Tere siin maris Johannes, ilusat ülestõusmispüha soovitakse täna üksteisele kristlikus maailmas paganliku omas maailmas ehk õnnitletakse 11 kevadpühade puhul, aga teatrisaate kontekstis tahan teile kõigile soovida head teatripäeva sest täna on 27. märts ja see ongi rahvusvaheline teatripäev. Eestis tähendab see seda, et teatri kogukond saab kokku, peab pidu ja auhindame neid, kellele möödunud aasta on olnud loominguliselt säravam ja õnnelikum. Tänavune teatripidu algas viis minutit tagasi Endlas. Pärnus, aga kes on seekordsed teatriauhinna laureaadid? Seda ütlevad teile juba raadio uudised ja seda näitab teile ka televiisor. Poole 10 paiku õhtul Meiega keskenduma juba ühele uuele esietendusele mis hirmutas ennast lihavõttepühade neljapäeval lihalikul kujul Rakvere teatris. Pealkiri missionärid. Autor ja lavastaja Merle Karusoo. See on Afganistanis sõdinud poiste lugu, olgu öeldud ka sõja-aastad 1979 kuni 1989. Missugune aeg see oli? Luuletaja on öelnud. 1982. Tuleb ette laevalisi tunde, mil on kõik ja laulu ridagi. Tuleb ette päevalisi tunde. Meil ei ole mitte midagi enda teha kõik. Ja mitte miski. Maailm mängib keelte pilliga olla elus. Siin on õudset riskiverd ja higipuid ja lilli ka. Mitte keegi minu eest ei maga, pole ärkvel ega valule. Mälu põhjas. Selle metsa taga tahab tõde tõusta jalule. Räägime täna afganistani poiste lugu. Karusoo ja tema abilised Katrin Saukas ja Märt Meos on teinud Afganistani sõjas käinud meestega eluloointervjuud ja selle põhjal on sündinud näitemängu tekst. Et mehed olid ka esietendusel Meiegi, räägime mõnega neist kõigepealt skulptor Simson seakülast üks poiss, kellest Nõukogude Liit tegi vastutahtsi sõdalase kodanikunimega Aivar Simson. Mul tuli just hiljuti kaheksa kirjum saastal võdisema, et tegelikult oli see vanas Kreekas, kreeklased korjasid biotäiend noori näitasid kokku, et saata sinna Kreeta saarele minut aurusele Puttideks või söömiseks jumala hästi, et see hirmus Kreeta kuningas ei tuleks mõõgatulega Kreekat kätte maksma. Kui see 1500 meistrit afgaanist. Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik samamoodi saatis tapa lambaksi sinna, et saaks siin olümpiamänge pidada, plaksutada laulupidudele kaerajaani tantsida, eks ole õues napsi võtta, noored komsomolid oma karjääri teha, aga jäägu see tavaline elu ka, käisid abielluda, lapsi soetada, maja ehitada ja nii edasi, aga selle nimel testib mehed kaudselt nagu sõdisid seal, sest kui kõik see 1500 meest oleks mingi hetk öeldi, et ei lähe sinna ei lähe kogu lugu, siis ilmselt see vene karu küünepraksise löödud ja siin okse elu instica hoopis teistmoodi olnud. Teine sõjamees meie saates on rahvuselt leedulane, tema läks afganistani ohvitserina. Professionaalse sõjaväelasena. Nonii miinust Kirta elan praegu Viljandis, tegeldi juba 22 aastat peale seda, kui ma tulen Afganistanis ja sattusin Viljandisse kogemata olen endine profesionaalne sõjaväelane, sellepärast ongi Viljandis minu viimane sõjaväkke, kus motiinesi veel Afganistani. No ma ei oska keeruda, mis tunne, et mul on kindlasti tunned, on teistsugused kui tavainimestel seal ei ole käinud ja mälestused tulevad ja inimestel on niisugune tunne, et lihtsalt tuled uuesti tagasi ajaloos 100. Kui vanade olite siis, kui te seal afganistani, mis seal ikka. Ma olen natukene vanem, kui nad eesti poisid, kes läheksid kui Natalja aastais, astronoom, mina olen just peale sõjakooli lõpetamist 22 Teie minek sinna oli nagu sõjaväe sikat kästakse ja tuli minna. Anti käsk lihtsalt ja isegi ei öelnud, kuhu ja miks oktoober 21 sellest ajal oli. Mis siin lavastuses kumas väga jõuliselt läbi seetsee sõda jäi ikkagi kummitama neid inimesi, see taak oli väga jõuline. Kuidas teie olete selle koormaga nagu hakkama saanud või, või kas, kas siin on mõnes mõttes ka teie mõnda lugu selles lavastuses kus oli palju jah, nad, mis nad võitsid ja ega erinevad näitlejad räägistunud minu sõimud, see kahjuks eluperiood kunagi ma arvan, ei saa meelest ära, lõikad oma peas vahepeal seisnud, unustaks vanad asjad ära, aga missugusele asjadega nagu täna siis sellesse värskendatakse. Jälle sa hakkad mõtlema jälle, sa näed midagi unes, Anakkuvade, kes suutsid seda ära minna, vahel ei teinud nagu teise tooli me väga hästi teame, kui inimesed oma psüühika pärast siis nüüd oli kaotanud, tegid niisugused rasked kuriteod, mina arvan, ma suutsin rannas maanduma minu peres, meil on suurepärane eesti naine silda Kõnjungi ja suurepäraselt, siis nad lapsed ja mina arvan just tänu nendele Sistunud, aga teie arvates nüüd seesama Merle karusoo lavastus, on see vajalik praegusel ajal või, või on see teie jaoks niisugune haavade lahtigi? Mina just ei ole see, kes otsustas, sellepärast ma ütlesin hoopis teistmoodi. Kui te võtate, siis teie jaoks on ühte asja, minu jaoks on hoopis teine. Aga teie enda jaoks oli seda lavastust vaja? Ma arvan küll, sellepärast asjad kuidagi unustatakse ära ja ma ei ütle, et me oleme mingi kangelassotsiaalaga. Me oleme palju näinud ja täielikul vaga kerge niisuguses situatsioonis aru saada, kes on kes, kes on tõeline mees, kes mingi mees ei ole ja meie praegu tavalisele Osmouga ange kergemad inimesed oma pilgust aru saada, kellega sa läheks sõdima, kellega sa ei lähe. Lihtsalt. Mida oli teil selle töö käigus nendele näitlejatele kõige keerulisem selgeks teha? Keraski mullegi. Kas sõjamees mõtleb ka sellele, miks