No sa oled loomult küllalt selline domineeriv seltskonnas, üldiselt jääb pilk sinu peale ka pidama. See ilmselt ei ole mingi nii väga sinust. Kas sa olid lasteaias lapsepõlves õue peal mängides ka samasugune, või olid sa laps, keda kutsuti kaasa? Mitte seegi sisekutsus? Mina isiklikult arvan, et ma ei ole domini, seda arvavad kõik. Ega nüüd siis ammugi mitte, selles mõttes siis kohe ammugi ja siis ma olin ikka kõvasti ikka viimases reas rohkem ja kui ma peale surusin ennast siis väga naljakalt viisidega, näiteks mul meil televiisorit teistel olid. Televiisoris jooksis kapten Tenkeš. Ma läksin välja ja ikka sinna ka. Ülo, mäletad ka siiamaale seda asja, millega kapten Tenkeš algas, meloodiat. Ma ei mäleta, ma ütlesin, mul ei olnud telekat. Ma ei näinud seda sarja, ei näinud seda näha seda sarja, siis ma läksin õue, hõikasin ai, mor tuule õue. Aimar tuli akna peale. Ei saa, et kapten Tenkeš jookseb, tulevik ka. Tulen üles, vaatame koos. Ma nägin, aga see meloodia oli selleks ajaks juba ära kõlanud, lihtsalt viiendale korrusele. Taina meloodia pidama, neid praegugi veel, ma arvan, 25 aastat hiljem, hästi, mäletan. Nii et sina, nagu sa siis ütled, olid rahulik, vaikne, millal tekkis sul selline julgus laval laulda, esineda? Olla päris üksinda, keegi see julgus hakkas, hakkas ja kas mul praegugi nüüd nii väga julge olen, aga, aga ma mäletan küll seda, et see oli umbes teises või kolmandas klassis, ma õppisin Tartu seitsmendas keskkoolis, kui ema kinkis mulle suupilli velt maister, tollel ajal müüdi Ida-Saksa suupill velt maistasemattalid, musikaalne laps sind seitsmendasse, keskkoolibändi seitsmendasse keskkooli pandi isegi nii, et meil olid lausa laulukatsed. Et kõik nagu ei saanud, mu parim sõber jäi välja. Ja, ja sinna sealgi. Muusika muusikakontroll toimus alguses ja siis ema kinkis mulle suupilli ja siis ma vaatasin seda suupillidel ilus pill, vaid oli ilus pill ja ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kuidas, kuidas ma ikka teda õpiks mängima, ma ju ei osanud teda mängida. Ja siis üks ja siis ma hakkaks vaikselt õppima, ise kujutasin ette, kuidas mu klassiõhtul ükskord teda mängin, päriselt, mängid, veerand vaatavad, teised vaatavad ja mul on nii ilus pill, tal oli üks külg olid puust, selline ilus. Ja see oli nii ilus pill, et ma kohe pidin teda õppima mängima ja, ja siis siis ma natuke õppisingi ja siis ükskord siis mängisingi ühel klassiõhtul vist. Kas see situatsioon oli selline nagu saama unistusest? Unistustes olid mõelnud see, mis, kuidas, kui tuli välja, et see oli kohutav, kohutav, mul oli seljas kollane särkide ees kampsun. Kolmes klassis oli klassiõhtu ja tegelikult ma vist suubilisel tol hetkel ei mänginud, vaid laulsin laulu. Millal oli umbes kaheksa salmi, mida laulis omal ajal Vello Orumets, kui ma ei eksilaul, oli see, et poiss unistab valgetest purjede rannikuviirus tahan vormidest ja siis rätseptormidest läks nii kõrgele, et ma olin ju võtnud ilma klaveri ja ilma igasuguse hääletusele. Laulu algus alustasin liiga kõrgelt. Suurtest kurjadest, igast salmist tuli pisar silma tulema. Ma ei võtnud ära selle. Selline oli esimene selline. No esimene esimene esinemine enam vaid vaid juba ei tea mitmes, aga selline niimoodi oma väljamõeldud ja, ja nii edasi, sest tollel ajal laulsin Tartu poistekooris ja eks me esinesime siis ka juba. Põhimõtteliselt sul on väga hea kuulmine, kas seda võib absoluutseks nimetada? Ei, ma arvan, et mul ei ole väga hea kuulmine, absoluutsest on asi väga kaugel. See esimene proovi võtnud päriselt himu ära, millal tekkis teil see vahva ansambel nimega, miks jutite? Tekkis siis, kui me olime kõik kümnendas klassis. Teie kõik, kes meie, kõik, kes me lõime ansambli, miks nutita? Need loojad olid siis nagu Jaan Elgulo VII, viiendast koolist, Lunge oli teisest koolist, Toomas Lunge ja ülejäänud me olime kõik seitsmendast koolist kuste tutvunesiteni, erinevate toonesime poistekooris. Me laulsime poistekooris Tartu poistekooris kõik, ma arvan, et Tartu poistekoor koor. Annab huvitavaid selliseid esinemisi ja tutvumiskogemusi. Lunge ja siis olid seal veel Ivo Peets, hoia Tiit Nikopensius, kes on praeguseni juustamindis basskitarri viiulit mängimas ja Urmas Helin ja mina olime siis need miksid, et nagu algused tegijad. Ja see, et üksi sündis ka see ansambel just mingisugusest vajadusest mujal sisemisest vajadusest või seda ei komsomoli, käskinud neil seda teha veel, kui minu arust te muutsite väga populaarseks üsna kiiresti. Kuidas see sinule endale mõjus? Mäletate midagi? Mäletan küll seda esinemist esinemist esineb esimest esinemist, esin esiesinemist, kuni põlved ikkagi värisesid ja polnud midagi teha, Nad värisesid värisema kõik see 20 minutit noortemaja Sõprus laval. See oli vahva kogemus, oli tõesti vahva. Ja nüüd kui erinevate esinemisliikide vahel niimoodi vaadata, siis iga liigi puhul tuleb seesama asi tagasi jälle. Kas, kui sa oled ansambliga valveriselt, põlv tuleb teatriga esimest korda midagi samamoodi ja noh, raadios võib-olla siis ka ja ja teles või kinos või see esimene hetk ei loe midagi, et