Tere õhtust, siin maris Johannes kultuur oli nõuka ajal heldelt poputatud sülekoer ideoloogia emanda rüpes ütlevad need, kes sel ajal püksi pissisin. Jõulisemad tegelased ei viitsinud selle puudliga mässata. Ta haarasid kohe kabuuri järele. Kui keegi hakkab täna pajatama kultuurist kui vastupanuvormist, peetakse teda pateetiliseks puru vanakeseks. Täna on isegi kultuurist kõnelda pisut nilbe meelelahutus maksab, aga mina tahan täna rääkida kultuurist kui vastupanuvormist meelelahutuse masinale. Ja seda Moskva teatrielu kontekstis. Aga enne metropoli jutu kiire süst Rakvere teatrisse, kus reede õhtul esietendus Johannese passioon luulekava kolmest Juhanist Viidingust smulist ja liivist ehk liivast, nagu Rakveres kombeks kõnelda. Rakvere teatri väike must saal, elektritraatide undamine õhus, peegelaken ees, laval tiibadega olevused, tagalaval kogunevad pühakud, märtrid ja suurvaimud, kirjutab luuletaja. Nad saabuvad, kuhu taevasse Põrgusse teispoolsusesse tulevad elektriliine pidi või tuisuga on üksteise suhtes üksjagu toredad. Sõbrunevad luuletusi lugedes viina juues, sprote süües. Pealkiri Johannese passioon kannab kannatuse märki. Esietendus on lõppenud pool tundi tagasi palun näitlejatel Toomas Suumannil, Urmas lennuk, Ilja Eerik kruusil ning lavastaja Üllar Saaremäel lühidalt ja kontsentreeritult sõnastada oma Juhani olemus. Juhan Liiva kohta, mis mind kodu rõõmsaks tegi, mind tuvastas. Ei ma tea, ei ma mõista. Emake, mind armastas. Mis mind kodu rõõmsaks tegi, mis mind kodu kurvastas, rõõmsaks tegi, kurvaks tegi, emake, mind armastas. See on eesti keeles kirjutatud geniaalne luuletus, sel kirjutanud mees, kes oli suures osas iseõppija, kes vähimagi määral ei olnud kokku puutunud. Kus te oleksite saanud idamaade väikevormidega eide osanud viinaga jaapani keelt. Vaevalt et ta oli tuttav Araabiamaade supistliku luuletraditsiooniga, ei sedagi mitte. No Luiga, see on üks väheseid vahingu kõrvale doktor Juhan Luiga, kes on uurinud loomingu psühholoogiat, kui ta ära läks 1905. aastal pist Tartu hullumajas, siis oli ta haige ja teistpidi noh, terve siis ta pani kirja ei kirjutanud, vaid pani kirja võimsaima eesti luuleloomingu, mida tänase päevani eesti keeles kirjutatud on, mille üle üks rahvas võiks olla jätkuvalt uhke, seda paradoksaalsel ja eestlaste lärt omale, et ta on uputatud. Matthias juba kaasaegsed alustasid deta nuputatud õrnatundelise skisofreenia hullumeelsuses ja tahaks küll loota, et liivavärsside vägi ja selle avastamine seisab, kestis veel noh, jätkuvalt ees. Ja seda tehes peab olema muidugi jätkuvalt ka ettevaatlik, sest ta niukene nii võimsa energia oma oma rütmidesse sisse pannud, et ei, ma ei oskagi rohkem midagi. Lühidalt ja kontsentreeritult siis nendeks kasutamata hinda sõnu ilmselt, sest luuletused on lühikesed, kontsentrit keeritud, mõtte, tervikut. Bajaani ei saanud tol ajal bajaan, maksis kaheksateistkümmend 1000? Jah, selline elude lohibraga unistada ja mis ma oskan Smuuli kohta öelda, et ega mina teadsin teda rohkem nagu järvesuu poiste brigaad selliste oma lapsepõlve mälestuste kaudu rohkem aga, aga selles suhtes ikka üsna suured lavastus oli küll, et ta on kirjutanud mitte ainult nagu draamat ja proosat väga tugevat, vaid tal on tõesti ka luuletusi, mis, mis on luuletused. Et ta on olnud ka poeet, et mul on nagu selle üle väga hea meel, et ma loodan, et äkki 2000 kuskilt testi kirjandusest mingeid huvitavaid kirjanikke, keda nii väga pole teada. Vaikusele pikkust muide vaikimise ruumi tühja hinge tänulikkust. Ei oska mitte ühtegi asja niimoodi öelda, kõik tunduks praegu midagi täiesti vale. Ei oska jah, ei, ei võta seda riski isegi midagi, jälle. Ma vaatasin teda kuidagi teistmoodi, natukene selle tegemise ajal midagi hoopis teistmoodi ja selle maailma sees oli veel teine maailm, mis oli suur. Nii palju ma sain targemaks. Nende üks, üks, teine tee on nüüd lahti minu jaoks rohkem kui n, tänu sellele sellele heas mõttes kohustuslikule kokkupuutel. Rohkem ei oska midagi lisaks. Isegi