Tere päevast täna meil plaan arutada teatriaastat 2004, põhjus selles, et rahvusvahelisel teatripäeval kuulutatakse välja parimad lavastajad, parimad osatäitjad ja selleks, et neid parimaid välja selgitada, on Eestis selline kommet, valitakse üks komisjon, kes lavastusi vaatab ja oma otsuse teeb. Ja täna on siis siin neid lavastusi kommenteerimas, selle žüriiliikmed tutvustage siis neid, see on kõigepealt poliitik ja teatrikriitik Jaak Allik, teatripedagoog Reet Neymar. Lina Jääts on teatriteadlase taustaga ja praegu ametis kõrgemas lavakunstikoolis ning Madis Kolk on ajakirja teater, muusika, kino, peatoimetaja. Lisaks teile on žüriis veel Mari-Liis küla ning eteeri Celidze ja Anneli Saro. Aga meie neljakesi ja mina olen saatejuht, maris Johannes, katsume siis uurida, kes need tänavused parimad on. Kõigepealt palun avada kuulajatele pisut neid mängureegleid, millest lähtusid. Kas teil olid ka mingisugused piirangud teie endi jaoks, milles te kokku leppisite? Jaak Allik. Kõigepealt ma pean tegema sellise õienduse, et need komisjonid õige mitu on üks komisjon, vaata muusikalavastusi, teine vaatab tantsulaast, sümbol mas, vaatab sõnalavastusi, on meie, siin oleme see komisjon, kes vaatavad sõnalavastusi. Seetõttu me täna saamegi rääkida ainult sõnalavastustest ja teatriliidu juhatuse liikmena. Ma tahaksin siis öelda seda sellised žüriid moodustav igal aastal Eesti teatriliidu juhatus, eri žanre teda. Alati on see printsiip, et žürii koosseis roteerub, keegi jääb alles, suurem osa on uued, et need pilgud teatriaastatel oleksid võimalikult ühe seltskonna määratud, vaid laiad. Selle žürii moodustamisel võetakse arvesse erinevaid põlvkondi, et oleksid keskmisest põlvkonnast, vanemast põlvkonnast, nooremast põlvkonnast kriitikuid, teatud mõttes ka geograafilist printsiipi, et oleks tartu esindatud võtnud ja viimastel aegadel on olnud ka see traditsioon tõesti, et sõnalavastuse žürii koosseis on üks, siis, kes on kujunduskunsti spetsiifikaga, keda meid seekord siis esindan. Mari-Liis küla ja teatriliidu juhatus määrab ka žürii esimehe, kelleks siis käesoleval aastal määrati Neymar. Kõigepealt, kui žürii kokku tuleb esimest korda olles juba enne saanud telefonikõnesid ja kirju, kutset ega midagi vaadata kuhugi, sõita väljaspoole Tallinna, nii et esimene mure on tegelikult see, et võimalikult nii-öelda katta seda maastikku, sest ainuüksi draamalavastusi tuleb igal aastal välja 100 kuni 120. Järgmisena palutakse teatriliit saadaks välja järjekordset meeldetuletused mehe teatritele, meie ajakirjandusväljaannetele, toimetustele ja erialaliitudele. Et kas neil on ettepanekuid? Žürii ootab ettepanekuid, meil on õigus lisada sinna omalt poolt ka ettepanekuid. Siis kui me oleme need tulbad kirja saanud, siis me hakkame neid läbi hääletama, mis jääks edaspidi konkurentsi ja mis mitte. Nii et siin on tegemist ikka õige mitmekordsete hääletamistega ja nüüd me oleme siis selles järgus, et nominendid on meil leitud ja laureaat on meil leidmata. Ja me tuleme veel kord kokku, et hakata siis igas auhinnaliigis seda ühte ja niinimetatud parimat Sis leidma. Noh, kusjuures auhinnaliigid on ette antud samuti teatriliidu juhatuse poolt nad on aastate jooksul ka mõnevõrra laienenud, plaat on sõnalavastuste osas, tähendab lavastaja, kunstnik meesnäitleja, naisnäitleja, meeskõrvalosa, naiskõrvalosa ja üks eripreemia, mis on siis riik kasutada ja käsutada kuidas žürii heaks arvab? Liina Jääts, sina oled žürii kõige. Noorem kui vanem kolleegiga ütleb, et see on hea asi, siis mis aastatel? No eks ma ikka katsun endale kindlaks jääda, et kui mul on oma kindel arvamused, üritan ka seda põhjendada, kui see läheb teiste žüriiliikmetega vastuollu. Aga kuna mina osalen selle žürii töös esimest korda, siis et nüüd nagu see lõplik otsustamine on ju alles ees, kus me peame igast alaliigist, siis valima selle ühe kõige parema välja. Me oleme kinnitanud need nominendid, et igas rubriigis on meil siis viis parimate välja valitud. Ma ei ole tegelikult olnud eriti keeruline, et see oli isegi lihtsam, kui ma arvasin, et nüüd ilmselt need kriitilised vaidlused seisavad siis alles ees, kui nüüd viiest peab see viimane, üks ja kõige parem välja valitama. Madis kōik, teater, muusika, kino peatoimetajana kui palju sinule ütleb ette juba see, kui teater, muusika, kino, ankeet on ju täidetud. Kriitikud on oma arvamuse ankeeti kirja pannud, kas me selle järgi. Ei saaks otsustada, kui nüüd päris täpne olla, siis ankeet kajastab hooaega ja meie zürii siis kalendriaastat ja see on ju ka vana tõde, Jaak Allik on seda korduvalt öelnud, et enamasti vaieldakse hea ja väga hea vahel, et selliseid asju, kus olid mingisugused kurioossed seinast seina, arvamused võistlevad, et seda nagu ikkagi eriti ei saa olla ja see tendents või see olukord, mille ees me nagu tänavuaastase žürii oleme seda seisu natukene ennustanud ka TMK ankeet, üks silmatorkavam homme eripära võrreldes siin näiteks kas või aastaga 1999, kui oli suur kuritöö karistuse aasta on ju praegu see, et, et selline tugeva mainstreami puudumine tähendab mainstream heas mõttes meistri ei ole mingi sõimusõna, kuigi aeg-ajalt nii arvatakse, et on tugeva mainstreami puudumine. Seda oli ju näha juba nagu eelmisest aastast ja sellistel puhkudel jah, tõepoolest võib tulla rohkem selliseid vaidlusi, sest kui siis hakkavad pinnale ujuma need marginaalsed nähtused, et siis tõepoolest tuleb iga juhtumit nagu eraldi põhjendada või võivad tekkida mingisuguseid lisaväärtuskriteeriumid, mida ei ole võib-olla siis nendel aastatel, kus mingi asi nagu igas kategoorias on silmnähtavalt kuidagi esile tõhusam, mis ei tähenda seda, et nendel aastatel, kus see