sa oled juba kuskil midagi teinud, et ometi mitte praegu ei. No ja millal sõimiks Jetitest justament? Päevatelgi ja siis ta oli nagu salong, aga see oli kuidagi selline. Sellele ei läinud nagu hästi ja siis tuli Toomas tagasi vist Tallinnast ja. Ja siis võetigi ansambli nimeks juustament, nimede nime, nime tekkimisest räägitud. Sellest on tõesti palju räägitud. Vestlusprogramm teeb meie tänane külaline on näitleja Andres Dvinjaninov. Me rääkisime siin natukene juba sinu lapsepõlvest ja nooruki east, aga ülikoolis valisid endale küll väga kummalisi eriala näitleja Dvinjaninov, vastus nimelt ülikooli rahandusse. Miks, miks sa sellise otsuse tegid? Astunud tollel ajal oli lihtsalt nii ilus. Ja noh, mis seal kummalist ikka eriala nagu eriala ikka ja peab ütlema, et tänapäeval isegi väga väärtustatud. No ma arvan, et vahel sa kahetsed seda, selle pooleli jätsid? Ei, ma ei või ka tegelikult noh, pooleli jätmist ikka tavaliselt kahetsetakse, aga, aga noh, ma arvan, et tegin õieti omal ajal, aga miks ma valisin siis sa mulle tundub, et tartlasele ülikool siiski üks selliseid, selliseid kohti, kuhu tavaliselt ikka peale keskkooli peaks üritama vist nii teha tehakse ja kuna siis psühholoogia, kuhu ma tegelikult tahtsin minna. Vastuvõtt nii tohutult rahung selles mõttes, et konkurss oli väga suur. Ma lõin põnnama ja kuna ma keskkooli lõpp ei olnud just kõige hiilgavam, siis ma arvasin, et ma sinna sisse ei saa ja siis ma mõtlesin, et ma Vastan mõnele teisele erialale, hetkel ma jõuan seal sees olles siis eriala vahetada. Aga sa ikkagi arvasid, et sa vahetad seda eriala siis ülikooli sees vä? Jah, ma arvasin jah, et ma vahetan eriala ülikooli sees, et kuidagimoodi on see siis võimalik. Millega sul see rahulolematus tekkis? Mis oli see põhjus, miks sa siiski otsustasid ära tulla? Rahulolematus, võib-olla oli see täiesti rahulolematus, aga samas ma teadsin kogu aeg, et ma lähen ju õppima minna õppima, tahan üritada lavakunstikateedrisse ja tegin omas oma oma arvates siis kõik selles suunas. Teisisõnu Hermaküla stuudios olin ma siis siis ma tegin Jon Kolbergiga ülikooli klubis etenduse vist, kus ma mängisin muide oma elu esimese rolli siis teatrilaval ja rolli, see oli päris huvitav jeesus, kristus. Juuda Siskaariot Treieri jutu järele ja siis ma samal ajal loomulikult olin jõustamendis veel ülikooli ajal ja ehe talve isegi laulsin varietees, nii et selles mõttes sellist ülikoolivälist tegevust mul oli üpris palju, nii et ülikool kahjuks jäi minust üpris. No need tegevused, mida sa siin praegu kirjeldasin, need on kaunikesti erinevad. Kas sul ei tekkinud tunnet, et üks võib teist segada selles mõttes, et ta segab ära sinu imidži? See küsimus on mul ka sageli. Nüüd viimastel aastatel, kui ma kuulen ja näen suurepäraseid draamanäitlejaid lugemas sisse reklaame, seda oled ka sina teinud, kas sa ei ole mõelnud sellele oma draamanäitleja Inixile selle puhta puhtana hoidmisele? Kui nüüd, mis ülikooliõega puutub, siis teadsin ma täpselt, et loomulikult see segab õpinguid, seda tegi. Ma mõtlesin, tollel ajal tõepoolest ei mõelnud või kui, siis olen selline, nagu ma olin, mul olid tõesti väga katkised püksid jalas ja nii edasi. Sobilik imidž seda parandada või muuta oli päris raske, aga nüüd, mis puudutab seda reklaami lugemist siis ma pean ütlema, et ma ei karda mikspärast. Ma ei teadnud, mida ma ei oska kart. Kas üldse sa mõtled oma imidži tööle? Ena kõlab küll kuidagi väga imelikult, aga ega ausalt öeldes, ega vist siis nii väga väga see asi mind ei piina, ega paina oma inits. Selles mõttes olen, tahan olla nagu ma olen ja ja ei noh öelda kindlasti midagi muutub ajada vananedes natuke midagi muutub võib-olla. Aga, aga midagi päris sellist. Oma stiili või? Ma tean, mis see on, aga ma ei, ei rõhuta seda. Kas sa suudad hinnata populaarsuse astet Eestis ja sealhulgas Tartus? Kas sa saad aru, et sinu nägu tuntakse ära, kui sa kõnnid näiteks Tartus tänaval? Eks sa saad aru, et seesama kordub ka Tallinnas. No tartus küll tähendab eriti kui olla mingit aega kusagil välismaal ära kolm kuud täiteks gaasi, siis see vahe tänaval kõndimisest, mis seal seal kuskil Turu linnas või Tamperes. Ja, ja see kui ka seal ma olen laval iga päev. Ja see, mis on siin, sealt tekib see vahe, et midagi on muutunud, vaadatakse sulle järgi, vaadatakse sulle pikemalt otsa, milles, milles väljendub? No nad jäävad ikka vakka, tavaliselt need, kes räägivad, need jäävad vakka. Kuskilt bussipeatust läbi milline on sinu emotsioon, meeldib see sulle? Et ta teeb nalja vist kõige rohkem tallu imeline nagu ikka selline noh, ma ei võta seda nii väga tõsiselt või ma ei pea seda mingisuguseks eriliseks. Kuidas populaarse näitajaks mind väga ei puuduta, see aga tartus kindlasti Tallinnas küll mitte, nii palju, rääkimata siis juba muudest linnadest. Mulle tundub, et et ikkagi Tallinna inimesed ei tea ikkagi muid kui Tallinna näitlejaid. Ja sinu kolleegid on teinud filmis peadpööritava karjääri, ma pean silmas Rain Simmul itama valge osaga. Kas sinule on film päris võõras nähtus? Ei ole teinud peadpööritava karjääri