Imelikul kombel on raadio kahe vaateväljas seni jäänud välja teatrijuhid ja, ja ausalt öeldes ka linnajuhid ja just täna me seda viga oma saatusega parandame, sest et peale Ants Veetõusme on raadio kahe tänases pikas programmis ka pikem intervjuu Linnar Priimäge ja ei ole väga plaanis küsida nüüd Vanemuise teatri uue hooaja repertuaari mari kohta või selle kohta milliseid loomingulised plaanid, kuigi, ega me vist päris mööda sellest teemast pääse, aga kui vähegi õnnestub, siis püüaks natukene kuule avad üldse Vanemuise teatri intendandi enda elu ja arvamisi ja võib-olla natukene päris isiklikke küsimusi esitada, nii et tere tulemast, Linnar Priimägi, meie saatesse. Minu esimene küsimus on teile selline, selline standartne ja tavaline, kuidas te sattusite, kes üldse teatrisse sattusin? Ma juba lapsepõlvest, ma mäletan, et omal ajal oli riiklikul noorsooteatril Eesti NSV riiklikus noorsooteatrile väga tore pedagoog. Heljust, rikk, Holm ja tema koondas enda ümber Tallinna teatrihuvilisi noori, kes ühtlasi aitasid ka noorsooteatri tööd korraldada, pileteid levitada koolides ja nii jõukohast õpilaste tööd tegid tema korraldas ka üldharivaid seminare teatri alal ja kohtumisi näitlejatega lavastajatega. Et see oli minu nii-öelda. Praktilise teatritöö algus seal 60.-te aastate keskpaiku Tallinnas, aga kuidas te sattusite sellele praegusele internandi kohale, te töötasite enne seda Postimehe toimetuses, mis oli tol ajal vist veel edasi ja ma lähen edasi, lane olnud kümmekond aastat. Alustasin seal korrektorina ja siis tehti mulle ettepanek minna kultuuriosakonda tööle, lõpetasin ma skulptuuriosakonna juhatajana ja siis peale seda tuli Ülo Vilimaa üks kord tänaval minu juurde ja ütles, et tule õige teatrisse tööle, tulekirjandusele juhatajaks. Ja kuna ma tundsin, et ma seal Postimehes olen Oma ideed või oma tookordse kreatiivsuse loovuse mahu olen nagu ammendanud tanud, siis ma. Siis ma. Tulin tegema ühte oma viimastest intervjuudest, Ülo Vilimaa oli just Ungarist naasnud. Tahtsin temalt Ungari muljeid kuulda. Ülo ütles, et oi kui tore, et sa tulid ja lähme kohe kerge juurde. Ja viis mind kerge juurde ja mina, kes ma olin tulnud intervjuud tegema. Sattusin siis selle tööpakkumise otsa. Kerge küsis üht ja teist ja ütles, et võib tulla küll kirjandusele juhatajaks. Mida ta küsis? Mingil määral tundis mind ka juba minu dollastest teatriarvustustes mis väga Vanemuise sõbralikud, muide ei olnud. Ja natukene rääkis õieti oma tollasest teatri nägemusest, tema huviks oli algatada suur prantsuse klassikalavastuste sari, see sobis minu minu esteetiliste hoiakutega tol ajal hästi kokku ja ja noh, need olid sedasorti küsimused, mis vastastikuseid hoiakuid ja vastastikust töövalmidust, nagu õieti son teiersid, et ei olnud midagi niisugust, mingit eksamit mulle ei korraldatud, muidugi. Kuivõrd te olete nüüd juba mitu aastat teatris olnud, siis praegu juba saab küsida seda ka, et mis te teatris võlub, teil on olnud siin teatris päris erinevaid tuuli nende aastate jooksul, aga aga miski peab teile nüüd niivõrd siin köitvana tunduma, et te peate seda õigeks kohaks. Seda vist peab. Siin peab vist nõus olema Küütega teatris. See võimalus. Et see on niisugune saar ühiskonnas ja kultuuris, kus inimene saab olla keegi teine, kui ta igapäevases elus on. Näitlejale on antud. Ainulaadne võimalus ilma ei ole jälle jällegi originaalne, see on mõtte tööte villane meistrist. Näitlejana on antud võimalus olla kerjus, janu, võimalik võimalus antud olla kuningas. Ühiskond on loonud enda sees niisugused saarel, et kus inimese liikumine sotsiaalse redeli astmetel on lihtne ja, ja ja sallitav see kui inimene, eks kõiki, kes tänavalt korraga hakkab ennast tundma kuningana, see inimene pannakse varsti hullumajja kinni. Teatris on, on see hullus sallitav ja just see katse, tähendab, ma olen saanud sõimata selle väljendi eest selle veendumuse, Eesti teater on koht, kus tehakse inimeksperimente. Ma olen ikkagi seda meelt. Teater on koht, kus inimene ja näitleja eksperimenteerib Nendega lavastaja