Minu esimene küsimus sinule puudutab sinu praegust seisundit või praegust tegevusala. Kui sa esitled ennast teistele inimestele Saksamaal siin, siis kellena sa ennast esitled, kes sa enese jaoks praegu oled? Eestis tuntakse sind lauljana. Sa töötad praegu ajakirjanduses, mis on see täiendsõna, mis iseloomustab sind ennast kõige paremini? Hetkel ennast Saksamaal tutvustades esitlen ma end küll ajakirjanikuna, see on tõsi. Aga enda jaoks ma ei taha nüüd pateetiliselt kõlada. Olen ma eelkõige inimene, inimene ja jõudnud siia olema selle aja jooksul juba üsna suure tundeskaalaga inimene, kellel nii mõnedki valupunktid on väga esile tulnud. Teisest küljest, teine äärmusrõõmud on ka väga tugevasti punasesse löönud. Ja ma ise muidugi esitledes loodan et ma eelkõige mõjun inimese Kristi tammikuga, kel on turjal juba nii palju eluaastaid ja läbi tehtud. Eestimaal üks elu ja läänes pea teine elu. Selle aja jooksul on lapsed juba suureks kasvanud. Nii et sinu küsimusele vastates eelkõige inimese naise ajakirjanikku Kristi rammikuna. Ma arvan, et sinult on selle viimase pooleteise nädala jooksul, kui sa oled nüüd siin olnud küsitud palju sinu äramineku kohta, kui mitu korda oled sa seda lugu rääkinud tekkinud nüüd? Tegelikult ei olegi minult küsitud selle kohta rohkem, kui küsis Erki Berends Kuku raadios. Ja ega see äraminek nüüd nii väga palju ülerääkimist vast ei vaja. Nagu sa tead ja nagu raadio kahe kuulajatest ehk mõni ka veel mäletab, oli see äraminek seotud siinpool väga musta, väga inetu propagandakampaaniaga. Ilmselt teistele hirmutuseks rohkem kui meie tabamiseks. Meid tabati muidugi väga valusad, sest et meist jäid siia inimesed, keda see otseselt puudutas. Kui sa tahad põgenemise ajendeid vast kuulda siis see otsus küpses väga pika aja jooksul ja asjaolud kujunesid nii, et see raske otsus tuli langetada. Luule on tänaseni jäänud veidi ähmaseks. Raivot seda otsust tegema sundinud. Asjaolude tagapõhi ta sellest hiljem kunagi nagu ise ei tahtnud täpsemalt rääkida. Mõningad nimed kordusid ja neid nimesid hakkama ka siin nimetama. Aga selge oli see, et see otsus oli seotud tema edaspidise elu ja karjääriga. Nagu teada, läksime käsi vabandust täis vägesi tookord üsna hästi ja niisugust otsust teha loobuda armastatud tööst ja keskkonnast, kus sa ennast hästi tunned. Sunnivad kindlasti väga tõsised põhjused. Ja Raivo oli tegelikult selle otsuse tegi ja selge, et me tegime selle koos, aga, aga põhjus oli Raivo poolne. Raivo oli juba meist see, kel oli võimalus olnud varem maailma vaadata ja kes ikkagi oli professionaalne muusik, muusikakirjutaja ja siin ka tuntud kultuuritegelane, esineja. Ja sellepärast tema karjäär päri seiskamine kui selline ja tema vastu fabritseeritud lugu millest ma siiski ka ei hakka täna pikemalt rääkima, olid need ajendid, mis sundisid seda otsust tegema. Praktiliselt ei oleks tal nagu edaspidi olnud võimalus. Päris kindlasti oleks olnud võimalust. Oma elukutset tõusuteel jätkata, vastupidi, me teda oleks oodanud väga kiire, allapoole libisemine. Sina olid ju varem käinud ka Saksamaal, sul elase Saksamaal, ema, mul elab praegu Saksamaal ema. Käisime Raivoga koos korra külastamas, aga sel ajal oleme väga õnnelikud Eestis ja kõik oli korras ja vee tegelikult nautinud küll läänt ja vaadanud seda kirjut kirevat elu. See ei meelitanud meid nagu üleüldse. Ja ma arvan, et see on ka hea argument neile, kes arvasid, et me siis nagu veidi aega hiljem läksime sinna kergelt elu otsima, see nii ei olnud. Tulime siia väga meelsasti, tagasime. Suurendasin oma muusikakogu ja tõime kaasa siiski just nimelt asju, mis meie elamist tegid siin veidikene. Võib-olla kenamaks ja väga palju muusikat tõime me kaasa, tõime kaasa tehnikat, nii et me kindlasti ei kavatsenud sel ajal veel lõpetada siinpoolset elamist ja siirduda üle lääne poole. See oli lihtsalt asjaoludest tingitud. Kui nüüd mööda vaadates päris isiklikest intiimsetest küsimustest ikkagi küsida sinult miks sina selle otsuse tegid, miks sa ära läksid? Mina läksin ära kuna me olime koos Christie Raivo tammikud. Ma läksin ära, kuna. Minu mehe elu oli jõudnud sellisesse punkti, kus tuli ära minna. See minek oli ka küllalt keeruline ja raske. Kuidas anti teile mõlemale koos luba lahkuda? 