silmis. Kahjuks Lätis Riia filmistuudios tegin ma ühe-kaheosalise mängufilmi moslemi tellimusel, seal ma tegin peaosa nende väidete üle Venemaa. Kas ka Eestis? Loomulikult juhatas talk ja, või ostan kilukanalil vist Eesti Televisioon ei ole seda file ühedamise 10 esimese aasta kevadel näidata just seda filmi, kui ma ei eksi ja lisaks ma olen teinud väikesi väikesi osi nii siin kui seal Eestis ka telefilmides ja noh, selles mõttes ta ei ole mulle üldsegi Kraasiate pakub mulle väga suurt huvi. Kuidagi on läinud nüüd seoses minu pidevate suvist ära olekute ja ja tiheda töö töökoormusega talviti siin Vanemuise teatris, ma olen pidanud ära ütlema õige mitmed osad, kahjuks ka peaosad. Kas sind tõmbab üldse see maailm, noh, seesama populaarsus on ju tule küsimusega päris tihedalt seotud. See on võimalus jõuda väga paljude inimeste teadvusse mingi inimtüübikandjana. Ei, ma ei, ma ei mõtle filmi tehes selle peale, kui mitmemiljonilise jõuab. Mulle meeldib, mulle meeldib see protsess, mulle meeldib see, ta erineb teatritegemisest minu arust väga kardinaalselt. Ja mulle pakub huvi sellepärast et ma tahaksin teda teha, tähendab töö, kui selline tööprotsess pakub huvi. Aga aga? No selle pärast nüüd küll ei julge väita, et peaks tegema silmi. No sul on äärmiselt omapärane ja huvitav hääl. Kas see on olnud välistatud sinu karjääri algaegadel, et sa võiksid jõuda muusikateatrisse? Karjääri, algaja tulid, kuna need olid võib-olla kuskil aastat, ütleme siis tagasi Vanemuise teatrituleku ajal. Vanemuise teatri tule kul oli võib-olla üks osa selles, et siin nimetatud muusikateater olemas ja kui me lõpetasime konservatooriumi, siis meie õppejõude Neymar ütles, et et ka igaühe kohta ütles midagi minule ütles kaasa nii-öelda teele, et minul läheb Vanemuises kindlasti. Hästi tänu sellele, et ma oskan pilli mängida, laulda, sest vanemad on nii muusikateater. Aga läks mööda kuus hooaega ja mul ei olnud ühtegi osa muusikateatris. See oli päris päris vahva. Ma olin igatsenud teravasti palju tööd, aga, aga see pole üldse välistatud. Miks mitte? Kas sina oled muidugi eetika suhtes ülitundlik inimene? Ülitundlik ei ole aga väga tundlik. Mis läheb sulle korda? Kriitiku ütlustest? Mu suur lollus läheb kindlasti korda ja kindlasti läheb korda see, kui öeldakse väga õieti või selles mõttes, et väga targas sa ise saad aru saama. Aru, ma saan aru, et ma, ma, ma olen, ma olen sellega nõus ja kui ma ka kardinaalset nõus ei ole, siis ajab mind see jultumus natuke võtjonärvi, kuigi igalühel on õigus loomulikult ütelda, mida, mida tahes. Kas keegi on olnud sinu suhtes väga pahatahtlik? Ei, ma ei, ma ei ütleks. Ma ei, ma ei suuda öelda kedagi, kes oleks väga pahatahtlikult selge, on aeg kuulata veidi muusikat. Nonii, see on selline muusika, mida ma valisin mõelda, sest sinu töökohale, sest et midagi Diatraalsemalt tuli otse raske leida kõigist, kui, kui see kogum nendest töötlustest, kuidas sa suhtud sedasorti muusikat? Ei suhtu hästi? Kahjuks ei suhtu hästi, oleksid võinud enne öelda. Jaa. Vahepeal päris kohutav see klassika lörtsemine, aga mis puudutab muusikat, siis kõlas natuke gaasiboileri lugu. Kuidas selle pealkiri oli, patune mõte, pole mõtte jäävad, kes seda kuulsid siis nii-öelda küll, et see on minu lemmiklaul läbi ja lõhki ja tundub, et kui sellist muusikat Eestimaal veel tehakse, siis, siis me oleme ikkagi väga hästi jõudmas 20 esimesse sajandisse. Laul näitab sedasorti muusikat, sina üldse armastate ja praegu on siis edetabeli tippu, siin boiler seal enne. Mul puudub edetabel, aga mul on mingi noh, niimoodi üks 10 sellist lemmikut või vähemalt noh, neid on palju kindlasti nagu kõigil kes sinna kuuluvad. Siis lauljatest ja ansamblites ja noh, ma olen kahjuks selles osas üpris tavaline, et, et noh näiteks mul seda oluliselt lähemale, mis sind enam ei tuleks, siis siis Elton John Meie eelnenud jutuajamisest vilksas läbi üks sõna, mis mind isiklikult üllatas, ütlesite vananedes enda kohta. Sa oled 30 aastat vana. Kas see vanus tekitas, kui ta saabus sinus, missuguseid aru saama sellest, mis on veel võimalik ja mis enamik? Küsimusele, kas kas ta tekitas, mis on võimalik ja mis mitte, siis seda küll mitte. Aga see oli kohutav, see kolm 10 numbri saabumine sinna esimeseks. See oli kohutav päev minule, kas sa elasid seda rasket jale? Ma elasin seda põdesin tõesti väga raskelt ja ma olin jubeda õnnetu pärast seda mulle põhjendade, ma arvan, sellepärast et ma olin elanud kahekümnendates juba tükk ega 20.-te lõpus ele teades ise väga täpselt, et ma olen üle 30. Mis see tähendab, et noh, ma mõtlen nagu vanemalt ja tunnen võibolla ja selles mõttes mitte tunnel, aga kuidagi ma tundsin, et see 30 on mul ammu käes. Aga vaat siis tuli siis ta mulle ei meeldinud. Siis ma tundsin tõesti, et, et vaat see, vaat seda numbrit ei tule iial enam kaks sinna ette. Oli nii tähtis, et kaks on läinud. Äkki oli selline tunne, et, et rong hakkab nagu ära minema, jah, selline väike siukene. Tsuh-tsuh-tsuh jah, kostab sealt eestpoolt kogu aeg praegugi juba, kui vaadata väga põgusalt ajalehekuulutusi, siis ikkagi meil on vaid mõned aastad sinuga jäänud selle tagumise piirini. Kui meid enam pole palavikuliselt lehe kaudu taga ei otsita. Kas see on sulle silma jäänud ja olen söönud silmaga selle läbi, et et enam ei peeta tarvilikuks õpetada? On ju need kõik need kursused ja sopid ja õppelaagrid ja kõikvõimalikud nii kodu- kui välismaal ikka mõeldud? 