järelevalve all. Ja just nimelt see võimalus uurida inimese inimese piire tähendab inimese psühholoogilise olendi piire, see on teatris, ma arvan, kõige huvitavam. Kas teid häiris midagi tollase siga päevas niivõrd et sellepärast tahtsite ära tulla, ära tulla, kõlab imelikult kuidagi jah. Ei, ega ma igapäevast ei ole siis sellega pääsenud, et ma, et ma teatrisse tulin, teatris on ka oma iga päev olemas. Aga nagu igasugune iga päev meie elus peaks olema õieti allutatud mingisugusele kõrgemale mõttele või tahtmisele või, või nägemusele või ideele. Niimoodi, ma arvan, on see teatri iga päev, mis on ju roiutav ja kurnav. Korvatakse korvatakse nendel hetkedel, kui korraga tunned, et midagi on õnnestunud ära teha, et mingi asi on välja tulnud. See, vaadake näitlejaid pärast esietendustega esietendus ei ole ilmaasjata kõige pidulikum etendus, see on. See on teatav kinnitus sellele, et midagi on tehtud ja et kõik see vaev mis on nähtud osa tehes, või lavastust tehes et see on Ennast tasunud õnnelikult näitleja õnnelikult, silmad pärast esietendust või pärast karjaetendust. Need on midagi niisugust, mis mis annavad vastuse teie küsimusele. Need tsitaadid, mida te ennist lugesite, kõlasid need iseenesest minu kõrvale üsna romantiliselt ja kui ma mäletan seda, et ma olen lugenud ühte 77. aastal ilmunud Noorte Autorite kogumikku seal teie luuletusi siis Need kõlasid mulle üsna romantiliselt. Ma eile õhtul natuke sirvisin seda raamatut keda te üldse oma hingelaadilt endast kujutate, mis te arvate, kes te olete nii põhiolemuseks, te olete romantik või? Ei oska seda nii ühesõnaliselt ütelda, et nüüd ma olen romantik või et ma olen klassik. Selles mõttes mitte klassik, vaid ütleme klassikalise romantismi klassitsismi vastandudes, et ma oleksin mingisuguste niisuguste klassikaliste ideaalide pooldaja, küllap ma olen. Olen mõlemat mingil määral ja, ja mõnikord olen dekadentia. Mõnikord olen futurist mingites oma meeleoludes või tahtmistes ma ei oska ennast niimoodi raami seade ja võib-olla see noh, mitmesugune olek. Tuleme tagasi ühe eelmise küsimuse juurde. Ja mitmesugune olek ongi see, mis, mida teater võimaldab. Mida teater võimaldab oma töös ja esimene võib-olla ei tohikski olla kogu aeg ühesugune. Lakkamatu romantikaga, lakkamatu range klassikalise joone ajaja. Inimene võikski olla vist mitmesugune või vähemalt mina kujutlen, et mina niisugune olen. Hariduselt, te olete saksa filoloog. Nii palju kui ma tean. Üldiselt armastatakse öelda, et saksa filoloog, olete te seetõttu, et Göte juhtus olema sakslane, kas te lükkate selle ümber? Ei köeta, ei olnud sakslane, köeti oli eurooplane võib-olla rohkem kui ükski teine. Samal ajal sündinud inimene ei kehti, oli täiesti selgelt eurooplane ja saksa filoloog, olen ma ka. Muidugi, aga oma juba ülikoolipäevil püüdsin tegeleda ka paljude muude asjadega, näiteks käisin ma Jaak Põldmäe värsiteooria seminaris, tegelesin üldse peamiselt kirjand, kirjandusteadusega. Jaak Põldmäe juhendamisel algselt ja õppisin Bent normekonna ja ma tahan Willima juures õppisin ka prantsuse keelt ja ja natukene muude keelte huvisid oli ka kogu aeg, nii et ma ei ennast isegi noh, nii jäägitult või ainult saksa filoloogina ei, ei mõista. Oli teil nii kutsevalikuga probleeme? Kunagi? Polnud need probleemid püüti ju minu eest ära lahendada omal ajal, kui ülikoolis oli veel suunamise komisjon, ma mäletan, et minu abikaasa oli siis väikese lapsega esimest aastat kodus ja ja tol ajal oli üldiselt tavaks, et kui abikaasa ja laps on siin Tartus ja abikaasal oli veel ülikool pooleli siis inimesi nagu kuskile Tartust ära ei suunata, et perekond Genfi konventsioon keelab perekondi lahutamast. Aga kõik see illusioon ja Genfi konventsiooni ülemus purunes muidugi ülikooli suunamiskomisjonis kus tolleaegne väga kõuepilve sarnane prorektor Ütles mulle, et ei ole mingisugust Tartusse, mis te siis ma tegin, esimese? Tegin tegin oma nii-öelda esimese kutsevaliku. Tegin oma esimese kutsevaliku, ütlesin, et ma lähen siis saksa keele õpetajaks Harglasse Valga