need poliitikud niimoodi või naamoodi teevad või või sõjamehel seda kategooriat üldse ei ole, siin oli ju see poliitikateema ka Merle Karusool väga jõuliselt sisse tulla. Ja lendur laulis omaette. Ja nemad ütlesid, et ehitagem enesele nüüd ühe linna ülesse torni, mille ots on ligi taevast ja tehkem enesele nime, et neid laiali pilluta koguma pääle. Jehoova pillas neitsalt laiali kogu maa pääle. Mõra pauh. Süttisid kaks viiruki küünalt. Allah Akbar. Torino ma ei tahtnud sõdavaid raha. Seletas meile Osama bin Laden. Investeeringud, noh. Tal see teed on imelikud vastas Muhamed Need süüdates vee TC-kujulise sigari. See Merca Merle Jäägeri loetud tekst ei ole pärit Merle karusoo misjonäride lavastusest. See on mu isiklik mälu kiiks. Aga nüüd juba lavastaja Merle Karusoo jutule. Sõjateema on alati aktuaalne olnud läbi terve minu elu, ainult et sellest ei ole kunagi räägitud. Ma ei ole kunagi rääkinud. Peaks tegelikult 44. aasta lahingutes Eestis ja mina enne seda tööd ei teadnud. Või noh, üks asi on teadmine ja teine asi on teadvustamine ei olnud endale teadvustanud, mida sõda tähendab. Praegu käib jälle sõda, kus eesti poisid osalevad siis, mis tahes-tahtmata need asjad jooksevad nagu kokku ja teine asi on see, et ma arvan, et Afganistanis sõdinud mehed ei oleks olnud väga palju varem valmis rääkima, selleks tuleb mingid asjad iseeneses selgeks mõtelda. Seda teemat me ei ole lavastuses puudutanud, aga nendel ei olnud mitte kerge. Kui nad tulid sõjast tagasi Eestimaa olla ja Eestimaal algas see vabadusliikumine, siis nendest räägite kui okupantidest, neid sunniti häbenema, häbenema osalemist selles sõjas, samal ajal ei tea, et oleks häbenenud keegi nendest, kes nad sinna saatsid. Laval on praegu näitlejad, kes ei ole selles sõjas puutuda saanud, kui palju nüüd nendel oli see sõja teemakohane? Minu arusaamist mööda rääkisime väga ühte keelt, me õppisime koos materjali ja me töötasime väga palju lisamaterjali läbi selleks et selles materjalis oma peaga mõtelda saaks. Mis on ka loomulik. Teil olid intervjuud, see oli Afganistani sõjas käinud meestega tehtud intervjuu. See oli jah, lavateksti alus, aga nüüd materjaliga tutvumiseks, selleks oli vaja seda sõda ennast ka lähemalt tundma õppida ja selleks on palju materjali. Ajalooraamatud poliitikute kõned. No neid raamatuid, mis on kirjutatud Afganistani sõjas, tea jah, saab küll nimetada ajalooraamatuteks on välja antud raamatuid, kus on laiali väärtuslikult tsiteeritud tollaseid poliitbüroo otsuseid ja kirjeldatud seda, mis tegelikult Nõukogude liidu poolt vaadatuna seal toimus ettekanded, mis tulid Afganistanist liitu ja neid mudeleid, mille järgi tehti propagandat ühele ja teisele poole neid mudeleid, millega tõrjuti läänemaailma vastuväiteid sellele sõjale ja nii edasi ja nii edasi ja need on kõik dokumendid interpretatsioon on kuhu, iseasi, et igaüks võib seda erinevat viisi interpreteerida. Kui võrrelda Ta neid mudeleid, mis olid siis ja võrrelda seda mängu ja mudeleid, mis on praegu siis, kui palju neis ühistan. Mina ei tea, kui palju neist ühist ühist on, me saame seda teada aegu hiljem, arvan ma ütleme siis poliitilisele retoorikale poliitiline retoorika ei erine ju üldse ikka ikka ühtemoodi läheme me ju kedagi vabastama. Sedagi, kas mitte ei taha vabastatud saada. See oli lugu, millel oli allkirja alguses sõjasulased ja siis tekkis sinna peale misjonäri, see on nagu ja asja kaks poolsõjasulased oli töö pealkirjaga misjonärid, on ta sellepärast, et noh, meie mehed Iraagis emissiooni läks. See, kes on missioonil, missi annad? Kohati küll tundub, et see lavastus ise on nagu misjonäri rolli tal on meie tänase maailmapildi paikapanemisel selline aga mis, kas te nii kõrgelt ja kõlaval ei ole mõelnud? Ei, üldse mitte. Kui ma miljonärideks nimetan neid missioonil olijaid, siis ise ei tahaks misjonär olla well. Ja mida see aitab, kui ma täna ütlen, et eesti meeste missiooni Iraagis ei tohi pikendada. Parlament võtab kuulda, pikendada ei tohi, sellepärast et seda, seda ei ole võimalik lõpetada. Sõda alustada on rohkem kui lihtne, seda lõpetada ei ole võimalik. Afganistani sõda ei ole lõppenud, tänapäevane. Merle karusoo lavastuse pealkiri. Intrigeeriv missimine, mis tunded sind selle pealkirja suhtes valdavad, aga siis, kui ma seda lugesin, mis mul läks kohe meele rõõmsaks, et skulptuuri puhulgi lase valmis, aga nimi ei pea olema taks seal nagu ilus kindlaks paika kohe, mis sa oled, ongi see, tegite nüüd aga tulid edasi, sest mis seal elu käib ju Eestimaal edasi tuleb lapsed üles kasvatada, abielluda saarlasest, saast lahti. Töö on elupõline töö, see, mis vahepeal oli selleks etapp elus, kes valis kunagi, mis elukutse see oli lõpuni misjonärid ei tähenda seda, et see lõpuni sõdur mingi ameerika kuradi kunstifilmis vaid sa tead ära, et seal sõjas läinud, siis sa tead, mis väärt on seal selle eluga veel midagi suutma ära teha, et mingi jälle järgi jätma siia, eks Eestimaale. Mis ülesanne, seda ma püüan teha ja need afgaanid, vennas, ka. Misjonärid sellepärast see on väga kerge, siis, kes tunneb inglise keelt, mis on siis see on, mis on mu või mingi asja läbiviimine täis. Mina ei nimetaks ennast miljonäriks. Loogiline. Ja ma ei oska öelda, kas me, poisi, kes meil on praegu. Sõjaväelane ikka nat missiooni, et võtab natukene teistmoodi kogemused, mis tekkivate inimestelt ta võtab, osa sellest