Võimalik, et suvi on Aecus unistamisele kaldujad teevad seda tavalisest rohkem. Igal juhul näen ma ringi liikudes küll rohkem selliseid äraseletatud nägudega inimesi kui tavaliselt. Mis on unistajate põhilised karidiad, teisalt, mille poolest on nad paadunud realistidega võrreldes paremas seisus? Psühhoterapeut Endel Talvik, mu kõige suurem kari võib-olla unistamisel ongi see, et me hakkame võtma unistust, tegelikkus on, et me läheme sellesse unenäomaailma elama ja see võib nagu ennast hakata rängalt kätte maksma. Et kui ma kujutan ette, et ma olen väga hea autojuht ja oma mõtetes uljalt rallilt sõidan, siis ma võin hakata seda ka tegelikkuses proovima. Ja see nagu ennast valusalt kätte maksta, ei tohiks unistusi tegelikkusega sassi ajada. Samas on teine pool ka kindlasti see, et et väga sageli me tahame, et unistused täituksid, aga ma arvan seda, et ja on ka see, kui osa unistus jääbki unistuseks. Mõned fantaasiad on parem jätta fantaasiat, eks tihtipeale on niimoodi, et kui me võtame näiteks ette mingi reisiunistuste reisi, mis on tõesti unistuste reis siis võime seda väga hästi nautida, aga sageli on nemad ikka, me oleme need unistused hästi suureks saanud endale siis tegelikkus ei vasta üldse sellele ootusele ja avastame, et parem oleks olnud siiski jätmas unistuseks. Samamoodi on ka mitmete selliste fantaasiatega näiteks seksuaalelus ka tihtipeale parem hätta realiseerimata, et me ei pea sugugi kõike proovima. Siin eelnõus, mida me saame proovida, võin mõelda, mis tunne võiks olla, kasutame heroini. Aga see ei tähenda sugugi seda, et me peaksime seda proovima. Me võiksime suhtuda sellesse rahulikult, kui mõned unistused jäävad nagu realiseerimata. Mulle isiklikult tundub see, et me elame praegu sellises maailmas, kuskohas on väga vajalik sinna saavutamine ja ja milleni jõudmine ja linnukene taha unistus või see on tehtud. Ma olen Jaapanis käinud ennast, ma arvan, et teinekord on väga hea, kui inimene saab endale häälet jälle Jaapanisse minna, teine küsib, et sa oled seal käinud, siis ma ei ole käinud, aga ma olen ennegi tahtnud. Ja no mis seal salata, te tõite praegu unistamise kohta selliseid näiteid, mis ei ole võib-olla päris igapäevased, iga inimese jaoks on täiesti igapäevase tunnistused siuksed no peaaegu et hädavajalikud. Inimene tahab endale suuremat eluaset. Inimene tahab suuremat majanduslikku kindlust. Inimene tahab kas või üks kord korralikult välja puhata, vot sellised igapäevased elulised asjad, mis on mingitel põhjustel muutunud ka nii kättesaamatuks, et neist on saanud unistuseks. See on nüüd eriti korporant, kui me peame unistama sellest, et, et ennast välja puhata, sellisel juhul kindlasti oleks vaja seda unistust nagu hakata realiseerima, mõtlema, mis on sellel teel see takistus, mis takistab mulle hakata välja puhkamas, tuleb meelde kosmobrut, kovi selline mõttetera, et sa tahad õnnelik olla või noh et samamoodi ka selle puhkusega, et me ei saa puhkust lõputult edasi lükata. Kui me tahame, puhatame, peame puhkama, siis meil on vaja see aeg võtta ja leida. No ja puhkamine oli nüüd selles minu äsja pakutud loetelus muidugi selline no ilmselt siiski kõige kergemini saavutatav ja elluviidav unistus, aga kõik, mis puudutab inimeste eluolu, see pole enam teps nii kerge. Jah, tihtipeale on targem leppida, aga teine variant on ka see, et orienteerida ennast ringi orienteerida pikaajalistele unistustele, pikaajalistele realiseerimistele, paljusid unistasime ei saa täita ta väga kiiresti, kui ma tahan