mainstream on nõrgem, et see nagu tähendaks ühtlasi ka selle keskmise taseme nõrkust sedasi tähendab. Madis ütles väga leebelt tugeva mainstream'i puudumine, mina ütleksin võib-olla otsekohesem alt, et väga heade lavastuste puudumine teeb žürii tööd mõnevõrra raskemaks, mõlemas mõttes tähendab võrdselt keskpäraste lavastuste hulgast on raske valida lavastajapreemia, samal ajal aga aastast aastasse veendun maa välismaalgi käies. Nüüdki tulin Austriast, nägin seal kolme draamalavastust, kuid head näitlejad meile. Ma olen täiesti veendunud, et Eesti niimoodi keskmine näitleja on Euroopa tipptasemel. Igas riigis on muidugi looduslikke andeid ja hiilgavaid näitlejad. Aga ütleme, keskmiselt on eesti näitleja tase, Euroopa tipptase. Seda raskem on meil valida ja saab olema valida näitlejapreemia teistpidi raske ja lavastaja preemiale teiste raske, aga see tendents on tulnud tõesti viimastel aastatel üsna ühesugune. Ja kui Madis nimetas seda kuritöö ja karistusaastaid, siis ma mäletan, ma olin sel aastal žüriis juhuslikud terroriga tormiliana vaidlusega, vaidluse selle üle, kas kuritööle ja karistusele lisada Hamlet või mitte. Mõlemad Elmo Nüganeni omad ja siis Hamleti ühe häälega välja, sealt sai ainult kuri. Sellepärast me siis olemegi pandud nagu seitsmekesi lauda. Et igaühel on omaettekujutus mingist nõrkuse tugevuse skaalast ja eks see hääletamise tulemus on alati niisugune, et võib-olla see väljavalitute nimekiri ei vastanud kellelegi ühegi zhürii liikme isiklikule eelistusnimekirjale, et mina vaatasin ausalt öeldes küll meie nominentide nimekirja järgmisel päeval ja mõtlesin, et kas see on minu nimekiri, kas on meie komisjoni nimekiri, et minu meelest seal midagi nagu lonkab, et ei ole nagu süsteemis, aga hääletus on hääletus, nii ta läheb, ütleksin mina, et meie reži pilk on lünkadega ja on probleemidega ja see annab juba tunda ka näitlejad tööde kvaliteedis on küll tore kuulda ja ja tore arvata ja tihti siiski teatrisse taga kogeda, et meil on palju huvitavaid näitlejaid, proff. Aga. Ma ütleksin, et on olnud aastaid kus on olnud näiteks meesnäitlejate seas, noh, niisugused vägevad kärakat, sellised IRLi üksteise kõrvalreas ühel aastal. Et mõtled imestusega, kuidas nende hulgast valida see üks välja, kes saab laureaadiks, et teiste suhtes on see kohutavalt ebaõiglane, aga minu meelest nüüd selle läinud aasta tulemustega, nii et me nagu venitame neid, et jah, see on siiski suht tõeliselt tore. Paneme ta nimekiri ja keegi ei ole vastu, hääletame, ahaa, see läks, tähendab niisuguse kirglikkusega kaitstavaid näitlejatöid on suhteliselt vähe. Mulle tundub, et siin on ikkagi asi jah, mitte selles näitleja võimekuses, vaid selles, kuhu viib näitlejaid režiim. Kui jätkata sellest lavastajate reast, siis ma ei taha sugugi öelda, et need, mis on välja valitud, on nõrgad tööd. Kahtlemata on need esiletõstmist väärt, aga torkab silma paar asja, mina ei tea, kas seda nimetada mainstream ix, aga torkab silma tõesti, et siin tänavuses nimekirjas puudu niinimetatud psühholoogilise teatri või selle teatri, mida nimetati, võetakse elu tema enese vormides, kus tegevus kulgeb reaalajapikku siis ja nii edasi. Sellise teatri esindaja siit nimekirjast puudub, nad olid meil veel selles viimases valikus sees. Võib-olla võib siin natuke kaarte avada ja öelda, et me oleme rääkinud veemälust? Me oleme rääkinud vendal Joosast. Me oleme rääkinud Vincent-ist võib-olla selles nimekirjas seda niimoodi tükati esindada. Pidusöök, mida mängiti Rägavere mõisas Rakvere teatri sildi all. Kuna ta on siiani parimate hulka tulnud välja, siis seda enam sümptomaatiline on minu meelest, et praegused parimad elu tema enesevormidest, teatri etendused ei ole väga täpselt läbi töötatud. See teatrilaad eeldaks, et me ei vaata lihtsalt vaatajatena, et meie ees on nagu nagu päriselu, vaid seda liiki teater peaks aitama avastada elu, peaks avama ja seletama elu. Ja seda saab teha väga täpsete alltekstidega väga täpselt loetavate motivatsioonidega sisetegevustega väga täpselt vahetatavate, mingite pilkude keelega ja nendes lavastustes on palju lahtist, palju ebamäärast. Ja samal ajal kui ma mõtlen ka, ütleme, veemälule ja Vincentile, siis tundub, et, et kõik on nagu õige, kõik on nagu loogiline, kõik on korralik, aga puudub nagu see ootamatuse moment, avamise ehmatuse moment, et uute silmadega vaadata mingitele tuttavate elu nähtustele. Tihti ma loen lehest niisugust asja, et öeldakse, et ah, meie argipäevane teater või meie argiteater on niisugune või teistsugune, siis on öeldud ka argielu, tead aga argieluteater, kui ta räägib ka argipäevast elu argipäevast, ei pea olema igav ja argine. Kui me meenutame nüüd ütleme, mallina või mingisuguse näidisena, siis nüüd ütleme Tšehhovi siinse saladus ongi, et, et järgmisele tasandile või, või mingisugusele salatasandile need lavastused tihtipeale ei jõua. Reet rääkis nüüd sellest, mida seal ei ole, aga tegelikult õigluse huvides peaks nüüd ära ütlema, kes siis on ikkagi need lavastajad, kes on nimekirjas praegu nominentide nimekirjas. Parimad sõnalavastused. Siin on kaks meest, kes esindavad meie teatri 60.