Peresid teatri magasini stuudiost ütleb maris Johannes. Me armastame edetabeleid, kus ometi ju selgelt kirjas, kes parim, kes kehvem ühte laulu võistlustki vaatame ju ainult hinde tabeli pärast. Ja kui siis edetabelite tekitamisega kaasneb ka paras annus glamuuri siis on hundid söönud, lambad terved, kõik rahul. Ja vastu tulles töötajate soovidele on sellist edetabeli mängu mängimas ka Eesti teater kes jagab oma Oscareid teatri aastapreemiaid rahvusvahelisel teatripäeval järgmise nädala pühapäeval Endla teatris. Aga enne veel, kui glamuuripidu pidama saab hakata, on teatrikriitikute ekspertide žürii analüüsinud läbi kõik vaatamisväärse Eesti teatri repertuaaris. Ja nende teadmistega üritamegi juba teist pühapäeva järjest kaardistada eesti teatri nägu. Kui eelmisel aastal kõnelesime sõnalavastus aastast 2004, siis täna vaatame muusika ja tantsuteatri poole. Tantsuseisu on saate teises pooles avamas Kristiina garancis. Jaak Põldma. Aga alustame ooperist. Muusikalavastuste aasta 2004. Arutame seda vestlusringis ekspertidega stuudios ooperiasjatundjad Raili Sule ja Reet Mikkel ning muusikali friik Meelis Kapstas. Lisaks neile on žüriis ka veel Evi Arujärv ja Kristel Pappel. Muusikateatri nominente on kuus. Kaks neist saavad premeeritud 27. märtsil. Aga juba nominendistaatus väärib kella külge panemist. Jõutud on ju ikkagi aasta parimate sekka ja seda asjatundjate arvates. Reet Mikkel soovitas, et teatritki võiks oma nominentidele tähelepanu pöörata ja näiteks nende staatuse kavalehel ära märkida. Vaatajale-kuulajale on see oluline orientiir ja, ja teatril jälle üks võimalus silma paista. Aga nüüd asja juurde. Hinnang muusikalavastuste aastale 2004 alustab Raili Sule. No mul on võrdlus kahe eelmise aastaga, sest võib-olla ma olen liiga kauaks poja sinna žüriisse jäänud, aga igal aastal on midagi rõõmustavat ja igal aastal on ka midagi, mis võib-olla vähem rõõmustab. Kui sellest žürii tööst rääkida, siis ma mäletan, et eelmine aasta ta, kui oli Viljandisse preemiate kätteandmine, et siis õige mitmed teatriinimesed küsisid minu käest, et miks teie muusikalavastuste žürii ei anna välja parimat osatäitjad, parimat lavastust ja nii edasi žürii töö paneb paika statuut ja meie saame välja anda ainult kahte auhinda ja ma ütleks, et see on siis nii ooperi, opereti ja muusikali mundris. Sinna kuuluvad kõik nii lavastused, lavastajad, kunstnikud, etendus tervikuna, osatäitjad. Ja see, kes selle parajasti saab, see on nagu teie oma sisemine kogule. See on meie oma sisemine kokkulepe, nii et me peame vaatama etendusi kui tervikut muusikalist teostust, lavastust, dirigenditööd, kunstniku tööd ja siis osatäitjaid. Ma ei ütleks, et võib-olla tänu omaste osatäitjate poolest oleks olnud nii, et vot nüüd seda ma tahan kirglikult kaitsta seda osatäitjad või see jääb meil nagu sõelale niimoodi töö käigus kõik see Reet Mikkel, et ütleme siis nii, et eelmist aastat vaadates oleks pidanud olema veel külalisesinejale võimalik midagi anda. Seda me tavaliselt ei tee. Estonia tingituna oma pidevast kestvast remondist nagu tegelikult oli mõneti sundseisus, aida oli kindlasti sündmus eelmisel aastal aga tegijad või esitajad ja tegijad olid ju mitte meie omad, vaid külalised, kes seda väga hästi tegid. Aga noh, külalisesinejad, meil ei kuulu tunnustamise alla sel moel. Ehk kuidagi teisiti siis meelis. Sinu kord arvatav muusika aastast 2004, kuna sa oled muusikalavastuste žüriis siis muusikali poolelt otsa või see sõltub su silmaringist. Tervikuna ma usaldan kogenumaid, asjatundlikuma kolleege ooperižanris, mis sa siis kostad selle muusikali poole pealt? Tavaline aasta selles mõttes, et see žanr on meil praegu tööstuseks muutumas, nii nagu mujal maailmas aga alles õpitakse ja nagu näha, tekkis ka esimene konkurentide vaheline sõda, lubati mu veetlevat leedit, mindi sellepärast kaklema kahe konkureeriva kompanii vahel kumbki seda lõpuks lavale ei saanud. Samas meeldiv üllatus oli meie muusikali külalislavastaja Georg malmimise rent Hollywoodi ööklubis, mis oli siis nende linnahalli ja suure lava ja vabaõhumuusikalide kõrval selline väike kammerlik ja teistmoodi kusjuures ka selle võrra ühtlasema terviklikum, et kogu see ansambel oli väga ühtlaselt tugeva tasemega, aga see läheb kõik juba üksik asjaliseks, et võib-olla tulen pärast selle juurde tagasi. Nii teemegi ja tegeleme siis edasi ooperiga, kui nüüd viskan pilgu peale nominentidele, siis ooperipoole pealt, mis meil võtta ongi praegusel hetkel Vanemuine, Estonia järgmisel aastal vist juba hakkab ka Nargen Opera siia nominente andma. Kui palju te vaatate üldse seda, et noh, ikka mõlemast teatris nagu oleks sellist väikest teatripoliitikat? Meil on muidugi hea meel, kui on, saame tõsta esile mõlemad ooperiteatrit, eks ole, aga ega ma arvan, et me nüüd selle peale vist küll ei ole läinud kunagi, et et oleks tingimata Vanemuises kaks ja Estonia'st kaks, et ikkagi me vaatame, mis on sündmus või tähendab žürii eesmärk on ka vaadates seda arengut, kui hinnata hetkeseisu ja vaadata ka arengut, millest mul kahju tegelikult statuut näeb ette, teab neid kandidaate, kes siis nominentideks saavad või ka hiljem preemia saavad. Et neid vaagib küll žürii, aga õigus esitada on neil nii teatrikoolidel, teatrikunstiga, tegelevatel, asutustel, teatritegelaste ühendustel ja meediaväljaannete kultuuri toimetustel. Nüüd ma kolme aasta jooksul olen seda kogenud, et mitte keegi väljaspool žüriid ei ole ühtegi kandidaati esitanud, näiteks oleks ju tore