rajoonis. Aga hiljem õnnestus mul seal Harglas ära käia ja sealse kooli juhtkonnaga kokku leppida, et ma siiski jään oma perekonna juurde ja siis ma jäin Tartusse ja leidsin edasist tööd. Ja niimoodi see kulges. Ma pean ütlema, et ma ei ole ühtegi oma ametit, mis ma olen elus pidanud. Võib-olla tõesti see Hargla juhtumi ja ja, ja siis edasi korrektori koht, need olen ma siis endale ise valinud, aga üldiselt ma ei ole ühtegi oma ametit ise ristis hambu mõtlenud, vaid mul on olnud õnnelik juhus, et mul on. Te tundute sellise inimesena, kes seisab nagu natukene väljaspool aega, ma ei ole teid kunagi märganud autoroolis võib-olla ta siiski sõidate. Ja mulle tundub, et ilmselt ei kuula võib-olla raadiost isegi uudiseid. Et mul on raske teid kujutada hommikulehte haaramas ja kõik sellised igapäevased. Ma just kuidagi noh, meie aastakümnele iseloomulikud toimingud kuidagi ei lähe kokku teie tee käitumisega Igapäevase käitumisega linnas ja selle imidžigamist ei ole iseendast loonud. Kuidas te elate oma igapäevast elu, kas te teid veetlevad kiirused näiteks? Ei, seda mitte. Ma tõepoolest ei oska praegu autot juhtida, aga ma kavatsen sügisel selle asja ära õppida. Kui mulle issand, nii palju andeid on andnud. Et ma sellega hakkama saan. Ega seda ei peagi tingimata kõik oskama. Mäletan, et Ajal kui ülikoolis oli meil sõjaline algõpetus, omandasime seal ohvitseri auastme. Igal esmaspäeval. Seal oli meil ette nähtud ka autoõpetus ja meiega koos minu. Aga ilmselt minuga õppis ajalugu, praegune riigikogu saadik Rein Helme, kes on sõjakomisjoni esimees, kes oli tol ajal suur Napoleoni austaja ja oma kandidaadiväitekirja kirjutas ta samuti Napolionist ja siis ma mäletan, Mart Tummelas, kellega me oleme toonud Tartu Ülikoolis, ütles, et helmel tuleks autoõpetus asendada hobuseõpetusega. Oli nii tore ja ainukese tabav ütlus tallel. Aga Ma hindan muidugi väga tsivilisatsiooni ja tema saavutusi ja tema mõnusid nii, nagu Vold äärseda tegi. See oli minu jaoks omal ajal Voltarri tundma õppisin lapsepõlves oli see minu jaoks üks eks tema kõige iseloomulikumaid jooni või muutus kõige tugevamaks jooneks pooldajad, kindlas tsivilisatsiooni mõnusid. Mina kahtlemata oskan nendest ka lugu pidada. Aga sellel kõigel on, on jah nagu mingisugune niisugune piir on ju terve rida asju, mis aetakse ühiskonnas ära, ilma et me peaksime seda ise tegema. Me võib-olla sellega ei ole harjunud näiteks autoremont. On kõik autojuhid olid ju meil ka ühtlasi automehaanikud, kes autod pidasid ja see on niisugune Alagu. Mina hea meelega jätaksin ja nüüd on tekkinud selleks võimalusi, jätaksin selle selle nende inimeste teha, kes selle eest palka saavad, et nad autosid remondivad. On üks suurepärane Mercedese reklaam, kus on ja väga peen, tuleb ostma endale autot ja autosalongis. Müügiagent tõstab kapoti üles ja räägib, et siin on meil jahutus ja siin on meil sidrun, Pidruni ja muud asjad, mis seal autos kõik on. Ja ta vaatab teda suuri silmi ja lõpuks jäätisemüügiagent ka. Vabandage, ma tahtsin selle autoga ja ainult sõita lüüakse kapott kinni, daam istub rooli taha, sõidab minema. Nii et üldiselt jah, need tsivilisatsiooni mõnud pole just mõnus, siis kui neid ei tehta sulle kibedaks, siga hapuks kogu sellega kogu selle muu asjakorraldusega, nii palju siis haudadest. Raadiot ma tõepoolest ei kuula. Ja ma ei suuda mõista neid inimesi, kes, kellel raadio kogu aeg lahti on ja kes lakkamatult mingisuguse heli või lärmi taustaga töötavad. Mina. Tõepoolest üks niisugune meedium, mis minust on? Meil on läinud mina ei, ma ei saa raadiot kuulata. Enamasti. Ja võib-olla on praegu see samasugune lugu minu minuni jutuga. Räägivad seal inimesed asju, mida ma ei taha kuulata, ma pean seda kuulama. Räägivad halvasti, sama halvasti kui mina praegu. Ja mina ei kannata seda välja, mina ei taha seda kuulata, kui ma pean, tundub kogu aeg, et siis mind ahistatakse ja vägistatakse sellega, mis ma, mis ma pean sealt kuulama, ma ei, ma ei taha seda. Kuidas ajalehtedega on uudiseid ikka natuke loeta. Ja ajalehti