-te aastate uuendus, need on Jaan Tooming ja Mati Unt ja siis on justkui nende kaks vaimset poega voi pojapoega ikka siis juba. Hendrik Toompere vast ikka läheb poja arvele. Eks ole, jää Hendrik Toompere, Jaan Toominga, Mati Undi kõrval Tiit Ojasoo oma Juulia ja asjade seisuga. Kas noorema põlvkonna vaatajad ja hindajad on selle nimekirjaga rahul, kas esindab teie jaoks sellist mängulise metaboolse teatri pipe, liina? No kindlasti see, see esindab sellise teatri tippe, sest muidu ta lihtsalt ei olekski meie nimekiri üldse toonud, kas neid on nagu võimalik mingisuguse ühe sõnaga kokku võtta või mitte, aga ma arvan, et noh, näiteks ojasoo, Juulia ja asjade seis ja samamoodi näiteks hundiruumi ja Juulia, et noh, mis ongi siis mõlemad Shakespeari roomlaste juulist inspireeritud, et see on nagu kindlasti minu arusaamine kaasaegsest teatrist praegu Eestis. Ühelt poolt jah, nii-öelda Romeo ja Julia temaatika tõuseb siit paratamatult välja, aga näiteks selline küsimus, et kui te võtate ühe lavastaja panetada nimekirja näiteks Mati Unt ruume Juliaga, aga miks ma näiteks seal kõrvaline suvekooli Kuidas sõelumine ikkagi käi suvekool ja ka ehitusmeister Solnes on olnud kõneksi, on olnud ka hääletamisel. Tahaks saatejuhile vihje kuulajaile veel kord rõhutada, et see nimekiri, konkreetsed lavastused ei ole selle žürii ühise loomingulise töö resultaat, kui terviks on matemaatiline hääletustulemus ja seetõttu too saatejuhi poolt toodud näide suvekoolist sai vähem häälise hääletati välja need, mis siin sees on elanud sinna hääletatud sisse ja ühegi žüriiliikme valiks, selline ei ole, sest minu valikus oleks kindlasti olnud nii v mälugu Mindszenty Reet Neymari ka selles mõttes nõus, et asi oleks nende lavastuste nõrkuses lihtsalt žürii enamuse maitset nad ei väljendanud tänavu aastal ja need, mis inson, järelikult valentsus suri, enamus on maitset rohkem, et on siiski matemaatilised maitseotsustused, me ole mingi uurimisrühm tulemusena olemaski matemaatiline kogu. Jah, aga hääletame muidugi selles mõttes igaüks enda eest ja kokku tuleb mingisugune aritmeetiline või mehaaniline kogum, küll aga võib ju ka vastata, et miks ei ole ehitusmeister Solnes, siit oskan ma paremini vastata kui suvekooli kohta. Ta ongi mingi niisugune huvitav tendents, kui, kui hakata sellest edasi mõtlema. Minu jaoks vilksatab praeguse reži nõrkus. Mõnda aega on olnud nagu lemmikuks tegeleda, ütleme siis tinglikult selle ära kulutatud sõnaga postmodernismi iga. Kui nüüd tuleb ette äkki niisugune vajadused, Bei tõsta stseene ümber, ei tekita mingisuguseid tsitaate ja tekstikollaaže ja ei kukerpallita mingite teedega, et kõik on relatiivne, kordame, väidame seda tükis, aga siis ärge uskuge, seda tõsiselt ei võtnud. Ja kui kõik see niisugune atribuutika nagu äkki kõrvale jääb, tahetakse teha ühte suhteliselt lineaarselt autoritruult kulgevat ideed, raamat siis selgub, et, et ei tule välja, ei jätku selleks režiitehnikat. Et see tundub tapvalt igav, kusjuures noh, olen minagi oma elu jooksul näinud ehitusmeistriks olles Panso lavastust, kus kogusin dialoog, elas ja töötas. Ta on autori järgib tehtav nii, et see asi elama kaks ja see idee jõuaks saali, kui meil üks kriitik kirjutas, et need, kellele hundi senised lavastused ei ole meeldinud, kuigi neil on kahtlusi, et siis neile peaks meeldima ehitusmeister Solnes. No tegelikult nii ei juhtunud, ehitusmeistriks olles ei meeldinud ka niisugustele konservatiividel, ütleme siis nii kui rääkida veel rezii pilvist. Minul on jäänud küll niisugune tunne viimasel ajal, et see ei puuduta nüüd ainult vaatlusalust aastat, vaid juba mõnda aega. Hirmus vähe on seda, kus on selgesti arusaadav ja samal ajal kihvt elamuslik. Teatraalselt efektne, see sõnum, mida tahetakse öelda, mille peale lavastaja välja läheb, mida on temal jagada publikuga, mis asja pealt, et peaks toimuma õieti suhtlemine, kommunikatsioon publikuga, see kollektiivse alateadvuse mõjutamine on nii ebapopulaarne olnud vahepeal, et kogu aeg on nagu panus tehtud sellele, et vabadusliberaalne vabadus, igaüks tuleb ja saab aru, nagu ta saab näite just nagu ei pea osutama mingitele oma kindlatele tõdedele ideele ütleme, vanaaegse sõnaga pealisülesandele. Ja seda nagu välditakse, kardetakse selle kohta öeldakse, et see on jah näpuga vaatamine ja liigne didaktika. Aga kokkuvõttes ikka paljud hakkavad lõpuks küsimata, millest jutt, aga milles asi, miks ta selle lavastuse tegid, mina tunnen nagu sellest sõnumi selgusest puudust ja ütleksin, et see on muidugi natukene ka selle ajastu teatrikeele küsimus, et see postmodernistlik teater loomulikult ei ole konstruktiivne, ta kogu aeg lõhuks seda, mida ta ehitab ja on siin selles laadis paratamatu ka sellegipoolest, kui ma olen nagu muu maailmateatrit näinud, mis on visuaalne ja metafooridega, siis ta ikkagi on ka mingisuguse tajutava sisuga või sõnastatava sisuga, et meil on nagu seda väga väheks jäänud, et mis asja õieti teatri saetakse? Ma arvan, et just sellepärast on sellesse nominentide nimekirja sattunud Jaan Tooming, temal on kahtlemata oma sõnumi oma sisu alati olemas ja kui ta nüüd üle hulga aja tegi noorte näitlejatega, kes temasse uskusid, kellest huvi ratas, keda ta koondas oma teatri tõe ümber, siis tuligi väga huvitav tulemus. Jaan Toominga põhjendusest, miks ta siin on, oli, oli juttu ära ilmselt ka Mati Undi sellest teatri laadis on ju ka ikka juba juba aastaid nähtud midagi uudset, teda on ka nagu tunnustatud. Mis aasta see oli, kui ta oli laulatuse ja Meistri ja Margarita ka esimene tähendab suvekooli ja ehitusmetsas olles siga, ta nagu ei lisanud midagi uut tema lava meelde, mis ju tegelikult on juba Mati Unt oma tuntud headuses, et pigem on see kriitikute sagedane ette heida eesti teatrile, et see ei ole hetkel kuigi sotsiaalne, pigem siinsele Mati Undi, Romeo ja Julia põhjal võib-olla mängib ka natuke see, kuidas hunt just konkreetse dramaturgia ka käitus, ütleme, tuues siin nüüd vastupidiseks näiteks ojasoo, Juuliat ja mingil määral ka Toomperepidusööki, mis võib-olla rohkem otsisid seda teatrilaadi või lavakeelt. Kui ma rääkisin ka Mati Undi teemadel Mati Unt on ju põhimõtteliselt mitte kontseptuaalne lavastaja kontseptsiooni mitte tahta võluvastava kast viimasest