läbi talve akenda kuuleb rohutirtsude häält. Vaikuse süda tuksub, valgub minusse vaikuse, veri peseb mu puhtamaks seest ja puud tulevad lähemale. Iga tuli on valgem kui varem. Selles hilissuves selles eluöös selles elupäevas keegi lendab, vaatan. Ja ma vaatan, et ma vaatan ja naeran, et ma nutan kõik tähed üleval, nii nagu vanasti. Taevas, mis meil külon. Ma pean tunnistama, et see on esimene kord, kui ma vaatan saalis enda lavastust esietendusel, ma ei ole seda kunagi suutnud. Selle loo puhul tundus minu kohalolek nagu õige mitte tagaruumides ringi käia ja närviliselt kella vaadata. Ma arvan, et ma olengi üks neist meestest seal laval. Üks neis kõigis. Neis kõigis on üks, nad on julgemad paralleeli ristikulehega, millega püha Patrick, Iirimaad ristis on üks vars, mille küljes on kolm lehte. Ehk siis kolmainsus, seda ei ole võimalik lahutada. Mehed on rollis mida nad mängivad hingeseisundit, ängi, raevu, rõõmu või seda, mis on luuletaja tekstis. Kas me peaksime näitlejat võrdlema prototüübiga Johaniga? Toomas Suumanni, Juhan Liiv on tõre talumees, kes südametäiega lausub oma lumehelbekesed tasast laskumist. Urmas Lennuki Juhan Smuul on tõeline üllatus. Selline lihtsameelne, siiras lepitaja, kahe kange Juhani vahel. 50.-te aastate sisseharjunud paatuse ja kurja tagant. Näen selle Juhani naiivset usku paremasse päeva. Nii nagu Juhan Smuuli luule on heaks avastuseks ja meeldetuletuseks. Niisamuti on avastuseks tundmatu näitleja, malbe moega Urmas lennuk, isegi füüsiliselt sarnane Smuuliga Erik Ruus. Tema lausuda mängida on keerulisim kõigist. Viiding. See Juhan seal laval on ootamatult vanaks saanud ja taak on tal kukil, kui ta parketil tantsusamme teeb. Kui esimene Juhan saab oma raevu välja karjuda ja teine Juhan korraldab maailma asju, naeratus näol siis Johanitesti viimane jääb oma koormat kandma. Ja sõltub vaatajast, kas ta oma hinges protesteerib selle vastu või soostub sellega, et kolmas, Juhan on oma partneritest 100 aastat vanem ja mornim. Igatahes lühikese aja jooksul teine väärt uuslavastus Rakverest meele Sven Merle karusoo misjonärid nüüd Üllar Saaremäe Johannese passioon. Passiooni mängitakse veel järgmisel nädalal paar korda ja ükskord maikuus isegi neid, kelle kõrv luule suhtes siiamaani kurt olnud. Isegi neid võiks lavastus intrigeerida, sest laval on ju elav inimene. Mis on see luuletaja luule? See on, kui mõtleksid elule ja veel millelegi muule. Aga nüüd vaatame, milliseid passioone mängib Moskva teater ja vene elu. Kas te kujutate ette inimesi, kes elavad linnas, millel aastaid vaevu 40 see tähendab, esimesed lapsed, kes selles linnas sündisid, on saanud keskealiseks ja nemad oma 40 aastaga on selle linna põliselanikud, teised kõik on migrandid, uusasukad. Sellel taustal võib isegi Ameerika ühendriikidest rääkida kui vanast kultuur riigist. Muide sealtsamast Jakuutia linnast. Neri ungaarist, millest jutt on? Sealt linnast on Ameerikasse vähem maad kui Moskvasse. Ometi sõidavad näitlejad kuus päeva rongiga pealinna, sest nende nukulavastus on saanud kutse Moskva teatrifestivalile. Kuldne mask. Näitlejad on vene rahvusest. Lavastaja on isa poolt jakuudi päritolu, see nende lavastus tõusis Kuldse maski. Nukuprogrammi üheks nominendiks on tõeline suursündmus. Tunnistab mulle üks näitlejatest säravil silmi ja seegi on ju erutav, kui näed enda ümber midagi, mis on vanem kui üks inimpõlv ja kui sa saad sellest traditsioonist tuge ja toitu. Nonii juba tajusin, kuidas selle jutu peale kobav vana avangardist käsi kabuuri järele. Muide, Moskvas Tretjakovi galeriis on üleval suurepärane, märksa kalli teoste näitus, kus näha, kuidas naiivne lendav kunstnik maandub korraks hea uskusena poliitikasse sealt edasi teatrisse ja tema lennu lõpp, punkt on usuilm. Kuidas põimuvad Šagali piltidel revolutsiooni, stiihia ja Kristuse kannatused? Kuidas Lenin tema piltidel on kord üks puuslik kehkenpüks, aga läheb aeg edasi ja Mark Šagal lööb oma maalil Lenini juba Kristusena risti muusikalihullule kunsti kaugele. Eestlasele