75. aastal oli see juba. Kuidas see minek täpselt oli? Sa küsid väga-väga valusaid inimesi, ma loodan, et need küsimused ei puuduta praegu inimesi, kes võib-olla ei tahaks neis asjades enam tuhnida. Ja tegelikult need asjaolud ei ole enam tähtsad. Nagu teada muusika, kõik žanrid. Omavad. Publikut. Läänes on tuntud staaridel massiliselt fänne ja neid Džässmuusika ja võib-olla ka meie laulude austajaid oli ka teatud ringkondades, kes suutsid aidata kaasa niisugustele pealtnäha võimatutele asjadele ja meil oligi õnn omada, tähendab, mina isegi ei teadnud sellest, aga meil oli õnn omada inimest niisugusel positsioonil, kel oli võimalik õigel ajal meid teatud asjade suhtes hoiatada. Ja teatud asju jällegi nii liigutada, et see äraminek siiski võimalikuks kujunes. Ma räägin läbi lillede, ma räägin uduselt, aga palun lepi sellega. Hästi. Kui selgepiirilised olid sinu plaanid siis kui sa astusid lennukist Saksamaale maha. Meie plaanid plaane meil tegelikult ei olnud. Meil olid unistused lootused mil tegelikult oli väike põhikaal. Ja see oli meie tutvus meie mõlemi suure armastusega, džässmuusika Oscartittersoniga, kes oli tookord andnud meile nagu julgust ja. Andnud meile seda tunnet et võib-olla ehk tyyp kannaka läänes. Ja muidugi olid need unistused seotud muusikaga. Naiivsed ei olnud me tookord siiski kumbki etno, oleksime ette kujutanud, et keegi ootab meil seal meid seal avali süli hakkab meile lausa seal teed sillutama. Aga nii suure ideaali ja nii austatud muusiku nagu julgustus ja lubas, lubas lootustel natuke juuri ajada. Tegelikkus oli muidugi palju karmim, kuigi saime teatud toetust. Me kohtusime uuesti Oskarbitersoniga. Me kohtusime Norman grantsiga kes meid tookord ka koguni väikese rahasummaga ja tutvusega ühe tutvusega aitasid. Ja sealt hakkasime me siis ise peale. Uhkus oli ka küllaltki suur ega ei palunud ka tookord seda abisi tuli täiesti iseenesest. Ja siis Raivo hakkas peale Hamburgi lähedases Masheni stuudios kätt proovima ja tundis reaktsiooni, mis oli positiivne, mis oli ka julgustav. Raivo on seda lugu tegelikult ise rääkinud ja ma usun, et Raivo mäletab üksikasju paremini kui mina. Igatahes Me püüdsime olla originaalsed, leidsime kolm kaunist väga noorukese tütarlast, tegime neist trio. Kirjutasime neile muusikat, mis keeles, Raivo ja mina kirjutasin inglise keeles. Laulsin seal ka ise backgroundi sõitsin Müncheni ja Hamburgi vahetama värskete juhilubadega siis elasid juba ise München, siis ma elasin Münchenis ja olin juba Raadio Vaba Euroopas, mis oli tookord vabadusraadio noor ja värske Eesti toimetus, ma olin seal kolmanda inimesena, nüüd jõuame teisele plaanile. Ja ootused olid üsna suured ja lootused said isegi veel tuult tiibadesse. Jõudsime Põhja-Saksamaa pingereas üsna kõrgele kohale, me vist jõudsime koguni teiseks. Ja siis saime Meist olenematult lihtsalt rahalise paugu. Produtseerima hakates oli vaja võtta laenu, see laen oli väga suur. Raivo võttis selle meie mänedžer iga koos Kell olid vajalikud tutvused tollal. Ja saatus mängis meile niisuguse valusa ninanipsu, et pangalaenu intressid tõusid üleöö poole võrra. Ja me nägime kohkumusega, et meie võlg ei vähenenud, mida me naguniigi ju väga valusat püüdsime tagasi tasuda. Kergelt see ei tulnud, ta hakkas suurenema. Ja mänedžer, kohv, kulud sellest põgenes Saksamaalt ja nii jäi Raivole kanda. Kogu see suur võlasumma ei hakka tänane arve nimetama, ühesõnaga see oli põhjuseks, mis hakkas siis seda meie esialgset libedalt arengut takistama sundis tegema. Tööd, mida, nagu algul ei kavatsenudki. Raival tuli hakata lihtsalt muusikuna mängima. Muidugi, kaugel oli asi sellest, millest kirjutas õhtuleht. Kuskil mütsiga raha kerjamas ei olnud vaja kellelgi käia. Mina ju siiski teenisin kuupalka, mis oli algul suhteliselt väike, aga see kandis