20 kuni 30. Selles selles vahemikus, no võib-olla natuke üle 30 35-ni kuskil, aga et sealtmaalt sa pead olema juba küps. Aitab õppimisest, justkui oleksid sa tahtnud venitada veel seda õppimise aega. Õppimise läbi ei ole. Õpime ikka edasi, kogu aeg aga, aga. Midagi on küll mingi mingi mingi rong, igatahes jahitega kõvasti ees juba selle number kolmega. Teatris ma isegi ei tea, milline võiks olla näitleja selline kõige kuldseniga. Kuldsem siis resultatiivseim või produktiivsem või parim või parim. Kui väga umbmääraselt väljendada. Parimad aastad. Praegu ma arvan, ei ole mõtet ette ja taha niimoodi loota ja mõtelda, valmis, et seal tulevad parimad ja seal olid parimad siis, kui elu läbi on, eks siis võib seda mõtelda, kuna need olid aga, aga muidu tuleks küll toda tõepoolest, Kulno Süvalepa mõttest, et kaunimad aastad parimad aastad on just praegu ehk teisisõnu terve elu ongi kroomitud sellest laulu etendusest, millele sa praegu vihjasid, Kulno Süvalepalaulude õhtust, mida te mängite ovaalsaalis Vanemuise teatri väikeses majas, teeme me oma saate teises tunnis meil kindlasti juttu, sest et kohe teised tunni alguses oleme otsinud sealt ka laulu, mida te viiekesi laulate. Aga veel praegu natukene sellest samast ja küsimusest. Mis sa arvad? Sa oled teinud väga palju suuri rolle siin Vanemuise teatris mõne aastaga. Ja oled töötanud erinevate lavastajatega. Mis sa arvad? Äkki Vanemuise teater laiendab ennast sinu jaoks ühel hetkel? Sa oled siin peaaegu et kõik kätte saanud, mida saab? No ei usu, ei usu. Vanemuise teater praegusel hetkel küll ei ammendaminud, selles mõttes ei suuda mudelit niimoodi lõplikult niimoodi öelda, et moosisin teatris, midagi enam teha ei ole või selles mõttes, et et see töö, mis me praegu teeme ja mis ees ootab, see tõotab tulla väga huvitav ja on väga huvitav. Andres Lepiku projekt, teater, gloobus ja. Burgundia printsess siis neid töid teen ja loodetavasti hakkan tegema seda teist tööd. Ma arvan, et see, võib-olla ongi see see võti praegusel hetkel vanemise jaoks parim, et, et, et siia kutsuda külalisi, kes, kes rikastavad praegu silmnähtavalt õhkkonda ja atmosfääri ja ja noh, loodetavasti resultaat olemas siis kui sa mõtled oma rollidele nii väiksematele kui soostlane, kas on midagi, mis sinu meelest ületas teised oma tasemelt. Väga raske on vastata, iseenesetaseme kohta midagi öelda. Aga jätame selle mõtte kõrvale, et mis on parem, kui teine. Laseme end siis siis mulle meeldib küll praegu teha. Õigemini osa oli päris, mis on esimene muusikali osa mul ja meeldib ka. Kummalisel kombel Eino Leino jõulud, Jaan Toominga lauas. Need rollid mulle meeldivad. Mis tase sealt tuleb? Anna andeks, ma ei tea. Selge selle enesekriitilisem avaldusega me selle esimese tänase tüübis saatetunni lõpetame, Me jätkame peana uudiseid. Töö algab tänase saate tüük, teine saatetund, minu nimi on Tiina Kaalep. Minu külalise nimi on Andres Dvinjaninov ja me alustame. Seda saated ongi lauluga. No selle laulu peale, mida sa muide ise laulsid, praegu ei saagi midagi muud küsida, kui et milline on siis nagu sinu naise ideaal? Ei ole minu, laulsid seda laulu veel veel neli meest ja Hannes Kaljujärv, Rain Simmul, Toomas Lunge ja Jüri Lumiste etendusest kaunimad aastad su elus, Vanemuise väikese maja ovaalsaalis. Naise ideaal, noh, küsimus raskete killast, eks ole. Ja vastata sellele on seetõttu väga lihtne. See naine peab olema ilus. Ilus tähendab seda, et ta peab mulle meeldima ja tark. Et mitte asjatult temaga vaielda. Ta peab olema parajalt pikk ja Salee. Ta peab olema kindlasti romantiline. No ühesõnaga selline naine nagu loonud. Ma tahtsin just öelda, et sama nad väga täpselt silma ette oma abikaasa Kas on sellises Tartu-suguses väikeses linnas olnud ka selliseid teatrikülastajaid sinu austajaid, kes on sind painanud painanud heas või halvas mõttes, selles mõttes, et et sul on saadetud kirju, lilli ei kutsuta kohtama? Seda ma ei ole vist kutsutud küll minu mäletamist mööda, aga muidu küll jah, kirjutatud on päris palju ja päris salapäraselt salapäratsetud ja ja, ja noh nii ta on, keegi on sul mõni selline austa, ei anna siin linnas, kes kes järjest käib vaatamas kõiki sinu etendusi, keda sa tunned, võib-olla käekirja pidi lillekimbu kaardikeselt ja on ikka milliseid tundeid see sinus tekitab. No kui ma seda inimest leiti ja siis siis meeldivad, siis, siis ma ei oska ta vahva iseenesest võtta ja saadetakse lilli, kirjutatakse luuletusi või? Või, või räägitakse niisama juttu kirjades ja, ja noh, kui ma teda tean, siis on noh, teine juba, ma tean. No aga kui sa ei tea, kujutad sa endale midagi ette, ei pea sa seda selle vääriliseks? Ei, ma. Ei saa öelda, et ma nüüd ei pea vääriliseks, aga ma ette kujutama küll ei hakka midagi. Mitte