sõdas hoopis teine asi kui kuulide viuh ja seal muidugi sa ei mõtle, sa saad surma, ei saa viina siis alati mõtlesin natukene hiljem, aga miinuses nagu peas nad siis kõik see päev, mis soolises nagu pöörles pideval sees on, see oli raske, aga noh, praegu mina arvan pooleldi jahtuvat uuesti eesti poised saadetakse tagasi siis nad kirstus osaga, mina arvan, et on sõjaväelase täna naat hoopis teistmoodi võtavad, seda tegi pealt, nemad lähevad oma soovil säält nad valisid endale ja ma ei räägi sellest missioonist, on tagaplaanis, kellele aidata, on loogiline ka sõjaväele minna, arvama esimene ees Marx endale saavutada mingi siis nüüd kogemused. Teine asi on muidugi rahaline, asja võiks praegu täitsa ette tulla, sellepärast logina ja ei saa nad, meie sõdurid siin Eestis mitte midagi asjaliku töölauad ja rahaga mängib kahjuks mitte viimane roole. Aga Afganistani sõjas rahal ei olnud Rally kannistanis, rool ei olnud sellepärast rohkem oma praktile, seal nagu ei teinudki midagi. Praegu raske võib olla rannas mõelda, minna, nagu öeldakse, praegu misjonil, sellepärast too ajal mina olen noor inimene, muleerunud pered lasta ja minna, mõelnud vanema tagant ja mõtlesin, kui tegelenud endaga peale, aga ennast joonud olete kah ja kas mõelnud pärast kuidas su annavad, võtavad sinu surmas seda peale ei mõelnud keegi. Kui teile pandi etesse näokate lavastus ei lõppenud ja näitlejad ikka tänavad oma lavastajat ja, ja sedapuhku oli niimoodi, et see islamimaailmas tuntud must rätik, mis katab nägu jäävaranža, mis tunne selle all on olla? See oli neil äärmiselt nutikalt mõeldud ja äärmiselt hästi ettevalmistatud, sellepärast et ma olen seda päris parantšaad seda pikka endale selga proovinud ja kuivõrd ma kannan prille, siis selle võrgu vahel prillidega nagu sinna alla ja see on ebamugav, aga see oli nüüd toodud see variant, kus on need silmad avatud, nii et prillid mahtusid sinna ilusasti alla. Nad teadsid, mis nad tegid. Ühesõnaga, see oli väga meeldiv. Siin lavastuses on professionaal, siinsete näitlejate kõrval ka lapsed. Kas nendel oli kirge seda selgeks teha? Nemad ja sõdade pidite nendega sel teemal rääkima? Ei, ma ei pidanud, nemad mängivad indiaanlase ja indiaanipealikud tekst räägib ise enese eest. Afganistani sõjast ei ole meie nendega rohkem rääkinud kui see tekst, mida nad lavalt kuulevad. Ei, nad ei ole küsima midagi tulnud. Me räägime sellistest asjades. Me räägime tööst. Laste jaoks olete nagu indiaani pealikud, lehvitavad Meelak. No, ma arvan ka lapsed küll vist alguses aru ei saanud, mis asi on lavastaja ja keda õieti kuuluma peab, mul on siin väga hea etenduse juht, tema nimi on haigi, tema kantserdab lapsi, niimoodi võiks öelda hommikust õhtuni, meil on pikad-pikad tööpäevad olnud, alguses kõikide küsimustega pöörduti, pöörduti tema poole, aga, aga nüüd nad nüüd nad kuidagi aru saanud. Et lavastaja juhib mängu. Pealegi on ju, on ju niimoodi, et mida paremini läheb, oleme me üksteisest nagu arusaam, et seda soojemaks lähevad ju nagu nagu suhted ka seda et laste maailm ja see sõjardite maa ei kokku panna, mis tingis selle või olite jäänud lavastaja pilk, mis otsib kontraste, jääks sellistesse vastandustes maailma ei ole esimese prototüübiga me tegime eluloointervjuu juba kümmekond aastat tagasi ja siis mees andis meile oma poisipõlve päeviku lugeda ja tema mängis neid indiaanimänge ja tema oli oma poisipõlve päevikusse kirjutanud lehekülgede kaupa ümber seda realikude kõnesid, vundid nii raamatust ja sealt seega ei tee. Kas te olete vestelnud nüüd nende inimestega, kelle lood siin maha mängitakse? Kahega olen vestelnud aga siis kihtivaid mikrofoni juurde, nii et i kolme, kolmanda siiski ma neid nagu tunne on, ka varasemast olen küll rääkinud, ega nad üksikasjalikult oma muljeid lahti ei ole kirjeldanud, aga nagu ma aru saan, on see nendele väga korda läinud. See töö räägime sellest lavastusest päeval, millele on nimeks tõusmispüha, esimene ülestõusmispüha, kas siin võib ka mingisuguseid paralleele või konteksti otsida ei või nendes intervjuudes mitte käsutuses olid, kui palju see põlvkond kõneles usus, mis mõttes usus ise islamist nemad teadsid sellepärast et Nemad Afganistanis õppisid mingis mõttes islamit tundma Kell vähemasti selles mõttes, et usk oli sõdurite selja taga teise poole sõdurite selja taga, sellest räägiti üsna palju intervjuudes, kui palju üldse inimene julgeb olla aus, kui on nagu elu ja surma küsimustega kõigi silmitsi seistud, no mai tea, äkki äkki ei julge või see ei ole mitte julguse küsimus, see on selle valikute küsimus, et mida inimene peab õigeks rääkida ja mida mitte. Ja meie ei taha puulatagi seda, mida ta ei pea õigeks rääkida, sellepärast loomulikult räägitakse ju teatud valikuga ja teatud sordiini all, see kõik on arusaadav ja meie ei pane ju ka sellesse töösse, mis laval on, kõike, mida teame, me oleme omakorda mingisugune filter, aga selles, mida nad räägivad, selles on loomulikult ausad, selles ei ole mitte mingisugust tahtmist. Su auks lutt siia. Maaorkestris sätin häälde. Nii annab avalöögi hästi rihitud masstrumm. Nii pildujad kinnitada läände. Kuuled, kuidas käiguminelle? Ma annan automaatidele sisse, hääled seal. Ja nagu riiulite liis söösthüpetega rooman sinu pääle ei saagi surma kallis emis siis. Nüüd tuleb kooli piirata, pitsikaato. Mul suurest naudingust saab kinni kiilunud salv. Kuus