Tere päevast päeva tee, alustab pisut uuenenud oma 20 esimest hooaega. Uued on saatejuhi, tehti Tõnis direle on päevade kuulajaile juba päris ammune tuttav ja päris uus ei ole ka teine saatejuht, mina olen Ülle Karu. Päevatöö teemade ring lähtub nagu ikka meie kuulajate soovidest. Niisiis teie arvamused ja ettepanekud on teretulnud. Pärast saadet alates kella viiest saate meile tunni aja jooksul helistada, vastata raadiomängu küsimusele, esitada ka oma küsimusi ja, ja loomulikult avaldada arvamusi. Aga nüüd sellest, millest tänases saates juttu tuleb, mis toimub pensionidega stuudios on sotsiaalminister Hanno Pevkur, kas vanadus või haigus, mis on ealised iseärasused, räägib doktor Kai Saks. Meil on külas Vanemuise teatri kauaaegne näitleja kais Adlas, kes räägib oma teatriteest ja isast Kaarel Irdist, kelle sünnist möödus augustis. 100 aastat tutvustame uut videviku ja elukirja saate lõpus kuulete arhiivilõiku, mille järel esitame teile küsimuse. Aga kõigepealt üks ilus, septembri laul, laulavad una loopia Aleksander Rjabov. Jaa. Päevatee uue hooaja avasaates on meie külaliseks sotsiaalminister Hanno Pevkur ja meil on seal ainult üks küsimus. Igatsugu arvamusi on avaldatud suve jooksul, pensionide kohta küll on, et neid maksustada küll neid pida, nii ja naa, meil on ainult üks küsimus. Kuidas siis selle pensioni suurusega praegusel hetkel lähemal ajal jääb? Kui hästi lühidalt öelda, siis oleks lühike vastus, et sellel valitsusel ei ole mingit plaani pensioneid kärpida, ei praegu ei pärast valimisi järgmisel aastal aga natukene pikemalt rääkida, siis tegelikult me oleme võtnud selles valitsuses väga selgelt kaks prioriteetset suunda, need on lapsed sealhulgas siis ka haridus ehk lastele pakutav haridus ja eakam seltskond. Ja see on väga lihtne põhjendus, et sotsiaalselt kõige nõrgemad grupid kriisiolukordades vajavad ka kõige rohkem kaitset. Ja me, meil on kindlasti eelarvelisi võimalusi vaadata oma kulusid üle ka selle pilguga, et ei peaks vähendama nüüd pensione või ka näiteks mitte sellises mahus siis haridustöötajate palka, mis oli näit ju kevadel. Selline otsus. Ja ka seda tulumaksuprobleemi ei paista praegu lähemas tulevikus. Tulumaksuga, ja üldse no räägime siis selle maksuküsimusega lahti, et see, ütleme valitsuse poolt välja, et pensioneid ei vähendata siis see tähendab väga otseselt ja ka seda, et mingisuguseid selliseid kaudseid või peidetud pensioni vähendamisi ei tule. Et me, me ei ole täna kordagi kaalunud seda, et pensionid peaks ravikindlustusega maksustama või peaks tõsiselt rääkima sellest, et pensionite täiendav tulumaksuvabastus võiks kaduda või muud taolist, et, et me oleme väga selgelt olnud täna sellel kursil, et meie nii-öelda suur eesmärk ehk Maastrichti kriteeriumites ära mahtumine, mis tagaks eelarve jätkusuutlikkuse, on võimalik saavutada ka ka ilma pensioneid ja, ja lapsi nii-öelda puutumata, et veel üheks täienduseks ma võin öelda, et kui ma isiklikult no mitte grammigi ei ole nõus näiteks töötavale pensionärile pensionit ära võtma või mis on ka olnud jutuks nii-öelda lisaks maksustamisele, et et noh, kujutame nüüd ette, et, et inimene on pensionil, ta käib natukene abiks kas siis näiteks öövalves või, või kuskil sellise hästi väikese osalise koormusega ja tema palk, nii-öelda töölepingukohane palk või töövõtulepingu kohane, mis iganes on seal kuskil 1000 2000 krooni juures, et noh, natukene lihtsalt lisa teenida ja nüüd me ütleme, et me võtame talt pensioni ära, et mis see siis on, et, et see muutub administreerimise koha pealt nagu äraütlemata keeruliseks. Et öelda, et kuhu me selle piiri siis tõmbame, et palju see palk siis peab olema, pension ära võtta või palju see pension peab olema, et palka mitte maksta või muud taolist või, või võtame mõne loomeinimesi, kes kirjutab näiteks raamatu, saab selle eest honorari ja nüüd me ütleme, et tal on sissetulek, kas me võtame tantsis pensioni nüüd ära või et, et noh, need on nagunii ebaõiglased valikud, et puht õigluse seisukohalt juba ei pea võimalikuks, et me räägime sellest, et töötaval pensionäril näiteks pension ära võtta hakkame sinna mingisuguseid piire tegema, siis nende piiride leidmine on ikkagi praktiliselt võimatu ja selle administreerimise kulu muutub riigile nii kulukaks et-et, see lihtsalt ei tasu ennast ära. Sest noh, pealegi on nad ju tihtipeale väga paljudel juhtudel ainult ühekordsed, mingi ajaperioodis, eks ole, need sissetulekud