teater, muusika kinofilm numbris kirjutab sellest noor teatrikriitik Madis kindlasti tuletab tema nime mulle meelde Jaanus Sooväli peole väga ilusti just hundi loomiga osas rõhutab, aga Romeo ja Julia on siin just sellepärast, et Kivirähk on Concertuaalsemaid, eesti kirjanikke, Kivirähki oska üldse isegi väikest nuppu kirjutada, et selle kontseptsioon ei oleks ja seetõttu Romeo ja Julia on tõesti kontseptuaalne lavastus, hunti suutnud Kivirähki kontseptsioone sealt postmodernistlikud välja peksta. Ei, no kui rääkida sotsiaalsest, siis tegelikult ikka see nimekiri näitab, kui vähe seda Eesti teatris siis mingil arvestataval tasemel on, sellepärast et, et no kui me nüüd vaatame nagu, millest jutt siin esile tõstetud lavastustest, siis ma küsin, et kuidas öelda toominga sõnum on siis selline globaalne ja, ja filosoofiline siis argielu või suutsiumi, kus me siis leiame väga kahtlane, kas me Juuliast leiame elu ja teatri segamini minek ja võrdlemine ja, ja küsimus, mis on õieti primaarne ja noh, see on väga palju vanainimese suuga öeldud väga palju teatris alati noorte lavastajate probleem olnud ja seda on korduvalt tehtud ja modifitseeritud lihtsalt tema vorm, seekord on omapära ja väga-väga väljapeetud, väga filigraanselt tehtud, aga temaatikat ei ole, ta ju kuidagimoodi uudse küsimuseasetusega ja siis jääbki meil üle siin pidusöök ja polkovnik lendab õhku, kusjuures ma siis küsin, et kas meie, Eesti vabariigi põhiprobleemid on siis ühiskonnas hetkel militaarne terrorism ja pedofiilia on olemas ju teatud niisugused rahvusvaheliselt moeteemad. Pedofiilia on üks neist ja kui me tahame minna järgmisele tasemele ja üldistada, siis me võime öelda, et oo, et see on tabuteema tabud ühiskonnas, millest ei ole tohtinud rääkida ja nii edasi, aga tegelikult ma arvan, et silmnähtaval sellesse ühiskonda puutuvaid probleeme ei ole teatrilavale üldse jõudnudki. Praegu viimastel aastatel Ma tahaksin küll öelda seda, et polkovnik lendab õhku, käsitleb NATOsse liikumise mõttetust mõttekus näidendina, aga paraku Toompeal ei ole mitte sedasi. See on sinu poliitiku kontseptsioon. Retseptsioon seal on sõna-sõnalt sellest ongi näitamine aga seda sellest ei ole kahjuks see lavastus. Ja tõepoolest kogu see lavastuste valik otseselt meid ümbritsevat elu eriti ei kajasta ja ainuke, mis nüüd nagu seda on kutsutud kajastama asjade seis ojasoolavastusena, siin on minu meelest oluline kunstiline vahe selle lavastuse ja ojasoo Julia vahel, tähendab mina ei saaks need puhtkunstilise tulemuse mata suurendada, selles mõttes panin asjade seisu sotsiaalsus kantõlgu kehitama, nii et vaadata tervikuna siis jah, on tõesti nii, et see teater on natukene vanamoodsa termini järgi eluga. Kuulge või seda elukaugust nagu teise sõnaga ümber öeldes, et ei taha küll kasutada seda leierdatud terminit metateatraalne, aga tundub jah, et nagu see jätkab, mingit rida, mis eelmisel aastal alguse sai, tähendab, kui me vaatame eelmise aasta laureaate lisaks sellele, mis nad lavastustena väärt olid ja näitlejatöö täna ja kõik, mis seal oli, aga kui me räägime kas või lavastusest Lembit Petersoni Hamletist, et siis nagu tundus lausa žürii otsuski olevat selline natukene nagu metateatraalne ja kui me meenutame eripreemia laureaati, Von Krahli teatri žürii otsus tõepoolest väljendas nagu seda väsimust sellest kesk pärasusest, mis seal mainstreami lahtris valitseb või just seda, seda tühikut. Kui tõesti võrdleme nende hoovustega, millega Nüganen tulnud ja Pedajas eelmisel kümnendil ja see žürii otsus oli nagu mingit pidi metateatraalne, siis sel aastal võib nende nelja, nelja nominendi puhul rääkida sellest, et nad nagu tegelevat teatri enda probleemidega ka see toompere, et me võime rääkida NATOst ja pedofiilia kui nende näidendite temaatikast, aga pigem ikkagi Toompere ja ilmselt ka otsib nende lavastustega sellist publiku kõnetamis vahendit. Ma usun, et toompere jaoks on seal esmasem, kui me räägime pidusöögist, siis ta ei oleks ilmselt pidanud analoogilise temaatika käsitlemiseks valima dogma filmi stsenaariumi, vaid ta ikkagi küllaltki aktiivselt on suhestunud selle filmi esteetikaga, püüdes selle ekvivalenti, siis luua teatrilavale, et tahtsingi öelda seda, et kõik need asjad on mingit pidi metateatraalselt, mingit pidi teatri enda probleemidega tegelema. Nojah, ja nad otsivad ka ikkagi veel tugevasti seda oma teatrikeelt, et kui me vaatame siin niisugust asja nagu eriauhindade lahter siis siin mitte ei olnud nende ettekavatsetud, aga nõnda juhtus siis tulemus niisugune on, et et siin on esile tõstetud nelja trupitöörühmatööd nagu külmetama kunstniku portreetrupp. Mis oli suveetendus Pal-tänava poiste trupp, teater, pidusöögitrupp, mis on siis eraldi esile tõstetud sõltumata sellest, et ka lavastajatöö on nominent ja valge laeva taevakäijate trupp, mis oli ka suveetendus Albus mõisa aida pööningul, nõnda et tegemist on kolmel juhul niisuguse noort dekooslusega, kus tegelikult väga tugev magnet, ilmselt tegijatele endale on küsimus, kuidas seda teha, näiteks palderjan poiste puhul on see lausa teatri õppevahend noortele õpetamaks, tingliku teatrikeelt, kuidas seal paari esemega mängida, mingi pikk, keeruline paljude tegelastega lugu maha, kui laval on ainult neli näitlejat ja nii edasi, samal ajal selle tingliku teatrikeele juures mingid sisulised väärtused selles loos nagu baldan oma poiste lõbusnemedžiki surm ja nii edasi kaotavad tähtsuse, kaotavad nagu oma mingisuguse tunde toonuse, et siin on see teatrikeele otsimise küsimus, on niisugune põletav küsimus praegu ilmselt Eesti teatris ma ei tea, kas ta on tekkinud ainult tegijad Enda impulss-idest ühest küljest muidugi tegija, õige