et ma ei peaks seda nüüd millegi vääriliseks, aga aga noh. Ma ei, võib-olla süveneni põhjalikult, kas keegi on põhjalikult sulle kirjutanud mõne isikliku kirja teemadel, kuidas sa laval oled? Võõras inimene. Tähendab. Midagi halba ei ole kirjutatud. Midagi väga hulluvaheliselt kirjutatakse ikka tore, tubli, jätka samas vaimus. Selles saatesarjas, kus on sina, kui ma ei eksi, oled vist 71. või 72. inimene, kes istuksin mikrofoni taga ja räägib iseendast olema ikka rääkinud varem ka Vanemuise inimestega ja ja rohkem küll suve poole jäävad kõik need intervjuud ja olen ka küsinud selle kohta, mida ta on ka sinu käest praegu küsida. Et millised on suhted teatrilaval. Kui te mängite, kas sina suudad ennast mõelda nendesse rollidesse nii jäägitult sisse, et et partnerid ka tekib sul täiesti uus suhe? Mis on võetud teksti raamatust? Ma arvan, suusad mõnedes rollides on see huvitav elamus? Jah, loomulikult loomulikult teater on ikka olnud. Ja seal huvitav, jajah. Kas etenduse lõppemine on nagu ärkamine? Ma küsin nüüd täiesti nagu inimene, kes iialgi laval olnud ja ma arvan, et enamik kuulajatest on sellised. Jah, aga see selline ärkamine või see puudutab ikkagi suur roosi või või noh, selliseid nagu Faust või Stoffelise, selliseid suuri rolle ma saan sellest nii aru ja, ja seal loomulikult on noh, väljatulekul jätkamine või pisikeste keskmise selliste rollide juures, seal on natuke teistmoodi, võib olla. Kas on võimalik laval varjata näiteks vaenu inimese vastu kui see tegelikult argielus temaga just kuigi hästi läbi ei saa, kui ta on lavastajavaliku tõttu sattunud sinu partneriks? Näidendis? Ma ei tea, pole olnud sellist asja, ei ole seda mõelnud, et ma peaksin varjama Global kellelegi vastu mingit erilist vaenu või viha, tule või midagi, midagi sellist, ma ei ole selle probleemiga tegelenud. Ansorilt Ma arvan, et on võimalik, ma arvan isiklikult, et hea näitleja suudab muidugi varjata kõiki kõiki oma eraellu puutuvaid aspekte, välja arvatud seda, et kas ta on. Tark, või loll. Kes on Eesti parim näitleja? Parim näitleja sinu jaoks muidugi. Mul puudub see mõiste nüüd parim, parim näitleja, aga häid näitlejaid on minu arvates päris palju. Nagu Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp näiteks näiteks nemad sina ja lavastaja on, kas on mõni inimtüüp, keda sa üldse lavastajana ei kannata, on sul olnud mõni terav suhe kui näitleja ja lavastaja vahel? Seda üldse, NATO ei ole sellist, keda ma üldse ei kannata. Mõni rohkem, mõni vähem meeldib omad suhtlemisel või, või tööprotsessist, aga aga päris niimoodi. Noh, on loomulikult lavastajaid, kellega ma ei taha töötada. Jah. Veberid. Kas lavastaja suhtumine näitlasse on veidi kavandamise moodi? Kuidas kellelgil? Sõltuvalt lavastajast on seda sulle ette tulnud ja kuidas sa talud, seda ma. Kahjuks või õnneks olen seda talud. Mujale palju ma karjuma hakanud, ma ei tea, millest see tuleb, kas minu mingisugusest erilisest sallivusest või, või millest, aga ma olen püüdnud, ma olen seda meelt olnud, et oi, ma juba selle lavastajaga olen otsustanud tööd teha või. Siis ma siis ma üritan teda usaldada ja mõista võimalikult kaugel. Sa ise ei ole lavastajana käituda proovinud? Ei ole jah, päris niimoodi afišil ei ole ma lavastajana jõudnud. Tahaksid sa seda teha? Ja kindlasti kindlasti, millest see tingitud on, et nii paljud näitlejad seda soovivad, kas see tähendab lihtsalt seda, et see on, see on teine võimalus samas majas või, või on see seotud kuidagi sellesamaga, millest me siin ennist rääkisime, et et kolest, lavastaja ja näitlejavaheline suhe on väga sageli ebavõrdne selles mõttes, et olenevalt isiksust lavastada siiski vahel väga domineerib, selles protsessis? Ma päris täpselt ei teagi, kui paljud näitlejad nüüd väga tahavad lavastada, ma ei ole selles nii väga kindel, et just kib, näitlejad kohtuvad, lavastada tahavad olla, et, et need päris head ja päris need õiged näitlejad nii väga ei tahagi. Võib-olla nii, nii läbi ja lõhki näitlejad, akti õhta Diorovitsid heas mõttes. Aga aga mis puutub nüüd siis minusse, siis ma arvan, et ma olen tegelikult üpris kärsitu inimene selles mõttes, et et mulle meeldib tegelikult tegeleda paljude asjadega mängida paljusid pille ja tantsida ja laulda ja üritada proovida eri žanre teatris või või see lavastamine kuulub just sinna nii-öelda järgmisesse järgmisele astmele nüüd, mis võiks olla segafilmi mängimine, eks ole midagi erilist või raadiot mida ma ka siin natuke isegi tegin. Eelmisel aastal elu kõik minu arust selles mõttes nagu need avastamata valged lehed ja ettevaatlikult tahaks natukene sinna midagi joonistada, et võib-olla igal pool sobida midagi kuunurka. Minu puhul on see nii. Ma ei mõtle selle peale, et nüüd ma saan kamandama hakata kedagi või see kohtub. No sa oled jõudnud päris kaugele omal alal. Aga nagu me siin eelmises tunnis rääkisime, see tööst rikkaks ei tee, kui seda tartus seda tööd teha. Mitte nii nagu sina, kes sa oled leidnud oma nišiga Soomes erialast tööd tehes. Ja. Mida teevad sinu klassikaaslased, mis on nendest saanud? Vahva küsimus? Meil oli