Just et noh, seda ma ütlengi, et, et selle pärast ütleme, kui nagu teemade kaupa lahti rääkida töötavale pensionärile pensioni vähendamine või äravõtmine, noh, ei saa tulla kõne alla, sealt esiteks, administreerimine ja, ja see tulu sellest ei ole nagu väga suur. Teiseks, kõikvõimalikud maksude kaudu lähenemised, olgu see siis ravikindlustusmaksu, ei tulumaksu ühtlustamine, et, et siis siis ka see on ikkagi pensioni vähendamine ja ja ei ole tänasel valitsusel ja ei minul ei peaministril mingit soovi selles mingeid muutusi tuua ja, ja noh siis ka otseselt, et nii-öelda kõige lihtsam variant, et me ütleme lihtsalt, et pensione vähendada ei, seda ma ei ütle, seda ka kindlasti ei tule. Meie külaline oli sotsiaalminister Hanno Pevkur, aitäh talle tulemast. Aitäh. Stuudios on külaline ja loodetavasti ka edaspidi hea nõuandja meie kuulajatele, doktor Kai Saks terviseprobleemidega Me puutume kui igas eas. Aga kahtlemata vanemas eas tulevad need nagu rohkem esile. Sageli tekibki küsimus, kas on tegemist ealiste iseärasustega või on siis vanadus või haigus, saab niimodi. Sa küsida tere, jah, kahtlemata saab küsida ja õigupoolest minu huvi vananemise vastu algaski sellest, et tasin südamearstina ja ei olnud päris arusaadav, kas see on nüüd vanadusest või on see juba haigus. Nii et vananemist juba väga vana aja filosoofid pidasid selliseks vaheastmeks tervise ja haiguse vahel. Aga millal ma siis aru saan, et kas see on nüüd tegemist tõesti ealisti ise ärasustega, et millal on asi tõsine pöörama tähelepanu tervisele või siis lähebki niimoodi, lähengi natuke kehvemaks, süda ei ole enam nii hea, ei jõua nii kiiresti käia. Jah, no tegelikult keha vananemine algab juba hästi noores eas, kui inimene ei ole kaugeltki vana kuskil 30.-te aastate saate alguses. Ja kõigepealt need muutused on küll hästi aeglased, aga paraku ei saa me ka oma väga tervislike eluviisidega täiesti välistada, et keha üldse muutuks vananedes. No mis need esimesed tunnused on tavaliselt kuskil ka varases eas 40. paiku. Nov naised näevad mõnda ja halli juuksekarva või isegi varem ja mõnda kortsu. Et need kindlasti haiguslikud ei ole ka üks sagedasem on see, et, et enam ei näe lähedale nii hästi, et on vaja kätt paberiga järjest kaugemale viia. See on kealine, Ta kaugenägevus ja kui neljakümneaastane inimene tunneb, et tal silmad lugedes väga väsivad või hakkavad vett jooksma või punetavad siis on küll aeg minna kontrollida, võimalik, et on vaja lugemisprilli, kui on neljakümneaastaselt pluss üks, on see täiesti ealine ja peab arvestama, et see kaugenägevus, mis on ka normaalse vananemisega täika, süveneb, nii et 50. pluss kaks keskmiselt kuuekümneselt pluss kolm seitsmekümneseid pluss neli. No mida veel võib pidada täiesti ealiseks. Kui kuskil 55 60 eluaasta ringis hakkab kuulmine pisut nõrgemaks jääma siis veel. Vastupidavus ja jõud, vot see on nüüd küll üks asi, mida, ega meil nüüd väga täpselt mõõta ei ole, kus on haigus ja kus vanadus, aga rusikareegel on selline, et kui kaheksakümneaastasel inimesel on oma maksimumjõust umbes pool alles, aga maksimum jõud on meil kuskil 25. eluaasta kandis siis ta võib olla päris rahul sellega. Ja teine hästi tähtis reegel on see, et vananemismuutused ei teki kunagi üleöö. Nädalaga ei teki kunagi, et need tekivad tasapisi. Aga samamoodi veel üks asi. Mul tuttav, kes oli 45 aastane meesterahvas kurtis valu põlves ja talle öeldi, et see on temaealine iseärasus, siis sellega ma küll nõus olla ei saa. Valu ei ole tegelikult kunagi ealine iseärasus, sellega peab tegelema. Nii, et kui valu on juba, siis ma peaksin ikka arsti poole pöörduma. Jah, valuga on vaja kindlasti pöörduda arsti poole ja muidugi ei saa öelda näiteks liigesed. Kõik, mis liigub, see kulub ja mida vanem oleme, seda rohkem me oleme teda kulutanud ja kasuta, tänud. Ja noh, eriti kui on olnud mingi õnnetus, kukkumine näiteks puusale või põlvele siis kipuvad need muutused tõesti aastatega kuhjuma. Et liigesevalude puhul üks niisugune vahetegemine on see, et kui liigesed jäävad, teevad häda siis, kui neid on palju kasutatud, ehk tulla peale lõunat koju käies turul või kuskil ja siis need põlved on valusad, et need on justkui ealine muutus. Aga kui nad valuta tahavad öösel ja lähevad tursesse, et siis on põletikuga tegemist igal juhul, kui on ka ealisest muutusest liigesevalu, ükskõik, mis valu siis arstid saavad, peavad abi osutama valu ei peaks keegi kannatama. Kas