ära ja laskis ka võlgu maksta. Koos. Raivo mängis palehigis. Raivo, kes on oma kogu oma elu teinud asju väga ausalt, mis, mis puudutab muusikat, siis ta saatis sama hästi õllelaule kui tuntud soliste kelle seas olid nimed nagu Katerina valente ja, ja teised Saksamaal tuntud nimed, samasuguse sooja tunde ja respektiga oma lavapartneri vastu ja nii et tegelikult see töö ei olnud seetõttu üldse mitte masendav. Kui inimene teeb oma tööd ükskõik millist tööd südamega, usub sellesse, mis ta teeb, siis ei ole masendav. Niikaua. Kui kaua sa sõitsid lõuna- ja Põhja-Saksamaavahetus on ikka väga suur vahemaa. Ahaa, Tiina, noor autosõitja, värskete lubade avalik. Mina olin tookord saa samas seisundis, mul olid nad mõned kuud ainult olnud ja nagu tead, Saksamaatööd on väga hea mad ja algaja sõitja hulljulgus. Mäkissil oma rollima sõitsin kõige kiiremini ära ligi 900 kilomeetrit. Napilt kuue tunniga. Noh, ma ei kommenteeri. Sa oled kahel korral nüüd praegu vihjanud sellele, et sa oled kursis selle sopaga, mis ilmus peale teie äraminekut Eestis. Mis sellest teile üldse ulatus järele, kuidas te saite selle, selle propaganda endale Saksamaale, et ajalehe artikli näol esimene tuli anonüümselt, siis tulid juba heatahtlikud sõbrad. Toimetasid meile need artiklid need Me saime õige mitu artiklit, lugesime oma silmaga. Kas mässama ei hakanud, et kirjutaks midagi vastu või või arvasid sa seda, et nii, ehk nii seda ei avaldata noodina neil aegadel ei olekski keegi seda avaldanud seal päris tõsi, hing mässas. Vaieldamatult, aga see tunne oli teine. Enne oli kohkumus ja mure mahajäänute pärast, kes olid olukorras, kus nende lähedasi. Ja neid ennast sellega sellega koos lihtsalt sopaga üle valati. Aga selle sulemehe stiil oli. Ühelt poolt õnneks teiselt poolt kahjuks niivõrd madal, et meile tekkis kindlasti ka sellega poolehoidu, millega kirjutaja ei olnud arvestanud kaitsjaid oma oma poolt ja kindlasti oli ka neid, kes arvasid, et nojah, läksid paras neile läksid paremat elu otsima. On sul aimu, kes see inimene oli, kes need artikleid kirjutas? Nüüd on küll demokraatia ja vaba ajakirjandus minus on nagu nagu ma tean, on see inimene vahepeal mulla alla jõudnud ja meil oli aimu küll sesse inimene sõitis hiljem Saksamaale. Tähendab, mitte hiljem, vaid enne seda proovista meid Saksamaalt ära tuua, mitte mind, mina olin kurja juur, aga Raivo küll. Sina disisiklikus autos järgi paar kolleegi naistega koguni ja neile oli antud ülesanne Raivo ümber veenda ja tagasi tuua. Kas kiusatust ei tekkinud või milline oli teie reaktsioon sellisele, noh, nii otsesele provokatsioonile. Mina ei olnud sealjuures minule, et helistasid, ja Raivo rääkis mulle sellest pärast. Täpsemalt. Ma ei tea, mida sa mõtled praegu provokatsiooni all. Me saime sellest kõigest aru, oh muidugi oleks see võinud. Me oleksime võinud seda võtta kui provokatsiooni ja anda siinpool väga selgesõnalisi poliitilisi intervjuus ja seda asja avalikustada. Seda teinud. Sest tollal olime me otsustanud Omalt poolt käituda välismaal, nii et meie sugulastel ja sõpradel ei oleks veelgi raskem ja me ei ole tegelikult ei andnud kunagi ühtegi poliitilist intervjuud. Nii et praegu sinuga rääkides on see esmakordselt, kus ma räägin neist tagamaadest. Kuivõrd lihtne oli sinul need tööd leida, vabadusraadios olid ju inimene, kes oli tulnud muusikataustaga ehk siis olid ju ka ülikoolis õppinud. Eestis oli väga, seal ei ole seda, mul oli muidugi eesti keelesool keelte Soone üldse humanitaarsoon ja omal ajal. Tõepoolest ma kirjutasin väga meelsasti, ma kirjutasin väga kirglikult, aga paljusid neid asju ma kunagi kellelegi isegi avaldanud ega näidanud, ma kogusin neid lauasahtlisse. Hiljem andis Raivo mulle rentiini ventiilina teksti kirjutamise võimaluse. Aga Vabaduse raadiosse ei olnud mul tööd otsida. Nemad leidsid mind ja see toimus küllaltki huvitaval viisil. Meil oli tuttav, meie saime tuttavaks väga meeldiva inimese pianisti maajad, Juusbergiga. Praegu maaja roos, paljud kindlasti teavad, kes on haaranud ja