olnud, et võib-olla Vanemuine ise oleks kedagi hinnanud oma tegijatest või Estonia või, või tõesti meediaväljaanded või minu meelest ka on see kuidagi jäänud toppama kusagile, et kas info ei ole jõudnud nendele, kes, kellel see õigus on. Et miks tõesti keegi ei esita, et oleks ju võimalik siis oma sõna sekka öelda, et mitte hiljem anda teada, et valisite, kas valesti või, või miks nii, mis vastus saab olla, et me lähtusime sellest oma teadmisest? Kui ma nüüd vaatan Vanemuise poole, siis on siin lausa nominente rohkem kui Estoniast, eks ole, kõigepealt terve Vanemuise orkester ja siis veel kaks noort solisti juba nagu pisut kogenumad. Võib-olla ei saagi väga noor öelda Janno Oja alla Popovi kohta, kuigi vist ooperis on see noor nende kohta. Kohane jah, kindlasti on see noor kohale, sest et alla papova on 2002.-st aastast pidevalt Vanemuise koosseisus ja ja on vaja, on mõni aasta rohkem olnud. No millest me siin lähtusime nende valimisel, et Nemad on õieti sopran ja, ja tenor, kes kannavad praegu Vanemuises seda raskuspunkti. Et Vanemuises on ju ka külalisesinejaid, aga tunduvalt vähem näiteks kui, kui Estonias. Ja, ja see on praegu nende hetkeseis selle teate hetkeseisuga, millest minul näiteks on küll väga hea meel soon Vanemuise orkestrist. Et kui me kolm aastat tagasi käisime Vanemuise etendustel, siis mis pilt oli, pilt oli üsna nukker, esiteks Vanemuise ooper ei olnud populaarne, saal oli tühi. Orkestri tase oli nii, nagu ta oli. Ja nüüd me äkki kõik märkasime, et Vanemuise orkestriga on toimunud niisugune väga suur edasiminek. Seal on küll olnud väga mitmeid dirigente ja kindlasti on nende kõikide dirigentide osa selle teatri orkestri edasiminekus, aga, aga noh, see kõlapilt on praegu ikkagi täiesti teistsugune ja just sellest aastast, millest me kõneleme, 2004.-st tuli ju Vanemuises uus muusikaline juht Hendrik Vestmann ja ta hakkas tööle sügisel alles. Nii et, et ei saa nüüd otse tema nimega seda edasi minekut seostada, aga küllap ta on ka oma panuse andnud ja kindlasti, sest me ju tegelikult märkisime Vanemuise orkestrit tervikuna arengu eest. Et on ikkagi see esijuhtide vahetus ka või et mulle tundub, et Vanemuise on üldse tervikuna praegu ennast hakanud kaardistama võrreldes mõne varasema hooajaga ja vist ma ei eksi, et nii palju, kui me zürii rääkinud oleme, et on ju vanemusest kogu aeg rohkem juttu olnud kui Estoniast. Olete nõus, et seal mis tahes vestlustes ja ütleme, toonia oma sellise suhtelise stabiilsusega tekitab võib-olla sellist huvi tegeleda vähem, et kui on näha, et kellelgi on mingid muudatused või mingi samm edasi siis alati nagu tähelepanu keskendub sinna Estonia sellise oma stabiilsusega, ilmselt oli ka hea, aga sealt ei jäänud silma selliseid olulisi nihkeid. Ja näiteks ma olen märganud, et ka selline kõrvaline asi nagu turundamine, et Vanemuise muusikalavastuste olgu nad muusikalid või ooperit, nende reklaamid jooksevad telekas ja nad on atraktiivsed ja ma usun, et keegi püüab ja toob publikut. Estonia turundus vist on nagu selle peale, et bussidega tuuakse turistid saali, et seal nagu suurt polegi vaja midagi turundada. Ega neil kusagilt nüüd bussidega nii väga tuua pole, imarika ise tulevad. Seal on võimalus neil võtta selline pakett, kus õhtul on ka teatrisse käik sisse. Jah, aga noh, see ei ole ainult Estonial, on paljudel juhtudel, kui on niisugune õnnestunud nagu müük, et midagi ja siis pluss õhtuks etendus, siis miks mitte, aga tegelikult see jutt, et nüüd Estonias on ainult soomlased, nagu numbrite põhjal tõele ei vasta. Enamus külastajaid on siiski kodumaised, siin tuli juba see sõna turundus. Ise, ma küll arvasin, et turundus kui selline tuleb sisse siis, kui me räägime muusikalistega, vaatame siis selle turunduse aspektist, et alati on ju ka muusikalavastuse poole peal kindla peale minek see, kui sa teed klassikat, sest klassika on see, mis ikka, kas toob lapsi saali, kes peavad selle klassika üle vaatama või vanem publik tahab lihtsalt sellist kindla peale minekut. Ja teine asi on siis see, kui tehakse mingeid kahtlaseid eesti oma oopereid, neid tuleb, vaatame äärmisel juhul üks saalitäis ja, ja siis ongi niimoodi, et noh, meil on putšiinid, meil on Verdid, aga, aga meil seda oma eesti ooperit on kuidagi väga näpuotsaga. Et kas, kas see on olnud teie jaoks selline nagu arutlusteema või südamemuretsemise teema või see on lihtsalt meie loomulik tee? Raili Hertuaarid poliitika on teatri pärusmaa ja kes seda Eesti asja siis ikkagi teeb, kui mitte Eesti? Aga samas Eesti ballaadid, mis tuli selline mitme žanri vahelt lavastus, et see oli aastas nagu niivõrd rõõmustav sündmus, et oli selles mõttes väga hõrk taarne parimas mõttes, aga samas niivõrd hästi eesti rahvalik, et oma tuttavate põhjal, kes ei ole kaugeltki mitte ei ooperitantsu ega vaka teatri fännid, et kõik olid rahul kõigile, meeldis selles mõttes kuskilt otsast, et võib-olla ei olegi seda eesti ooperit nüüd iga hinna eest vaja, et see ühik oleks sealtsamast, kui sellisel loomulikul teel tekib selline lavastus, et siis on ju kõik korras. Reepima eesti ooper ja ei, ta peaks kindlasti olema, selles ei ole ju kahtle keegi samal ajal see klassika tegelikult jääbki võluma publikut alati selles mõttes, et klassika, mis näitab läbi töötatult igavesi inimesi, huvitavaid asju, ilu, valu, armastus, mis iganes ja ekse Estonia ju seda inimestele nagu Iida kaudu ja nüüd sel aastal hotellu kaudu ka nagu pakub, aga Eesti asi peaks meil kõigil olema väga