on ka selliseid probleeme, et otseselt nagu ei valuta, aga ma tunnen, et ma väsin ära ja ei jõua kõik, et kas ma igaks juhuks lähen lihtsalt kontrollima, et kas ma nüüd olen korras või pean ma arvestama sellega, et ei jõuagi enam kõiki asju nii nagu varem? Eks need ongi kaks asja kokku, ühest küljest on see, et ega arst ei saa kedagi nooreks enam teha. Et kui inimesel on inimesi, kes, kes ei ole nõus vanaks saama, kes pigem on nõus haiged olema, sest haiguse vastu saab tableti või süsti. Et ega nooreks teha ei saadabletega süst. Aga samas sooritatakse ikkagi üle 65 aastastel inimestel kord aastas, kui ei ole mingeid hädasid, mille tõttu peab käima siis kord aastas võiks perearsti juures siiski käia, mõõta vererõhku, no mida veel tehakse tihtipeale kontrollitud Väikse silmi, kuulmist tehakse võib-olla kõige niuksed tavapärased vereanalüüsid. Et see on küll, mida saaks teha ja mis aitaks mõningaid probleeme juba varakult avastada. Näiteks aneemia, punaverevaegus, mida vanadel inimestel on ka päris sageli võib-olla söömisega seotud. Et kui seda avastada pakul, siis saab sellele abi ja ei pea tõsiselt haigena tulema haiglasse. Kas teie poole konkreetselt on ka kohe pöördutud niimoodi, et maga vananema, võtke midagi selle vastu ette, andke midagi? Jah, no võib-olla mitte otseselt sellise küsimusega, aga ma olen küll kohanud neid vanemaid inimesi, kes ei ole rahul sellega, et miks ma enam ei jõua nii palju, meenub üks härra, kes polnud mitu aastat sõitnud pikemat niisugust distantsi suuskadega, sest polnud lund, aga siis oli. Ta sõitis Tartu või ütleme, Kääriku Elva suusamaratoni. No mina jõuaks seda sõita, ma usun, paljud pole sõitnud. Ja ta oli ka 70 ringis meesterahvas, aga pärast seda ta tõesti oli mures, ütles, et mitte kunagi varem pole noored naised minust mööda sõitnud. Et käis au pihta, jah, sahhov pihta. Aga möödas oli mitu aastat vahepeal ja need aastad olid ikkagi võtnud jõudu vähemaks. Nii et, et see, kui tasapisiasjad juhtuvad, kui saab korra aastas käia kontrollis, siis siis võib tõesti olla nõnda, et see jõud väheneb pisitasa ja on ealine muutus. Aga kummal siis on need ealised iseärasused või siis ma ei saa öelda, kas tervise halvenemine, aga ütleme ikkagi muutumine meestel või naistel mehed nüüd nii väga arsti poole ei pöördu. Naistel on tõesti, see üleminekuiga on üks, mis mitmedki vananemise muutused hästi kiirendab, näiteks südamehaigused, ennemini pausi on naistel noh, kordades vähem kui meestel, aga kuskil 70.-ks eluaastaks umbes ühepalju neid haigusi, luuhõrenemine, mis väärib hästi palju tähelepanu just selles perioodis kus naissuguhormoonide tootmine väheneb tõttu naistel on see 50.-st 60. nii, tihtipeale on probleeme rohkem kui meestel ja neil toimub see asi järsemalt. Samas et, et naised on ka paremad arsti pool käia, et mitte ainult meil, vaid kogu maailmas. Meestega on häda selles, et, et nad kipuvad olema tihti väga-väga haiged nii-öelda väikese haigusega, kui nina on kinni ja kurk on valus, siis on neil väga kehva olla. Nad ei saa midagi tehtud, aga kui rinnus pigistab, mis tõsine ohu tunnus, et siis on neid suhteliselt raskem saada arsti juurde. Et siin on mõned niisugused nõuandeid, mida on paljud arstid erinevatelt erialadelt juhendavad, aga mina mu esimene pool elust on olnud südamearstina ka praegu veel jätkan, ikka ütleb, ütleme südamekoha pealt olge väga tähelepanelikud sellise valuga, mis tekib just eelkõige rinna keskele, rinnaku taha, on selline pigistab ja on seotud kehalise koormusega, kuid tunne Te, lähete trepist üles ja hakkab rinnaku taga pigistama, jääte seisma, mõne minutiga läheb üle, pöörduge arsti juurde. Need on olukorrad, kus teinekord on vaja kiiret abi ja saab ennetada raskeid haigusi, samuti vererõhk. Sellega peab olema tähelepanelik isegi siis, kui ta ei anna tunda, sest ta lõhub, kahjustab veresooni. Äsja ilmus ka üks raamat, et kuidas selle pealkiri oli eakate terviseentsüklopeedia, mida see endast kujutab, äkki tutvustate natuke, see on tõlkeraamat inglise keeles, Suurbritannias on siis tõenäoliselt selle järgmine osa ka sellel aastal välja lastud, mis on nüüd tõlgitud ja ka kohendatud eesti oludele vastavaks. No ma olen põgusalt vaadanud üle ka kõik need peatükid ja millele see nüüd rohkem mõjutud on eakatele või, või arstidel? Inimestel ja isegi mitte mina oleks pannud tema pealkirjaks küpse inimese terviseentsüklopeedia, sest et nagu oli jutt, ega see vananemine algab küllaltki vara ja, ja selleks, et olla hästi võimalikult terve ja ennast hästi tunda vanas eas, siis selle alus rajatakse ju noores eas. Nii et eks ta ole võib-olla eelkõige mõeldud küll eakatele, kes saavad sealt päris huvid nähtavat materjali erinevate haiguste kohta just väga palju diagnoosimise meetoditest räägitud ja ka eneseabist, kuidas taastused misel ennast aidata. Ta, aga üks osa sellest raamatust on pühendatud ka just normaalsele vananemisele ja mitte ainult keha, vaid ka ka psüühika vananemisele suhetele kõigele sellele. Nii et tegelikult sobiks ta sirvimiseks juba no kuskil 30.