Üldiselt ei ole inimestel selle vastu midagi raadios rääkida iseendast ja eriti kui teemana määratleda sina ise, siis ma olen nüüd teinud selle aja jooksul, kui meie saade eetris on. 42 enam kui tunniajalist, intervjuud või, või ligidal tunniajalist ja väga harva ma kuulen selliseid ebalevaid vastuseid või otse äraütlemisi. Ja seetõttu tuleb sind. Ma ei oskagi kuidagi nimetada meie leppinud kokku, kas ma kutsun sind imbolliks või Andruseks. Sind tuleb kuidagi määratleda suhteliselt erilisena selles kirjus inimeste reas, kes selles vestlussaates on sõna saanud. Sest sina ütlesid, et arvad, et sinust on nii palju viimasel ajal räägitud et polegi nagu midagi järele jäänud. Need lood, mis sinust on kirjutatud üks ilmus esimeses favoriidis. Teist ma ei olegi leidnud. Olid õigupoolest üsna lühikesed. Miks sa arvasid, et see on ammendav? Liiga suureks pluateerimine harilikult teeb sellise asja, et isik kui selline, kellest räägitakse, muutub igavaks ja sellest minu arust ei ole mõtet rohkem rääkida. Lihtsalt tähendab noh, palju siis ühel inimesel ikka võib neid eripärasid olla, et neid lakkamatult jahvatada, kui need ajakirjanikud kallale minna, siis küsivad kõik ühte ja samu küsimusi kogu aeg. Mida nad küsivad kõige rohkem sinu käest. Minu käest küsitakse kõige rohkem sellist asja. Vaadake, et te olete nagu muusik ja teie ikka tegelete muusikaga ja nüüd te tegelete relvadega ka, kuidas need asjad ikka seonduvad, kas nad üldse seonduvad ja nii edasi. Need asjad ikka seonduvad blä-blä-blä. Kuidas sa soovid, et sind kutsutaks, kas sa soovid, et sind kutsutakse tänaval, sõprade hulgas, telefonis, perekonnas, Himboiliks või, või Andruseks või härra rootsmäeks või kuidas iganes. Ma olen harjunud, et mind kutsutakse poisiks, sellepärast et ma ei tähendab suurem osa inimesi teabki mind, kuin boili ja kui hakata rääkima kellestki Andrus Rootsmäe, siis harilikult käsitatakse õlgum. Keegi ei tea, kas on. Kust sa selle nime said? Richard proodigani raamat või sellest Mul on räägitud juba. On niisugune raamat nagu arbuusisuhkrus ja seal on üks eriti paha tegelane, kelle nimi ning poll tähendab ja tema pahadus seisneb selles, et ta võtab napsi, on vastaline absoluutselt kõige vastaline. Napsi ma ei võta juba 12 aastat enam. Ja aga vastandina olen küll. Ja ma loodan väga, et see hüüdnimi sobib mulle ka praegu. Mille vastaline sa oled nüüd konkreetselt täna siin Vanemuise kõrval pargis istudes? Konkreetselt täna olen ma ennast valmistanud ette, sinu poolt tulevad niisugused tavalised taktikalised ajakirjanikuküsimused ja selle vastu. Selline ma olengi. Ometi, mis see siis ära ei öelnud, kui sa selle vastaline oled? Mulle meeldib kakelda, sellepärast. Meil on mõlemal praegu ühesugused mustad mantlid seljas. Ütle palun, kas sul on kuskil töö peal midagi, mida minul ei ole, ma pean silmas relva. Ahaa, kuidas sulle nüüd öelda hetkel ei ole? Kõneldakse, et sa kannad seda kogu aeg kaasas. Kes kõneleb, nimed, aadressid, kes need on, kõik puha tänavalt. Ahaa, see on vale, ma üldiselt ei kanna relva kaasas. Mis relv seal on? Hea relv. Ega sa seda ometigi ise ei teinud, ega ta ometi sinuni paigana. Ei, ta ei kanna minuni ja mul on üks relv, mis ka minu nime kannab, aga aga see relv kannab Smitmessoni. Olid sa