väga tore klass. Ja klassikaaslased on aga üllatavalt paljud hakanud tegelema selliste minu lähedaste aladega. Näiteks juba oli enne pool enne juttu Tiit Nikopensius, justamendis mängib viiulit ja siis Ivo Peets on mul pinginaaber, mängib basskitarri tänapäevalgi veel siis Anne Türnpu, mu klassiõde lõpetas ka konservatooriumi lavakunstikateedri omal ajal ja on praegusel hetkel Tartu lasteteatris. Lavastajana näitlejale ja noh, kellelegi nagu ilma päris täpselt ei teagi, tema funktsioone sealt praegusel hetkel ei too, oli mu klassiõde, kes oli Vanemuises näitleja päris pikka Mängib tuubat. Või mängis, ilmselt mängib praegugi Modern Foxis ja on üpris edukalt. Mulle tundub, loonud või, või venedžeerinud Airi Alveri orkestri ja midagi oli tal veel. Nii et üpris tuntud tuntud nimi Margus palmipuu peaks olema Estonia ooperikooris. Et ma ei ole veel kõik ühte suunda jälgede ammu näinud, võib-olla ta on kuskil Stockholmi ooperikooris vahepeal või, või, või, või, või ma ei tea, mis, ma vabandan siin praegu kõik temale, kus palmipuud tuttavat ees, kes teavad, et ta pole enam seal. Aga omal ajal ta igatahes oli seal kogu aeg, ootan selles nimekirjas inimesi, kes võib-olla oleksid panganduses eriti kõvad käed või kellel oleksid oma suured hulgimüügi laod. Kas ärimehi ei ole lassi klassikaaslaste hulgas? Klassikaaslaste hulgas on üks hambaarst, meil psühholoogia hambaarstidele. Lepe tänapäeval tundub hästi. Ja psühholoogia. Aga ärimehi ma tõesti ei tea, see rida nüüd, keda ma lugesin, need läksid küll kõik sinna muusikateatri teatri niši, aga, aga, aga võib leebel, mõni nimetamata, aga päris palju nimesid oli selliseid vahvaid. Nonii, sa oled ise juba laulnud meie tänases saates ja laulad ka nüüd. See on selle jalga. Ma. Ei tea mida, aga ei pea ta aimata. Lihtsalt mäng kliima lihtsalt venelasega. Ai all no selle laulu leidsime me autorite kataloogist Eesti Raadio fonoteegist ja selle ansambli on selle laulan esitanud ansambel raba. Ja pean tunnistama, et mina kuulsin seda laulu nüüd praegu eetris esimest Rottena natukene saadet kuulasin ka läbilindiga on kõik korras. Selle laulu juures on ka sinu käsi sees, sa oled selle laulu sõnade autor, nagu sa mulle praegu ütlesid, lõikeks esitajateks? No milline kommentaar sinu poolt sellele laulule tuleb? Mis lausa laulu ma ei oska kommenteerida, aga sambel oli jah tõesti selline nagu ta oli nüüd rokkansambel ja rabarock oli see stiil, mida ta viljelesime siis, ansambel ise pärines suurest osast ansamblist vahel omaaegsest Tartu üpris klaarsest ansamblist ja kus ma siis olin, laule lauljana ja sõnadekirjutajana? Neli aastat või viis aastat vana vana projekt, üks sellistest projektidest paljude jõudsite salvestada? Jah, meil ongi stuudios salvestatud ainult neli laulu. Ja see jõudsite, oli just õige õige sõna selles mõttes, et ega me nüüd enam ei jõuagi Rapaga rohkem salvestada, sest üks liige on surnud muusika autor ja kitarrist. Et et sinna see projekt ka siis pooleli pooleli jäi. No sa oled siin laulude ajal öelnud mulle kinnise mikrofoni ees päris palju sante sõnu eesti muusika aadressil, see ei meeldi sulle eriti kui sa nüüd hindad tagantjärele seda äsja kuuldud laulu, kas see jääb sinna aktivad poolele? Ei, väga raske ütelda, puhu poolele ta jääb ja mina ei ole selle laulu kohta kohe kindlasti mitte ütleja. Aga. Aga ma ei oska sellele küsimusele vastata, kuhu poolele see, see, see asi nüüd jääb, aga mis puudutas seda projekti siis siis võib-olla selle projekti eripäraks oli see, et et me üritasime teha sellist atraktiivset muusikat teatraalselt levimuusika. Üpris palju show'le. Nii et, et muusika selle koha pealt väga raske ütelda. Mis sa arvad, kas sa osaled veel mõnes sedasorti projektis? Rokkmuusika võib olla selline rokkmuusika ammendas mind ilmselt selle paari aastaga, mis sellist muusikat tegime, tegime üpris aktiivselt seda muidugi. Aga, ja tundub, et selline muusika võib olla ammendas. Aga muusik, kas ei ole ma loomulikult mitte välja astunud? Mis sind veel huvitab, sind huvitab näiteks seesama reklaami tegemine, kui, kui nähtus me siin eelmises tunnis põgusalt kõnelesime sellest, et sa oled lugenud reklaami sisse ja sa oled teinud seda ka meie raadiole mõned korrad. Ja seda teevad ju päris paljud näitlejad, õigupoolest päris delikaatne teema, aga on huvitav kuulda nagu sinu vaadet sellele. Reklaami tegemisele. Toomas Lunge, minu hea sõber on Q-raadios tõepoolest reklaami teostaja ja ta on mind päris mitu korda appi palunud. Ja võib-olla sellepärast on mul nagu teine seisund. Et. Tuleb appi minna. Nii et see käis nagu abis alasinud ennast ei huvita. Viimane kord, kui ma siin tegime mingit väga veidrat asja, Toomasega mingit dialoogi avastasime, siis siis ta muutus juba päris huvitavaks. Minu jaoks sky. Aga noh, eks ta gene kala oletegi loomulikult. Ma arvan, et lihtsalt Eestis ei tee seda veel keegi piisavalt hästi ja professionaalselt, et see asi tõsiselt prohve huvitama hakkaks. See on minu seisukoht, ma lihtsalt arvan, et reklaam on, on esialgu ikkagi veel väga-väga lapsekingades neil. Ma olen nõus, ma olen