-st eluaastast. Sest no ma arvan küll, nii et vananemist karta ei ole mingit põhjust ja peale selle me ei saa ju sinna midagi teha, eks ole. Jah, ma olen nõus, et me ei saa vananemist vältida, aga me saame vananemise tempot mõjutada ja just see on see, et kuigi me vältida ei saa, siis midagi me saame ise ära teha, aga mida varem sellega peale mõtleme, seda, seda parem mad tulemused on siis hiliseks ajaks. Tähendab, kui me mõtleme, et reservid, mis me saavutame, maksimumi, mis on keha reservid 25.-ks eluaastaks, sinnamaani on võimalik luutihedus suurendada lihast lihastihedust ja kõike seda pärast seda saab ainult säilitada, nii et üks, üks aeg, hästi oluline. Kes praegu kuulajatest veel on, enne seda vanust saate iseendaga tegeleda, teised oma lastega või lastelastega. See on see, miks laps peab liikuma tarvitama piisavalt mikroelemente valke, kaltsiumi, et tekiks võimalikult hea potentsiaalsest, sealt algab langus ja edasi on küsimus, kui kiiresti langus on. Ja sellepärast, kui peale õpinguid jää ta istuma, siis see langus on umbes üks protsent aastas. Aga kui me oleme edasi aktiivsed ja jälgime, mida me suhu pistame, siis umbes pool protsenti aastas. Tõtt-öelda lastega emal ei ole tõenäoliselt aega selle peale väga mõelda, et kuidas ennast noorena hoida. Aga kui ma näiteks olen 60 nüüd mul on enda jaoks aega, on siis juba hilja või midagi saab ikka veel ära teha. Kunagi ei ole vara ja kunagi ei ole hilja mitte kunagi, et 60 on väga-väga hea, 10 on ka 70, on aeg, kus tasub selle peale mõelda küll, sest kui me vaatame neid keskmise elu ja numbreid, siis need on sündivale inimesele, aga kui male need on, tõesti ei ole nii suured meestel 66 kuskil kuuekümnene mees vahel küsib, et kas mul on mõtet, et paju varsti nagunii sureney, temal on veel päris palju elada, sest keskmine Need on juba surnud, kõik, kes on teda viinud kallale et, et kindlasti ei ole kunagi hilja ja tegelikult tulemus on kõige parem nendel, kes on kõige kehvemad, ehk siis nemad potentsiaalsed saavad kõige rohkem muutust paremuse suunas. Saab ikkagi endaga väga palju tegeleda, ise saab ja peab tegelema, meedikud saavad aidata selle juures. Doktor Kai Saks on nõus vastama ka teie küsimustele. Selle nädala videvikus videvik pöördus seekord küsimustega riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase poole. Toimetuse ajakirjanikud käisid Halinga vallas lugejatega kohtumas, sellest sõidust ja Pärnumaal kogetust on jutte ja pilte. Endel Saar kirjutab Hiiumaal korraldatud hammelmannide suure suguvõsa kokkutulekust Ilmar Vananurm Lüübnitsa kalalaadast. Professor Naomi Loogna tutvustab neid tervisehädasid, mis eakamaid kimbutavad ning annab nõu nende vältimiseks. Taas on ka Silvia Hiibuse toiduretsepte ja nüüd ülevaade septembrikuu elukirjast, mille leiab kioskist üles selle järgi et kaanelõngaks kena inimest Kristi ja Siim Kallas. Kumbki nimi pikemat tutvustamist ei vaja. Ent juttu ei tule siiski meditsiinist ja poliitikast, vaid kallased räägivad oma 37 aastat kestnud abielust. Neil on poeg ja tütarlapselapsed ja hetkel kaks kodu Viimsis ja Brüsselis, kus perepea siim kõrget ametit peab. Et mehega koos olla, jättis abikaasa Kristi Tallinnas oma arsti töö ja läks samuti Brüsselisse. Üksi oleks välismaal ikka väga raske, usuvad kallased. Aga meditsiinis selle, kui elukirjas muidugi mööda ei saa. Avalugu on nimelt Peeter Mardnast kätekogemustega arstist ja tervishoiujuhist, kes tuntud terase meele ja terava keele poolest väliselt tüli rahulikuna. Ta justkui naudib seda saginat, mille mõni tema kriitiline väljaütlemine meedias kaasa toob. Artikli autor Hille Tänavsoo uurib doktor Mardna lähemalt millised on tema tõekspidamised, tagala ja hobid. Et tohtrihärra on kaua aega olnud sõudmisega seotud, on üldiselt teada. Aga eta oma suvekodus faasanid peab, on ehk uudiseks. Kindlasti mäletavad päevade kuulajad Reet Tobre kanget vabadusvõitlejate 90.