selline poisslapsepõlves, kes suhteliselt armastas igatsugupuupüsse ja ja nikerdas endale kõikvõimalikke relv ja nuge, on olemas mingi protsent poisslapsi, keda nimetatakse sõjahulludeks. Ma olen kahte sellist oma elus näinud. Neil läheb kohe silm põlema, kui nad mõnda relva näevad, olgu see või tavaline jahipüssi. Oled sa üks nendest? Lapsena ma ei tegelenud absoluutselt püssidega, mul ei olnud nendega mingit pistmist ja. Ema ei tahtnud endale ka ei plastmassist puust ega mingist muust materjalist püsse, aga see huvi tekkis kusagil võib-olla aastates 20 20. Ja ma ei oska öelda, kust ta tuli, ta lihtsalt tulija. Mille jaoks on relva kandmine üldse vajalik praeguses Tartu linnas? Relva kandmine praegusest Tartu linnas ei ole vajalik sugugi kõikidele inimestele, vaid on vajalik inimestele, kelle ütleme, amet või, või ka mõningal määral ühiskondlik positsioon eeldab niisugust noh võimaliku agressiooni. Ja kuna ma otsapidi kuulun selliste inimeste hulka, siis ma ka mõnikord kannan Äkki oled sa endale seda lihtsalt ette kujutanud et mingi agressioon sinu suhtes on võimalik? Ma arvasin ka, et ma seda ette kujutan, kuni esimese agressiooni peale, seda ma enam ei arva, et see on ettekujutus, mis seal juhtus. Tavaline lugu, ühesõnaga, tuldi kontrollima, kui kõva mees nüüd just antud isik on. Ja kuna siis noh, taheti ikka tingimata kõvem olla, siis näidati ka nuga ja ja räägiti sinna juurde, pikad lood sellest, mis kõik juhtub ja ühesõnaga niuke võrdlemisi tavaline, labane, labane. Niisugune tänava intsident. Oletame, et see juhtub veel kord, täna õhtul näiteks oletame, et sul on relv kaasas, kuidas sa käid? See sõltub sellest, kuidas käitub see inimene, kes üritab rünnata. Elus situatsioone, kus sa oled pidanud lõpuni minema ja päästikule vajuda Jah, on olnud, aga see on õnneks olnud nii, et ma olen pidanud päästikule vajutama sellel hetkel, kui toru on suunatud taeva poole. Ja see on lõppenud, siis kabjaplagin appi karjatega ära jooksmisega. Õnneks on piisanud paugutada. Legend Pollis sai ju alguse malevast, seda ei pea ütlema nendele tuhandetele, ma loodan, et kümnetele tuhandetele, kes on kuidagiviisiotsapidi ahmine nüüd kümned tuhanded, mitte enam. Kes on olnud malevas neitsid, teavad. Ma loodan, et tal on raadio juures. Kuulavad. Aga teistele ütlen, et tõepoolest. Need rühmad, kus sina olid, olid kuidagi iseäraliku distsipliiniga. Neis rühmades käisid iseäralikud inimesed, nad paistsid välja sellisest üldisest massist. Kõikidel nendel kokkutulekutel, kus käidi, olid sa selle ehitusmaleva täiesti lahutamatu koostisosa. Kui palju aastaid sa oma suved malevas veetsid üldse? 15 kuidas sa neid praegu mäletad, neid suvesid olid nad ühetaolised, suudad sa neid praegu eristada? Tagasi vaadates? Ma suudan igat suve eristada täiesti eraldi, tähendab just nende sündmuste järgi, mis sellel suvel toimusid ja ükski sündmus ühegi suve teise suvesündmusega ei kattunud, tähendab olid sündmused, mis olid igal suvel ühtemoodi, eks ole, mis toimusid, iga suvi olid enam-vähem ühenäolised. Kindlasti on igal suvel ka paar sellist asja juhtunud, mida ühelgi teisel suvel ei ole. Mis selles asjas sind üldse tõmbas? 