miljon, rikkasheteritsikat on panina möirgab Gustav Karl. Salve vahetades jälgin libatähti noode noovadena sähvatavad öös sul pilti endas kannan nagu vähki, mis lakkamatult sisikonda sööb. Pole heas vastu, pole olnud, iial ei suuda kaunilt öelda, mida soovib kõrv. Eks saab mu tundeist sulle pildi viia. Sümfooniana kõlav massimõrv peast siin maas 100 viimast nooti. Vastasel näol üllatus on suur. Kõrgelt võbeledes jälgib hooti kuis reastub rinnakorvi pääle partituur. Kui kõigest hoolimata siiski saame lüüa. Meid ootab surm või hädatapp. Olen verisena rooman, Malloy chia teos, automaat ja esmaabi pakk. Su pilgust vaatab mulle vastu mu kõigi pingutuste surnukuur. Su ainsas lauses kuulan surma lasku. Sid sõdur, veelgi sitem trubaduuriks. Jätkame Merle karusoo misjonäride lavastuse arutelu koos teatrikriitik Pille-Riin purjega juba stuudiost. Meiegi kuulume ju põlvkonda, kelle jaoks afganistani poiste teema ei ole tundmatu minevikunähtus, oleme kaasaegsed, oleme elanud seda aega ja kes nooremana, kes vanemana midagi mäletab. See probleem puudutas mind väga teravalt, sest meie põlvkonna poisid olid need, keda see Afganistan ähvarda. Ma ei tea, kas siis mina olin veidi noorem või niisugust väga isiklikku suhet mul ei olnud, mul oli mingi üldisem ärevus siis, nii palju, kui sellest kuulda oli. Tegelikult elulugudega ongi ju selline asi, et nad puudutavad seda ringi, kellest see lugu jutustab, nad on tavaliselt huvitavat saatusekaaslastele ja lähedastele ja selleks, et eluloost kasvaks välja mingisugune üldistus, selleks on vaja juba pisut rohkem sellist kunstijõudu ja, ja üldistusvõimet ka tegijate poolt. Aga Merle karusoo on väga targa ja hea käega lavastaja ja tema töid vaatama minnes on alati kindel, et see üldistuse võime, jõud on sellel asjal taga, et see ei jääks lihtsalt pelgalt ühe või kahe inimese jutustamiseks, et mis siis, mis siis oli või mis siis juhtus, kui nüüd misjonäride poole vaadata, siis üks tasand on kogu selle valge mehe teod ja toimetamised. Ja kuna me räägime seda ülestõusmispühade aegu, Merle Karu, sa ise ütles, et absoluutselt mitte mingit sidet selle lavastuse ja, ja selle kristliku pühaga tema ei näe. On siiski ju see päev, mis paneb fantaasia veerema, kui seda kristluse lugu poleks olnud. Võib-olla ei oleks siis olnud ka neid tohutuid verevalamise, mis selle Kristuse risti varjus tehtud on. Ja Merle karusoo toob oma lavastusse sisse ka indiaanlaste teemas on ju nii ootamatu Afganistani puhul, aga eks sealt ju need valge mehe maailmavallutused peale on hakanud. See sild siis indiaanisõdade raamatu nimatama, seda voonditkniis. Kavalehel on öeldud, et see on ühe Afganistanis sõdinud mehe poisipõlve päevikust need tsitaadid pärit ja sealt see indiaanlaste teema algab. Ja sellega on seotud ka lavastuse üks läbivaid kujundeid üldse peab ütlema, et see on üllatavalt dünaamilise ja teatraalse vormiga eluloolavastus, võib-olla üks aktiivsemaid kujundi mängulisi Merle karusoo loomingus. Ja sinna on kaasatud siis poiste rühm väiksemaid ja suuremaid poisse, Virumaa poistekoorilauljad on need hea lavanärviga poisid ja selle võtteülema mõtlesin kohe väga kaua, sest enamasti on nii, et kui on laps laval, see on väga ohtlik ja habras ja väga tihti tiigri, on mul tunne, et minuga hakatakse manipuleerima või, või minult oodatakse mingit pisarat või sentimentaalsus. Aga siin see poiste osalus toimis kuidagi hoopis teisiti ja kohutavalt mitme kihtselt. Alates sellest, et alguses oli igal näitlejal, kes mängis neid afganistani sõdinud mehi, igal oli oma väike teisik, kes teda kuulas vaimustusega. Ja seal algas jutt lapsepõlve sõjamängudest. Ja siis mõtled sellele, et noh, et poiste ja meeste elus öeldi, et on tähtsad rituaalidega on tähtsad ka sõjamängud ja igasugused niisugused võitlusmängud. Aga et kus siis tuleb see hetk, kus mäng saab reaalsuseks ja kus poliitikud hakkavad mängima elavate inimestega, mine sab tõeluseks ja, ja see on niisugune üks teema siis teiseks eks ole, mängisid poisid otsekui neid indiaanlasi või, või pärismaalasi või nad olid vibudega ja väikesed, mõnel oli seejuures pioneeri kaelarätt kaelas, et see valge mehe ja siis indiaanlase, no üldmõistena vastandus tuli ka selle suure ja väikese ka just ja väikesed ja pilku. Ja samas see poiste rõõmus, reibas ja elav oleks seal laval ja see lõpuks aiasilt tänasesse päeva ja terrorismiajastusse ja see kõik pani mõtlema sellele, et et milline tulevik, neid samu lapsi võib oodata. Ja mis asjad kõik selles globaliseeruvas maailma sees on ja see tõi jälle niisuguse omaette ohutunde teemani, et selles mõttes oli see väga-väga mitme kihtne kujund, et mulle ei meenugi, et laps ei oleks nii sisuliselt kasutatud täiskasvanute lavastuses. Mind nagu ehmatas ka see vastandus, et kui need lapsed olid silmitsi nende meestega, et nad olid nagu kahes eri leeris, et nemad olidki need vaenlased ja siis, kui mõelda, et et keda see valge mees sinna kas siis islamimaailma või indiaani maailma on tapma läinud. Ta ongi läinud mingisuguseid süütuid ullikesi tapma, et järsku, kui vastamisi on selline täisrelvastuses turske vend ja vibupüssiga siis siis juba see ei mõju seal mingi näpuga näitamise naga, aga tekitab sellist kohutavat õõva. Et ootoot tegelikult võitlema peavad ju ikkagi võrdsed pooled, aga siin seda võrdsust absoluutselt ei ole või, või vähemalt see noh, nagu meie oleme harjunud hindama