Aleksander vulver mulle tundus mõne päeva eest, et reageerisite minu välja pakutud teemale tavalisest nii-öelda erinevalt üsna elavalt. Kas asi selles, et kuulamisoskus on muutunud mõneti haruldaseks nii-öelda keskmiste eestlaste hulgas või on asi lihtsalt selles, et suvi on ukse ees? Nii, ja naa, sellepärast et et ühtepidi on selge, et lääne kultuuris nagu inimesed püüavad saavutada toda teatud eeliseid, võttes tööaega une arvelt, puhkuste arvelt ja eriti kavalam näitexi jõululaupäeva õhtul, teades et mitte keegi ei tööta, ikka töötada, sest see annab sulle võimaluse teha midagi pigem jõuda kaugemale. Ma kardan, et see surve mitte puhata, Ta on, on olnud väga tugev viimased 10 aastat ja et inimesed piitsutavad ennast. Kui me vaatame kestmise elu ja lõhenemist, kui me vaatame ilmselt üha populaarsemaks muutuvaid veresoonkonna haigusi, mis on kõik stressi nii või teisiti väljendused. Et inimesed lihtsalt muutuvad kurnatuks ja hakkavad tegema asju, mis ei ole kohased, sest on väga lihtne ära ütelda teiste survele, aga neetult raske on loobuda sellest, mis sinu enda sees on ja siit välja kasvada, kui see, et inimesed ei oska puhata, sest nad püüavad, püüavad teha midagi, mis oleks ikkagi tarvilik ja vajalik. Ja teiseks on ka selge, et aastavahetus nimega suvi või suve algus toob esile veel viimased jõupingutused, mis on jäänud ehkki noh, piltlikult või püüame kujutada, et inimesed veel vaevu jõuad roomata, teades, et veel natuke. Ja siis ongi käes õnni aeg, kus saab puhata, tehes suhteliselt absurdseid plaane, kuidas nad suve jooksul puhkavad kõik ära, mis tegelikult tähendab seda, et nii väga vist ei tule välja puhkusi, sest teada on, et suurem hulk konflikte tekib alati ka pühade ajal või puhkuste ajal, sest inimesed on endale ette võtnud plaanid. Teisal ega keegi ei oska ju ka niisama lamada, igav on. Vot see tähendabki, et, et, et peab leidma mingi kompromissi selle vahel, et mitte midagi ei tee ja selle vahel, et teeks, aga mitte nii, et mõtlen välja hulgaliselt reise, tegevusi, lootusi, mida ju nii väga täita ei saa, pigem pigem mingi lihtsam plaan. Küll siis puhkus ka välja tuleb. Olen salvestanud tänasel teemal ka väikese vestluse juhuslikult kohatud inimesega, kelle poole pöördusin mõistagi küsimusega, et kas puhkamine nõuab oskust. Jah, seda küll, et sa mõtled, et sa nüüd puhkad ja magad kodus siis puhkad välja, aga tegelikult ei ole nii, et sa õhtuks oled ikkagi täitsa väsinud veel töö juures vahest isegi puhkab veel rohkem kui kodus niisama logeleda, kes praegu on juuni algus, tegelikult puhkamist hooaeg on justkui ees ja kuidas niisuguse pika puhkusega siis lood on, kas siis kukub see paremini välja, kui me jätame nüüd niisugused nädalalõpud vabad päevad vahele seda küll, jah, tänast maha lihtsalt tööpinged maha laadida, et see pikaajaline puhkus on parem, kui ikkagi mingi nädalalõpud, need ei, ikkagi on siis tegemist rohkem koduse asjaga, aga kui on pikem puhkus, siis suudab kõike teha inimene, siis ta puhkab. Noh, kuidas keegi jälle, kas teie tegelete, kui teil on pikem puhkus ja ka selle niisuguse mõtestatud planeerimisega? Ma ei mõtle seda, et iga päev peab olema kohutavalt täidetud, alustades mägimatkast ja lõpetades ma ei tea, naerutamisega või jalgrattasõiduga mis iganes, eks ole, vaid vaid te oskate selles mõttes ka teda mõtestada, et teil on see oskus ennast välja lülitada siiski kui on puhkus, jah, ma sõidan selleks ära maale üldse, siis ma linnas nagu üldse ei ole. Et seal suudab ennast maa maandada täiesti loodus, kõik kodukeskkond, ema, isa, seal on hea olla, siin linnas ei suuda välja puhata ennast kohe üldse ühtegi tüdrukut, et pähe ei tule, seal saab ikka teha seal, nagu on teistmoodi see, see ei