niimoodi. Välismaailma uudiste pärast ma ajalehti küll ei loe. Vaat siis vaatan satelliidist, vaatan uudisteprogramme, sest sellest ma kirjutasin kunagi sirpi ühe kommentaari annan kuidagi serveeritud seal. Neutraalsemal ja, ja inimlikumalt ja lihtsamalt kui meil siin, kus iga uudise küljes on selle uudise kirjutaja või jäljed, ma niisugust ei, ei taha õieti. Aga, aga muidugi ma jälgin kultuuriuudiseid ja, ja vahelehtede vastu mul ei ole põhimõtteliselt mitte midagi sealt vaheliselt huvitavaid asju teada. Kas te olete omandanud mõne sellise käsitöise oskuse, olete te näiteks osav puusepp või? Või teete väga ilusalt sellist kalligraafilist kirja? Muide, tean. Teil on väga ilus käekiri. No kui käekiri on käsitööoskus, siis siis jah? Ei, üldiselt Raamat ei ole manuaalselt, olen kaunis osav. Ma suudan sellega hakkama saada, aga eelduseks on muidugi see, et on korralikud tööriistad. Nendega peab olema hea töötada tähendab mingisugust aseainet. Ega ma ei kujuta ette, ma mäletan sealsamas sõjaväelaagris pärast ülikooli sõjalise kursuse lõpetamist, seal oli, kästi kunagi pühkida. Ja mina hakkasin uurima, et kus siis on anud luuedi, kehvlid ja muud sellised pühkimiseks vajalikud tarbed ei, tuleb kasvatada patručsnes ja see tähendas siis seda, et tuleb minna võssa ja, ja murda sealt endale lepaoksi ja Braiviljaid Saudadzgeonarhotšivasse on isegi staabis sees. Ja siis pühkimisele ei olnud mitte mingisugust mõtet, sest kõik need lepalehed tulid sealt okste küljest ära ja käisid seal selle platsipealse platsile sama hästi kui pühkimata siis selle tulemusena, et niisugust musterdamist ma ei, ei taha ja mul läheb ka tuju pahaks, kui mul on mingisugune halb tööri teritamata saag või, või, või puur, mille, mille lahtikeeramise kruvi on kaduma läinud ja, ja muud, nii et kas ma seda ei taha, aga üldiselt ma ebaosavaks ma ennast ei pea. Kes teeb remondi teie korteris? Ma olen seda ka ise teinud, aga viimasel ajal on, olen ma lihtsalt nii nii hõivatud, et väga vastutulelik sugulane on meid aidanud selles suhtes. Meie saate teine esineja, Ants Veetõusme, rääkis väga põhjalikult sellest, kuidas talle meeldib kätt mullas hoida ja kui kirglik mullatöö tegija ta on. Kuidas on teie oskused selles vallas? Taimse loodusega olen ma väga suur sõber. Taimse loodusega oli ma väga suur sõber, see on kõik kuidagi nagu viisakas, et tsiviliseeritud, aga niisugune loomne loodus on ettearvamatu. Mäletan, kunagi tehti. Kunagi tegi Mark Soosaar filmi jõulud Vigalas, kus mul tuli ratsutada. Aga siis anti meile need kaks hobust, keegi pidi seal Agoroobide veel ratsutama, kes oli, oli kas kamp või keegi parunitest oli, tema, toodi sinna kaks hobust, üks neist oli kaunis sõjaka välimusega, teine oli niisugune taltsam. Ja mina mõtlesin, et mina selle sõjaka peale küll ei lähe, mina võtan pigem selle taltsa hobuse ja see kujuneski mulle saatuslikuks taltsas hobune, sest tema oli harjunud selle sõjaka järel marssima, nii nagu elus tavaliselt kannettaltsad kõnnivad sõjakate järel. Ja ja mina mõtlesin, et teen selle hobusega natukene sõprust ja harjutan temaga seal seda sõitu, enne kui mootorit käivitatakse. Algusest peale tuleb ja Läksin temaga põllu veerde siis sõitma hobusega. Aga kuna see metsik hobune oli ikka väga metsik ja Ago Roo hakkas ka vahepeal kartma, siis haaras seal tallipoiss, kes minu meelest mõistis hobuste keelt, isegi haaras seal metsiku hobuse oma embusesse, kargas tal selga ja kihutas temaga, et ta lihtsalt nii väsinuks ajada, et ta ei kukuks kaamera ees, Birutama kihutas temaksin kaugele, kus metsad sina said ja teisele poole rukkipõldu. Ja ja minu hobune tegelikult algselt tähendab, ta käib seal mööda seda põlluveerelt ja küll aga näeb teda tema seal kauguses seda oma kaaslast, kelle sabas tema oli härnus, sörkima ja siis ei lugenud mitte miski, ta pani otse hoolena kihutas ta üle rukkipõllu, mina mõtlesin vahepeal, kas ma nüüd hüppan alla ja saan surma, Figastan ennast, murran endal midagi ära või mina pean siiski vastu, ma otsustasin selle märatsema hobuse seljast