-te algusest. Reed suri 1997. aastal ja temast jäi maha 11 aastane tütar Liisi. Mis sai liisist edasi kesta üles kasvatas ja mida Liisi nüüd teeb, sellest kirjutab septembrikuu elukirjas valveraudnask, kes on muide Tobrede sugulane. Üks vahva meenutus lugu ka seekordses ajakirjas. Lembit Ader meenutab Tartu tudengite sõitu uudismaale 1957. aastal. Mis Kasahstanis juhtus ja kuidas seal elu-olu ning töö tegemine käis. See on üks tore ja lahe lugemine. Metsad on sel aastal teadagi seeni täis. Loodusmuuseumi botaanik Loore heerly jagab selgitusi seente põnevast ja hooletule korjalaga ohtlikust maailmast. Elukiri on sel suvel käinud ringi nii Eestis kui kaugemal. Värskest numbrist leiab pildireportaaži ja muljeid külaskäigust seto kuningriigipäevadele ja Inglismaale. Elukirja moekülgedel keskendutakse seekord jakkidele ja pintsakutele ning ilurubriigis jagatakse nõu, kuidas õigesti kaela eest hoolitsema peab. Sest teadagi, naise tegeliku vanuse reedab tihti kael, mis kipub aga näohoolduse kõrval hooletusse jääma. Toidukülgedelt leiab põnevaid retsepte porgandiga ning terviserubriigis antakse nõu podagra ja suuhügieeni osas. Elujõudu peaks aga kindlasti süstima lugu nukkade perest, kus kõik pereliikmed raske tõve kiuste püüavad teotahet ja rõõmsat meelt säilitada. Loomulikult ei puude elukirjast nagu alati peamurdmine ikka on siin sudoku bridžiülesanne ja ristsõna, nii et head lugemist. Ja veel üks teade Tallinna kolmanda nooruse rahvaülikoolilt. Nimelt alustab rahvaülikool tööd Tallinna tehnikaülikooli aulas ehitajate tee viis. 24. septembril aprill kell 14. Avaloenguga esineb sotsiaalminister Hanno Pevkur. Kuulajate registreerimine toimub samas hinna loengud kella 12-st 14-ni ja pärast loengut. Päevade külalisi. On Vanemuise näitleja, kais Adlas, te olete töötanud Vanemuises aastast 1965? Jah. Ja töötajate tänaseni. Tõesti on Vanemuine, võib öelda teie kodu, ma arvan, et lapsepõlvest saadik, kas teise tahtsite näitlejaks saada, väga ujumas ikka tahtsin? Ma ei osanud ette kujutada üldse, ma ei teadnud ju, mismoodi Elum kusagil käib. Ehitamist tehakse mujal, kuna isa ja ema mõlemad olid teatris kais Adlas on näitlejate ja lavastajate teatritegelaste tütar. Täna räägime ka kais Adlase isast Kaarel erdist pisut, sest augustikuus täitus Kaarel Irdi sünnist 100 aastat. Sel puhul ilmus ka üks raamat ja Vanemuise teatris avati näitus Kaarel Ird oli legend juba oma eluajal, aga eks ka tema teatritee sai alguse lapsepõlvest, kui palju ta teiega kodus oma lapsepõlvest rääkis? Jutu sees vahel aga noh, mitte eriti palju. Lihtsalt teadsime, et Riias sündinud ja palju. Ega tema lapsepõlve väga kerge ei olnud, ta pidi ikka ise kõvasti tööd tegema. Kaotas ema ju kuueaastaselt. Isa kadus kaks sageli õrnas eas. Kas ta sellest rääkis, kuidas tema teatrihuvi alguse sai? Ta elas Riias lapsena ja seal Riias on ju väga tugevad teatritrupid ja ma sain aru, et ta isa oli ka väga sihuke, kuigi maaler, aga kunstihuviline ja teatrihuviline ja lapsendada käis Kilingi-Nõmme koolis kuulus Partsi kool, aga siis ta õppis siin Tartu teatrikunstistuudios, mille tegid Tartu intelligendid vastukaaluks Vanemuise tolleaegsele opereti lembusele. Et taheti nagu kasvatada siukseid tõsisema repertuaari jaoks. Näitlejaid ei sisalda kohtades ka teie emaga, Epp Kaidu ka juba varem, olgugi et ja nad olid ikka juba Nad käisid ju tegelikult ühes koolis, aga neil oli suur vanusevahe ja seal Kilingi-Nõmmel, aga mingites näiteringides nad juba koos mängisid ja tulid koos ka siia stuudiosse. Siin nad õppisid ikkagi näitlejaks ja olgugi, et isa visati lõpuks stuudiost välja ja üks põhjus oli nagu protokollidest, selgub, et sõnadel tulnud sinna direktoriks optima koguni. Te kasvasite jah, teatritegelaste perekonnas, kas teater oli ikka väga palju kodus kaasas, kui me olime siukest eelkooliealised ja väiksemad sisse ka nagu ma ei mäleta, et siis me oleksime nagu juures olnud, kui teatrijuttu aeti laborenemaid omavahel neid, neid jutte, aga siis, kui juba mina läksin stuudiosse Vanemuise stuudiosse, siis hakkasime ikka teatriasju arutama. Kunagi olevat teie isa öelnud, et jumal tänatud, tütred ei taha kumbki näitlemist pida, aga kuidas teil see tahtmine tuli või oli lapsest peale selge, et muud ei, ei, ma ikka mõtlesin, mul oli nagu ma tahtsin nagu teatrikunstnikuks saada. Joonistasin uhkeid