olgu öeldud, et selle viidebski juudi tehtud on kapilt viiuldaja katusel mis näitusesaalis osutus hämmastavalt pastelseks tööks. Šagalil oli oma kana kitkuda ka avang artistist kandinskiga. Isegi ühel oma teatripannoo on ta viidanud sellele. Jah, möödub vaid päev, kui satun Moskvas etenduse eel kõrvuti istuma ühe tüdrukuga kellel nimeks ka kandinski. Meenutan Šagani näitust ja mis ma kuulen ja Natalja on kuulsa kunstniku sugulane. Sündinud, õppinud Moskvas ja praegu Saksamaal teatriteaduse magistrantuuris, teemaks saksa ja vene teatri võrdlus. Miks mitte paluda Natalja kandinskajal võrrelda üht teisega ehk venet saksaga? Vene teatri tugev külg on näitleja vaatamata uuele ajale ja ideedele. Teatrisse on jõudnud igasuguseid kontseptuaalseid projekte. Näitlejaroll ja tähendus on muutumas. Emotsionaalselt on see kõik hoopis teistmoodi välja mängitud kui saksa teatris. Ma ei alahinda vene lavastajaid, aga näitleja jääb Vene teatri dominendiks. Samas Vene Teatris puudub igasugune sotsiaalsus, mis on saksa kontseptuaalse teatris nii iseenesestmõistetav. Sellest noore teatriteadlase Natalja kandinskaja lühirepliigist saame kaks järgmist märksõna meie saateks. Emotsionaalsus ja sotsiaalsus. Esiteks uurime, kuidas õpetatakse näitlejat vene teatrikoolis, kuidas seda emotsionaalsust kultiveeritakse. Teiseks läheme vene kõige sotsiaalsemasse teatrisse teater doki mis asub ühes jumalast mahajäetud keldris Moskvas. Triumf pruudney plokis. Minu järgmine vestluskaaslane on Mihhail Makeijev, kes on Eestis lavastanud meie Vene Draamateatris tegi ta Ostrovski äikese, Maria Avdjuško ka peaosas. Aga Moskvas juhendab ta üliõpilasi Kitises ehk teatriinstituudis estraadiosakonnas, kus tal on esimene ja neljas kursus. Õpetada. Minu jaoks on meie estraadiosakonna eksperimentaalne kallak kus mina kunsti teatri kasvandikuna üritan õpetada seda, mida mulle kunagi pole õpetatud. Tegelikult olen ma hoopis hariduselt tuumafüüsik, nii et kui te küsite, kas ma murran õpetajana truudust Stanislavski süsteemile, siis ei hüljanud olen ma tegelikult oma füüsiku tee aga samas seadused ja reeglid on samad, ühed kehtivad elutu mateeria puhul, teised elusa mateeria puhul ja seda kooskõla või ühendust tahan ma oma töös leida ja välja tuua kogu aeg tahan teha seda, mida pole varem teinud. Kuidas suhtub tuumafüüsik ja Kitise professor Stanislavski süsteemi? Mihhail Macejev? See on kui baas, mis kuulub näitleja ja lavastaja haridusteele, see aitab tunnetada põhiküsimusi ja annab algtõed. See on kui Talmud juutidel. Aga edasi pead sa juba elama loominguliselt. Mul on väga meeltmööda Grodovski lause, et ei mingit süsteemi, polegi olemas, on ainult küsimused, mida esitab elu ja on sinu vastused ja sellest moodustubki, sinu isiklik süsteem, aga kõige keerulisem ei ole vastuseid otsida, vaid küsimusi tajuda, neile pihta saada. Aga kas Vene teatril lasub ka mingisugune stanis, laskitaak kivinenud süsteemi surve, Michael Mackey? See juhtus siis, kui Stanislavski süsteemist sai stalinliku süsteem kui näidendid hakati analüüsima, kui ülekuulatavad KGB-s, kui inimesi hinnati nende tegude järgi. Meil on ju siin vastuolu, kui mina õppisin, sooritasid tänaste arusaamade järgi pahategusid tegelikult süsteemi silmis head inimesed. Nad varastasid, valetasid. Meie ühiskonnas oli pealisülesanne nagu Stanislavski süsteemiski pealisülesanne nimega kommunism ja muutuski. Teatri süsteemse on Stanislavski süsteem sama süngeks raskeks ja ametlikuks. Oma elus olen ma sellest vabaks saanud. See tähendab, et metoodilised erialased tõed jäid. Kuid igasuguse ideoloogia heitsin üle parda ja mitte ainult ideoloog ja see puudutab ka näitlejatöö olemust. Samas pean tunnistama, et Stanislavski süsteem annab näitlejale improvisatsioonivõime ja see on mulle kõige kallim. Ja lõpuks on 20. sajandil tekkinud palju kunstilisi liikumisi. Mina olen näiteks Jacques Le Coqi suur austaja. Venemaal teatakse vaid tema nime. Leksikonist loena. Racleco prantsuse pantomiimi näitleja sündinud 