saada nagu suuremat majanduslikku sissetulekut siis on näiteks mõistlik hakata mõtlema, et võib-olla ma peaksin vahetama ametit, peaksin minema tööle mingisse sellisesse kohta, mida ma peaksin enne uut ametit hakkama õppima. Ja nii edasi, mis annab mulle selle majandusliku sissetuleku, sest me teame, valin näiteks, ütleme, sotsiaaltöötaja, austust, äratava elukutse. Siis ma olen päris kindel olla, et miljonäriks ei saa. Elu sisuks on kumu, tema unistus on saada hästi jõukaks. Siis ma peaksin liikuma sellistesse sfääridesse, kus rahad liiguvad ehk hakkama tegelema äriga veel parem kui majandus siukese valdkonna mingisuguse nagu rahandusvaldkonda minema, kuskohas on tõesti nagu raha palju suuremad nagu oma sihid ja asjad nagu läbi mõtlema, et nende unistus hakata nagu realiseerima. Jah, ja siis on nii, et vahel võib olla hilja ja pool elu on juba selja taga ja võibki selle peale ju ka nii-öelda, et unistada ju võib ja nagu te enne ütlesite väga nutikalt, et ei tasu kibestuda, kui mõni unistus jääbki unistuseks, vaid hoopis rõõmustada, mõeldes, et äkki oleks võinud nii minna, et kui see unistus oleks täitunud, oleksin ma hoopis pettunud, ta ei oleks osutunud nii suureks värviliseks, nagu ma seda olen aastaid ette kujutanud endale vä. Jah, kindlasti oleks see niimoodi olla, mul tuleb meelde üks selline juhtum, kus kohas eks René, kes tahtis saada balletiartistiks lapsest saadik, aga kuna ema ei pannud teda balletti, tema ema võttis ta balletiringist ära, kus ta käis põhjendas nõrga tervisega, siis sai temast väga hea vorst. Aga ema, see oli väga palju sellist kibestumist, et elu on nagu mööda läinud ja et tegelikult oleks temast saanud tõenäoliselt väga hea balletiartist. Jaa, jaa, tegelikult me ei tea, kas tast oleks tulnud väga hea põletardiskas, tast oleks tulnud nii hea põletterdist kui temast arst. Me võime nagu kibestada mingis unistuses, mis lapsest saadik olnud ja, ja mitte nautida, mitte märgata tänu sellele, seda, mis on meil käepärast, mis on meil olemas. Jah, ma kuulan teid pisukese lohutuse. Ka umbes nii, et ise arst ja õpetatud inimene ja ikka ei saa oma kibestumisest nüüd võitu, et selle asemel, et käia lahtiste silmadega ringi ja, ja tunda rõõmu sellest, mis on ja tunda rõõmu sellest, kes mina olen. Just, ja et see on inimeste unistuste juures tihtipeale nagu selline, et me klammerdume mingis unistuste väga kõvasti kinni ja, ja ei oska õigel ajal minna lasta, et kui ikkagi aeg on läinud ja ma olen üle 20, siis on nagu hilja hakata balletiga tegelema. See ei ole nagu see aeg. Muidugi oleks tore. Nii et veel üks kord unistada natukene tasub, see teeb elu värvilisemaks. Jah, aga jumal hoidku, idas oma unistusi liiga südamesse võtta ja selge on see, et unistajad, elu, kui nad säilitavad niiskuse mõistliku meele ja tasakaal on natukenegi, siis on nende elu võib olla värvikirevam ja põnevam kui tavalistel realistlikel inimestel. Jah, just nimelt öeldakse selline nali, et psüühiliselt haigete inimeste kohta või öeldakse, erootilised inimesed, on need, kes ehitavad õhulasse. Psühhiootilised inimesed on need, kes nendes lossides elavad ja teatreid ja psühhoterapeudid on need, kes võtavad üüri. Ma arvan niimoodi, et kõige parem, mis meiega võib juhtuda, on see, et me võiksime ehitada neid losse ei ole sugugi nendes klassides elada. Ei ole sugugi vaja kellelegi neist sellepärast üüri võtta. Ja ilusat tunnistamist edasi, kui mõnel on just suvi eriti soodne aeg selliseks tegevuseks ja kuulmiseni nädalas. Pärast kuut Aasiad