15 aastat on meeletult pikk aeg, inimesed, inimesed, nad jäid ainult nooremaks ja nooremaks sinu kõrval. Kas nad ei tundunud sulle vahel? Selline igav seltskond? Ei sugugi seepärast, et inimestega suhtlemine, kui see on vaba ja ei ole mitte mingi sunnitud suund suhtlemine, siis see on alati huvitav, ükskõik, millisest vaatepunktist või milliste inimestega sa suhtled. Kas see 15 aastat oli sinu jaoks absoluutne piir või, või oleksid sa seal edasi käinud juhul kui üldse see malevaelu oleks edasi kestnud? Ma usun, et ma oleksin varsti ära lõpetanud, aga ma olen seemne otsa lihtsalt. On sul mingi nostalgiline kahjutunne, sellega seoses? Ausalt öelda ei ole. Sellepärast et õnneks malev lõppes just siis, kui mul nagu hakkas saama villand sellest asjast. Ja praegu takkajärgi mõelda, siis ma leian, et noh, kõik oli väga-väga ilusti ja täpselt läks, tähendab, lõppes just siis ära, kui veel oli, huvitav, mitte noh, kui oleks olnud juba väga igav olla. Suhted suveti on üsna erilised. Ma mäletan neid oma suvesid. Need inimesed, kes seal olid, on talvel hoopis teistsugused. Kas sa oled jäänud nende oma rühmakaaslastega suhtlema, ma usun, et see tuumik ei vahetunudki nii väga kui sina kohal olid, aga kindlasti see satelliit seltskond tuli ikka ja jälle igal aastal uus, nii et kindlasti on see arv kolmekohaline, kellega sa oled oma suvesid veetnud. Kas sa suhtled nendega praegu edasi, talvel ka? Suhtlen küll aga muidugi selle tuumikuga, sest see on ka inimesed nii-öelda sellest satelliitseltskonnast, ütleme sellest seltskonnast, kes nagu täis ainult ühe või kaks aastat. Nendega on ka suhted alles ja, ja aga muidugi ka ainult nende inimestega, nagu sa ise ütlesid, eks ole, et kelle suve suhtlemine või suveolekut ei erine talveolekust, kes on ühtemoodi nii suvel kui talvel, see ongi vahe. Tegelikult. Kuidas sa seda seletad? No väga, lihtsalt kui inimene suudab ainult suvel olla noh, või ütleme, sellises erilises situatsioonis olla aus ja, ja, ja niisugune noh, lahtine kuidas seda siis talvel enam ei suuda, noh siis minu meelest siin ei ole millestki rääkida selle inimesega ja üldse sellest teemast ei ole millestki rääkida. Sellest teemast on meil piisavalt rääkida, aga hea küll, tulles vastu sinu sinu sõnatule soovile sinu silmis. Läheme siis järgmise teema juurde. Sa oled relvakaupmees, kes sinult relvi ostavad, inimesed. Kas sa suudad neid inimesi määratleda kuidagi nad kuidagi teistsugused. Näiteks mina ei tunne tungi sinult relva tulla ostma. See ongi nii, et iga inimene ei tahagi relvaost, katsuge ilma selleta läbi saada, selleks peab ikkagi olema mingisugune huvi huvi asja vastu või siis tõsine vajadus, ostjad on ärimehed, eks ole, kellel liiguvad suured rahad ja kes kardavad mu rahade ja varanduse pärast ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas öelda, muretsevad selle pärast, et näete, kuritegevus tõuseb ja ja kuidas siis ikka nii, kes tegelikult ajalooliselt on olnud ju relv lausa mehe, ütleme kostüümi niisugune kohustuslik koostisosa. Kuni kaheksa teistkümnenda sajandini, eks ole, kus siis või isegi 19. sajandi nagu siis paraad kostüümide juurde hakati tegema niisuguseid hästi kergeid kala, mõõku, mis olid ainult niisugusena täitsid oma niisuguse atraktiivse otstarbe selle mundri juures või ülikonna juures. Meeldib sulle mundrit kanda. Mitöörit, oled sa endale teinud erilise