nõus, nõus täiesti sellega lapsekingades ja kingad igalt poolt kuidagi kombel katki ka püüdis sovhoosi kontor ja et kuidagi kas on mõni selline reklaam kas raadiost või telekast või kust iganes, mis tõepoolest sulle väga meeldib. Mulle meeldib, milline reklaam. On küll selliseid reklaame ja mitu tükki, isegi Eesti Eestis on tehtud midagi, mul ei tule ta näiteks etendus. Mis on see armastus kolme apelsini vastu, selle reklaam on tõesti nüüd lapsekingadest väljas või? Vahva vahva reklaam. Mida nüüd praegusel ajal ka peaks tulema seoses nende viimase etendusega, vahva reklaam, aga, aga siis on hea reklaam, on näiteks Bacardi rummi reklaam, see, kus need on seal palmide all kuskil Kariibi saarel. Kas vihma sadama? Tean, läks Eestis näitab seda satelliit näiteks seda palju seal niisugune vahva, et noh, see ei, see ei aja nagu närvi ei tungi modi su korterisse ja vaata mina, ma küsisin seda väikese tagamõttega. Ma mäletan, et Vanemuise teater on olnud kaunis laisk oma etendusi reklaamima. Ma isegi ei tea, kas tuleneb teatri laiskusest või mingisuguse muu asutuse laiskusest. Aga etendusel Göring oli suurepärane reklaam. Ja ma pean tunnistama, et sellesse lühikesse reklaami olid leitud üles kõik selle etenduse erksamad hetked. Et ma läksin väga-väga suurte ootustega, tulin, kõnnin teatrisse telereklaami põhjal ja ja ma igatsusega ootasin iga kord seda järgmist hetke pidava reklaamist, mäletan, sinul oli selles etenduses peaosa ja noh, ma ei tea, mida sina sellest reklaamist aru, et kui sa seda mäletad. Väga uhke reklaam. Mäletan küll seda reklaami ja mina ise suurt ei uskudest midagi arvata, nii palju, kui kuulnud olen, ma võin seda edastada, et, et see oli vahva ja hea reklaam olnud. Räägitakse, et selline hea reklaam, mis, mis kutsub teatrisse, milline üks reklaam õigupoolest siis olema peab? No ta tõepoolest kutsus konkreetselt sinu kõrval istuva inimese teatrisse, siis oli ju hea reklaam. Miks teatrid seda nii vähe teevad, sina oled küll näitleja, ei, ilmselt ei tea selliseid administratiivseid asju, aga mida sa arvad? On see kallis? Jah, see on kindlasti kallis ja. Ma arvan, et on halvasti organiseeritud, see ilmselt see reklaamimajandus, no meie teatris on kindlasti praegu täiesti savijalgadel kogu see asi, sest et meil üks üks reklaamiboss, eks ole, läheb ära või vallandatakse, võetakse uus, kes ei sobi, võetakse jälle uus. Et noh, meie teatris on seal osakonnas palju segadust, ilmselt, mis siis takistab seda normaalselt tööd. Aga. Ma ei tea kas midagi ja sa oled siia toonud siia stuudiosse veel ühe kasseti, millel sa väga tungivalt soovisid kuulda. Velliste laulu ja kommentaari kuuleme pärast. Ma usun, et see oli vist esimene kord, kui selles minu vestlusprogrammis kõlas üks soomekeelne laul, vähemalt ei mäleta siin praegu, et oleks olnud. Mis põhjusel sa selle kaasa tõi? Eks ikka sellepärast, et seal mulle meeldib. Ja, ja võib-olla sellepärast ta mulle meeldib, et meeldib üldse Soome ja olen kohanud seal väga palju huvitavaid ja häid ja tarku inimesi, et et, et see laul mõneldke äkki ütled esitaja ka karjalainel. Karjalainel on see ja tema CD Parhaadis hitid lindistada endale nüüd üsna hiljuti ja selgub, et, et tal ei olegi sugugi mitte halbu lugusid. Et kõik on hea. Kui veel kord kruttime aeg-ajalt ühe ja sama teema ümber nimelt see, et kas sina, näitleja Andres Dvinjaninov tunned ennast ikkagi Vanemuise teatris üldse teatris sellel kõige paremal ja õigemal kohal, kus sa võiksid olla oli juttu siin sellest, et saaled natukene rahandust õppinud. Kui palju sulle sellest ülikooliajast on, on mällu jäänud, kas sa tuleksid näiteks praeguses kaasaegses pangas toime mingi kohaga? Valuutavahetaja võib selle mõnenädalast õppimist, aga kindlasti mitte kindlasti mitte ei tuleks. Ma arvan, et jah, et see teater on kindlasti kõige õigem koht. Mulle tundub küll nii või vähemalt hetkel ma ei oska leida ühtegi paremat tugipunkti siis ennast, kus, kus olla niimoodi jalad maas. Kas sina oled ka selline inimene, kes on osa oma suvedest veetnud malevas ja ikka olen jah, korra tõmmise kaks hõbe. Ma olen õues isegi ühe suve juhtinud. Rühma milliste tunnetega sa mäletad neid aastaid? Neid suvesid? Õmmi ummi kogemus 80.-st aastast oli erakordne. See oli selline esimene samm. Kuidas öelda seltskonda laiemalt maailma ja kõik võimalik, et mille pahede juurde ja ja selles mõttes ta oli niukene. Tantsul pahesid minul või sinul ja. Vaike suitsetan küll. Mis on sinu kui näitleja kõige nõrgem külg? Laiskus, võib-olla nonii, mõned katkestama saaksid oma õue emm õmmi suvedest rääkima. Seal saab nüüd edasi minna. Need läksid pahede juurde, ütlesid jah, vot nad olid Hummuli küll vähem, vähemalt siis selline. Aga jõu oli jällegi ju ülikooliaeg juba ja arvan, et mingisugust sellist vaimsust oli küll tollel ajal. Ma ei tea, mis praegu on, aga see oli see 82 83 82 keelati ära. Keelati ära paljud asjad julgeoleku poolt ja, ja siis see oli selline kass, sind ka, keegi ahistas. Mina tutvusin seal siis KGB-ga 83. aastal esimest korda olid seal mingid eriti sellised äärmuslikud kokkupuuted. Olid