siiski vastu pidada, hoidsin ennast seal nii hästi kinni, kui saab. Ohjad vist nimetatakse neid, need on ju niisugused lahtised asjad, et nad kuskil kinni ei ole, siis Maklammerdasin millessegi kinnisemasse, mis hobusel on lakk. Aidsin sellest kinni ja hobune kihutas minuga kuni selle teiseni ja siis oli ja pärast seda oli jälle taltsas. Ja see on üks näide, kus niimoodi elus puudus korraga hakkab ilmutama oma tahet ja meie tahtest sõltumatu. See on, see on jube elamus, jube elamas, kui, kui looduskorraga sinu käe all ärkab. Ja, ja tekib oma tahe ja selles mõttes on taimne maailm on nagu, millest ma alustasin, taimne maailm on mulle mulle lähedasem. Ma mäletan kunagi ämma juurest, ma lahutasin. Ootasin laotasin Jõgeval, kas sõnnikut? Ma pean tunnistama, et see oli üks kaunis ebameeldiv, ebameeldiv tegevus, lakkamatult süda paha. Ma ei saanud seda seda mitte teha. Nii et jah, on teil oma peenrakene kuskil ja muidugi. Ja ikka on ma. Kasvatan neid, eks basiiliku ja need on tõesti minu kasvud. Ma imestan seda hobuse juttu kuuldes, kas teil ei olnud koertega siis mingeid kogemusi, võiks, teil ei ole kunagi koduloom olnud? Ei, mul oli lapsepõlvest peale oli mul kass kes on üks puhas ja viisakas olend. Praegu on meil küll koer puudel, see on niisugune armas ja, ja väga head ohtlik, ta on tõepoolest niisugune heatahtlikkus ise nagu, nagu puudli, et nendel on väga tore indoreise loom, ta on väga truu ja ja tunnistab ennast süüdi siis, kui ta kuidagi nagu eksinud ja, ja ta on, ütleme, et meie perekonna sisekliimale, kui lapsed olid väikesed, on väga hästi mõjunud. Ma arvan. Lastega peredes võiks koer olla, see mõjub lastele väga hästi. Kas lapsed kaklesid enne koera majja tulekut või milles asi oli? Muide, teie lastel on väga erilised nimed. Kas ma pean nüüd räägime kaklemisest või nimedest kaklemist? Ei, mul on väga rahulikud ja vaiksed lapsed, meie kodu on üldse üllatavalt vaikne. Ma olen mõni mõnel pool külas käinud ja imestanud, kui kuid lärmakad võivad olla kodud, meie kodud, on, on meie kodu, on, on kogu aeg väga vaikne ja rahumeelne olnud. Laste nimed on mul Tristan ja Hedvig. Tristan on omaaegsest Thomas Manni vaatneri vaimustusest tekkinud nimi. Ja siis kõik oletasid, et sündis tütar, et näiteks nimeks panema Isolde on niisuguse korpolence blondi daami nimi. Minu laps on niisugune õbluke, külgablunud minu tütar. Ja siis sisime seda tüdruku nime. Ja. Ainukene takistus või ainukene vastuseis, miks ma seda Hedvigit nagu õieti ei tahtnud, oli see, et metspargis on selle tüdruku nimi Hedvig ja see oli üks minu sügavamaid teatrielamusi noorsooteatris omal ajal. Metspardilavastus ja ja. Need assotsiatsioonid mulle päris ei meeldinud, aga minu rõõmsameelne ja ilus laps on need assotsiatsioonid hajutanud. Tahaks hea meelega teada, millised on teie meelest väärtuslikud filmid või väärtuslikud raamatut. Teil on kindlasti oma selline kodune või isiklik edetabel, milliste filmide peate parimaks, mida te olete näinud. Ja ma küsisin sedasama ka ka raamatu ja teatrietenduse kohta. Mulle meeldib väga. Kus ma olen seda põhjendanud, miks ta mulle korda näeb, korda läheb? Esimest korda Surm Veneetsias jättis mulle muidugi kustumatu mulje. Hiljem olen ma seda filmi korduvalt üle vaadanud ja, ja ma pean ütlema, et see pole. Et see pole niisugune film, mida saaks väga mitu korda lõpmatuseni vaadata. Aga sõnutsi imperatiiv on küll selline film, et tal on väga palju sügavusi ja dimensioone. Ma kunagi võtsin ka selle ette, ma siis kirjutan. Tsikli aga tollal mitmetel põhjustel ei saanud sellest asja. Jaa jaa. See on minu väike võlg nagu iseenda ja sõnu siia ja võib-olla filmikunstis see asi ükskord ära kirjutada. Aga häid filme olen ma küll näinud, ma kummalisel kombel nägin ükskord Jõgeva kinos jaapani kriminaalfilmi kahe Sirjelist. Ja Ma märkan, et ma aeg-ajalt mõtlen sellele filmile ikka ja jälle. Seal eriti vene keeles jaapani dekadentliku luulet vene tõlkes õlgkübar oli selle filmi nimi. Ja. Ilma, et mul oleks ühtegi konkreetset sõna sellest luulest meelde jäänud. Ma