maaja roos ja tema isiklikult aitas meil teha asüüliavaldust, andis meile nõu sealjuures. Ja kui tema läks Rootsis, Saksamaal Hannoveris, saime temaga kokku ja kui ta hiljem Ameerikasse läks, oli üsna pea. Pärast seda rääkis ta Ameerikas sellest, et Saksamaal on tammikud ja mina olin parasjagu Münchenis külas ja sinna küllas. Loomulikult jätsi ma Raivole ja, ja meie sugulastele oma telefoninumbri ja siis mulle helistati, et mine Münchenisse Vabadusraadio stuudiosse, seal oodatakse sind ja tahetakse sinuga vestelda. Samal päeval tehti mulle tööpakkumine, säiliks tööpakkujaks oli tookord jaan Pennar siis oli seal veel ajakirjanikuna Karin Saarseni ja mina olingi see kolmas, kes võeti esialgu, ma kavatsesin pooleks aastaks jääda ja lootsin ikkagi muusikasse tagasi minna. Ja sellest ajast on saanud väga pikka aega, mis on sundinud sind seal nii pikalt töötamas, olete sellest seltskonnast ainsana jäänud, kes alustas ja sa oled ju muusikuna siiski väga mitmepalgeline inimene ja oled kirjutanud Raivole tekste ja oled teinud siin ja seal ka lauluhääl. Sa oled ju laulnud samuti. Kas sa pidasid seda väga oluliseks iseenda jaoks, et säilitada nüüd nüüd eestikeelne töö ja sellega ka loomulikult elav ja puhas Eestigi veel või ei näinudki seal mingeid muid alternatiive enda jaoks, nüüd sellele raadiole? Tiina. Selle asja tegelik põhjus on üsna lihtne. Meil ei oleks jäänud meie produtseerimise tulemusena nii tõsist ja rasket majanduslikku kohustust siis minul üksinda. Tollal me enam ju abielupaarina koos ei elanud. Oleks olnud väga lihtne katsetada, mul on julgust piisavalt, ma oleksin kindlasti läinud õppima veel, ma oleksin katsetanud oma jõudu kindlasti ka muusikas veel ja vähemalt ma oleksin. Ma tahtsin minna õppima saksa keelt, Müncheni ülikooli. Aga see raha teenimise vajadus oli lihtsalt. Argi argivajadus, seda tuli teha ja sellest mööda ei pääsenud. Nii et ma ei saanud nagu teha isegi mingit pausi. Tollal, kui Raivo reisis ringi, olin ma nagu tagatisena Eestis ja seal oli ma tagatisena Raadio Vaba Euroopas, niisama proosaline on see tagapõhi, aga selle kõrval Pütsima tõepoolest teha nii palju kui võimalik. Selle võimaluse andis mulle jällegi Raivo, kes elas vahepeal aastaid Münchenis. Diamuusikat. Seal ma läksin, jõudsin nagu džässmuusika juurde, tõsiselt. Tegin ka häälekooli ühe mustanahalise klassikalise lauluõpetaja juures New Yorgis. Ja sellega tuli julgus, sellega tuli nagu usk endasse. Mis sai kinnitust sellest, et kui ma sattusin lavale päris võõraste Aga väga heade muusikutega et meil oli teineteisele vastastikku midagi öelda. Sa oled nüüd ka viimastel aastatel veel laulnud või? Ma ei ole viimased kolm aastat laulma sattunud. Lihtsalt ei ole sattunud. Ja seetõttu, et ma ei ole lihtsalt. Muusikakohtades piano baarides, klubides sattunud ajapuudusel. Kas sa keele tund ei ole siis võtnud, ma unustasin ennist märkimata sissejuhatuses seda, et et sa oled omandanud ikkagi väga heal tasemel saksa keele, mis on sinu igapäevane suhtlemiskeel, aga sa tõlgid sellest keelest pildid, poliitilist teksti ja sa oled ju omandanud ka inglise keele, rääkimata siis vene keelest, mis on loomulikult sinuga kaasas siit Nendest aastatest, kui sina siin kujunesid ja ja õppisid, et nende keelte baasil ma usun, oleksid sa lihtsalt leidnud ka teist kindlat ja kindlapalgalist tööd, nii et ma küsin ikkagi sinu vastusest veel edasi. Et kas see raadio vabadus või praegune nüüd Raadio Vaba Euroopa tähendas ikkagi mingitki kindlat sidet Eestiga. Et sa, ma usun, oleksid läbi löönud ajakirjanduses ka teistes Saksa väljaannetes ja see tee oleks kindlasti olnud palju raskem. Ja selle palgani oleksime jõudnud ka tükk maad hiljem, aga tõepoolest ärme nüüd salga maha minu valutavad südant Eesti suhtes ja esialgu olin ma küllaltki sinisilmne ja ma arvasin, et mind on vaja. Ja ma arvasin, et ja sain kinnitusi, sain tõepoolest läbi Soome läbi. Tont teab kust tulnud piiride kirju mis näitasid, et inimesed ootavad minu Vikkerkava minu nägemust milleski minu muusikavalikut. Ja