inimese jõudu ja võimu ja siis on seal mingisugune väike, habras ja, ja võib-olla vilgas olevus, kelle jaoks see nii-öelda vilkad jalad on ainult see, mis ta ära päästab. Nii et, et see, see lapselapse teema toimis sellise kujundina ja andis oi kui palju võimalusi sul sul nagu fantaasias edasi rännata. Ja ju see võib endast siis ka neid erinevate kultuuride, erinevate maailmavaadete, erinevate maailmade kokkupõrget. Aga jah, kui siin oli sellest juttu, et et see kõik paneb mõtlema ja see kõik puudu, tähendab siis samas tahaksin ma öelda, et see laeng mingil juhul ei ole üheselt masendav, ma olen kuulnud paari reaktsiooni juba ja kes ei ole näinud ja kes pelgavad seda teemat, keda see on ka võib-olla lähedalt puudutanud ja kes ütlevad, et miks ma pean nii sünget temaatikat minema vaatama. Et siis tegelikult kogu selles vormis on ja kogu selle sisus on juba piisavalt palju niisugust vahedalt ja tigedat irooniat karusoole omast ja on läbinägelikkust ja on ja on sedasama üldistust, mis noh, niisuguse ühese, ühese rusu vängi kindlasti võtab maha, et see on väga meeleolud, et väga mitme kihtne ja ja samas väga elamuslik ikkagi, et et ei ole vaja peljata niisugust tumedus, rõhuvat tumedus, ma arvan ja. Eelnevatest intervjuudest olete aimu saanud, on siis afganistani sõja pealt viide sellele, mis praegu toimub Iraagis ja sellele Eesti vastutusele ja Eesti valikule, et kas ta tuleb sealt sõjast välja, kas ta tuleb sealt sõjast ära või ta jätkab seda sõda. Minu jaoks mõjus see lavastus mitte rusuvalt vaid vaid pigem Ta nagu äratas minus taas selle kodanik. Kuna viimased sellised nõme käigud on mind pannud küll sellest laiemast mõttemaailmast oma siseilma pagema, sellepärast et et see, mis siin ümberringi toimub, on noh, pigem mingisugune farss või äärmisel juhul järjekordne seriaal Pehmetes ja Karvastes, et noh, sa ei saagi seda kasvõi sedasama Eesti elu on, on väga tõe pähe võtta, et noh, ongi niisugune pisut niukene, imelik ja naljakas, aga vot sealt Merle Karu talu õnnestus mind nagu kodanikuna jälle üles äratada või meelde tuletad. Võib-olla meil kõigil on mingisugune vastutus selles trianglis, mis toimub, et see ei jää ainult mingite kõrgete ja kaugete inimeste otsustada, vaid mina kui kodanik, mis ma sellest asjast siis arvan, see oli ka selline nii-öelda kahe jalaga maa peale tagasi toomise lugu. Mida täna me siin ülestõusmispühad räägime, miks-küsimuste esitamise soov, tegelikult tulebki väga paljus sellisest satiirilist elemendist, mis sinna lavastusse sisse kirjutatud. Me küll üritame siin mitte välja lobiseda kõige magusamaid ja naljakamaid paiku ja kohti aga ei saa salata, äratundmisrõõmu. On meil küll ja vanem põlvkond tunneb ära seal Leonid Brežnevi ja, ja siis on seal Bushi jaan Putinit ja on Juhan Parts ja et kuidas, millisel kujul need inimesed ilmuvad, kas me saame seda pisut avada? Üks meie andunud raadiokuulaja just hoiatas selle eest, et ei maksa point'e ära jutustada. Nüüd võtsin õppust, aga võib öelda küll, et seal on üks väga markantne koondkuju nimega rahutuvi, keda mängib Märt Avandi, seal on kasutatud tema plastilisi võimeid, aga seal on kasutatud ka muud musikaalsust ja ümberkehastumisvõimet ja, ja selle kuju, niisugune tinglikus ja selle kuju osalemine ka siis, kui ta seal selle tuvina on ja kui nappe liigutusi ta teeb, kui täpsetel hetkedel. Et ühelt poolt, et ma nüüd libisen kõrvale sellest, et sa võtad, kirjeldasid ma ütlesin, et lavastus on dünaamiline ja, ja kujundlik ja samas on ta mingis mõttes äärmiselt minimalistlik. Ma juhtusin kuulma eelreklaami, kus hoiatati tee heliefektide ja suitsu pahmakute eest. Võib-olla see oli mingi esialgne plaan, aga, aga kaugel sellest, et midagi niisugust tegelikult ei ole ja, ja mingisuguse ühe napi trummilöögiga antakse sulle püssilasu illusioon, aga see on nii võpatama, paneb ja nii täpne või siis seesama noole hääletu vihin. Ühelt poolt on see kõik nagu ehe või näitlejad on pandud ikkagi liikuma, nii nagu sõjamehed teavad ja, ja relvi käsitsema. Aga teiselt poolt on see ka piisavalt pinglik või mingil juhul ei saa kasutada niisugust sõnalaturalism, et selle lavastuse laad on äärmiselt huvitav selles mõttes. Aga seda satiirilist poolt ju tegelikult esindab veel üks tegelane, keda Eduard Salmistu mängib, kelle nimi on vaatleja ja kes toob siis teises vaatuses sisse ka niisuguse kohane ja, või ordenite krabaja mentaliteedi, mis on väga kontrastne kõigi ülejäänutega, kes saavad seal hingetraumasid, kes tuleb välja olukorrast puhtamalt, kelle närvikava on Bram, noh ütleme niisugust ideaalset sõdurit. Ta esindab Tarvo Sõmer snaipri osas. Kes on terve närvikavaga väga täpse tegutsemisega, noh, kes on niisugune, kelle selja taga võiks küll lahinguväljal liikuda ja seal on ka stseen, kus ta niisugust nooremat algajat välja õpetab, aga siis nüüd see poolusse, kohanemine, see materiaalsete väärtuste kahmamine, noh see üldisem kui mingi sõjasituatsioon ja hästi-hästi äratuntav elust, et selle Salmistu mängib ikaga täie irooniaga välja seal. Lõpuks milleks minnaksegi sõtta ristisõdadest alates ühelt poolt elu ja surma küsimus, aga teiselt poolt siiski selline hästi libe röövli nägu on selles tegelases kehastunud, aga siis on seal Üks selline ootamatu tegelane esimeses vaatuses, tema nimi on rahva ustav poeg, ta ei ole sõjamehe riides, teised on kõik sellises laigulistes tuttavates