südamelähedane, Eestis on ju olemas oopereid ja ka nüüd sel aastal hinnatud Barbara von Tiesenhausen. Igas mõttes on, on täis muusikateos ja seda ma ei usu, et inimesed teda vaatama ei lähe, lähevad teda, mängiti nüüd üsna vähe, oli tingitud muudest asjaoludest ja kohe on tulemas tagasi mängu kalla kohe neil päevil. Ja ta leiab kindlasti oma vaataja, seda enam, et tal ju väga tugeva dramaturgia, aga nii sõna mõttes kui muusika mõttes asi, nii et aga loomulikult on hea meel, kui niisugused asjad mängugava tekivad. HeliVeskus on siis Barbara von Tiesenhausen iga ning ooperis kosjas temal roll, Liisu, need on tema nominendi osad siin muusikalavastuste nimekirjas. Aga kui ma nüüd vaatan neid nimesid, siis ikkagi on solistid esiplaanil, kuidas on ooperis üldse see vahekord, muusikaline juht, dirigent, solist, et kui me draamažürii ka siin koos istusime, siis ikka käid nagu mantra läbi see sõnum, et meil on hääd näitlejad, aga vot meil ei ole lavastajat, et et selle taha nagu pahatihti ka see eesti sõnateatri areng. Mis te muusika poole pealt kostab. Minu märkasin seda küll nii tihe jutumärkides ooperiga lasteaia, kui ma olen, aga et see on sarnane väga muusikaliteatriga, et et kui on sellised hästi primitiivsed klassikalised süžeekäigud, siis seda raskem on seda nagu psühholoogiliselt üllatuslikuks lavastada, et mis me rääkisime, vaatasime seda Travjaatatega konkreetne näide, et kui Violetta Ma lähen siis armastust, avaldab ootamatult see noor ja sümpaatne mees, et siis on esimene aaria, tuleb, et oigas tõesti mulla ja siis ta on seal nagu märtsiv lilleke, kurb ja siis tuleb teine aaria või see pool otsa, kus ta laulab, et las lennata, põletan elu edasi, siis ta kukub polkat tantsima. Minu meelest oleks olnud loogilisem vastupidi, et kui sulle tuleb mingi üllatav armastusavaldused, siis sa tantsid ja siis kui sa jõuad selle tõdemuseni, et sa oled ikkagi see rentsli neiu, ükskõik et aristokraadid Tiit vahel, et siis sul tuleb veidi kurvem tunne peale, et seal või ooperilavastaja puhul ma nagu tajun, et ta vaatab ainult seda, et muusikas on nüüd polka, siis nüüd on polka. Kui nüüd on kurb, siis ka kannatab laval, nii et, et kuidagi seal on ju nii palju selliseid inimlikke huvitavaid nüansse, mida annaks nagu nihkesse keerata seda, nagu mina märkasin oma oma muusikalieksperdi pilguga. Ooperit vaadates mida ooper inimesed ütlevad, situatsioon natuke teine, et kui sõnateadvus üldiselt on laval välja õpetatud näitlejad, siis lauljate puhul see näitlejapoolne õpetus on jäänud neile tagasihoidlikuks ja see on aastate läbi olnud see häda, et tegelikult lauljat keskenduvad nii oma õppetöö ja loomulikult nende jaoks ainult vokaalile ja see näitaja juhipoolne abi peaks tulema talle juba kooliajal mitte siis, kui ta on lavale jõudnud ja saab oma tõsised ülesanded, et see on, on teema ja mis on mitu aastat mitte öelda aastakümmet juba meid vaevamas. Võib-olla polegi mõttekas otsida sealt ooperis, lavastaja sõnumeid, võib-olla temal ei olegi kohta seal ei, tal on kõht kindlasti olemas, kuigi ooper on ju, on ju kõigepealt muusikaline teos. Tähendab, kogu ooperi võlu on ikkagi muusikalises dramaturgia saga, ta tuleb muidugi lavale sättida. Ütelda, et sellel aastal need etendused, mis välja tulid, et need oleks midagi mööda või midagi viltu. Aga ei olnud, Helju muidugi mitte sugugi mitte, tähendab kõik oli korras. Aga mida meie oma pilguga ehk vaatasime, et, et noh, et oleks midagi säravat, eks ole, oleks teistmoodi ja ja muidugi oli külalislavastajatega tegemist ja siin on sama lugu, et me siiski jälgime ennekõike, vaatame ja hindame ennekõike oma tegijaid, tegelikult oli ju paigas selles mõttes, kuidas me võib-olla need nimed, mis siin nüüd esile on toodud tõimegi, et nende puhul oli tegelikult ju näha nende enda töö, nende enda tahtmine iga hinna eest selles oma osas näidata peale laulmise ka selle veenvat niisugust esitust või et nad olid tublid. Vähemalt kahe vahe, Vanemuise puhul oli näha, et nad olid astunud enda jaoks kõva sammu edasi. Eli Veskus oli ehk ennegi meile silma jäänud kui lootustandev, et õigustas neid lootusi. Jah, ja mul on niisugune tulla näiteks failivestluse puhul praegu, et ta nagu leidnud oma rollid, et ta ei ole niisugune, ütleme, niisugune lüüriline tegelane, et nii Barbara kui ka see liisu, et nad on ikka väga tugevad karakterid ja ta kannab lihtsalt seda välja. Aga kas ooperi puhul see oht võib ka eksisteerida, et lihtsalt tuuakse kuskilt mujalt? Üks lavastus üle kantakse üle niukene massi tiraaž või, või ooperi selles kontekstis seda ja me rääkida ei saa, see on ainult mingil määral nagu muusikali pärusmaa. Sai ta tegelikult sedalaadi oli ja see oli ju ülekanne oli ülekanne ja ainult teise tingimustes jah, aga see oligi tingitud sellest, et Estonia enda lava ei olnud kasutatav ja ei olnud võimalik seal ju mängida. Ja see lahendus õigustas ennast. Inimesed võtsid väga tänuga vastusele. Minu meelest, sest paljud asjad paneb paika hetkeolukord, teater remondis või, või keegi kuskil õpib või siis kutsutakse külalised esinejad ja see hetkeolukord määrab sageli ka. Kappame edasi muusikali poole, minu sisetunne on see, teate, milleks me jamame, anname muusikalile või lähtume muusikali arutelul mingitest esteetilistest kategooriatest, seal tuleks anda produtsendi preemia. Kas on hea produktsioon või on nagunii-öelda nihu läinud? See on ainus kategooria, mis määrab vaidle vastu meeldis. Kõik see on ju üks sama kui hakata võtma selle järgi, et ei ole