paberinukke ja uhkeid kleite neile selga ja kinno. Väikseid niukseid, makette lavasid, pisikesi lavakunstikateedrisse ei mõelnud minna, aga sel ajal oli lavakunstikateedris teine lavakunstikateedri teine lend. Hakka siis samal ajal, kui meie Vanemuisel oli oma stuudio jahtunud, sel ajal oli ka draamateatril oma stuudiana ja kusagil olid seal Pärnus ja ka Tomas stuudio kooli ajal juba tegutsesid teatriringides näiteringides väga väikse lapsena, kui me Pärnus elasime, kui see oli nagu Pärnusse välja saadetud, siis me Pärnus olin nukunäite rind, aga kooli ajal mitte. See käis keskkooli ajal see stuudio, sinna võeti hästi palju inimesi algselt sisse. Et nad, see ei olnud eesmärk, ainult kasvatada näitlejaid, vaid, et ei oleks nagu inimesi, kes oskavad teatrit näha, võeti vastu ilma eksamiteta kõik tudengid, siis võeti mõned keskkooli õppinud, millal saite, siis olid Nix tööl, käisid, mida isa jama ütlesid, kui te läksite sinna ise, tead mis teed, aga ometi isa oli otseselt seotud ka selle stuudioga, ta õpetas seal ja see on suhteliselt keeruline olukord. Harjub väga ruttu, oral noh, ta ju käratas, eks ole, et kes ei oska ja kata stuudio laste peale, eriti kärata. Ei, ta ikkagi ära, et keegi on küll, aga olen neid noori lapsi väga hirmutanud, ausalt öeldes rohkem teatri peal tegelikkust. Aga pärast keskkooli teil ei olnud mõtet kusagile mujale proovida, läks kuidagi sujuvalt üle, ma ei tea, ma isegi tegin siia Tartu kunstikoolieksamid ära pärast vot siis oli kaheksanda klassi ja siis oli kaheksa, siis sain isegi sissesaanutest teatridekoratsiooni, ma sain maa valli vist dekoratsiooni kohadelt kinni, aga ma ei mäleta, siis ma millegipärast mõtlesin, et ma lähen. Ja teatristuudiosse oli loogiline jätk, et töö oli kohe Vanemuises. No kõige kuulsam mees oli meil Hermaküla, Evald Hermaküla, oli meil siis oli Evald Aavik Raine loo, no nii palju meie Raivoga, kes nagu niuksed, tuntumad nimed, aga seal oli veel, kes alguses nagu noorest peast mängisid, aga nagu hiljem kadusid ära. Vanemuine tükk aega ei võtnud ju ka, nagu öeldakse Panso kooli esimesest lennust olid siin inimesed, aga kuidagi neil ei õnnestunud, omavaheline klapp siis tükk aega ei võetud, kuni tulid siis Tooming, Tepandi, Liis Bender, no ja siis juba Aivar Tommingas ette võtma ja Kaarel Hildistan räägiti legende juba tema eluajal ja siiamaani on sellise vastuolu, et vana hirmus, eks ole, noh, seal juba äraleierdatud legend, muuseas tähendab ema on rääkinud, et hakati vana hirmsaks kutsuma enne kolmekümnendat eluaastat. Aga mis see põhjus oli, no ja siis oli juba selline jõuline ja kõva sõnaga, kui ujuja reisi on küll enda kohta öelnud, et eks ta Hikaks huligaan oih, tema ise oman oma stuudioaegade ja nende kohta, et pärast maika pätt olin. Aga kuidas ta kodus oli, kelle sõna see kõige otsustavam oli? Vast majapidamisasjus ikov Ma ikka ta ei sekkunud. Aga laste haridust ja kus kooli panna eaka koosist, seda ma mäletan, et mingisugune arutelu oli, kas panna, siis olid veel, kui mina kooli läksin, tüdrukute poiste koolide eraldi, et niisugust arutelu ma mäletan, et kas nüüd panna segakooli või panna tüdrukute kooli ja siis otsustati tikas segamini kooliõega mõlemad õppisite ja ikkagi teatrit seda ei olnud kodus, et ärge õppige seda, et noh, see ei ole hea, eks võib olla, mõtlesid niimoodi, aga nad ei, nad ei nagu, ei sekkunud, ei sekkunud jah, et igaüks peab ikka ise ise või nagu isa sageli ütles, et iga titt peab ise oma mähkmed täis tegema, Vanemuine ja Iregia erid ja Vanemuine siis oli nagu võrdusmärk aastakümneid, seda võib päris kindlasti öelda. Ja siin tuligi Sirdise fenomen, et ühelt poolt jah, täiesti selline vana hirmus ja hõlmav ja riidleb ja, ja olid, aga parteitegelane teisest küljest kõik teatriuuendused, mis Eestis olid, said alguse Vanemuise, sest see on selline hästi omapärane vastuolu. Te olite ise nende juures nende teatriuuenduste juures? Hermaküla, Tooming, kas seal oli kohe nagu midagi teistmoodi või ikka oli, see oli nagu hoopis teine, teine teater? Ma mäletan, kui ma nägin toominga esimest lavastust, mis ta vanemus tegi Kitzbergi enne enne kukke ja koitu, siis kui esimene vaatus lõppes, siis Palõdisesin üle kere, niimoodi. Ta oli hoopis midagi muud ja kõik see sõnum, mis sealt tuli. Aga mis te arvate, kuidas ird laskis niimoodi teha, siis ta oli ju vana traditsiooni austaja ja siis oli kõik ju väga suure kontrolli all nõukogude autorite tükid ja