mundri rätsepatööna? Mis sind üldse tõmbab selle kaitseliidu juures? Tartu kaitseliit on selles mõttes üks eriline seltskond. Minu mulje põhineb viimasel suurkogul, kus ma huvi pärast või ajakirjaniku töö tõttu istusin selle ürituse algusest lõpuni kaasa ja masendus selle selle asja taga. Madal vaimne tase. Sa ei ole rumal mees, miks sa selle seltskonnaga liitunud? Tartu kaitseliitu ei kuulugi. Ma olen Eesti vabariigi kaitseliidu peastaabitöötaja. Ja selle. See oli väga diplomaatiline, vastaks. No näed, siis ma sooviksin ka diplomaatilise korpuse võib-olla. Järgmine teemal. Me jätkame kaitseliiduga hetkel sa oled astunud sellesse Tartu kaitseliit, miks sa seda tegid? Muidugi. Sellepärast, et niisuguse Muistsel stagnaajal ära solgitud sõna nagu Isamaa Isamaa kaitsmine, tähendus sai mulle siis nüüd uues situatsioonis nagu selgeks ja ma leidsin, et nominaal meessoo esindaja ja võib-olla üht-teist sõjanduses taipu isik võiksin ju ka kuuluda sellisesse organisatsiooni, mis tegeleb. Tegeleb nagu kodumaa kaitsmisega. Kas sa läksid sinna mingi hetkelise impulsi ajel, kui, kui olid mingid jaanuari sündmused ja kõik oli nii ärev? Kuus tähendab ma läksin, mitte hetkelise impulsi ajel, ma olin seda mõelnud ja vaaginud endast tükk aega, aga ta ei olnud nagu noh, mingisuguse tulemuseni jõudnud, aga tulemuseni jõudsin ma siis, kui intrid Toompeale läksid. Tähendab, täpselt samal päeval astusime ka kaitseliit. Oled sa seda kahetsenud? No ei ole. Miks sa ei lükka ümber seda minu sellist provokatsiooni list hinnangut Tartu kaitseliidu madala vaimse taseme kohta, miks sa seda ei teinud? Sellepärast ei teinud, et reeglina sõjalistes organisatsioonides ja sõjaväes üldse vaimse taseme. Niisugune kõrgseis ei pruugi olla alati vajalik. Sest ütleme noh, sõduritel ju ei ole vaja, eks ole, tundoshopenhoweritianiidset sõdur peab teadma, kust otsast püss laseb ja oskama seda käsu järgi õigesse suunda panna ja ongi kõik. Kas sa oled arvamisel, et käsk kui selline peab olema püha ja ja kui käsk toimib siis on selle üksusega või kollektiiviga või ükskõik, millise inimeste rühmaga kõik korras? See on küll. Oled sa ise mihkel käsutama? Muidu ei ole. Kas see on mingi isesorti iseloomujoon, mis, mis annab selle oskuse ja, ja võime kuuletuda endale teisi? Selleks, et kedagi endale kuuletuma panna selleks ei ole sugugi vaja käsutada tuhandeid teisi meetodeid, kuidas inimestele selgeks teha, mida sa tahad. Käsku, niisugune ultimatiivne asi, kui enam teisiti ei saa, siis ma kasutan, eks ole, röögaton, teen kõva häält ja annan käsu. Valdadesse neid teisi meetodeid, samuti. Ma usun küll siiamaani ma olen hakkama saanud. Võid sa nimetada mõne meetodit. No üks töötab sinu peol juba tund aega vähem. Me jäime pooleli selle vaimse taseme juures. Nagu teada, 40. aastani kuulusid kaitseliitu kõik meesseltside korporatsioonide liikmed, kõik nad kuulusid pore. Praegu nad seda ei tee, ehkki põhikirjad peaksid kehtima täpselt samasugused, nagu nad olid kuni 40. aastani. Millega sa seda seletad? Ausalt öelda, see on minu jaoks täiesti võõras maa, ma ei oska siin kohe mitte midagi öelda tudengikorporatsioonide kohta. Tähendab kunagi Tartus oli mul nendega pisut tegemist ja siis see oli, ütleme poolteist kaks aastat tagasi oli probleem