1921 õppinud Paadoas rajanud oma pantomiimi kooli Pariisis, teinud teatrit Roomas. Lecock õpetas oma näitlejat klounaadi, puhanaadi vahendeid ja maski kasutama ja see köidab ka meie vestluskaaslast Mihhail Bakijevit. Nüüd tuleb magus küsimus estraadikooli õpetajale, tema suhe šuubisnes sisse, kas tema õpilased saavad selleks tulusaks tööks vajalikku õpetust? Otsin tegelikult oma nišši. Minu teatril on kokkupuutepunkte nii tänavateatri kui estraadiga. Selline pea peale pööratud eksistents, väga teatraalne, kunstiline, kunstlik pareelik. Oluline on näitleja laulu- ja liikumisoskus aga samaväärne ka tema oskus publikuga suhelda otsekontakt vaatajaga. Järgmine töö on meil näiteks prantsuse kabaree stiilis aga klassikalises mõttes showbusinessi ka ma ei tegelenud. Tele jaoks ma inimesi ei koolita, pigem käime alternatiivset teed. Needia Comentidel, Aart mask, oskus mängida kindlat tüpaaži näitleja silmitsi publikuga. Kui sotsiaalne peab selles mängus olema näitleja? Oma õpilasi püüan vabastada Realis pindses sotsiaalsusest et nad jõuaksid põhi olemuseni. Minu jaoks tähendab see lapselikku naiivset. Maailma. Õrnas eas olid abstraktsioonid inimlapse jaoks palju loomulikumad kui reaalsus, mis jäi teisejärguliseks. Kui see, mis oli loomulik lapse eas saaks meilegi taas omaseks. See tähendab, kui õnnestuks muuta arengukaart, võime oma abstraktse improvisatsiooniga jõuda elule palju lähemale. Võime mõjuda palju sotsiaalsemalt kui elu otseselt illustreerides. Nii et õigel ajal tuleb teise suunda vaadata ja selleks on olemas palju mängulisi võimalusi. Lähtun õpilased teadvusest, ennad kõneleksid omas keeles ja et neil oleks oma teema. Samal ajal tuleb õpilast pidevalt toita, anda neile lugeda ja kuulata asju. Edasi aitaks ka emotsionaalsed šokeerida. Neid näiteks teeme praegu lavastust 60.-te aastate Kivogist. Vaatasime üle suure koguse ajaloolisi filme, mitte ainult Elvis Presley vaid ka alternatiivseid tegijaid, alustajaid. Otsisime seletust sellele, kust sai alguse see niinimetatud roosa elulaad mille vastusele roosaga protesteerida. See teadmine peaks õpilasi laadima. Samas ei tohiks kaduda mäng. Vene kultuuris leian ma oma mõtetele tuge jälle üks vähetuntud nimi, Nikolai Jevreinov 20. sajandi algusest, mees nagu teater ja tema elu, see oli kui üks suur lavastus. Jevreinovi mänguline teater on mulle lähedane, tunnistab Kitise professor Mihhail Macejev. Seegi, et õpilased teevad kõik lavastuses vajaliku oma käega valmis. Näiteks teeme lavastust 30.-te aastate Nõukogude laulust. Otsustasime avastuse aluseks võtta purskkaevu veedenhaalt. Mäletate seal rahvamajanduse saavutuste näitusel oli üks suur purskkaev 15 tüdrukuga, kes kõik tähistasid neid liiduvabariike, ene tekstide ja laulude juurde jõudmist. Otsustasime oma käega teha valmis selle purskkaev. Nüüd on meil keldrisse asjandus valmis, esipüsib sees ja puha ja võime hakata proove tegema. Üliõpilased valisid ka maskid, kostüümid, algendatuna näevad välja kipskujude moodi, ise üleni alibastliga koos. Kui kuju käes, hakkame lauluga tegelema. Need on sellised stalinistlikud laulud, aga neis on palju romantikat, millest praegu puudu jääb midagi naiivsed nagu Aleksandrov filmides. Nii siis ma annan õpilastele kindla koordinaatteljestiku, mille pinnalt saab sündida tegevus. Aga see kõik ei tohi jääda illustratiivseks esinemiseks lahvimiseks. Nad peavad pihta saama asja olemusele, panna neid mõtlema. See on kõige töömahukam osa meie õppeprotsessist ja seda tunnetusprotsessi aitavad hõlpsamaks muuta just isetehtud rekvisiidid. Sama meetodit kasutab näiteks ka kuulus prantsuse tänavateatrite luks. Lavastaja Mihhail Mageevi lavastust näeme samuti Rashenkeesi raames Moskvas. Mängivad estraadieriala neljanda kursuse üliõpilased, Pealkiri lest, Nizza Nateerivam. Treppi mööda puu otsa võiks tõlkida. See on omamoodi trepietendust, kus näitlejad talutavad umbes kümmet. Võtad esimeselt korruselt viimasele ja igal trepi, Mademel ja akna orvas, justkui toimub midagi. Keegi laulab, keegi