meil ooperilavastajaid alaldi õpetatud, ei ole muusikali lavastajaid õpetatud sama näitlejatega, nii nagu räägime, ooperilauljad ei ole ju näitlemissaanud. Et see on nagu loomulik, et muusikalilauljad ei ole ka näitlemissaanud, et nad on kuskilt otsa koolist tulnud, mis tihti nelja pooleli, kuna seal ei õpetata seda, mis neid nagu huvitaks siis lavakunstikateedris sama asi noori näitlejaid, kes üha enam lähevad vabakutseliseks, kuna nagu teatrites ei ole neid nii palju ja samas muusikalis võetakse ikkagi ennekõike lauljaid. Et miks siis ei võiks meie need koolid ükskõik siis kas muusikaakadeemia või otsa kool, siis nagu vaadata, praegu on eesti rahvas hull muusikali järele ja kui noh ikkagi vaadata neid, kes nendes truppides kaasa teevad, need teevad õhinaga, nad ei tee seda vastumeelselt, tihti, mulle tundub ka, et nad sellega ratsa rikkaks ei saada, et nad seda tõesti tahavad teha. Et miks siis neid noori mitte õpetada, et praegu ma tean, et Jakko Maltis on nagu Hanna-Liina võsa ennast siis nüüd Ameerikasse võidelnud, kogub sponsoriraha, et seal siis nüüd saada see kaheaastane muusikalinäitleja, laulja kursus. Teistpidi me teame, et kui ta tagasi tuleb, et see ei garanteeri talle siin mingit tööd. Samas on jälle rõõmustav näide meie nominent Koit Toome, kes maratone kui mõned aastad tagasi. Ta oli üks keskmine tuim eesti poiss, kes lõõtsutas vampiiride tantsus aga nüüd läbi malbuse lavastuste arvatud Miss Saigoni peaosaga Helsingi linnateatris. Inimene on etendusest etendusse lavastusest lavastusse saanud nagu enesekindluse ja praegu Vessaid staaris. Samamoodi rendis. Sellise lavalise vabaduse saavutanud kahetseda võib juba nimetada näitlemisest. Aga aga muusikali puhul ikkagi jääb see produtsent produtsendi küsimus selles. Kes tuleb au anda sellele samale Vanemuise tiimile, kes tõesti Aivar Mäe Paavo nõgesega tandem, mis on suutnud tekitada Vanemuise muusikali ümber sellise positiivse aura, on need suvelavastused, mis olid sellised projekt lavastused vabas õhus, et nüüd nad on siis võtnud juba ette riski tuua Weberi, Anderson, Ulvaiuse repertuaariteatrilavale, niiet. Aga kas see muusikal ei kujuta mingil määral sellist ohumärki teistele žanritele, mis tundega teie, Reet Mikkel, seda kõike nagu kõrvalt jälgite, teil on nagu ka ametniku roll nii-öelda rinda rõhuvad. Et lõppkokkuvõttes on see doteeritud teater, kes mängib lavastusi, mis on puhtalt nii-öelda kommertseesmärkidel üles ehitatud, et kuidas seda tasakaalu pidada, kõik võib ju olla, maailm on seda säravam, mida mitmekülgsem ta on, aga just see ühe žanri vohamise hirmus noh, ma olen väga õnnelik, et Vanemuises on siin ooperisolistid ja orkester esitatud, aga, aga nad võib-olla mingil ühel hetkel neid lihtsalt enam. Ei olegi, need ei ole sel hetkel, kui enam publikut saalis ei ole, ega vägisi ei saa mitte kedagi viia, mitte ühtegi asja, vaata ma, see aeg on lootusetult läbi. Kus kuidagi noh, sunniti ja peab kõik need, kes muusikali vaatavad ja suhteliselt kallid pileteid ostavad, teevad seda oma vabast tahtest. Selle tõttu mind ikka jälle hämmastab see diskussioon, mis aeg-ajalt nagu paiskub valla. Et kas tegelikult muusikali tegemisse tuleb suhtuda hästi või halvasti. Et kohati tahetakse, et ametnik ütleks, et halvasti, et me ei toeta muusikali, et teeme midagi muud, et muusikal toetab ennast ise. Tegelikult see ei ole õige. Et küsimus on selles, et üks niisugune näitaja on kindlasti see, mida inimene vaadata tahab ja kellele me neid ütleme, sellele inimesele, kes on valinud endale muusikali, et tegelikult sa peaksid vaatama hoopis mingit muud asja, et see muusikal on eksitav nähtus meil nüüd, kus meil on kõiksuguseid, pakkumisi nii-öelda meelelahutuse poolelt tõsise kunsti poolelt, kui meil on sümfooniakontserdid täis, kui inimesed on oma eelistused välja selgitanud, siis ma ei näe põhjust, et me peaksime tingimata just muusikalikülastajad ja panema niisuguse küsimuse ette, et kas ma tehnika, mida õige teo võima olen kuidagi eksituses. Et elu paneb need asjad ise paigale tegelikult ja nii väga jõuliselt kuidagi ametkonna poolt või muidu mõjutama. Et see oleks nagu hästi vale. Tegelikult oleks meil nüüd näha, et me oleme kuidagi täiesti ummikteel. Et inimesed ainult ainult suunduvad muudkui muusikale, vaatame, mitte midagi ja muud ei vaadata, võib-olla siis peaks midagi ette võtma, kuigi ma ei tea isegi, kas siis peaks midagi ette võtma. Maailm on meil lahti, inimesed sõidavad Eestist kuhu vaid, mida vaatama nad sõidavad vaatama ka muusikale sealhulgas ja maksavad pileti eest. Missuguseid summasid meie meelest, et kas on siis õige see me neid nii-öelda maailmas hitiks kujunenud asju lubame vaadata ainult nendel, kellel on vahendeid ja ta saab lennukiga sõita kuhugi ja seal kalli pileti osta, mis on selles halba, kui inimene seda kõike näeb oma kodumaal ja saab ka nagu teada, et kuhu suunas nagu maailm või teised kolleegid mõtlevad, et igasugune, selline ametkondlik lahterdamine, et see on hea või halb, minu meelest on see aeg ümber ja seda me ei tohiks teha ega ei taha ka teha. Ja tegelikult see on väga õiget elu, paneb asjad paika, nagu siin nentisime, et operetist nagu rääkida ei ole, et see eelmise või üle-eelmise sajandi muusikal operett on nagu lihtsalt selle võrra, et ta on eluvõõram, veel naiivsem on nagu eemale jäänud ja ja olgem ausad, kui nüüd need ooperi- ja muusikali süžeed kõrvuti panna, no on siis need ooperi omad siis sügavamad või ma ei räägi, et iga muusikal on a priori