mundrites, kas siis nendest kõrbe kiivrites või, või mustade rättidega peas. Üsna militaarset ja hirmuäratavad näevad välja eriti siis Tarvo Sõmer ja Velvo välitegelased rahva ustav poeg, noormees lillede keskel. No ta on judo poisi riietes, sest see oli see, millega ta tegeles enne sinna sõtta minekut ja tema on siis üks neist, kes sinna lahinguväljale jääb, sinna moonide keskele, kes surma saab ja et ta on niisugune nooruk. Ta ei ole näitleja, seda mängib koolipoiss Martin Leemets. Siis jah, see annab veel kord mingi niisuguse haavatavuse mõõtme või, või teistsuguse mõõtme. No selle tähenduse, et elu jäi siis ju elamata. Ja ütleb meile kavaleht, et 15 eestlast hukkus seal sõjas. See kommunikatsioon või see, millest ta räägib, on tegelikult omanappuses ja sellisest pealiskaudsetest rahwaretsetes sõnades kohutavalt õõvastav, tähendab, ta ei anna välja absoluutselt mitte mingisugust oma emotsiooni, võib arvata, et need ongi tsitaadid kirjadest. Et, et nii nad kirjutasidki seal, sest sa ei saa ju oma koduseid noh, ehmatada või, või ärevusse ajada vaid sa kirjutadki, et mul läheb hästi, mul läheb nii, mul läheb naa. Et kui juba mälestustest siin jutt on või, või nendest mälulugudest, et et ma olen lugenud näiteks oma vanaema päevikuid ja olen vaadanud neid aastaid, noh kui olid ikkagi väga keerulised need Stalini ajal. Ei, ta kirjutab oma õige argisemaid lugusid sellest, et et täna ta pani nii-öelda porgandid maha ja homme ta arvendas neid ja siis saatis ta paki oma pojale, kes on läinud ülikooli. Tähendab, seal ei ole mitte mingisuguseid, et emotsioone või, või, või selliseid koomatavaid seoseid sellega, mis ümberringi toimub, vaid see argine elu fikseeritud tegin seda, tegin seda emotsionaalse filtriga, et ta ei anna nagu mitte mingisugust pilti sellest, mis toimus, tundub, et see, see laps Ongi, saadetud kuhugi. No ma ei tea, artiklid. Pioneerilaagrisse ja küllap siis emotsioonitus või see kaine täpne sõjas olevat ka selle lavastuse laadis, sest vaat seda ju tegelikult serveeritakse meile Montaažina, et need argised lihtsalt väljavõtted kirjadest, tervitage vanaema ja see ja teine ja seal kõrval ju tegelikult toimub kogu aeg selle sõja lohutus, reaalsus ja lahingud ja, ja see kõik on niisuguses vilkas täpses Montaažis karusoo lavastatud. Et see loob ka niimoodi minimalistlikud, kogu selle sõjapinge. Väga jõuliselt sa mitut puhku mainisid, et see lavastus on väga dünaamiline siin puhul, mis tuleks ära öelda ka selle lavastuse kunstnik, uus tegija. Jaagup Roomet on ta nimi ja see lavapilt on kokku pandud sellistest ruumilised neljakandilised kastid, millel, Põhi ära löödud, aga nad on väga mitmes funktsioonis, eks ole, jah, seal on need niisugused sõja kaevikud või see on mingisugune rong või auto, mis liigub siis ühel hetkel on ta võib-olla selle loo kõige julmemas ja samas kargelt serveeritud stseenis, kus laste tapmisest räägitakse, need lapsed seal klaasi taga ja, ja korraga see on nagu mingisugune sõjamuuseumieksponaat või niisugune nagu vahakujud. Ühelt poolt muuseum ongi mälu, eks ole, aga teiselt poolt see kiretu stoppkaader on ka väga mõjuv. Ja siis on ta jälle nagu kellelegi kodu, mis on laastatud ja mahajäetud ja siis lükatakse meil ette järjekordne sein, mis on näha. Ta on nagu verine olnud või et ta on sihuke määrdunud punakas, pruunikas. Ja siis lükatakse meile ette mingisugune sõjavaip, kas ta siis heroiseerib või, või vastupidi, mõjub meile kui plakat sellest, mis toimus 11. septembril. 2001 ja ma tahaksin veel öelda seda, et peagi jõuab misjonäride lavastus külalisetendustega ka Tallinnas, aga seekord oli mul kuidagi erakordselt hea meel, et me olime esietendusel Rakveres, sest esietendusele järgnes niisugune väga emotsionaalne rituaal. Kui öeldi, et meeste elus on rituaalid väga tähtsad, siis karusoo oskas ka selle välja lavastada. Et kõigile osalistele kingiti niisugune kaitsev amulett, see on midagi indiaani sümboolikast siis või seal olid suled ja, ja kihvad. Ma ei teagi nende päritolu, aga kõigepealt panid need kaela lastele, need olid kaitseks siis halbade unenägude vastu ja laiemalt võib-olla üldse siis kaitseks hoidjaks elus, kõigepealt lastele siis said näitlejad, need ammu letid ja siis Katrin Saukas, kes oli intervjueerinud neid afganistani mehi, andis need, et neile siis oli ka võimalus näha mõnda prototüüpi näitlejaga kätlemas. Ja see kõik oli niisugune väga pingestatud ja väga oluline osa sellest lavastusest või sellest dokumentaalprojektist või sai sellest ehedusest aru, mida see asjaosalistele tähendab, et noh, niisugust asja ka tavateatris ei näe. Räägime ka ühe mängusõdalasega. Tarvo Sõmer on misjonäride lavastuses snaiperi rollis. Must rätik peas ja lapiline sõdurirüü seljas, mustad tanksaapad jalas ja optilise sihikuga püssi õlal. Aga kuidas oli lugu lapsepõlves, kui ahvatlev oli sõjamäng, siis Tarvo Sõmer? Ei meeldinud, ma kartsin paaniliselt, seda ma mäletan, just, et kui ma olin selline kuuene, viiene seitsmene, siis need lapsepõlve hirmud, mis olid suuremad, siis mina kartsin paaniliselt sõdama kartsi, sellist saadet nagu tuli kell kuus raadiost, kas maailm täna või kartsin selle, seda siis oli see suur külm sõda, et USA ja Nõukogude Liit ja mina kartsin seda kohutavalt, see kõige suurem hirm, ei üksindust, ei pimedat, ei koera kassisõda, sünniaasta mul 73 niimoodi, et kas ma olin seitse