tõepoolest seda, seda sidet läbi nende raskete aegade, seda toetust selja takka. Et seal on Eesti ja seal on inimesed, kes mõtlevad mu peale. Seda oli mul tõesti vajaja, oli küll. Sa suhtlesid tohutult paljude inimestega, ma võin seda ainult aimata selle järgi, kui paljud inimesed siin nüüd praegu otsivad, et tõesti jutt sellest, et sa oled saabunud, on levinud niimoodi kiiresti laiali ja sind otsitakse nendel telefonidel, kus sa võid liikuda ja olla. Ja need olid kõik inimesed, kellega sa lähedalt suhtlesid. Kas nad jõudsid sinuni ka nendel aastatel, kui sa olid värskelt läinud, 76 77, need esimesed aastad. Kas nad jõudsid sinuni mingite signaalide na märkidena kirjadena, seesama sinu oma sõprusringkond. Ma ei pea silmas neid võõraid inimesi, kellel oli kindlasti hea meel sinu häält kuulda. No oma sõpradega kontakte oli sel ajal vähe ja see on ka mõistetav. Tiina, see oli aeg. Meie ju tegelikult lahkusime ajal, kus asjad ei olnud üldsegi üldse veel nii halvad. See oli neile inimestele niivõrd raske aeg, et ma usun, et ja isegi kui nad kuulasid mind et neil oli oma elus nii palju raskusi et otsest sidet meil nagu ei, ei olnud ja see on ka täiesti minule täiesti arusaadav. Need tõkked ja piirid olid siiski nii raske ja siin elu raskenes sel ajal iga aastaga. Ja need signaalid, mis jõudsid minuni ajakirjandusest ja inimeste kaudu olid nii masendavad, et need nende pärast valutas ikka seda kogu aeg ja, ja seal näiteks minu ego ei ole olnud kunagi nii suur, et see oleks vajanud paitamis teatud inimeste poolt, kes sind alasti tundsid. Kas sinu side perekonnaga oli stabiilne läbi aastate, kas kirjad tulid läbi, ei, oli lausa aastase pausi ja oli küll. Telefoniside oli ka nii, et helistamised lõppesid tihti fiaskoga ja tunned, et sa tahad kasvõi vahetada paari lauset, kuulda ainult häält ja sinna vahele tulevad muud toonid ja muud hääled ja me olime nii harjunud juba tunnetama seda, kui meie kõnesi pealt kuulati. See oli mustamäel samuti viimased kolm aastat. Et sel juhul lihtsalt see mäng ja, ja pettumus oli suurem ja valu teise poole pärast suurem, olgugi et me valisime sõnu ja püüdsime seal siiski nagu midagi öelda, aga praktiliselt oli, see oli see fiasko. No jutt on juba edasi kerinud, nii et kuule, on aru saanud sellest, et et ühel hetkel sai sinu põhitegevusalaks ju ajakirjandus, aga Raivo jäi muusika juurde veel mõneks ajaks. Ja Raivo püsis muusika juures väga kaua, Raivo lõpetas, praktiliselt, ma ei võiks öelda, et oleks lõpetanud praegugi. Ma usun, et Šveitsis stuudio, millega Raivo on teinud aastaid koostööd ja millega on mängitud välja kuni plaatina plaatideni Raivo töötlus Šveitsi rahvamuusikale on leidnud selle publiku seas väga suurt tänuliku vastukaja. Siis ma usun, et Raivo vahetevahel, nii palju kui ta praegune töö võimaldab, käib neile ikkagi veel tööd. Aga Raivo ei mängi enam Live klubides, milles minul väga kahju. Sest Raivo solisti saatjana tuleb minu jaoks kohe pärast Oskar Andersoni. Kes on need inimesed, kellega sina oled ennast praegu ümbritsenud? Mäe, küsi sinult nimesid. Ma palun, et sa neid kuidagi iseloomustaks. Kas sa mõtled praegu siin Eestis olles? Nõeloni Müncheni seltskonda? Minu Müncheni tuttavate ja sõprade ring on kosmopoliitse nende seas. On vast üks eestlane pidevate tähendab välja, väljaspool tööaega suhtlema oma vabast ajast inimestega kellega mul on täielik harmoonia, kellega vastastikku nagu toetame teineteist ja tegelikult on ka täiesti loomulik, et olles terve päeva koos ja tehes tööd, meil on ainult üks tuba seal, nagu sa isegi tead, oled seal külas käinud ja töödki teinud. Et pärast tööaega nagu lihtsalt võib-olla see üks tuba ja koosolemine väsitab inimesed ära ja siis nagu otsid, midagi muud. Võib-olla see on selleks põhjuseks, aga minu sõprade ringis konnas, mis ei ole nüüd nii väga suur. Piiraksin siiski sõprust. Teeksin vahet sõpruse ja tutvuse vahel. Kuulub. Itaallanna kuulub hollandlanna. Nende seas on üks sakslanna. Siis on mul inglanna siis mul üks kuubalane. Iisraeli. Ja