hea. Aga võtkem kasvõi kabaree. Kust on võetud muusikalidest see see, et needsamad needsamad, mis on ju ei vaidle. Paljus nõus? Täiesti see klassika, aga samas kui mõelda see, mis sai koon või hüljatud või noh, olgugi seesama stoori klassika, ma usun ka sellesse, et nii nagu mõni inimene võib fancy ja Tšassilikumate popmuusikavormide kaudu jõuda ka džässiklassika niisamamoodi publikes, vaatab muusikali, sealt edasi kasvada ka ooperini välja, et selles mõttes isegi rahva valgustuslikkentapsel vahel Ja ma tahtsin seda öelda, et see kartus, et, et nüüd äkki järgmine või ülejärgmine aasta ei olegi enam ooperilauljaid nendes nominentide nimekirjas. Et see on natukene ennatlik. Žürii tegi teatriliidu juhatusele ettepaneku, et kuna nüüd on tõesti niisugune muusikalibuum praegu Eestis, et viia sisse veel üks preemia muusikali žanris sest meie tahame ikkagi väärtustada kodumaist ja koolitatud lauljat, kes valdab hästi oma häält nagu pilli ja, ja kellel on arenguvõimalused ja kinda peale võin öelda, et et ohver ei jää meie vaateväljast välja. Seda ma arvan, et lauljaid on ja hindajaid, neid, neid eksperte me ka leiame, aga see, kui üks žanr hakkab niivõrd möllama ühe teatri sees, äkki ta elab kuidagi teise arvelt, teater on ju suur masinavärk, eks ole, et, et kui see, kui see aur läheb nagu ühte konkreetsed näited, kus ollakse ühte ütleme et Vanemuine, kellele ma annaksin produktsioonipreemia, kui, kui sel aastal oleks sellist preemiat ja kui mina oleks žürii veel on ju praegu ooperilauljad, orkester tervikuna nominentide hulgas, mis tendents sellele, kui kogu tähelepanu, muusikali tähelepanu on niivõrd jõuline paratamatult meedias on temale tähelepanu ja, ja rahvast käituda palju vaatamas, et siis äkki ta nagu teisi pärsib tähelepanu, on alati hea, ma võin jälle hakata ajaloost rääkima Rakvere teatris, ma küsisin Raili käest praegu sajad seda ühte teemat, jää, vastatud sul, ma tahan Raili, kest vastutada. Tegelikult. Ma mõtlen küll, et meedia tähelepanu on ehk isegi teiste žanrite kõrval liigselt olnud muusikalil ja et need muusikaliprojektid kuskilt nad ikkagi teostavad ennast juba selle statsionaarse repertuaariteatri arvelt. Sest ega muusikalis ei ole ainult solistid, seal on ju ka koor ja orkester ja kõik teised teised asjad, nii et aga ma kuskilt olen küll Reedaga nõusad, no elame üle selle muusikali buumi, vaatame, mis siis tuleb, et et anda tõesti võimalus kõigil tutvuda muusikalidega, sest Londonis ei jõua ju kõik sõita. Ja lõpetuseks, milline oli selle kõneldava aasta 2004. aasta teie isiklik ahhaa-elamus, kus tõesti süda hakkas põksuma ja Kui hea olla nii Eesti ballaadid ja ütleme ka aida Eesti teatris, eks ole, ütleks ka testi ballaadid lihtsalt silma ja kõrva ja puudutas midagi niisugust väga omast ja üle põlvede püsivat. See regilaul oli tõesti niisuguses uues kontekstis välja toodud ja tegelikult meie tunnustus žüriipoolne tunnustus oli ju ka kogu sellele kollektiivile, mitte ühele isiksusele. Sest et noh, me nägime sellest küll niisugust väga uudset tervikut just ja uudset lahendust meeliskaks praktiliselt sama. Eesti ballaadid eesti ballaadid, olgu siis öeldud, Eesti ballaadid on muusikalavastuste nominentide nimekirjas kui loominguline kooslus Veljo Tormise muusika nüüdisaegse lavalise mõtestamise eest, nii on kirjas. Aga mina tänan reetmitterit Meelis kapsast ja välisolek. Kõneleme ikka teatriaastast 2004. Rahvusvahelise teatripäevani on jäänud nädal. Kui selguvad teatriaasta laureaadid. Sõna muusika ja tantsupreemiate kõrvale antakse välja veel mitmed nimelised auhinnad, nagu Salme Reegi, Priit Põldroosi, Aleksander Kurtna, Ants Lauteri ja Georg Otsa preemiad. Aga nende laureaadid avalikustatakse teatripeol teatripäeval, Endlas. Aga meil järjekorras järgmine vestlusring, jätkame nüüd oma ja seda vaatlust tantsulavastustega ja tantsulavastuste žürii, st on täna stuudios Kristiina Grancis ja Jaak Põldma kuinata tants aastat 2004 siis ekspertidena, millise hinnangu sellele aastale annate jaak? Kettlerlikult ja võib-olla mõnevõrra mitte ootuspäraselt ütlen, et võrreldes eelmiste aastatega tantsu aastal väga palju selliseid säravaid ja meelde vaid ja silmapaistvaid töid ja lavastusi ei olnudki. Kristiina oled sa nõus? Ma olen suhteliselt nõus ja ei ole ketserlik isegi seal nagu kristalselt aus arvamus. Ja et see on nagu teatris ikka, et üks aasta toob parema saagi see aasta nagu nuteni hea saagi, aga kunstis ei seda kunagi nagu ette arvata, et kuigi kõike eeldused võivad olla tegelikult nagu väga head, siis tulemus on ikkagi see, mis on see teatrimaagia, et millest see sõltub kõik kokku. Aga hästi põnev oli tegelikult see, et selle aasta žüriis käis meil selline mitte isegi nagu vaidlus, aga ma ei osanud seda nagu kuhugi panna. On üks selline teatritükk, mis tegelikult nii-öelda seisab kõikide oma jalgadega kõikidel piirimaadel ja millest kõik on aasta jooksul äkki kuidagi üsna erakordsest sündmusest, kultuuri või teatrisündmust, muusikasündmusest, mis ta iganes on, mida ei saa konkreetselt isegi kuhugi lahterdada. Ja see on nimelt siis Eesti ballaadid, mille üle meilgi seal vaidlus käis. Mõte oli alguses see, et isegi üheks nominendiks panime koos muusika žürii kada eripreemia nagu nominendi kohale, kuna see on selline lavastus, kus on nii oluline sümbioos või seos tantsul ja muusikal, et ilma ühete eksisteeriks teist või ütleme, isegi tantsule, maalile, muusikal kokku. See tervik on tegelikult nagu nii meeldejääv, vaid see tantsusaal nagu selles mõttes eestlastele nagu väga raske võtta, et kes mäletavad Eesti ballaade 80.