüritusi, kus on rahvamassid. Et jah, mulle meeldib pigem otsida neid vaikseid kohti ja ja sõpruskonnaga kusagil käia. Mis nüüd edasi saab? Kas sul on tõesti vastutusrikkad? Just seda sõna kasutasin, seda saab isendid, ütlen mõõdukalt, rikkad kontserdid. Juuli lõpus ja, ja siis siis on selleks korraks võib-olla kõik, aga, aga kas sa, kas sa jääd laulma vä? Ma ei tea märgit, et vot nüüd selle taas olemisega on kerkinud väga mitmesugused tunded minu selle esile, et ma tahaks kuidagi olla natuke varjus. Ma tahan olla niimoodi, et et siis, kui ma tulen ja teen ja teatud ajal olla jälle varjus, et ma ei tea, kas ma tahan nii väga kurvaks selline avaliku elu tegelane olla. Et kui sa oled aastaid olnud nagu kõrval, siis see on selline mõnus ja keegi helista telefonil, ei küsi, et kas on seda või teist vaja või et sinna või tänna minna ja ja mulle meeldib nagu selline ise toimetada ja sest ma tean, et see, see eriala nõuab nagu seda, et sa lähed ja ja oled ja räägid ja aga aga jah, mulle meeldib olla natuke varjus. Nii armsad kuulajad arvatavasti lähema 10 aasta jooksul, esimene ja viimane kord, mida te kuulete Karet raadios rääkimas, aitäh sulle kare. Et sa, et sa tulid ja et sa nõus olid ikkagi natukene seda, seda varjust välja tulemise päikesevalgust taluma, ma arvan, et, et kõigil oli tore, minul vähemasti küll ja kõikidele kuulajatele siinkohal ilusat ja loodetavasti veel väga soojad suved. Väga armas sulle, tänan kutsumast ikkagi ja aitäh sulle, Margit.