arvan, et see õhustik, mis selle filmiga tekitati õhustikus, kõlasid need luuleread on midagi niisugust, mis, Kunagi peaksin taastama või konstrueerima või selle kuidagi kinni püüdma kas mingitesse oma tuuletusse või mingisuguses fotos või mingisugusesse lavastusse või. Ootamatult tabamatut korraga seal Jõgeval, mis ei ole ju teab mis kultuurilinn kus ei ole ei kirikutega kohvikut, nagu rahvas räägib see seal korraga korraga, selles, selles õhustikus ma tundsin, et ma olen vastamisi millegi väga, väga suure ja sügavaga. Mis raamatutesse puutub, siis? Siis loen ma viimasel ajal üha sagedamini, stan talli punast ja musta. Minu meelest on see raamat veel avastamata. Temast on küll kirjutatud palju monograafiaid ja käsitlusi ja mõnda neist tean Aga tegelikult on see raamat veel meil avastamata. See on raamat, mille iga lause võiks olla mingisuguse teose või mõttekäigu moto. Suurepärane raamat. Ja teistest autoritest, kes mulle väga on meeldinud, on Thomas Mann Tema doktor Faustusesse olime lausa armunud. Kui me seda esmakordselt lugesin, seal mingeid kummaline, kummaline erutus on. Need laused virelevad eesti tõlkes ei tule nii hästi välja. Aga saksa keeles, kui te loete, need laused väljuvad erutusest ja, ja rõõmsameelsest pingest ja seda raamatut ning puhastav puhastab lugeda. Muidugi ta on keeruline, ta käsitleb väga paljusid ainevaldkondi, aga tol ajal, kui ma seda lugesin, avastasin ma küll, et ma olen kogu oma haridustee üles ehitanud selle nimel, et seda raamatut mõista. Et ma mäletan, te kirjutasite sellest edasist sellest raamatust ja kui eestikeelne tõlge ilmus, siis siis ma pidasin seda nii tähelepanuväärseks tuuri faktiks, et ma võtsin paar üksikut aspekti sealt välja ja käsitlesin neid, seal vist sai seitse kirjutist selles sarjas. Ja, ja neid teemasid oleks veel ja veel, mida seal käsitleda. Ma ei tea, kuivõrd originaalsed minu tollased ja praegused mõtted selle doktor varustuse kohta on, aga aga, ja igal juhul on see jälle väga paljude dimensioonidega teos. No ja mina isiklikult olen lugenud doktor Faustust just siis, kui ta ilmus eesti keeles. Jaa. Jaa, ja ma mäletan seda elamust küll, et see lugemiselamus oli väga suur, aga ühel väga kindlal põhjusel ma ei saa seda raamatut uuesti lugeda. Ma lugesin seda raamatut siis, kui mul endal veel lapsi ei olnud. See äärmiselt detailne, väikese lapse surma kirjeldus on mul meeles nii jube täna, et ma ei saa seda raamatut enam üldse kätte võtta, ma ei saa sinna midagi teha, see kogu see meningiidi kirjeldus oli, oli minu jaoks täiesti ilmne, liig ja ma olen rääkinud kursusekaaslastega. Ja üks neist jagas seda minu tunnet. Vaata kui surm on surm ja iga kirjanik on oma tegelast, ema. Ma saan aru, et Thomas Manni puhul varjutas Adriani enese surmi, Adrien enese traagika varjutas isegi selle väikese lapse surma või. Või vähemalt nad nad võrdusid sellega tähendab Toomas mannil kui autori jaoks ei olnud Aadria Lever küüni saatus. Ja ja tema vaimne kustumine. Vaimne surm ei olnud iseenesest mitte vähem elamuslik või vähem kaalukas fakt kui, kui selle väikese nipu maci netomuki surm. Muidugi on niisuguseid kohti, kus me surmaga oleme konfronteeritud kui eriti üle kohtusega ja, ja laste saatus puudutab meid sinna muidugi väga sügavalt. Kahtlemata lapse surm on selles mõttes traagilisem kui, kui kui täiskasvanud inimese surm, sest see lapse surm on ühtlasi ka realiseerimata võimaluste surm. Aga sellesama, sellesama mõttekäigu taga, mille ma nüüd esitasin, on ju tegelikult vale kujutelm, et täiskasvanud inimene on oma võimalused ammendanud. See ei pruugi sugugi niimoodi olla. Tähendab, surm on tehtud kõigi puhul ühest ja samast materjalist täiskasvanu puhul ja lapse puhul. Ja täiskasvanu jaoks on võimaluste lõppemine. On kindlasti ka väga traagiline. Inimene on, on võimalus. Inimene on võimaluse, surm on midagi niisugust, mis selle võimaluse katkesta. Te ei vastanud minu küsimuse sellele osale, mis puudutas näidendit. Kas mul on näidendeid, mis mulle väga meeldivad ja on ja siin on nüüd see