-test, mille Mai Murdmaa lavastas sellele samale muusikale, siis Veljo Tormise muusikale mäletavad seda Estonia laval ja sellist nagu akadeemilisse traditsioonilisemat esitust. Aga nüüd Peeter Jalakas oli kutsunud siis brutoteatri esindaja sinna täiesti teistsugust stiili tegema, millega ükski eestlane pole harjunud, et siis tõusis selline nagu ka rahvuslik uhkus, mis asi see siis kokkuvõttes on, et kas siis Eesti ballaadid jaapanlase sellise visuaalse tantsulise tõlgendamise läbi on need Eesti ballaadid, et kas siis sellist Eestit, kus selliseid eesti ballaade me siis tahtsime? Loo nimed on juba sees, et tegemist peaks olema eesti alguses randiga, siis me kõik oleksime oodanud ju niinimetatud Eesti visuaal ja ma arvan, et tegelikult kogu kaasaegne teater ja ma arvan, et me võime aastal 2004 toimunud teatrit nimetada kaasaegseks teatriks. Et kogu selle teatri, need niinimetatud piirid on muutunud veel veelgi hägusamaks. Täpselt samamoodi nii nagu nimetataks, tänasel päeval oleme rääkinud paljude koreograafidega, et kui ta on ise tantsija, siis ta ütleb, et tema on loonud ja see on tantsulavastus. Tavapärases mõistes, kus me oleme harjunud nägema inimest, kes on aastatega koolitanud oma keha ja siis sooritab mingisugust liigutuste kombinatsiooni siis seda kahjuks seal tihtipeale võib-olla isegi ei näe. Ja täpselt samamoodi on ka kõik muud piirid muutunud häguseks, on see nüüd tantsulavastus, on see nüüd muusikalavastus, on see siis nüüd draamatükk või on see lihtsalt kõige lihtsam? Minu arust on see, et, et võib-olla nimetada seda teatriks või siis etendus kunstiks. Et selles mõttes mul on täitsa jaaguga nõus, et natukenegi mööda maailma ringi reisida, siis tegelikult see on see tendents, mis nagu on hästi ammu juba isegi ütleme ma ei tea kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kui ka keegi, võib-olla Poola teatrit on käinud, vaatama, et see juba eksisteeri, hästi ammu maailmas võib olla, laupäeval on mingisugused rahvusteatrid või aga riiklikult kinni makstud teatrid teevad sellist puhastust, raamat nagu me oleme harjunud vaatama draamana, et kus keegi seisab keset lava ilusasti Est teksti, et ikkagi nagu tänapäeva teater on seal nagu segu kõigest, et seal vabast liikumisest, muusikast elavast muusikast laval seal on nagu kõik koos eriti entaalsujate lavastused, kus on nagu hästi palju erinevaid trende, liikumisi ja suundi. Üks ongi siis see tantsuteatrisuund, mis võib-olla tõesti kontseptuaalne, mis võibki tähendada seda, et see on täiesti piirimail sellise performans kunstiga ja lausa nagu videokunstiga ja kõike seda, mida me oleme harjunud vaatama võib-olla rohkem kuskil näitusehoones, mida teeb tegelikult tänapäeva, kummutab kunstnik. Ühest küljest on nii, et, et see oli veel üks, neli aastat tagasi, ma arvan, viis aastat tagasi, kus oligi nagu tantsu züriil ainult üks auhind ja siis üks preemali nagu eripreemia, mis oli kahasse siis muusika žüriga ja tavaliselt üks preemia, siis läks rohkem sellisele institutsionaalselt teatrile või sellisele korralikule suurele teatrile, et see teine auhind või teine preemia saigi nagu sinna juurde tehtud spetsiaalselt just selle mõttega, et kuna Eestis eksisteerib see nii-öelda teine tants juba noh, võib-olla eelkõige Kanuti, Gildi ja Von Krahli tugeval sellisel näol juba üle 10 aasta ikkagi et siis me ei saa seda eirata, et mis teatri aastapreemia see siis on, kui me tegelikult üldse ei mahuta sinna sisse seda reaalset teatripilti, mis tegelikult on ja mis tegelikult toimub ikkagi nagu üks preemia läks sellisele ilusale teatrile ja teine oleks siis sellisele teisele tantsule. Kas see ilus teater on just kõige õigem termin või on see ilus teater jutumärkides, aga. See on tegelikult nagu see, et kuna mina olen nagu pärit ka tegelikult nende mõlema tantsustiili piirimailt, et siis minu arust nagu minu missioon olnud siiamaani nagu kirjutades ja tantsuekspert olles just see, et neid piir omavahel nagu kaotada, et teha selleks, et tegelikult et nii-öelda klassikalise balletiinimestel oleks nagu õppida sellest teisest tantsust ja teised teised tantsuinimestel jälle nagu klassikast, et noh, Eesti on niivõrd väike, et tantsuühiskond on niivõrd väike, et oleksime tegelikult palju tugevamad, kui me suudaksime nagu kokku panna kogu selle jõu ja energia ja siis koos oma asjadest võidelda. Aga samas jälle, et kui hakata nüüd nagu preemiat jagama, et siis on tegelikult see, et, et oluline, et võib-olla isegi nagu selle klassika poole pealt või siis neoklassika poole pealt suure lava poole pealt võib-olla aasta jooksul kaks tugevamat tööd, aga hästi oluline on just see, et see teine tants või see teine pool saaks ikkagi nagu ka ära nimetatud ja nendele nagu tähelepanu pandud, et see on, need on väga raske omavahel võrrelda, nad on nagu niivõrd erinevad, aga oluline on just see, et mõlemad pooled oleksid sel juhul ikkagi nagu nimetatud preemiat väärt. Kui teie vaatate lavastust, siis mida te jälgite, kas te vaatate seda, kui nii-öelda result taati lõpptulemust või te vaatate seda kui ühte protsessi osa, et mida te olete praegusel hetkel nagu väärtustanud te näete selles ühes lavastuses veel võib-olla mitte väga täiuslikku tulemust, aga sellist muutumist otsingut Kuivõrd selle aastapreemia statuut tähendab nagu seda, et tegelikult sündmus, tantsija, koreograaf lavastus, mis on oluline nagu aasta lõikes, siis meil kõigis