mis olid kohustuslikud Anoeks Tooming Hermaküla vastu, kui nad algasid, oli ka ju väga suurt kampaaniat, ütleme, meil oli kunagi selline tähendab praegugi vene teatrikriitik Boris tuh Tallinnas seda tegi hästi mahategevalt tsikli toomingas Kitzbergi kohta ja kirjutas, et kõige hullem tehti talupojad olid pandud jaapani kimanodesse leetritesse, multikuued olid meestel seljas ja erd laskis teha noortel meestel ta tundis ära, kes on andekad mis anti, võttis vastu ja võitles nende eest. On need siis mingi vahe või sind sinu isa või ema juhendab? No ega selle, see proovi ajal, see ei oma mingit tähtsust, tegelikult isal oli küll vahest niisugune niisugune jooned, et hakkas vaest demonstreerima, et ma võin olla tütrega veel kurjem, kui teistega ei tekita seda. No ikka jah, andsite ja kõike juurte kodus pärast traavisid ei klaarinud, ei ta, kui ta kodus rääkis, ta püüdis ka rahulikult selgeks teha, milles viga on. Lavaproovi ajal ei ole aega igal ka pikalt rääkida. Miks teie esimene tükk oli, oligi isa tükis? Tähendab, meil olid muidugi need stuudio lõpuetendus, et need olid nagu iso tehtud, aga siis päris teatris pidin asendama mingist tükist näitlejanna tõesti kiiresti. Tol ajal sõideti niisugustel mitmenädalaste ringreisidele ja oli vaja kellegi aseme sisse õppida ja see oli vist lihtsu paunvere või midagi kast hea kriitika osaliseks sai teie roll näidendis mee maik. See oli hästi tuntud ja ta oli algul tuntum, võib-olla sellepärast, et ta oli algselt telelavastus Kaidu lavastatud ja siis noh, nagu kõik ütlesid, et õnnestused toome teatris ka välja, aga muidugi ega kraatris enam ei tulnud publikut ilmselt noh, kõik ära olen näinud jah, kellega teil teatis, lavastajatest on meeldinud kõige rohkem töötada mu lemmiklavastaja Mati Unt, sellega ma viimasel ajal palju koos töötasin. Kas teil seda mõtet pole kunagi olnud, et et Vanemuise eest ära minna mõnda teise teatrisse tulite, olite, ütlesid, et Eesti sündimisest saadik seotud selle teatriga. Molid ära üks memmel kaks aastat või umbes niimoodi siis kui oli see kehv aeg teatris, kus ei olnud nagu teatritel üldse raha kellelgi kuskil ei olnud mingit raha ja siis olid väga suured koosseisude koondamised ja kellel ei olnud nagu siis niisugust hästi paljud repertuaari momendil peal, et need koondati ära, siis ma tegin nagu Pärnus Pärnus rolle. Väga head mälestused, vana see oli selline sunnitud käituma ja ka ise seda mõtet, et nüüd läheks, läheks mingisse mujale teatrisse, korra mullikas, et tekiks, ma mäletan, ma rääkisin, et läheks õige, noh, niimoodi oleks täitsa iseseisev ja rääkisin isegi Ugala peanäitesatsiga tol ajal sats oli nõus võtma. Tulge siis mõlemad Raivo atlasega koos. Rajoy ütles, et tema ei taha. Siis sinna see jäigi, aga osi teistes teatrites olete teinud viimasel ajal Rakveres Mati Unt lavastas suveetenduse suvekool, sellest on väga head mälestused sellest tööst. Praegu Vanemuises staažikamad, näitlejaid, kastmeid, aastate jooksul on midagi muutunud. Muidugi, teater muutub kogu aeg iga generatsiooniga nagu midagi, praegu on ta ikka hoopis teine teater, kui ta oli, kui me alustasime, noh, vanasti oli teater nagu kuidagi patriarhaalne või oli teatrijuht, kes oli nagu isa ja noh, niisugune kodune oli kõik praegu rohkem sihuke konveier või asutus mis teile endale teatrist kõige sügavama mulje jätnud, milline etendus, kus te ise ei ole mänginud ega näitlejaid väga palju teiste tükke vaadata ei saa. Kõige teatrioon, sääst, mis ma rääkisin Se toominga, esimene lavastus üldse, kõik need toominga lavastused, Hermaküla asjad siis on mulle mäletan, et omal ajal siis aga suure mulje draamateatri pöördtoolitund Jaan Krossi oma, mida mängis Heino mandri, minu arust tal seal üks vapustavalt hea etendus. Paljunejad näinud, olete ise pärit teatriperest oli ema ja isa oli teatriinimesed. Te olete näitleja, teie abikaasa, näitleja, kas teie poeg tegeleb näitlemisega? Ei tegele näitlemisega, ta õpib Viljandis teatri valguskunstniku ikkagi teatriga seotud ja aga tütar, sellest on ämmaemad täis. Narrid ka, nagu mängis, kui oli vaja mõnes lavastuses last, on mänginud kaasaga, poeg oli väga kategooriline, sei lavale, mitte miski hinna eest, kui siis lavameheks. Kui palju te kodus teatri asja arutate abikaasaga ikka arutame, jah, meil on praegu pooleli eksperdi Richard, kolmanda proovid inglise lavastaja Inglismaalt ja selle tüki proovid on praegu. Soovin teile jõudu siis edaspidiseks. Tants