sellega ma hetkel piirduksin. No ja tegelikult on üsna aus, kui me praegu märgime, siin on väga olulise kaaslasena äraga sinu koera ja seda kindlasti. See on juba mitmes koer sul, see on mul kolmas koer kolmandat korda koge spanjel. Ja on ka praegu, leedi nimi on liisi. Mida sa mõtled sellel leedi all? Mul on kaks leedi kogefanieli olnud, nad on noh, nad on naissoost, aga nad käituvad nagu LEDid. Liisi on natuke vähem LEDi, kui oli Pirja enne teda. Aga meil on oma naistevaheline suhtlemine ja meil on niisugune imelik suhtlemine. Et me suhtleme, vestlevad omavahel vahetevahel. Ja ma ei taha nüüd imelikuks minna nende inimeste jaoks, kes ei ole nii suured koeraarmastajad. Minule tähendab Liisi väga palju. Jah, Liisi on väga omapärane koer. 18 aastat on väga pikk aeg, Me oleme juba mitu korda nimetanud, et sa oled ära olnud 18 aastat, kui sa nüüd tulid. Läinud pühapäeval jah, oli see pühapäev, see oli pühapäevane päev. Siis. Tundsid sa seda, et sa oled olnud ära liiga kaua või oli see tunne sul selline, et see on õige aeg. Ja ma sattusin ju tegelikult armsale väiksele Tallinna lennuväljale, mida te ju tunnete. Ja see lennuväli oli väga kodune. Mul ei ole seni seni veel kodakondsust ja mul tuli minna Eesti viisat paluma. Sa oled poliitiline põgenik või ja ma olen ja mul on saksa reisipass ja mul on sakslase õigused. Kuid ma ei tohi valida ja ma ei tohi töötada riigiametis muidu nüüd nagu mulle paistab, uute asüüliseaduste kehtestamisega Saksamaal tekivad mul probleemid, nii et mul see küsimus. Lintri elu lõpetamine seisab akuutselt ees, selle küsimuse lahendamine. Kui see mitte väga isiklik küsimus ei ole, siis sul on olnud ammu võimalus võtta Saksa kodakondsus ja ka kui sa oleksid tahtnud Ameerika kodakondsus, miks sa ei ole seda teinud? Ameerika kodakondsuse võtmine ei olnudki mul nii väga lihtne, ei oleks olnud lihtne võimalus, sul oli võimalus oli, aga sinna tuli vahele üks minu kolleeg, kelle olukord oli palju kriitilisem kui minu oma ja mind lükati järjekorras tagasi, kuna minu seisund Saksamaal ei ole kunagi olnud ohtlik. Me saime väga kergelt poliitilise asüüli, andis seal kohtu ees selgitusi andis meile väga kiiresti, me saime ka oma, neil reisipassid kiiresti samuti Raivo on see siiamaani olnud Raivo nüüd märtsist alates abielus, nii et ta saab automaatselt saksa kodakondsuse. Mina ei tahtnud nagu olla, ärgu kõlagu see kuidagi pahasti. Saksamaa või sakslaste vastu, aga ma ei tundnud ennast sakslasena. Ja ma jällegi võib-olla natuke. Sinisilmsena natuke idealistlik, kuna mõtlesin, et äkki õnnestub ära oodata aeg, mil on võimalik saada Euroopa pais, sest ma olen, seepärast ma nagu seda Ameerikat ka eraedasi eriti ei pressinud. Ma tunnen ennast eurooplasena, seda rõõmustavam on praegu, et ma tunnen ennast eurooplasena Eestis ja Eesti on minu jaoks nii selgelt juba Euroopas ja ta on nii ilus ja nii soliidselt Euroopas. Et ma usun, et see aeg tasus ära oodata. Sa ütlesid, et sa pead selle küsimuse enese jaoks lahendama, kuidas sa selle küsimuse enese jaoks need lahendada oleks võinud, täiesti kindel selles, ma ei ütle seda täna. On sind seganud Se põgeniku staatus, kas see on seganud sind sinu elus sinu reisides? See on teinud need reisid vähe keerulisemaks, umbes nii, kui nad oleks. Viisa saamine oleks igal pool nii kena ja lihtne, nagu see oli Tallinna lennuväljal, siis oleks see pass olnud absoluutselt sama kui saksa pass. Minu jaoks. Aga noh, on riike, kuhu on vaja võtta viisa, minna selleks kaks korda kohale ja seista järjekorras ja aga järjekordadega oli ma Eestis harjunud ja ma ei pea. Ma ei ole nii närviline ega rahutu inimene, et ma ei võtaks oma veendumuse nimel teatud ebameeldivusi. Kaalule enda õlule ja seda ma olen teinud. Ei, see ei olnud mingi probleem. Kas sul ei olnud mingit probleemi nüüd siin lennujaamas nimetasid, et see oli armas ja väike, mida ta muide minu jaoks ei ole. Oli sul imelik küsida Eesti viisat? Ei, mul ei olnud imelik küsida, siis ma lihtsalt olin huvitatud, ma olin kergelt elevil, et