tegija, ainult iseenda impulsi dist võibki lähtuda. Teisest küljest muidugi teatri, ühiskonna või teatrikogukonnaväline surve kriitika näol väga tugev olnud. Et lõpetage see argipäeva teater ära ja hakaku ometi midagi muud tegema ja kogu aeg oodatakse ja otsitakse seda uut teatrit ja nüüd on siis väga paljud sellega piss ja minule nad enamasti kõik meeldivad need moodused. Mulle meeldib, et kui tehakse mitmesugust teavet, et mitmekesist teatrit, kui need koodid on erinevad, sellel aastal on selge see koodide paljusus, teatrikeele otsingud mitmesugusus mitmel suunal on natukene andnud nagu hõredama pildi või, või mingi tagasilöögi nagu sisus või temaatikas või midagi niisugust. Minu meelest. Nonii kui jalgpallikohtunik olla, siis parima tulemuse saab nagu Juulia kellel on nagu kõige rohkem nominente välja pakkuda, aga viskame pilgu peale nüüd ka näitlejatöödele. Kui lavastajatööde osas sellist psühholoogilise tead trilipulaevade ei suutnud välja selekteerida seda ei olnud siis nii mees- kui naispeaosas on siiski enamuses lavastused, mis esindavad seda psühholoogilist No ei ole, Konrad Mägi külmetava kunstniku portree on kindlasti. No mina pakuksin selleks nimetuseks tragifarss, aga võib võib-olla ka kuidagi teisiti ja seda žanri määratleda, see ei ole mingi psühholoogiline teater ja on väga tugev näitlejatöö, aga, aga mitte nagu selle nimetuse all, mis saatejuht praegu välja pakkus ja. No kuidas nüüd öelda ühe monoloogi kohta, vaatasin sellel nimekirjas seda rida, Tõnu Oja aabitsakukk. Kas see on psühholoogiline teater? Tähendab võõrit? Igal juhul on see Kivirähk, eks ole, kes ei kirjuta ilma sotsiaalse salapõhjenda põhimõtteliselt, et on siin ka lihtsalt üllatus, roll selles mõttes, et et võib-olla on nendes näitlejate nimekirjades mõningaid selliseid näitleja nimesid, keda ei ole aastast aastasse harjutud nägema, nendes premeeritute võib nominentide nimekirjades ja see tähendab siis seda, et inimene on saanud maha enda suhtes mingi uue kvaliteediga mingi üllatus rolliga ma mainiksin selle koha peal siin näiteks naistest kohe kolme, Piret Laurima veemälus, Helena Merzin Saalemi nõidudes ja Evelin Pang siis sellisena noorena ja asja tulnuna alles, nagu ta on, ja meestest jätame nooremad kõrvale. Siin Alo Kõrve ja Tambet Tuisk, aga ütleme näiteks, et ei ole ka välistatud üllatus, esinemised õige staažikate puhul, Martin Veinmann on eelkõige üllatusliku see mõõdupuu järgi praegu selles nominentide nimekirjas. Sest Veinmanni mängulaad on enam-vähem eesti teatri püsikülastajale teada olnud. Ja see Ta selles lavastuses, mille pealkiri on üks pluss üks on suutnud mängida väga erinevaid rolle, niisugusi, kiirrolle, kiire transformeerumisega, kiire ümberkehastumisega, markeerida mitmesuguseid erinevaid karaktereid ja erinevaid situatsioone, dema, muutlikkus või muundumis. Võime tuli võrdlemisi suure üllatusena, paljudele, kes pole teda kunagi niisugusena näinud. Et näitlejal on varu alati ükskõik missuguse staaži või missuguse elu eaga ja, ja näiteks kais Adlas kõrvalosades Elvira suvekoolis on ju ka tegelikult, et selles mõttes üllatus, roll, et näitleja, kes ei ole ammu võib-olla enam lavalgi olnud rohkem lavastaja assistendina, töötanud juba aastaid orkestriproovis tohutu hulga tegelastega tükk on esile tõstetud ainult üks tegelane, tegelikult ooperilaulja Pirjo Levandi, kes torkas silma niisuguse julge rolli käsitlusega, millele hästi hea efektse lähenemistee või selle mäkketõusu Pegi tegelikult ära tema ooperiaaria, see karmi laulmine seal ja samal ajal ma, miks ma ütlesin ühel hetkel, et et vaatasin imestusega, et meie nimekiri ei ole just eriti süsteemne teatri romansis selles teatriloolises tükis on meil nüüd üks nominent kõrvalosaline Katrin Saukase, Aino Kallas ja sellisel kujul tegelikult, et on see vist selle lavastuse mõningane ebaproportsionaalne või ebaõige eksponeerimine, aga nii ta hääletusega tuli. Tahaks öelda jah selle kohta, et hääletus Allawi nii lavastaja Katri Kaasik-Aaslav-kui ka Katariina Lauk, Tõnu Tepandi, Vello Janson kõik olid vaidluste alla, aga žürii enamiku hääli pälvinud, nii et tegelikult on teater romanss siiski tervikuna näitlejatööde lavastaja osas üsna oluliseks eelmise aasta diaatrimide nähtuseks ja ka just nimelt psühholoogilise teatrižanris. Teatrižanre on väga mitmesuguseid ja kõiki on aktsepteeritud, siin näitab ka see mees kõrvalosade nimekiri, et siin on meil mitu niisugust inimest kirjas Margus Prangel, Tiit Sukk, kelle puhul oli isegi raske määratleda, mis rolli eest nad esinevad Juulias. Nii mitmes osas ja isegi kavalerid muuseas seda dokumenteerida õigesti, et see on jälle nüüd tüüpiline sellised teatraalse ja teistsuguse teatrikoodiga. Vastus, et näitleja esinemine selles lavastuses on väga funktsionaalne ja pilkupüüdev, aga raske isegi öelda, mis rolli nimi ja ka Tõnu Tepandi tegelikult suvekoolis astus üles kahes osas ja nii edasi, nii et et siin on nagu niisugust vabamängu vaba vaba teatrikeelt praegu külluses, minu meelest selles nimekirjas esindatud. Ei, ma tahaksin Liina sinu käest küsida, seda Reet Neymar jutust juba tuliväljaks sümptomaatiline märksõna, üllatus-üllatus, roll, et sellised harva teatrilaval mängivad näitlejad pälvivad just Ma harva oleku eest selle üllatus, roll, tuleb mulle meelde, see kuulus isad ja pojad, kus Lembit Peterson sai auhinna. Tõesti, me oleme seda harva näinud, aga me ei saa öelda nüüd, et näitleja hindamiskategooriates oleks olnud parem või kehvem. Marko Matvere, kes ju tegi ka uhke rolli, et tema nagu jäi kõrvale, sest seal oli lihtsalt nii palju ja võeti see, kes oli kõige üllatavam ja ütleme siin kais Adlas, Tõnu Tepandi, nad on noh, minu jaoks ka väga