selles, et nad ei tahtnud alluda meestele kellel on võrdlemisi madal sõjaväeline haridussõjaväelasest, haridusest nimelt sõjaväelist, mitte mitte tsiviilharidust. Praegu see asi on nagu natuke paremaks läinud, ütles, et ma ei usu, et nüüd üks keskmine tudeng meestudeng oleks targem kui, kui praegune kaitseliidu maleva juhtkond või päris päris ütleme peastaabi juhtkond, aga aga ma ei tea, võib-olla siis tähendab osad korporatsioonid siiski on kasvanud. Aga neid ei ole kuskil näha, ei kaitseliidu marssimistel ümber epa maja hümni laulmas ega ka sellel samal suurkogul, kus ma kus ma olin, nad ei käi ilmselt. Ta võib-olla nad siis pelgavad seda kaitseliidu niisugust paraad poolt, mille kohta siin nii paljudki ajakirjanikud ja riigitegelased on teinud nagu märkusi, et mis me siin ikka paraaditseme, et on vaja tegusid. Oled sa nendega ühel meelel? Ausalt öelda olen küll. Kuigi noh, kaitseliit nüüd nii palju ai Boraaditse, kui seda siin. Lisatakse lihtsalt sellele liiga palju tähelepanu nendele kaitseliidu kraadidele, sest kaitseliit ikkagi muud tööd ka ja kui organisatsioon ta praegu siiski kasvab. Ja minu äranägemist pidi, mul on niisugune hea positsioon. Just niisuguseks vaatluseks või üldanalüüsiks kaitseliidus ja mina näen täiesti niisugust kasu ja arenemise tendentsi, mis võib-olla kõrvaltvaatajaile esialgu ei paistagi olemasolevat, aga mis tegelikult funktsioneerib ja liigub edasi. Ja muidugi, mis on praegu täiesti niisugune veider, minu jaoks on see, et iga püsim kaitseliidu, niisugune möödalaskmine või aps, mis mehed teevad, puhutakse maksimaalselt suureks, tehakse selle ümber maksimaalselt kära. See asi ei ole seda väärt. Ma ei tea, kas siis on, on siis on see niisugune tänuväärne materjal, mille pealt saab suuri artikleid kokku kirjutada, et noh, on sul mõtet. Minu meelest ei ole. Miks sa avalikkuse silmis sellele vastu ei vaidle, miks sa midagi ette ei võta? No aga mida saab ette võtta, no paku mulle siis mida ma saaksin? Iga kord igal konkreetsel juhul õiendada vead nõuda äärmist korrektsust, erapooletust, eelkõige seda viimast. Võta heaks. Nii. Ütle mulle impoll, mida sina tahad endast teha? Sa oled natukene? Oled natukene heitlik, võib-olla võõrale silmale päris võõrale vaadatuna. Ma ei teagi, mis on sinuga baasharidus. See ei ole kuidagi tundunud ka praeguste küsimuste juures oluline. Sa oled tegelenud üsna tõsiselt selle oma muusikapoolega, millest pole täna juttu olnud ja ei ole ka plaanis mulle eriti küsida selle kohta ja sa oled astunud kaitseliitu rabelenud seal õige hoolega. Nüüd on sul relvakauplus. Mida sa soovid endast teha? Ma soovin tegeleda sellega, mis mulle meeldib, mis pakub mulle tugevat huvi ja, ja mis, mis ühtlasi annab mulle ka niisuguse teadmise, et ma ei ole mitte midagi ainult iseenda jaoks, vaid ka kellegi teise jaoks ära teinud. Kelle heaks inimeste inimeste. Kui ma olen õpetanud välja mõned kaitseliitlased korralikult laskma või relvaga ümber käima, siis, siis ma tean, et ma väga loodan, et nad ei ei, ei lase endale varbasse kuuli ja, ja ei, käitu relvaga halvasti ja kui ma olen teinud mõne laulu, siis ma väga loodan, et kõigile meeldib ja kedagi kuidagi aitab kas millestki üle saada või lihtsalt meeldib ja ta ei pruugigi seletada endale, miks see