küll jah, mul ikka käest võeti kinni ja küsiti kõik andmed ja öeldi, et ülikoolis õppimisega on nüüd siis nagu läbi kõik. Kartsid sa. Ilmselt tol hetkel küll Toomas luugiga kahekesi tegime seal nalja, natukene jäädakse vist naljaga natuke üle piiri. Kas sa ise tõesti tagantjärele mõtled, et te läksite üle piiri, et sa praegu ütled nii nagu te oleksite nagu õigusega noomida saanud? Ei, ei, no tollel ajal tolle aja kohta üle piiri enda arvates loomulikult mitte. Nii et tuleb reeglitest kinni pidada igas ajas. Ei tule. Ei, ei seda ma ei väida lihtsalt tollel tolle aja reeglitest üle. See oli selge. See oli huumoripinnal siis? Jah, jah, laulsime leenimist ühe ilusa toreda laulu. Mühisega maailma valgustab koos liigutustega selle ilus laul ja kas sa oled seda inimest, kes sinuga tol ajal tõsiselt vestles, ka hiljem tänaval näinud? Ei, oli ju pime. Pime, see oli ju see Sakala regiooni kokkutulek oli ööööni, ausalt öeldes ei mäleta mitte midagi. Sa oled rääkinud nüüd sellest, et sa oled olnud väga erinevates keskkondades oma elus, et sa läksid oma poistekoorist ja sellest seltskonnast ja, ja ülikool ja õpilasmalev ja üliõpilasmalev ja konservatoorium ja Hermaküla stuudio, Vanemuise teater ja Justament ja noh, ma arvan, et mõned jäid veel mainimata, milline on sinu element, see sinu koht, kus ennast kõige paremini tundnud. Praegu kindlasti ma tunnen ennast hästi teatris ja ma tunnen hästi ennast ja ja mul ei ole mingit olulisi muresid või probleeme, selliseid. Väga suur. Ma arvan küll, et kaunimad aastad on praegu. Ma arvan küll, mis töö sul praegu pooleli on, selline suurem asi, ennem remargi korras mainisid aga, ja Andraga veel pikk Ugala teatri lavastaja lahkelt kuus olnud ja tulnud meie teatrisse lavastama. Hobusesaladuse võti Margus Kasterpalu kirjutanud raamatusaladuse võti ainetel ja kus me mängime siis ekspiri trupi ja mängime Sekspiri etendusi ja koos siis sellises toorile, mis seal seda asja ümbritseb ja koos hoiab. Ja mulle meeldib see väga. Tulin lihtsalt proovima. Milline võiks olla see parim aeg, kui see ajaloo peale mõtled. Ma arvasin, et see oli keskaeg. Varem varem noh. Natuke noorem, olin siis omale kaudset keskaeg oleks huvitav, võib-olla tõepoolest. Isegi, mida me nüüd praegu teatrilaval elustame, kas praegu on see, tunnen sulle üle läinud? Nüüd, tulles tagasi veel selle viis minutit tagasi lausutud lause juurde, sa oled väga rahul selle kohaga, kus sa elad kui ka selle ajaga, kus sa elad. See on hämmastav kombinatsiooni, päris niimoodi ei saa öelda, et mõned selle koha koha ajaga oleneks eesti asend kui nüüd rääkida selles mõttes sellest kohast, siis see on noh, loomulikult mitte just just niimoodi kõige parem asend üldises mõttes selle vene karu kõrval siin siin olla. Koht on muidugi väga plahvatusohtlik. Praegusel hetkel vähemalt minu arvates küll ja sellest on väga kahju, see ongi võib-olla ainus, mis mind mis mind nii globaalses mõttes praegu ärritab see see Eesti Eesti poliitiline hetkeseis. Kui kõvasti sina oled selle Eesti küljes kinni, kui asi läheb karmiks, kas sa võtad oma oma naise ja lapsed ja sõidad minema? Eesti küljes, ma olen väga-väga kinni enda arvates. Ta peab ennast ikkagi väga selliseks patriootlikuks inimeseks. Kodanikuks, aga, ja mis siis juhtub? Kui läheb halvasti või tähendab, küsimus oli täiesti teoreetiline ja kas ma jääksin siia või sõidaksin ära just nimelt? Ma ei tea. Ma olen selle peale mõelnud, aga ma ei ole vastust leidnud. Ja tegelikult muidugi situatsioonilise muudab. Ega ma ei tahaks küll jääda, ausalt öeldes. Siia ma ma ei tahaks, ma ei tahaks seda. Seda. Seda õudust tagasi enda peal. Millisena sa seda õudust mäletad? Kas see tõepoolest tunnetasid seda päevast päeva, ma arvan, et me oleme nii noored inimesed, et et tegelikult kogu see painaja rikkus. Ja kindlasti oli, tähendab, ma tulen all seda kord seda Bay vajalikkust ja tantsin väga valusalt. 91. aasta augustis, 19. augustil, siis kui ma tulin samal päeval, kui oli Moskvas riigipööre, ma tulin Soomest justel. Piirid olid kinni ja helistada saanud ja kuidagi me saime ikkagi üle Helsingi oli, sadam oli täis nutva eestlase ergi hästi kole oli siis tähendab pääse järgmine päev siis ma kukkusin päris ära, et ma olin mitu päeva päris päris traumadega sellest Tallinnast sõitsime Tartusse, pere oli dial autoga, siis need tankid olid vastu just ja ja noh, siis ma sain aru, tähendab, siis ma arvasin, et Ma tundsin seda, mida tundsid minu vanemad suguvõsa, kes on kõik peaaegu võiks Siberist tulnud tagasi. Onu Soome poisina ja, ja et ma tundsin, et ma saan aru sellest ja ma ei taha, ma ei taha seda. Seda. Seda kuidagi korrata. Nende meie saade hakkab lähenema lõpule kõigi tehniliste viperuste kiuste mida võib-olla teiegi, head kuulajad, olete? Natukene nüüd siin viimases tunnis kuulnud meil veidikese häireid olnud eetris aga siiski kuule jõudnud ja arvatavasti ei tule kuuldele ka järgmisel kolmapäeval. Ja tänases saates oli külaliseks Vanemuise teatri näitleja Andres Dvinjaninov ja mina Tiina Kaalep. Siis ütlen teile, tere jälle täpselt nädala pärast kuulmiseni.