huvitavad isiksused, huvitav vaadata, aga, aga noh, näiteks samas lavastuses Üllar Saaremäe, kes ju ka seal võitles poja võitlusi, teda ei ole, tema oli ka hääletus ja ütleme, et selle üllatuse oht Jah, loomulikult, et selline üllatuse nagu efekt võib olla küll, kuigi samal ajal ma tahaksin jälle ka sellele vastu vaielda, et minu arvates siiski nagu Lembit Peterson selle isadest ja poegadest sai preemia ikka tõeliselt nagu meisterliku osatäitmise eest. Selle keegi ei olnud nagu näinud teda juba aastaid laval võib olla siis hoopis nagu siin kõige suurem probleem seisneb selles, et igas valdkonnas preemia võib saada ainult üks inimene. Et mille järgi see siis lõpuks ikkagi seda valid. Aga samal ajal ma arvan küll, et me suudame kaaluda ja vaagida ja noh, kuigi et võib-olla siis lõpuks tuleb, tuleb ikkagi nagunii välja, et, et kuna tuleb see matemaatiline tulemus lihtsalt, et võib ka olla näiteks, et ükskõik missuguse, nagu nendes preemiatest saab näitleja, kes ei ole tegelikult mitte ühegi žüriiliikme isiklik eelistus Kas selle üllatuse koha pealt tegelikult nüüd ainukene üllatus kui seda nimekirja vaadata, sõna otseses mõttes on ikkagi peri olema esimest korda draamalaval ja me ei tea, kui ta teise draamaosatäitja tuleks samasugune, eks. Aga ülejäänud näitleja, et me oleme ikka näinud muidugi välja, kas siin on, mulle tundub, võib ka hoopis teise teise koha pealt asja vaadata. Mäletan, kuidas ma Merle Karusooga tulin Hamleti etenduselt ära ja arutasime seda. Peterson jälle teeb hiilgavad osad Hamletist. Merle ütles siis selle lause, et nagu huvitavad on, need võidavad need, kes budista ennast laiali. Kõige parem näide. Selle on nominentide juurde hulka jõudnud kapterintsoucaseks, kes mängib, võib olla ühe osa kolme aasta jooksul või kahe aasta jooksul, siin on oma teatud tõetera sees, ei ole mitte üllatus või niimoodi saab näitleja kontsentreerida võib-olla rohkem sellele ühele. Teine teeb neli, viis osa aastas ja siis tema päev juba tõeliselt üllatama millegagi, et ta jõuab. Tahan tähelepanu juhtida selle teema jätkuks ühele asjale. Meil on küllaltki palju noori näitlejaid siin hulgas esile tõstetud, mida mulle ka on juba kuluaarides öeldud. Oi kui palju teil noori on, toredad noored ju meil viimasel ajal tulnud ja ma jäin mõtlema, et jah, kõik on, nad on siin oma koha selles nimekirjas ära teeninud. Evelin Pang, Alo Kõrve, Tambet Tuisk, Kadri Lepp Ugalas vendal Juozas, keda ei ole seni mainitud, kui lugeda veel nooreks ka Tiit Sukk ja Margus Prangel. Ja siis ma hakkasin vaatama, seda ma täpselt see nimekiri peegeldab seda, mis ka ilma nimekirjata on probleem. Mitte selles ei ole kunagi häda, et koolilõpetajad oleksid nii nõrgad, et koolitus olekski või et inimesed oma esimestel teatriaastat Bel kohe kõrbevad ja ennast ei õigusta. Probleem on selles, et kui tulevad uued noored ja värsked peale ja hakkavad kohe silma torkama, et mis saab eelmistest noortest, siin ongi kohe näha, et praegu on nimekirjas küllalt palju neid, kellel on teatristaaži või teatrikooli lõpetamisest mööda ütleme kaks kuni kuus aastat. Aga kui me hakkame vaatama, et 10 15 aastat, siis need tegelikult on väga vähe. Ja see tegelikult ei räägi mitte sellest, et näitleja jõuvarud siis lõpevad. Et näitlejapotentsiaal on siis nagu ammendatud vaid räägib millestki muust, see räägib sellest, kuidas üldse meie teatrites meie lavastajate poolt näitlejaid kasutatakse ja kuidas neid uuele ringile viiakse, kuivõrd üldse trupi eest hoolitsetakse. Ja see on juba üks terve, terve omaette probleemsaade või probleem artikkel või midagi niisugust, aga see nimekiri väljendab ka seda. Praegu aga siiski ei saa nii põhjapanevaid järeldusi teha ühe aasta suht juhuslikku nimekirja järgi, kui me võtame mingi kolm aastat kõrvuti, siis me võiksime mingeid tendentse tõesti rääkida ja vaadata, kas sellest nagu Reet rääkis, on, kui palju sul ta ära. Selle aasta kindlasti üks olulisi märk ja minu jaoks on see, et kui ma ütlesin režiim puhul, et see teatrikeele ja teatrikuubi otsimise aeg on tugevalt rõhu all, siis seda näitavad ka need esile tõstetud kujundused kunstniku auhinna kandidaadid Kaspar seanssi Salis Imedemaal, mis on siis balletilavastus Pille Jänes metamorfoos, mis on siis uus ruumiefekt saavutatud, linnateatri põrgusaalis, Ene-Liis Semperi Juulia ja Liina Tepandi, valge laev ja taevakäijad, Albus ja Jaak Faus aarete saar läheb siit nagu välja, ilmselt sellest reast on nagu lihtsalt meistritöö seiklusliku noortelavastuse jaoks väga hea maitsega tehtud. Kuid need eelmised on kõik seotud niisuguse otsinguga, et kunstnik saab olla seotud režiistruktuuriga põhimõtteliselt nii Juulia puhul kui valge laeva ja taevakäijate puhul, aga samavõrd näiteks ka see alis imedemaal, kus taga jookseb video või mingi ja animafilm ja sellega koos liigub tantsija peab ennast sobitama selle liikuva pildi sisse pidevalt, täpselt et siin on põhimõtteliselt, et saavutatud selline ideaaltase, mida ju peetaksegi eeskujuliku stsenograafia omaduseks, et ta on väga režiimiga seotud ja ma ütleksin, et paradoksaalne, et Eestis minu meelest vaatame 100 lavastus ära, siis ei ole just lavakujunduse hiilgeajad. Ma olen näinud nii kohutavalt palju igavaid, papist, lavasid, uskumatult aegseid ja tolvunuid ja teisest küljest nagu Mari-Liis küla ütles, et igal ajal oma trend, et praegune trend on tühi lava, punane valgus, palju tossu laval ja kaheinimese voodi ja kõikide nende tüdimus tekitavate vanade ja uute trendide juures on siis paar-kolm-neli, sellist lavastust, mis on esile tõstetud, kus režihiga põiming on väga tihe ja vaidleksin Peaaegu lahutamatu, no siin ma tahaks küll öelda, et see režiga väga tihe, võiminud