juba täis, kui afgaani sõda hakkas ja 70 üheks hakkas kuuene mõned mõistes oma toas laua taga, ema tuli tuppa nagu naastatud ära ja ja ütles, et sõda hakanud. Ja muidugi noh, siis oli mul paaniline hirm ja siis ta ütles, et on mingi Afganistani sõda, et Nõukogude Liit viis oma väed Afganistani ous noi, no see ei ole ju see, seda on siis, kui on siin Tallinn, Eesti, Tartu, eks ju siis on sõda, Afganistani sõda jättis mind suhteliselt külmaks, ütleme nii, et seda ma nüüd küll nagu see mind ei puudutanud, seitsmeaastast last küll mitte, lihtsalt seda tükki tehes, mul tuli meelde, kuidas ma kartsin, hirmutunne tuli kuskilt nagu meelde uuesti. Noh, see on midagi muud, nüüd sa vaatad teise pilguga selle peale kõik, sest et, et kõik sellised asjad on nagu nüüd on meelde tulnud ja on nagu uuesti üle mõeldud. Kui sügavalt ta tegelikult võib-olla puudutas meie rahvast. Kas sa oled õnnelik selle oma sünniaasta üle, et sa oled nagu pääsenud? No ma ei tea, sest mina ju ei teadnud, et ma pääsen. Ütleme nii, et kui ma olin veel 15 14 siis ma teadsin, et mul tuleb minna sõjaväkke. Sa teadsid, et saad 18, keskkool saab läbi. Lähed komissariaati, ma käisin ka vene komissariaadis, kõik vaadati mind üle, et kõik on küljes, tuleb minna, taheti allveelaeva peale saata, aga noh, seal juba 91. aastat, noh, siis oli juba selge, et ega sinna ma nüüd küll ei lähe. Ei, ma arvan küll, et pigem ma olen õnnelik, jah. Siin on väga tugevalt see afganistani sõja paralleel praeguse olukorraga. Merle on olnud väga kriitiline selle poliitika suhtes. Kas sa arvad, et see lavastus võiks olla ka selles mõttes nagu silmi avav? Noh, igaüks võiks mõelda vähemalt selle peale, kas ta, kas ta nüüd oma konkreetse seisukoha välja kujundab, tänu sellele, see on iseasi, aga ta võiks mõelda selle peale, et kas meil on vaja minna sinna, kas meil ei ole vaja minna sinna, noh, need kõik need probleemid jooksevad siit läbi, terve teine vaatus sisuliselt ju räägibki suuremalt osalt just tänapäeval Iraagist, Ameerikast, Eestist, nendest meie missionärides, kes seal siis kohal, noh muidugi selle vahega, et need, kes olla käivad kohal, et nemad on ju vabatahtlikult seal, nemad on palgaarmeed päris niimoodi nagu paralleeli tõmmata, nagu päris üks ühele minu meelest ei saa. Et üks on see, kes on võõrriigi väheseks sundkorras viidud kohale kõdi või sure, noh päris täpselt ei tea, mida nad seal Iraagis teevad, missugused nende missioonid, On, nad ei käi ju lahingus, kui oli, või kui kardetav lavastaja, see karu, saan siis hea töötada inimesega, kes teab täpselt, mida ta teeb, et see on alati nauding. Muidugi töö on raske, aga kes ütles, et elu peab kerge olema, ütleme nii, et oli küll raske periood. Jah, ta on nõudlik tema proovides ikka niimoodi saad vaikselt istun ja veeretan prooviõhtupoole, aga samas, kui on töö tehtud, siis on tunne ka paremini. Selline eluloojutustamise laad ja see on ka ju hoopis teine ülesanne sulle. Eks ta natukene teine töö on küll, kas teine töö nüüd aga ütleme natuke teist liiki vahendeid võib-olla eeldab, ta meenutab nagu kohati monotüki, eks ju, et see on pandud viis monotüki või kuus monotüki maad, need kokku ja ära seotud. See prototüüp, kellega nüüd kätlesite pärast etendust, kui palju temaga kokkupuuteid oli või kui palju tema mõjutas seda rolli. Täpselt nii palju oligi praegu, et 300 see oli ja ära liigu, automaat käes ja selg ees jõudis ta mulle öelda, siis tegelikult on asi ju natuke nutune, et meie näitlejatest on sõjaväes käinud ainult Eduard Salmistu selles mõttes noh, see osa vajab nagu eriti tööd ja õppimist, et kuidas hoida relvav ta oleks nagu noh, loomulik, et see oli raske ja on raske edasi, sest et noh, et ega ma ei tea, siiamaani täpselt, meil käis abis inimene ja juhendas, aga noh, neil on see kõik veres. Et, et see, et ta meil veres oleks, seda on nüüd küll natukene. Seda peab mängima. La füüsisele see roll, kuidas on mõjunud, me näeme, et 25 kilo läinud, kuidas ta nüüd vaibub, mõjutas, kas on unenägude vastu, seda kaitset vajab vis. Merle karusoo kaela riputab. Et ikka nädal aega enne esietendust näed ikka tavaliselt unenägusid. Õudukaid tüüpilised näitleja olenevad, oled laval, teksti ei ole, pole tükk valed, riided, valed partnerid pole lava, aga selle tükiga mulle kas kolmanda neljas proov ja ma nägin esimese õudusune ära ja siis ma mõtlesin. Tohoh tonti, nüüd on kaks kuud oli esietenduseni aega, et nii vara ei tohiks küll ühtegi õudusunenägu näha, et praegu on ikka väga varavel, mõtlesin merele ka ja pärast seda ma ei ole näinud enam ühtegi õudusunenägu. Aga mis edasi saab? Otseselt enam tuleb nüüd ehk ehk et enam ei tule, nüüd on see märka kaelased, see kaitseb. Jätkame juttu misjonäride lavastusest ja vestluskaaslaseks skulptor Simson seakülast mees, kes tunnistab, et ta hingelt anarhist, kes on tuntuks saanud kui paganlike Fallaste voolia ja kes noore poisina pidi minema afganistani kaitsma mida kommunismi mille eest islami eest. Simson seakülast. Kunagi lugesin eesti nõmedast ajakirjast selle nimi, kroonika lugesin kunagi ühte intervjuud ühest näitlejast näoga paksu kerega ta ei olegi näitleja, laulab, kargab, lööb trummi dist uhkusevärinaga intervjuus, tänu isa tutvustele puges ta hullumajja, tõmmates Vene võimu, tunnistas Nõukogude armee võitlusvõimet, vene võimu ei olnud võimalik alt tõmmata, tema, kes saaks oma kehakujuga sattunud