aasta lõige, see, et noh, et mis nagu jääb selle aasta jooksul meelde ja kõikidest siis kas siis mingi tugev Korograhvi asi, mingisugune tugev lavastus, tugev tantsija, kes iganes, et selles mõttes see on nagu oluline Sest sõnalavastuse puhul tuli välja see asi, et väga tugev on sellise üllatuse fenomen, tähendab, kui tuleb lavale näitleja, keda pole tükk aega seal olnud ja, ja noh, tema nagu lummab, et kas, kas tantsus ka midagi analoogset on näiteks sel aastal? Küll sellel aastal uue värskusega üllatus Fainfaid tulles välja üle pika ja sellise mahukama ja korralikuma etendusega, aga põhimõtteliselt on ikkagi, et need artistid ja need inimesed, kes on areenile, need teevad ka edasi ja noh, kahtlemata on uusi ja noori peale tulemas ka sellist üllatusmomenti nagu sel aastal kohe kindlasti ei olnud. Ei olnud nagu jah, et isegi kui sa mõtled mingisugust noort tantsijat, et siis näiteks see, et tuleb mingisugune noor ja oma esimese töökoda, täiesti üllatav, et nii nagu ma mäletan kunagi Kultuurkapitali näitekunsti üks stipendium sai Ervin Greenile, kes siis kopp kopeediusena, siis ta oli hästi hästi tugev, et ta oli nagu eriline isiksus ja ta üllatas ja see oli kohe nagu tema üks esimesi suuri rolle ja ta sai ka kohe nagu ära märgitud igas mõttes. Aga sel aastal nagu sellist sellist väga suurt üllatut ei olnud, et oli selline küll ka, et tegelikult üks preemia saaja vägala noorele tantsijale noorte puhul on nagu alati see ka veel, et tundub, et, et noh, nendel on ju veel aega, et nad saavad ennast veel tõestada ja paremad rollid on ees ja nii edasi ja nii edasi. Just et võib-olla sellel aastal nendest noortest nii Galina laus kui ka Maria tegelikult on nad juba teatrist siis, kes teist, kes kolmandat aastat ja nad lihtsalt stabiilselt teevad häid rolle ja kasvavad kogu aeg lihtsalt paremuse poole. Jälle kui tuua paralleelsõnal aastaste poole pealt, siis juba nagu mingiks mantraks on muutunud seal see väide, et meil on küll väga palju häid näitlejaid, Eestis aga aga napib lavastajaid. Kuidas on tantsuEestis koreograafid ja tantsijad, on nad võrdsel tasemel, annad võrdses klassis? Kui me vaatame aastal 2004 on ka suurte teatrite uuslavastusi ja ka väiksemaid asju, siis tegelikult on päris suur osa nendest lihtsalt ülekandmised, ehk siis juba varem kas siis kusagil maailmas või siis ka Eestis juba varem lavastatud loodud etendus, mis taastatakse tendents on küll selline jah, et pigem mujal järgi proovitud asi ja siis ta kantakse lihtsalt siia üle. See on ju tegelikult juba osa mingisugusest mõlemast eesti teatri sellisest hetkeseisust ja pildistanud miks ka mitte nagu vaidluses sel teemal, et mille Kadi Herkel tegelikult algatas siin paar päeva tagasi Postimehes, et kirjutades siin sellest rahastamisest ja mis on üldse mis alusel ja et noh, tegelikult Kultuuriministeeriumi poolt ei ole tegelikult välja töötatud, seda alustad, mis alusel nagu teatreid rahastada. Ja siis see puudutab eriti valusalt Meerust nagu tantsu, mis on tegelikult selline rahvusvaheline kunsti, kus tegelikult kehakeel on nagu see, mis räägib ise enda eest, et kui näiteks mõelda isegi näiteks vain Faivi sellele 20 neljatunnile, mis on tegelikult omi kiti, vana lavastus, aga siin tuli natuke teises versioonis andis painhaivile uue hingamise, oli uusi uudne või siis näiteks päris päri praktiliselt üks ühele Vanemuisesse toodud pähklipureja variant, et miks peaks siis nõukogu riiki, kultuuriministeerium on see eesti teatrit rahastama, et mis alusel, et kas teater siis peaks tootma muusikale ja just selliseid üks-ühele üle toomisi. Selleks, et rahvas oleks saalis ja kõik vaataksid või olekski tegemist kas või tühjemata saalidega orginaal, koreograafiaga, orginaal, dramaturgia ka, mis on tegelikult Eesti teater, eks, et see on täpselt sama see üks osa sellest samast suurest eesti teatrist ja praegu sellest vaidlusest sel teemal. Kui te nüüd kommenteerite oma valikuid siin tantsulavastuste nominentidest, siis palju siin on seda originaali ja palju on siis seda niinimetatud ülekannet. Nojah, siin on tegelikult ülekande kasuks igas mõttes, et kui nii võtta, siis meie nominentide hulgas oli Fainova Haivama 24 tunniga misjon, domingiti lavastus, Eesti versioon, samuti üks nominent, siis oli selletskaja, kes tantsis armastuse ja kirega, see oli samuti tegelikult selline lühiballettide õhtu Estonias, kus oli tegemist ka ikkagi väliskoreograafidega või siis näiteks Jorma Elo koreograafia lühiballetile reetvormi. Samamoodi on tegelikult Soome koreograafia ja nii edasi. Ja tegelikult on ta ka monolavastus, mis on uuesti siin lavale toodud. Tal oli ka muidugi originaalloomingut, näiteks Raido Mägi koreograafia lavastustele meelega kaks ja partner, mis meil oli nominendiks ja ja, ja siis suuga ühendatud tantsijad koostöös siis Pegasvaminga selline tantsuimprovisatsioon, muusika, improvisatsioon, mis sündis praktiliselt kohaga Pealt suuga, teeb suure linna. Et see selles mõttes oli nagu just täiesti eesti originaallooming, Eesti ballaadid, eks ju, on ka tegelikult, et kuigi selle üle saab ka vaielda, eks ole, et, et mida teeb üks jaapani koreograafia ja Butto teater nagu eesti ballaadide kontekstis, aga samas võib-olla seal selles mõttes ka välja pakub tehnika välja ta tegelikult seesama puhta tantsutehnika lõige kogu selle lavastuse visuaali sellise Maceaažiga või saviga kaetud siis inimese keha, selline valk keha ja tema riietus ja kostüümid ja kõik see, see on tegelikult Butto esteetika, mis