ja lahutamatu on just nimelt aarete saares, kus on tõepoolest seiklusi jutt, pandud see niivõrd heas koostöös riigiga lavale ja pöördlavale kümneid erinevaid pilte, luues seal, et see on ideaalne koht ja kui nüüd vaadata ka neid teisi töid, siis minu meelest vaev ja juuli jäi morfoosi puhul on just teatud vastuolu, kus reži ei täida kujunduse poolt antud kogu mänguvõimalusi ära ja Julia puhul minu jaoks teistpidi tähendab minu jaoks teine vaatus Juulias lõi kunstnik üle lavastaja nagu lainet, kui ja lavastaja ei tulnud järgi, ühesõnaga teises vaatuses see, mida taheti teha visuaalses kujunduses, hakkas minu jaoks igasugust sisulist mõtet tapma. Ma lugesin väga huviga läbi hulkretsensioone, lähen täna õhtul veel kord vaatama, võib-olla teisel vaatamisel ei tapa. Aga põhifenomen, mis mul Juulajaga oligi see, et issand, kujutav esimene vaatuse teine vaatus lub kunstnik äkki üle pea kokku. Kas see, mida sa ütlesid metamorfoosi puhul, et reži ei tule nagu kunstnikule järele või ei täida seda, siis ma ütleksin, et visuaalse pildina nägemusena on see lavastaja poolt võib-olla isegi tellitud ja on nagu väga täpne koostöö, iseasi on, et, et seal on mingid teised probleemid reži suhtes näitlejaga. Aga kui palju üldse tänapäeval saabki lahutada seda, kus on kunstnik, kus on lavastaja Me lahutame selle kuidagi kunstlikult, mulle vahel tundub, ei oskagi enam ära selekteerida, kus algab kunstnikust, lõppeb kunstnikus, algab lavastaja, mis sa, Madis arvab? Ilmselt see on nagu olnud ka varasematel aegadel nende tugevate saavutuste omapäraks, et siia stsenograafia kontseptsioonid on põimunud, et see haakub tegelikult ju sama teemaga, millest alguses oli juttu, et kui need lavastused, mida me esile tõstame, ei ole just kuigivõrd psühholoogilised, et mille järgi siis näitlejate headust hinnata, et eks raske ole alati ja, ja iga juhtumit tuleb eraldi käsitleda, aga ma ei, ma ei kujuta ka ette, et kuidas neid kategooriaid saaks nagu otstarbekamalt muuta. Sama asi on ju lõpuks näitleja ja lavastaja vahekorras, et kuidas sa seda vahet teed, sest nii paljudele inimestele on täiesti sügava unustamatu mulje jätnud lausa sugestioon on tekkinud eebees päeva rollist viitsendis. Päris kindlasti ei saa näitleja seda üksi teha, seal taga on režissöör Ain Prosa, kes meile aga ei ole esile tõstetud nimekirjas. Et juusis tervik ju siis seal mingisugused muud asjad on, on jäänud nagu hõredamaks, aga tõenäoliselt iga esile tõstetud rulli taga võib olla lavastaja abi. Samamoodi on siin Piret Lauri maa osa taga jumiselt Madis Kalmet ja nii edasi. Küsimus on nagu selles, et rubriik või alajaotusi muuta ju tegelikult ei, ei anna, mis me siis teeme, et kui kunstnik ja reži režissööritöö on lahutamatult, et anname kahe peale ühe preemia või kõik on tinglik, see auhindamine on üleüldse yks tinglik mäng ei saa olla absoluutsed, parimad vanasti nimetati neid aasta parim meesnäitleja siis nagu näitlejad hakkasid õrnalt märku andma, et et nimetage siis aasta parima roll. Ärge öelge, öelge parim meesnäitleja, et need on nagu mittemõõdetavad asjad. Kui veel vaadata sellest, mis on ja mis ei ole, siis oli teil jutuks ka selline lavastus nagu eesti ballaadid, näen seda praegu muusikalavastuste nimekirjas ja ka tantsulavastuse nimekirjas on ta ära märgitud. Mängis seda ju Von Krahli teater, lavastas Peeter Jalakas. Et siin jälle need piirid ja reaalsus. See on nüüd päris selge, kokkuleppeline asi, et erinevate Süürid esindajad kohtusid ja leppisid kokku, et kelle lauale see kaart jääb, kui järele mõelda, seal lavastuses on palju komponente, aga ühte ei ole seal ilma laulmata, ei öelda ühtki sõna seal, see ei ole see sõnateater. Ma näitan, ütleksin, et need Eesti ballaadid, Veljo Tormise Eesti ballaadid on ilmselt ikka oluliselt rohkem, mis Eesti ballaadide moodi. Eelmine aasta Luikede järv oli Pjotr Tšaikovski luikede järve moodi. Seetõttu eelmine aasta seda Von Krahli luikede järve käsitledes sõnana vastast peata. Sõnalavastuse žürii ja seekord on Eesti ballaadid, käsitlen muusika, tantsu. Pealegi Eesti ballaadide suurtele fännidele ja, ja poolehoidjatele Glen ma rahustuseks kõige suurema preemia, mis teatritegevuse eest Eestis anda saab, sai Eesti ballaadid riikliku aastapreemia näol esineb siin meediakriitikaga. Ta on väga palju esile tõstetud elutööpreemiaid, aga need on jäänud väikese nupukese tasandile infoks, kes said eelmise aasta loomingu eest preemiat 24. veebruaril, see on jäänud nagu eksponeerimata või vajaliku tähelepanuta, aga aga fakt on see, et Eesti ballaadid sai ainukese teatri fenomenina selle aastapreemia juba veebruaris. Ilmselt tuleb ka meenutada, et kultuurkapitali teatrikunsti aastapreemia see on ka üks ja ainumas preemia, selle summa ületab ka meie käsutuses oleva rahasumma vist viiekordselt preemia kohta. Selle sai Aleksander Eelma külmetav kunstniku portree lavastaja teatud mõttes seetõttu ei ole külmetavad kunstniku portreed lavastuste nimekirjas. Teine probleem on muidugi selles, et eelmagas siis tagasihoidlikkusest objektiivsust meil on siin raske hinnata, on kogu aeg ise rõhutanud selle grupilistise ja seetõttu on ka eripreemiale kogugematav kunstniku portreetrupp. Kui nüüd teha veel kiire kokkuvõtte teatriaastast, mille te olete nüüd edukalt üle elanud, üle vaadanud ja viimased vaidlused on veel vaidlemata, aga finiš paistab siis kas on see tervistkahjustav töö olla sellises teatri žüriis? Liina Jääts. See ei ole sugugi tervistkahjustav, see võib küll võib-olla mingil määral mõjutada sellist üldist seisundit, kuna see inimene, kes on žürii liige, peab käima väga palju teatris ja see on lihtsalt väga istuv tööl võib mõnikord olla väga väsitav, siiamaani