tantsib, magab, skandaalitseja, teeb lõket, mängib pilli või Tšehhovi kolme õde. Teekonna alguses pakutakse teed ja kommi ja trepiteekonna kõrgemas punktis veini. Ja lõpuks saadetakse meid tänavale vihma kätte koos tule neelajatega. Kui korrektse eurooplase silmaga vaadata, on nende naljad veidi seksistlikud ehk mahedalt venepärased, ütleksin ise. Aga lavastuse tagamaadest kuulete Mihhail Macejevilt. Ei siin ole miskit pistmist venelaste Tšehhovi armastusega nagu üks eesti kriitik iseenese tarkusest arvanud. Kõigepealt lugesime iri imelikke neid absurdi luuletusi ja siis asusime improviseerima. Seejärel andsime üliõpilastele vabad käed ja lubasime neil mängida, kus nad vaid soovivad igal pool õues. Mängupaigaks olid kanalisatsioonikaevud majade trepikojad. Metroojaamad oli stseen McDonaldsi juures, kuhu keegi saabus suure konksuga, kus ta hakkas inimesi välja pudenema või teine lugu. Terve korter oli tõstetud vihma kätte, vaip, söögilaud toolid ja selles korteris elati oma elu, kuigi ümberringi oli suurlinna tipptund. Noormees sealt korterist peatas kiirustava mööduja ja palus ennast viie minuti pärast üles äratada. Jootaski see vaene kiirustaja tervelt viis minutit, et oma ülesannet täita, sest teda oli nii tõsiselt palutud. Nad tegid meile teed vihmaveest, mis tilkus räästast ja räästa all seisid teeklaasid reas. Tibutas, aga näitlejad istusid ümber laua, endal piduriided seljas. Mõtlesime neis seene taganka eri paigus, näiteks juuni keskel mängisid õpilased episoodi, kuidas jõuluvana ja lumehelbeke on Moskvasse ära eksinud. Küsivad möödakäijalt teed, talve tekkis tõeline liiklusummik. Hakati pildistama ja milliseid soovitusi nad kõik said. Kahe nädala pärast tulid meid tänama poiss ja tüdruk, kes olid selles segaduses tutvunud ja nüüd koos elavad. Näete, milline on kunsti mõjujõud, ütlesime üliõpilastele. Või teine see, kui kanalisatsioonikaevust ilmub kaks frakkides härrasmeest ja nõuad kelnerit, aga see omakorda tormab nende pooleteisest tänava otsast kandik käes. Otsustasime need etüüdi kokku koguda gripietenduseks ja meil on selle etenduse juurde ka oma legend. Mängime just öises Kitises, kus seintest väljuvad sellised realiseerimata sündimata tegelaskujud näiteks kolm õde kusagilt piss või klounid või armastajad. Ja võiks ju ette kujutada, et igat stseeni tuleb sul mängida terve igaviku. Ainult sel juhul, kui sa mängid väga hästi, lastakse sind sellest igaviku ringist välja ja välja ka nende seinte vahelt. Aga kui sa ei ole nii hea kui vaja, jääd igavesti oma mängurituaali vangiks. Aga muidugi on esmane nõue olla mänguline ja tunda sellest koos publikuga mõnu. Kõige parem on seda lavastust mängida lastele inimkonna absurdi tundlikumale osale, kes on naiivsed, mängulised ja loogikavabalt. See on nende loomulik olek ja oi kui raske on meil, sina oled, kus see tagasi pääseda. Nõnda kõneles Moskva kikise teatriprofessor Mihhail Okas. Aga nüüd vihma käest räästa alla. Ehk otsime Moskvas üles Triov pruudne Pireulaki kus teeb proove ja mängib teater, Doc, kes hoiab kätt suurlinna elu pulsil. Armastatakse välismaal, kelle üle on väga uhked kõik vene teatri eesrindlikud mõtlejad. Meie nägime etendust värva maldavancers, karton Caroku. Seda võiks siis tõlkida, kui mõelda roomlaste võitlust kartong kasti pärast. See on lugu provintsilinnast metropoli tulnud Moldaablastest, kes töötavad ühel turul ja elavad kodutu inimese elu pappkastis. See, mida meile mängitakse, on tõestisündinud lugu. Sügava elamuse sain lavastuse ja selle toimumispaiga koosmõjust. Ütlen ausalt, sellisesse urkasse pole mind teatritee veel viinud. Tegelikult asusse kõik südalinnas 10 minuti tee kaugusel Verskaja hoolitsust ühes keldris sisse pääsu raamimas prügikonteiner ja hulk auto romusid. Seda, et sealt teatrit tehakse, sai lugeda umbes A4 formaadis sildilt. Nii et mitte milligrammigi, pidulikkust ja esinduslikkust. Näitleja laval ei näitle, vaid elab seal kastis oma elu. Vahel pobiseb nii vaikselt nina alla, pole kuulda esimesse Ritagi. Kuna