talle meeldib, lihtsalt. Tähendab minu ego on, on suunatud väljapoole. Noh, selles mõttes ma olen huvitatud sellest, et minust oleks Rahuldus, kui ma tunnen, et ma olen pisimagi niisuguse lehe liigutamise abil mingi väikese kasu teinud. See ei ole niisugune maailma parandamine või tahtmine, noh tingimata, et lapsed Aafrikas ei näilik või noh, ma tean, et ma seda ei suuda, eks ole, nii teha, et nad siia lei nälgiks, aga, aga ühesõnaga, andku mulle jumal tarkust teha vahet asjade vahel, mida ma muuta saan ja mida muuta ei saa. Muutunud klassikuid, see tunne, et see on tore. Klassikud on meeltmööda ka minule. Mis sa arvad, kas see, kas see kõik, millest sa praegu rääkisid kas sul seni õnnestunud oled sa keegi? Ma ei tea, kas ma kellegi teise jaoks olema keegi enda jaoks olen ma küll keegi. Võib-olla? Niisugune iseendaga maadlemine ongi see kõige keerulisem ja ropem tegevus ilmus. Tähendab, ma nimetaksin seda teistmoodi, et ma viimastel aastatel olen jõudnud äratundmisele, mis on minu hind. Selles mõttes, et ma tean, mis ma maksan. Et seda noh, ütleme niisugusest rohkem vaimses, mitte materialistlik tähenduses. Töölise rahapaberid on mind võimalik ära osta, mingisugust asja tegema või ütlema. Ma arvan, et selle koha pealt olen ma täiesti immuunne raha, Eesti teema, põhimõtteliselt mitte midagi, ma teen ainult seda asja siis, kui see mulle meeldib. Kui tundub vajalik olevat. Aga just niisugune vaimne hind, noh, et ma sa saad ju aru küll. No ma arvan, et mina saan aru keegi tahab Vanemuise väikse maja hoovis mingit plekktünni. Las ta tahab. Et kuulajad ei saaks valesti aru, et see ei ole mitte kohalik tulevahetus, vaid vaid Vanemuise parandatakse vist autot või midagi sellist. Kuuled sa hea meelega iseenda lauldud laule, meeldivad nad sulle. Nad meeldivad mulle ainult selles mõttes, et ta toob mulle väga täpselt silma, et sellel hetkel, kui see laul on sisse lauldud või ta on valmis tehtud sellel hetkel olnud eluetappi või, või mõtted, mis sul siis peas on niisuguse situatsiooni. Nad ei tekita mingit kriitilist suhtumist nendesse lauludesse. Kuulad sa neid heal meelel, tähendab, kui tuleb raadist sinu enda lauldud laul. Kas sa lähed ära või jääd seisma? Jään seisma, hakkan just meenutama sedasama. Et oioi, vaata missugune huvitav laul, et mõtle kas ma siis mõtlesin tõesti nii, oi vot, kas see oli siis mulle tähtis ja noh, niisugune üllatus on, mitte üllatusega, tähendab ma tuletan meelde, kuidas siis kõik olija Mis siis juhtus? Plaaniks maailma minna, mind ei huvita eriti sinu Türgimised Tartu ja Tallinna Vaheril praegu Tartus, noh jumal teab, mida elu toob meile kõigile. Üritad sa minna kuskile kaugemale? Üritad näha maailma, elada kuskil mujal, see on iseenesest üks, üks huvitav soov, mida ma olen märganud paljude inimeste juures. Ma tahan maailma näha, aga mitte seal elada. Olen nõus olema ükskõik millisel maal kaks nädalat, see on piir. Siis ma tahan koju tagasi. Jah, kas sul on olemas mingi kreedo või see on liiga kõlav sõna noh, ükskõik mis mida mina ei küsinud, aga mida sina pead vajalikuks ise lisada sellele jutule, mis praegu oli? Jah, on küll. See on väga tõsine asi. Kui ma vaatan su sinist nina ja seda sügisest ilma siin praeguses minu kreedo on selline. Lähme joome ühe kohvi.