tervisekahjustusi, ma ei ole veel märganud selle tööga seoses. Siin on kaks aspekti, üks on see, et eks see selgub pärast 20 seitsmendat märtsi, kas keegi tahab pasunasse anda või mitte. Aga teine asi, mis puutub žüriile, siis ma tahaks lühemate küll veel öelda. Vot kuna need sõnalavastus on tõesti üle 100, siis küllalt paljudel puhkudel žürii vaatab neid Tallinnas, tähendab, ei jõua, füüsiliselt, ei ole võimalik kohale sõita ja eriti kannatavad selle all muidugi lavakujundused, sest ikkagi kujundust ühest lavalt teise, teistele mõõtmetele üle tuua kunstniku tööd selle järgi hinnata on üpris kaheldav. Sime lihtsalt vabandama kõigi nende kunstnike ees, kellede, et me ei ole näinud mitte kohapeal. Loomulikult kannatavad ka muud asjad tihti noh, väljasõiduolukord on teine, aga kunstniku puhul on see lausa ikka tihtipeale teine töö. Ta ei ole tervistkahjustav selles mõttes, et ta sõna otseses mõttes mingisuguseid tervisekahjustusi tekitaks, küll aga võib-olla jah, ei, ei saaks seda teha mitu aastat järjest. Põhjused ei ole siis võrreldavad, stjuardessid põhjustega, aga pigem tõepoolest see, et teatrikunst olgu ta kui tahes kontseptuaalne või psühholoogiline või mistahes tema vastuvõtumootor peab ikkagi olema emotsioonipõhine. Teisalt peab žürii liige ikkagi olema mõõtmisvõimeline, sest et kui me võrdleme Oscarite ega, ega seal on mingisugune müstika, mis ongi Oscarite võlu, on ju see, et nad on ikkagi täiesti objektiivselt mõõdetavad väärtused. Ja ma kardan lihtsalt, et mitut aastat järjest ei ole võimalik neid asju endast nagu tasakaalus hoida, et selles mõttes ei tohiks žürii liige olla mitu aastat järjest seda. Annab küll sama ka minu meelest. Tahan öelda seda, et einet, koosolekutega, vaidlusi, tega hääletused ei ole närvesöövad ja ma olen ühest küljest nõus sellega, mida ütles Jaan, et eks pärast paistab ikka mingeid pretensioone, hiljem tuleb ära taluda ja ära seedida, mis otse või kaudselt sinuni jõuavad. Ikka ei ole keegi rahul või kõik, enamik, enamik ei ole aga see teine aspekt, et see palju vaatamine. See on selles mõttes küll raske asi. Mitte ainult, et tekib teatrimürgitus või et sa jääd tuimaks, vaid see on see, et sa pead kuidagi nagu kogu aeg püüdma olla keegi teine. Sest see, mis sulle meeldib, vaid vaid püüda nagu mingid antennid väljas tajuda, et mis rahvas sellest siis saab, need, kes on kokku tulnud või mis on selle teatrietenduse väärt. Või funktsioon või roll sootsiumis või me oleme tähele pannud, et Eesti teatris on tekkinud üks mood viimasel ajal väga tihti. Me oleme sattunud sellistele etendustele, kus lõpus publik tõuseb püsti ja Liina ütles ühe etenduse lõpul, kus jälle meie ümber kõikjal püsti tõusti, ütles, et kas imelik asi, et Eesti teatris on vist viimasel ajal nii, et kui sõnad selgelt ära räägitakse, siis ongi juba väga etendus ja kõik seisavad tänulikult püsti. Õige siis ma olen mõelnud, et ühed on niisugused noored fännid mingite noorte lavastajate nurka näitlejate austajaskond. Sest et nende püstitõusmisega on ju see, et pruugib kahel kolmel inimesel tõusta ja ülejäänutele ja piinlikkuses muud üle kui ka tõusta. Aga, aga teine osa on näiteks, et mis inimesed seisavad sellise etenduse lõpul püsti nagu Vladimiri välja. Et mis see impulss on, kas impulss on tänulikkus? Vanade eluaeg teatrit teeninud väga heade näitlejate suhtes, austatakse neid, või on see tänulikkus, selle teema tänulikkus selle sotsiaalse sõnumi eest. Ja kui ma vaatan publikut, siis mulle tundub, et peaaegu, et seda teist vist on rohkem. Ja mulle meenub, et Kiisa ja Linda sünni mängustuses kogublitavad Sa tahad öelda, et see kuulub vanade austusväärsete näitlejate esinemise juurde? Aitäh ja näha neid koos näha nii heas vormis. See tekitab selle kanormatsioon. Erakordne. Erakordselt et ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et, et ühe silmaga sa vaatad nagu ekspert või seda ala õppinud inimene ja, ja teise ka sa pead vaatama, nagu saal vaatab või nagu rahvas vaatab, või et missid siis nagu pärale jõuab või mis siit saada on ja see teise rolli enesele võtmine või selle meelespidamine. See on raske, sest et eksperdina ju saaks vasakule ja paremale, väga kergesti neid ootusi nagu pilduda ja suhtuda paljudesse asjadesse, vähem respektiga või vähem lugupidavalt. Aga saalid on täis, inimesed vaatavad, see on fenomen ja see, et sa pead olema nagu tänulik kalo etenduse eest, see lõppude lõpuks hakkab ennast. Konkreetse näitena täna õhtul seisab mul ees veel kahe lavastuse ära vaatamine kell kuus ja kell kaheksa. Mida ma ilmselt teeks ka žürii liige ei oleks, sest ühte lähen vaatama teist korda. Nii ja saate lõpetuseks viimane küsimus Jaak Allikule. Kui palju see teatrižürii teeb teatripoliitikat? No mida me nüüd teatripoliitikaks loeme, aga eks ta annab nüüd teatud hinnangukriteeriumid või mõõdu, noh, selle etaloni, eks küll ette ja on mõni aastaid ka väga valus lugeda neid žürii hinnanguid või tulemusi nähes, kui ebaõiglased on oldud ja kui viltu on panna. Ma räägin neid aastaid, kui ma olen ise olnud praktik, teatri lavastaja, teatrijuht, sest muide on teatri juhatuses see printsiip, et žüriiliikmed ei või olla ühegi teatriga, juba aastaid on see printsiip ja see on jumala õige printsiip. Aga vot mulle tuleb meelde need 12 aastat, kui ma teatris olen töötanud ja lugedes need žürii hinnanguid, siis oli ikka kibestumine olnud väga suur, mitte pärast, et meie omad ei saanud vaid valele suunale juhitakse Eesti teatrit, vaatame, kas tänavustage Küll ta juhtum, ega see aasta erinev teistest nii, aga mina ütlen aitäh Reet Neymarile, Jaak Allikule, lina jäätsile ja Madiskolgile kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.