pärineb hoopis Jaapanini kaasaegse tantsukultuurist mingis mõttes hästi märgiline, et see ongi siis kosmopoliit neisti kas siis nagu Eesti ühineb võib-olla muu maailmaga ja samas selline jaapani Butto elutunnetus on hästi-hästi kooskõlas nagu meie maailma nägemisega ja, ja Eesti ballaadide maailma nägemisega, selline kosmopoliitse ja et inimene on osa kivist ja maast ja veest, mis on tegelikult ju seesama, et need kokkupuutepunktid on ju väga sarnased jälle. Ülekanne tähendab siin siiski esteetiliste võtid asja juurde, et kas sa tahad väita, et see nagu dikteeris mingisugused siserütmid ka või noh, mulle tundub, et need jäid ikka nagu muusika teha seal eesti ballaadides. See jah, muusika teha, tihti paaride puhul on tegemist inimesega ülekandega, mitte mitte ülekandega, ka just selle, nagu võib-olla teise kultuuri sissetoomisega ka üle kannate, eks ole, mis me rääkisime siin pähklipureja ja niimoodi on, kus on konkreetne lavastust toodud lihtsalt lavastusjoonis, jah, ja kõik dekoratsioonid ja võitleme koreograafiliselt rütmide liikumised ja kõik see. Et eesti teater võiks ikkagi natuke rohkem pühendada sellele, et meil ei ole vaja natukene halvemal tasemel kui mujal maailmas Roona Juliat, Luikede järve ja pähklipurejat, kuigi need peavad ka kindlasti olema. Aga meil on vaja eesti oma algupärandit just nimelt, et kas olgu see saal võib-olla mõnevõrra tühjem kusagil mujal maailmas Eesti helilooja loomingule üks eesti inimene, nähtavasti tal ei ole võimalust luua etendust balletikoreograafiat. Kui vaadata nagu Vanemuise teatrit, et näiteks Mai Murdmaa-armastuse tango, mis siis kaks aastat tagasi aastaga tagasi täpselt esietendus ja ütleme isegi pulmareis, mis on tegelikult Murdmaa koreograafia, mis on küll Estonias omal ajal välja tulnud, aga meile siis Age Oksa Toomas sõduriga peaosas, siis võttis nüüd Vanemuine üle, et see on ikkagi tegelikult originaalkoreograafia ja et Vanemuine nagu leiab seda aega ja jõudu, et lavale tuua, kui inimesed, Alice Imedemaal, kui võtta kõrvale nagu Estonia, siis Estonia hetkel kunagi Mai Murdmaa seal olles kas selle traditsiooni, et oli selline võimalus, siis ma ütlen Tiima Hatšenkoja ja kes tegid niuksed, kaasaegsed noored eesti koreograafid. Impa vist oli see üks õhtu, et kuigi saalid olid tühjad ja see projekt oli ilmselt täiesti miinuses omadega, mängib teinud kolm korda ja niimoodi, aga et noh, see on tegelikult ju ikkagi rahvusteatri emissioon või noh, üldse eesti teatri missioon, kus see oma koreograafia tegelikult saab kasvada, kui talle ei anta võimalust nagu laval olla. Eks see publiku probleem on ka see, mis mingil määral dikteerib, et sama klassikaline Luikede järv, mis toob saalitäis ja ülejäänud on niisugune väga kahtlane kaupa, aga millest see tuleb? Praegu käib ka teise tantsu suur festival. Kas seal on saalid täis? Kanuti gild on nagu suhteliselt alati täis tegelikult. Sellel on olemas ka oma publik on kasvatanud ja teine asi on see, et ei, võikski ju minna lihtsama vastupanu teed ja ei olegi mõtet tuua üldse uusi lavastusi. Ma arvan, et on selliseid märke, selliseid nimesid, mis müüvad alati me võiksimegi mängida Luikede järve ja detsembrikuus laupäeviti, pühapäeviti kaks korda, teistel päevadel üks kord pähklipurejat ja lapsed käiksid. Raha tuleks, aga see ei ole. Ma arvan, et Eesti teatri eesmärk ja missioon tänasel päeval Seda enam, et ka nagu eesti teatri rahastamise alused on nagu natukene mõtelnud, et enam ei ole nagu aluseks see publik ja publiku pea ja publiku arv et siis teated omavahel võistlesid vanasti, et rohkem siis publikut saada, et siis nad saavad nii-öelda rohkem raha, et need on aluseks inimtööaasta, et mis on nagu tegelikult, muudab ka seda süsteemi. Loomulikult peavad olema saalid täis ja teatrid on väga sõltuvad ka, nagu sellest omatulu teenimisest ja oma kassast. Üks asi on see, et kas sa 1026 protsenti näiteks nagu Estonia, Soome ja välismaa turiste enda saali või siis, et see on ka ilmselt oluline osa, aga see teine osa noh, mida ei tohi unustada, on kindlasti sisse juunitunne. Et see on just see oma Eesti koreograafia lavale toomine, uute koreograafide kasvatamine, et see on tegelikult täpselt sama oluline või isegi olulisem, ütleks mis on see, mis Eesti teatris tulevikus nagu alles jääb. Kas Soome turist, kes siin käib ja kelle silmad säravad pärast võib-olla ta nägi esimest korda elus ooperit või suurt balletti või siis mälestused, mis omal ajal on Eestis loodud, et see originaallooming ikkagi nominent. Intidest sai siin juba kõneldud, aga ava, kes siis ka see taust, et millised on need preemiad, mida te välja annate. Jaak. Tegelikult sellel aastal sai antud välja siis nüüd nagu kaks preemiat ja lisaks oli meil võimalus tänu muusikalavastuste žürii heale tahtele välja anda ka üks eripreemia eripreemia. Ja need kaks preemiat on siis jagunenud klassika ja kaasaegse tantsu vahel. Täpselt nii, kuigi ma tahan sinna juurde veel lisada, et me ei saa kõiki asju nimetada klassikaliseks tantsuks, kõik tants, mis toimus aastal 2004 oli aastal 2004 kaasaegne, 2005 on ta juba natukene minevik. Aga kes minevikku ei mäleta, Ta ja nii edasi. Kõik need teised sõnad tantsuaastast 2004 kõnelesid meile Kristiina garancis ja Jaak Põldma. Mis muud kui kuulmiseni rahvusvahelisel teatripäeval, kui nominentidest on saanud laureaadid. Meie oma saates läheme nädala pärast aga Rakveresse, kus esietendub Merle karusoo afganistani poiste lugu. Kuulmiseni siit raadio stuudiost ütleb maris Johannes.