ole siin linnas kisa, lärm, seal saad nokitseda omaette rahulikult, keegi ei jää sind tagaja. Ei no ma saan aru, et puhkusetöid, aga kas oma nii-öelda leivatöömõtteid ei tule ühtegi pähe? Ei, siis te olete küll hea väljalülitaja, teate te selliseid, kes ei oskagi ennast kohe välja lülitada ja tean küll, sama vana ülemus, tema on täiesti selline inimene, kes ei suuda puhkeisegi ennast tööst välja mitte magades, sest tal on kogu aeg, noh, töö, tal on oma firma ja ratta tagant ma olen kuulnud, et mõni on lausa uhke selle üle, et ah, ei oskagi enam puhata, et need on niisugused ajad ja nii edasi. Aga mõni teine on ikka natuke nagu hädas ka, et kuidas teile see teie vana ülemus siis tundub sellises situatsioonis? Tervisega on mures, et tal hakkab tervis üles ütlema, et asi on selles. Ega muidu tal läheb hästi, ma ei ütle ta midagi, aga tervis, inimene peab puhata, saama tervise pärast. Jala tähtis, no ma kujutan ette, et teeb seda väikest jutuajamist, kuulab täitsa mitu inimest ja küllap on nende seas ka neid, kes erinevalt need teist samuti ei oska puhata, nii nagu te tõite näitama vana ülemuse kohta. On teil mõni nutikas näpunäide öelda neile, kuidas siis ikkagi hakata normaalselt puhkama, nii et tunneksid ka ennast puhanuna, tuleb üritada tööst pütil mõelda ainult endaga tegeleda oma tervise, oma asjadega, siis suudad puhata inimene ja alustame sellest, et võtame oma puhkuse välja rääkima puhkus välja. Selline jutt siis. Mõtlemapanev igal juhul et puhkust välja võtta ja püüda mitte mõelda tööle, seda väga hea öelda, muideks näide on selles, et on väga paljusid erialasid ja tegevusi, kus kus nii ongi, noh näiteks akadeemilises maailmas ongi 24 tundi, ega seal seal kõik see, mis tehakse, muidu on lisandus, millest tahetakse kiiresti lahti saada. Etteheide, ja ilmselt on veel teisigi, kus tuuakse nii-öelda töö kaasa ja, ja põhimõtteliselt, et ei saa nagu väga anda nõu niimoodi, et unusta ära, et see nagu väga ei sobi. Tähendab, miks, miks saab niimoodi öelda ja mis siis asemele pakkuda? Nii ei saa öelda, sellepärast et, et et kui inimesel on mingid lahendamata otsad, probleemid, ükskõik, kas nad nihitlikud, kas need on tööalased paratamatult enne mingit sellist puhkamisperioodi leidma kas või minimaalselgi ehk kõige tagasihoidlikumal tasemel mingi otsuse või lahenduse. Ehk kui jääb midagi lõpetamata, siis see on nagu haige hammas, mis kogu aeg annab ennast tunda siis kui seda kõige vähem ootad. Nüüd see, mis on, mis on võib-olla natukene pealetükkivalt öeldud, aga kui inimesed tahavad puhata siis puhkus tähendab seda, et ma ei tee seda, mis on ebameeldiv ja järelikult võib-olla ka töö, mis on väga meeldiv, kui ma jätkan seda niimoodi, et mulle meeldib seda teha, et siis ongi puhkus. Probleem on siis, kui ei ole mitte see töö, mis mulle meeldib teha, vaid, mis on pealesunnitud ja ei ole nagu justkui minu enda. Et sellisel juhul ei olegi nagu muid versioone variante pakkuda, kui, et mitte ära unustada, vaid püüda mingis mõttes ära lõpetada mingi asi selleks, et siis teha väike auk oma selles tegevuses. Vot see ongi võimalus nii-öelda puhata. Et siit me näemegi, et on võimalused ammendamatud igalühel on oma viis, kuidas ta leiab oma pausi taastuv tingimusel, et see, mis ta niinimetatud puhkuse ajal teeb, on see, mis talle kõige rohkem meeldib. Ma ei tea, kas kõik, kes praegu kuulavad, on selle peale mõelnud, mina näiteks küll ei ole, et tõepoolest üritada puhkusel tegeleda ainult sellega, mis meeldib, kuidas see välja kukub, see on iseasi, aga vähemalt proovida. Jah, põhimõtteliselt ei olegi teist nagu retsepti, et sa saad teada mingist asjast ainult siis, kui sa proovid, mitte aga siis, kui sa mõtled, et hakkaks tegema head puhkust.