mängitakse dokumentaalmaterjali, siis paralleelid karusoo teatriga on igati kohased, aga karusoo on palju. Teatraalsem. Ma ei tea, kas mulle sedalaadi teater Eestis meeldiks. Aga Venemaal, kus nägime üksjagu palju kullaga, varaseid suuri teatrisaale, ülespuhutud mängu ja sisutühje lavastusi. Selles vene teatri kontekstis mõjub selline põrandaalune teatrivorm kosutavalt. Justkui nõuka ajal, kui venes Sammistatidel oli suur levik ja seda tissidentliku traditsiooni võiks nüüd jätkata see keldriteater, kus võib ausalt ja otse öelda, kuidas tegelikult on. Selle teatri asutajad on Jelena kreemina ja Mihhail Lugaarov. Viimasega räägime jutu pärast moldaavlased kartong kasti sõja lõpp. MINA, OLEN Mihhailov, Kaarov, dramaturg, režissöör ja minu kunstilise juhatuse ajal töötab Moskvas teater, Doc. Moskvas oli palju tüütuid, andekaid lavastajaid, näitlejaid, dramaturgi kogunesime. Tegime korda selle keldri, kus nüüd etendust ja anname. Aga algusest peale oli selge. Me ei taha teha suuri glamuursed, ilusaid lavastusi. Sellest pidi saama põrandaalune teater ja Me eksisteerime juba kolm aastat ja meid tuntakse Moskvas hästi. Vahemärkusena olgu öeldud, et teater Doc sõidab ka palju mööda Euroopa festivale. Lavastuste järgi on selge, et meie teatris ei saa olla ükskõiksed. Publikult on fanaatikud ja need, kes meid silmaotsaski ei salli. See mulle meeldibki. Minu arvates peab teater ühiskonna kahte lehte lööma, kõneleb teatrijuht Mihhailov, Kaarov. Kuidas leiab teater Doc endale sobiva repertuaari? Võtsime endile ülesande mängida sotsiaal, millised teatrid, millist Moskvas seni tehtud pole. Moskvalane arvab, et teater ei pea tegelema sotsiaalsete probleemidega või tulema ilus ja lõbus kui rahustav ravimdroog, mis aitab unustada ümbritsevat. Jälestan seda mõttekäiku, teeme kõik risti vastupidi. Meetodeid on mitmeid. Üks võimalus on, et näidendi jaoks intervjueeritav takse suurt hulka inimesi. Näitemäng, mida teie nägite? Moldaavlased, võitlus, kartong kasti pärast. Siin oli olemas noore dramaturgi Alexander Rodionova libreto viis kuus lehekülge teksti, mis kirjeldas ühte tõestisündinud lugu, hääl Moskva turul. Tema seda lugu kirjeldas, meie omakorda kasvatasime liha luudele, käisime turul, intervjueerisime müüjaid. Oluline on ka näitlejate valik. Nad kõik on professionaalid, kuid ükski siin mängiv inimene ei ole Moskvalane. Nad on tulnud pealinna provintsist ja omal nahal tundnud kohanemis raskusi suurlinnas. Nad ise on pidanud ööbima lageda taeva all ja teavad, mida tähendab, kui sul ei ole süüa ja peavarju. Kui sa pead selleks, et ära elada, töötama laadiana ja nii edasi ja nii edasi. Seda kõike teadsid näitlejad omast käest. Näitlejaülesanne on laval olla maksimaalselt orgaaniline ja loomulik. Tegelikult ei ole ju midagi uut päikese all. Maksim Gorki päevil tegid Moskva kunstiteatri näitlejad sedasama. Käisid turul olustiku õppimas, ET lavastust põhjas mängida. Minu arvates pöördume me tagasi realismi poole omal radikaalsel moel. Meid on vaatamas käinud Moskva teatritegelased ja kriitikud. Mõni neist on nördinud, mõni jälle vaimustuses. Kuid julgen väita, et oleme suutnud, et muuta vaadet teatrile. Moldaavlased ja venelaste teema lavastuses. Uurime natuke rahvusküsimust ka sest kui teater Doc mängib välislavadel, siis mida ootab temalt heaoluühiskonna publik? Killukest vene eksootikat ja mäsu? Mihhail Makarov ei ole sellise küsimusepüstitusega üldse nõus, kuigi oleksime võinud oma lavastuse jaoks leida Moldaavia näitlejaid ei teinud seda, sest see ei olnud meie eesmärk. Mängivad ikkagi venelased. Meie loo mõte on selles, et Moskva see on kui paabel. Siin elab kõrvuti tuhandeid rahvusi tegelikult üsna sõbralikus koosluses minu arvates ja ammu kadunud põlised moskvalased neid ju praktiliselt enam ei olegi alles jäänud. Ja 100 aasta pärast elavad Moskvas inimesed, kelle päritolu ja rahvust pole üldse võimalik identifitseerida. Meeldib see meile või mitte, aga selle vastu me ei saa. Nii nagu Pariis on pooleldi araabia