mis nüüd juhtub. Ja too neiu seal isaosakonnas oli nii meeldiv ja kena, et see oli väga kena protsess. Kas sinu nimi ütles talle midagi? Ei. No nüüd põlvkond, kes mäletab sind veel hästi ja minu põlvkond, kes mäletab sinu nime väga suuresti seoses sinu äraminekuga, kui see väga sageli kõlas. Sa oled nüüd kõndinud siin tänavatel ja minugi nähes on tulnud üsna võõrad inimesed ja ära tundnud sind üsna võõrad inimesed. Kuidas see nüüd äkki, sattudes sellisest sellisest anonüümsest keskkonnast Eestisse tagasi, tunned ennast siin? Kuna see on nüüd tagasitulek pärast nii pikka aega siis see, et mind mäletatakse, on muidugi väga ilus. See annab julgust. Esialgu mõjus ta väga soojana ja tekitas eufooria isegi tänaval, nii et. Nüüd ei, see on siin Eestis olles ikkagi väga ilus. Eile õhtu tuli mul korraks mõte, tegelikult Läänes oli tookordse anonüümsus väga hea tunne, jällegi omakorda et äkki ma olin täiesti reainimene tänavatel ja käisin täpselt samuti ringi, nagu keegi ei tundnud mingit huvi. Seetõttu oli mul endal võimalik vaatleja osa asuda ja, ja teha võib-olla mõningaid asju, mida ma ei oleks julenud Tallinna tänavatel või, või Tallinna avalikes kohtades teha. Kulme, ma ei teinud mingeid rumalusi, aga sellega kaasnes teatud vabadus, teatud loomulikkus, mida siin ei saanud olla, kui sa siit ära läksid? 75. aastal millegipärast mul oli kogu aeg tunne, et seal 76 siis jäi sinust siia maha ju ju sinu lähedased perekonnaliikmed sinu kodu, sinu suvila, kõik, mis sind ümbritseb, sest ma tean, et sa oled äärmiselt hoolikas inimene selles suhtes milliseid asju sa üldse endale muretsed ja oled veidi pedantne ja ja ma oblik on üks imelik sõna, aga, aga noh, valid küll peene maitsega mis sind ees ootas, nüüd, kui sa tagasi tulid. Kas? Kas seda elu oleks võimalik jätkata sellelt kohalt, kus ta kunagi katkes, kas sa oled üritanud sellele mõelda? Mis puudutab olmet ja puudutab asju, siis kindlasti mitte. Ma ei tahakski seda selle koha pealt jätkata. Neil asjadel on oma koht tänaseks ennega on harjunud mulle lähedased inimesed, hakkaksin, mis puudutab olmet kindlasti algusest peale. Olen kohkunud, et sa nimetad mind pedantseks, sest ma võrreldes oma sõpradega, kes on minu jaoks pedantset minu meelest seal oli palju maad, aga okei, see on väga huvitav. Mulle ei tähenda siiski need asjad ass, nii palju. Ja jätkata oleksin võimalik väga lihtsalt see, ma ei näe siin üleüldse mingeid probleeme. Kas see D nüüd peale seda, kui sa oled näinud Eesti täna on sulle üldse võimalik või selles mõttes, kas sa mõtled, et see oleks sulle tore ja meeldiv teha tulla Eestisse tagasi alustada, et jälle? Ma olen selle peale väga tõsiselt mõelnud ja see on absoluutselt võimalik. Millisena sa näed oma tegevusala siin Eestis? Ma ei näe seda praegu, ma näen liiga paljusi, tegevusalasi, kus ma võiksin kaasa teha ja ma arvan, et sellist otsust jällegi teha või sellest ette rääkida ma ei taha. Ma olen natuke ebausklik, esiteks ja teiseks ma tunnetan neid asju. Kehaga südamega kõhuga ja selleks ma lihtsalt luban endale jätta natuke aega. Inimesed, kellest sa kunagi lahkusid. Ma loodan, et teie nii üle pika aja, nendes kohtumistes ei olnud ruumi sellisel mõistel või sellisel tundel nagu kibestumus ei kohtumine pojapojanaisega. Raivo isaga minu oma perekonnaga muidugi õe eest on mulle nagu Anneli Berens olnud see on lihtsalt nii juhtunud, kuna me kasvasime koos väga kitsas ruumis koos ja kasvasime kokku siis ei, see oli ainult rõõmus, ainult ilus. Meil ei olnud suhtlemisraskusi. Ja sellepärast tagasi minnes, praegu on mu hinge olemine palju kergem. Ma usun, et minus jääb nüüd palju rohkem ruumi ja energiat vaimuenergiat teistele asjadele. Kuna mure oli ju kogu aeg siiski südames väga tugevalt närvitsesin ja pabistasin esimeste kohtumiste ülema, kartsin, et äkki minu poeg ei tunneta mind nii, nagu ma olen. See oli nii loomulik ja nii soe. See kohtumine ja koosolemine need tunnid. Et see oli õnnestav, see andis mulle palju julgust, see annab mulle edaspidi kindlasti väga