sümpaatiad, vahelduvad. Mulle meeldis kahtlemata väga Faust. Üldse ei meeldinud need näidendid, mis ma siiamaani olen areni ise nagu lavastanud anromiljoni filocteedes meeldis mulle väga, paust on mulle meeldinud. Shalomi Caligula meeldis mulle. Need on mul veel paar meeldivat näidendit silmapiiril. Mulle meeldib väga näiteks Kapernarve halba maja tarka näidend. Mulle meeldib pidev share'i kõige viimane näidend, mis on minu meelest suurepärane ja ja mille peaks ausalt öelda Vanemuise Vanemuises välja tooma. Võib-olla peaks vaatama sinna ühe teatritevahelise trupi tegema tõepoolest, niisuguste hoolstaas. Ennist puudutasin ka vihjamisi seda, et teatrituuled on olnud teie suhtes üsna vastandlikud. Kas te nüüd arvate, kuidas muutis tee positsiooni Vanemuise teatris see, et astusite lavale näitlejana? Kui ei, ma ei oska seda nüüd arvata, aga ega arvutada. Ma saan ütelda seda, kuidas see seestpoolt välja nägi. Mul oli Ülo Vilimaaga väga meeldiv koostöö ja Peeter Ojaga ja Raine looga. Ma ei usu, et ma väga Küüte olin, selles osas ma seda ei usu, mitte. Ma olin, aga püüdsin olla. Püüdsin olla Göte nende võimaluste piires, mida see tekst pakkus ja ma pean tunnistama, et see tekst tõepoolest ei ole mitte esmaklassiline. Näidendis on palju palju vigu ja kujutise suhtutakse. Köödesse nautor. Aga jah, see niisugune seltskondlik Ferlephanss seal ümber näed, läks ja, ja mängis, tahab olla ja, ja, ja muu, see ei ole minu asi, ma pean siin lavastajat uskuma, tähendab lavastaja pakutakse näitlejale ükskõik kellele pakutakse mingi osa, siis tehakse, teeb lavastaja ning selle mitte uisapäisa selle otsuse, vaid vaid lavastaja seob ennast teatavate inimestega, ta seob ennast teatava näidendiga ja, ja see on noh, niisugune usalduspakkumine, minu meelest on see Osast äraütlemine on, on niisugune truudusetuse truudusetuse ilming, ma. Ei kujuta seda ette, et seda seda võiks, võiks üldse teha. Omal ajal oli mongolid, kel oli, oli seadused, surmanuhtluse pälvis see, kes ei aidanud kaaslaste hädas. Ja see ruumise loomise baland, mis inimestel on, on ikka niivõrd püha, et kui vähegi õnnestub inimest siin toetada ja, ja kaasa aidata tema loominguliste taotluste realiseerumisel, siis tuleb siin ka isiklikud, mingisugused sümpaatiad ja antipaatiad tuleb siin siin maha salata ja, ja tuleb tuleb teha. Aga see seltskondlik elevus, mis tekkis esietenduse eel ja ümber kas sa tõid üldse ennast ei puudutanud või, või suudate te sellest päris väljaspool olla? Seesama küsimus kehtib ka. Kehtib ka nende meeleolude Ta, mis olid siin talvel teatris ja kui, kui mindi välja kuni usaldushääletuseni teie suhtes. Nendest seltskondlikust asjadest ma ei saanud suurt osa. Ma ei, no kes siis ikka nii väga tuleb juurde ja ütleb, et, et pigem need korraldatakse just nimelt selle salajase kinnise seljataguse hääletuse moeline seltskondlikud jutud käivad ju ka ju ka niimoodi. Mis oli see hääletus, see puudutab siis minu meelest tehti siin üks suur viga. Kogu sellega kõik asjad on lõpuks ju korraldatavad ja täiskasvanud inimesed saavad mõistlikult omavahel kokku leppida töökorraldustes ja kõiges muus. Ma ei räägi siin iseendast, aga ma räägin siin, ütleme näiteks meie teatridirektorist noh, näitena tuua, see on seda lihtsam. Kõrvalt vaadates oleme aru saanud, et sellega seatakse seataks inimene, sõltuvus oma alluvate meeleoludest ja see ei ole mitte kõige parem juhti, juhtimise situatsioon, tähendab, kui kui juhist tehakse alluvate alluvate allub. Siis, siis on selge, et see juht enam pärisema juhtimise programmi teostada ei saa, vaid siis ta peab olema kellelegi meile järgi. Ja see niisuguse Järgi olemine ei ole sihtasutuse puhul, mida teater on, ei ole mitte kõige otstarbekam, siis ei saa ei saa teostada kunstilist ja organisatsioonilist programmi sellisel juhul, kui sa, kui sa sõltud kellelegi kellegi teiste teiste meeleoludest, minu minu meelest oli see selle hääletuse kõige suurem kõige suurem läbimatu mõtlematus ja, ja, ja kõige suurem viga, mis. Keerimisele hääletuse tulemuste hindamiseks ei olnud, mis