linn, nii et mingile eksootika pedaalile me siin küll õhunud ei ole. Vastupidi, me räägime inimestest, kes meid iga päev ümbritsevad turul ja mujal. Suhtumine neisse on teada, puha, milline paremal juhul ei panda neid lihtsalt tähele, neid pole olemas. Keegi küll müüb mulle neid tomateid, aga kes see lavastus meenutabki Moskvale lastele, et nemadki on kui moldaavlased, kes peavad töötama tont teab kui väikese raha eest tont teab kus ja miks. Nii et siin ei ole juttu rahvusprobleemidest, oli isegi üks kummaline juhtum selle lavastusega. Mulle helistati Moldaavia saatkonnast ja heideti ette, et miks me sellist lavastust teeme ja moldaavlased solvame. Kutsusin nad kohe etendust vaatama, Nad tulid ja muutsid seejärel oma arvamust. Selle avastus kutsub üles pigem kannatlikkusele ja mõistmisele. Aga kui moldaavlased peale juba jutt läks, siis see on üks kummaline rahvustavaliselt ju rahvusühendab inimesi, aga nemad käituvad hoopis vastupidi, püüavad kiiremas korras assimileerida näiteks venelaste sekka, nad ei armasta omavahel kokku saada. Nad salgavad maha oma päritolumaa ja assimileeruvad nii kiiresti, et need ei tunnegi enam Moskva laste keskel ära. Need ei ole kaugkaaslased, kes rahulikult rõhutavad oma rahvuskuuluvust. Nii et moldaavlased on väga tagasihoidlik rahvas, kes on valmis kohe lahustuma teiste keskel. Kas näitemängu kokku pannes hakkab tööle ka mingisugune filter, et mida näidata, mida mitte või vastupidi, mida jubedam, seda uhkem. Loomulikult ei näitame kõike, mida oleme kogenud ja kogunud, tunnistab Ugaarov. Nii et filter on olemas. Muidugi toimub teistsugune selekteerimine kui tavalises normaalses teatris. Me lubame endale palju rohkem. Aga proovides mängime läbi lausa jubedaid olukordi. Seda ei ole vaja mitte selleks, et trupi liita. Tähtis on, et näitleja jõuaks tunnetuseni, et ta on siin üksi. Ma olen siin üksi, võin teha, mida tahan, kõik on loomulik. Kõik toimingud kas või pissida, kui tahan, võin ja sellest prooviperioodist sõelumegi välja vaid väikese osa. Sõnum, mis meelel? Märk, mis meie tegu iseloomustab, on ülim realism. Me ei mängi, see ongi nii. Aga kuidas on lood publiku provotseerimisega? No selles lavastuses kartong kasti loos istub publiku seas üks näitleja ja kes ei varjagi oma staatust, aga on olnud ka provokatsioone, näiteks Peterburis algas jube dialoog auditooriumiga. Tegelikult on ju olukord pikantne, teatavasti Peterburg lased ei või silmaotsaski moskvalasi sallida ja see vana vihavaen hakkas kohe tööle ja kogu saal oli ihu ja hingega. Moldaavlaste poolel on tulnud ette olukordi, kui keegi publikust on hakanud etenduse ajal tegema etteheiteid. Et see kõik on nii jube ropendamine ja kõik, mida näitame neile, siis vastame, seletame, miks seda kõike vaja näidata. Niisiis ühelt poolt näitlejad ei varja oma staatust, nad jäävad näitlejateks. Aga teisalt taotleme maksimaalset tõepära. Räägime veel teater toki staatusest ja rahastamisest. Ther doki ei ole oma püsitruppi, sünnib mingi projekt, tulevad režissöör ja näitlejad, lavastaja ise komplekteerib tavaliselt oma trupid. Mina kunstilise juhina ainult pean silmas, et see lavastus vastaks meie teatriformaadile. Nii et palju noori režissööre teeb meiega koostööd. Keda just huvitab sotsiaalne matemaatika. Aga raha küsimus. On muidugi paradoksaalne, kui vaadata meie räämas ruume, kus me asume. Samas oleme me Moskva üks moodsamaid teatreid, kes käib festivale pidi. Me teeme ekstreemset teatrit ja selle järele on nõudmine. Eks elu üritab meie ekstreensuse nurki maha lihvida, aga me võitleme selle vastu, kuis jõuame. Näiteks on meil repertuaaris lavastus, three võib ja kuidas siis tõlkida kaine PR-mees või intervjueerisime kõiki juhtivaid Kremli poliittehnolooge, nende elust ongi see lavastus. See on tõeliselt jube, sest hakkad aru saama, kuidas tehakse seda meie poliitikat. Peab ütlema, et need PR-mehed kõik on käinud meie lavastust vaatamas. Loomulikult eeldab see hoopis teistsugust näitlejakogemust. Nähtavasti on kergem mängida Moldaavia