ja aitäh teile. Oma teatriteest rääkis Vanemuise kauaaegne näitleja kais Adlas. Ka meie. Viimane helilõik on eelneva jutuga seotud aga enne kui selle käima paneme täna meetmeid kuulasite ja anname teada teile kama andmed. Ootame teie arvamusi, ettepanekuid ja küsimusi, võite need saata kirja teel aadressil vikerraadio päevatee Kreutzwaldi 14. Postiindeks 10, üks kaks neli Tallinn vikerraadio päevatehnik Kreutzwaldi 14 postiindeks 10 üks kaks neli Tallinn või meiliaadressil teated ät e r punkt e. Teated, et E-R-punkti ja muidugi saate seda teha ka telefoni teel. Meie telefonid on Üllel kuus, üks, üks neli, kaks, kuus, kuus ja Tõnisel kuus, üks üks neli üks 50, kordan telefone kuus, üks üks neli, kaks, kuus kuus ja Tõnise telefon kuus, üks üks neli üks 50. Need numbrid leiate ka vikerraadio kodulehelt päeva tee alt ja eks me kordame neid ikka veel. Täna oleme pärast saadet tunni aja jooksul mõlemat kuuldel. Edaspidi hakkame teie vastuseid ootama ja teiega vestlema. Kordamööda. Ja nüüd siis meie tänane arhiivilõik, millele järgneb laul arhiivilõigus, mis on lindistatud 1967. aastal, räägib Kaarel Ird teatriteadlase Karin kasega. Kaarel Irdi kirja loed, üks omaaegne tuntud näitleja ja tema esitab ka saate lõpus kõlava laulu. Küsime, kes on see näitleja, kes loeb Kaarel Irdi kirja ja laulab meile ühe toreda laulu. Vastuseid ootame pärast saate lõppu, poja telefonid on siis kuus, üks, üks, neli, kaks, kuus, kuus või kuus, üks, üks, neli, üks 50. Jääb veel lisada, et saate kordust kuulete südaööl ja päevade saadet on võimalik kuulata ka internetist. Ja need siis arhiivilõik. Viiendal detsembril 32 Pärnus. Lugupeetud härra kirjanik. Nüüd lubage, et selgitan mõne sõnaga seisukohta, millest lähtusin dramatiseerimisel. Ma ei tahtnud teha teie teosest draamat alla, Iibsen vaid tahtsin kogu romaani piltide reana vaatajate silme ette tuua. Sellega vabastada oma dramatiseeringut lavateoste suurimast ebavoorusest tegevuse liigsest ühele kohale ja ühele ajale kuhjumisest. Eeskuju selleks andsid Riia tailased teatris nähtud dramatiseeringus Ko jumalaema kirikust, Hašeki Švejkis ja nii edasi. Enese tutvustamiseks olen 23 aastane üksikvanemateta elukutselt maaler elanud olen Riias, Venemaal ja mitmes Eesti linnas. Praegu elan pärnus. Siinses töölisteatris tegutsevad asjaarmastaja näitlejana kuraatorina. Tulevaseks elukutseks kavatsen valida näitleja. Inimene ei saa kohata iseennast nii nagu ta oli ja nii nagu ta on olla ühekorraga tänane ja eilne. See on vaid teoreetiliselt võimalik kirjanduslikku võtet täna ja antud juhul meie stuudios. Seltsimees sild, mida te ütleksite unistustega maagiale, kodanlikust perioodist? Praegu tagantjärgi kuri kahtlus, et see oli natukene nina tagasihoidlikkuse mängimine. Sest tegelikult ma juba sel ajal ju tegelesin Mahtra sõda vabastamise küsimusse teema dramatiseerinud, selleks, et lavastada. Kõigepealt nii, et küllap võib-olla selle taga oli juba siis soov saada lavastajaks, aga seal küll, aga teisest küljest muidugi minul nagu kõikidel, kes teatriga tegelemist teevad oli õikese lavale pääseme laval enesenäit, ütleme see tahtmine lõike oli väga suur. Ja tegelikult vist see asi lõppes sellega, et. Ma sain näitamiseks sellepärast, et kuskil näitlejaks võeti Toomal teatelt. Väidetud natukene vastu noh, veel ei tule, ma arvan küll. Aga siis, aga pärast edasipidi juba läks nõnda, et kui ma hakkasin selle hädaga näitejuhiks teha teatrit, kus siseseks näitleja ollus lõpuks kujunes, nii et sain näitejuhiks ainult nüüd on juba mul ainult see kohustus olla näitejuht. Ise oleksin praegu veel hea meelega rohkem näitleja. Peigmees minema jalutas ja pruudil süda valutas, on suguvõsa ära nöögitud ja unustatud uudia ööbi. Seda poissi keelitas saun-suvila ka meelitas Jaagaa aru, aga, aga ja vanakool karraga. Kui ema oli hull ja kõrk ja ütles mind peasemarka apole autobattaya vastavaid ana ainult rattaga ei taha pilasuvilat pidada ega Kulke Leningradi vedada. Ma parem pole jälle vabane pesele tasuks. Viimasest pole vaibad, kommijad ega raha tasku toppida. On kindel nagu VS-i kätš, et ma ei kõlba kodu, välisson. Nagu mees nii käitub, et ma ei kõlba koduvälist. Ta siis juhtuski, et minema jalutas ja pruudi süda valutas ost suguvõsa ära seeditud ja unustatud. Näed seda poissi, keelitas saun-suvila. Ta meelitas jaka. Kui tema oli hull ja hõrk ja ütles ei pea see võrk Nii peigmees minema jalutada. Ämm pruudi koju talutas.