oli veel omakorda viga. Ja lõpuks võitsin selle häälduse. Ma arvan, see on teie juhtlauseks, sellistes küsimustes on siis mitte välja teha. Kantsler koolil oli need vist 10 aastane ametisoleku juubel ja temalt küsiti, et kuidas teda, Luute, seda, et et kõik teid halvustavad ja teie kohta karikat tuure joonistavad ja tee lausungitest välja annavad. Pilaraamatuid ja, ja teie väljendeid pea peale pööravad ja kõik muu ja kantsleri koolitust ja kui ma seda ei kannataks, ma ei oleks seda ametit võtnud. Ma mäletan, et selles tükis, aga naised, härra salanõunik oli kohutavalt tugev, võimas muusikaline kujundus, ma ei tea täpselt, kas see oli Wagner, aga see kõlas midagi, mis oli nagu vaagner. Ei mäleta seda nii täpselt. Millised on teie eelistused muusikas, kas te näiteks olete midagi kuulnud laulust pealkirjaga insener Kaarini hüpperpoloid? See on vist midagi niisugust, mida nüüd viimasel ajal lauldakse raadiotes ja mujal. Ma olen. Ma ütlen, et kuna ma raadiot ei kuula, siis ma olen enamik, kust sellest vaimuvarast, mida meie raadio levitab, võime arvukad raadiot levitavad, olen nagu ära lõiganud kuskilt ajalehest mullievist, senini neile ei meeldi, seal koostatakse edetabeleid ja ma olin tulvil ütlust nende inimeste kohta, kes oskasid 10 laulu ütelda, mis on seal paremusjärjestusse nende poolt pandud. Ma olin tõesti tulvil imetlust, et nad teadsid neid, mina ise vaatan oma Ja mingisuguste välisansamblitega olema veel kursis, aga, aga Kaarini hüpperpoloid roididega ei ei seda laulma. Veel laulda need küll ei oska ja ma ei tea, millest see laul räägib. Muusikalistest eelistustest see muusika, mis seal külas oli, Beethoveni muusika muidugi seal, selles. Aga naised, härra salanõunik, Beethoveni palju juttu, see Beethoven olime muusikaga kogu aeg kogu aeg siis seal köeti kõrval presentmees oli niisugune Göte ja, ja lavataguse Beethoveni maadlus Eckermanni silma all. Ma ei saa mitte midagi selle kohta öelda, Beethoveni Fideeljo meeldib mulle näiteks väga ooperina. Tõepoolest, muusikaliselt meeldib väga ja dramaturgiliselt. Dramaturgiliselt meeldib väga. Ja muidugi meeldib mulle Wagneri sümfonism. Aga samas ma ütlen, ma kuulan suure huviga ka emgi, vii edetabeleid ja, ja on mõningaid. On mõningaid laule, ma ei oska neid nende nimesid ütelda. Neid ansamblite nimesid ma ka pähe ei õpi, sest need tulevad ja lähevad. Aga aga on mõningaid muusikalid, mis mulle mulle meeldivad. Et teie suhtumine raadiosse ja erinevatesse raadiojaamadesse on seda üllatavam, et te olete hiljuti vastu võtnud ühe pakkumise teha ise saateid. Õnneks ma ei pea neid kuulama. Nonii ja tegelikult käin poolel ühe teema juures, mis mind teie puhul eriti huvitav see on, see on ikka seesama teie teie ulmeline pool. Kas te, kas te tahaksite endale midagi osta, kas te võiksite öelda, mis on see asi, mida linn Priimägi tahab endale tõesti osta, mis see võiks olla? Ostaksin endale hea meelega, 10 köidet maailma ajalugu, mis praegu on Saksamaal väga soodsalt pakkumisele 99 margaga saab selle osta. Ei, ega midagi? Tõesti ei vaja mitte midagi. Ma näen, pillan, äärmiselt hea, kvaliteetne kell näiteks, kas teie armasta väikesi ilusaid nipsasjade kabinet tundus mulle selline, et seal saab kirjutada ainult kuldsulega sulepeaga ja kui vaadata ainult Šveitsi kella ei kuule see kabinet sugugi niisugune, seal võib kirjutada ei. Ühesõnaga seal kirjutatakse kabinet ongi selleks, et seal kirjutada ja millega seal kirjutatakse, pole, pole sugugi tähtis, aga. Ja kui kellelgi käib täpselt ja, ja kui riided on niisugused, mis väga teisi inimesi ei, ei häiri. Kell siin on mugav selle poolest, et tal on kaks numbrilauda ja ja siis ei ole vaja kogu aeg tõlkida Saksa saadete algusaegu teise aega, vaid, vaid võib seda vaadata ja ja Need on niisugused praktilised, praktilised asjad aga. Ei, ma tõepoolest ei vaja inimesena eriti midagi. Milline on see iseloomujoon, mida te inimestes üldse ei kannata? Tänamatust ei kannata. Napolion ütles omal ajal, tänamatus on inimhinge kõige suurem patt ja ma olen temaga täiesti nõus.