turuvarblasi kui neid poliittehnolooge. Aga pole hullu, saame hakkama. See käik on selline, et kõigepealt on idee, millest teha, seejärel tuleb intervjueerimine. Koguneb palju palju materjali, millest paneme näidendi. Kuldreegel on selline, et dokumentaalsuse huvides me oma teksti midagi juurde ei kirjuta. Me võime ainult muuta teksti struktuuri. Improvisatsiooni on üksjagu palju. On nii kinnistatud seene kui ka improvisatsioonitsoone. Mängime ka noorte autorite näitemänge, mis meile lähedased oma sotsiaalse stilistika ja esteetika poolest. Nii et me ei tegele ainult intervjuupõhise tekstiga, aga mis praegu töös? Oi, see on tõsine asi. Pealkiri september top ja see on septembri dokument, räägib Beslaani tragöödiast. Tekst on kogutud internetifoorumist nendest 10-st päevast, mida toona inimesed kirjutasid. Seal ei ole poolt sõnagi ametlikke seisukohti ega valitsuse avaldusi, ei sõnagi jõu ministeeriumitel. Kõige tavalisemad inimesed, tšetšeenid, kosseedid, venelased, kaubkaaslased, kes emigreerunud Euroopasse palju tekste on Iisraeli päritolu, sel ajal, kui see tragöödia aset leidis, juhtus ka internetis jubedaid asju, seal peeti mentaalset võitlust, istub üks Belgias, ei saa muud teha, kui arvutisse teksti toksida ja istub üks vene mees kusagil Novosibirskis ja ei saa ka muud teha, kui talle vastata. Oleme kokku kogunud väga tugeva materjali. Ei tea, mis sellest välja tuleb, alustame alles proovidega. Aga üks on kindel. Vene teater ei ole sellistel teemadel harjunud rääkima ja räägikski oleks resutalt kindlasti jube. Aga kui küsida, milline on meie teatri positsioon Teslani tragöödias, see tähendab, kelle poolt me oleme? Me ei vali endale boot, vastupidi, meie ülesanne on esitada võimalikult erinevaid seisukohti. Me ei ürita juhtunud filosoofiliselt lahti arutada. Samas peab inimene teatrisse tulles saama tõetruu pildi juhtunust. Ei tea, kuidas see kõik välja kukub, aga materjal on väga tugev. Me ei esita ühte tõde ja neid tõdesid, mida me esitame, palju aga ikkagi raha ja teatristaatus. Me ei ole riigiteater, raha ei ole meil kunagi, ei, me ei ole ka erateater, sest meil ei ole omaniku. Oleme selline kollektiivne nähtus. Meie riigis on grantide süsteem, sealt saame raha mõne projekti jaoks. Moskva linna kultuuriministeerium on samuti andnud, aga viimastel aastatel sealt me midagi enam saanud ei ole. Nad põhjendavad seda sellega, et oleme ninapidi poliitikasse jõudnud. Selle Beslaani loo jaoks on sealt raha ei saanud. Kuhu te ronite, hoiatasid meid ametnikud, eks me siis otsi teisi allikaid. Tegelikult on see raha ikkagi kohutavalt väike, mida me vajame. Kõik teevad meie juures tasuta proove nii-öelda muu töö kõrvalt. Kui lavastus on juba välja tulnud, siis piletirahast maksame näitlejatele teatel sealt endale midagi ei võta. Teater maksab ise üüri ja elektri eest. Ühesõnaga tegutseme anarhistliku põhimõtte järgi ja püsime paadis. Oleme elujõulisemad kui riigi poolt toetatud poputatud teatrid oma direktorite ja eelarvega. Tsensuuri meil ju ei eksisteeri, seda võib kehtestada vaid raha abil. Aga kuna meie vajadused on minimaalsed, siis võime sellest piskust ka loobuda, tunnistab uhkelt teatri Doc kunstiline juht Mihhail Ugarov. Sellega ma oma moskvaepopöa täna lõpetan. Laiendatud oli see vene teatrifestivali kuldne mask. Parimaks draamalavastuseks kuulutas Vene žürii, seekord kama Kinkase Rothschildi viiuli, millest kõnelesime möödunud korral. Kuldse maski nominente saame näha Tallinnas 10.-st 16. oktoobrini. Sellel sügisestivalil mängitakse seitset Vene teatri lavastus ja üks, mis kindel. Tallinnasse tuleb kah teater, Doc. Kui selgub täpsem mängukava, anname teilegi teada. Tänase saate kujundamisel olen abi saanud Moskvale raadiokuuldepildist autor Dmitri Nikolajev. Aga järgmisel pühapäeval on eeter Eesti Draamateatri päralt. Mati Undi surm ja tütarlaps tahab arutamist. Esietendunud on kevade ja kohe-kohe tulekul. Hendrik Toompere uuslavastus tänasid kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.