palju jõudu. Millega su poeg tegeleb, kus ta elab? Mu poeg elab Rakveres tema naise koduna veres, seal on naise vanemad, ma olen vanaema, mul on kaks lapselast. Ja noored on väga hea maitse ja käsitööinimesed, neil on plaan oma väikese äriga perekonna raames. Võib olla oma osa seal kaasa aidata. See on gaasi, millest ma praegu pikemalt ei räägiks. Mis sa arvad, kui pikaks kujuneb see järgmine paus? Sinu kahe eesti reisi vahel? Sa sunnid mind veksleid andma ja ma ei tahaks seda teha, aga ma ütleksin vast nii palju, et see kindlasti ei kujune pikaks. Sa oled üsna palju reisinud, sa oled reisinud ist Itaaliasse sellistesse lähedastesse riikidesse. Kas linnad, mida sa oled nüüd näinud, Tallinn? Ja sa oled nüüd praegu teist korda ka Tartus olid suletud tuttavad sellistena, nagu sa oled kunagi maha jätsid ja absoluutselt sul ei tule, probleem orienteerumisega linnades ei, kindlasti linnapilt muutub ja muutub paremuse poole orienteerumisega selge algul. Aga see oli küll väga põgusalt, ma leidsin oma sissekäidud rajad väga kiiresti. Milline oli kõige vapustava mehitis, mis tundus võõrkehana sulle, kas sa oled näinud mõnda linnaosa mida on vägisi arhitektide jõul muudetud sulle võõraks? No ma ei tea, ma ei ole nagu selle minu jaoks nii emotsionaalse reisi jooksul. Nagu kuidagi on kujunenud, nii et ma ei ole pühe eriti pööranud tähelepanu sellele, ma nägin siin Tartus eramaju, mis tekitasid minus natuke küsimusi, et miks, miks selle looja tahab elada just niisuguses majas. Aga võimalik, soon, otsingute aeg ja inimesed katsetavad ennast siia-sinna. Muidugi on väga kurb, kui katsetatakse, aga kus tuleb hiljem aastaid elada. Aga see ei ole minu jaoks, nagu see on. Noh, ühesõnaga mind see juga ei puuduta, aga mind ei ole nagu häirinud õieti mitte miski. Ma selgitan kuulajale, et ma viisin Kristi sellesse arhitektide linnajakku, nii nagu veeriku kanti siin Tartus nimetatakse, kus üsna pisikestel kruntidel on üsna kummaliste stiilidega katsetatud ehitada maju, nad on oma stiililt, et suures enamuses postmodernistlikud ja ma jagan seda sellist võõrandunud tunnet, mis sinul on tekkinud nende majade-ga seoses. Täiesti. Ja üks küsimus on mul selle veel. Kui sa nüüd oled tulnud siia sisse mõndagi nendest inimestest, kes praegu sinuga kokku puutuvat oled sa näinud Saksamaal, me oleme sinna sattunud, kes juhuse läbi, kes kes on tulnud sinna sinuga kohtuma ja meid sa tunned, aga millisena näed sa neid inimesi, kes praegu siin elavad, millisena sa meid näed, millised me oleme sinu jaoks? Ega eestlane ei ole vahepeal muutunud, mis puudutab eestlase uudishimu, tema haritust, tema tarkust. Ega eestlane ei ole muutunud ka selles osas, mis puudutab inimlikke pahesid. Kadedust võib olla. Ma armastan seda eestlase tüüpimis. Ühelt poolt tulebki arus, teiselt poolt tuleb tema teadmise janust. Ja eks omal ajal end harides oligi võimalik siin püsima jääda ja säilitada enda jaoks tunnet, väärtuse tunnet, inimväärikust. Ja elada see aeg üle. Praegu tabas mind šokina paar korda. Üks asi. Et väga sügavaid vaimuinimesi Rusud selle üleminekuaja pinna pealisus. Helmed imestada millegagi. Ja seetõttu et meil oli vahepeal nii tühi, et see kontrast on nii suur, tegelikult ju on väga raske millegagi hinnata. Selleks, et, et õppi õppida uuesti nagu väärtusi väärtuste järgi paika panema pea, tisse, ülemineku aeg, me peame andma natuke aega inimestele harjuda sellega, et. Kõik, mis läänest tuleb Võib-olla palju odavam ja palju väärtus, mitte kõik väga palju, mis läänes pureks võiks olla oma poolt tehtuna võib olla palju kaunim. Et meil on siin mingisugune pagas kui me suudaksime sellega oskuslikult ümber käia. Hoolikalt. Et me võiksime luua tegelikult mitte üksnes sama häid väärtusi asju, kui need on läänes. Vaid kohati palju sügavamaid. Selle all ma mõtlen meie muusikuid, ma mõtlen meie kunstnike mõtle meie teatri inimesi. Ja see, et Meil on praegu nagu kõhkluse momendid, see on kunstile omane, kõhkluse momendid peavad olema aga kohati, praegu tunnetab neid väga valusalt.