võib-olla mingi staabirotiks, Temasem saati võib olla, eks mu sõjakaaslane, kes ei saanud esimesel katsel ülikool sisse ja langes afgaani ilusama linna Imanssachi peal 80. sõjasuvel ja kelle vanemad ei suutnud oma ainukese poja surmast üle saada ja on ammu aastaid juba maetud oma pojad kõrvale Sonda surnuaiale, et võib-olla see mees, kui ta praegu oma õnne unis elab, et ta selle üle peale mõelda, et oma õnne on ta teinud võib-olla selle selle surma läbi. Hässee sõdalase kogemus on sind selles tänases elus kuidagi ka külmemaks muutnud või ta on andnud sulle tänaseks päevaks. Seal oli nii palju unustatud, sellepärast ma ei suuda kuskile kaitseliit minna ega midagi, sest minul sai sellest saastast sõdimisest küll ja küll elada oma seaküla suhteliselt oma lillekesi ja vot jälle kase tagant ärkama ja mis Afganistanis on siis visaduse oma rida ajada, vussis skulptuuris, eks proskulptuuri sitas installatsioon, tuleb, see läheb, eks ole, aga varem ilm hakkab elama nagu näitabki, elabki, et seal saab Khani märkamisele. Me räägime seda juttu siis, kui me oleme vaadanud ära Merle karusoo afganistani poiste loo, kas sa kartsid seda lavastust? Ja, ja ma juba enne juba mitu päeva jälle mul juhus käijaks olles vennastus plaanis ära, et ma sain sellest painajast lahti, aga ta ikkagi hakkab kummitama ja niisugust pihta. Nii, aga sigi jooksma sipelgad mööda selga jooksma, täpselt jälle kõik need silmade ette, need mäed külgneb känzi, jõeäärsed, need haisvad Wood kanda kari liiva tuisult, täpselt sellised näitajad niigivad, kihilised mängisid täpselt neid mehi, kes need olidki seal, et selles mõttes oli siin kõik õige, ütled sina, tead tulla ja, ja oli oli üks oli siuke tagalarott, mina olin laiali, mina siukseid vendasid, näinud, eks, aga kindlasti oli ka selline värk olemas, lisasin prototüüp, selles lavastuses oli ta kellelegi prototüübiks, tundsime kõik ennast ära, nii palju, kui meid olime, kõik tundsime ära, siin ju näitleja rääkis tähtsad nagu ise eksoliinikusi, karusoo käis kodus, eks ole, seda pinnimas. See kunstnik ilmselt rabas mingid nüansid ära, et ma mõtlesin, et no täpselt nagu ma ise mingi uduse foto pealt nägi, see kunstnik selle olemuse ära, et mul Anachissingi nööbid lahti, eks ole, maika paistis ja pohhui ja nahhui nivoo lendasid täpselt sama ja ma läksin meestega ka täpselt samal ajal. Näitlejad on niivõrd kunagi teada, sain, et see tuleb, mulle õudselt meeldis see karusoovärk, et mis teater teeb, et Rakvere teater, mõtlesin juba saadud jule ligidal tulla, vaatama, et mispärast siin on kõige ilusamad poisid, mõtlesin ossa, järelikult olen mina ka ilus. Mõtlesin praegu villast kogu selle värgi üle, aga und näed vahel veel sellest afganistani. Eks ma täna öösel ikka näen, võib kabaree tuua ajaloost, et näiteks soomepoisid Kivillusi viskajad samamoodi naljaga saabki nagu küllalt paljud sõja kasekese põdema, nad ei olegi sealt välja tulnud. Et sinul, ose Afganistan selja taga näiteks tänane sõda, see, mis toimub praegu seal islamimaailmast, kas sa sellele ka kuidagi nõnda empaatiaga kaasa tunned või, või tõmbad mingit paralleele? Ma elan kogu aeg kaasa Iraagi vältida, annaks jumal mõistust nende riigikogu pärlikutele, et see otsus vastu võtta, et see kuradi jama ära lõpetada, suured riigid toob praegust väed välja, praegu on väga hea tuua need paarkümmend eesti meest välja. Lõpeb ära selle kahe surma saanuga, sest varem või hiljem peab niikuinii tooma, sest sõda läheb kogu aeg edasi. Siis ootame ära, kuni saab viis tükki surma või seitse või 10 ja siis toome ära, praegust on õigeaegne välja tuua ja kui väljatoosis. Ma olen mõelnud, et peaks kokku, panen riigikogu tegelaste poegadest selle väikse jalaväejao saaks ka kokku ja saata neid sinna ja siis lõpeb see Iraagis ohver ära, see ei anna mitte midagi. Mingi ameerika kuradi pataljoni komandör kiidab statisti, sõdur on väga sõdurit, seda teavad kõik ju. Läti Henrik juba kirjutas, et Eesti sõdur on aga mingi sõdur selleks ei pea saama lisaks kahele veel seal surma. See oli saade Rakvere teatrist ja Merle karusoo dokumentaal näitemängust. Misjonärid kõnelesid lavastaja Merle Karusoo, näitleja Tarvo Sõmer, kaks Afganistanis sõdinud meest Aivar Simson ja Igor Kirta ja raadio poolt teatrikriitik Pille-Riin Purje ning toimetaja maris Johannes. Ja oma luulet lugesid Juhan Viiding ning Merle Jääger. Nende tekstid ei kuulu Merle karusoo mäluteatrisse. Need on pärit minu isiklikult mälumaastikult. Aga samas Rakvere teatris on juba aprillis esietenduvas üks luulekava Johannese passioon. Ja seal on kõrvuti kolme Juhani Juhan Liivi, Juhan Smuuli ja Juhan Viidingu tekstid. Olgu siis tänane saade väikeseks sissejuhatuseks ka sellele lavastusele. Meie saade on kuulatav internetis vikerraadio kodulehel ja kordub vikerraadioööprogrammis laupäeval vastu pühapäeva kuulmiseni. Sid, ütleb toimetaja maris Johannes ja meie tänast ülestõusmispühade ja rahvusvahelise teatripäeva saadet jääb lõpetama luuletaja ja näitleja Juhan Viiding. Üle pika aja. Soojas pesas, kui puuris keegi pingutab aju külmas kõledas kuuris maalib majatu maju. Süda ja silmad pingul, oimudel värviplekid kaugel kodusel kingul õitsevad saanitekid. Majatu maalib maju külmas, kõledas kuuris. Selle sügisese aju valupisarais suuris häguneb ajataju elu loota kultuuris. Äkki leiab ta aja ja ta lõuendi pääl haljendab ajalugu, millel on inimhääl.